Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme, Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
27.05.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-389
Haldusasi
Menetlusosalised
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Taotleja – Politsei - ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Katri Bergmann ja Birgit Siim Puudutatud isik – XX, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.04.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 22.04.2021 määruse peale asjas nr 321-389 menetlusse.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.04.2021 määrus haldusasjas nr 3-21-389 muutmata.
3.Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused pärsia keelde.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).
1.XX-le (sünd. XX.XX.XXXX Iraanis) on alates 26.07.2012 väljastatud viis tähtajalist elamisluba Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks (välismaalaste seaduse § 118 p 1).
3-21-389 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 03.10.2019 otsusega nr 15.3-3.1/2993-4 keelduti XX-le tähtajalise elamisloa andmisest, sest isik kujutab endast ohtu avalikule korrale.
2.XX esitas 21.11.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA 14.05.2020 otsusega nr 7001910273-1 lõpetati XX rahvusvahelise kaitse menetlus tagasilükkava otsusega. Taotlus loeti välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks. Haldusasjas nr 3-20-975 jäi kaebus PPA 14.05.2020 otsuse tühistamiseks rahuldamata (kohtuotsus jõustus 23.02.2021).
3.PPA esitas 19.04.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamiseks kuni neljaks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 lg 2 alusel, sest isiku suhtes esineb VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb XX põgenemisoht. Leebemate järelevalvemeetmete rakendamine ei tagaks soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd nende kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. XX tunnistati Harju maakohtu XX.XX.XXXX kohtuotsusega süüdi KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi ning talle mõisteti vanglakaristus. PPA-le teadaolevalt on isikule mõistetud vägivaldse kuriteo toimepanemise eest vangistus ka Saksamaal. PPA ei lähtu põgenemisohu sisustamisel ainuüksi isiku karistatuse faktist, vaid lähtub põgenemisohu prognoosimisel kõikidest isikuga seotud asjaoludest. Asjaolu, et isik on korduvalt toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud reaalne vangistus, näitab isiku suhtumist kehtivasse õiguskorda ning annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le vajalikeks menetlustoiminguteks kättesaadav. PPA järeldab isiku hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. 10.12.2019 küsitlusel on XX öelnud, et ta ei taha Iraani, kust ta kunagi põgenes, tagasi minna, kuna ta ei kujuta ette, mis teda seal ees ootab. Samuti võivad tal seal venna probleemide tõttu probleemid tekkida. Lisaks nähtub XX kohta tehtud individuaalsest hindamisest, et isik soovib jätkata elu Eestis. Seega võib isik hakata ennast suure tõenäosusega varjama PPA eest, vältimaks enda võimalikku väljasaatmist. PPA 14.05.2020 rahvusvahelise kaitse menetluse lõpetamise otsuses analüüsitud asjaolud näitavad kogumina, et taotleja soov saada rahvusvahelist kaitset Eestis on kujunenud välja järkjärguliselt tekkinud isiklikest probleemidest. Taotleja käitumisest Euroopas nähtub, et niipea, kui isikule saab selgeks, et teda ähvardab riigist väljasaatmine, liigub ta teise liikmesriiki, kus tekivad uued konfliktid. Isiku vabastamisel kinnipidamiskeskusest ei ole välistatud, et isik lahkub Eestist koos eksabikaasa ja lastega. Seda on isik varem teinud Norras, kui talle sai ilmseks, et sinna ta edasi jääda ei tohi. Kinnipidamiskeskusest vabanemisel kujutab XX reaalset ohtu oma endisele abikaasale, sest tulenevalt impulsiivsest käitumisest ja posttraumaatilisest stressihäirest võib ta pingelistes lähisuhte olukordades reageerida vaimse ja füüsilise vägivallaga. Kuigi XX tunnistab osaliselt eksabikaasa kallal toime pandud vägivalda, leiab ta sellele alati õigustusi. Isikule olid arsti poolt määratud ravimid, kuid ta ei järginud raviskeemi. Arvestades isiku eelnevat käitumist, on PPA seisukohal, et XX on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks ja tegelik tahe eeskujuliku käitumise saavutamiseks on nõrk. XX ei täida kaasaaitamiskohustust, sealhulgas ei aita kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Isik takistas 26.03.2021 enda väljasaatmist COVID-19 testile
2(8)
3-21-389 minemisest keeldumisega ning 28.03.2021 planeeritav väljasaatmine jäi ära. Samuti on isikule korduvalt selgitatud, et ta peab enda passi uuendamisega tegelema, kuid isik on väitnud, et ei kavatse oma passi uuendada. XX väljasaatmine ei õnnestunud 17.04.2021, sest tema reisidokument kaotab kehtivuse 02.06.2021, kuid transiitriik Türgi nõuab, et see kehtiks veel 6 kuud.
