Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. jaanuar 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2133
Haldusasi
Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingu kaebus Põllumajandusameti 16.10.2019 ja 16.12.2019 otsuste tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustaja kohustamiseks tegema uus otsus ning vastustaja 12.09.2019 toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2020. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing, volitatud esindaja vandeadvokaat Mirjam Väli, seaduslik esindaja Ando Eelmaa Vastustaja ‒ Põllumajandusamet, volitatud esindaja Peeter Milvere
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kloostrimetsa Fideikomiss apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 5. novembril 2020
Usaldusühingu
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada haldusasja menetlus Põllumajandusameti 16. detsembri 2019. a mahepõllumajanduse tõendava dokumendi tühistamise nõude osas ajavahemikku 21. august 2020 kuni 31. detsember 2020 puudutavas osas.
2.Muus osas rahuldada Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingu apellatsioonkaebus osaliselt.
Jätta Põllumajandusameti vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-2133 osas, millega Põllumajandusameti 16. detsembri 2019. a mahepõllumajanduse tõendava dokumendi nr 192169 tühistamise ja Põllumajandusameti asjas uue otsuse tegemiseks kohustamise nõue jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas.
3-19-2133
5.Teha tühistatud osas uus otsus, millega tühistada Põllumajandusameti 16. detsembri 2019. a mahepõllumajanduse tõendav dokument nr 192169 ja kohustada Põllumajandusametit tegema selles osas uus otsus.
6.Mõista Põllumajandusametilt Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingu kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud 3432,30 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste halduskohtus kantud menetluskulud nende endi kanda.
Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
8.Mõista Põllumajandusametilt Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingu kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 1445,85 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 18. veebruaril 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing tegeleb mahepõllumajandusliku tootmisega mh taimekasvatuse valdkonnas, sh kasvatab õunapuid. Põllumajandusamet on varem tunnistanud tema tootmise mahepõllumajanduse seadusele (MPõS) vastavaks ja väljastanud korduvalt kontrolli tulemusel kaebajale mahepõllumajanduse tõendavaid dokumente, mille järgi on õunapuude toodang mahe.
2.Põllumajandusamet viis 12.09.2019 Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingu õunaaias läbi plaanilise ette teatatud kontrolli, mille käigus võeti proovimaterjaliks 1 kg õunapuulehti. Kontrollkäigu kohta koostati mahepõllumajanduse üldprotokoll nr KP_1906811. Põllumajandusuuringute Keskus analüüsis proovi 12.09.2019–18.09.2019 ja koostas selle kohta 18.09.2019 katseprotokolli nr 19-012746 JSL/TK. Analüüsi tulemusena selgus toimeaine difenoconazole sisaldus 0,013 mg/kg, laiendmääramatusega 50%, määramise alampiiriga 0,01 mg/kg.
3.Põllumajandusamet viis Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingu juures 07.10.2019 läbi plaanivälise ette teatamata kontrolli, mille kohta koostas mahepõllumajanduse kontrolli protokolli nr KP_1925732. Ei leitud mingeid jälgi taimekaitsevahenditest või taarast. Põlluraamatus ja raamatupidamisdokumentides ei olnud andmeid ostetud või kasutatud taimekaitsevahendite kohta. Visuaalse hindamise põhjal puudus võimalus ristsaastumiseks, 2(13)
3-19-2133 kuna ümberkaudsetel aladel umbes 1 km raadiuses ei ole kultuure, mida oleks põhjust töödelda taimekaitsevahenditega. Kontrolliti mahepõllumajanduse nõuete täitmist, mis vastasid nõuetele.
4.Põllumajandusamet väljastas Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingule 16.10.2019 mahepõllumajanduse tõendava dokumendi nr 191610, mille järgi on õunapuude (6,19 ha) toodang mittemahe. Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 17.09.2018– 31.12.2019. Kontrolli läbiviimist tõendavad 12.04.2018 protokoll nr KP_1806221 ja 17.09.2018 protokoll nr KP_1806222.
5.Põllumajandusamet väljastas Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingule 16.12.2019 mahepõllumajanduse tõendava dokumendi nr 192169, mille järgi on õunapuude (6,19 ha) toodang mittemahe. Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 12.09.2019– 31.12.2020. Kontrolli läbiviimist tõendavad 27.03.2019 protokoll nr KP_1905217, 12.09.2019 protokoll nr KP_1905218, 12.09.2019 protokoll nr KP_1906811 ja 07.10.2019 protokoll nr KP_1925732. Dokument asendab 16.10.2019 välja antud tõendavat dokumenti.
