OT kaebus Narva Linnavalitsuse 12.06.2019.a korralduse nr 403-k tühistamise ja asja uueks otsustamiseks kohustamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja OT, esindaja Mihhail Tuštšenko Vastustaja Narva linn, esindaja Sergei Solodov Kolmas isik GZ, esindaja Mihhail Tuštšenko Kolmas isik SP
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
kanda.
Jätta
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 20.07.2020. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosalisel on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 22).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.OT ja GZ kuulub kaasomandina kinnistu registriosa numbriga xxxxx, mille koosseisus on kaks katastriüksust: Narva linn, Taime tn x (katastritunnus xxxxxx:xxx:xxxx) ja Taime tn xx (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx). Nende maaüksuste vahel asub riigi omandis olev maatükk, mida ei ole maakatastrisse või kinnistusraamatusse kantud (edaspidi vaidlusalune maa). Vaidlusaluse maa suurus on ca 53 m2 ja selle koha-aadressiks on määratud Narva linn, Taime tänav xx (I kd tl 61).
2.Kaebaja taotles Narva Linnavalitsuselt vaidlusaluse maa erastamist maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 13 ja § 312 - 313 alusel. Kaebaja hinnangul on tegemist tema kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva kasutusvõimaluseta maaga. Kaebaja ja GZ esitasid reformimata riigimaa erastamiseks avalduse 29.05.2013. Kaebaja on hiljem esitanud korduvaid avaldusi, milles ta jätkuvat erastamise soovi kinnitab. GZ esitas 24.05.2016, et tema vaidlusalust maad erastada ei soovi (II kd tl 7). Kaebaja esitas 18.05.2018 vastustajale Viru Maakohtu määruse tsiviilasjas 2-17-xxxx (II kd tl 12-13), mille põhjal kaasomanikud sõlmisid kompromissi ja GZ nõustus maa erastamisega.
3.Narva Linnavalitsus andis 12.06.2019 korralduse nr xxx-k (I kd tl 79-82, edaspidi vaidlustatud korraldus), milles ta - keeldus vaidlusaluse maa MaaRS § 22 lg 12, 13 alusel erastamise toimingute tegemisest, jättis kaebaja ja GZ 29.05.2013.a avalduse ning SP 17.07.2014.a taotluse läbi vaatamata ning lõpetas menetluse, - tegi Maa-ametile ettepaneku alustada vaidlusaluse maa suhtes munitsipaalomandisse antava maa väljaselgitamise menetlus. Vaidlusalune maa piirneb kinnisasjadega Taime tn x, Taime tn xx ja 1. Jõe tn xx, neljandast küljest piirneb vaidlusalune maa munitsipaalomandis oleva Taime tänavaga. Vaidlusalusel maal paikneb ammustest aegadest tee, mille kaudu toimub läbisõit Taime tänavalt x. Jõe tn xx kinnisasjale. Jõe tänava poolt sellele kinnisasjale ei pääse, kuna kõrguste vahe tänava ja kinnisasja vahel on ligikaudu 2 meetrit. Vastustaja on eraldanud 1. Jõe tn xx kinnisasja omanikule Jõe tänava poolt täiendavat maad elamu vundamendi tugevdamiseks ja selleks, et rajada krundi lihke vältimiseks tugisein. Narva linna üldplaneeringuga on vaidlusaluse maa sihtotstarbeks määratud teemaa. Vaidlusaluse maa funktsiooniks on juurdepääsu võimaldamine Taime tn x, Taime tn xx ja 1. Jõe tn xx kinnisasjadele. Maa erastamiseks esitasid avalduse