Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk 09.03.2022, Tartu 3-21-2318 X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses 12.07.2021 ära jäänud neuroloogi vastuvõtuga (Tartu Vangla 11.10.2021. a otsus nr 1-13/221-2) Tartu Halduskohtu 05.11.2021. a määruse resolutsiooni punkt 1 X määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta määruskaebus ringkonnakohtu menetlusse.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.11.2021. a määruse resolutsiooni punkt üks muutmata.
3.Jätta kaebaja taotlus talle riigi õigusabi andmiseks rahuldamata.
4.Jätta kaebaja menetlusabi taotlus ja taotlus kohtuniku taandamiseks läbi vaatamata.
5.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav X esitas Tartu Vanglale 03.08.2021 taotluse (reg nr 1-13/221-1) tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot. Kahju seisnes selles, et 30.07.2021 käis kinnipeetav perearsti vastuvõtul ja sai teada, et 12.07.2021 oleks tal pidanud olema neuroloogi vastuvõtt, kuhu teda aga ei viidud. X oli varasemalt neuroloogi vastuvõtul käinud ja pidi uuesti vastuvõtule minema rindkeres tekkivate valude tõttu. X talus valusid alates 02.07.2021. Kui ta oleks saanud 12.07.2021 arsti vastuvõtule, siis oleks ta saanud efektiivsema ravi varem ja tema vaevused ei oleks olnud nii intensiivsed. X pidi valusid taluma kuni 27.08.2021, kui oli uus registreeritud arsti
vastuvõtuaeg. Vangla käitus õigusvastaselt, tekitas tahtlikult taotlejale mittevaralise kahju ning põhjendatud on rahalise hüvitise nõue.
2.X esitas 09.10.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Vanglalt 500 euro väljamõistmist seoses vangla õigusvastase käitumisega 12.07.2021, kui kaebajale ei võimaldatud neuroloogi vastuvõttu. Kaebuse kohaselt tekitas vangla kaebajale järjekordselt eelnevalt kokkulepitud arsti vastuvõtu võimaldamata jätmisega kannatusi, mis alavääristasid kaebaja inimväärikust. Samuti kahjustas vangla kaebaja tervist. Kaebaja viitas varasemale kohtuasjale nr 3-20-564, milles kohus tuvastas vangla õigusvastase tegevuse seoses kaebajale arsti vastuvõtu mittevõimaldamisega.
3.Tartu Vangla jättis 11.10.2021. a otsusega nr 1-13/221-2 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt oli X registreeritud neuroloogi vastuvõtule 12.07.2021 plaanilises korras. Kinnipeetav käis sama terviseprobleemiga neuroloogi vastuvõtul 2021. a mais. Eriarst suunas ta röntgenuuringule ja määras valuravi kuni 2021. a juuli alguseni. Röntgenuuringu vastusest nähtuvalt olid muutused väga väikesed. Vanemõde pidas tõenäoliseks, et piisab valuravi korrigeerimisest. Vastab tõele, et neuroloogi vastuvõttu ei toimunud, kuna Xi arsti vastuvõtule ei viidud. Kinnipeetav käis 30.07.2021 perearsti vastuvõtul, kus talle määrati neuroloogi vastuvõtuks uus aeg. Kinnipeetav viibis 27.08.2021 neuroloogi vastuvõtul. Neuroloog järeldas vähest skolioosi ja määras valuvaigistava ravi. Muid ravivõtteid neuroloog ette ei näinud. Vanemõe kinnitusel ei pidanud kinnipeetav valu kannatama, kuna talle on määratud vajadusel tarvitamiseks tugevatoimelised valuvaigistid. Kui valuvaigistid hakkavad lõppema, siis saab kinnipeetav inspektor-kontaktisiku vahendusel ravimeid juurde küsida. Lisaks on kinnipeetaval võimalus ööpäevaringselt kutsuda valveõde. Kinnipeetav ei selgita täpsemalt, milles tema tervise kahjustumine on väljendunud. Tartu Vanglale ei ole teada, et X tervis oleks neuroloogi vastuvõtule viimata jätmise tõttu kahjustada saanud. Seega ei ole sellise kahjuliku tagajärje saabumine tõendatud. Samuti ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse järeldada, et kinnipeetavat oleks väärikust alandavalt koheldud. Arsti vastuvõtu ärajäämine on küll ebameeldiv, kuid juhtunut ei saa automaatselt pidada väärikust alandavaks. Kinnipeetavale oli tagatud valuravi nii enne neuroloogi vastuvõttu kui ka ära jäänud vastuvõtu järgselt. Seetõttu ei saa järeldada, et X oleks pidanud just vastuvõtu ärajäämise tõttu valu kannatama ning et kannatused oleksid olnud sedavõrd intensiivsed, et õigustaksid kahju hüvitamist rahas. Juhtunu heastamiseks saab pidada piisavaks õigusvastase tegevuse tunnistamist ja vabandamist.