6.Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing esitas 15.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles pärast nõude muutmist taotleti 16.10.2019 ja 16.12.2019 otsuste tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist ja vastustaja kohustamist tegema uus otsus, samuti 12.09.2019 proovivõtmise toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Vaidlustatud aktid ei sisalda põhjendusi. 12.09.2019 kontrolli kohta koostatud protokollis puudub viide, mille alusel on kontroll läbi viidud ja proovimaterjal võetud. Proov võeti valel õiguslikul alusel. Vastustaja väitis, et proov võeti põllumajandusministri 11.11.2014 määruse nr 99 „Proovide võtmise meetodid taimekaitsevahendite jääkide sisalduse määramiseks toidus“ alusel. Määrus nr 99 on kehtestatud toiduseaduse (ToiduS) alusel. ToiduS § 2 järgi on toit Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 28.01.2002 määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused, art-s 2 sätestatud aine või toode. Proov võeti õunapuulehtedelt, mis ei ole toit. Tõendamata on vastustaja väide, et proov võeti põllumajandusministri 12.06.2014 määruse nr 32 „Taimedest, taimsetest saadustest ja muudest objektidest ning taimekaitsevahenditest võetavate proovide kogused ja nende võtmise kord“ alusel, mis on kehtestatud taimekaitseseaduse (TaimKS) alusel. Määruse nr 32 lisa p 2.3 järgi tulnuks taimelehtedest võtta proov kogusega 100 tk. Vastustaja võttis proovimaterjali 1 kg, mis on vastustaja arvutuste järgi u 250 lehte. Määruse nr 32 § 1 lg 5 p 1 järgi tulnuks proovivõtmist kirjeldada kontrollaktis. Kaebajale teadaolevalt ei ole kontrollakti koostatud. Määruse nr 32 § 1 lg 6 järgi tulnuks proovi laboratooriumisse analüüsimiseks saatmisel lisada sellele kaaskiri. Kaebajale teadaolevalt ei ole kaaskirja koostatud. Määruse nr 32 § 2 lg 3 järgi tulnuks proov kinnitada plommi või turvakleebisega. Kaebaja seaduslik esindaja Ando Eelmaa viibis proovimaterjali kogumise juures ja temale teadaolevalt proovi pakendit plommi või kleebisega ei suletud. Proovivõtja EK korjas lehed kõigepealt ämbrisse ja valas need seejärel kilekotti. Määruse nr 32 § 1 lg 2 järgi võetakse proov selliselt, et see esindaks kogu taimede ja taimsete saaduste partiid. Vastustaja ei korjanud lehti ülepinnaliselt 6,15 ha ulatuses. Lehti võeti vaid suurematelt puudelt. Puulehti ei kogutud 1–2-aastastelt puudelt. Vastustaja jättis õigusvastaselt lisaanalüüsi teostamata (määruse nr 99 lisa 1 p 17.2). Katseprotokoll ei tõenda taimekaitsevahendite kasutamist. Difenocolanzole määramise alampiir on 0,01 mg/kg ja tulemus on 0,013 mg/kg, mis on ümardatuna 0,01 mg/kg ehk minimaalseim võimalik kogus, mida on võimalik antud analüüsimeetodiga kindlaks määrata. Taimekaitsevahendi proovis sisaldumise mõõtmise laiendmääramatus ehk mõõtesuuruse 3(13)
3-19-2133 usaldatavuse vahemik on 50%. Seega ei ole võimalik nende tulemuste alusel järeldada, et proovis sisaldus selle taimekaitsevahendi jääke. Tulemus on sedavõrd väike ja mõõtemääramatus sedavõrd suur. Kaebaja väidet, et proovimaterjalis ei leidu toimeainet difenocolanzole, toetab ka Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dotsendi AM arvamus. Vastustaja ei ole arvestanud, et proov võis saastuda proovivõtmisel, transportimisel või analüüsi käigus. Vastustaja ei ole kaalunud, kas nimetatud taimekaitsevahendi sedavõrd väikeses koguses puulehtedes leidumise korral võis olla tegemist looduslike tingimuste tulemusel sinna kandunud ainega. Samuti ei ole vastustaja kaalunud, kas puulehtedelt võetud proovi alusel, mille analüüsitulemus on sedavõrd väike, on võimalik ja õiguspärane teha järeldusi õunte kui toodangu saastumise kohta. Lisaks ei ole vastustaja kaalunud, kas ühest kohast võetud 1 kg õunapuulehtede proovi tulemuse alusel on võimalik teha järeldust kogu 6,19 ha õunapuuaia kohta. Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja selgitusega, et ta ei ole taimekaitsevahendeid kasutanud. Kaebaja kasvatab maheõunu mahesiidri tootmise eesmärgil. Taimekaitsevahendit difenocolanzole kasutatakse kärntõve tõrjeks. Kärntõbi ei mõjuta siidriks kasutatavate õunte kvaliteeti ja siidriõunte kasvatamisel isegi tavapõllumajanduses kärntõve tõrjet üldjuhul ei tehta. Seega puudus kaebajal vajadus seda taimekaitsevahendit kasutada. Vastustaja viide toimeainet difenokonasool sisaldava vahendi Score 250 EC kättesaadavusele on asjakohatu. Nimetatud vahendit müüakse aianduskeskuses Hortes 2 ml pakendis hinnaga 2,15 eurot. Tootja infolehe kohaselt tuleks 1 ha puhul kasutada õunte pritsimiseks 200 ml ja soovitatakse pritsida 2–4 korda. Kaebaja õunaaia suurus on 6,19 ha. Seega pidanuks ta soetama 619 tk viidatud vahendit hinnaga kokku 1330,85 eurot. Sellises ulatuses taimekaitsevahendi müük oleks erakordne ja seetõttu vajaduse korral haldusorgani poolt kontrollitav. Vastustaja ei ole tuvastanud ega tõendanud kaebaja poolt taimekaitsevahendi soetamist ja tahtlikku kasutamist. Kaebaja 2019. a õunte saak oli u 1600 kg ja siidriõunte hulgihind on u 0,1 eurot/kg. Seda arvestades ei oleks 1330,85 euro suuruse kulutuse tegemine taimekaitsevahendile kaebaja jaoks mõistlik. Kuigi 16.10.2019 otsuse kehtivusaeg on praeguseks möödas, ei ole selle mõju lõppenud, sest Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) võib sellele tuginedes maaeluministri 30.04.2015 määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ alusel antud toetused tagasi nõuda.
Põllumajandusamet palus jätta kaebuse rahuldamata.
16.10.2019 tõendavas dokumendis oli viga tehnilise rikke tõttu. Seetõttu väljastati kaebajale 16.12.2019 uus õigete andmetega tõendav dokument, kuid endiselt tunnistatakse kaebaja 2019. a õunasaak mittemahedaks. 16.10.2019 dokumendi vaidlustamisega ei kaitse kaebaja enam oma õigusi. Tõendav dokument vastab vorminõuetele. Tõendava dokumendi vorm tuleb Euroopa Komisjoni 05.09.2008 määruse (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga (määrus nr 889/2008), XII lisast ja on seotud sama määruse art-ga 68 ja Euroopa Liidu Nõukogu 28.06.2017 määruse (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta art 29 lg-ga 1. Vastustaja kasutas kaalutlusõigust ja jättis terve õunapuuaia mittemahedaks tunnistamata, tunnistades mittemahedaks üksnes 2019. a saagi. 4(13)
3-19-2133 Proov õunapuulehtedest võeti määruse nr 32 alusel. Ühe õunapuulehe kaal on u 3–4 g, seega sisaldub võetud proovis (1 kg) vähemalt 250 õunapuulehte, mis vastab määruses nr 32 nõutule. Vastustaja edastas proovipakendi suletuna määruses nr 32 märgitud viisil ja kaaskirjaga. Kuigi katseprotokoll ei tõenda kaebaja poolt taimekaitsevahendi kasutamist õunapuuaias, on sellega selgelt tuvastatud kaebaja õunapuulehtedes mahepõllumajanduses keelatud taimekaitsevahendi toimeaine jäägi tulemus 0,013 mg/kg. Sama materjaliga tehti kordusanalüüs, mis andis sama tulemuse. Kaebaja õunapuudele ei saanud nimetatud taimekaitsevahend sattuda juhuslikult. Toimeainet looduslikult ei esine. Tegu on taimekaitsevahendiga, mida kasutatakse õunapuudel kärntõve raviks. Kaebaja ei ole täitnud temal lasuvat määruse nr 889/2008 art 63 lg 1 p-s c sätestatud kohustust ja vastutab vaatamata saastumise tekke viisile tema toodangus tuvastatud taimekaitsevahendi jäägi eest.