4.Tallinna Halduskohtus 20.04.2021 toimunud kohtuistungil ütles XX, et ta on nõus vabatahtlikult Eestist lahkuma ja järelevalvemeetmete kohaldamise ajaks on tal Tallinnas elukoht olemas. Lisaks on tema kinnipidamine ebaproportsionaalne, kui see kestab üle 18 kuu. Sellisel juhul peab kinnipidamise vajadust täiendavalt põhjendama. PPA on olnud passi aegumisest teadlik.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 22.04.2021 määrusega PPA taotluse osaliselt ja pikendas XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 22.06.2021. XX on kinnipidamiskeskuses viibinud alates 05.12.2019, mis tähendab, et PPA taotluse rahuldamisel täituks 18 kuud järjestikust kinnipidamist. Puudutatud isikut on aga kinni peetud vaheldumisi VRKS ja VSS alusel. Kuigi VRKS ja VSS alusel toimunud kinnipidamisi ei saa summeerida, võib korduvate kinnipidamiste pikk kestus kinnipidamise muuta ebaproportsionaalseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 14). Kinnipidamise proportsionaalsus sõltub konkreetsest olukorrast. Osutatud Riigikohtu lahendi puhul oli tegemist olukorraga, kus põgenemise oht ei olnud puudutatud isiku kinnipidamiseks piisavalt suur. Praegu ei ole tegemist võrreldava olukorraga. VSS § 68 punktides 4 ja 6 nimetatud aluste esinemine viitab suurele põgenemisohule, mis annab alust isiku kinnipidamise pikendamiseks. Kuna XX on korduvalt toime pannud vägivallakuritegusid, mille eest teda on karistatud vangistusega, on alust eeldada, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le kättesaadav (VSS § 68 p 4). XX väitis istungil, et on valmis Eestist vabatahtlikult lahkuma, kuid kuna ta on eelnevalt pika aja jooksul näidanud lahkumiskohustuse täitmise suhtes üles suurt vastumeelsust, ei pea kohus praeguse seisuga usutavaks, et isikul on soov lahkumiskohustust vabatahtlikult täita (VSS § 68 p 6). XX ei väitnud, et ta on avaldanud soovi uue passi saamiseks. XX ei täida kaasaaitamiskohustust ja ei aita kaasa vajalike dokumentide muretsemisele (VSS § 264 lg 1 p 3). Üks vajalik dokument on uus Iraani kodaniku pass, mille hankimisele ta ei ole seni kaasa aidanud. Teine vajalik dokument on negatiivne COVID-19 test, mille tegemisest XX keeldus 26.03.2021. Enne 17.04.2021 ebaõnnestunud väljasaatmist käis XX COVID-19 testil, kuid kuna selleks ajaks oli ilmselge, et ilma passi uuendamata väljasaamine ei õnnestu, ei saa kohtu hinnangul pidada testiga nõustumist märgiks, et XX-l oli tahe täita kaasaaitamiskohustust. VSS § 15 lg 2 p 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lõikega 1 (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17). Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seega on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Praegusel juhul saab sellele alusele tugineda, sest isik on avaldanud, et ta ei kavatse Iraani passi uuendamiseks midagi teha. Samas oli XX passi kehtivuse lõpp PPA-le pikalt ette teada ja PPA-l oli võimalus juba vahetult pärast rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise üle toimuva kohtumenetluse lõppemist
3(8)
3-21-389 (23.02.2021) hakata isikule selgitama passi uuendamise vajadust. Kuigi väljasaadetav peab tegelema reisidokumendi hankimisega, ei tähenda see, et samal ajal ei peaks PPA astuma lahkumiskohustuse sundtäitmiseks vajalikke samme, et hiljem ei tekiks vajadust väljasaadetava pikaajaliseks kinnipidamiseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 15). Kohus ei ole veendunud, et PPA hakkas esimesel võimalusel tegelema XX passi uuendamise küsimusega. Põgenemise ohu tõttu ei saaks tõhusalt kohaldada VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Isikul puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks ning talle on Harju Maakohtu XX.XX.XXXX kohtuotsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX mõistetud lisakaristusena Eestist väljasaatmine. PPA-l puudub põhjendatult isiku vastu piisav usaldus, sest ta on korduvalt toime pannud vägivallakuritegusid ja tema käitumine on kinnipidamiskeskuses aja möödudes probleemsemaks muutunud, mida kinnitavad mitmed kinnipidamiskeskuse ametnike ettekanded. PPA taotluses sisalduva info põhjal ei saa välistada ka seda, et XX kinnipidamiskeskusest vabastamisel kujutab ta reaalset ohtu oma endisele abikaasale. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist põhjendatuks. Kõiki asjaolusid arvesse võttes ei ole põhjendatud XX kinnipidamine nelja kuu võrra. Isiku kinnipidamise tähtaja pikendamine on proportsionaalne, kui seda teha kahe kuu võrra. See on piisav aeg, et uuendada XX pass ja teha vahetult enne tagasisaatmist COVID-19 test.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 05.05.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 22.04.2021 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhistavad asjaolud. Üksnes asjaolude muutumatuse nentimisest ei pruugi piisata kinnipidamise pikendamiseks. Asjaolude ebaselgus õigustab rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabaduse võtmist ka vaid juhul, kui esineb oht, et isik ei ole menetluses kättesaadav või hakkab selle läbiviimist takistama (Riigikohtu määrus nr 3-17-792). XX suhtes märgitud põgenemise ohtu ei ole PPA ega kohus põhjendanud. VSS § 68 sätestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu määrus nr 3-3-1-9316, p 13). Isik on ise pidevalt kinnitanud, et soovib vabatahtlikult Türki lahkuda. XX ei nõustu kohtu hinnanguga, et põgenemise ohu tõttu ei saaks tõhusalt kohaldada VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Halduskohus ei ole enda määruses välja toonud aluseid ja põhjusi, miks ta PPA taotluse osaliselt rahuldas. XX puhul on tõendamata ja põhjendamata selline põgenemise oht, et ei saaks VSS ja VRKS alusel toimunud kinnipidamisi summeerida. Kohus ei võinud pikendada kinnipidamistähtaega kauemaks kui kuni 04.06.2021. XX on korduvalt selgitanud, et on kõik temale määratud karistused ära kandnud ning kahetseb tehtut. Eesti Vabariik karistab teda põhjendamatult kinnipidamisasutusse paigutamisega. Isiku endine karistatus ei või teda kogu tema elu saata (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-53-06, p 13). Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt võib direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui on tõendatud, et
4(8)
3-21-389 asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (Riigikohtu otsus nr 3-31-2-16, p 16). Hinnang on antud XX varasema, mitte praeguse käitumise alusel, ja ei ole arvestatud tema paranemisega. Toime pandud süüteod ei ole rasked ega pane kedagi ohtu (kaebajat ennast on provotseeritud ja tema elu ähvardatud) ning seega ei kujuta need ka ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. XX-l ei ole vastuväiteid tema väljasaatmisele Eestist, mida ta on enda ütlustes ja kohtuistungil korduvalt märkinud. XX on samuti selgitanud, et on huvitatud reisidokumendi taotlemisest ja on valmis selleks igati kaasa aitama. XX ei ole avaldanud, et ta ei kavatse Iraani passi uuendamiseks midagi teha. Seega ei ole XX huvitatud menetlusest kõrvale hoiduma ega põgenema ja tema huvides on reisidokumendi taotlemine. Kohtuistungil kinnitas PPA, et XX tegi COVID-19 testi vabatahtlikult. Samuti kinnitas XX kohtuistungil, et täidab vabatahtlikult temale määratud kehtiva lahkumiskohustuse. Haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist (direktiivi 2013/33/EL art 9 lg 1 III lause) ja kinnipidamine ei tohi mingil juhul kesta kauem kui kõige lühem võimalik ajavahemik (vt Riigikohtu määrus nr 3-17-792, p 18.4).