4.Tartu Halduskohus tagastas 05.11.2021. a määrusega kaebuse (resolutsiooni p 1) ja jättis kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2). Halduskohus tagastas kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt.
4.1.Kaebaja nõuab Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot. Varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1). Seega jääb kaebaja nõutava varalise hüve väärtus alla 1000 euro ning kaebaja õiguste riivet saab rahalise nõude suurust arvestades pidada väheintensiivseks.
4.2.Tartu Vangla nõustus 11.10.2021. a otsuses, et kaebaja oli registreeritud 12.07.2021 neuroloogi vastuvõtule, kuid kaebajat arsti vastuvõtule ei viidud. Tartu Vangla ei vaielnud vastu, et kaebaja jäeti õigusvastaselt eriarsti vastuvõtule viimata ning vabandas 11.10.2021. a
otsuses kahetsusväärse juhtumi ja sellega kaasnenud ebameeldivuste pärast. Neuroloogi vastuvõtu ärajäämine ei saanud alandada kaebaja väärikust määral, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Samuti ei ole tõendatud kaebajale tervisekahju tekkimine vastuvõtu toimumata jäämise tõttu.
4.3.Kahju hüvitamise eelduseks on lisaks haldusorgani õigusvastasele tegevusele ka kahju tekkimine. Vanglale esitatud kahjunõudest selgub, et kaebaja sai alles 30.07.2021 perearsti vastuvõtul teada, et tal pidi olema 12.07.2021 neuroloogi vastuvõtt. Kohtule näib, et kaebaja on väidetava mittevaralise kahju üle paisutanud. Kaebaja väitis kaebuses üldsõnaliselt, et tema väärikust alandati ja tervist kahjustati seoses 12.07.2021 neuroloogi vastuvõtu ärajäämisega. Kohus ei eita, et kaebaja võis tunda nördimust vangla eksimuse tõttu, samuti mõistab kohus, et kaebajal on terviseprobleemid (valud) juba pikemat aega väljendunud. Tuginedes Tartu Vangla 11.10.2021. a otsuses kirjeldatud meditsiinitöötaja kinnitustele ei tekkinud aga kaebajale täiendavaid valusid või tervise kahjustusi just 12.07.2021 ära jäänud neuroloogi vastuvõtu tõttu. Kaebaja ei ole kahjunõudes ega kaebuses väitnud, et vangla oleks jätnud valuvaigistid talle andmata.
4.4.Kaebaja võis tunda end häirituna ja kaebaja väärikust võis vangla vähesel määral riivata, kuid kohtu hinnangul on ebatõenäoline, et vangla tegevuse tagajärjel tekkis kaebajale selline kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel rahas hüvitamisele. Kaebaja sai eriarsti vastuvõtule järgmisel kuul. Ka vabaduses viibivad inimesed peavad taluma sageli pikki ravijärjekordi. Vastustaja heastas oma õigusvastase tegevuse kaebaja ees vabandamisega.