nii Taime tn xxx kinnisasja kaasomanikud kaebaja ja GZ kui ka 1. Jõe tn xx kinnisasja omanik SP. Taime tn xxx kinnisasja kaasomanikud soovivad maad kasutada aiamaana ning 1. Jõe tn xx kinnisasja omanik juurdepääsuna oma kinnisasjale. Kinnisasjade omanikud maa erastamise osas kokkulepet ei saavutanud. Vastustaja leidis, et linn peab tagama 1. Jõe tn xx kinnisasjale juurdepääsu ning tegutsema selleks, et planeeringus ette nähtud lahendused saaksid realiseeritud. Kui maa jääb teemaaks, siis saavad seda juurdepääsuna kasutada kõigi piirnevate kinnisasjade omanikud. Maa-ala kaudu tagatakse juurdepääs mitmele kinnisasjale. Vaidlusaluse maa arvel tuleb moodustada iseseisev transpordimaa sihtotstarbega kinnisasi ning taotleda selle andmist munitsipaalomandisse. See välistab maa erastamise MaaRS § 22 lg 13 ja § 312 - 313 alusel. Vastustaja teatas 18.06.2018 maad erastada soovivatele isikutele, et vaidlusalust maad kasutavad juurdepääsuna kõigi piirnevate kinnisasjade omanikud ning vastustajal on kavas taotleda see maa munitsipaalomandisse (I kd tl 57-59). Vastustaja leidis hiljem, et neid teatisi ei saa käsitleda erastamismenetlust lõpetavate haldusaktidena. Seetõttu andis vastustaja vaidlustatud korralduse. Vastustaja kuulas enne korralduse andmist ära piirnevate kinnisasjade omanikud ning käsitles korralduses nende vastuväiteid. Sh leidis vastustaja, et maavanema nõusolek maa erastamiseks 03.10.2016 nr 8-8/2016/1649 (I kd tl 12) ei pane vastustajale maa erastamise kohustust.
4.Kaebaja esitas 13.11.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Kohus võttis kaebuse menetlusse vaidlustatud korralduse tühistamise nõudes. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised.
Maa-ala väikese suuruse (53 m2) tõttu ei ole maa-alast võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Maavanem on andnud vaidlusaluse maa erastamiseks nõusoleku. Loa sisuks on muuhulgas hinnang sellele, kas puuduvad maa erastamist välistavad asjaolud. Loa andmisest tuleneb, et kohalikul omavalitsusel ei olnud huvi taotleda maad munitsipaalomandisse. Pärast loa andmist ei saanud erastamist välistavad asjaolud tekkida ning vastustaja hilisem tuginemine sellistele asjaoludele on pahatahtlik ja rikub õiguspärase ootuse põhimõtet. Ida-Viru maavanema 03.10.2016.a korraldus nr 8-8/2016/1649 on kehtiv ja vastustajale kohustuslik ning kohustab teda tegema maa erastamise eeltoiminguid. Kui maad kaebajale ei erastata, siis puudub kaebaja kasutuses oleval elamu osal teenindusmaa. Kaebajal ei ole ligipääsu seaduslikus korras ehitatud kuurile ja elamu välisosadele ning kaebajal puudub võimalus tema kasutuses olevat maja osa teenindada ja hooldada. Vaidlusaluse maa piir kulgeb faktiliselt kaebajale kuuluva maja seina piiril. Narva linna üldplaneeringu 2013-2025 kohaselt ei tohi elamuid ja nende abihooneid ehitada krundi piirile lähemale kui 5 m. Vastuolu kõrvaldamiseks on otstarbekas liita vaidlusalune maa kaebaja kinnisasjaga. Avalikku huvi vaidlusaluse maa taotlemiseks munitsipaalomandisse ei ole. Väidetav avalik huvi seisneb üksnes selles, et tagada 1. Jõe tn xx kinnisasja omanikule juurdepääs Taime tänavale. 