7.PPA esitas 17.05.2021 vastuses seisukoha, et XX väljasaatmist ei saa pidada perspektiivituks. XX ei ole enda kodakondsusriiki väljasaatmisele kaasa aidanud, vaid on väljasaatmist takistanud. 15.05.2021–16.05.2021 oli planeeritud XX väljasaatmine Iraani koos saatjatega Frankfurdini, kus isik hakkas vägivaldselt käituma ning keeldus Teherani lennule minemast. Kuna Iraani Islamivabariigi seadusandlus sundkorras väljasaatmist ei tunnista, võib olla perspektiivikam isiku väljasaatmine kolmandasse riiki, kus Iraani kodanikud võivad viibida viisavabalt. Kohtupraktika on pidanud väljasaatmist perspektiivituks juhul, kui riigid, kuhu tulenevalt VSS §-st 17 oleks isik teoreetiliselt võimalik välja saata, on ametlikke kanaleid pidi keeldunud isiku vastu võtmisest või isikule viibimisaluse andmisest. 05.03.2021 saabus korduvale päringule Türgi ametivõimude vastus, mille kohaselt ei pea nad XX Türki deporteerimist aktsepteeritavaks, kuid kolmandate riikide loetelu peale Türgi ei ole veel ammendunud. Siinkohal on vajalik uue reisidokumendi taotlemine, kuna olemasoleva passi kehtivusaeg lõppeb. 21.04.2021 kirjutas XX avalduse, et soovib oma passi uuendada ja avaldus on saadetud Iraani konsulile. Tänase seisuga ei ole isik nõus oma passi uuendama, et teda saata mõnda kolmandasse riiki, kus Iraani kodanikele kehtib viisavabadus. Isik esitab vastuolulisi avaldusi uue passi taotlemise osas, kord soovides uut passi ja kord mitte. Praegu on aga tegemist kriminaalasjas lisakaristusena mõistetud väljasaatmise ja sissesõidukeeluga, mille osas XX kohtuotsust täita ei soovi. XX-le on teada ja selge, et tal ei ole võimalust saada Eestis viibimisalust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus leiab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg-le 1 ja § 207 lgle 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5; § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
Määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel tugines halduskohus VSS § 15 lg 2 p-dele 1, 2 ja 3. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni 5(8)
3-21-389 pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3).
10.Halduskohus leidis, et kuna XX on korduvalt toime pannud vägivallakuritegusid, mille eest teda on karistatud vangistusega, on alust eeldada, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le kättesaadav (VSS § 68 p 4). Samuti ei olnud halduskohtu jaoks usutav, et isikul on soov lahkumiskohustust vabatahtlikult täita, kuna ta on eelnevalt pika aja jooksul näidanud lahkumiskohustuse täitmise suhtes üles suurt vastumeelsust (VSS § 68 p 6). Nende aluste esinemine viitab suurele põgenemisohule.
11.Kuigi VSS §-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-193-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud võtta arvesse ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13), ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1- 14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused asjas nr 3-19-334). Samas, isegi kui isiku põgenemisohtu ei saa täielikult välistada, ei pruugi oht olla piisavalt suur tema kinnipidamiseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13).
