Teenistussuhted › Riigiteenistus

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja nõuab vastustajalt kompensatsiooni summas 3300 eurot. Kaebaja hinnangul põhjustas temale kahju relvavöö kandmise kohustus. Kaebaja leiab, et pikaaegne relvavöö 1(7)

kandmine põhjustas talle pöördumatu tervisekahjustuse. Ta oli sunnitud pikaaegselt haiguslehel viibima ning see lõppes tema töölt vabastamisega. Lisaks teenistuses saadud psühhotrauma tõttu (nn Lennujaama intsident) ei kannata kaebaja pingelisi olukordi, tekib peavalu ja aeg-ajalt tasukaaluhäired. Aastatel 2003-2005, s.o ajal, kui kaebaja oli samuti sunnitud kandma relvavööd, lõppes see tema jaoks seljaoperatsiooni ja teise piiripunkti üleviimisega. Seoses 2017. aastal alanud relvakandmise kohustusega kaotas kaebaja oma pikaaegse töö ning tervise. Kaebaja viibis enamiku ajast erinevate terviseprobleemidega, mis kõik said alguse seoses relvakandmise kohustusega, töövõimetuslehel. Kaebaja väitel tekitas vastustaja tegevus talle ka psühhotrauma. Vastavalt kaebaja selgitustele eemaldas ta 20.05.2018 talumatu valu tõttu endalt relvavöö ning pani selle kabiinis asuvale alumisele riiulile, varjates selle käekotiga. Lühiajalisele pausile minnes jättis ta relvavöö kabiini ning lukustas ukse. Kaebaja oli teadlik, et see pole lubatud, kuid valu tõttu ei tahtnud ta relvavööd kaasa võtta. Kaebaja äraolekul sisenes korrapidaja oma võtmega kabiini ning viis kaebaja relvavöö korrapidaja ruumi. Kui kaebaja relvavöö teisaldamise (kadumise) avastas, tekkisid tal hingamisraskused, vasakus silmanurgas lõhkes veresoon ning kogu vasak kehapool muutus tuimaks. Kaebaja hinnangul tõi vastustaja šokiteraapia (relvavöö teisaldamine) ning sellele järgnenud tüli vahetuse vanemaga kaasa psühhotrauma. Kaebaja väitel esitas ta vastustajale esimese arstitõendi 2018. aasta märtsis, kuid tööandja ei aktsepteerinud seda. Kaebaja väidab, et Tallinna piiripunkti ülem Raavo Järva (vahetu ülemus) selgitas temale, et kui ta selle arstitõendi personaliosakonnale esitab, ei saa ta enam oma senisel ametikohal jätkata (välitöödel), mistõttu võttis kaebaja tõendi tagasi ning otsustas jätkata relvavöö kandmist, kuna ei soovinud ise töölt ära minna, sest lootis viimase hetkeni oma pensioni välja teenida. Kaebaja leiab, et kui seda esimest arstitõendit oleks aktsepteeritud, poleks tal tervisekahjustust tekkinud. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, milles seisneb talle tekitatud kahju, milles seisneb vastustaja õigusvastane tegevus ning milline on tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vaheline põhjuslik seos. Kaebaja viitab küll seljavalule, kuid ei ole tõendanud, et seljavalu oleks tekkinud relvavöö kandmise tõttu. 2018. aasta märtsis kaebaja vastustajale tervisetõendit ei esitanud. Seda, et kaebaja nimetatud tervistõendi „tagasi võttis“, on kaebaja ka ise 04.03.2020 kohtuistungil kinnitanud. Seljaprobleemidega seoses esitas kaebaja tervistõendi alles 2018. aasta augustis ehk ajal, mil ta enam relvavööd ei kandnud. Kaebaja esitatud tervisetõendist ei nähtu, et kaebaja terviseprobleemid oleksid seotud relvavööga või tingitud relvavöö kandmisest. Tõendit, mis kinnitaks eriarsti juures käimist ja diagnoosi terviseseisundi halvenemisest seoses relvavöö kandmisega (perioodil sügis 2017 kuni 20.05.2018) esitatud