Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingu kaebus Põllumajandusameti 16.10.2019 ja 16.12.2019 otsuste tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustaja kohustamiseks tegema uus otsus ning vastustaja 12.09.2019 toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing, volitatud esindaja vandeadvokaat Mirjam Väli Vastustaja – Põllumajandusamet, volitatud esindaja Peeter Milvere
Asja läbivaatamine
08.06.2020 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingu kaebus osaliselt. Tühistada Põllumajandusameti 16.10.2019 otsus nr 191610 ja tunnistada Põllumajandusameti 16.12.2019 otsus nr 192169 formaalselt õigusvastaseks.
Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Põllumajandusametilt Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingu kasuks välja menetluskulu 2026 (kaks tuhat kakskümmend kuus) eurot 50 senti. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.07.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
1.Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing (kaebaja) tegeleb mahepõllumajandusliku tootmisega mh taimekasvatuse valdkonnas, sh kasvatab õunapuid. Põllumajandusamet (vastustaja) on tunnistanud kaebaja tootmise mahepõllumajanduse seadusele (MPõS) vastavaks ja väljastanud korduvalt kontrolli tulemusel kaebajale mahepõllumajanduse tõendavaid dokumente, mille järgi on mh õunapuude toodang mahe.
2.Vastustaja viis 12.09.2019 kaebaja juures läbi plaanilise ette teatatud kontrolli. Mahepõllumajanduse kontrolli protokolli nr KP_19052181 kohaselt kontrolliti mh mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõudeid. Need vastasid nõuetele. Mahepõllunduse üldprotokolli nr KP_19068112 kohaselt võeti kontrollimise käigus põllult prooviks 1 kg õunapuulehti, mille kohta koostati analüüsi tellimusleht nr TL_1950004 ja telliti QuEChERSmeetodi analüüs.
3.Põllumajandusuuringute Keskus analüüsis vastustaja edastatud proovi 12.09.2019– 18.09.2019 ja koostas selle kohta 18.09.2019 katseprotokolli nr 19-012746 JSL/TK3. Analüüsi tulemusena selgus toimeaine difenoconazole sisaldus 0,013 mg/kg, laiendmääramatusega 50%, määramise alampiiriga 0,01 mg/kg.
4.Vastustaja viis kaebaja juures 07.10.2019 läbi plaanivälise etteteatamata kontrolli, mille kohta koostas mahepõllumajanduse kontrolli protokolli nr KP_19257324. Kontrolliti õunapuulehtedes tuvastatud taimekaitsevahendi difenoconazole leiu põhjal kaebaja abihooneid. Ei leitud mingeid jälgi taimekaitsevahenditest või taarast. Põlluraamatus ja raamatupidamisdokumentides ei olnud andmeid ostetud või kasutatud taimekaitsevahendite kohta. Visuaalse hindamise põhjal puudus võimalus ristsaastumiseks, kuna ümberkaudsetel aladel umbes 1 km raadiuses ei ole kultuure, mida oleks põhjust töödelda taimekaitsevahenditega. Kontrolliti mahepõllumajanduse nõuete täitmist, mis vastasid nõuetele.
5.Kaebaja selgitas vastustajale 07.10.2019 saadetud e-kirjas5, et tema tegevuse tulemusena ei saanud saastumist toimuda. Kaebaja ei ole mahepõllumajanduslikus tootmises taimekaitsevahendeid 2019. a kasutanud. Ilutaimede kasvatamisel on kasutatud vaid rohelise seebi lahust lehetäide tõrjumiseks. Läheduses ei ole teiste tootjate põldusid ja lähipiirkonnas ei ole juba mitu aastat taimekaitsevahendeid kasutatud. 2019. a suvel levis kaebaja aedadesse tolmu naabruses asuvast Tatramäe II karjäärist. Sellele juhiti korduvalt kaevandaja ja Keskkonnainspektsiooni tähelepanu. Teisi kahjulikke mõjusid väljapoolt territooriumi ei ole kaebaja märganud.
6.Vastustaja väljastas kaebajale 16.10.2019 mahepõllumajanduse tõendava dokumendi nr 1916106, mille järgi on õunapuude (6,19 ha) toodang mittemahe. Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 17.09.2018–31.12.2019. Kontrolli läbiviimist tõendavad 12.04.2018 protokoll nr KP_1806221 ja 17.09.2018 protokoll nr KP_1806222. Vastustaja selgitas 16.10.2019 e-kirjas kaebajale7, et võttis 12.09.2019 proovi kaebaja õunapuulehtedest. Analüüsi tulemused näitasid toimeaine difenoconazole sisaldust, mille tõttu tehti otsus lugeda selle aasta õunatoodang mittemahedaks.
Kaebaja lisa 1 Kaebaja lisa 2.
Kaebaja lisa 8.
Kaebaja lisa 3.
Kaebaja lisa 4.
Kaebaja lisa 6.
Kaebaja lisa 5.
2(20)
3-19-2133
7.Kaebaja küsis 18.10.2019 e-kirjas8 vastustajalt kõiki dokumente, mis olid aluseks kaebaja toodangu määratlemisel mittemahedana. Samuti soovis kaebaja saada dokumente, mis tõendavad, et proovivõtumaterjal ei olnud proovi võtmise käigus saastunud ning et tagati proovimaterjali omaduste säilimine ja puutumatus kuni selle laboratooriumisse jõudmiseni.
8.Vastustaja vastas 25.10.2019 kirjas9 kaebajale, et proov võeti põllumajandusministri 11.11.2014 määruse nr 99 “Proovide võtmise meetodid taimekaitsevahendite jääkide sisalduse määramiseks toidus” (määrus nr 99) alusel. Proov märgistati proovivõtukohas unikaalse numbriga (iga ametniku käsutuses on 7-kohaliste numbrite vahemik). Proovi pakend suleti proovivõtmise kohas nii, et pakendit ei olnud võimalik rikkumata avada. Katseprotokollil on fikseeritud, et proov on laborisse jõudnud proovi võtmise päeval (12.09.2019).
9.Kaebaja esitas 15.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 16.10.2019 otsuse tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustaja kohustamiseks tegema uus otsus.
10.Kohus võttis 20.11.2019 määrusega kaebuse menetlusse ja küsis vastustajalt vastust kaebusele.
11.Vastustaja väljastas kaebajale 16.12.2019 mahepõllumajanduse tõendava dokumendi nr 19216910, mille järgi on õunapuude (6,19 ha) toodang mittemahe. Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 12.09.2019–31.12.2020. Kontrolli läbiviimist tõendavad 27.03.2019 protokoll nr KP_1905217, 12.09.2019 protokoll nr KP_1905218, 12.09.2019 protokoll nr KP_1906811 ja 07.10.2019 protokoll nr KP_1925732. Vastustaja selgitas 16.12.2019 e-kirjas kaebajale, et 16.10.2019 mahepõllumajanduse tõendaval dokumendil nr 191610 oli PMAIS infosüsteemi tehnilise vea tõttu märgitud valed kontrollide kuupäevad ja protokollide numbrid. Samuti oli tõendaval dokumendil tehnilise vea tõttu märgitud valed kehtivusajad. Kaebajale väljastati uus tõendav dokument, mis asendab 16.10.2019 välja antud tõendavat dokumenti.
12.Vastustaja palus 20.12.2019 vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
13.Kaebaja muutis 15.01.2020 avalduses kaebuse nõudeid, taotledes täiendavalt vastustaja 16.12.2019 otsuse tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist ja vastustaja kohustamist tegema uus otsus.
14.Kohus võttis 21.01.2020 määrusega kaebaja täiendavad nõuded menetlusse.
16.Kohus võttis 30.04.2020 määrusega kaebaja täiendava nõude menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
17.Kaebaja seisukohad:
17.1.Vastustaja 16.10.2019 ja 16.12.2019 otsuste näol on tegemist haldusaktidega ning kaebaja taotleb nende tühistamist. Tunnustamise otsust käsitleb haldusaktina ka mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 405 SE
Kaebaja lisa 7. Kaebaja lisa 8.
Vastustaja lisa „FW Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing tõendav dokument nr 192169“.
3(20)
3-19-2133
seletuskiri11 (lk-d 5-7). Kui tegemist on toimingutega, taotleb kaebaja nende õigusvastasuse tuvastamist ja uue otsuse tegemist, kus oleks märgitud kaebaja õunapuude toodang mahedana.
17.2.Vastustaja 16.10.2019 ja 16.12.2019 otsused rikuvad kaebaja õigusi, sest nende tõttu ei ole võimalik 2019. a ja 2020. a õuntest toodetud tooteid mahedana müüa. Otsused on õigusvastased, sest ei sisalda kaalutlusi ega põhjendusi. Väidetav kaalumine on tõendamata. Otsused ei ole kontrollitavad ja vorminõuete rikkumine võis mõjutada asja otsustamist.
17.3.12.09.2019 kontrolli kohta koostatud protokollis puudub viide, mille alusel on kontroll läbi viidud ja proovimaterjal võetud. Kaebaja peab vajalikuks esitada selle toimingu vaidlustamiseks eraldi nõude. Tuvastamisnõude esitamine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. 16.10.2019 ja 16.12.2019 otsused on tehtud 12.09.2019 toimingu käigus võetud proovimaterjali analüüsi tulemuse alusel. Kui proovimaterjali ei võetud õiguspäraselt, ei ole ka analüüsi tulemus õige ja ebaõiged on ka selle alusel vastu võetud otsused.
17.4.Proov võeti valel õiguslikul alusel. Vastustaja väitis, et proov võeti määruse nr 99 alusel. Määrus nr 99 on kehtestatud toiduseaduse (ToiduS) alusel. ToiduS § 2 järgi on toit Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 28.01.2002 määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused, art-s 2 sätestatud aine või toode. Proov võeti õunapuulehtedelt, mis ei ole toit. Proovi pidanuks võtma õuntelt.
