X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt inimväärikuse alandamisega Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Haldusasi
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus osaliselt ning tunnistada 16. detsembril 2019 X arsti vastuvõtule mitteviimine õigusvastaseks. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte enda kanda.
3.Kuulutada haldusasja nr 3-20-564 menetlus kinniseks.
4.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. juulil 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeritud vanglas 22. jaanuaril 2020 nr 1-13/12-1), milles taotles väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist 500 eurot. Kahju tekitati Xle taotluse kohaselt sellega, et
3-20-564
kahel korral (18. detsembril 2019 ja 23. detsembril 2019) ei võimaldatud talle arsti vastuvõttu. Kaebaja pidi taotluse kohaselt kannatama valusid seljas ja rinnus ning sai erakorraliselt arsti juurde 13. jaanuaril 2020.
2.Tartu Vangla jättis 20. märtsi 2020. a otsusega nr 1-13/12-2 X kahju hüvitamise taotlus rahuldamata, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused. 1) X avaldas 5. novembril 2019 soovi saada perearsti vastuvõtule pidevate seljaprobleemide tõttu. Arsti vastuvõtuks määrati aeg 16. detsembril 2019 ning 18. detsembriks teda registreeritud ei olnud. Selgusetuks jäänud põhjusel Xi 16. detsembril 2019 arsti juurde ei viidud. Seetõttu määras arst uue aja jaanuarikuuks. Tõele ei vasta X väide, et arsti vastuvõtt määrati 23. detsembriks 2019. Seega ei ole õige, et arsti vastuvõtt jäi ära kahel korral. X viibis arsti vastuvõtul 13. jaanuaril 2020. 2) Usutavaks ei saa pidada, et X kannatas pikema aja jooksul seljavalu. Tervisekaardi kohaselt külastas valvemeedik 16. detsembrist 2019 kuni 13. jaanuarini 2020 Xi erinevatel põhjustel, kuid ta ei kurtnud seljavalu. Arsti vastuvõtul 13. jaanuaril 2020 kurtis kaebaja valu paremal rindkeres. Kaebajale määrati rindkere piirkonnas asuva moodustise uuringud ja määrati valu vastu ravim (Etoricoxib 90 mg). Isegi kui möönda, et X oleks selle valuravimi saanud juba 16. detsembril 2020, oli tal siiski kogu aeg võimalik saada valude leevendamiseks ravimit valvurilt ning kui valvuri antav Ibumetin poleks aidanud, suhtles kinnipeetav pidevalt meedikutega ja saanuks neilt küsida teist valuvaigistit. Arsti vastuvõtu ärajäämine oli ebameeldiv, kuid seda ei saa iseenesest pidada väärikust alandavaks.
3.X esitas 26. märtsil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt inimväärikuse alandamisega. Kohus võttis kaebuse
30.märtsi 2020. a määrusega menetlusse.
Tartu Vangla esitas kirjaliku vastuse kaebusele 27. aprillil 2020.
5.Kohus määras 28. aprilli 2020. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Menetlusosalised täiendavaid menetlusdokumente kohtu poolt antud tähtaja jooksul ei esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja leiab, et tema inimväärikust on alandatud sellega, et kahel korral (18. detsembril 2019 ja 23. detsembril 2019) ei võimaldatud talle perearsti vastuvõttu. Kaebaja väitel sai ta teada, et kaebajal on arsti vastuvõtt 18. detsembril 2019 kontaktisiku käest, kes tõi talle märkmepaberi selle kuupäevaga. Lisaks sai kaebaja 13. jaanuaril 2020 erakorraliselt perearsti juures käies teada, et ta oli perearsti juurde registreeritud ka 23. detsembril 2019. Kaebaja märgib, et vangla pole kahjunõude lahendamise käigus piisavalt kontrollinud tema väidete paikapidavust. Kui meedik käis kaebaja juures alakõhu valude tõttu, siis ei kurtnud kaebaja seljavalude üle, sest küsis valvuritelt valuvaigisteid. Valud alakõhus olid kaebajal seetõttu, et tal on krooniline gastriit. Mitmed valuvaigistid on talle vastunäidustatud. Kaebajal on ka C-hepatiit, mistõttu ta ei taha tablette tarbida, sest see koormab maksa. Kaebaja märgib, et elab valuvaigistite najal. Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitist 500 eurot. Vangistusseaduse (VangS) §-st 41 tuleneb, et kinnipeetavale ei tohi põhjustada rohkem ebameeldivusi kui need, mis tekivad paratamatult seoses vangistusega. Ta viitab sellele, et varasemalt on olnud sarnaseid juhtumeid, kus ollakse registreeritud arsti vastuvõtule, kuid saatmiskavas seda kirjas ei ole. Kui 2(7)
3-20-564
saatmiskava koostav inimene lohakuse tõttu ei märgi kaebajat selles arsti vastuvõtule, siis ei saa öelda, et kaebaja väited on valed. Arsti vastuvõtul 13. jaanuaril 2020 rääkis kaebaja ka oma seljaprobleemidest ning vale on vangla väide, et tegemist oli korralise vastuvõtuga. Kaebaja kutsus umbes 1-2 päeva enne vastuvõttu valvemeediku ja kurtis valusid alakõhus ning palus, et arsti vastuvõtt märgitaks varasemaks. Valvemeedik lubas perearstiga rääkida. Kaebaja rääkis valvemeedikule ka seljavaludest. Seega ei vasta tõele vangla väide, et tegemist oli
16.detsembril 2019 ära jäänud vastuvõtu asemele määratud korralise vastuvõtuga. Kui valvemeedik poleks perearstiga rääkinud, siis oleks arsti vastuvõtt toimunud jaanuari lõpus või keskel.
