Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe 29. aprill 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1872
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. oktoobri 2019. a otsuse nr 15.3-3.1/2993-4 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja adv Aldo Vassar Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ede Kapstas
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-1872 muutmata.
2.XXle apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 31. mail 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-19-1872 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 03.10.2019 otsusega nr 15.3-3.1/2993-4 Iraani Islamivabariigi kodanikule XXle (sünd. xxx) välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 1 p-de 1, 3 ja 5 ning lg 2 p 1 alusel tähtajalise elamisloa andmisest ning tegi taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 ja § 11 lg 31 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks väljasaatmisega Iraani (kuulub sundtäitmisele pärast XX kinnipidamiskohast vabastamist) ning kohaldas tema suhtes VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. XXle on alates 26.07.2012 väljastatud VMS § 118 p 1 alusel viis järjestikust tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elava abikaasa juurde (viimati kehtivusega 26.07.2016– 25.07.2019). XX esitas PPA-le 05.06.2019 taotluse tähtaja elamisloa saamiseks VMS § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks. Harju Maakohtu 22.07.2019 määrusega nr 1-19-5917 vahistati XX kahtlustatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-s 2 ja § 120 lg-s 1 sätestatud kuritegude toimepanemises (s.o abikaasa YY kehaline väärkohtlemine ja ähvardamine tapmisega või tervisekahjustuse tekitamisega). Kuigi taotlejat ei ole veel süüdi mõistetud, esineb põhjendatud kahtlus, et ta on pannud toime temale süüks arvatud kuriteod ja seega võib ta ohustada avalikku korda. Taotlejast lähtuvat ohtu kinnitavad ka YY ütlused, mille kohaselt on XX tema kallal pikemat aega vägivallatsenud ning kannatanu kardab, et abikaasa tapab ta ära. XXt on ka varem kriminaalkorras karistatud raske tervisekahjustuse tekitamise eest ja ta on kandnud vanglakaristust, samuti on tal neli kehtivat väärteokaristust liiklussüütegude eest. Seega kujutab XX jätkuvalt reaalset ohtu avalikule korrale ning on alust arvata, et isiku Eestis viibimine võib ohustada tema Eesti kodanikust abikaasa elu ja tervist ning seeläbi ka nende alaealiste laste huve. XX on esmases tähtajalise elamisloa taotluses 25.06.2012 kinnitanud, et teda ei ole kriminaalkorras karistatud, kuid Euroopa karistusregistrite infosüsteemist nähtub, et teda on karistatud 12 korda. XXl on kolm alaealist last (sünd. xxx, xxx ja xxx), kuid lastest lahutamisega kaasnevat perekonnaelu tugevat riivet õigustab isikust tulenev oht YYle kui laste emale. Kuna abikaasa sõnul on taotleja teda väärkohelnud seitse aastat, ei ole alust uskuda, et XX peaks oma käitumist muutma. XXl elavad Iraanis vanemad ja vend ning ta elas ka ise Iraanis kuni 2000. a-ni. Taotlejal on Iraani kodakondsus ja ta kõneleb pärsia keelt. XX ei ole püüdnud Eesti ühiskonda lõimuda (mh pole õppinud eesti keelt). Kuigi taotleja on Euroopas viibides võtnud islamiusu asemel 2009. a-l omaks kristluse, nähtub päritolumaa teabest, et kui XX praktiseerib Iraani tagasi pöördudes usku diskreetselt, ei ole usutav, et ta satuks ametivõimude tagakiusamise ohvriks. XX on 2015–2018 käinud Iraanis mitmel korral ning tal ei ole seal probleeme tekkinud. Isikust tulenev oht avalikule korrale
2(10)
3-19-1872 kaalub üles tema soovi viibida Eestis ja mitte pöörduda tagasi Iraani. Sissesõidukeeld viieks aastaks on vajalik ja proportsionaalne, et kaitsta XX abikaasa elu ja tervist.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule 07.10.2019 kaebuse PPA 03.10.2019 otsuse nr 15.33.1/2993-4 tühistamiseks. Kaebaja ei ohusta avalikku korda, ta on oma eksimusi tunnistanud ja vigadest õppinud. PPA ei ole piisavalt arvestanud, et kaebajal on Eestis kolm alaealist last ja ta soovib alustada Eestis ettevõtlusega. Samuti on jäetud arvestamata sidemed Eestiga ja siin elamise kestus ning takistused Iraani naasmiseks. Usuvahetuse tõttu võidakse kaebaja Iraanis surma mõista ja lühiajalised Iraani külastused ei kinnita vastupidist. Ebaselgeks jääb, kas kaebajat soovitakse saata välja Iraani Islamivabariiki või Venemaa Föderatsiooni. Venemaaga puudub kaebajal igasugune side. Laste huvides on, et neid kasvatavad mõlemad vanemad. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamine on ebaproportsionaalsed, sest kaebajal puuduks äärmiselt pikka aega võimalus oma alaealisi lapsi näha.