17.5.Tagantjärele otsitud ja tõendamata on vastustaja väide, et teabenõude vastuses viidati ekslikult määrusele nr 99 ja et tegelikult võeti proov põllumajandusministri 12.06.2014 määruse nr 32 „Taimedest, taimsetest saadustest ja muudest objektidest ning taimekaitsevahenditest võetavate proovide kogused ja nende võtmise kord“ (määrus nr 32) alusel, mis on kehtestatud taimekaitseseaduse (TaimKS) alusel. Määruse nr 32 lisa p 2.3 järgi tulnuks taimelehtedest võtta proov kogusega 100 tk. Vastustaja võttis proovimaterjali 1 kg, mis on vastustaja arvutuste järgi u 250 lehte. Ka katseprotokoll näitab tulemust 1 kg, mitte 100 tk kohta. Kuna analüüsi aluseks on vale kogus, siis on ka taimekaitsevahendi sisaldumise kogus vale. Määruse nr 32 § 1 lg 5 p 1 järgi tulnuks proovivõtmist kirjeldada kontrollaktis. Kaebajale teadaolevalt ei ole kontrollakti koostatud. Määruse nr 32 § 1 lg 6 järgi tulnuks proovi laboratooriumisse analüüsimiseks saatmisel lisada sellele kaaskiri. Kaebajale teadaolevalt ei ole kaaskirja koostatud. Määruse nr 32 § 2 lg 3 järgi tulnuks proov kinnitada plommi või turvakleebisega. Kaebaja seaduslik esindaja Ando Eelmaa viibis proovimaterjali kogumise juures ja temale teadaolevalt proovi pakendit plommi või kleebisega ei suletud. Proovivõtja Ene Kesa korjas lehed kõigepealt ämbrisse ja valas need seejärel kilekotti. Määruse nr 32 § 1 lg 2 järgi võetakse proov selliselt, et see esindaks kogu taimede ja taimsete saaduste partiid. Vastustaja ei korjanud lehti ülepinnaliselt 6,15 ha ulatuses. Lehti võeti vaid suurematelt puudelt. Puulehti ei kogutud 1-2-aastastelt puudelt. Kuna kaebaja palus 18.10.2019 teabenõudes edastada kõik dokumendid, siis oleks vastustaja edastanud ka määruse nr 32 rakendamist tõendavad dokumendid, kui need oleksid tal olemas olnud. Seega ei võetud proovi määruse nr 32 alusel. Vastustaja kinnitas, et proovi ei võetud ka määruse nr 99 alusel. Seega ei tea vastustaja ka ise, millisel õigusliku alusel proov võeti. Proovimaterjali võtmise reeglite täpne järgimine on äärmiselt oluline, sest vastasel korral ei ole tagatud analüüsitulemuste usaldusväärsus.
17.6.Katseprotokoll ei tõenda taimekaitsevahendite kasutamist. Difenocolanzole määramise alampiir on 0,01 mg/kg ja tulemus on 0,013 mg/kg, mis on ümardatuna 0,01 mg/kg ehk minimaalseim võimalik kogus, mida on võimalik antud analüüsimeetodiga kindlaks määrata. Taimekaitsevahendi proovis sisaldumise mõõtmise laiendmääramatus ehk mõõtesuuruse usaldatavuse vahemik on 50%. Seega ei ole võimalik nende tulemuste alusel järeldada, et
proovis sisaldus selle taimekaitsevahendi jääke. Tulemus on sedavõrd väike ja mõõtemääramatus sedavõrd suur. Kaebaja väidet, et proovimaterjalis ei leidu toimeainet difenocolanzole, toetab ka Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dotsendi Arvo Mere arvamus.
17.7.Vastustaja jättis õigusvastaselt lisaanalüüsi teostamata (määruse nr 99 lisa 1 p 17.2). Kordusanalüüsi tegemist ei ole tõendatud.
17.8.Vastustaja ei ole arvestanud, et proov võis saastuda proovivõtmisel, transportimisel või analüüsi käigus. Vastustaja ei ole kaalunud, kas nimetatud taimekaitsevahendi sedavõrd väikeses koguses puulehtedes leidumise korral võis olla tegemist looduslike tingimuste tulemusel sinna kandunud ainega. Samuti ei ole vastustaja kaalunud, kas puulehtedelt võetud proovi alusel, mille analüüsitulemus on sedavõrd väike, on võimalik ja õiguspärane teha järeldusi õunte kui toodangu saastumise kohta. Lisaks ei ole vastustaja kaalunud, kas ühest kohast võetud 1 kg õunapuulehtede proovi tulemuse alusel on võimalik teha järeldust kogu 6,19 ha õunapuuaia kohta. Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja selgitusega, et ta ei ole taimekaitsevahendeid kasutanud. Ka vastustaja ei tuvastanud kontrolli käigus rikkumisi. Kaebaja kasvatab maheõunu mahesiidri tootmise eesmärgil. Taimekaitsevahendit difenocolanzole kasutatakse kärntõve tõrjeks. Kärntõbi ei mõjuta siidriks kasutatavate õunte kvaliteeti ja siidriõunte kasvatamisel isegi tavapõllumajanduses kärntõve tõrjet üldjuhul ei tehta. Seega puudus kaebajal vajadus seda taimekaitsevahendit kasutada. Samuti ei ole vastustaja arvestanud 16.10.2019 otsuse mõju kaebajale. Kaebaja oli selleks ajaks 2019. a õunasaagi täies ulatuses ümber töödelnud ja teinud selleks kulutusi. Otsuse tagajärjel ei saa kaebaja neid tooteid mahedana müüa. Samuti on võimalik kaebajalt mahepõllumajandusega seotud toetused tagasi nõuda, mis toob kaebajale kaasa suure kahju.
17.9.Vastustaja viide toimeainet difenokonasool sisaldava vahendi Score 250 EC kättesaadavusele on asjakohatu. Nimetatud vahendit müüakse aianduskeskuses Hortes 2 ml pakendis hinnaga 2,15 eurot. Tootja infolehe kohaselt tuleks 1 ha puhul kasutada õunte pritsimiseks 200 ml ja soovitatakse pritsida 2-4 korda. Kaebaja õunaaia suurus on 6,19 ha. Seega pidanuks ta soetama 619 tk viidatud vahendit hinnaga kokku 1330,85 eurot. Sellises ulatuses taimekaitsevahendi müük oleks erakordne ja seetõttu vajaduse korral haldusorgani poolt kontrollitav. Vastustaja ei ole tuvastanud ega tõendanud kaebaja poolt taimekaitsevahendi soetamist ja tahtlikku kasutamist. Kaebaja 2019. a õunte saak oli u 1600 kg ja siidriõunte hulgihind on u 0,1 eurot/kg. Seda arvestades ei oleks 1330,85 euro suuruse kulutuse tegemine taimekaitsevahendile kaebaja jaoks mõistlik.
17.10.Kuigi vastustaja tunnistas kohtule esitatud vastuses, et 16.10.2019 otsus sisaldab infosüsteemi rikke tõttu ebaõigeid andmeid, ei ole ta seda otsust kehtetuks tunnistanud. Sama sisuga uue haldusakti andmine ei tähenda alati eelneva haldusakti kehtetuks tunnistamist. Õigusselguse huvides tuleks haldusakt selgesõnaliselt kehtetuks tunnistada. MPõS näeb ette, et tunnustamise otsus tehakse iga-aastaselt järgmise aasta kohta. Kaebajale on 2019. a kohta antud välja 5 tõendavat dokumenti. Neis puuduvad viited, millist dokumenti need asendavad ja millisel põhjusel on uus dokument väljastatud. Otsuste numeratsiooni osas puudub järjepädevus. Koos infosüsteemis olnud vigadega oli kaebaja jaoks raske tuvastada, milline on dokumentide ajaline järgnevus ja milline dokument hetkel kehtib. Kaebaja pidi selleks esitama vastustajale teabenõudeid. Selline halduspraktika on väär. Asjaoludest nähtuvalt on ka vastustajal raskusi tuvastamisega, milline dokument hetkel kehtib. Kaebaja ei saa välistada, et vastustaja võib hiljem infotehnoloogilisele probleemile tuginedes 16.10.2019 otsust taas kehtivana käsitleda. 16.10.2019 ja 16.12.2019 otsuste puhul erinevad otsuste kehtivusajad. Kuna 16.10.2019 otsusele eelnes 07.06.2019 otsus, mille kehtivusaeg oli kuni 31.12.2019, siis on tegemist kehtiva haldusakti muutmisega. Kuivõrd vastustaja ei ole esitanud dokumenti, 5(20)
3-19-2133
millest nähtuks 16.10.2019 otsuse kehtetuks tunnistamine, siis jääb kaebaja ka selle otsuse tühistamise nõude juurde. Kuigi 16.10.2019 otsuse kehtivusaeg on praeguseks möödas, ei ole selle mõju lõppenud, sest Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) võib sellele tuginedes maaeluministri 30.04.2015 määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ alusel antud toetused tagasi nõuda. Kaebaja kasvatab maheõunu mahesiidri tootmise eesmärgil ja on saanud selleks Veterinaar- ja Toiduametilt (VTA) MPõS § 6 lg 2 p 1 alusel tõendava dokumendi mahepõllumajandusliku toote ettevalmistamiseks. VTA annab tõendava dokumendi vastustaja tõendava dokumendi alusel. Seega ei ole kaebajal 16.10.2019 otsuse tühistamata jätmise korral võimalik 2019. a õunasaagist mahesiidrit toota.
18.Vastustaja seisukohad:
18.1.Mahepõllumajanduse näol on tegemist vabatahtliku kvaliteetskeemiga, milles osalemine on ettevõtja vaba otsustus. Sellega liitununa on ettevõtjal kohustus täpselt täita endale võetud kohustusi. Puudub vaidlus, et taimekaitsevahendi difenocolanzole kasutamine mahepõllumajanduses ei ole lubatud, kuigi tavatootmises on tegemist lubatud toimeainega. Hetkel on taimekaitsevahendite registris 14 seda toimeainet sisaldavat vahendit. Vähemalt üks nendest (Score 250 EC) on vabamüügis ja laialt levinud preparaat erinevate viljapuude (ka õunapuud) haiguste (kärntõve) raviks/tõrjeks. Kaebaja õunapuulehtedest võetud proovis tuvastati mahepõllumajanduses keelatud taimekaitsevahendi jäägid ja selle alusel tunnistati kaebaja 2019. a õunasaak mittemahedaks.
18.2.Vastustaja avastas kaebuse esitamise järgselt 16.10.2019 tõendavas dokumendis eksituse, mis oli tingitud infosüsteemi PMAIS tehnilisest rikkest. Selles tõendavas dokumendis viidatakse 12.04.2018 ja 17.09.2018 toimunud kontrollidele. Infosüsteemi rikkest teavitati haldajat ja selle parandused on töös. Seetõttu väljastati kaebajale 16.12.2019 uus õigete andmetega tõendav dokument, kuid endiselt tunnistatakse kaebaja 2019. a õunasaak mittemahedaks. Sellega on formaalselt lõppenud vaidlus 16.10.2019 tõendava dokumendi üle ja jääb arusaamatuks, milliseid õigusi ja huve kaebaja juba kehtetu dokumendi vaidlustamisega kaitseb.