7.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning esitab järgmised väited.
7.1.Kaebaja avaldas 5. novembril 2019 soovi saada seljavalude tõttu arsti vastuvõtule. Vastuvõtu aeg määrati 16. detsembrile 2019. Vangla tunnistas, et sel päeval menetluse käigus selgusetuks jäänud põhjusel Xi arsti vastuvõtule ei viidud. Seega ei ole vaidlust selles, et ühel korral vastustaja kaebajale perearsti vastuvõtule saamist ei võimaldanud. Kaebajale määrati uus vastuvõtu aeg 13. jaanuariks 2020, kus ta ka käis. Käesoleva kaebuse sisulise lahendamise seisukohalt pole määrav, kumb kuupäev see oli, kas 16. detsember 2019 või 18. detsember 2019. Vastustaja tugines faktilist asjaolu kajastades kaebaja tervisekaardi andmetele. Nimelt on
13.jaanuari 2020. a haigusjuhus nr A511 2020 arst märkinud, et 16. detsembril 2019 oli patsient arsti nimekirjas, aga teda ei toodud. Sama tervisekaardi sissekandele tuginedes väitis vastustaja, et ära jäänud vastuvõtu asemele pani arst uue vastuvõtu aja jaanuarikuuks, mis kaebajale 13. jaanuaril 2020 ka võimaldati. Meditsiiniosakonna juhataja on meilivahetuses inspektor-kontaktisikuga kinnitanud (tuginedes samuti tervisekaardi andmetele), et kaebaja arsti vastuvõtu ajad olid 18. detsember 2019 ja 13. jaanuar 2020.
7.2.Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil erinevatel põhjustel pidevas kontaktis meedikutega, kes said talle vajaduse korral abi osutada. Samuti oli võimalik pöörduda valuvaigistite saamiseks valvurite poole, mida kaebaja ka tegi. Neid asjaolusid arvestades ei ole eluliselt usutav, et kaebaja pidi arsti vastuvõtule saamist oodates kannatama valusid määras, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmise. Kaebaja väide, et talle on teatud valuvaigistite manustamine vastunäidustatud ei vasta tõele. Ibuprofeeni, Ibumaksi, Ketoprofeeni jt valuvaigistite manustamine on kaebajale näidustatud koos mao kaitseks mõeldud Omeprasooli või Controliciga.
7.3.Kaebaja väidab, et 13. jaanuaril 2020 toimunud arsti vastuvõtul rääkis ta ka seljaprobleemidest. Vastustajal puudub võimalus seda väidet ümber lükata, kuid kaebaja tervisekaardi anamnees seda ei kinnita. Anamnees on sisuliselt patsiendi küsitlemise käigus saadud teave patsiendi seisundi ning probleemi kohta, miks ta vastuvõtule pöördus. 13. jaanuaril 2020 kaebaja tervisekaarti kantud anamneesi kohaselt oli kaebaja kaebuseks parema rindkere valu, mida võis põhjustada rindkere paremal eespinnal olev moodustis.