8.Tallinna Halduskohtu 15.06.2020 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tühistati Põllumajandusameti 16.10.2019 otsus nr 191610 ja tunnistati Põllumajandusameti 16.12.2019 otsus nr 192169 formaalselt õigusvastaseks. Põllumajandusametilt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulud 2026,50 eurot ja muus osas jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. MPõS § 7 lg 21 järgi on tunnustamise otsus määruse nr 834/2007 art 29 ja määruse nr 889/2008 XII lisa kohane tõendav dokument. Ettevõtte tunnustamisel ei koostata täiendavalt mingit otsust, vaid väljastatakse ainult tõendav dokument. Mingi täiendava otsuse väljastamist ei näe ette ka MPõS ega määrused nr 834/2007 ja nr 889/2008. Seega on tõendav dokument ise haldusakt. MPõS § 7 lg 22 järgi kehtib tunnustamise otsus kuni otsuse tegemise aastale järgneva aasta 31. detsembrini. MPõS § 7 lg 5 järgi otsustab vastustaja tunnustatud ettevõtte kohta järgmise tunnustamise otsuse tegemise või tunnustamisest keeldumise omal algatusel kehtiva tunnustamise otsuse kehtivusaja lõppemise aastal, võttes aluseks selle aasta järelevalve tulemused. MPõS § 7 lg-st 51 järeldub, et uue tunnustamise otsuse tegemisega kaotab eelmine tunnustamise otsus kehtivuse. 16.10.2019 otsus oli vigane, sest sisaldas valesid kehtivuskuupäevi – kehtib alates 17.09.2018, kuigi kontroll viidi läbi 12.09.2019 ja 16.12.2019 otsust arvestades ei olnud vastustajal kavas reguleerida 12.09.2019 kontrollile eelnevat perioodi; otsus kehtib kuni 31.12.2019, kuigi seaduse järgi peaks kehtima kuni 31.12.2020. Samuti sisaldas otsus valesid kontrolliprotokollide andmeid: ei kajasta 12.09.2019 ja 07.10.2019 kontrolle, vaid kontrolle, kus tuvastati kaebaja poolt mahepõllumajanduses kehtivate nõuete järgimine. Seega tuli 16.10.2019 otsus kehtetuks tunnistada. 16.10.2019 otsuse asendamine 16.12.2019 otsusega ei olnud piisav 16.10.2019 otsuse mõju kõrvaldamiseks. Arvestades MPõS-s toodud tunnustamise otsuste regulatsiooni (MPõS § 7 lg-d 22, 5 ja 51), ei kaota eelmised tunnustamise otsused kehtivust algusest peale (s.o tagantjärgi), vaid alates uue otsuse tegemisest (s.o edasiulatuvalt). See tähendab, et vana tunnustamise otsus omab jätkuvalt õigusjõudu ajani, mis on märgitud uues tunnustamise otsuses kehtivusaja alguseks. Kuna 16.12.2019 otsus kehtib perioodi 12.09.2019–31.12.2020 kohta, siis ei reguleeri see perioodi kuni 11.09.2019. Seda reguleerib jätkuvalt 16.10.2019 otsus, mille kehtivusaeg on 17.09.2018– 11.09.2019. Kuna 16.10.2019 otsus reguleerib jätkuvalt perioodi 17.09.2018–11.09.2019, siis omab see otsus õigusjõudu 2018. a õunatoodangu ja 2019. a varase õunatoodangu osas. Kuna 16.10.2019 otsus tõendab õunatoodangu osas mahepõllumajanduse reeglite rikkumist, siis esineb alus sellega seotud toetuse tagasinõudmiseks (põllumajandusministri 08.04.2010 määruse nr 44 „Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 8 lg 3).