ei ole. Samuti ei nähtu, et enne 20.05.2018 olnuks kaebaja korduvalt haiguslehel seoses relvavöö kandmisest põhjustatud terviseseisundi halvenemisega. Kaebaja on esitanud vaid paljasõnalisi väiteid tugevatest seljavaludest perioodil august 2017 kuni 20.05.2018. Kaebaja on esitanud selgituse, mille kohaselt ta juba 2004. aasta algusest ei saanud relva kanda (19.01.2019 ettekanne). Samas on kaebaja selgitanud, et tal on 2005. aastast seljavalud ning probleemid algasid 2,5 aastat tagasi ehk ajal, mil tal relvavöö kandmise kohustust ei olnud. Kaebaja 19.01.2019 ettekandest nähtub, et juba pärast 2004. aastal tehtud operatsiooni hoiatas kirurg, et kaebaja peaks vahetama istuva töö liikuvama vastu. Vastustaja ei saanud 2017. aasta lõpus ega 2018 aasta alguses kuidagi ette näha ega teada kaebaja tegelikku terviseseisundit. Kaebaja ise on kinnitanud, et tööandja suhtus tema kaebustesse tõsiselt ning soovitas proovida reie peal kantavat kabuuri, otsis välja sellise kabuuri kaebajale (17.02.2020 kohtuistungi helisalvestis 11:13:07; 04.03.2020 kohtuistungi helisalvestis 11:11:36; 11:39:50; 11:41:10). Kaebaja vahetu juht andis temale võimaluse hinnata, kas ta suudab antud tööd jätkata ning selgitas tagajärgi, et juhul, kui politseiametnik ei vasta nendele nõuetele, mis politseiametnikule on kehtestatud, siis seda tööd kaebaja teha ei saa (04.03.2020 kohtuistungi 2(7)

helisalvestis 11:30:20; 11:30:46). See aga ei tähendanud, et muud tööd mõnel teisel ametikohal kaebaja teha ei saaks või et sellist tööd kaebajale ei võimaldataks. Vastustaja otsis (04.03.2020 kohtuistungi helisalvestis 11:16:00; 12:18:00; 12:23:50) ja pakkus (04.03.2020 kohtuistungi helisalvestis 11:11:36) kaebajale pärast tema terviseprobleemide ilmsikstulekut teist tööd, mis oli relvavöö kandmise kohustuseta, kuid mida kaebaja vastu ei võtnud (04.03.2020 kohtuistungi helisalvestis 12:24:00). Eelnevast nähtub, et kaebaja ei ole ühegi tõendiga tõendanud, et relvavöö kandmisest tingituna on kaebaja tervis perioodil august 2017 kuni 20.05.2018 halvenenud. Ka kaebaja ise on kinnitanud, et sellist tõendit ei ole (17.02.2020 kohtuistungi helisalvestis 11:08:00). Väidetava psühhotrauma põhjustaja ei ole vastustaja. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid, et 20.05.2018 sündmusega seoses tekkis tal psühhotrauma. Vastustaja hinnangul ei ole tõendatud, millise vastustaja õigusvastase tegevuse või toiminguga on kaebajale kahju tekkinud. Kaebaja enda õigusvastase käitumisega seoses tekkinud väidetavate kahjude eest vastustaja vastutust võtta ei saa. Kuivõrd vastustaja ei ole relvavöö kandmist nõudes õigusvastaselt käitunud, puudub kaebajal alus Riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitise nõudmiseks. Vastustaja hinnangul puudub kaebajal alus hüvitise nõudmiseks ka Avaliku teenistuse seaduse (ATS) alusel. ATS § 49 lg 6 alusel makstakse hüvitist, kui ametnikul tuvastatakse seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu Töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv töövõime, lähtudes Eesti Töötukassa poolt töövõime esmakordselt hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest. Kaebaja enda selgituste kohaselt ei ole tema puhul tegemist õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud haigusest tingitud osalise või puuduva