Kohus Kohtukoosseis Otsuse teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 20.05.2021, Tartu 3-20-564 X i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt inimväärikuse alandamisega Tartu Halduskohtu 17.06.2020. a otsus X i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta taotlus asjas istungi korraldamiseks läbi vaatamata.
2.Jätta kaebuse muutmise taotlus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.06.2020. a otsus muutmata.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X i nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 20.05.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
X esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeritud 22.01.2020 nr 113/12-1), soovides saada väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist 500 eurot selle eest, et talle ei võimaldatud kahel korral (18. ja 23.12.2019) arsti vastuvõttu. Kaebaja pidi kannatama valusid seljas ja rinnus ning sai erakorraliselt arsti juurde 13.01.2020.
2.Tartu Vangla jättis 20.03.2020. a otsusega nr 1-13/12-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt avaldas kinnipeetav 05.11.2019 soovi saada perearsti vastuvõtule seljaprobleemide tõttu. Arsti vastuvõtu ajaks määrati 16.12.2019, mitte 18.12.2019. Selgusetuks jäänud põhjusel kinnipeetavat 16.12.2019 arsti juurde ei viidud. Seetõttu määras arst uue aja jaanuarikuusse. Tõele ei vasta kinnipeetava väide, et arsti vastuvõtu ajaks määrati 23.12.2019. Seega ei ole õige, et arsti vastuvõtt jäi ära kahel korral. Kinnipeetav viibis arsti vastuvõtul 13.01.2020. Usutavaks ei saa pidada, et kinnipeetav kannatas pikema aja jooksul seljavalu. Tervisekaardi kohaselt külastas valvemeedik perioodil 16.12.2019-13.01.2020 kinnipeetavat erinevatel põhjustel, kuid kinnipeetav ei kurtnud seljavalu. Arsti vastuvõtul 13.01.2020 kurtis kaebaja valu paremal rindkeres. Kaebajale määrati uuringud ja anti valu vastu ravim (Etoricoxib 90 mg). Isegi kui möönda, et kinnipeetav oleks selle ravimi saanud juba 16.12.2020, oli tal siiski kogu aeg võimalik saada valude leevendamiseks ravimit valvurilt ning kui valvuri antav Ibumetin ei oleks aidanud, siis suhtles kinnipeetav pidevalt ka vangla meedikutega ja oleks saanud neilt küsida teist valuvaigistit. Arsti vastuvõtu ärajäämine oli ebameeldiv, kuid seda ei saa iseenesest pidada väärikust alandavaks.
3.X esitas 26.03.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju 500 eurot hüvitamiseks seonduvalt inimväärikuse alandamisega. Kaebuse kohaselt alandati tema inimväärikust sellega, et ei võimaldatud perearsti vastuvõttu kahel korral, 18. ja 23.12.2019. Kaebaja sai teada, et tal on arsti vastuvõtt 18.12.2019 kontaktisiku käest, kes tõi talle märkmepaberi selle kuupäevaga. Lisaks sai kaebaja 13.01.2020 erakorraliselt perearsti juures käies teada, et ta oli perearsti juurde registreeritud ka 23.12.2019. Kaebaja leidis, et vangla pole kahjunõude lahendamise käigus piisavalt kontrollinud tema väidete paikapidavust. Kui meedik käis kaebaja juures kõhuvalude tõttu, siis ei kurtnud kaebaja seljavalude üle, sest küsis valvuritelt