5(13)
3-19-2133 Määrus nr 99 on kehtestatud ToiduS § 513 lg 2 alusel. ToiduS § 47 lg 1 järgi teostab selle seaduse alusel riiklikku ja haldusjärelevalvet Veterinaar- ja Toiduamet (VTA), mitte vastustaja. Seega ei saa ToiduS ja selle alusel kehtestatud määrused olla vastustaja proovivõtmise toimingu õiguslikuks aluseks. Määrus nr 32 on kehtestatud TaimKS § 882 lg 3 alusel. Määrus nr 32 reguleerib taimedest ja taimsetest saadustest võetavate proovide koguseid ja nende võtmise korda, kuid seda TaimKS alusel teostatava järelevalve raames ja selle seaduse eesmärke silmas pidades. Kuigi mahepõllumajanduse normid ei näe ette konkreetseid reegleid proovide võtmise kohta (sh ei tee viidet TaimKS alusel kehtestatud proovivõtmise reeglitele), ei saa pidada põhimõtteliselt valeks vastustaja lähtumist analoogia korras sarnast tegevust reguleerivatest normidest (antud juhul määrusest nr 32), kuid seejuures tuleb silmas pidada mahepõllumajanduse eesmärke. 12.09.2019 protokoll ei kirjelda proovivõtmise toimingut üksikasjalikult. Toimingu teinud EK ütlused on usaldusväärsed. Määruse nr 32 § 1 lg 2 järgi võetakse proov selliselt, et see esindaks kogu taimede ja taimsete saaduste partiid ning muud objekti või taimekaitsevahendite partiid. Õunapuulehti ei korjatud vaid mõnelt üksikult puult, vaid erinevatest õunapuuaia osadest erinevatelt puudelt u 2 ha ulatuses. Vastustaja on viidatud nõuet järginud. Eesmärk ei olnud korjata lehti igalt puult, vaid õunapuuaed pidi olema usaldusväärses osas esindatud. Kui osa aia suhtes on tuvastatud keelatud taimekaitsevahendite kasutamine, ei saa ka ülejäänud aeda pidada nõuetekohaseks. Määruse nr 32 § 1 lg 3 järgi välistab ametnik nii proovi kui ka selle taime, taimse saaduse ja muu objekti ning taimekaitsevahendi muutumise ja saastumise, millest proov võeti. Proovivõtmine ei tohi halvendada taime, taimse saaduse ja muu objekti ning taimekaitsevahendi kvaliteeti. Lehed korjati alguses ämbrisse, mis oli eelnevalt puhastatud, ja sealt kilekotti, mis suleti nööri ja turvakleepsuga. Tunnistaja eitas proovi saastumise võimalust. Saastust ei saanud põhjustada ka vihm. Tuul ei saanud ainet lehtedele kanda. Kuna proovi pakend suleti nõutaval viisil, ei saanud proov saastuda ka transpordi käigus. Proov tähistati tunnuskoodiga ja viidi samal päeval Põllumajandusuuringute Keskuse laborisse. EK selgituste kohaselt ei käinud ta samal päeval mujal õunapuulehtedest proove võtmas, seega ei saanud kaebaja õunapuuaiast võetud proov minna vahetusse mõne teise prooviga. Kaebaja juurest võetud proovi kohta koostati saatekiri või -leht, mis vastab üldjoontes nõuetele. Proov ületas lubatud kogust 2,5 korda. See rikkumine ei mõjutanud katsetulemuse usaldusväärsust. Lubamatut toimeainet ei tohi proovis sisalduda. Määruse nr 834/2007 art 12 lg 1 punkti h ja art 16 lg 1 punkti a ning määruse nr 889/2008 art 5 lg 1 järgi ei tohi tuvastatud toimeainet mahepõllumajanduses kasutada. Määrus nr 32 võimaldab proovi võtta nii lehtedest kui ka õuntest, mistõttu ei olnud lehtedest proovi võtmine õigusvastane. See oli kaebajat säästvam lahendus, sest määruse nr 32 lisa p 2.7 järgi tulnuks proov võtta 5 kg õuntest. Vastustaja selgitas, et difenokonasool on taimekaitsevahend, millega pritsitakse õunapuid. Järelikult saab toimeaine olla samamoodi nii lehtede kui ka viljade küljes. Vastustaja 16.12.2019 otsus vastab määruse nr 889/2008 XII lisas toodud vormile (MPõS § 7 lg 21, määruse nr 889/2008 art 68 lg 1, määruse nr 834/2007 art 29), on kirjalikus vormis (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 2), sisaldab HMS § 55 lg-s 4 ettenähtud andmeid ning on selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Kuna mahepõllumajanduse tõendava dokumendi osas kehtib määruse nr 889/2008 XII lisas toodud vorminõue ja sellel vormil puudub väli, kus oleks võimalik haldusakti põhjendust esitada, tulnuks põhjendus esitada muus dokumendis, millele tulnuks otsuses viidata (HMS § 56 lg 1 teine lause). Sellist teist dokumenti ei ole 16.12.2019 otsuse juurde vormistatud. Seega on haldusakt vormiveaga. 16.10.2019 otsuse kohta esitatud põhjust saab arvestada ka 16.12.2019 otsuse puhul. See põhjendus näitab küll otsuse faktilist alust, kuid ei näita õiguslikku alust, sisulist põhjendust ega teostatud kaalumist. 6(13)
3-19-2133 Määruse nr 834/2007 art 23 lg 2, art 30 lg 1, määruse nr 889/2008 art 57 ja art 91 lg 2 ning MPõS § 13 lg 1 näevad ette, et nõudeid rikkudes toodetud toodet ei või müüa mahetootena ja sellekohased märgised tuleb eemaldada. Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dotsent AM 07.01.2020 arvamuse kohaselt võib katseprotokolli andmete pinnalt järeldada, et proovimaterjal on toimeainevaba. Põllumajandusuuringute Keskus on 03.10.2019 selgitanud vastustajale, et sisaldus 0,013 mg/kg on selgesti nähtav kogus, kuigi laiendmääramatust arvestades saaks sisalduseks 0,0065 mg/kg. Ümardamine ei ole põhjendatud. Laiendmääramatus on suurus, mis defineerib mõõtetulemuse ümber vahemiku, milles sisaldub eeldatavasti suurem osa mõõtesuurusele põhjendatult omistatavate väärtuste jaotusest (vt juhenddokument „Mõõtemääramatuse väljendamine kalibreerimisel. EA-4/02“1, lk 19 B9). Seega näitab mõõtmistulemus koos laiendmääramatusega skaalat/vahemikku, mille raamesse mõõtmistulemus koos võimaliku mõõtmisveaga võiks jääda. Põllumajandusuuringute Keskus tuvastas toimeaine difenoconazole sisalduse suuremal määral kui määramise alampiir. Laiendmääramatus kehtib nii üles- kui allapoole, st tuvastatud toimeaine võis proovis sisalduda vahemikus 0,0065–0,0195 mg/kg. Kaebaja ja tema viidatud ekspert AM on lähtunud ainult nimetatud skaala alumisest poolest, jättes ülemise poole tähelepanuta. Selline kaebajat põhjendamatult soosiv lähenemine ei ole kooskõlas mahepõllumajanduse eesmärkidega. Mahepõllumajanduse nõuded ei ole kehtestatud mahepõllumajanduse