töövõimega. Seega ei ole tal alust ATS § 49 lg 6 alusel hüvitist nõuda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebuse materjaliga, kuulanud poolte suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjendustel: Käesolevas kohtuvaidluses kaebaja nõuab vastustajalt 3300 euro suurust hüvitist, kuna tema hinnangul tekkis tal relvavöö kandmise kohustuslikuks muutmise tõttu tervisekahjustus, mida kaebaja on kinnitanud kohtule. Käesolevas kohtuvaidluses pooled ei vaidle kaebaja teenistusest vabastamise asjaolude üle. Kaebaja on vastustajale kinnitanud, et tema teenistusest vabastamine oli õigustatud (kiri Põhja prefektuuripiirivalvebüroo juhile Ivo Utsarile). Kaebaja ei ole teenistusest vabastamist vaidlustanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustaja tegevus relvavöö kandmise nõudmisel on olnud õiguspärane ning kas sellega on kaebajale tekitatud (väidetava õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses olevat) kahju. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh ka süüliselt tervise kahjustamise korral. VÕS § 128 lg 5 kohaselt loetakse mittevaraliseks kahjuks isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Valu ja kannatused peavad olema seotud RVastS § 9 lg-s 1 toodud õiguse süülise rikkumisega. Eelviidatud normidest järeldub, et kaebuse rahuldamiseks peaksid olema täidetud järgmised tingimused: a) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalikõiguslikus suhtes; b) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; c) kahju tekkimine; d) põhjuslik seos 3(7)

õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; e) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Kohus märgib, et olukorras, kus kasvõi üks nimetatud tingimustest on täitmata, ei ole hüvitamisnõude rahuldamine võimalik. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet. Hinnates poolte seisukohti ning menetluse käigus kogutud tõendeid, asub kohus seisukohale, et vastustaja tegevuses puudub õigusvastasus. Vastustaja on selgitanud kohtule, et kaebaja töötas ametikohal, mis kuulub välitoo gruppi. Seega pidi ta täitma välitöö tegijale (relvavöö kandjale) esitatud nõudeid, mille üle vaidlus puudub. PPA peadirektori 15.05.2017 käskkirjaga nr 67 kinnitati „Välitöö kord“. Välitöö korra p-i 2 kohaselt on välitöö politseiline tegevus, mis on suuantud korrakaitsele väljaspool siseruume avalikus kohas maismaal, õhus ja veekogudel ning lennujaamas ja sadamas. Kuivõrd kaebaja töötas Tallinna Lennujaamas, oli tema tegevus hõlmatud mõistega „välitöö“. Välitöö korra p-s 22 on loetelu varustusest, mida välitöös osalev politseiametnik peab kandma. Kaebaja varustus välitööl olles koosnes vöörihmast, kabuurist, relvast koos kahe laetud salvega, teleskoopnuiast, gaasist ja käeraudadest. Vaidlust ei ole selles, et relvavöö kandmist hakati välitööl olevatelt politseitöötajatelt, sh kaebajalt, nõudma 2017. aasta augustis ning ta kandis seda kuni 20.05.2018 (alates 21.05.2018 oli kaebaja erandkorras vabastatud sellest kohustusest). Tallinna piiripunkti juht Raavo Järva (kaebaja vahetu juht) kinnitas 04.03.2020 kohtuistungil, et 21.05.2018 otsustas ta kaebaja erandkorras relvavöö kandmise kohustusest vabastada. Pärast 20.05.2018 Tallinna Lennujaamas toimunud intsidenti relvavööga kaebaja enam relvavööd kandma ei pidanud, mida kaebaja on