3.Harju Maakohus mõistis 04.11.2019 otsusega nr 1-19-7755 (jõustus 28.11.2019) XX süüdi ja karistas teda vangistusega 4 kuud ja 15 päeva, kohaldades lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga 10 aastaks (kohaldatakse pärast karistuse ära kandmist).
4.Tallinna Halduskohus jättis 03.07.2020 otsusega XX kaebuse rahuldamata, nõustudes PPA 03.10.2019 otsuse enamike põhjendustega ja pidamata vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). PPA on kaebaja 05.06.2019 taotluse rahuldamata jätmisel tuginenud mh VMS § 124 lg 2 p-le 1, kuivõrd kaebaja oli esmase tähtajalise elamisloa taotlemisel esitanud valeandmeid enda varasema kriminaalkorras karistamise kohta. Euroopa karistusregistrite infosüsteemi andmetel on kaebajat karistatud kaheteistkümnel korral ja kaebaja ei ole püüdnud seda ümber lükata. VMS § 124 lg 3 järgi käsitatakse VMS § 124 lg 2 p-s 1 nimetatud asjaolusid ohuna riigi julgeolekule ja põhimõtteliselt on tegemist imperatiivset laadi keeldumise alusega, millest on võimalik teha erandeid üksnes vastavalt VMS § 125 lg 1 p-le 1, kuid PPA ei ole pidanud erandi tegemist põhjendatuks, kuigi kaalus seda küsimust põhjalikult haldusakti p-des 25–27. Kohus nõustub nende põhjendustega ja elamisloa andmisest keeldumiseks piisanuks juba ainuüksi VMS § 124 lg 2 p-s 1 toodud alusest. Vastustaja on siiski täiendavalt tuginenud VMS § 124 lg 1 p-dele 1, 3 ja 5 (s.o oht avalikule korrale ja teiste isikute õigustele või huvidele ning karistamine süütegude eest). Nende asjaoludega seonduvat on vaidlustatud haldusakti p-des 14–23 kaalutud samuti õigesti ja põhjalikult. Vaidlustatud haldusaktiga on kaebajale ühtlasi tehtud lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeldu viieks aastaks. Kuna PPA leidis õigesti, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, siis võis talle lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta VSS § 72 lg 2 p 4 alusel määramata ning sellisel juhul kohaldatakse välismaalase suhtes VSS § 74 lg 2 järgi sissesõidukeeldu viieks aastaks, v.a kui välismaalasel on juba kehtiv sissesõidukeeld, mis lõpeb sellest tähtajast hiljem. Kuigi Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega nr 1-19-7755 on XX suhtes kohaldatud lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks, ei mõjuta see PPA 03.10.2019 otsuse õiguspärasust, mida tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga. Kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ei ole alust pelgalt seetõttu, et PPA 03.10.2019 otsuse p-s 32 sisaldub kirjaviga, sest haldusaktist (sh resolutsiooni p-st 2) järeldub üheselt mõistetavalt, et kaebajat ei ole otsustatud saata välja mitte Venemaa Föderatsiooni, vaid Iraani Islamivabariiki.