tootjate, vaid tarbijate huvides (vt määruse nr 834/2007 preambula p 3, art 1 lg 1). Põllumajandusuuringute Keskus tegi samast proovist kaks analüüsi, mis näitasid sama tulemust. Seega ei saanud olla tegemist analüüsimisel tekkinud veaga. Põhjendatud on vastustaja järeldus, et kuna toimeainet difenoconazole kasutatakse mh õunapuudel leviva kärntõve raviks ja tõrjeks ning toimeaine sisaldus tuvastati õunapuulehtedest, siis ei saa selline toimeaine tuvastamine olla juhuslik. Tegemist on õige ja sobiva taimekaitsevahendi jäägiga just sellele näidustatud puudelt. Ka kaebaja ise ei ole viidanud ühelegi muule tõsiseltvõetavale alternatiivsele võimalusele, kuidas saanuks viidatud toimeaine tema õunapuulehtedele sattuda. Pelgalt kaebaja paljasõnaline väide, et ta ei ole seda toimeainet kasutanud, ei ole piisav katseprotokolliga tõendatu ümberlükkamiseks. Ka asjaolu, et vastustaja ei tuvastanud kaebaja juures toimeaine kasutamist tõendavat taarat või kandeid põlluraamatus, ei lükka katseprotokolliga tõendatut ümber. Arvestada ei saa kaebaja selgitustega, et ta kasutab õunu vaid siidri tootmiseks, siidri tootmisel ei ole õuna välimusel tähtsust ja kärntõbi ei halvenda siidriõunte kvaliteeti. Kaebaja on kaebuses ja selle täiendustes välja toonud, et õunte kasvatamise eesmärk on ka mahepuuviljade töötlemata kujul müümine. Isegi kui kaebaja ei kasutanud keelatud toimeainet ise või tahtlikult, vastutab ta selle eest, et tema mahepõllumajandus vastaks kehtivatele nõuetele. Kaalumisele ei saanud tulla variant, kus kaebaja suhtes oleks jäetud meetmed kohaldamata. See oleks olnud vastuolus tarbijate huvidega (vt nt määruse nr 834/2007 art 27 lg 13). Samuti oleks sel juhul sattunud põhjendamatult ebavõrdsesse konkurentsiolukorda teised mahetootjad, kes peavad järgima mahetoodete tootmisel õigusaktides kehtivad rangeid nõudeid ja kandma sellega seotud kulusid. Määruse nr 834/2007 art 2 punkt h, art 17 lg 1 ja art 25 lg 1, määruse nr 889/2008 art 36 lg-d 1 ja 3 ning põllumajandusministri 20.02.2009 määruse nr 25 „Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded“ § 5 lg 2 andsid vastustajale õiguse kaaluda kaebaja õunapuuaia viimist tagasi üleminekuperioodi. Kuna kaebaja õunapuudes kasutati keelatud ainet väga väikeses koguses,
3-19-2133 otsustati üleminekuperioodi mitte kohaldada. Vastustaja valitud meede oli seega leebem. MPõS § 9 lg 1 p 4 järgi võib vastustaja ettevõtte tunnustamise otsuse kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada, kui isik kasutab tahtlikult väetamise, mulla omaduste parandamise või taimekaitse eesmärgil määruse nr 889/2008 I või II lisas nimetamata aineid või määruse nr 834/2007 art 9 lg-s 1 nimetatud geneetiliselt muundatud organisme või nendest või nende abil toodetud tooteid. Seega olnuks vastustajal võimalik kaebajale välja antud tunnustamise otsus ka kehtetuks tunnistada. Selle variandi kasuks ei otsustatud põhjusel, et tõendatud ei olnud kaebaja tahtlus keelatud toimeaine kasutamiseks. Vaidlusalune otsus on kaebaja suhtes soodsam, sest kehtib selles toodud kehtivusaja kohaselt kuni 31.12.2020. Kuna valitud meede oli leebeim, ei saa vastustajale ette heita kaebaja kahjuks tehtud kaalumisviga. Seetõttu jättis halduskohus haldusakti puudustele vaatamata praeguses asjas erandjuhtumina 16.12.2019 otsuse tühistamata. Kuna kaebaja õunapuulehtedes tuvastati keelatud toimeaine ja vastustajal tuli sellele reageerida, siis tähendaks 16.12.2019 otsuse tühistamine seda, et vastustajal tuleks uuesti samasisuline haldusakt vastu võtta. See otsus oli õigusvastane formaalselt põhjendamispuuduste tõttu. Otsuse formaalne õigusvastasus tuleb tuvastada ka kohtuotsuse resolutsioonis.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing esitas apellatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 15.06.2020 otsus osas, milles kaebus jäi rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus, või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus jättis ekslikult tähelepanuta kaebaja väited, et proov võeti nõudeid rikkudes. Halduskohus pani kaebajale tõendamiskoormuse, et kaebaja ei ole difenokonasooli kasutanud, kuid kaebajal ei ole võimalik negatiivset asjaolu tõendada. Kaebaja kinnitas kohtumenetluses, et ta ei ole seda ainet kasutanud. Kaebaja kasvatab selle õunaaia õunu siidriõunte tootmise eesmärgil ning seetõttu ei ole seal kärntõve tõrjumine vajalik. Taimekaitsevahendi kasutamine oleks temale majanduslikult ebaotstarbekas. Alates 2013. aastast ei ole tuvastatud ühtegi mahetootmisega seotud nõuete rikkumist kaebaja poolt. Halduskohus tuvastas valesti proovivõtmise õigusliku aluse. 25.10.2019 kirjas selgitas vastustaja, et see toimus määruses nr 99 kirjeldatud metoodikast lähtudes. Kohtumenetluses selgitas vastustaja, et see toimus määruse nr 32 alusel. Viimase kohta tõendeid ei ole esitatud. EK väitel ta määrusest nr 32 ei juhindunud. Vastustaja ei juhindunud proovimaterjali võtmisel mitte ühestki õigusaktist. Menetlusnõuete järgimine on oluline, et vältida proovi saastumist, omaduste muutmist ja laboritingimustesse jõudmiseni puutumatust. Proovi võtmise ajal sadas vihma, lehed korjati esmalt ämbrisse ning seejärel valati ümber kilekotti. EK ei kasutanud proovimaterjali võtmisel kaitseriietust. Lehed võisid seetõttu saastuda proovi võtmise käigus kokkupuutel märgade riiete või kasutatud abivahenditega, samuti võisid olla saastunud ämber või kilekott. Tõendatud ei ole, et abivahendid ei olnud saastunud. Määruse nr 32 § 1 lg 5 p 1 kohast kontrollakti ei koostatud. Üldprotokoll ei ole selline dokument. Määruse nr 32 § 1 lg 6 järgset kaaskirja ei koostatud. Proovi tellimusleht ei vasta olulises ulatuses määruse nr 32 § 1 lg 6 nõuetele. Määruse nr 32 § 2 lg 1 kohaselt on määruse lisas esitatud suurimad proovide kogused. Taimelehtede osas on suurim kogus 100 tk. Vastustaja esindaja võttis puulehti 1 kg.