ise kinnitanud 17.02.2020 toimunud kohtuistungil. Kohtu hinnangul on vastustaja piisavalt põhjendanud relvavöö kandmise nõude kehtestamise vajadust. Vaidlust ei ole, et lennujaamas töötavad PPA ametnikud peavad olema valmis kiiresti reageerima ning iga põhjendamatult kulutatud ajahetk võib omada määravat tähtsust. Kohus nõustub vastustajaga, et relvavöö kandmine aitab kaasa turvalisuse tagamisele ning on kehtestatud mh lennujaama üldise turvalisuse huvides. Eeltoodut arvestades ei saa relvavöö kandmise nõuet pidada ebaproportsionaalseks. Kuivõrd kaebaja ametikoht oli seotud välitööga ning kõikidelt välitööd tegevatelt politseiametnikelt nõutakse muuhulgas relvavöö kandmist, ei olnud relvavöö kandmise nõue kaebaja suhtes õigusvastane. Kaebaja on 17.02.2020 kohtuistungil selgitanud, et ta ei esitanud tööandjale avaldust relvavöö kandmise kohustusest vabastamiseks ning 04.03.2020 kohtuistungil kinnitanud, et ta võttis tööandjale esmakordselt esitatud tervisetõendi tagasi, kuna ei soovinud sellele anda ametlikku käiku. Kohus nõustub vastustajaga, et sellises olukorras puudus vastustajal kohustus erandkorras vabastada kaebaja relvavöö kandmise kohustusest. Kohtule esitatud tõenditest ja selgitustest nähtub, et kaebaja esitas alles augustis 2018 vastustajale tervisetõendi (väljastatud 23.07.2018), milles märgitakse, et kaebajal esinevad seljakaebused, mis tööl olles süvenevad. Tõendi kohaselt soovitas arst kaebajal tööl olles raskuste kandmist ning tõstmist vältida. Vastustaja peale tervisetõendi saamist suunas kaebaja tervisekontrolli ning töötervishoiuarsti (dr Marju Kiplok) poolt väljastatud tõendi kohaselt on kaebajale relvavöö kandmine vastunäidustatud. Vastustaja tegevust 20.05.2018, s.o päeval, mil Tallinna Lennujaamas toimus relvavööga seotud intsident, mis põhjustas kaebajale väidetava psühhotrauma, ei ole põhjust pidada õigusvastaseks. Vahetusevanem avastas kontrolli käigus, et kaebaja on ametisiseseid eeskirju rikkudes jätnud relvavöö järelevalveta ning otsustas selle hoiule viia vastavasse hoiuruumi. Isegi kui nimetatud tegevus olnuks üks teguritest, mis väidetavalt tekitas kaebajale psühhotrauma, ei ole ka selles osas nõude üks põhilistest eeldustest –avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus– täidetud. Kaebaja 4(7)

ise rikkus relvavöö kandmise nõudeid ning jättis relvavöö järelevalveta, kui ajutiselt lahkus oma tööpostilt. Vahet ei ole, kas politseiametnik lahkus mõjuval põhjusel oma tööpostilt nt kümneks või kahekümneks minutiks. Välitööl olles teab politseiametnik väga hästi, et ta kas kannab relvavööd või annab selle ajutiselt hoiule vastavasse hoiukohta, sest relvavööd ei tohi hetkekski järelevalveta jätta. Kaebaja oli teadlik, kuidas õigesti käituda. Kui vahetusevanem avastas, et relvavöö on jäetud järelevalveta, võttis ta selle endaga kaasa, et panna see hoiule vastavasse hoiukohta (käitus selles olukorras õigesti), kust kaebaja oma relvavöö hiljem ka kätte sai. Seejärel kaebaja jätkas tööülesannete täitmist kuni oma vahetuse lõpuni ning sõitis siis autoga koju (juhtides ise sõidukit). Kaebaja ei öelnud oma ülemusele, et tunneb ennast halvasti ning seetõttu ei saa tööd jätkata. Eluliselt on usutav, et kaebaja võis ära ehmatada, kui märkas relvavöö kadumist ning võis tunda ennast seetõttu halvasti, samas see ei