valuvaigisteid. Varasemalt on olnud sarnaseid juhtumeid, kus kinnipeetav on registreeritud arsti vastuvõtule, kuid saatmiskavas seda kirjas ei ole. Kui saatmiskava koostaja lohakuse tõttu ei märkinud selles kaebaja viimist arsti vastuvõtule, siis ei saa öelda, et kaebaja väited on valed. Arsti vastuvõtul 13.01.2020 rääkis kaebaja ka oma seljaprobleemidest. Vale on vangla väide, et tegemist oli korralise vastuvõtuga. Kaebaja kutsus umbes 1-2 päeva enne vastuvõttu valvemeediku ja kurtis valusid alakõhus ning palus, et arsti vastuvõtt märgitaks varasemaks. Valvemeedik lubas perearstiga rääkida. Kaebaja rääkis valvemeedikule ka seljavaludest. Seega ei vasta tõele vangla väide, et tegemist oli 16.12.2019 ära jäänud vastuvõtu asemele määratud korralise vastuvõtuga.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 17.06.2020. a otsusega kaebuse osaliselt ja tunnistas 16.12.2019 kaebaja arsti vastuvõtule mitteviimise õigusvastaseks. Ülejäänud osas jäi esitatud kaebus rahuldamata. Halduskohtu põhjendused kaebuse lahendamisel olid järgnevad:
4.1.Kaebaja märkis ekslikult, et vangla ei võimaldanud talle perearsti vastuvõttu 18.12.2019. Kaebaja tervisekaardi (tl 13) sissekande kohaselt oli ta arsti vastuvõtu nimekirjas 16.12.2019. Seda kinnitas ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja oma 07.02.2020. a e-kirjas (tl 14). Samas e-kirjas kinnitas meditsiiniosakonna juhataja, et 18. ja 23.12.2019 ei olnud kaebaja registreeritute nimekirjas. Kaebaja väidet, et arst ütles 13.10.2020. a vastuvõtul, et talle oli arsti vastuvõtt ette nähtud ka 23.12.2019, ei kinnita tervisekaardi andmed ega muud tõendid. Seega on tuvastatud, et arsti visiit jäi kaebajal ära 16.12.2019 ning kinnitust ei leidnud, et 23.12.2019 oleks kaebaja olnud registreeritud arsti vastuvõtule ja see vastuvõtt jäi ka ära.
4.2.Tartu Vangla kodukorra p 20.3 kohaselt toimub haigete ambulatoorne vastuvõtt eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna vanglateenistujat vajadusest saada meditsiiniosakonna teenistuja konsultatsioonile või arstiabile. Vanglateenistuja registreerib vastuvõtule elektroonilisel teel. Kaebaja teavitas vanglat 05.11.2019 oma seljavaludest ja soovist saada arsti vastuvõtule. Kaebajale määrati
vastuvõtuajaks 16.12.2019. Seega oli vastustaja kohustatud viima kaebaja registreeritud ajal arsti vastuvõtule. Asja materjalidest ei nähtu, et 16.12.2019 oleks esinenud asjaolusid, mis oleksid takistanud kaebajat arsti juurde viimast. Vastustaja möönab vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele, et kaebaja jäi arsti juurde viimata „selgusetuks jäänud põhjusel”. Eeltoodust tulenevalt oli kaebajale 16.12.2019 arsti vastuvõtu mittevõimaldamine õigusvastane – kaebajale ei tagatud õigust saada eelnevalt kokku lepitud ajal talle vajalikku arstiabi.
4.3.Kaebajal jäi 16.12.2019 arsti juurde minemata ja järgmine arsti visiit toimus 13.10.2020. Kohtu hinnangul ei oma asjas määravat tähendust see, kas 13.10.2020 toimunud arsti vastuvõtt oli korraline või erakorraline. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja sai sellel päeval arstiabi.