8(13)
3-19-2133 Katseprotokolli tulemust tuleb vaadelda koos laiendmääramatusega. Laiendmääramatust 50% arvestades (0,013 × 0,50 = 0,07) jääb analüüsi tulemus vahemikku 0,006–0,020 mg/kg (0,013 ± 0,007). Taimekaitsevahendi difenokonasool määramise alampiir on katseprotokollist nähtuvalt 0,01 mg/kg. Seega langeb selle taimekaitsevahendi määramise alampiir taimekaitsevahendi määramise tulemuse vahemikku. Seetõttu ei saa katseprotokolli kasutada tõendina taimekaitsevahendi kasutamise tõendamiseks. Seda kinnitab AM arvamus, kes selgitas, et „antud meetodi alampiir 0,01 mg/kg jääb mõõtmistulemusega kaasneva laiendmääramatuse vahemikku (0.0130 ± 0.007) mg/kg ja seega võib väita, et difenoconazole olemasolu pole selle meetodiga tõestatav.“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/625 art 34 lg 6 kohases juhenddokumendis on selgitatud, et mõõtetulemuste hindamisel tuleb arvestada mõõtemääramatusega. Juhenddokumendi lisa D tabelist on näha, et kõik tulemused, mis jäävad mõõtemääramatuse vahemikku, tuleks lugeda nõuetele vastavaks. Mõõtemääramatusega arvestamise vajadust tunnustab ka vastustaja taimekaitsevahendite jääkide sisalduse määramisel tavatoidus. Mahepõllumajanduse reeglid ei sisalda sätet, mis kohustaks vastustajat puulehtedest võetud proovi mõõtemääramatuse ulatusse jääva analüüsitulemuse alusel määratlema apellandi õunapuuaia toodangu mittemahedana. Vajaduse korral oleks vastustaja saanud võtta kordusproovi või kontrollida õunapuuaia õuntes taimekaitsevahendite jääkide sisaldust. Praegu on võimalik kontrollida taimekaitsevahendi jäägi sisaldust siidris. Nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 art 30 lg 1 ei kohusta vastustajat muutma keelatud taimekaitsevahendi jäägi tuvastamisel tõendavat dokumenti. Vajalik on hinnata kohaldatava meetme sobivust. Kaalumisel peab haldusorgan arvestama rikutud nõude olulisust, eiratava tegevuse laadi ja konkreetseid asjaolusid. Art 30 lg 1 teisest lausest tulenevalt saab haldusorgan vaid tõsise või pikaajalise mõjuga rikkumise korral keelata toodete turustamise. 16.12.2019 otsus on antud kehtivusajaga taimsete saadustes osas alates 12.09.2019 kuni 31.12.2020. Seega on otsusega tunnistatud 2019. aasta septembris võetud proovi alusel nii apellandi 2019. aasta kui ka etteulatuvalt kogu 2020. aasta õunte toodang mittemahedaks. Tõendatud ei ole taimekaitsevahendi jääkide sisaldumist 2019. aastal valminud õuntes. MPõS § 9 lg 1 p 4 kohaselt võib Põllumajandusamet ettevõtte tunnustamise otsuse kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada, kui isik kasutab tahtlikult taimekaitse eesmärgil komisjoni määruse (EÜ) nr 889/2008 II lisas nimetamata aineid. Kaebaja tahtlust ei ole tuvastatud. Kaebaja kinnitab, et ei ole taimekaitsevahendit kasutanud. 07.10.2019 teostas vastustaja apellandi tootmisterritooriumil täiendavat kontrolli ja jälgi taimekaitsevahendist ei leitud. Põlluraamatus ja raamatupidamisdokumentides ei ole andmeid ostetud või kasutatud taimekaitsevahendite kohta. Vastustaja ei ole tuvastanud ka seda, et apellant eiraks ettevõtjale MPõS-st, nõukogu määrusest (EÜ) nr 834/2007 või komisjoni määrusest (EÜ) nr 889/2008 tulenevate kohustuslike mahepõllumajanduse nõuete täitmist.
10.Põllumajandusamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, on kohtuotsus põhjendatud ja seaduslik. 12.09.2019 kontroll oli õiguspärane. Toimingu juures viibis kaebaja juhatuse liige, kes ei esitanud toimingu käigus ühtegi tähelepanekut. Proovi võtmise õiguslikuks aluseks oli määrus nr 32. Kaebaja etteheited proovivõtmise korra rikkumise kohta on alusetud. Toimeainet difekonasool looduses ehedal kujul ei esine. Proovist seda ainet leiti. Mahepõllumajanduses kehtib keelatud ainete osas nulltolerants. EÜ määruse 834/2007 art 30 lg 1 ls 2 ei ole praegusel 9(13)
3-19-2133 juhul asjassepuutuv, sest mittemahedaks on tunnistatud vaid apellandi ühe aasta õunasaak. 2020. a õunasaak ei muutu seeläbi mittemahedaks.
11.Põllumajandusameti vastuapellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, millega tühistati Põllumajandusameti 16.10.2019 otsus nr 191610, ja jätta selles osas kaebus rahuldamata. Praegusel juhul on tegemist MPÕS § 7 lg-tes 5 ja 51 kirjeldatud olukorraga. 16.10.2019 mahepõllumajandusliku tunnustamise otsuse kehtivus lõppes 16.12.2019 otsusega nr 192169. Seega ei saanud kohus tühistada 16.10.2019 otsust, sest seda ei olnud enam olemas. HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tühistamise aluseid halduskohus ei tuvastanud.