1. Jõe tn xx kinnisasjal on juurdepääs avalikult kasutatavale teele olemas, sest kinnistu piirneb Jõe tänavaga. Vaidlusalust maad ei kasutata läbisõiduks ja sellel puuduvad tee-ehitised. Kaebaja kasutab maad teenindusmaana ja hooldab seda. Kaebaja soovi maa erastada tuleb eelistada vastustaja soovile võtta maa munitsipaalomandisse. Vaidlusalune maa on koormatud isikliku kasutusõigusega kaebaja kasuks Taime tn x kinnisasja vee ja kanalisatsiooniga varustamise tagamiseks (I kd tl 19-40). Kui vaidlusalusele maale rajatakse tee, siis kulgeb see kaebaja maja seina piiril, mis ei ole ohutu ja pole lubatud õigusaktidega, samuti saaksid kahjustada kaebajale kuuluvad tehnovõrgud.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud korralduses toodu juurde. Vastustaja esitas tõendeid selle kohta, et vaidlusalune maa on alates 1958. aastast olnud mõeldud juurdepääsuks 1. Jõe tn xx kinnisasjale ning et sellele kinnisasjale 1. Jõe tänava poolt ei pääse. Vastustaja viitas, et 1. Jõe tn xx kinnisasjal toimus 2007. aastal tulekahju. Kolmanda isiku SP,
1.Jõe n xx kinnisasja endise omaniku ja naaberkinnisasja omaniku sõnul olid Taime tn x ja Taime tn xx omanikud tõkestanud vaidlusaluse maa, tuletõrjeauto ei saanud maja juurde sõita, maja põles täielikult maha ning tulekahjus hukkus maja omanik (I kd tl 89, 140-141, 150151). Maavanema luba ei pannud vastustajale kohustust maa erastamiseks kinnisasjaga liitmiseks. Maavanema kui erastamise korraldaja otsus oli vastustajale alus erastamise eeltoimingute tegemiseks, nende käigus aga selgus, et vaidlusalust maad ei ole võimalik erastada. Alates 01.01.2018 maavanema luba enam ette nähtud ei ole. Vaidlusaluse maa jätmine munitsipaalomandisse transpordimaana ja selle kasutamine juurdepääsuna ei halvenda kaebaja võimalusi oma kinnisasja või hooneid kasutada. Kaebaja oli maa suurusest ja piiridest ning juurdepääsutee olemasolust teadlik. Samuti ei kahjusta see maa alla rajatud torustikke ja ei takista kaebajal nende kasutamist. Vaidluses ei puutu asjasse see, kas tee on reaalselt rajatud ning kes on vaidlusalust maad korras hoidnud.
Vastustaja tõi välja, et menetlusosalised on praeguseks arutanud tee rajamist vaidlusalusele maale ning leidsid 09.01.2020 kompromissi maa-ala korrastamiseks ja ajutise tee rajamiseks, kaebaja märkusega, et ta tee rajamisega ei nõustu (II kd tl 18). Maa-amet andis pärast vastustajalt selgituste küsimist nõusoleku väljastada ehitusluba ajutise tee rajamiseks (II kd tl 32, 34).
6.Kolmas isik SP palus jätta kaebuse rahuldamata. Kolmas isik selgitas, et vaidlusalune maa on juurdepääsuks 1. Jõe tn xx kinnisasjale ning juurdepääs 1. Jõe tänava poolt on võimatu. Kõige mõistlikum on anda maa munitsipaalomandisse kui transpordimaa, sel juhul saavad seda kasutada ka Taime tn x ja xx omanikud. Kui vaidlusalune maa kuulub erastamisele, siis on suurem õigus sellele temal.
7.Kolmandat isikut GZ esindasid kaebaja ja kaebaja esindaja Mihhail Tuštšenko ning tema seisukohad olid kaebaja seisukohtadega ühised.