4.5.Vangla õigusvastane tegevus sai kaebaja õigusi riivata üksnes väheintensiivselt ja võimalik tekkinud kahju on vähene. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus oleks põhjendatud vanglalt rahalise hüvitise välja mõistmine kaebaja kasuks, mistõttu on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 05.11.2021. a määruse tühistada, teha asjas uus määrus ja saata asi tagasi halduskohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks teises kohtukoosseisus. Kaebaja arvates on halduskohtu määrus kaebuse tagastamise kohta ajendatud soovist kaitsta kohtupraktikat. Nimelt märkis kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses, et kohus lõi 17.06.2020. a määrusega asjas nr 3-20-564 pretsedendi, mille tõttu tekkis vanglal karistamatuse tunne ‒ kinnipeetav võib küll pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole, kuid kohus piirdub õigusvastasuse tuvastamisega. Põhiseaduse kohaselt on kaebajal õigus pöörduda oma õiguste kaitseks hüvitamisnõudega haldusasutuse poole ning kui haldusasutus jätab õigeaegselt kahju hüvitamise nõude läbi vaatamata või lahendamata, siis halduskohtu poole. Seega on halduskohtu 05.11.2021. a määrus õigusvastane ja vastuolus põhiseaduses sätestatud kaebaja põhiõigustega. Halduskohtu määrus rikub kaebaja seadusest tulenevat õigust oma õiguste kaitsele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Kuna esitatud määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt ei ole X rahul sellega, et tema hüvitamiskaebus tagastati ning vaidlusaluse määruse kohaselt oli sellest edasikaevatav üksnes resolutsiooni punkt 1 (kaebuse tagastamine), siis käsitleb ringkonnakohus X määruskaebust edasikaebusena, mis on esitatud halduskohtu 05.11.2021. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale.
7.HKMS § 207 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, mis võimaldab selle menetlusse võtta. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
8.Ringkonnakohus lahendab esmalt määruskaebuse (I) ja seejärel määruskaebuses esitatud taotlused (II). I
9.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul on täidetud HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise eeldused, s.t kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
11.Kaebaja leiab, et vaidlustatud määrus on ajendatud soovist kaitsta kohtupraktikat. Tartu Halduskohtu 17.06.2020. a otsus asjas nr 3-20-564 tekitas kaebaja arvates vanglal karistamatuse tunde, kuna olukorras, kus kinnipeetav pöördub oma õiguste kaitseks kohtusse, piirdub kohus üksnes õigusvastasuse tuvastamisega. Kaebaja viidatud lahend on tehtud sama kaebajat puudutavas varasemas kohtuasjas. Selles kohtuasjas nõudis kaebaja rahalist hüvitist (500 eurot) inimväärikuse alandamise eest seoses sellega, et Tartu Vangla ei võimaldanud talle perearsti vastuvõttu väidetavalt kahel korral ja tal tuli seetõttu taluda valusid (selja- ja kõhuvalu, valu rindkeres). Kohtumenetluses leidis tõendamist, et kaebaja jäeti arsti juurde viimata ühel korral (16.12.2019) ja ta sai arsti vastuvõtule veidi vähem kui ühe kuu möödudes toimumata jäänud vastuvõtust arvates (13.01.2020). Vahepealsel ajal osutas talle vältimatut abi meditsiiniosakonna õde ning ta sai vajadusel valuvaigisteid valvuritelt. Rindkereuuringute tulemusena ei leitud kaebajal mingit patoloogiat ja talle ei olnud ka spetsiifilist ravi määratud. Halduskohus leidis, et kuigi kaebaja arsti vastuvõtule viimata jätmine oli õigusvastane, ei saanud kaebaja kannatused olla väga intensiivsed ja pikaajalised ning vahepeal saadud ravimid leevendasid valu. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja piirdus mittevaralise kahju rahas hüvitamise asemel vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisega. Tartu Ringkonnakohus nõustus selles asjas halduskohtuga ning jättis 20.05.2021. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
12.Kuigi praegusel juhul halduskohus vaidlustatud määruses otsesõnu enda varasemale lahendile ei viita, on kaebuse tagastamisel asjakohasele kohtupraktikale tuginemine iseenesest õiguspärane. HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud kaebuse tagastamise aluste kohaldamisel on kohtul kaalutlusõigus ning kohtul tuleb enda seisukohti põhjendada. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamisel peab kohus lisaks kaebaja õiguse riive intensiivsusele hindama ja põhjendama ka seda, miks ta leiab, et kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Sellises olukorras on varasema kohtupraktikaga arvestamine asjakohane ja põhjendatud.