12.Kaebaja palub jätta vastustaja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. MPÕS § 7 lg 51 mõtte kohaselt kaotab MPÕS § 7 lg 5 alusel tehtud tunnustamise otsus kehtivuse edasiulatuvalt alates uue tunnustamise otsuse vastuvõtmisest. Kehtivuse kaotanud tunnustamise otsuse tõttu tekkinud õiguslikud ja faktilised tagajärjed on õiguspärased ja jäävad kehtima, nende tagasitäitmist ei toimu. Tagasiulatuv kehtetuks tunnistamine seevastu tähendab üldjuhul, et haldusakt tunnistatakse kehtetuks algusest peale. 16.10.2019 otsus oli õigusvastane ning pelgalt 16.10.2019 otsuse asendamine 16.12.2019 otsusega ei olnud piisav 16.10.2019 otsuse mõju kõrvaldamiseks. Kuigi 16.10.2019 otsuse kehtivusaeg on möödunud, on kaebajal vajalik nõuda 16.10.2019 tühistamist, sest otsuse mõju ja praktiline tähendus tühistamata jätmise korral säilib ka pärast kehtivusaja möödumist. Viide HMS § 63 lg-le 2 ei ole asjakohane, sest kaebaja pole esitanud tühisuse tuvastamise nõuet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
13.Vastustaja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on selles osas õiged ja ringkonnakohus nõustub nendega.
14.Eeldusel, et kaebajal on kaebeõigus, on haldusakti tühistamise aluseks selle õigusvastasus. Haldusakti tühistamine ei eelda, et haldusakt oleks tühine (HMS § 63 lg 2), vaid õigusvastane. Seejuures peab haldusakti tühistamine aitama kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks võib selline protokoll rikkuda kaebaja õigusi ka pärast 16.12.2019 tõendava dokumendi väljastamist. Kui 16.12.2019 tõendava dokumendi järgi on kaebaja õunad 6,19 ha-l mittemahedad 12.09.2019–31.12.2020, siis 16.10.2019 dokumendi järgi 17.09.2018– 31.12.2019. Seega jäi 16.10.2019 tõendav dokument viimaseks sellekohaseks dokumendiks, mis puudutab perioodi 17.09.2018–11.09.2019. Vaid haldusakti tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisega või sama perioodi kohta uue tõendava dokumendi väljastamisega saab kaebaja saavutada selle perioodi osas oma eesmärgi.
15.Õige on halduskohtu seisukoht, et määruse nr 834/2007 art 29 lg-st 1, määruse nr 889/2008 art 68 lg-st 1 ja lisast XII ning MPõs § 7 lg-st 51 ei tulene, et senise tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamisel ja uue tõendava dokumendi väljastamisel ei tule puudutatud isikule esitada asjakohaseid põhjendusi, miks varasem tunnustamise otsus ja tõendav dokument kehtetuks tunnistatakse ja asendatakse uuega. Vastustaja seisukoht selles osas on ekslik. Kuigi dokumendile on ette nähtud kindel vorm, ei välista see, et kaalutlusõiguse alusel antud akti põhjendused esitatakse muus adressaadile kättesaadavas dokumendis. Haldusakti põhjendamise nõue sisaldub ka EL põhiõiguste harta art 41 lg 2 punktis c, mistõttu ei saa viidatud määruseid ja MPõS § 7 lg-t 51 pidada HMS põhjendamisreeglite suhtes erinormiks. 10(13)
3-19-2133 MPõS § 1 lg 2 järgi tuleb haldusmenetluse seaduse sätteid praegusel juhul põhjendamiskohustuse osas kohaldada, sest EL määrused põhjendamiskohustust ei välista.
16.Seetõttu on halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati 16.10.2019 dokumenti puudutavas osas, seaduslik. II
17.Põllumajandusamet esitas apellatsioonimenetluses uue tõendina mahepõllumajanduse üldprotokolli nr KP_2018586, mille kohaselt toimus 21.08.2020 kontroll, mille käigus võeti prooviks 15 õunapuult õunu. Nendelt Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokolli kohaselt keelatud toimeaineid ei leitud ning 26.08.2020 tõendava dokumendi kohaselt on õunad kaebaja aias mahedad. Dokument kehtib 21.08.2020–31.12.2021. Seega muutunud faktiliste asjaolude valguses on selle dokumendi järgi kaotanud 16.12.2019 tõendav dokument perioodi 21.08.2020–31.12.2020 osas kehtivuse. Kaebaja õiguste kaitseks ei ole selles osas menetluse jätkamine vajalik ja menetlus tuleb selles osas HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. III
18.Halduskohus selgitas õigesti, et määrus nr 32 ega määrus nr 99 ei ole praegusel juhul proovi võtmisel ja selle hindamisel kohaldatavad. Halduskohtu põhjendused on selles osas õiged. Seetõttu ei pidanud vastustaja juhinduma kindlast korrast proovide võtmisel ja nende laborisse toimetamisel. Menetlusnorme ei saa selles osas kohaldada ka analoogia korras. Analoogia korras nõuete kohaldamiseks puudub vajadus, sest menetlustoimingu läbiviimise korrale esitatavate nõuete sätestamata jätmisega ei ole õiguskorras lünka, mida tuleb kõrvaldada. Menetlustoimingud tuleb läbi viia EL määrustele vastavalt ning kui neis ei ole täpsemalt reguleeritud, tuleb kohaldada HMS sätteid (MPõS § 1 lg 2). HMS § 5 lg-te 1, 2 ja 6 järgi tuleb menetlustoimingud teha eesmärgipäraselt ja efektiivselt, võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele, eesmärgiga selgitada välja olulised asjaolud. Muud menetlustoimingu üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Neist põhimõtetest juhindumiseks ei ole analoogia korras mõne määruses nr 32 või määruses nr 99 sätestatud nõude järgimine halduse siseakti alusel välistatud, kuid neist tingimustest kõrvalekaldumine ei too kaasa lõpliku haldusakti ega menetlustoimingu enda õigusvastasust. Vastustaja on veenvalt selgitanud, miks proovi võtmine korraldati toimunud viisil. Apellandi väited proovi võtmise korra rikkumise kohta pole seetõttu asja lahendamisel olulised. Tähtsust ei oma, kas prooviks koguti õunu või puulehti ja millises koguses, samuti see, millisel viisil neid pakendati, transporditi ja kuidas toimingut protokolliti.