18.3.Vastustaja väljastatud tõendavad dokumendid on õiguspärased. Tegemist ei ole haldusaktidega, vaid dokumentidega, mis tõendavad isiku vastavust teatud nõuetele väljaandmise aja seisuga (nagu nt juhiluba). Tõendava dokumendi vorm tuleb Euroopa Komisjoni 05.09.2008 määruse (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga, (määrus nr 889/2008) XII lisast ning on seotud sama määruse art-ga 68 ja Euroopa Liidu Nõukogu 28.06.2017 määruse (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta (määrus nr 834/2007) art 29 lg-ga 1. Seega vastavad dokumendid vorminõuetele.
18.4.Vastustaja kaalus asjaolusid hoolikalt ja valis kaebajale võimalikult vähem koormavama lahenduse. Kaaluti terve õunapuuaia mittemahedaks tunnistamise ja 2019. a õunasaagi mittemahedaks tunnistamise vahel. Terve õunaaia mittemahedaks tunnistamine oleks tähendanud kaebaja jaoks maa üleminekusse tagasiminekut ja võimalikke maaga seotud toetuste tagasinõuet PRIA-lt.
18.5.Vastustaja viitas ekslikult 25.10.2019 vastuses määrusele nr 99. Proov õunapuulehtedest võeti määruse nr 32 alusel. Ühe õunapuulehe kaal on u 3-4 g, seega sisaldub võetud proovis (1 kg) vähemalt 250 õunapuulehte, mis vastab määruses nr 32 nõutule. Vastustaja edastas 6(20)
3-19-2133
proovipakendi suletuna määruses nr 32 märgitud viisil ja kaaskirjaga. Kuigi katseprotokoll ei tõenda kaebaja poolt taimekaitsevahendi kasutamist õunapuuaias, on sellega selgelt tuvastatud kaebaja õunapuulehtedes mahepõllumajanduses keelatud taimekaitsevahendi toimeaine jäägi tulemus 0,013 mg/kg. Sama materjaliga tehti kordusanalüüs, mis andis sama tulemuse. Kaebaja õunapuudele ei saanud nimetatud taimekaitsevahend sattuda juhuslikult või mingil muul moel. Difekonasooli looduslikul moel ei esine. Tegu on taimekaitsevahendiga, mida kasutatakse õunapuudel kärntõve raviks/tõrjeks. Seega on õige ja sobiva taimekaitsevahendi jäägid leitud just sellele näidustatud puudelt. Kaebaja ei ole täitnud temal lasuvat määruse nr 889/2008 art 63 lg 1 p-s c sätestatud kohustust ja vastutab vaatamata saastumise tekke viisile tema toodangus tuvastatud taimekaitsevahendi jäägi eest.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.10.2019 ja 16.12.2019 dokumentide õiguslik iseloom
19.Vastustaja leiab, et 16.10.2019 ja 16.12.2019 tõendavad dokumendid on tõendid, mitte haldusaktid. Kohus ei nõustu vastustajaga.
20.Vaidluse all ei ole asjaolu, et selleks, et ettevõtja võiks turustada oma tooteid mahedana, peab ta olema tunnustatud (MPõS § 5 lg 1, määruse nr 834/2007 art 28 lg 1). Tunnustamine MPõS-i tähenduses on menetlus, mille käigus vastustaja või VTA hindab ettevõtte vastavust mahepõllumajanduse nõuetele (MPõS § 5 lg 3). Tunnustamiseks tuleb isikul esitada vastustajale või VTA-le vastav taotlus (MPõS § 6 lg-d 1 ja 2). Ettevõttes täidetakse mahepõllumajanduse nõudeid taotluse esitamise päevast alates (MPõS § 7 lg 4). Kui tunnustamise taotlus esitatakse MPõS § 6 lg 1 alusel vastustajale, viib vastustaja isiku ettevõttes läbi kontrolli ja teeb otsuse tunnustamise kohta või tunnustamisest keeldumise kohta (MPõS § 7 lg 1). Otsus tunnustamisest keeldumise kohta tehakse juhul, kui ettevõte ei ole hindamistulemuste põhjal nõuetekohane (MPõS § 7 lg 3).
21.Seega reguleerib tunnustamise otsus isiku õigusi ja kohustusi. Tunnustamise otsus annab isikule õiguse müüa tunnustamise otsuses välja toodud toodangut mahedana. Samuti on isikul selle õiguse säilimiseks kohustus järgida mahepõllumajanduses kehtivaid nõudeid. Tegemist on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele vastava otsusega.
22.MPõS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse Euroopa Liidu õigusaktides ja samas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele HMS-i sätteid, arvestades Euroopa Liidu õigusaktide ja selle seaduse erisusi. Praegusel juhul näeb Euroopa Liidu õigus tunnustamise otsusele ette konkreetse vorminõude. MPõS § 7 lg 21 järgi on tunnustamise otsus määruse nr 834/2007 art 29 ja määruse nr 889/2008 XII lisa kohane tõendav dokument. Vaatamata tunnustamise otsuse erinevale vorminõudele, ei muuda see otsuse õiguslikku iseloomu.
23.Vastustaja kinnitas kohtuistungil, et ettevõtte tunnustamisel ei koostata täiendavalt mingit otsust, vaid väljastatakse ainult tõendav dokument. Mingi täiendava otsuse väljastamist ei näe ette ka MPõS ega määrused nr 834/2007 ja nr 889/2008. Seega on tõendav dokument ise haldusakt, mitte tõend väljastatud haldusakti kohta HMS § 55 lg 5 tähenduses.
24.Kaebaja viitas põhjendatult mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 405 SE seletuskirjale, mille lk-del 5 ja 7 nimetatakse tunnustamise otsust sõnaselgelt haldusaktiks. Lk-l 5 on kirjas: „Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse paragrahvi 7 lõikega 22, mille kohaselt kehtib ettevõtte tunnustamise otsus kuni selle tegemise aastale järgneva aasta 31. detsembrini.
7(20)
3-19-2133
/.../ Lõige lisatakse selleks, et isikule oleks selge, mis ajani kehtib haldusorgani poolt antud haldusakt.“ Lk-l 7 on kirjas: „Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse seaduse § 7 lõikega 51, mis sätestab, et sama paragrahvi lõikes 5 nimetatud järgmise tunnustamise otsuse teatavaks tegemisega lõppeb ettevõtte kohta tehtud eelmise tunnustamise otsuse kehtivus. Kõigi ettevõtjate, välja arvatud vaid kinnispakis toodetega kaupleva hulgimüüja ja lõpptarbijale müüva ettevõtja nõuetele vastavust kontrollitakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 27 lõike 3 alusel vähemalt kord aastas ning isikule antakse pärast tema ettevõtte kontrollimist uus tunnustamise otsus, kui ei ilmne alused uue tunnustamise otsuse tegemisest keeldumiseks. Ettevõtjale uue otsuse teatavaks tegemisega kaotab kehtivuse selle ettevõtja sama ettevõtte kohta varem tehtud tunnustamise otsus. Tegemist on ühe soodustava haldusakti asendumisega teise soodustava haldusaktiga ning varasema otsuse kehtivuse kaotamine ettevõtja õigusi ei kitsendata.“ Seega on ka seadusandja pidanud tunnustamise otsust haldusaktiks.
25.Kohtu järeldust kinnitab ka varasem kohtupraktika. Kohtud pidasid haldusasjas nr 3-161890 haldusaktiks vastustaja otsust mahepõllumajandusliku taimekasvatajana tunnustamata jätmise kohta. Kohtud pidasid haldusasjas nr 3-18-886 haldusaktiks vastustaja otsust, millega tunnistati ettevõtte tunnustamise otsus ja tõendav dokument kehtetuks. Kohtud pidasid haldusasjas nr 3-18-692 haldusaktiks vastustaja otsust ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise kohta. Täpselt samamoodi, nagu tunnustamata jätmise otsus ja tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise otsus reguleerivad isiku õigusi, teeb seda ka tunnustamise otsus. Seega on ka tunnustamise otsus haldusakt sarnaselt eelviidatud otsustele. Vaatamata sellele, et tegemist on isikut soodustava haldusaktiga (erinevalt viidatud haldusasjades käsitletud otsustest), ei muutu sellest dokumendi õiguslik iseloom. 16.10.2019 otsus
26.Asjaoludest nähtuvalt tunnistas vastustaja nii haldus- kui kohtumenetluses, et 16.10.2019 otsus sisaldas infotehnoloogiliste vigade tõttu valesid kehtivuskuupäevasid ja valesid andmeid kontrolliprotokollide kohta. Seetõttu väljastas vastustaja 16.12.2019 õigete andmetega uue otsuse, mis pidi asendama 16.10.2019 otsust.
27.Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kaebajale väljastatud õunapuude toodangut puudutavalt järgmised tõendavad dokumendid: 26.04.2018 otsus nr 18002912, mille järgi on õunapuude (5,83 ha) toodang mahe. Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 12.04.2018–31.12.2018. Kontrolli läbiviimist tõendavad 12.04.2018 protokoll nr KP_1806221 ja 17.07.2017 protokoll nr KP_1705520. 06.11.2018 otsus nr 18185213, mille järgi on õunapuude (5,86 ha) toodang mahe. Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 17.09.2018–31.12.2019. Kontrolli läbiviimist tõendavad 12.04.2018 protokoll nr KP_1806221 ja 17.09.2018 protokoll nr KP_1806222. 07.06.2019 otsus nr 19004914, mille järgi on õunapuude (5,86 ha) toodang mahe. Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 12.04.2018–31.12.2018.
Kaebaja lisa 11. Kaebaja lisa 12.
Kaebaja lisa 10.
8(20)
3-19-2133
Kontrolli läbiviimist tõendavad 12.04.2018 protokoll nr KP_1806221 ja 17.07.2017 protokoll nr KP_1705520. 16.10.2019 otsus nr 191610, mille järgi on õunapuude (6,19 ha) toodang mittemahe. Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 17.09.2018–31.12.2019. Kontrolli läbiviimist tõendavad 12.04.2018 protokoll nr KP_1806221 ja 17.09.2018 protokoll nr KP_1806222. 16.12.2019 otsus nr 192169, mille järgi on õunapuude (6,19 ha) toodang mittemahe. Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 12.09.2019–31.12.2020. Kontrolli läbiviimist tõendavad 27.03.2019 protokoll nr KP_1905217, 12.09.2019 protokoll nr KP_1905218, 12.09.2019 protokoll nr KP_1906811 ja 07.10.2019 protokoll nr KP_1925732.