3(10)
3-19-1872
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX palub 03.08.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 14.08.2020 ja 01.04.2021) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. PPA rikkus 03.10.2019 otsuse tegemisel põhjendamiskohustust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1), uurimiskohustust (HMS § 6) ja ärakuulamiskohustust (HMS § 40). Apellandi vastuväiteid on vaidlustatud otsuses küll puudutatud, kuid nendega ei ole tegelikult arvestatud, mis on toonud kaas ebaõige otsuse tegemise. PPA ja halduskohus ei ole võtnud piisaval määral arvesse apellandiga seotud olulisi asjaolusid (apellandi sidemed Eestiga ja siin elamise kestus ning usuvahetusest tingitud takistused päritoluriiki elama asumisel) ning elamisloa andmisest keeldumisel on tehtud kaalutlusviga. Üheks keeldumise aluseks oli VMS § 124 lg 1 p 3, mis tugines PPA hinnangule, et XX võib ohustada oma endise abikaasa YY elu ja tervist. Otsuse tegemise ajal oli apellant kahtlustatavana kinni peetud, kuid praeguseks on XX temale kokkuleppemenetluses mõistetud karistuse ära kandnud ja kannatanuga leppinud. Kuna XX ja YY abielu on lahutatud, siis puutuksid nad edaspidi kokku vaid lastega seotud küsimustes. Seega ei ole elamisloa andmisest keeldumine vajalik YY elu ja tervise kaitseks. Perekond on apellandi jaoks väga oluline ja ta soovib oma kolme alaealise lapsega suhelda, veeta nendega aega ja olla neile hea isa. Apellant ei ole laste suhtes olnud kunagi mingil moel vägivaldne, mida kinnitavad ka YY 30.07.2020 ütlused, milles ta on soovinud, et apellant jääks Eestisse ja osaleks nende laste kasvatamises ning on nõus jagama laste hooldusõiguse võrdselt. Endine abikaasa ei pea apellanti endale või oma lastele ohtlikuks. Mõlema vanema aktiivne panus laste kasvatamisel on ka laste parimates huvides. Apellandi suhtlemine kolme alaealise lapsega oleks äärmiselt raskendatud, kui apellant saadetakse välja Iraani. Üksnes sidevahendite teel toimuva suhtluse puhul on tõenäoline, et laste ema hakkaks seda reguleerima ja piirama. Laste vanust arvestades on suur oht, et lapsed võõrduvad oma isast. Apellandil on hetkel lisaks pooleli vaidlus laste hooldusõiguse ja suhtluskorra küsimuses. Elamisloa andmisest keeldumise aluseks on olnud ka apellandist lähtuv oht avalikule korrale (VMS § 124 lg 1 p 1), millega seoses on PPA viidanud apellandile määratud väärteokaristustele. Samas ei kinnita liiklusväärteod, et XX ohustaks avalikku korda, sest ta on korduvalt oma eksimusi tunnistanud ja vigadest õppinud. Pärast viimast õigusrikkumist ei ole apellant enam kiirust ületanud ning ka viimased trahvid on jäänud tasumata majanduslikel põhjustel, mitte pahatahtlikkusest. Väärtegudele on viidatud ka VMS § 124 lg 1 p-s 5 sätestatud alusega seonduvalt (s.o karistamine süüteo eest). Apellandile väljastati esimene elamisluba 2012. a-l, Eestis elab tema perekond (kolm alaealist last) ja tal on plaanis alustada Eestis ettevõtlusega. Seega on apellant Eestiga tugevalt seotud. Apellandil on võimatu asuda elama Iraani, sest ta on islamiusu vahetanud kristluse vastu ning teda võidakse seetõttu päritoluriigis surma mõista. Asjakohatu on väide, et kuna XX on mitmel korral probleemideta Iraani külastanud, siis ei oleks tema elu Iraani naasmisel ohus, sest lühiajaline külaskäik ei ole võrreldav riiki alaliselt elama asumisega. Apellant taotles tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks, ta mõistab oma vigu ja on neist õppinud ning soovib edaspidi elada rahulikku ja seadusekuulekat elu koos oma perekonnaga. Apellandile lahkumisettekirjutuse tegemine (sh koheselt sundtäidetava) ja temale 5-aastase sissesõidukeelu kohaldamine ei ole proportsionaalne. Lahkumisettekirjutuse tegemine on PPA kaalutlusotsus. Apellant ei kujuta endast tegelikku ja jätkuvat ohtu avalikule korrale ning kõiki 4(10)
3-19-1872 temaga seotud asjaolusid arvestades ei ole võimalik jõuda järeldusele, et apellant tuleks Eestist viivitamatult sundkorras välja saata. VSS § 74 lg 2 alusel 5-aastase tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamine ei olnud põhjendatu ning PPA oleks pidanud VSS § 74 lg 4 alusel jätma selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Kaebajal ei oleks viie aasta jooksul võimalik näha oma alaealisi lapsi, mis on ülemääraselt pikk aeg. Laste huvides on, et nad saaksid oma isaga suhelda ja kohtuda.