19.Kui difenoconazole on mahepõllumajanduses täielikult keelatud ning katseprotokollist ilmneb, et seda toimeainet puulehtedes sisaldus – isegi selle täpset kogust teadmata –, ei ole mahepõllumajanduse tõendava dokumenti väljastamine või kehtima jätmine lubatav. Õigusaktid ei näe üheselt ette, kas toimeaine tuvastamisel tuleb arvestada mõõtetulemuse ja laiendmääramatuse summaga või lahutada laiendmääramatus mõõtetulemusest. Mahepõllumajanduse tuvastav otsus on segamõjuga haldusakt, mis ühelt poolt kaitseb tarbijate huve, teisalt aga ka põllumajandusettevõtja õigusi ja huve. Ettevõtja huvide kaitseks ei ole õigustatud tuvastava dokumendi väljastamata jätmine ka juhul, kui laiendmääramatuse tõttu ei ole võimalik tõsikindlalt veenduda, et toimeainet toodangus ei sisaldu; tarbijate huvides on õigustatud keelatud toimeaine olemasolu korral mahetoodangut tõendava dokumendi mitteväljastamine ka juhul, kui keelatud toimeaine sisaldus toodangus on üksnes tõenäoline. Halduskohtu viidatud määruste järgi ei saa mahepõllumajanduse tunnistust väljastada, kui
11(13)
3-19-2133 proovidest nähtub toimeaine kasutamine, mis ei ole lubatud. Seega saab tõendi väljastamisest keelduda vaid juhul, kui keelatud toimeaine sisaldus on veenvalt tõendatud.
20.AM arvamuse kohaselt võib usaldusnivool 0,95 väita, et proovimaterjal on toimeainevaba, sest saadud tulemus 0,012 mg/kg on tuvastatud laiendmääramatusega 50% ja mõõtmismääramatus koos ümardamise reeglitega (ISO 31-0 lisa B) on 0,01 mg/kg. Põllumajandusuuringute Keskuse hinnangul on kogus 0,013 mg/kg selgesti nähtav kogus. Ringkonnakohus on seisukohal, et mõõtmismääramatus, mis on Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokollis välja toodud, välistab toimeaine tuvastamise, kui selle määr on alla 0,01 mg/kg. Kui arvestada Põllumajandusuuringute Keskuse saadud tulemust 0,013 mg/kg ja lisada sellele laiendmääramatus, jääb toimeaine kogus alla mõõtmismääramatuse ja toimeaine sisaldust saab lugeda ebapiisavalt tõendatuks. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates difenoconazole sisaldus apellandi istandusest võetud puulehtedes tuvastatud piisava usutavusega.
21.Ringkonnakohtu arvates tuleks aga kaebus rahuldada 16.12.2019 dokumendi tühistamise nõude osas ka juhul, kui eelneva arutluskäiguga mitte nõustuda. Toimeaine kasutamine apellandi õunaaias ei ole ka eluliselt usutav. Varasematel aastatel ega 2020. aastal ei ole toimeaine kasutamist õunaaias tuvastatud. Kuna seda toimeainet tuleb kasutada enne õunapuude õitsemist,2 ei ole usutav, et pritsimine toimus pärast kärntõve ilmnemist 2019. aastal. Ka siidri valmistamiseks kasvatatavate õunte tootmisel võib olla kärntõve vastane kaitse põhjendatud, sest see haigus vähendab saaki,3 kuid vajalik kogus on 2 ml ühe õunapuu kohta.4 Kui prooviks võetud 250 puulehte (1 kg) võib olla hinnanguliselt kuni veerand ühe puu lehtedest, on tuvastatud toimeaine sisaldus 0,013 mg/kg kohta väga väike kogus, mis võis laboris uuritud puulehtedele sattuda kokkupuute kaudu lehti korjanud EK riietega või ämbriga. Sedavõrd väikeses koguses keelatud aine sisalduse korral on oluline, et proovi võtmise käigus oleks kaitseriiete ja puhta, esmakasutatava kogumisnõu kasutamisega välistatud proovi saastumine selle kogumisel. EK tunnistajana antud ütlused selles ei veena.
22.12.09.2019 toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue tuleb jätta rahuldamata. See ei aita ringkonnakohtu hinnangul kaasa kaebaja õiguste kaitsmisele täiendavalt 16.12.2019 dokumendi tühistamisest.
23.Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt; halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus jäeti rahuldamata 16.12.2019 haldusakti tühistamise nõudes, ja uue otsusega rahuldada kaebus ka 16.12.2019 haldusakti tühistamise nõudes. IV
24.Apellatsioonkaebuse rahuldamise ja menetluse osalise lõpetamise tõttu tuleb muuta menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Menetluse osaline lõpetamine menetluskulude jaotust ei mõjuta, sest haldusakti kehtivuse lõppemata jätmise korral oleks kaebus tulnud rahuldada ka selles osas. Arvestades 12.09.2019 toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamata jätmist, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda 85% ulatuses.
Vt https://portaal.agri.ee/pmais-api/api/v1/public/te-tkv-register/dokumentfail/191860/content/45272. T. Univer: Õunapuusortide ja seemikute vastupidavus kärntõvele Eestis, kättesaadav http://agrt.emu.ee/pdf/proceedings/toim_1999_9_univer.pdf.
3-19-2133 Tuvastamisnõude rahuldamata jätmisele vaatamata saavutab kaebaja oma eesmärgi ja seetõttu tuleb seda nõuet pidada kaebuse kõigist nõuetest kokku 15% väärseks.
25.Halduskohtus tasus kaebaja riigilõivu 15 eurot ja esindajatasu 4038 eurot (koos käibemaksuga). Halduskohus luges õigesti kulu tervikuna põhjendatuks ja vajalikuks. See summa tuleb vastustajalt välja mõista 85% ulatuses, st 3432,30 eurot.
26.Apellatsioonimenetluses tasus apellant riigilõivu 15 eurot ja esindajatasu 1365 + 336 = 1701 eurot (koos käibemaksuga). Esindajatasu on asja mahtu ja keerukust ning asja läbivaatamiseks kulunud aega arvestades vajalik ja põhjendatud. See summa tuleb vastustajalt välja mõista 85% ulatuses, st 1445,85 eurot.
27.Vastustaja apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda, sest vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtus vastustaja menetluskulude kandmist ei väitnud ja neid HKMS § 109 lg 1 alusel välja ei mõisteta.
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.