28.MPõS § 7 lg 22 järgi kehtib tunnustamise otsus kuni otsuse tegemise aastale järgneva aasta
31.detsembrini. MPõS § 7 lg 5 järgi otsustab vastustaja tunnustatud ettevõtte kohta järgmise tunnustamise otsuse tegemise või tunnustamisest keeldumise omal algatusel kehtiva tunnustamise otsuse kehtivusaja lõppemise aastal, võttes aluseks selle aasta järelevalve tulemused. MPõS § 7 lg-st 51 järeldub, et uue tunnustamise otsuse tegemisega kaotab eelmine tunnustamise otsus kehtivuse.
29.Kaebaja kirjavahetusest vastustajaga15 on näha, et ka 07.06.2019 otsus nr 190049 on infotehnoloogilise veaga ja sellele märgitud kehtivusaeg peaks olema kuni 31.12.2019. Tegemist on 16.10.2019 otsusele vahetult eelnenud otsusega.
30.Eelviidatud sätteid arvestades on 16.10.2019 otsus vigane, sest sisaldab valesid kehtivuskuupäevi – kehtib alates 17.09.2018, kuigi kontroll viidi läbi 12.09.2019 ja 16.12.2019 otsust arvestades ei olnud vastustajal kavas reguleerida 12.09.2019 kontrollile eelnevat perioodi; otsus kehtib kuni 31.12.2019, kuigi seaduse järgi peaks kehtima kuni 31.12.2020. Samuti sisaldab otsus valesid kontrolliprotokollide andmeid – ei kajasta 12.09.2019 ja 07.10.2019 kontrolle, vaid kontrolle, kus tuvastati kaebaja poolt mahepõllumajanduses kehtivate nõuete järgimine. Seega on 16.10.2019 otsus õigusvastane ja tuli kehtetuks tunnistada.
31.Kohus nõustub kaebajaga, et 16.10.2019 otsuse asendamine 16.12.2019 otsusega ei olnud piisav 16.10.2019 otsuse mõju kõrvaldamiseks. Õigusselguse tagamiseks tulnuks see otsus eraldiseisva otsusega arusaadavalt algusest peale kehtetuks tunnistada. Arvestades MPõS-is toodud tunnustamise otsuste regulatsiooni (MPõS § 7 lg-d 22, 5 ja 51), ei kaota vanad/eelmised tunnustamise otsused kehtivust algusest peale (s.o tagantjärgi), vaid alates uue otsuse tegemisest (s.o edasiulatuvalt). See tähendab, et vana tunnustamise otsus omab jätkuvalt õigusjõudu ja tõenduslikku mõju ajani, mis on märgitud uues tunnustamise otsuses kehtivusaja alguseks. Kuna 16.12.2019 otsus kehtib perioodi 12.09.2019–31.12.2020 kohta, siis ei reguleeri see perioodi kuni 11.09.2019. Seda reguleerib jätkuvalt 16.10.2019 otsus, mille kehtivusaeg on 17.09.2018–11.09.2019. Nimetatud perioodi kohta ei kehti 06.11.2018 ja/või 07.06.2019 otsused, sest 16.10.2019 otsuse vastuvõtmisega muutusid need kattuva perioodi osas kehtetuks. Seega tulnuks 16.10.2019 otsus õigusjõu kõrvaldamiseks tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada (HMS § 65 lg 1).
32.Kohus nõustub kaebajaga, et kaebajal on põhjendatud huvi 16.10.2019 otsuse tühistamise vastu. Vaidluse all ei ole asjaolu, et õunapuude toodangu mittemahedaks tunnistamine võtab kaebajalt õiguse müüa oma õunasaaki mahetootena. Kuna 16.10.2019 otsus reguleerib jätkuvalt perioodi 17.09.2018–11.09.2019, siis omab see otsus õigusjõudu 2018. a õunatoodangu ja
Kaebaja lisa 9.
9(20)
3-19-2133
2019. a varase õunatoodangu osas. Samuti saab VTA vastustaja 16.10.2019 otsusele tuginedes võtta kaebajalt õiguse toota neist õuntest mahetoodangut (nt siidrit). Kaebaja viitas, et ta on taotlenud PRIA-lt mahepõllumajandusega seotud toetusi. Kuna 16.10.2019 otsus tõendab õunatoodangu osas mahepõllumajanduse reeglite rikkumist, siis esineb alus sellega seotud toetuse tagasinõudmiseks (põllumajandusministri 08.04.2010 määruse nr 44 „Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 8 lg 3). Vastustaja 16.12.2019 otsusest järeldub, et vastustaja eesmärk ei olnud reguleerida kaebaja õigusi 12.09.2019 kontrollile eelneva aja osas. Seega tuleb 16.10.2019 otsus tühistada (s.o tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada).
33.Kohus rahuldab kaebuse selles osas ja tühistab vastustaja 16.10.2019 otsuse. Tühistamiskaebuse rahuldamise tõttu puudub vajadus alternatiivset tuvastamisnõuet lahendada. 12.09.2019 proovivõtmise toiming
34.Asjaoludest nähtuvalt käis vastustaja ametnik Ene Kesa 12.09.2019 kaebaja õunaaias õunapuulehtedest proovi võtmas. Kaebaja seab proovivõtmise toimingu õiguspärasuse kahtluse alla, sest proovivõtmise käigus ei järgitud kehtivaid norme, mis muudab proovi ja selle katsetulemuse ebausaldusväärseks.
35.MPõS § 7 lg-st 5 ja määruse nr 889/2008 art 65 lg-st 1 nähtuvalt viib kontrolliasutus kõigis ettevõtetes vähemalt kord aastas läbi kontrolli/järelevalve, mille tulemustest sõltub uue tunnustamise otsuse väljastamine. Määruse nr 889/2008 art 65 lg-st 2 nähtuvalt võtab kontrolliasutus proove ja analüüsib neid, et tuvastada mahepõllumajanduslikus tootmises lubamatute toodete kasutamist, kontrollida, kas tootmistehnoloogia ei ole vastuolus mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjadega, või et tuvastada mahepõllumajanduslikus tootmises keelatud toodete poolt tekitatud võimalikku saastumist. Proovi võtmise näeb ette ka MPõS § 18 lg 3.
36.Proovi võtmise täpsemaid reegleid määrused nr 889/2008 ja nr 834/2007, MPõS ega selle alusel kehtestatud määrused ei sätesta. Vastustaja on haldusmenetluses viidanud määrusele nr 99 ja kohtumenetluses määrusele nr 32.
37.Määrus nr 99 on kehtestatud ToiduS § 513 lg 2 alusel. ToiduS § 47 lg 1 järgi teostab selle seaduse alusel riiklikku ja haldusjärelevalvet VTA, mitte vastustaja. Vastustaja pädevuses on menetleda ToiduS § 537 lg 4 alusel piiratud hulgal väärteoasju. Praegusel juhul ei viinud vastustaja kaebaja osas läbi väärteomenetlust, seega ei saa ToiduS ja selle alusel kehtestatud määrused olla vastustaja proovivõtmise toimingu õiguslikuks aluseks. Vastustaja on ka ise kohtumenetluses selgitanud, et viitas haldusmenetluses ekslikult määrusele nr 99. Seega tuleb nimetatud määrus praeguse asja lahendamisel kõrvale jätta.
38.Määrus nr 32 on kehtestatud TaimKS § 882 lg 3 alusel. TaimKS § 88 lg 1 järgi teostab selle seaduse alusel riiklikku ja haldusjärelevalvet vastustaja. Määrus nr 32 reguleerib taimedest ja taimsetest saadustest võetavate proovide koguseid ja nende võtmise korda, kuid seda TaimKS-i alusel teostatava järelevalve raames ja selle seaduse eesmärke silmas pidades. TaimKS-i eesmärk on § 1 lg-st 1 nähtuvalt kaitsta inimeste ja loomade tervist ja keskkonda ning nende väärtuste kaitsmise eesmärgil reguleerida taimekasvatuse nõudeid ja taimekaitsevahendite kasutamise reegleid. Mahepõllumajanduses kehtivate nõuete eesmärk on täiendada põllumajanduses kehtivaid tavapäraseid reegleid kõrgemate kvaliteedinõuetega, et pakkuda teatavate eelistustega tarbijatele keskkonnasäästlikke ja -sõbralikke põllumajandustooteid (vt määruse nr 834/2007 preambula p 1). Määruse nr 834/2007 art 1 lg 1 järgi on selle määruse eesmärk tagada siseturu tõhus toimimine, aus konkurents ja tarbijate usaldus ning kaitsta tarbijate huve. Kõrgendatud kvaliteedinõuete tõttu saab mahepõllumajanduses olla keelatud 10(20)
3-19-2133
võtete ja vahendite kasutamine, mis tavapärases põllumajanduses on lubatud. Kuigi mahepõllumajanduse normid ei näe ette konkreetseid reegleid proovide võtmise kohta (sh ei tee viidet TaimKS-i alusel kehtestatud proovivõtmise reeglitele), ei saa pidada põhimõtteliselt valeks vastustaja lähtumist analoogia korras sarnast tegevust reguleerivatest normidest (antud juhul määrusest nr 32), kuid seejuures tuleb silmas pidada mahepõllumajanduse eesmärke.
39.Kaebaja hinnangul ei vastanud vastustaja 12.09.2019 proovivõtmise toiming määruse nr 32 nõuetele. Kohus kontrollib järgnevalt, kas vastustaja eksis määruse nr 32 nõuete vastu sellisel määral, et see võiks mõjutada proovi ja selle analüüsitulemuste usaldusväärsust.
40.Määruse nr 32 § 1 lg 5 p 1 järgi kirjeldatakse proovivõtmist taimest, taimsest saadusest ja muust objektist proovi võtmise korral kontrolliaktis. Vastustaja koostas proovivõtmise kohta 12.09.2019 mahepõllumajanduse üldprotokolli nr KP_1906811. Nimetatud protokoll ei kirjelda proovivõtmise toimingut üksikasjalikult. Kohus kuulas istungil tunnistajana üle proovivõtmise toimingu teostanud vastustaja ametniku Ene Kesa, kes andis täpsemaid selgitusi vaidlusaluse proovivõtmise kohta. Kohtu hinnangul on tunnistaja ütlused usaldusväärsed ja kohtul puudub põhjus nende tõelevastavuses kahelda. Seetõttu lähtub kohus proovivõtmise toimingu õiguspärasuse kontrollimisel mh tunnistaja ütlustest. Määruse nr 32 § 1 lg 5 p-s 1 nimetatud kirjeldava kontrollakti puudumine võib küll mõjutada proovivõtmise toimingu formaalset õiguspärasust, kuid mitte tingimata materiaalset õiguspärasust, kui see ei mõjutanud võetud proovi usaldusväärsust ja selle analüüsitulemust.