7.4.Soovist saada arsti vastuvõtule võib kinnipeetav anda teada suuliselt oma inspektorkontaktisikule, kes edastab soovi meditsiiniosakonnale, või pöörduda kinnipeetav kirjalikult otse meditsiiniosakonna poole. Sõltuvalt probleemist ning vajaduse kirjeldusest registreeritakse kinnipeetav vastuvõtule, mille ajast teavitatakse inspektor-kontaktisikut, kes edastab teabe kinnipeetavale. Arsti vastuvõtt võib, nagu vabaduseski, ära jääda erinevatel põhjustel. Selleks võib olla kinnipeetava etapeerimine teise kinnipidamisasutusse, kinnipeetava loobumine vastuvõtule minekust, arsti haigestumine vmt asjaolu, aga ka inimlik eksitus.
KOHTU SEISUKOHT
3(7)
3-20-564
8.Kaebaja on esitanud nõude kahju hüvitamiseks, mis väidetavalt on tekitatud talle seeläbi, et tal ei võimaldatud minna perearsti vastuvõttudele 16. ja 23. detsembril 2019. Kohus leiab, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada alljärgnevatel põhjendustel.
9.Vaidlus puudub selles, et vähemalt ühel korral, mil kaebaja oli registreeritud perearsti vastuvõtule, teda sinna ei viidud. Kuigi kaebaja on viidanud kuupäevale 18. detsember 2019, on kohtuasja materjalidest ilmne, et see kuupäev on ekslik ning tegelik aeg, mil kaebajale perearsti vastuvõttu ei võimaldatud, oli 16. detsember 2019. Kaebaja tervisekaardi (tl 13) sissekande kohaselt oli ta arsti vastuvõtu nimekirjas 16. detsembril 2019. Seda on kinnitanud ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja oma 7. veebruari 2020. a e-kirjas (tl 14). Samas e-kirjas on meditsiiniosakonna juhataja kinnitanud, et 18. detsembril 2019 ja 23. detsembril 2019 ei ole X registreeritute nimekirjas olnud. Tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks olnud arsti vastuvõtule registreeritud 18. detsembril 2019 ja 23. detsembril 2019, kohtuasjas esitatud ei ole. Kaebaja väidet, et arst oli 13. jaanuari 2020. a vastuvõtul öelnud, et kaebajale oli arsti vastuvõtt ette nähtud ka 23. detsembril 2019, ei kinnita tervisekaardi andmed ega muud tõendid. Seega on tuvastatud, et arsti visiit jäi kaebajal ära 16. detsembril 2019, ning kinnitust pole leidnud, et
23.detsembril 2019 oleks kaebaja olnud registreeritud arsti vastuvõtule ja see vastuvõtt oleks ära jäänud.
10.Vaidlus puudub ka selles, et vangla peab kinnipeetavatele tagama tervishoiuteenuse osutamise. Tervishoiuteenuse osutamise ja kinnipeetava tervisliku seisundi jälgimise kohustus tuleneb VangS §-dest 49 ja 52. Võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi (Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-31-70-07, p 13). Tartu Vangla kodukorra p 20.3 kohaselt toimub haigete ambulatoorne vastuvõtt eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna vanglateenistujat vajadusest saada meditsiiniosakonna teenistuja konsultatsioonile või arstiabile. Vanglateenistuja registreerib vastuvõtule elektroonilisel teel. Praegusel juhul teavitas kaebaja vanglat 5. novembril 2019 oma seljavaludest ja soovist saada arsti vastuvõtule. Selle üle puudub vaidlus. Kaebajale määrati vastuvõtuaeg 16. detsembriks 2019. Seega oli vastustaja kohustatud viima kaebaja arsti vastuvõtule, kui kaebaja oli selleks vastavalt registreeritud.
11.Asja materjalidest ei nähtu, et 16. detsembril 2019 oleks esinenud asjaolusid, mis oleksid takistanud kaebajat arsti juurde viimast. Vastustaja möönab vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele (tl 4-4p), et kaebaja jäi arsti juurde viimata „selgusetuks jäänud põhjusel“. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kaebajale 16. detsembril 2019 arsti vastuvõtu mittevõimaldamine oli õigusvastane – kaebajale ei tagatud õigust saada eelnevalt kokku lepitud ajal talle vajaminevat arstiabi.
12.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja nõuab 4(7)
3-20-564
hüvitist enda väärikuse alandamise tõttu. Väärikust alandav oli kaebaja arvates, et ta pidi kannatama vangla käitumisest tulenevalt valusid.