6.Politsei- ja Piirivalveamet palub 24.09.2020 vastuses (täiendatud 31.03.2021) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Elamisloa andmisest keeldumine oli põhjendatud YY elu ja tervise kaitseks. Apellant ei ole temale määratud karistust Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega nr 1-19-7755 mõistetud karistust ära kandnud, sest isikule määrati lisakaristusena 10-aastane sissesõidukeeld, kuid teda ei ole veel Eestist välja saadetud. XX kujutab jätkuvalt ohtu endisele abikaasale ning seda ei muuda asjaolu, et apellant soovib suhelda vaid lastega. Elamisloa andmisest keeldumise ajal (03.10.2019) oli YY seisukohal, et XX kujutab talle reaalset ohtu ja võib ta ära tappa. Samuti oli XX ja YY abielu äsja Harju Maakohtu 27.09.2019 otsusega nr 2-19-12193 lahutatud apellandi vägivaldsuse tõttu. Haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). PPA noorsoopolitseiniku ettekandest nähtub täiendavalt, et 10.03.2020 vestlusel selgitas YY, et apellant on manipuleeriv ja tema meeleolud muutlikud ning samuti püüdis apellandi esindaja YYt mõjutada ja apellandiga lepitada. Kuna YY on pikka aega kannatanud lähisuhtevägivalla all ja teda on lihtne mõjutada, siis tuleb YYle emotsionaalselt rasketel hetkedel kogutud tõenditesse suhtuda kriitiliselt. Perevägivald ja selle ennetamine on olnud Eesti ametiasutuste prioriteediks ning selleks on vajalik kohene sekkumine ja kannatanule tõhusa kaitse loomine. Väitesse, et perekond on XX jaoks oluline ja ta soovib osaleda oma alaealiste laste kasvatamises, tuleb suhtuda skeptiliselt, sest kokkuleppemenetluses on XX nõustunud mh 10aastase sissesõidukeelu kohaldamisega, kuigi pidi mõistma, et see ei võimalda tal jätkata Eestis perekonnaelu. Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega nr 1-19-7755 määratud 10-aastase tähtajaga sissesõidukeeld takistab apellandi perekonnaelu elamist oluliselt suuremal määral kui PPA 03.10.2019 otsusega kohaldatud 5-aastase tähtajaga sissesõidukeeld. Kuna XX oli lisakaristusega ise nõus, siis tuleb ühtlasi jaatada tema kaudset nõusolekut elamisloa andmisest keeldumiseks, sest VSS § 28 lg 2 järgi välistab kehtiv sissesõidukeeld viibimisaluse andmise. Väljasaatmise korral on XXl võimalik jätkata oma lastega suhtlemist samal viisil, nagu ta on seda teinud viimase aasta jooksul kinnipidamisasutustes viibides (st telefoni või kirja teel. Lisaks on apellandi hooldusõigus oma alaealiste laste suhtes piiratud, sest Harju Maakohtu 02.12.2019 määrusega nr 2-19-12334 lõpetati YY ja XX ühine hooldusõigus laste suhtes ning anti laste ainuhooldusõigus (isiku- ja varahooldusõigus) üle YYle. Laste huvides on, et XX ei saaks Eestis viibimisalust, sest kui apellant jääks Eestisse, siis jätkaks ta perevägivalla toimepanemist ja võib oma alaealiste laste ema ära tappa. PPA 03.10.2019 otsuses on välja toodud, et XXt on varem kriminaalkorras karistatud raske tervisekahjustuse tekitamise eest ja ta on kandnud ka vangistust. Viimane Eestis kantud vanglakaristus kinnitab, et XX ei ole suutnud karistustest teha pikaajalisi järeldusi ja kujutab endast jätkuvalt ohtu oma perekonnale. Vaidlustatud otsuses on põhjalikult analüüsitud kõiki apellandi väär- ja kuritegusid, kuid suuremat rõhku on PPA siiski pannud kuritegudele, mille eest on apellant praeguseks ka süüdi mõistetud. Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega nr 1-197755 mõisteti XX süüdi kõigis kuritegudes, milles apellant oli PPA 03.10.2019 otsuse tegemise 5(10)