41.Määruse nr 32 § 1 lg 2 järgi võetakse proov selliselt, et see esindaks kogu taimede ja taimsete saaduste partiid ning muud objekti või taimekaitsevahendite partiid. Tunnistaja Ene Kesa selgitas, et õunapuulehti ei korjatud vaid mõnelt üksikult puult, vaid erinevatest õunapuuaia osadest erinevatelt puudelt u 2 ha ulatuses. Kohtu hinnangul saab lugeda, et vastustaja on viidatud nõuet järginud. Eesmärk ei olnud korjata lehti igalt puult, vaid õunapuuaed pidi olema usaldusväärses osas esindatud. Nõuete järgmist ei kontrollita iga puu osas eraldi, vaid õunapuuaia kui terviku osas. Vastustaja ülesandeks ei ole välja selgitada, milline õunapuu kannab taimekaitsevahendite jääke ja milline mitte. Vastustaja ülesanne oli kontrollida, kas kaebaja on järginud mahepõllumajanduse nõudeid kogu õunapuuaias. Kui osa aia suhtes on tuvastatud keelatud taimekaitsevahendite kasutamine, ei saa ka ülejäänud aeda pidada nõuetekohaseks.
42.Määruse nr 32 § 1 lg 3 järgi välistab ametnik nii proovi kui ka selle taime, taimse saaduse ja muu objekti ning taimekaitsevahendi muutumise ja saastumise, millest proov võeti. Proovivõtmine ei tohi halvendada taime, taimse saaduse ja muu objekti ning taimekaitsevahendi kvaliteeti. Tunnistaja Ene Kesa selgitas, et korjas õunapuulehed alguses ämbrisse, mis oli eelnevalt puhastatud. Hiljem kallas lehed ümber ühekordselt kasutatavasse kilekotti ning sulges selle nööri ja turvakleepsuga. Tunnistaja eitas proovi saastumise võimalust. Kohtu hinnangul ei nähtu eeltoodud kirjeldusest, et õunapuulehtedest võetud proov saanuks saastuda. Saastust ei saanud põhjustada ka vihm. Nii vastustaja kui tunnistajana üle kuulatud vastustaja ametnikud kinnitasid istungil, et neile teadaolevalt ei esine proovist leitud toimeainet difenokonasool looduses. Vastustaja 07.10.2019 protokollist nr KP_1925732 nähtub, et ümberkaudsetel aladel umbes 1 km raadiuses ei ole kultuure, mida oleks põhjust töödelda taimekaitsevahenditega. Seega ei saanud viidatud toimeaine sattuda proovi mahasadanud vihma või tuulega. Tõendatud ei ole, et proov oleks saastunud proovivõtmise käigus.
43.Määruse nr 32 § 2 lg 3 järgi saadab ametnik proovi Põllumajandusameti plommi või turvakleebisega pitseeritult laboratooriumisse. Proovi pakend suletakse selliselt, et seda ei oleks võimalik avada ilma pakendit, plommi või turvakleebist rikkumata. Tunnistaja Ene Kesa
11(20)
3-19-2133
ütlustest nähtuvalt selliselt toimitigi. Kuna proovi pakend suleti nõutaval viisil, ei saanud proov saastuda ka transpordi käigus.
44.Määruse nr 32 § 1 lg 4 järgi tagab ametnik proovi omaduste säilimise ja proovi puutumatuse kuni proovi laboratooriumisse jõudmiseni. Proov pakendatakse ja pakendile märgitakse kustumatus kirjas proovi tunnuskood. Tunnistaja Ene Kesa selgitas, et proov pakendati ühekordselt kasutatavasse kilekotti ning suleti nööriga ja kleepsuga, mida ei ole võimalik korduvalt avada ja sulgeda. Proov tähistati tunnuskoodiga ja viidi samal päeval Põllumajandusuuringute Keskuse laborisse. Kohtu hinnangul tagati kirjeldatud viisil proovi puutumatus ja eristatavus. Õunapuulehed ei ole üldteadaolevalt asjad, mis võiks lühiajaliselt sellisel viisil pakendatuna rikneda. Põllumajandusuuringute Keskuse 08.05.2020 e-kirjast16 vastustajale nähtub, et esmane analüüs tehti prooviga 16.09.2019. Tunnistaja Ene Kesa selgituste kohaselt ei käinud ta samal päeval mujal õunapuulehtedest proove võtmas, seega ei saanud kaebaja õunapuuaiast võetud proov minna vahetusse mõne teise prooviga. Seda võimalust välistas ka pakendile märgitud tunnuskood (analüüsitellimuse nr TL_1950004), mis on välja toodud nii vastustaja 12.09.2019 protokollis nr KP_1906811, proovi saatekirjal17 kui ka Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokollil.
45.Määruse nr 32 § 1 lg 6 järgi saadab ametnik proovi analüüsimiseks laboratooriumisse. Proovile lisatakse kaaskiri, mis peab sisaldama järgmisi andmeid: 1) ametniku nimi ja ametikoht; 2) proovi nimetus ja tunnuskood; 3) proovivõtu kuupäev; 4) proovi kogus ja kirjeldus, sealhulgas taime, taimse saaduse, muu objekti või taimekaitsevahendi päritoluriigi nimi; 5) laboratooriumi nimi ja aadress; 6) uurimise eesmärk; 7) märkused proovi kohta; 8) proovi vastuvõtmise kuupäev ning vastuvõtja nimi ja allkiri. Vastustaja esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja juures võetud proovi kohta koostati saatekiri või -leht, millel on välja toodud analüüsi tellimuslehe number, labor, kuhu proov saadeti, proovivõtja nimi ja proovivõtmise kuupäev, proovivõtmise valdkond ja maakond, proovivõtumaterjal ja kogus ning tellitav analüüs. Saatekirja paremal üleval nurgas on (eeldatavasti proovi vastuvõtmise) kuupäev ja allkiri. Seega vastab vastustaja saatekiri üldjoontes viidatud nõuetele. Mõningad erinevused määruse nr 32 § 1 lg-s 6 toodud andmetega ei saanud sisuliselt mõjutada proovivõtmise ja selle analüüsitulemuse usaldusväärsust, sest kaebaja õunapuuaiast võetud proov on vastustaja 12.09.2019 protokolli nr KP_1906811, proovi saatekirja ja Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokolli kaudu üheselt seostatav analüüsitud prooviga.
46.Määruse nr 32 § 2 lg 1 järgi on taimest, taimsest saadusest ja muust objektist võetavad suurimad proovide kogused ühe partii või muu objekti kohta esitatud määruse lisas. Määruse nr 32 lisa „Taimedest, taimsetest saadustest ja muudest objektidest võetavate proovide kogused“ p 2.3 on värskete taimelehtede proovi koguseks 100 tk. Vaidluse all ei ole asjaolu, et vastustaja võttis kaebaja õunapuulehtedest proovi 1 kg ulatuses. Vastustaja kohtumenetluses esitatud arvutuste kohaselt sisaldab 1 kg u 250 õunapuulehte. Seega ületas vaidlusalune proov viidatud suurimat proovi kogust u 2,5 korda. Eeltoodule vaatamata ei nõustu kohus kaebajaga, et selle nõude rikkumine sai proovivõtmise ja proovi katsetulemuse usaldusväärsust mõjutada. Vastustaja ametnik Anu Nemvalts, kes kuulati istungil üle tunnistajana, selgitas, et mahepõllumajanduses valitseb lubamatute taimekaitsevahendite osas nulltolerants, st lubamatut toimeainet ei tohi proovis sisalduda vähemal ega suuremal määral. Määruse nr 834/2007 art 12 lg 1 p h ja art 16 lg 1 p a lubavad kasutada vaid neid taimekaitsevahendeid, mille komisjon on oma loetelus välja toonud. Komisjon on määruse nr 889/2008 art 5 lg-st 1 nähtuvalt esitanud lubatavate
Vastustaja lisa „RE PMA analüüsitellimuse nr TL_1950004“. Vastustaja lisa „Proovi saatekiri“.
12(20)
3-19-2133
taimekaitsevahendite loetelu sama määruse II lisas. Difenokonasooli (difenoconazole) nimetatud lisas ei ole. Seega on tegemist taimekaitsevahendi/toimeainega, mis on mahepõllumajanduses keelatud. Määrused nr 834/2007 ja nr 889/2008 ega MPõS ei anna õigust kasutada keelatud aineid mingis minimaalses koguses, mida saaks lugeda andestatavaks ja mida ei saaks arvestada mahepõllumajanduse nõuete rikkumiseks. Keelatud/lubamatuid aineid ei või mahepõllumajanduses üldse mitte mingis ulatuses kasutada. Seega olenemata sellest, et keelatud toimeaine jääk leiti suuremast proovikogusest, kui määruse nr 32 lisas ette nägi, ei muuda see asjaolu, et toimeaine jääk oli kaebaja õunaaiast võetud proovis olemas, kuigi seda ei võinud seal olla. Suurema koguse võtmine sai seda enam kinnitada lubamatu toimeaine jäägi olemasolu (st proovi kogus oli representatiivsema õunaaia suurust arvestades). Pealegi väljendati tulemus keskmise näitajana mg/kg. Sellisena oleks katsetulemus väljendatud ka juhul, kui proov oleks võetud 100 tk, mitte 1 kg õunapuulehtedest. Proovimaterjali ettenähtust suuremas koguses võtmine saaks kaebaja õigusi rikkuda juhul, kui see kahjustaks kuidagi tema õunaaeda või selle toodangut (nt õunapuud on prooviks võetud lehtede tõttu poolpaljad või prooviks võetud õunakoguse tõttu väheneb tunduvalt kaebaja poolt realiseeritav õunasaak). Praegusel juhul ei ole kaebaja sellisele võimalikule kahjule tuginenud ja see ei saaks olla ka eluliselt usutav, sest tunnistaja Ene Kesa selgitas, et proovimaterjali (lehti) võeti u 2 ha ulatuses erinevatelt puudelt.
47.Kaebaja heitis vastustajale ette, et proov võeti õunapuulehtedest, mitte õuntest. Määrus nr 32 võimaldab proovi võtta nii lehtedest kui ka õuntest, mistõttu ei olnud lehtedest proovi võtmine õigusvastane. Antud juhul oli see kaebajat säästvam lahendus, sest määruse nr 32 lisa p 2.7 järgi tulnuks proov võtta 5 kg õuntest. Seega oleks kaebaja õunasaak 5 kg võrra vähenenud. Proovivõtmise tulemus ei saa sõltuda sellest, kas proov võetakse õuntest või lehtedest. Vastustaja selgitas, et difenokonasool on taimekaitsevahend, millega pritsitakse õunapuid. Järelikult saab toimeaine olla samamoodi nii lehtede kui ka viljade küljes. Proovivõtmise eesmärk ei olnud tuvastada, kas õunad on toiduna kõlbulikud. Proovivõtmise eesmärk oli tuvastada, kas kaebaja on kasutanud oma õunaaias lubamatuid taimekaitsevahendeid. Seda sai sama hästi tuvastada ka puulehtedest võetud proovi kaudu.