Kohtu seisukoht
8.MaaRS § 22 lg 13 sätestab, et kui era-, munitsipaal- või riigi omandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja ning planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt on otstarbekas see maa liita piirneva kinnisasjaga, on piirneva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa omandamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa omandamine toimub maareformi seaduse VI1 osas (§ 312 - 313) sätestatud alustel. MaaRS § 312 lg 1 täpsustab, et liitmiseks sobivaks maaks on üldjuhul riba-, siilu- või kiilukujuline või muu ebakorrapärase kujuga või selle väiksusest tingitud iseseisva kasutusvõimaluseta maatükk, millele üldjuhul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning mis on üldjuhul looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järel peamiselt eri aegadel kasutusel olnud erinevast plaani- või kaardimaterjalist või erinevatest mõõdistusviisidest tingitud vigade tõttu. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana võib käsitada ka kinnisasja ja teise isiku omandis või valduses oleva avalikult kasutatava tee ja kinnisasja vahelist maatükki, kui seda ei ole tee omaniku või valdaja arvates otstarbekas arvata teemaa hulka. MaaRS § 312 lg 2 kohaselt ei käsitleta kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana maatükki, mis kuulub erastamisele muul alusel, tagastamisele või iseseisvalt kasutatava maaüksusena munitsipaalomandisse andmisele või riigi omandisse jätmisele. MaaRS § 313 lg 2 sätestab, et valla- või linnavalitsus teeb kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa omandisse andmise eeltoimingud, sh selgitab välja kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa ning selgitab, kas on otstarbekas maa liita piirneva munitsipaalomandis oleva kinnisasjaga.
9.Vabariigi Valitsus on andnud määruse „Kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva kasutusvõimaluseta maa erastamise kord“ (edaspidi kord). Korra § 1 lg 5 sätestab, et määrust ei kohaldata iseseisva kasutusvõimaluseta maa omandamisele muuhulgas juhul, kui nimetatud maa piirneb munitsipaalomandis oleva maaga ning kohaliku omavalitsuse üksus on huvitatud selle maa munitsipaalomandisse andmisest. Maa antakse munitsipaalomandisse Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras.
Korra 2. peatükk reguleerib kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise eeltoimingute tegemist. Korra § 3 lg 3 ja 31 alusel tuleb linna- või vallavalitsusel muuhulgas välja selgitada, kas riigivara valitseja on huvitatud maa riigi omandisse jätmisest või kas on otstarbekas maa liita piirneva munitsipaalomandis oleva kinnisasjaga. Kui see on nii, siis lõpetab linna- või vallavalitsus erastamise eeltoimingud otsusega. Korra § 3 lg 5 ja 6 alusel tuleb koostada kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa plaan, kusjuures maa piirid määratakse otstarbekust ning planeeringu ja maakorralduse nõudeid arvestades. Maaüksuse plaan tuleb esitada Maa-ametile piiride kooskõlastamiseks ning seejuures selgitada, miks maaüksus on iseseisva kasutusvõimaluseta.
10.Otsuse punktis 8 ja 9 toodud sätetest tuleneb, et kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise eeltoimingute raames tuli vastustajal kontrollida, kas vaidlusaluse maa puhul on tegemist MaaRS § 22 lg 13 ja § 312 lg 1 tunnustele vastava maaga. Vastustaja on seda kontrollides jõudnud eitava otsuseni esiteks seetõttu, et vaidlusaluse maa arvel on võimalik moodustada iseseisvalt kasutatav kinnisasi ja teiseks seetõttu, et vastustaja peab otstarbekaks jätta vaidlusalune maa transpordimaana munitsipaalomandisse. Kohtu hinnangul on vastustaja järeldused põhjendatud.