3-19-1872 ajal veel kahtlustatav ja mida on põhjalikult hinnatud otsuse p-des 6 ja 16–19. Maakohtu otsusega leidis kinnitust, et XX on olnud väga pikka aega (vähemalt alates 2017. a septembrist, aga kannatanu sõnul tegelikult juba seitse aastat) YY suhtes vägivaldne (kannatanut mitmel korral löönud) ja teda vägivallaga ähvardanud (lubanud maha lüüa, maja põlema panna ja hapet näkku visata). Apellandi vägivaldne meelestatus lähikondsete vastu on ohuks avalikule korrale. Apellandile lahkumisettekirjutuse tegemine ja tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on proportsionaalsed. Lahkumisettekirjutuse tegemine ei ole kaalutlusotsus, vaid juhul, kui PPA tuvastab, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult (viibimisaluseta), tuleb VSS § 7 lg 1 kohaselt teha talle ettekirjutus Eestist lahkuda. Praegusel juhul puuduks XXl pärast vanglast vabanemist Eestis viibimiseks seaduslik alus, mistõttu tehti talle lahkumisettekirjutus HMS § 53 lg 1 p 1 kohaselt kõrvaltingimusega, et see kuulub sundtäitmisele pärast apellandi vanglast vabanemist. Kuigi PPA 03.10.2019 otsusega kohaldati 5-aastast sissesõidukeeldu, siis Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega nr 1-19-7755 on XX suhtes nüüdseks kohaldatud 10-aastast sissesõidukeeldu, millega apellant seejuures kokkuleppemenetluses ka ise nõustus. XX Iraani väljasaatmise võimalikkus on põhjalikult analüüsitud PPA 03.10.2019 otsuse p-s 27 ning leitud, et apellandi elu ei sattuks päritoluriiki naasmisel ohtu. PPA luges 14.05.2020 otsusega nr 7001910273-1 põhjendamatuks ja lükkas tagasi XX rahvusvahelise kaitse taotluse, asudes ka selles seisukohale, et XXt ei ähvardaks kodakondsusjärgsesse riiki väljasaatmise korral tagakiusamine. Viimati nimetatud otsuse vaidlustas apellant haldusasjas nr 3-20-975, kuid tema kaebus on jäetud 23.02.2021 jõustunud kohtuotsustega rahuldamata. Seega on kõik kohtuastmed nõustunud PPA hinnanguga, et XXl on ohutu naasta päritoluriiki.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
10.Põhjendatud ei ole väide, et PPA rikkus 03.10.2019 otsuse tegemisel apellandi õigust olla ära kuulatud (HMS § 40). Asja materjalidest nähtuvalt andis PPA 21.08.2019 kirjaga nr 15.33.1/2993-1 apellandile võimaluse esitada oma vastuväited kavandatavale elamisloa andmisest keeldumise otsusele, kusjuures kirjas olid toodud välja keeldumise alused ka lühipõhjendusega (nt Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-13, p 34; 14.01.2004 otsus nr 33-1-82-03, p 17). Nimetatud kiri toimetati XXle 22.08.2019 isiklikult kätte ja tõlgiti temale arusaadavasse keelde (inglise keel), kuid apellant keeldus allkirjastamisest ja seisukoha esitamisest. Seejärel saatis apellant 06.09.2019 oma vastuväited PPA-le kirjalikult ja vastustaja on välja toodud asjaoludega otsuse tegemisel arvestanud. Ärakuulamisõiguse rikkumist ei saa järeldada pelgalt sellest, et PPA hinnangul kaalub apellandist tulenev oht avalikule korrale ning eksabikaasa elule ja tervisele üles apellandi poolt välja toodud põhjused, miks tuleks talle anda elamisluba (s.o kolme alaealise lapse olemasolu, ettevõtlusega alustamise soov, ristiusku astumine, abikaasaga leppimine). HMS § 40 lg 1 alusel esitatud vastuväidetega arvestamine ei eelda haldusorganilt vastuväidetega nõustumist, vaid üksnes nende analüüsimist koos teiste tuvastatud asjaolude ja kogutud tõenditega.
11.PPA tugines elamisloa andmisest keeldumise alustena VMS § 124 lg 1 p-dele 1, 3 ja 5 ning lg 2 p-le 1. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei nõustu halduskohtu järeldusega, et piisav olnuks juba ainuüksi tuginemine VMS § 124 lg 2 p-le 1. PPA viitas vaidlustatud otsuse p-s 24, 6(10)
3-19-1872 et apellant esitas esmase tähtajalise elamisloa taotluses 25.06.2012 valeandmeid selle kohta, et teda ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, kuigi Euroopa karistusregistrite infosüsteemi kohaselt oli teda karistatud 12 korda (sh karistatud Saksamaal 13.04.2005 kahe ja poole aastase vangistusega raske tervisekahjustuse tekitamise eest). Samas ei sisalda PPA haldusmenetluse materjalid tõendeid, millest nähtub väidetav valeandmete esitamine. Kuigi tuleb möönda, et apellant märkis ka 05.06.2019 taotluses, et teda ei ole kuriteo eest karistatud, ei ole PPA sellele asjaolule tuginenud. Eeltoodu ei mõjuta asja lahendamist, sest viide VMS § 124 lg 2 p-le 1 ei ole selgelt olnud elamisloa andmisest keeldumise keskseks või määravaks põhjenduseks (vt ka Riigikohtu 07.06.2018 otsus nr 3-15-2221, p-d 12–13).