48.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja 12.09.2019 proovivõtmise toiming ei olnud materiaalselt õigusvastane, sest ei saanud mõjutanud proovi analüüsitulemust. Seega jätab kohus kaebaja tuvastamisnõude rahuldamata. 16.12.2019 otsus
49.Kaebaja vaidlustas 16.12.2019 otsust 12.09.2019 proovivõtmise toimingu õigusvastasuse tõttu, haldusakti kaalutlus- ja põhjendamisvigade ning vormivigade tõttu.
50.Kohus leidis, et 12.09.2019 proovivõtmise toiming ei olnud materiaalselt õigusvastane ega mõjutanud sisuliselt proovi analüüsitulemust, seega ei saa see muuta ka 16.12.2019 otsust õigusvastaseks.
51.HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
52.Vastustaja 16.12.2019 otsus vastab määruse nr 889/2008 XII lisas toodud vormile (MPõS § 7 lg 21, määruse nr 889/2008 art 68 lg 1, määruse nr 834/2007 art 29), on kirjalikus vormis (HMS § 55 lg 2), sisaldab HMS § 55 lg-s 4 ettenähtud andmeid ning on selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Kuigi kaebaja seaduslik esindaja Ando Eelmaa viitas kohtuistungil vastustaja väljastatavate tõendite ebaselgusele ja sellest tulenevatele probleemidele välismaiste 13(20)
3-19-2133
äripartneritega suhtlemisel, ei saa 16.12.2019 otsus kohtu hinnangul väidetavat ebaselgust tekitada.
53.HMS § 56 lg 1 järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Sama paragrahvi lg 4 järgi ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata.
54.Osas, milles 16.12.2019 otsus tunnistas kaebaja õunapuu toodangu mittemahedaks, ei ole tegemist kaebajat soodustava haldusaktiga, sest sellega võeti kaebajalt varasemate otsustega antud õigus müüa õunapuu toodangut mahetootena. Muus osas oli otsus kaebajat soodustav, seega selles osas ei pidanud vastustaja otsust põhjendama. Küll aga tulnuks põhjendus esitada õunapuu toodangu osas. Kohtupraktikast on näha ja ka tunnistaja Anu Nemvalts kinnitas istungil, et vastustaja on vormistanud ettevõtte tunnustamise otsuste tühistamise otsused põhjendatud haldusaktidena. Samamoodi tuleb toimida ka juhul, kui ettevõtjalt võetakse varasemalt antud õigus müüa oma tooteid mahetoodetena, sest see reguleerib samamoodi tema õigusi tema jaoks koormavalt.
55.Kuna mahepõllumajanduse tõendava dokumendi osas kehtib määruse nr 889/2008 XII lisas toodud vorminõue ja sellel vormil puudub väli, kus oleks võimalik haldusakti põhjendust esitada, tulnuks põhjendus esitada muus dokumendis, millele tulnuks otsuses viidata (HMS § 56 lg 1 teine lause). Sellist teist dokumenti ei ole 16.12.2019 otsuse juurde vormistatud. Seega on haldusakt vormiveaga ja formaalselt õigusvastane.
56.HMS § 58 järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtupraktikas on peetud haldusakti põhjendamispuudusi oluliseks rikkumiseks, mis toob reeglina kaasa haldusakti tühistamise. Eriti otsuste puhul, kus haldusorganil on kaalumisõigus. Põhjenduste ja kaalutluste väljatoomata jätmine ei võimalda haldusakti õiguspärasust kontrollida, sest pole võimalik tuvastada, kas haldusorgan on arvestanud haldusakti andmisel kõigi oluliste asjaoludega ja teostanud kaalumist õiguspäraselt. Reeglina ei ole põhjenduste esitamine alles kohtumenetluses aktsepteeritav, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest haldusakti andmisel tegelikult lähtuti. Erandjuhtudel on peetud võimalikuks jätta põhjendamispuudustega haldusakt tühistamata, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma. Samuti on Riigikohus 29.11.2012 otsuses asjas nr 3-3-1-29-12 (p 20) pidanud erandjuhtudel võimalikuks arvestada ka haldusorgani poolt kohtumenetluses välja toodud põhjendustega, kui on võimalik tõendada, et haldusorgan neist ka tegelikult haldusakti andmisel lähtus ja kohus on selles kahtlusteta veendunud.
57.Ainus haldusmenetluses esitatud põhjendus nähtub vastustaja 16.10.2019 e-kirjast kaebajale18, kus selgitati, et 12.09.2019 kaebaja ettevõtte õunapuulehtedest võetud proovi analüüsi tulemused näitasid toimeaine difenoconazole sisaldust, mille tõttu tegi vastustaja otsuse lugeda selle aasta õunatoodang mittemahedaks. Nimetatud põhjendus käib küll 16.10.2019 otsuse kohta, kuid kuna vastustaja selgitas 16.12.2019 e-kirjas kaebajale19, et 16.10.2019 otsus sisaldab infotehnoloogiliste vigade tõttu valesid kontrolliandmeid ja valesid
Kaebaja lisa 5. Vastustaja lisa „FW Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing tõendav dokument nr 192169“.
14(20)
3-19-2133
kehtivuskuupäeva ning otsustati seetõttu asendada õigete andmetega 16.12.2019 otsusega, siis saab 16.10.2019 otsuse kohta esitatud põhjust arvestada ka 16.12.2019 otsuse puhul.
58.Viidatud põhjendus näitab küll otsuse faktilist alust, kuid ei näita õiguslikku alust, sisulist põhjendust ega teostatud kaalumist.
59.Haldusakti õigusliku aluse väljatoomata jätmine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui õiguslik alus on iseenesest olemas. Seega kontrollib kohus, kas vastustajal esines õigusaktidest tulenev alus vaidlusaluse otsuse andmiseks.
60.Määruse nr 834/2007 art 30 lg 1 sätestab, et selles määruses sätestatud nõuetest kinnipidamise eiramise korral tagab kontrolliasutus või kontrollorgan, et kogu asjaomasest nõuete eiramisest mõjutatud tootepartii puhul hoidutakse märgistamisel ja reklaamimisel viitest mahepõllumajanduslikule tootmismeetodile, kui selline meede oleks vastavuses rikutud nõude olulisusega ning eirava tegevuse laadi ja konkreetsete asjaoludega. Määruse nr 889/2008 art 91 lg 2 sätestab, et kui kontrolliasutus on veendunud, et toode ei vasta mahepõllumajandusliku tootmise nõuetele, kaasneb otsusega kohustus eemaldada kõnealuselt tootelt kõik mahepõllumajandusmeetodile viitavad märgised. Ka määruse nr 834/2007 määruse art 23 lg-st 2, määruse nr 889/2008 art-st 57 ja MPõS § 13 lg-st 1 tuleneb, et mahetoote märgitust võib kasutada vaid toote puhul, mille tootja on järginud mahepõllumajanduses kehtivaid nõudeid. Seega toob mahepõllumajanduses kehtivate nõuete rikkumine kaasa selle, et nõudeid rikkudes toodetud toodet ei või müüa mahetootena.
61.Kaebaja hinnangul ei saanud katseprotokollis difenoconazole puhul näidatud tulemusega 0,013 mg/kg arvestada, sest toimeaine määramise alampiir on katseprotokolli kohaselt 0,01 mg/kg ja laiendmääramatus on 50%. Kaebaja esitas tõendina Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dotsent Arvo Mere 07.01.2020 arvamuse20, mille kohaselt võib katseprotokolli andmete pinnalt järeldada, et proovimaterjal on toimeainevaba. Vastustaja esitatud tõenditest nähtub, et ka vastustaja on haldusmenetluses kahelnud, kuidas peaks analüüsitulemust tõlgendama. Vastustaja on palunud 03.10.2019 e-kirjas21 Põllumajandusuuringute Keskuselt abi proovi tulemuse tõlgendamisel, küsides, kas tulemust 0,013 mg/kg toimeaine difenoconazole puhul saab lugeda positiivseks prooviks. Põllumajandusuuringute Keskus on 03.10.2019 vastanud vastustajale, et sisaldus 0,013 mg/kg on selgesti nähtav kogus, kuigi laiendmääramatust arvestades saaks sisalduseks 0,0065 mg/kg. Lõpliku otsuse peab tegema vastustaja ise. Istungil tunnistajana üle kuulatud vastustaja ametnik Anu Nemvalts selgitas, et kuna mahepõllumajanduses kehtib keelatud taimekaitsevahendite osas nulltolerants, siis ei või aktsepteerida ka väga väikest kogust tuvastatud keelatud toimeainet ja vastustaja ei saa jätta sellisele olukorrale reageerimata.
62.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et tuvastatud kogus 0,013 mg/kg on ümardatult 0,01 mg/kg ehk võrdne määramise alapiiriga. Ümardamine ei ole siinkohal lubatav ega põhjendatud. Põllumajandusuuringute Keskus tuvastas toimeaine difenoconazole sisalduse suuremal määral kui määramise alampiir, seega ei saa pidada tulemust ebausaldusväärseks või toimeainet tuvastamatuks. Toimeaine oli määramise alampiiri ületavas koguses olemas ja selgelt näha, nagu kinnitas ka Põllumajandusuuringute Keskus. Samalt katseprotokollilt nähtub, et toimeainet Fludioxonil tuvastati väiksemal määral kui 0,01 mg/kg, st allpool määramise alampiiri. Selle toimeainega ei ole vastustaja otsuse tegemisel arvestanud.
Kaebaja lisa 13. Vastustaja tõend „FW Proovi tulemuste lugemine – mahe“.