11.Tõendatud on, et vaidlusalune maa on alates 1959. aastast ette nähtud kasutamiseks teena ja juurdepääsuks muuhulgas 1. Jõe tn xx kinnisasjale: * 1. Jõe tn xx krundi plaan 15.01.1959 (I kd tl 90) näitab juurdepääsuna vaidlusalust maad; * 1982. aastal koostatud Taime tn x elamu plaanid (I kd tl 107-109) näitavad, et krunt koosneb kahest eraldi osast, mille vahel paikneb vaidlusalune maa; * katastriüksuste plaan (I kd tl 10) näitab, et Taime tn x ja xx maaüksuste moodustamisel 2000. aastal on nende vahele jäetud maatükk, mis on mõeldud ligipääsuks 1. Jõe tn xx kinnisajale: maaüksuste vahele jäetud ala ehk vaidlusalune maa jätkub punktiiriga tähistatud teena 1. Jõe tn xx maaüksusel; * 24.01.2013 kehtestatud Narva linna üldplaneeringus (kättesaadav interneti-lehel narvaplan.ee, väljavõte I kd tl 56) on vaidlusalune maa tähistatud teemaana. Eeltoodu tähendab, et vaidlusalune maa ei ole kaebaja kinnisasjade vahele vea, eksituse või asjaolude muutumise tõttu tekkinud, vaid see on planeerimist, maakorraldust ja ehitusõigust reguleerivate haldusaktide (või nendega võrdsustatavate varasemate dokumentide) alusel sinna sihilikult jäetud. Selline maa ei vasta MaaRS § 22 lg 13 ja § 312 lg 1 tunnustele. Vaidlusalune maa ei ole liiga väike selleks, et moodustada iseseisvalt ehk juurdepääsuna kasutatavat maaüksust. Maatüki laius on ligikaudu 3,1 m (II kd tl 20 pöördel). Majandus- ja taristuministri 05.08.2015.a määrusega nr 106 „Tee projekteerimise normid“ kehtestatud maanteede projekteerimisnormide lk 18 alusel arvestatakse projekteerimisel sõiduauto laiuseks 1,8 m ning veoauto laiuseks 2,55 m. Maatüki laius on sõidukiga läbimiseks piisav.
12.Käesoleva kohtuasja lahendamisel ei oma tähtsust, kas vaidlusalusele maale on võimalik rajada ehitusnormidele vastav avalikult kasutatav tee. Oluline on vaid see, kas on võimalik moodustada iseseisvalt kasutatav maaüksus. Maakatastriseaduse § 181 lg 5 alusel on transpordimaa liiklemiseks ja transpordiks kasutatav maa koos ohutuse tagamiseks ja selle maa korrashoiuks vajalike ehitiste aluse ning neid ehitisi teenindava maaga, sealhulgas teemaa. See, kui vaidlusaluse maa arvel moodustatakse iseseisev maaüksus (katastriüksus) ja antakse sellele transpordimaa sihtotstarve, ei tähenda seda, et sinna tuleb tingimata rajada kõigile nõuetele vastav avalikult kasutatav tee.
Ilma selles küsimuses lõplikku seisukohta võtmata märgib kohus, et sellise soovi korral on ka tee rajamine tõenäoliselt võimalik. Ehitusseadustiku (EhS) § 99 lg 2 kohaselt annab vaidlusalusele maale tee ehitamise korral projekteerimistingimused koos liikluskorralduse nõuetega kohaliku omavalitsuse üksus ehk vastustaja. Vastustajal on seejuures võimalik arvestada sellega, kes ja milleks hakkab teed reaalselt kasutama. Õigusaktiga on tee projekteerimise normid, sh tee laius kehtestatud üksnes avalikult kasutatavatele maanteedele (eelviidatud majandus- ja taristuministri määrus „Tee projekteerimise normid“). Avalikult kasutatava VI klassi maantee (aasta keskmine ööpäevane liiklussagedus kuni 50 sõidukit) puhul on ühe sõiduraja laiuseks ette nähtud vähemalt 3 m ja maantee laiuseks kokku vähemalt 4 m. Vaidlusalusele maale avalikult kasutatava tee ehitamise korral on tegemist ligikaudu 53 m pikkuse tupiktänavaga, mida kasutavad kahe majapidamise omanikud. Avalikult kasutatava maantee suhtes kehtivad nõuded võivad seal olla ülemäärased.
13.Kokkuvõttes näitab eeltoodu, et vaidlusaluse maa arvel on võimalik moodustada iseseisvalt kasutatav kinnisasi. See välistab maa erastamise kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana olenemata sellest, kes ja millisel alusel saab tulevikus selle maa omanikuks.