4.4.Kaebusest nähtub, et kaebaja soovis tervishoiuteenuse osutamist selja- ja kõhuvalu tõttu. Samuti olid tal valud rinnus, millele ta viitas vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses. Kaebaja tervisekaardilt (tl 15) nähtub, et pärast 16.12.2019 ja enne 13.10.2020 on kaebaja juures mitmel korral käinud meditsiiniosakonna õde. Kaebaja kurtis sel ajal kõhuvalu (19.12.2019), peavalu ja oksendamist (20.12.2019), gaasivalu (26.12.2019), kõhuvalu ja kõhukinnisust (28.12.2019, 31.12.2019, 01.01.2020, 02.01.2020). Kaebajale anti valuvaigisteid, rohtu gaaside vastu ja Omeprasooli. Kohtuasja materjalides puudub küll kaebaja tervisekaardi väljavõte perioodi 03.01.2020 – 12.01.2020 kohta, kuid arvestades eelnevat on usutav, et ka see periood ei möödunud kaebajal terviseprobleemideta. Arsti vastuvõtul 13.01.2020 kurtis kaebaja valu rindkeres. Arst määras kaebajale valuraviks Etoricoxib 90 mg tabletid (retseptiravim) ja lisaks ravimi Lidocain. Eeltoodust nähtub, et kaebaja kannatas enne 13.01.2020 toimunud arsti vastuvõttu valusid ning ei saa välistada, et kui ta oleks 16.12.2019 arsti vastuvõtule viidud, oleks ta saanud efektiivsemat ravi varem ja tema vaevused oleksid võinud olla vähem intensiivsed.
4.5.Kaebaja nõuab hüvitist enda väärikuse alandamise tõttu. Väärikust alandav oli kaebaja arvates see, et ta pidi kannatama vangla käitumisest tulenevalt valusid. Vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu arsti vastuvõtu ärajäämisega kaasnenud valu kannatamist saab pidada kinnipeetava väärikust alandavaks kohtlemiseks. Riigikohus on leidnud, et alusetute ja kinnipidamisrežiimi järgimiseks otseselt mittevajalike kannatuste tekitamine kahjustab väärikust riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes (RKHK 19.06.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25). Kohus peab usutavaks ka praegusel juhul selliste kannatustega mittevaralise kahju tekkimist. Samuti on täidetud RVastS § 9 lg 1 kohaldamise eeldus, et tegemist on avaliku võimu kandja süülise tegevusega. Vastustaja ei ole osanud anda ühtegi selgitust, miks kaebaja jäi arsti vastuvõtule viimata. Sellist käitumist hindab kohus hooletusena.
4.6.RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK 05.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14). Samas leidis Riigikohus 27.06.2017. a otsuses asjas nr 3-3-1-9-17, et mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Selles kohtuasjas soovis kaebaja hüvitist nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise eest. Kaebajat ei viidud arsti vastuvõtule kahel järjestikusel korral ning ta pidi pärast vastuvõtu ärajäämist ootama uut vastuvõttu üle kahe kuu. Kaebajal jäi arsti juurde viimata jätmise tõttu saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama. Riigikohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 200 eurot.
4.7.Praegusel juhul taotles kaebaja kahju hüvitamist üksnes väärikuse alandamise eest. Kaebaja sai arsti vastuvõtule veidi vähem kui ühe kuu möödudes toimumata jäänud vastuvõtust arvates. Vahepealsel ajal osutas talle vältimatut abi meditsiiniosakonna õde ning ta sai vajadusel valuvaigisteid valvuritelt. Kaebaja tervisekaardilt (tl 15) nähtub, et ta ei kannatanud sellel perioodil igapäevaselt mingi konkreetse valu käes, vaid vaevused erinesid (kõhuvalu, gaasivalu, peavalu). Kaebaja viitas ise kaebuses sellele, et kui ta palus valvemeedikul rääkida arstiga, et
saada varasemat vastuvõtuaega, siis see võimaldati talle 1-2 päeva jooksul. Kuigi kaebaja arsti vastuvõtule viimata jätmine oli õigusvastane, ei saanud kaebaja kannatused olla väga intensiivsed ja pikaajalised ning vahepeal saadud ravimid leevendasid valu. Näiteks on 31.12.2019 tervisekaardile märgitud, et kaebaja võtab valu vastu ravimit ja tegemist ei ole erakorralise teemaga.