12.Nagu ringkonnakohus on samas asjas 26.03.2021 määruses (p 10) märkinud, ei saa põgenemisohule hinnangu andmisel lähtuda üksnes isiku (vangistusega) karistamise faktist. Isiku kriminaalkorras karistamine viitab küll sellele, et ta on valmis käituma õigusvastaselt, kuid arvesse tuleb võtta ka muid isikuga seotud asjaolusid, sh neid, mis põgenemisohtu maandavad. Samuti tuleb hinnata isiku hilisemat käitumist. PPA hinnangul osutab XX varasem käitumine sellele, et riigist väljasaatmise ohu korral on ta valmis liikuma mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Lisaks kujutaks ta PPA sõnul kinnipidamiskeskusest vabanemisel reaalset ohtu oma endisele abikaasale. Ringkonnakohus on varem hinnanud XX käitumist kirjeldavaid asjaolusid, sh talle antud erinevaid psühholoogilisi hinnanguid (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2020 määrus asjas nr 3-19-2291, p 34; 27.01.2021 määrus asjas nr 3-20-2103, p 22; 26.03.2021 määrus asjas nr 3-21-389, p 11; 29.04.2021 otsus asjas nr 3-19-1872). Ringkonnakohus leiab endiselt, et puudub kindlus, et isik on oma käitumist muutnud. PPA taotlusele lisatud 26.03.2021 EP ettekandest nähtub, et XX ei suuda enda jaoks ebameeldivas olukorras oma emotsioone kontrollida. Samuti selgub PPA 17.05.2021 vastusele lisatud KBi ettekandest 15.05.2021 Frankfurdi lennujaamas toimunu kohta, et isik on endiselt oma tahtmise saavutamiseks valmis ka manipuleerivalt ja vägivaldselt käituma ning kasutama kõikvõimalikke viise, et vältida tema väljasaatmist Schengeni alast. Eelnevast tulenevalt hindab ringkonnakohus XX põgenemisohtu suureks ning on võimalik, et kinnipidamiskeskusest vabanemisel asub isik ennast PPA eest varjama.
13.Määruskaebuse esitaja on esile toonud, et tema toime pandud süüteod ei ole rasked ega pane kedagi ohtu ning seega ei kujuta need ka ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. Nagu ringkonnakohus on samas asjas 26.03.2021 määruses (p-d 13–14) selgitanud, ei viita VSS 6(8)
3-21-389 § 15 lg 2 p-d 1–3 ega VSS § 6 p-d 1–10 sellele, et isikut oleks VSS alusel võimalik kinni pidada avaliku korra kaitsmise eesmärgil (vrdl VRKS § 361 lg 2 p 6). Seega ei ole tähtsust, millistel põhjustel on isik oma käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust, vaid oluline on üksnes see, kas on alust arvata, et välismaalase hoiakud või käitumine on muutunud. Ringkonnakohus selgitas eespool, miks on põhjendatud alus arvata, et XX käitumine ei ole muutunud ja vabaduses viibides ei aita isik vabatahtlikult kaasa lahkumiskohustuse täitmisele. Sealjuures on Tallinna Ringkonnakohus 29.04.2021 otsuses asjas nr 3-19-1872 leidnud, et PPA 03.10.2019 otsus nr 15.3-3.1/2993-4 ja seega ka XX-le tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks väljasaatmisega Iraani on õiguspärased.
14.Halduskohtu hinnangul ei täida XX kaasaaitamiskohustust ja ei aita kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele (VSS § 264 lg 1 p 3), milleks on COVID19 testi tulemus ja uus Iraani kodaniku pass. COVID-19 testi tegemisest keeldus XX 26.03.2021 ja selle tõttu jäi ära 28.03.2021 planeeritud väljasaatmine. Kuigi enne 17.04.2021 ebaõnnestunud väljasaatmist käis XX COVID-19 testi tegemas, oli selleks ajaks ilmselge, et ilma passi uuendamata väljasaamine ei õnnestu. PPA taotluse lisana esitatud EK ettekandest nähtub, et 07.04.2021 väitis XX kinnipidamiskeskuse õigusnõustajale, et ei kavatse uut Iraani passi taotleda ning rebis paberi Iraani saatkonna kontaktandmetega puruks. PPA on selgitanud, et passi saab taotleda isik ise, mitte PPA. Kuigi PPA on 17.05.2021 vastuses märkinud, et XX kirjutas 21.04.2021 avalduse, et soovib oma passi uuendada ja avaldus on saadetud Iraani konsulile, on isik seda teinud alles järgmisel päeval pärast halduskohtu istungit. Seetõttu on põhjendatud ka järeldus, et isik ei ole aidanud kaasa vajalike dokumentide saamisele, et oleks võimalik tema kiire väljasaatmine.