14.Vaidlusaluse maa erastamise MaaRS § 22 lg 13 alusel välistab ka see, et vastustaja on otsustanud taotleda selle maa munitsipaalomandisse. MaaRS § 312 lg 2 tuleneb, et maa erastamine kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana on nii-öelda viimane valik. Erastamine muul alusel, tagastamine, munitsipaalomandisse andmine ja riigi omandisse jätmine omavad eesõigust erastamise ees kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana ning välistavad erastamise sellel alusel. Kuna kohaldamisele kuulub kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamist reguleeriv erisäte, siis ei saa praeguses asjas arvestada MaaRS § 28 lg 3, mis annab erastamisele võrreldes munitsipaalomandisse taotlemisega eesõiguse. Vaidlustatud korraldusega ei ole otsustatud maa munitsipaalomandisse andmist, vaid vastustaja tegi Maa-ametile ettepaneku alustada vastavat menetlust. Kui otsustatakse vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmine, siis see otsus on eraldi vaidlustatav. Vaidlustatud korralduses sisalduv ettepanek sellekohase menetluse alustamiseks ei ole sedavõrd põhjendamatu, et kuuluks maa munitsipaalomandisse andmise menetluse praeguses etapis tühistamisele. MaaRS § 313 lg 2 annab valla- või linnavalitsusele õigusliku aluse otsustada liitmiseks sobiva maa erastamise menetluse raames, et maa on otstarbekas taotleda munitsipaalomandisse. Ka Vabariigi Valitsuse määruse „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 82 lg 2 p 6 ütleb, et munitsipaalomandisse antava maa hulka võib kuuluda munitsipaalomandis oleva maaga piirnev MaaRS § 312 lg 1 nimetatud maa. Otsustus taotleda vaidlusalune maa munitsipaalomandisse on mõistlik, arvestades selle kujunemise ajalugu ja selle suhtes kehtivat planeeringut (otsuse punkt 11) ning kohtuasja materjalidest ilmnevaid menetlusosaliste suhteid. Tegemist on maaga, mis piirneb munitsipaalomandis oleva Taime tänavaga ja otsuse punktis 11 toodu põhjal on algusest peale mõeldud selle tänava jätkuna või osana. Arvestades menetlusosaliste aastaid kestnud vaidlusi on vastustaja õigesti hinnanud otstarbekaks lahenduse, kus vaidlusalune maa kuulub transpordimaana vastustajale. Maa taotlemist munitsipaalomandisse ei välista see, et seda kasutaksid ainult mõned isikud, praegusel juhul Taime tn x ja xx ning 1. Jõe tn xx kinnisasja omanikud ja kasutajad. Samasugune olukord esineb iga umbtänava või vähemalt selle viimase osa suhtes.
15.On tõsi, et Ida-Viru maavanem andis 03.10.2016.a korraldusega nr 8-8/2016/1649 (I kd tl 12) loa vaidlusaluse maa erastamiseks kinnisasjaga liitmise teel. Kaebaja eksib aga selles, et loa andmine tähendab, et kindlasti puuduvad maa erastamist välistavad asjaolud või et luba pani vastustajale kohustuse erastada vaidlusalune maa kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana. Tegemist oli ühe menetlusetapi, mitte lõpliku otsusega.
Maavanem pidi korra kuni 31.12.2017 kehtinud redaktsiooni § 5 lg 2 alusel küll kontrollima, kas kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa vastab seaduses sätestatud kriteeriumidele ja korra § 1 lg 2 sätestatud tunnustele ning kas puuduvad maa erastamist välistavad asjaolud, kuid tegemist ei olnud lõpliku otsustusega. Korra eelnimetatud redaktsiooni § 9 lg 1 nägi ette, et erastamise otsustamisel kontrollib erastamise korraldaja eeltoodut uuesti. Lisaks nähtub viidatud maavanema korraldusest, et maavanem kontrollis üksnes riigi huvide järgimist. Korralduse põhjal tegi maavanem kindlaks, et Maa-ameti edastatud andmetel ei ole riigil huvi vaidlustatud maa vastu ning Keskkonnaametile ei ole see samuti tema ülesannete täitmiseks vajalik. Maavanem ei saagi otsustada selle üle, kas täidetud on tingimus, et kohalikul omavalitsusel ei ole kavas taotleda maa munitsipaalomandisse andmist (korra § 3 lg 3 viimane lause). Eeltoodut kinnitab Maa-ameti 06.07.2018.a kiri vastustajale (II kd tl 3), milles Maa-amet ütleb, et 03.10.2016.a korraldus anti lähtudes sellest, et riigil puudub huvi jätta vaidlusalune maa riigi omandisse. Samas kirjas küsib Maa-amet vastustajalt selgitust, millised kohaliku omavalitsuse ülesandeks olevad erastamise eeltoimingud on läbi viidud ja miks ei ole need lõpule viidud, kuid ei anna mingeid juhiseid või soovitusi selle kohta, mil viisil seda teha. Erastamise eeltoimingute lõpule viimiseks on ka otsus erastamismenetluse lõpetamise kohta.