12.PPA 03.10.2019 otsuse kandvaks põhjenduseks on olnud XXst lähtuv oht tema praeguseks lahutatud abikaasa YY elule ja tervisele (VMS § 124 lg 1 p 3). Kuna sellel alusel elamisloa andmisest keeldumine ei eelda, et taotleja peaks olema teise isiku õigusi või huve kahjustava tegevuse eest süüdi mõistetud, siis võis PPA otsuse tegemisel tugineda mh 30.09.2019 süüdistusaktile ja YY 24.07.2019 seletustele. Vaidlust ei ole selles, et Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega nr 1-19-7755 tunnistati apellant kokkuleppemenetluses süüdi kõigis süüdistusaktis märgitud tegudes (KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2 p-d 2 ja 3) ning talle mõisteti liitkaristuseks vangistus 4 kuud ja 15 päeva ning KarS § 54 lg 1 alusel kohaldati tema suhtes lisakaristusena Eestist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. Apellant leiab, et kokkuleppemenetlusega nõustumine kinnitab, et ta on mõistnud oma tegude õigusvastasust ja asunud ennast parandama. PPA rõhutab omakorda, et süüdimõistev kohtuotsus kinnitab, et vaidlustatud otsuses on põhjendatult hinnatud, et apellant kujutab endast ohtu YYle.
13.Ringkonnakohus märgib, et kuigi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 249 kohaselt tuleb kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse põhiosas märkida üksnes see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab ja kokkuleppe sisu ning sellisele kohtuotsusele ei laiene KrMS §-s 312 ettenähtud nõuded (sh kohustus esitada kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea), ei ole kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus käsitatav pelgalt kohtu poolt kokkuleppe formaalse kinnitamisena, vaid KrMS § 248 lg 1 p-st 2 nähtuvalt tuleb kohtul ka selles menetluses eelnevalt põhimõtteliselt tuvastada mh see, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse (nt Riigikohtu 27.02.2013 otsus nr 3-1-2-2-13, p 10.1). Kokkuleppe esemesse kuuluvad mh kuriteo asjaolud (KrMS § 245 lg 1 p 7), kuriteo kvalifikatsioon ning kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus (KrMS § 245 lg 1 p 8), samuti karistuse liik ja määr (KrMS § 245 lg 1 p 9). Kokkuleppemenetluse erisus seisneb selles, et pooled lepivad enne asja kohtulikku arutamist kokku nii teo faktilistes asjaoludes (KrMS § 306 lg 1 p-d 1 ja 2) kui ka sellistel asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis (KrMS § 306 lg 1 p 3) ning KrMS § 247 lg-st 2 tulenevalt eeldatakse kohtumenetluses, et kokkuleppes fikseeritud asjaolud on tõendatud. Viimati nimetatu ei tähenda siiski, et kokkuleppes kajastatu ei peaks lisaks olema kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega (nt Riigikohtu 27.09.2013 määrus nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1; 01.10.2012 määrus nr 3-1-1-70-12, p-d 9–10).
14.Eeltoodust tulenevalt on õige, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusest järeldub, et apellant on nõustunud enda karistamisega süüdistuses märgitud kuritegude toimepanemise eest ja ka kriminaalasja kohtueelsel uurimisel kogutud tõendid kinnitavad tema poolt kuritegude toimepanekut. Kokkuleppemenetlus ei eelda, et süüdistatav end temale etteheidetavates tegudes otsesõnu süüdi tunnistaks, vaid piisab kokkuleppega nõustumisest, mis on üldjuhul tingitud süüdistatava soovist vältida üldmenetluse koormavaid mõjusid (nt 7(10)
3-19-1872 Riigikohtu 04.11.2011 otsus nr 3-1-1-81-11, p 26.1). Seega ei saa ainuüksi asjaolust, et XX nõustus kriminaalasja lahendamisega kokkuleppemenetluses, järeldada, et ta tunnistab oma eksimusi ja on vigadest õppinud. Ehkki KrMS § 239 lg 2 p 4 kohaselt eeldab kokkuleppemenetluse kohaldamine mh kannatanu nõusolekut, ei järeldu ka kannatanu nõustumisest, et ta on süüdistatavaga leppinud.