13.Kaebajal jäi 16. detsembril 2019 arsti juurde minemata ja järgmine arsti visiit toimus tal
13.jaanuaril 2020. Kaebaja ja vastustaja seisukohad lahknevad selles osas, kas 13. jaanuaril 2020 toimunud visiit oli korraline (16. detsembril 2019 toimuma pidanud vastuvõtu asendus) või erakorraline vastuvõtt, mida kaebaja eraldi palus. Kohtu hinnangul ei oma asjas määravat tähendust see, kas 13. jaanuaril 2020 toimunud arsti vastuvõtt oli korraline või erakorraline. Vaidlust pole, et kaebaja sai sellel päeval arstiabi. Samuti ei vaielda selle üle, et kaebajale võimaldati tema pöördumise peale arsti vastuvõtt 1-2 päeva esialgu kokku lepitust varem).
14.Kaebusest nähtub, et kaebaja on soovinud tervishoiuteenuse osutamist seljavalude ja alakõhu valude tõttu. Samuti on tal esinenud valud rinnus, millele ta viitab vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses. Kaebaja märgib, et tal on diagnoositud krooniline gastriit ja Chepatiit. Kaebaja tervisekaardilt (tl 15) nähtub, et pärast 16. detsembril 2019 ära jäänud arsti vastuvõttu ja enne 13. jaanuaril 2020 toimunud uut vastuvõttu on kaebaja juures mitmel korral käinud meditsiiniosakonna õde. Kaebaja on sellel perioodil kurtnud alakõhu valu (19.12.2019), peavalu ja oksendamist (20.12.2019), gaasivalu (26.12.2019), kõhuvalu ja kõhukinnisust (28.12.2019, 31.12.2019, 01.01.2020, 02.01.2020). Kaebajale anti valuvaigisteid, rohtu gaaside vastu ja Omeprasooli. Kohtuasja materjalides puudub küll kaebaja tervisekaardi väljavõte perioodi 03.01.2020 – 12.01.2020 kohta, kuid arvestades eelnevat on usutav, et ka see periood ei möödunud kaebajal terviseprobleemideta. 13. jaanuaril 2020 toimunud arsti vastuvõtul on kaebaja kurtnud valu rindkeres. Arst on määranud kaebajale valuraviks Etoricoxib (90 mg) tabletid (retseptiravim) ja lisaks ravimi Lidocain. Eeltoodust nähtub, et kaebaja on enne 13. jaanuaril 2020 toimunud arsti vastuvõttu kannatanud valusid ning välistada ei saa, et kui
16.detsembril 2019 oleks ta arsti vastuvõtule viidud, oleks ta saanud efektiivsemat ravi varem ja tema vaevused oleksid võinud olla vähem intensiivsed.
15.VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kohus leiab, et vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu arsti vastuvõtu ärajäämisega kaasnenud valu kannatamist saab pidada kinnipeetava väärikust alandavaks kohtlemiseks (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-9-17). Riigikohus on leidnud, et alusetute ja kinnipidamisrežiimi järgimiseks otseselt mittevajalike kannatuste tekitamine kahjustab ka väärikust RVastS § 9 lg 1 mõttes (vrd RKHKo 19.06.2012, 3-3-1-18-12, p 25). Kohus peab usutavaks ka praegusel juhul selliste kannatustega mittevaralise kahju tekkimist Samuti on täidetud RVastS § 9 lg 1 kohaldamise eeldus, et tegemist on avaliku võimu kandja süülise tegevusega. Vastustaja ei ole osanud anda ühtegi selgitust, miks kaebaja jäi arsti vastuvõtule viimata. Sellist käitumist hindab kohus praegusel juhul hooletusena.
16.RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14).
17.Riigikohus on 27. juuni 2017. a otsuses asjas nr 3-3-1-9-17 leidnud, et mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Viidatud kohtuasjas oli Riigikohtu hinnangul tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi kaebajal saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama. Kaebaja oli soovinud hüvitist nii oma väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise eest. 5(7)
3-20-564
Selles lahendis mõistis Riigikohus kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 200 eurot. Viidatud kohtuasjas ei viidud isikut arsti vastuvõtule kahel järjestikusel korral, mistõttu kaebaja pidi ära jäänud arsti vastuvõtu asemel ootama uut vastuvõttu üle kahe kuu.