15(20)
3-19-2133
63.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kuna laiendmääramatus oli 50% ja toimeaine sisaldus võis seega olla ka 0,0065 mg/kg, siis tuleb lugeda proov toimeainevabaks. Laiendmääramatus on suurus, mis defineerib mõõtetulemuse ümber vahemiku, milles sisaldub eeldatavasti suurem osa mõõtesuurusele põhjendatult omistatavate väärtuste jaotusest (vt juhenddokument „Mõõtemääramatuse väljendamine kalibreerimisel. EA-4/02“22, lk 19 B9). Seega näitab mõõtmistulemus koos laiendmääramatusega skaalat/vahemikku, mille raamesse mõõtmistulemus koos võimaliku mõõtmisveaga võiks jääda. Laiendmääramatus kehtib nii üleskui allapoole, st tuvastatud toimeaine võis proovis sisalduda vahemikus 0,0065–0,0195 mg/kg. Kaebaja ja tema viidatud ekspert Arvo Mere on lähtunud ainult nimetatud skaala alumisest poolest, jättes ülemise poole tähelepanuta. Selline kaebajat põhjendamatult soosiv lähenemine ei ole kooskõlas mahepõllumajanduse eesmärkidega – tarbijate usalduse kaitse ja ausa konkurentsi tagamine. Mahepõllumajanduse nõuded ei ole kehtestatud mahepõllumajanduse tootjate, vaid tarbijate huvides (vt määruse nr 834/2007 preambula p 3, art 1 lg 1). Seega ei saa keelatud toimeaine tuvastamise näitajat tõlgendada ühepoolselt tootja huvides. Tarbijate huvides on see, et proov oleks täiesti toimeainevaba. Seega on tarbijate huvides põhjendatud lähtuda just skaala ülemisest otsast. Sarnast mõõtetulemuse ja laiendmääramatusega arvestamist vastavalt normi kaitse eesmärgile on kasutatud ka teiste valdkondade õigusaktides. Näiteks: -
Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 9 lg 5 järgi on lõplikuks mõõtetulemuseks kiirusmõõturi lugem, millest lahutatakse laiendmääramatus. Nimetatud nõude eesmärk on kaitsta sõidukijuhti võimaliku mõõtmisveaga kaasneva karistuse eest. Seega tuleb laiendmääramatust kohaldada sõidukijuhi huvides ja vaadata skaala alumist poolt.
-
Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määruse nr 87 „Nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele“ § 5 lg 3 järgi on lõplikuks mõõtetulemuseks mõõtetsükli lugem, millest lahutatakse laiendmääramatus. Ka see norm peab kaitsma isikut võimaliku mõõtmisveaga kaasneda võiva karistuse vm negatiivse tagajärje eest.
-
Vabariigi Valitsuse 08.04.2010 määruse nr 47 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded tehislikust optilisest kiirgusest mõjutatud töökeskkonnas, tehisliku optilise kiirguse piirnormid ja kiirguse mõõtmise kord“ § 8 lg 5 järgi loetakse optilise kiirguse taseme vastavuse hindamisel tööohutuse nõuetele mõõdetud tase määruse nõudeid rahuldavaks, kui mõõtetulemuse ja laiendmääramatuse summa on väiksem piirnormist või sellega võrdne, kusjuures laiendmääramatus peab olema hinnatud 95% usaldatavusega. Selles määruses arvestatakse skaala ülemise otsaga, sest normi eesmärk on kaitsta töötajaid neid kahjustava kiirguse eest, mitte tööandjaid töötingimuste tagamisel. Kuna ka mahepõllumajanduse eesmärk on kaitsta tarbijate huve, mitte tootjate huve, siis on ka mahepõllumajanduses põhjendatud arvestada proovis tuvastatud keelatud toimeaine mõõtetulemuse ja laiendmääramatuse summaga, mitte vastupidi.
Seega on kohus seisukohal, et toimeaine oli proovis olemas piisavas koguses, et selle olemasolu tuvastada. Vaatamata asjaolule, et tegemist oli väga väikese kogusega, ei võinud mahepõllumajanduse nõuete kohaselt ka seda kogust proovis sisalduda. Katseprotokollis välja toodud laiendmääramatus ei võimalda jätta tuvastatud toimeainega arvestamata. Kohtu hinnangul lähtus vastustaja õiguspäraselt 16.12.2019 otsuse andmisel asjaolust, et kaebaja
õunapuulehtedest võetud proovis tuvastati keelatud toimeaine jääk. Vastustajal puudus võimalus jätta seda asjaolu tähelepanuta.
64.Põhjendatud ei ole ka kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole korraldanud kordusanalüüsi. Vastustaja esitatud tõenditest23 nähtub, et Põllumajandusuuringute Keskus tegi samast proovist kaks analüüsi, mis näitasid sama tulemust. Seega ei saanud olla tegemist analüüsimisel tekkinud veaga. Toimeaine sisaldus proovis on piisavalt tõendatud. Tegemist oli akrediteeritud labori tehtud analüüsiga, mistõttu puudub alus kahelda analüüsitulemuse usaldusväärne. Kaebaja ei ole esitanud samaväärseid tõendeid selle tulemuse ümberlükkamiseks, nt teise labori tehtud analüüsi.
65.Kaebaja heidab vastustajale ette, et vastustaja ei kaalunud, kas tuvastatud toimeaine kogus oli piisav kaebaja suhtes koormava haldusakti vastuvõtmiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et vastustajal puudus siinkohal kaalumise õigus. Katseprotokoll näitab kaheldamatult difenoconazole jäägi olemasolu kaebaja juurest võetud proovis. Toimeaine oli tuvastatud määramise alampiiri ületavas koguses, seega võis seda tulemust usaldada. Kuna mahepõllumajandust reguleerivad normid ei võimalda kasutada keelatud taimekaitsevahendeid/toimeaineid ka väikeses mahus (ei ole kehtestatud nö lubatavat kogust), siis oli ka väikese koguse tuvastamine aluseks kaebaja suhtes meetmete kohaldamiseks. Praegusel juhul tuvastatud toimeaine koguse tähelepanuta jätmisel tekiks põhjendatult ebaselgus küsimuses, millises ulatuses võib keelatud toimeainet mahetootmises kasutada. Kuna mahetootmise reeglid on kehtestatud Euroopa Liidu poolt, et saa vastustaja oma haldusaktiga hakata selles osas erandeid kehtestama.
66.Kuna vastustaja selgituste kohaselt ei esine viidatud toimeainet looduses ja vastustaja 07.10.2019 kontrolli tulemusena selgus, et kaebaja ettevõtte ümberkaudsetel aladel umbes 1 km raadiuses ei ole kultuure, mida oleks põhjust töödelda taimekaitsevahenditega, siis ei ole reaalselt ühtegi muud võimalus viidatud toimeaine sattumiseks kaebaja õunapuudele, kui kaebaja enda poolt seda toimeainet sisaldavate vahendite kasutamine. Põhjendatud on vastustaja järeldus, et kuna toimeainet difenoconazole kasutatakse mh õunapuudel leviva kärntõve raviks ja tõrjeks ning toimeaine sisaldus tuvastati õunapuulehtedest, siis ei saa selline toimeaine tuvastamine olla juhuslik. Tegemist on õige ja sobiva taimekaitsevahendi jäägiga just sellele näidustatud puudelt. Ka kaebaja ise ei ole viidanud ühelegi muule tõsiseltvõetavale alternatiivsele võimalusele, kuidas saanuks viidatud toimeaine tema õunapuulehtedele sattuda. Pelgalt kaebaja paljasõnaline väide, et ta ei ole seda toimeainet kasutanud, ei ole piisav katseprotokolliga tõendatu ümberlükkamiseks. Ka asjaolu, et vastustaja ei tuvastanud kaebaja juures toimeaine kasutamist tõendavat taarat või kandeid põlluraamatus, ei lükka katseprotokolliga tõendatut ümber. Tegemist oli kaebaja kontrolli alla kuuluvate asjaoludega. Kaebaja arvutused selle kohta, millises koguses pidanuks ta nimetatud toimeainet sisaldavat taimekaitsevahendit ostma ja kui palju see oleks maksma läinud, on asjakohatud põhjusel, et kaebaja ei pruukinud kasutada nimetatud toimeainet sisaldavat taimekaitsevahendit kogu õunapuuaia ulatuses või ettenähtud koguses. Samuti ei saa arvestada kaebaja selgitustega, et ta kasutab õunu vaid siidri tootmiseks, siidri tootmisel ei ole õuna välimusel tähtsust ja kärntõbi ei halvenda siidriõunte kvaliteeti. Kaebaja on kaebuses ja selle täiendustes välja toonud, et õunte kasvatamise eesmärk ka mahepuuviljade töötlemata kujul müümine. Kaebaja seaduslik esindaja Ando Eelmaa selgitas istungil, et hetkel toodetakse õuntest vaid siidrit, kuid tuleviku eesmärk on hakata õunu ka toodanguna müüma. Seega kui kaebaja tegeleb ka õunte müügiga või kavatseb sellega tegelema hakata, siis on vaieldamatult õunte välimus tähtis ja see võib selgitada kärntõve ravi/tõrje eesmärgil vaidlusaluse toimeaine kasutamist.
Vastustaja lisad „FW Proovi tulemuste lugemine – mahe“ ja „RE PMA analüüsitellimuse nr TL_1950004“.
17(20)
3-19-2133
67.Isegi kui kaebaja ei kasutanud keelatud toimeainet ise või tahtlikult, vastutab ta selle eest, et tema mahepõllumajandus vastaks kehtivatele nõuetel. Kaebajal on kohustus vältida/vähendada lubamatute toodete või ainetega saastumise ohtu (määruse nr 889/2008 art 63 lg 1 p c). Kuna kaebaja õunapuulehtedest tuvastati keelatud toimeainet, ei vastanud kaebaja mahepõllumajanduses deklareeritud õunapuuaed mahepõllumajanduses esitatavatele nõuete ja selle toodangut ei saanud mahepõllumajanduse toodanguna käsitelda.
68.Asjakohatu on kaebaja viide sellele, et ta on 2019. a õunatoodangu ümber töödelnud ja teinud selleks kulutusi, mis osutuvad nüüd asjatuiks. Vastustaja teostab MPõS § 17 lg 2 p-st 1 ja määruse nr 834/2007 art 1 lg 2 p-st a nähtuvalt järelevalvet töötlemata põllumajandustoodete üle. Siider kui töödeldud toode kuulub VTA järelevalve alla (MPõS § 17 lg 3 p 1, määruse nr 834/2007 art 1 lg 2 p b). Vastustaja ei saanud ega pidanud arvestamata enda poolt väljastatava tunnustamise otsuse tegemisel sellega, milliseid töödeldud tooteid soovib kaebaja toota. Vastustaja annab tunnustamise otsuse õunte kui töötlemata toodete osas. Samuti ei saaks vastustaja selle kaalutlusega arvestada põhjusel, et mahepõllumajanduse nõuded on kehtestatud tarbijate huvides, mistõttu ei ole tootja majanduslik kahju asjakohane kaalutlus.
69.Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et vastustaja ei ole jätnud otsuse langetamisel ühegi olulise asjaoluga arvestamata, mis võinuks asja lahendust mõjutada.