13.Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et vangla poolt kaebajale arsti vastuvõtu võimaldamata jätmine oli õigusvastane. Tartu Vangla väljendas kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses selgelt seisukohta, et määratud ajal kinnipeetava eriarsti vastuvõtule viimata jätmine ei olnud õiguspärane. Samuti vabandas Tartu Vangla otsuses sellise kahetsusväärse juhtumi ja sellega
kaasnenud ebameeldivuste pärast. Kaebaja arvates ei ole vangla käitumise õigusvastasuse tuvastamine piisav ja kaebuses väidetav mittevaraline kahju tuleb talle hüvitada rahas.
14.Kaebaja soovib, et kohus määraks talle 12.07.2021 arsti vastuvõtu ärajäämisega põhjustatud kahju eest rahalise hüvitise summas 500 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et vangla vastu esitatud hüvitamiskaebuse lahendamisel lähtub kohus riigivastutuse seadusest, mis sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (RVastS § 1 lg 1). RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 sätestab vastutuse piiramise alused. Riigivastutuse seadus ei näe ette, et mittevaraline kahju tuleks alati hüvitada rahas. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et see, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RKHKo 20.10.2021 asjas nr 3-19-2061, p 18). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014 asjas nr 3-31-10-14, p 12.2). Riigikohus leidis 27.06.2017. a otsuses asjas nr 3-3-1-9-17, et mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas (otsuse p 16).
15.Eeltoodust tuleneb, et üksnes kinnipeetavale arsti vastuvõtu võimaldamata jätmise õigusvastasusest ei saa järeldada, et võimaliku mittevaralise kahju hüvitamiseks on igal juhul kohane rahalise hüvitise määramine. Hüvitise määramine on konkreetsete asjaolude põhjal tehtav individuaalne otsustus ning sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võib ka üksnes vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine olla mittevaralise kahju hüvitamiseks piisav.
16.Praeguses asjas leidis halduskohus, et 12.07.2021 neuroloogi vastuvõtu ära jäämine ei saanud alandada kaebaja väärikust määral, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Samuti ei ole tõendatud kaebajale tervisekahju tekkimine toimumata jäänud vastuvõtu tõttu. Vangla kinnitas 11.10.2021. a otsuses, et kinnipeetavale oli tagatud valuravi nii enne vaidlusalust vastuvõtuaega kui ka ära jäänud vastuvõtu järgselt. Kaebaja ei ole kahjunõudes ega kaebuses väitnud, et vangla oleks jätnud valuvaigistid talle andmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praeguse vaidluse asjaoludest ei nähtu, et vangla tegevuse tagajärjel oleks tekkinud kaebajale selline kahju, mis tuleks riigivastutuse seaduse alusel rahas hüvitada. Seetõttu on põhjendatud ka halduskohtu järeldus, et praeguses asjas on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
17.Määruskaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud halduskohtu määrus on vastuolus põhiseaduses sätestatud kaebaja põhiõigustega ja rikub kaebaja seadusest tulenevat õigust oma õiguste kaitsele. Ringkonnakohus selgitab, et kaebuse tagastamine piirab küll isiku õigust asja sisulisele läbivaatamisele, kuid see ei tähenda, et isiku põhiõigusi oleks rikutud. Põhiseaduse § 15 lg 1 ja § 14 koosmõjus tagavad põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Põhiseaduse § 15 lg 1 näeb ette igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (RKHKm 06.09.2007 asjas nr 3-3-1-40-07, p 11).
18.HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud kaebuse tagastamise alused kehtivad praeguses sõnastuses alates 01.01.2018. Muudatuste ettevalmistamisel selgitati, et kaebuse tagastamise alused kujutavad endast küll kohtu poole pöördumise põhiõiguse piiranguid, ent pidades silmas seda, et HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud aluseid kohaldab kohus kaalutlusõiguse alusel ning kohus peab kaebuse tagastamise otsustama põhjendatud määrusega, ei tähenda see, et teatud haldustegevus kohtulikule kontrollile ei alluks. Küll aga tähendab see, et juhul, kui kogu kohtumenetluse läbiviimine ei oleks tegelikult eesmärgipärane, saab kohus lõppotsustuse teha ilma teiste menetlusosaliste seisukohti ära kuulamata ja kõigi asjassepuutuvate asjaolude kohta tõendeid kogumata (vt halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu (496 SE) seletuskiri, kättesaadav Riigikogu veebilehel). Olukorras, kus kaebaja õiguse riive on vähene ja vaidluse asjaoludest ei nähtu alust rahalise hüvitise väljamõistmiseks, ei ole kohtumenetluse jätkamine vaidluse asjaolude täiendavaks hindamiseks otstarbekas.