16.Kohus möönab, et vastustaja ei ole vaidlusaluse maa kui kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise menetluses teinud toiminguid päris kohases järjekorras. Vastustaja esitatud menetluse kronoloogiast (II kd tl 5) nähtub, et 24.05.2016 esitas kaebaja kaasomanik GZ vastustajale avalduse, et ta ei soovi vaidlusalust maad erastada. See on korra § 6 lg 8 kohaselt erastamismenetluse lõpetamise alus. Kaebaja andis alles 24.08.2017 vastustajale teada, et on saavutanud kaasomanikuga kompromissi, ning sellekohane kohtumäärus esitati vastustajale 18.05.2018. Siiski esitas vastustaja 21.07.2016 maavanemale taotluse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks loa saamiseks. Haldusmenetluses osalenud isikutele, sh kaebajale võis loa taotlemisest ja andmisest jääda mulje, et vastustaja on juba võtnud lõpliku seisukoha, et tegemist on maaga, kus ei saa moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, ja et vastustaja ei taotle seda maad munitsipaalomandisse. Eeltoodu ei muuda aga seda, et tegemist ei olnud MaaRS § 22 lg 13 ja § 312 lg 1 tunnustele vastava maaga. Erastamine oleks sellel põhjusel nurjunud varem või hiljem. Kaebajal võib olla põhjust vastustajale ette heita, et vastustaja ei teinud juba varem erastamismenetlust lõpetavat otsust. Kaebaja ei saa aga seetõttu nõuda, et kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana erastatakse maa, mis seda tegelikult ei ole. Kohus selgitab kaebajale, et isegi kui talle jäi maavanema loa põhjal mulje, et erastamismenetlus jätkub tema ja teiste maa erastamise avalduse esitanud isikute huvide kaalumisega ning otsuse tegemisega selle kohta, kellele maa erastada, ei saa sellest tuletada kaebaja subjektiivset õigust või õigustatud ootust, et vaidlusaluse maa saab erastada tema. Vaidlusalust maad taotles ka 1. Jõe tn xx kinnisasja omanik.
17.Õige ei ole kaebaja väide, et kui vaidlusalust maad talle ei erastata, siis puudub tema elamul teenindusmaa või elamut ei ole võimalik kasutada. Kaebaja oli Taime tn x ja xx maa erastaja (I kd tl 84, 86) ning pidi algusest peale olema teadlik talle kuuluva maa suurusest ja piiridest, sh sellest, et kahe talle kuuluva maatüki vahele on sihilikult jäetud erastamata maa. Kaebaja maa (hoonete teenindusmaa) paikneb mõlemal pool vaidlusalust maad ja on kokku 558 m2. Vaidlusaluse maa erastamata jätmine ei tähenda seda, et kaebajal puudub võimalus kasutada seda tulevikus näiteks ühelt kinnisasjalt teisele liikumiseks või elamu ümber
liikumiseks (elamu hooldamiseks). Vastupidi, vastustaja on maa suhtes otsuste tegemisel arvestanud sellega, et maa kasutamise vajadus on ka kaebajal. Vaidlustatud korraldus ei muuda mingil moel kaebaja õigusi või kohustusi tulenevalt sellest, et vaidlusaluse maa all paiknevad kaebaja huvides rajatud torustikud. See asjaolu ei anna kaebajale ka õigust nõuda vaidlusaluse maa erastamist talle. Vaidlusalune maa koormati kaebaja kasuks isikliku kasutusõigusega (I kd tl 19) just seetõttu, et torustikud paiknevad maal, mis ei kuulu kaebajale. Asja lahendamisel ei puutu asjasse see, millised nõuded hoonete ehitamisele, sh nende kaugusele kinnisasja piirist on kehtestatud üldplaneeringus 2013-2025.