70.Vastustaja on kohtumenetluses väitnud kaalumise teostamist ja kaebaja suhtes kõige leebema võimaliku variandi kohaldamist. Tunnistaja Anu Nemvalts selgitas istungil, et kaalumisel oli, kas tunnistada kaebaja tunnustamise otsus kehtetuks, viia kaebaja põllumajandusmaa (õunapuuaed) tagasi üleminekujärgu periood või tunnistada otsuse tegemise aasta õunapuu toodang mittemahedaks. Kaebaja suhtes kohaldati viimast kui kõige leebeimat varianti. Kuigi vaidlusalusest otsusest ega haldusmenetluses kaebajale esitatud selgitustest sellist kaalumist ei nähtu, võib tunnistaja ütluste valguses pidada kaalumise teostamist usutavaks.
71.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaalumisele ei saanud tulla variant, kus kaebaja suhtes oleks jäetud meetmed kohaldamata. See oleks olnud vastuolus tarbijate huvidega (vt nt määruse nr 834/2007 art 27 lg 13), kel on õigus eeldada, et mahetootena müüdav toode vastab mahepõllumajanduse õigusaktides sätestatud kõrgetele kvaliteedinõuetele (vt nt määruse nr 834/2007 preambula p 22, vt sarnaselt Euroopa Kohtu 26.02.2019 otsus asjas nr C‐497/17, p 51). Samuti oleks sel juhul sattunud põhjendamatult ebavõrdsesse konkurentsiolukorda teised mahetootjad, kes peavad järgima mahetoodete tootmisel õigusaktides kehtivad rangeid nõudeid ja kandma sellega seotud kulusid.
72.Üleminek on määruse nr 834/2007 art 2 p h järgi muult põllumajandustootmiselt mahepõllumajanduslikule tootmisele üleminek kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul, mille kestel kohaldatakse mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevaid sätteid. Üleminekuaega kohaldatakse määruse nr 834/2007 art 17 lg-st 1 nähtuvalt ettevõtte suhtes, mis alustab mahepõllumajandusliku tootmisega. Üleminekuajal kohaldatakse viidatud määruses kehtestatud eeskirju (määruse nr 834/2007 art 17 lg 1 p b), kuid üleminekuajal toodetud tooteid ei või müüa mahepõllumajanduslike toodetena (määruse nr 834/2007 art 25 lg 1). Üleminekuperiood kestab määruse nr 889/2008 art 36 lg-st 1 nähtuvalt taimede ja taimsete saaduste korral üldjuhul 2-3 aastat. Tegemist on seega perioodiga, mil taimed puhastuvad varem kasutatud ainetest, mis on mahepõllumajanduses keelatud. Määruse nr 889/2008 art 36 lg 3 järgi võib pädev asutus teatavatel juhtudel, kui maa on olnud saastunud mahepõllumajanduslikus tootmises lubamatute toodetega, otsustada pikendada lg-s 1 sätestatud üleminekuperioodi. Põllumajandusministri 20.02.2009 määruse nr 25 „Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded“ § 5 lg 2 järgi võib vastustaja määruse nr 889/2008 18(20)
3-19-2133
I ja II lisas nimetamata aine kasutamise korral nõuda selle põllu kohta, kus seda ainet kasutati, uue üleminekuaja alustamist sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud tähtpäevast alates. Need sätted andsid vastustajale õiguse kaaluda kaebaja õunapuuaia viimist tagasi üleminekuperioodi. Tegemist oli asjakohase valikuvariandiga. Tunnistaja Anu Nemvaltsi selgituste kohaselt ei otsustatud selle variandi kasuks põhjusel, et keelatud toimeainet tuvastati kaebaja õunapuulehtedest väga väikeses koguses. Arvestades, et üleminekuperiood võib kesta 2-3 aastat (määruse nr 889/2008 art 62 p-st a järeldub, et ülemineku periood ei saa kesta vähem kui 12 kuud), vaidlusaluse otsusega tunnistati mittemahedaks 2019. a õunapuu toodang, siis oli vastustaja valitud meede leebem.
73.MPõS § 9 lg 1 p 4 järgi võib vastustaja ettevõtte tunnustamise otsuse kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada, kui isik kasutab tahtlikult väetamise, mulla omaduste parandamise või taimekaitse eesmärgil määruse nr 889/2008 I või II lisas nimetamata aineid või määruse nr 834/2007 art 9 lg-s 1 nimetatud geneetiliselt muundatud organisme või nendest või nende abil toodetud tooteid. Seega olnuks vastustajal võimalik kaebajale välja antud tunnustamise otsus ka kehtetuks tunnistada. Tunnistaja Anu Nemvalts selgitas, et selle variandi kasuks ei otsustatud põhjusel, et tõendatud ei olnud kaebaja tahtlus keelatud toimeaine kasutamiseks. Vaieldamatult on tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamine kaebaja suhtes koormavam tagajärg, sest sunniks kaebajat alustama oma mahepõllumajanduslikku tegevust algusest peale, läbima uuesti tunnustamise otsuse saamise protseduuri (MPõS § 7 lg-st 1 nähtuvalt võib see kesta kuni 90 päeva) ja mitmeaastase üleminekuperioodi. Vaidlusalune otsus on kaebaja suhtes soodsam, sest kehtib selles toodud kehtivusaja kohaselt kuni 31.12.2020. Samas tuleb vastustajal MPõS § 7 lg-st 5 nähtuvalt viia 2020. a kaebaja juures läbi uus kontroll ja otsustada uue tunnustamise otsuse väljastamise üle. Kui kaebaja õunapuuaias tehtud kontrolli tulemused ei kajasta keelatud ainete kasutamist, saab vastustaja tunnustada 2020. a õunapuu toodangut mahetoodanguna.
74.Kohus leiab eeltoodud põhjendustel, et vastustaja poolt haldusakti põhjendamata jätmine oli küll õigusvastane, kuid praeguses asjas on haldusakti põhjendused ja kaalumise toimumine tunnistaja ütluste kaudu tuvastatavad. Kohus on tunnistaja ütluste valguses veendunud, et vastustaja kaalus enne vaidlusaluse otsuse tegemist kaebaja suhtes erinevate võimalike meetmete kohaldamist. Kuna valitud meede oli leebeim, ei saa vastustajale ette heita kaebaja kahjuks tehtud kaalumisviga. Haldusakt tugineb seadusele ja on sisuliselt õiguspärane, sh proportsionaalne. Seetõttu jätab kohus haldusakti puudustele vaatamata praeguses asjas erandjuhtumina 16.12.2019 otsuse tühistamata. Kuna kaebaja õunapuulehtedes tuvastati keelatud toimeaine ja vastustajal tuli sellele reageerida, siis tähendaks 16.12.2019 otsuse tühistamine seda, et vastustajal tuleks uuesti samasisuline haldusakt vastu võtta. Seega oleks vaidlusaluse haldusakti tühistamine menetlusökonoomia seisukohalt ebaotstarbekas. Järelikult tuleb kaebaja tühistamiskaebus jätta rahuldamata.
75.Küll aga rahuldab kohus kaebaja tuvastamisnõude ja tunnistab vastustaja 16.12.2019 otsuse formaalselt õigusvastaseks, sest see oli oluliste formaalsete puudustega (põhjenduste ja kaalutluste välja toomata jätmine) (vt sarnaselt Riigikohtu 29.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-2912). 16.12.2019 otsuse kui haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõue oli hõlmatud sama otsuse tühistamise nõudega. Tuvastamisnõude rahuldamine on põhjendatud seepärast, et kaebajal tuli haldusakti põhjenduste ja kaalutluste teadasaamiseks pöörduda kaebusega halduskohtu poole, mis tõi talle kaasa aja- ja raha kulu. Tuvastamiskaebuse rahuldamine annab võimaluse mõista kaebaja menetluskulud välja vastustajalt, mis on praeguse vaidluse asjaolusid arvestades õiglane. Samuti on tuvastamisnõude rahuldamine vajalik selleks, et vastustaja pööraks edaspidi oma haldusaktide vormistamise nõuetele suuremat tähelepanu ja väldiks tulevikus sarnaseid olukordi (preventiivne eesmärk). 19(20)
3-19-2133
76.Kohus selgitab, et õigusvastasusele vaatamata jääb 16.12.2019 otsus kehtima ja on täitmiseks kohustuslik (HMS §-d 60-61). Seega puudub alus rahuldada kaebaja kohustamisnõuet uue haldusakti andmiseks ja kaebus jääb selles osas rahuldamata. Otsus ja menetluskulude jaotus
77.Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab vastustaja 16.10.2019 otsuse ja tunnistab vastustaja 16.12.2019 otsuse formaalselt õigusvastaseks. Kaebus jääb rahuldamata vastustaja 12.09.2019 toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes, vastustaja 16.12.2019 otsuse tühistamise nõudes ja vastustaja kohustamise nõudes andma välja uus haldusakt.
78.HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebus kuulub rahuldamisele umbes pooles ulatuses ja sellest proportsioonist lähtudes jagab kohus ka menetluskulud.
79.Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu summas 7,5 eurot.
80.Kaebaja taotleb õigusabikulude väljamõistmist kokku summas 4038 eurot. Menetluskulude tõendamiseks on esitatud Advokaadibüroo EnvirLaw OÜ 03.12.2019 arve nr 1035 summas 1176 eurot, 07.02.2020 arve nr 1045 summas 1770 eurot, 05.05.2020 arve nr 1055 summas 588 eurot ja 08.06.2020 arve nr 1058 summas 504 eurot ning nende arvete tasumist tõendavad maksekorraldused. Arvete spetsifikatsioonidelt nähtub arvete seotus praeguse haldusasjaga. Arved sisaldavad käibemaksu.
81.HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja on kandnud menetluskulu põhjendamatult suures summas. Kaebaja on tõepoolest mitmel korral oma seisukohti korranud, kuid esitanud ka mitmeid uusi seisukohti, mis on tingitud just vastustaja tegevusest, kes on asunud alles kohtumenetluses oma haldusakte ja toiminguid põhjendama ning vigaseid otsuseid muutma. Samuti arvestab kohus menetluskulu põhjendatuse hindamisel sellega, et vaidlus oli suhteliselt keerukas, sest tugineb peamiselt Euroopa Liidu õigusele ja analoogset kohtupraktikat ei ole. Seetõttu mõistab kohus kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades vastustajalt kaebaja kasuks välja õigusabikulud summas 2019 eurot.
82.Vastustaja ei ole tema menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule tähtaegselt esitanud, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 19.01.2021
KOHTUOTSUSEGA.
20(20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.