18.Praegusel juhul taotleb kaebaja kahju hüvitamist üksnes väärikuse alandamise eest, kuid mitte tervisekahju. Kaebaja sai arsti vastuvõtule veidi vähem kui ühe kuu möödudes toimumata jäänud vastuvõtust arvates. Vahepealsel ajal osutas talle vältimatut abi meditsiiniosakonna õde ning ta sai vajadusel valuvaigisteid valvuritelt. Kaebaja tervisekaardilt (tl 15) nähtub ka, et ta ei kannatanud sellel perioodil igapäevaselt mingi konkreetse valu käes, vaid vaevused erinesid (kõhuvalu, gaasivalu, peavalu). Kaebaja on ise kaebuses viidanud sellele, et kui ta palus valvemeedikul rääkida arstiga, et saada varasemat vastuvõtu aega, siis see võimaldati talle 1-2 päeva jooksul. Kuigi kaebaja arsti vastuvõtule viimata jätmine oli õigusvastane, leiab kohus eeltoodust tulenevalt, et kaebaja kannatused ei saanud olla väga intensiivsed ja pikaajalised ning vahepeal saadud ravimid leevendasid valu ja kannatusi. Näiteks on tervisekaardile 31. detsembril 2019 märgitud, et kaebaja võtab valu vastu ravimit ja tegemist ei ole erakorralise teemaga. Samas väidab kaebaja tal diagnoositud haigusi (krooniline gastriit ja C-hepatiit), mille tõttu on talle vastunäidustatud mitmed valuvaigistid ja tal tuleb vältida maksaprobleemide tõttu tablettide tarbimist. Vastustaja sellega ei nõustu ning märgib, et valuvaigistite manustamine on kaebajale näidustatud koos mao kaitseks mõeldud ravimitega. Vastustaja nimetatud ravimite kasutamine ilmneb ka tervisekaardi 28. detsembri 2019. a kandest (tl 15). Kohus peab kaebaja kannatuste ulatust hinnates oluliseks märkida järgmist. Kaebaja kahju hüvitamise nõudest vanglale (tl 12–12p) ilmneb, et kaebaja avaldas soovi arsti vastuvõtuks seoses valudega seljas ja rinnus. Ka 13. jaanuaril 2020 vastuvõtul on tervisekaardis pöördumise probleemina märgitud valu paremal pool rindkerel ning tehtud on rindkere uuringud. Seljavalu, mille tõttu oli planeeritud 16. detsembri 2019. a vastuvõtt, kurtmist ei ilmne ei 13. jaanuari 2020. a ega 2019. a detsembrikuu tervisekaardi kannetest. Erinevate valude ja muude terviseprobleemide talumine ei seondu seega otseselt 16. detsembri ärajäänud vastuvõtuga. Kohus möönab, et kui kaebaja oleks saanud 16. detsembril 2019 arsti vastuvõtule, oleks tal olnud ehk võimalik perearstile kurta oma terviseprobleeme tervikuna, sh seljavalu ja saada juba varem kui 13. jaanuaril 2020 selgust valu põhjustest ning tõhusat ravi selja- ja rindkere valu vastu ning ravimeid, mis omavahel koostoimes vaevusi ei suurendaks. Seega ei saa täielikult välistada, et arsti vastuvõtu õigusvastane ärajäämine tingis kaebajale teatud kannatusi ja teadmatust oma terviseseisundi põhjustest, mis olnuks vastustaja õiguspärase käitumise korral välistatud. Samas ei ole kaebajal olnud takistatud erinevatel põhjustel arstiabi saada nii valvemeedikult kui ka valuvaigisteid valvuritelt ega ka ravimite kõrvamõjude ilmnemisel sellest meditsiinitöötajatele teada anda. Vastustaja on ka tõhusalt reageerinud pöördumisele saada arsti vastuvõtule kokkulepitust varem. Rindkereuuringute tulemusena ei ole mingit patoloogiat leitud ega ka spetsiifilist ravi määratud (haigujuht nr A511 2020; tl 13). Kahju, mis on põhjuslikus seoses vastuvõtu ärajäämisega, on kohtu hinnangul seetõttu vähene.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.
20.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ja mittevaralise kahju rahas hüvitamise asemel piirdub kohus vangla toimingu (kaebaja 16. detsembril 2019 arsti vastuvõtule mitteviimine) õigusvastasuse tuvastamisega. 6(7)
3-20-564
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
21.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (15 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 2). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
22.Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna haldusasja erinevates menetlusdokumentides ja tõendites on läbivalt kajastatud kaebaja terviseandmeid, peab kohus põhjendatuks kuulutada menetluse kaebaja eraelu kaitseks tervikuna kinniseks. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga.
23.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).