15.PPA 17.05.2021 vastusest ringkonnakohtule selgub, et PPA üritas XX Frankfurdi kaudu Iraani saata 15.05.2021–16.05.2021. Väljasaatmine ebaõnnestus, sest Frankfurdis hakkas isik vägivaldselt käituma ning keeldus Teherani lennule asumast (vt PPA 17.05.2021 vastuse lisa 2), kuigi oli varem avaldanud, et on nõus Iraani minema, ja suundus ka rahumeelselt Frankfurti sõitvale lennukile. Ringkonnakohtu hinnangul on sellest tulenevalt piisav alus arvata, et XX ei ole valmis alluma ka muudele võimalikele järelevalvemeetmetele ning võib hakata vabaduses olles end PPA eest varjama, isegi kui ta praeguseks on nõustunud endale uut passi taotlema. Seega esineb tema kinnipidamiseks VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud alus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 320-1268, p 12).
16.Ringkonnakohus leiab, et XX kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne (VSS § 15 lg 1). VSS § 25 lg 1 järgi pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pikendab kohus kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa, kuid mitte kauemaks kui 18 kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates, kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Sealjuures tuleb PPA-l vabastada välismaalane viivitamata, kui kinnipidamise alus on ära langenud või kui väljasaatmine on perspektiivitu (VSS § 15 lg 4).
17.XX on kinnipidamiskeskuses viibinud alates 05.12.2019. Sealjuures on teda rahvusvahelise kaitse taotlejana VRKS-i alusel kinni peetud ajavahemikel 05.12.2019– 14.09.2020 ja 27.10.2020–23.02.2021, s.t VSS-i alusel on isikut halduskohtu loaga antud tähtajaks (22.06.2021) kinni peetud ca 5 kuud ja 10 päeva. Kuigi VRKS ja VSS alusel ühtekokku on
7(8)
3-21-389 isikut selleks ajaks kinni peetud ca 18 ja pool kuud, ei ole selleks ajaks veel ületatud VSS § 25 lg-s 1 sätestatud kinnipidamise maksimaalset 6-kuulist tähtaega. Ringkonnakohus põhjendas eespool XX põgenemisohu olemasolu ning leiab, et see on piisavalt suur, et pidada XX sellist kinnipidamise pikkust proportsionaalseks. PPA senised katsed XX kodakondsusjärgsesse riiki välja saata (28.03.2021 ja 15.05.2021– 16.05.2021) ja seega ka kinnipidamiskeskusest vabastada on luhtunud isiku enda tegevuse tõttu.
18.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole XX väljasaatmine praegu ka perspektiivitu. Kuigi isiku Iraani Islamivabariigi kodaniku passi kehtivusaeg saab läbi 02.06.2021, nähtub PPA 17.05.2021 vastusest, et ta on 21.04.2021 kirjutanud avalduse passi uuendamiseks ja see on saadetud Iraani konsulile. PPA on ka selgitanud, et pärast uue passi ja vastavalt riigilt nõusoleku saamist peetakse võimalikuks isiku väljasaatmist ka mõnda kolmandasse riiki (VSS § 17 lg 1), kus Iraani kodanikud võivad viisavabalt viibida. Türgi, kuhu XX on ise soovinud minna, on praeguseks siiski sellise nõusoleku andmisest keeldunud. Kui enne 22.06.2021 ei peaks isiku väljasaatmine õnnestuma, tuleb PPA-l ja kohtul isiku kinnipidamise proportsionaalsust ja väljasaatmise perspektiivi uuesti hinnata.
19.Eelnevast tulenevalt jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.04.2021 määrus muutmata.
20.XX-le tuleb pärsia keelde tõlkida käesoleva määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.