15.Harju Maakohtu 27.09.2019 otsusega nr 2-19-12193 on XX ja YY abielu lahutatud ning Harju Maakohtu 02.12.2019 määrusega nr 2-19-12334 on vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes lõpetatud ja laste ainuhooldusõigus (isiku- ja varahooldusõigus) antud üle YYle. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.06.2020 määrusega XX määruskaebuse rahuldamata ja hooldusõiguse kohta tehtud maakohtu määruse rahuldamata. Riigikohus keeldus 22.02.2021 määrusega XX määruskaebuse menetlusse võtmisest, sest see oli esitatud olulise hilinemisega. Seega on iseenesest õige, et apellant ja tema endine abikaasa peaksid edaspidi suhtlema üksnes lastega seotud küsimustes. Küll aga ei saa sellest järeldada, et XXle elamisloa andmisest keeldumine ei ole YY elu ja tervise kaitseks enam vajalik. Olenemata sellest, et igapäevast suhtlust peaks eeldatavalt olema vähem, ei välista see konfliktide tekkimise võimalust, sh lastega seotud küsimuste otsustamise pinnalt, sest tsiviilasjas nr 2-19-12334 esitatud määruskaebustest nähtuvalt ei ole XX selgelt aktsepteerinud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist (leides mh, et YY on laste suhtes hoolimatu ja võiks tema osaluseta teha lastele kahjulikke otsuseid), kuigi ta on praeguses asjas väitnud vastupidist. Vaidlust ei ole selles, et apellant ei ole olnud laste suhtes vägivaldne, kuid PPA ei olegi sellele tuginenud, vaid rõhutanud, et kuigi üldjuhul on laste huvides, et neid kasvataksid mõlemad vanemad, ei saa laste parimates huvides siiski olla isa Eestisse jäämine, kui selle tõttu võiks ohtu sattuda laste ema elu ja tervis.
16.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et YY 24.07.2019 seletuste põhjal oli PPA 03.10.2019 otsuse tegemise ajal põhjendatud alus arvata, et XX kujutaks temale ka süüdimõistmise korral jätkuvalt ohtu. Seda eelkõige põhjusel, et apellant on väga kontrolliva ja manipuleeriva iseloomuga ning tema poolne vägivallatsemine oli kestnud juba pikka aega. PPA esitatud noorsoopolitseiniku ettekande kohaselt on YY 10.03.2020 vestlusel väljendanud samu seisukohti. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et apellandi poolt esitatud YY 30.07.2020 kirjalik seletus ei ole piisav, et lükata ümber tuvastatud asjaolude põhjal tehtud järeldus, et apellant oleks Eestisse jäädes endisele abikaasale jätkuvalt ohtlik. Puudub võimalus hinnata, kas YYt võib olla 30.07.2020 seletuste andmisel mõjutatud. Isegi kui seletus kajastab apellandi endise abikaasa vabalt väljendatud seisukohti, hindab VMS § 124 lg 1 p-s 3 sätestatud aluse esinemist PPA, kes ei ole seotud kannatanu seisukohtadega.
17.Apellandist lähtuvat ohtu avalikule korrale (VMS § 124 lg 1 p 1) ei ole seostatud ainuüksi liiklusväärtegudega, vaid ka kuritegudega, milles kahtlustatavana oli ta PPA 03.10.2019 otsuse tegemise ajal kinni peetud (viitega, et kui isik õigeks mõistetakse, võib see anda aluse menetluse uuendamiseks) ning Euroopa karistusregistrite infosüsteemist nähtuvate kriminaalkaristustega. Pidades silmas, et neli kehtivat karistust on määratud väärtegude eest, mille apellant pani toime vähem kui aasta jooksul (22.12.2017–21.10.2018) ning viimasest väärteost ei olnud möödunud kuigi pikka aega, ei saa omistada olulist tähtsust asjaolule, et 2019. a jooksul ei olnud apellant kuni tema vahistamiseni (20.07.2019) pannud toime uusi liiklusväärtegusid. Tegemist ei ole sedavõrd pika ajaga, mis tekitaks veendumuse, et apellant on muutunud kuulekaks liiklejaks. Apellandi vägivallategudes süüdimõistmine kinnitab veelgi, et ta on ohtlik avalikule korrale. Kuna liiklussüütegude toimepanemine on tõendatud, siis esineb ka VMS § 124 lg 1 p-s 5 toodud 8(10)
3-19-1872 alus elamisloa andmisest keeldumiseks. Süütegude eest karistamise fakti ei mõjuta see, millistel põhjustel on apellant jätnud määratud rahatrahvid osaliselt tasumata. Isegi kui apellant oleks kõik temale rahatrahvid korrektselt tasunud, järeldub süütegude korduvusest, et apellant ei ole karistustest õppinud.