19.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 1 muutmata. II
20.Kaebaja palub määruskaebuses vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest. Kuna määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9) ning kaebaja taotleb määruskaebuses asja tagasisaatmist halduskohtule, siis mõistab ringkonnakohus kaebaja tahet selliselt, et ta soovib enda riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist halduskohtule kaebuse esitamisel. HKMS § 114 lg 1 järgi esitatakse menetlusabi taotlus sellele kohtule, kus toimub või peaks toimuma menetlus, mille kulude kandmiseks menetlusabi taotletakse. Kuna ringkonnakohtu pädevuses ei ole lahendada sellist taotlust määruskaebemenetluses, siis jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse läbi vaatamata. Kaebaja esitas menetlusabi taotluse ka halduskohtule. Ringkonnakohus selgitab, et kuna halduskohus tagastas praeguses asjas kaebuse, siis ei pidanud halduskohus kaebuses esitatud taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks sisuliselt lahendama. Kaebajal puudub alus ja vajadus menetlusabi saamiseks korduva taotluse esitamiseks. Kui kaebus tagastatakse, ei pea kaebaja selle kaebusega seoses riigilõivu tasuma, mistõttu puudub kaebajal ka sisuline vajadus selleks, et ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastataks.
21.Kaebaja esitas määruskaebuses taotluse talle riigi õigusabi korras esindaja määramiseks. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 10 lg 1 järgi esitatakse taotlus riigi õigusabi saamiseks kohtule, kes asja menetleb või kelle pädevuses oleks asja menetleda. Ringkonnakohus saab lahendada kaebaja riigi õigusabi taotluse üksnes seonduvalt esindaja määramisega määruskaebemenetluses. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Halduskohtumenetluses kehtivat uurimispõhimõtet ja kohtu selgitamiskohustust arvestades piisab, kui menetlusosaline suudab arusaadavalt kirjeldada vaidluse asjaolusid ning selgelt väljendada enda seisukohti ja kohtusse pöördumise eesmärki. Kaebaja on varem korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja iseseisvalt kohtumenetluses osalenud. Ka praeguses asjas pöördus kaebaja ise kaebusega halduskohtusse ja edasikaebusega ringkonnakohtusse. Kaebaja koostatud määruskaebuse sisu ja eesmärk on ringkonnakohtule arusaadav. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja on võimeline ise kaitsma oma õigusi ning kaebajale riigi kulul õigusteenuse osutamiseks puudub vajadus. Samuti ei anta RÕS § 7 lg 1 p 6 järgi riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Ringkonnakohus jätab kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel rahuldamata.
22.Kaebaja palus määruskaebuses saata asi tagasi halduskohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus tõlgendab seda halduskohtu kohtuniku taandamise taotlusena. Kohtuniku taandamise avaldus tuleb HKMS § 13 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 24 lg 2 alusel esitada kohtule, kelle koosseisu taandatav kohtunik kuulub. Kuna ringkonnakohtu pädevuses ei ole lahendada sellist taotlust määruskaebemenetluses, siis jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus selgitab, et kuna kaebuse tagastamisel on tegemist menetlust lõpetava määrusega, siis ei ole praeguses asjas taandamise taotluse esitamine halduskohtule enam menetluslikult võimalik. Ringkonnakohus lisab, et kohtuniku taandamiseks ei anna alust see, kui kohus on asja lahendamisel näiteks eksinud või kui menetlusosaline ei nõustu kohtu seisukohtadega. Seaduse kohaldamisel ja tõendite hindamisel tehtud vigade kõrvaldamist saab menetlusosaline taotleda sisulist lahendit vaidlustades.
23.Ringkonnakohus asendab avaldatavas kohtulahendis HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.