18.Selle hindamisel, kas tegemist on MaaRS § 22 lg 13 ja § 312 lg 1 tunnustele vastava maaga, ei kuulu arvestamisele, kes ja mil viisil on vaidlusalust maad kasutanud. Vaidlusalune maa kuulub Eesti Vabariigile, tegemist on riigi maaga, mille osas ei ole maareform veel lõpule viidud. Kaebaja heidab SP ette, et see rajas vaidlusalusele maale omavoliliselt killustikukattega tee. Etteheide on õige ning kolmandale isikule on tehtud ettekirjutus taotleda ehitusluba, eemaldada killustik ja rajada kõvakattega plats (II kd tl 43). Kuid samamoodi rajas kaebaja sellele maale omavoliliselt haljasala ja istutas taimed. Praeguses vaidluses ei ole oluline, kas 1. Jõe tn xx kinnisasjale oleks põhimõtteliselt võimalik rajada juurdepääs sõidukiga 1. Jõe tänava poolt. Tegemist ei ole vaidlusega juurdepääsu üle kinnisasjale, millel juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt puudub (asjaõigusseaduse § 156) ning sellistes vaidlustes välja kujunenud kohtupraktika ei ole kohaldatav. Kohtuasjas vaieldakse selle üle, kas tegemist on MaaRS § 22 lg 13 alusel erastamisele kuuluva maaga, mitte selle üle, kuidas peaks toimuma juurdepääs 1. Jõe tn xx kinnisasjale.
19.Kaebaja on välja toonud, et vaidlusalusele maale tee rajamine põhjustab tema kinnisajale kahjulikke mõjusid nagu müra, saaste jne, samuti on teele ette nähtud EhS § 71 lg 3 sätestatud tänava kaitsevöönd laiusega 10 m äärmise sõiduraja välimisest servast. Kohus näitas eespool, et avalikult kasutatava tee rajamine ei ole tingimata vajalik. Isegi kui see rajatakse, siis ei ole sellest tulenevad mõjud kaebajale ülemäärased või ebamõistlikud. Kaebaja pidi juba hoonete ja maa omandamise ajal olema teadlik, et vaidlusalune maa on mõeldud juurdepääsuks 1. Jõe tn xx kinnisasjale ning see tähendab, et seal võivad liikuda sõidukid. Linnades paikneb enamus krunte tänava ääres ehk tänava kaitsevööndis ning see ei piira ülemääraselt elanike elu või tegevust. EhS § 72 lg 1 järgi tee kaitsevööndis keelatud tegevustest enamus ei ole kaebaja kinnisasjal teostatavad (spordivõistluse või muu rahvaürituse korraldamine, maavara ja maa-ainese kaevandamine, metsa lageraie, veerežiimi muutust põhjustavad maaparandustööd). Kui kaebaja soovib paigaldada liiklejat häirivat valgustusseadet või teabe- ja reklaamivahendit või kui tekib vaidlus selle üle, kas kaebaja kinnisasjal paikneb EhS § 72 lg 2 nimetatud nähtavust piirav istandik, puu, põõsas või liiklusele ohtlik rajatis, siis arvestatakse asja lahendamisel tee olemuse ja kasutamisega. Kui kaebajale esitatakse ebamõistlikke või põhjendamata nõudeid, siis on kaebajal võimalus pöörduda kohtusse.
20.Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane ning kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Sel juhul puudub ka võimalus kohustada vastustajat asja uuesti otsustama. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
Menetluskulud. Selgitused
21.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Menetlusosalised ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirju ja kuludokumente. Ainsaks kohtule teada olevaks menetluskuluks on kaebaja tasutud riigilõiv. Kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
22.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Menetlusosalisel on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui menetlusosaline seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.