18.Tuleb nõustuda, et elamisloa andmisest keeldumine ja lahkumisettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu kohaldamine riivavad tugevalt XX õigust perekonnaelule, sest tal elab Eestis kolm alaealist last. Pole kahtlust, et Iraani väljasaatmise korral oleks suhtlemine lastega olulisel määral takistatud, sest seda oleks mõistliku sagedusega võimalik teha üksnes sidevahendite abil, mis ei saa iseenesest asendada vanema ja lapse lähikontakte. Seejuures ei ole määrav, et laste emale on praeguseks antud ainuhooldusõigus, sest see ei piira iseenesest laste isa õigust lastega suhelda. Samuti ei saa PPA 03.10.2019 otsusega apellandile elamisloa andmisest keeldumist ja 5-aastase tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamist iseenesest õigustada ega perekonnaelu riivet kõrvaldada asjaolu, et apellant on kriminaalasjas nõustunud mh sellega, et lisakaristusena saadetakse ta Eestist välja ja tema suhtes kohaldatakse 10-aastase tähtajaga sissesõidukeeldu. PPA on vaidlustatud otsuses apellandi õiguste tugeva riivega arvestanud, kuid hindas mh laste huvisid silmas pidades kaalukamaks ohtu, et apellant võiks Eestisse jäädes jätkata vägivallatsemist laste ema suhtes või endise abikaasa isegi tappa. Ringkonnakohus nõustub, et tuvastatud asjaolude põhjal ei ole alust pidada apellandile elamisloa andmisest keeldumist, temale lahkumisettekirjutuse tegemist ja tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamist ebaproportsionaalseks perekonnaelu õiguse riiveks. Arvestades XXst lähtuvat tõsist ohtu YY elule ja tervisele, on esmajoones oluline tagada, et lastel oleksid jätkuvalt alles mõlemad vanemad. Kui laste ema peaks asuma piirama apellandi suhtlust lastega, on tal võimalik pöörduda lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks avaldusega maakohtusse ja vajaduse korral algatada täitemenetlus, kui laste ema rikub maakohtu määratud suhtluskorda. Apellandi poolt välja toodud muud asjaolud (Eestis elamise kestus ja ettevõtlusega alustamise kavatsus) ei ole samuti kaalukamad põhjustest, miks ei saa apellandil lubada jääda Eestisse. Kuigi apellant on Eestis elanud alates 2012. a-st, ei ole ta ühiskonda sisuliselt integreerunud (mh ei ole omandanud eesti keelt). Ettevõtlusega saab apellant soovi korral tegeleda ka oma päritoluriigis.
19.Lahkumisettekirjutuse tegemist ja Eestist väljasaatmist ei välista ka asjaolu, et apellant on islamiusu vahetanud kristluse vastu. Apellandiga võib küll nõustuda, et lühiajalisest Iraani probleemideta külastamisest ei saa veel tõsikindlalt järeldada, et apellandil ei tekiks probleeme ka Iraani alaliselt elama asumisel, sest lühiajalisel külastusel ei pruugi tema usuvahetus saada laiemalt teatavaks. Samas on ringkonnakohus jätkuvalt seisukohal, et apellant ei satuks Iraani naasmisel tagakiusamise ohvriks. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellandi rahvusvahelise kaitse taotluse asjas samas küsimuses Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2021 otsuse nr 3-20-975 p-s 12 võetud seisukohti üle korrata. Apellant ei ole kristlasest usujuht, usukuulutaja või muu võtmepositsioonil olev kristlane, keda võiks Iraani tagasipöördumise korral ohustada võimude huvi. XXl on Iraanis olemas tugivõrgustik (vanemad ja vend) ning tema puhul ei esine muid asjaolusid, mis võiksid takistada päritoluriigi ühiskonda lõimumist. PPA 03.10.2019 otsuses on asjakohaselt põhjendatud nii vabatahtliku täitmise tähtajata lahkumisettekirjutuse tegemist (VSS § 72 lg 2 p 4) kui ka viieks aastaks sissesõidukeelu kohaldamist (VSS § 74 lg 2). Kohtumenetluses ei ole ilmnenud asjaolusid, mis viitaksid, et otsus on kaalutlusvigadega.
20.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 03.07.2020 otsus muutmata.
9(10)
3-19-1872
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. XX on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ning Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2019 määrusega on XXle antud PPA 03.10.2019 otsuse nr 15.33.1/2993-4 vaidlustamiseks halduskohtumenetluses riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Apellanti on apellatsiooniastmes esindanud riigi õigusabi korras määratud advokaat. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandile antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Riigilõiv ja apellandi muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Riigi õigusabi osutaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.