4.8.Kaebaja kahju hüvitamise nõudest vanglale (tl 12–12p) ilmneb, et kaebaja avaldas soovi arsti vastuvõtuks seoses valudega seljas ja rinnus. Tervisekaardi andmetel on 13.01.2020 vastuvõtule pöördumise põhjusena märgitud valu paremal pool rindkeres ning tehtud on vastavad uuringud. Tervisekaardi 2019. a detsembrikuu ega 13.01.2020. a kannetest ei ilmne, et kaebaja oleks kurtnud seljavalu, mille tõttu oli planeeritud 16.12.2019. a vastuvõtt. Erinevate valude ja muude terviseprobleemide talumine ei seondu seega otseselt 16.12.2019 ärajäänud vastuvõtuga. Kohus möönab, et kui kaebaja oleks saanud 16.12.2019 arsti vastuvõtule, oleks tal olnud ehk võimalik perearstile kurta oma terviseprobleeme tervikuna, sh seljavalu, ning saada juba varem kui 13.01.2020 selgust valu põhjustest. Seega ei saa täielikult välistada, et arsti vastuvõtu õigusvastane ärajäämine tekitas kaebajale teatud kannatusi ja teadmatust oma terviseseisundi põhjustest, mis olnuks vastustaja õiguspärase käitumise korral välistatud. Samas ei olnud kaebajal takistusi vanglas erinevatel põhjustel arstiabi saada nii valvemeedikult kui ka valuvaigisteid valvuritelt. Vastustaja reageeris samuti tõhusalt pöördumisele saada arsti vastuvõtule kokkulepitust varem. Rindkereuuringute tulemusena ei ole kaebajal mingit patoloogiat leitud ega ka spetsiifilist ravi määratud (tl 13). Kahju, mis on põhjuslikus seoses vastuvõtu ärajäämisega, on kohtu hinnangul seetõttu vähene. Kaebus tuleb seetõttu rahuldada osaliselt ja mittevaralise kahju rahas hüvitamise asemel piirdub kohus vangla toimingu (kaebaja 16.12.2019 arsti vastuvõtule mitteviimine) õigusvastasuse tuvastamisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles märkis, et soovib vaidlustada halduskohtu otsust haldusasjas nr 3-20-564, millega kohus tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla tegevuse seoses kaebajale arsti vastuvõtu mittevõimaldamisega. Kaebaja soovis, et asja arutataks kohtuistungil ning ringkonnakohus kontrolliks, kas halduskohtu otsus on kooskõlas varasema kohtupraktikaga ja RVastS § 9 lg-tega 1 ja 2. Kaebaja viidatud sätted reguleerivad mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu otsust kaebuses väidetud 23.12.2019 arsti vastuvõtu võimaldamata jätmist puudutavas osas. Ringkonnakohus märkis 03.09.2020. a määruses apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta, et mõistab apellatsioonkaebust selliselt, et kaebaja taotleb halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles halduskohus tunnistas kaebaja 16.12.2019 arsti vastuvõtule mitteviimise üksnes õigusvastaseks, jättes taotletud rahalise hüvitise välja mõistmata. Kaebaja kinnitas 07.09.2020 saabunud teates, et ringkonnakohus on tema tahet õigesti mõistnud.
6.Vastustaja märkis vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Praeguses asjas rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on kohtupraktikaga kooskõlas. Kuna kaebajale saabunud tagajärjed polnud intensiivsed, on halduskohtu otsus seaduslik ning kooskõlas ka Riigikohtu 09.12.2015. a otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 29 toodud seisukohaga, mille kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb ette võimaluse rahas hüvitise maksmiseks vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.
7.Ringkonnakohtusse saabus 15.03.2021 apellatsioonkaebuse täiendus, mille kohaselt soovib kaebaja vanglalt hüvitist ka seoses tervisekahjustuse tekitamisega. Kaebaja palub kohtul mõista vanglalt välja 500 eurot tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse, psühholoogilise hirmu, vaimse valu ja kinnipidamisrežiimi järgimiseks otseselt mittevajalike kannatuste eest.
Mittevajalikud kannatused seisnesid selles, et kaebaja pidi taluma füüsilist valu maovalude näol. Täiendusele oli lisatud ka taotlus, et kohus arutaks asja kohtuistungil videosilla vahendusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha teistkordselt esitatud taotluse osas korraldada apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks kohtuistung. HKMS § 55 lg 3 sätestab, et kohus võib jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui HKMS ei näe ette teisiti. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja esitas taotluse asjas istungi korraldamiseks ka apellatsioonkaebuses ning ringkonnakohus jättis 10.03.2021. a määruses kaebaja taotluse rahuldamata, määrates asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Kaebaja 2021. a märtsis uuesti esitatud samasisulisest taotlusest ei nähtu, et võrreldes varasemalt lahendatud avaldusega oleks käesolevaks hetkeks asjaolud muutunud. Tulenevalt asjaolust, et ringkonnakohus on varasemalt juba lahendanud 2021. a märtsikuu taotlusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud taotluse, jätab ringkonnakohus kaebaja 2021. a taotluse asjas istungi korraldamiseks HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata.
9.Kaebaja poolt esitatud apellatsioonkaebuse täienduses soovib ta vanglalt hüvitist ka seoses tervisekahjustuse tekitamisega. Nagu halduskohus vaidlusaluses otsuses õigesti märkis, taotles kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes (tl 12) ja halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1-3) mittevaralise kahju hüvitamist üksnes väärikuse alandamise eest. Sellest tulenevalt tõlgendab ringkonnakohus kaebaja poolt apellatsioonkaebuse täienduses esitatud taotlust tulenevalt HKMS §-st 49 kaebuse muutmise taotlusena. HKMS § 49 lg 1 sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. HKMS § 49 lg 2 kohaselt võib pärast HKMS § 49 lg 1 esimeses lauses nimetatud tähtaega, sealhulgas apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses, kaebuse nõuet või alust muuta HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Käesoleval juhul ei ole kaebaja väidetava tervisekahjustuse tekitamisega seotud mittevaralise kahju nõude osas läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust, mistõttu ei oleks kaebuse esitamine muudetud kujul HKMS-i kohaselt lubatav. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata.
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu 17.06.2020. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu vaidlustatud otsus rahalise hüvitise välja mõistmata jätmist puudutavas osas kooskõlas nii RVastS § 9 lg-tega 1 ja 2 kui ka kehtiva kohtupraktikaga. Halduskohus viitas oma otsuse põhjendavas osas (p-d 15–17) asjakohastele Riigikohtu lahenditele ja selgitas lihtsalt ning arusaadavalt nendes otsustes väljendatud seisukohtade seotust käesoleva vaidlusega, s.h sellega, miks võib kohus teatud juhtudel hüvitamiskaebuse rahuldada osaliselt ja piirduda mittevaralise kahju rahas hüvitamise asemel vastustaja toimingu (antud juhul kaebaja 16.12.2019 arsti vastuvõtule mitteviimine) õigusvastasuse tuvastamisega.
11.Halduskohus asus asjas kogutud tõenditele tuginedes põhjendatult seisukohale, et kuigi
kaebaja arsti vastuvõtule viimata jätmine oli õigusvastane, ei saanud kaebaja kannatused olla väga intensiivsed ja pikaajalised ning vahepeal saadud ravimid leevendasid tema valu ja kannatusi. Sellest lähtuvalt hindas halduskohus põhjuslikku seost kahju tekkimise ja 16.12.2019 arsti vastuvõtu ärajäämise vahel igati õigustatult väheseks. Seega, kuna kaebajale ühe arsti vastuvõtu õigusvastase ärajäämisega saabunud tagajärjed polnud kuigi intensiivsed, on halduskohtu otsus mittevaralise kahju rahas hüvitamata jätmise osas seaduslik ning kooskõlas RKHK 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 29 toodud seisukohaga, mille kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine Eestis erandlik ja piiratud. Ka HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.
12.Ringkonnakohus jätab seega X i apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu vaidlusaluse otsuse muutmata.
13.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga, nagu on seda teinud ka halduskohus vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-s 4.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.