takistanud tal tööd teha oma vahetuse lõpuni, seega kaebaja tervislik seisund peale toimunud intsidenti relvavööga ei takistanud tal oma tööülesandeid täita kuni vahetuse lõpuni. Kohus märgib, et kaebajal endal oli võimalik temale tekkida võivat kahju vältida. Kui kaebaja oli juba eelnevalt (2004/2005) teadlik, et relvavöö kandmine ei ole tema puhul soovitav, tulnuks tal vastustajat sellest informeerida enne relvavöö kandmise kohustuslikuks tegemist. Kaebaja on küll väitnud, et ta teavitas probleemist oma otsest ülemust, kuid kinnitas samas, et ta ei esitanud avaldust erandkorras relvavöö kandmise kohustusest vabastamiseks või teisele tööle, kus puudub kohustus relvavööd kanda, üleviimiseks. Raavo Järva selgitas 04.03.2020 toimunud kohtuistungil, et kaebaja näitas temale perearsti poolt 07.02.2018 välja antud arstitõendit, kuid peale selgituse saamist otsustas, et seda n-ö käiku ei lase (võttis tagasi). Nad arutasid seda teemat ning R. Järva selgitas kaebajale, et relvavöö kandmine sellel ametikohal on kohustuslik ning et kui ta seda relvavööd üldse enam kanda ei saa, siis ta ei saa sellel konkreetsel ametikohal töötada. Kaebuse esitaja ise otsustas, et seda tõendit sellisel juhul käiku mitte lasta. R. Järva selgitas kohtus, et relvavöö kandmist reguleerib ja selle kandmise aluseks on Välitöö kord, mis kinnitati Politsei peadirektori 15.05.2017 käskkirjaga nr 67. R. Järva seletuse kohaselt vestluse käigus kaebajaga prooviti leida lahendust, esmalt pakuti kaebajale teist liiki relvavööd (reiel kandmiseks). Kaebaja väitis kohtule, et selline variant temale ei sobinud. Samuti otsiti töökohti ja leiti ühe vakantse töökoha (Häirekeskuses telefonikõnede vastuvõtmine), mis aga kaebaja enda väitel temale ei sobinud (öövahetustega töö). R. Järva kinnitas kohtule, et välitööl olles peab politseiametnikul relvavöö olema kogu aeg peal, kui aga isik võtab relvavöö maha, siis peab ta selle viima relvaruumi kappi hoiule. R. Järva kinnitas kohtule, et 21.05.2018 otsustas ta kaebuse esitaja erandkorras vabastada relvavöö kandmisest. Peale kaebaja haiguslehelt tulekut (väljastatud kahe töövõimetuslehe periood alates 21.05.2018 kuni 30.06.2018) kaebaja enam relvavööd ei pidanud kandma, millest teavitati ka kõiki välijuhte. Tööle naastes läks kaebuse esitaja töötervishoiuarsti juurde, et kontrollida oma terviseseisundit. Samas jätkati ka kaebajale sobiva töökoha otsinguid, arvestades asjaoluga, et kaebuse esitaja erandkorras vabastati relvavöö kandmisest. R. Järva hinnangul vahetusevanem käitus õigesti 20.05.2018 lennujaamas relvavööga seotud sündmuse ajal. R. Järva kinnitas kohtule, et korrapidajaruumis asub relvaruum, kus hoitakse ka relvavöösid. Kohus märgib, et kaebaja vahetu juht andis temale võimaluse hinnata, kas ta suudab oma senist tööd (välitööd) jätkata ning selgitas tagajärgi, et juhul, kui kaebaja ei vasta nõuetele, millised on politseiametnikele kehtestatud, siis seda tööd ta teha ei saa (04.03.2020 kohtuistungi protokoll). Vastustaja otsis ja pakkus kaebajale pärast tema terviseprobleemide ilmsikstulekut teist tööd, mis oli relvavöö kandmise kohustuseta, kuid mida kaebaja vastu ei võtnud (04.03.2020 kohtuistungi protokoll). Kaebajale pakuti Häirekeskuses tööd telefonikõnede vastuvõtjana ning korrapidaja ametikohta, mõlemad ametikohad kaebajale ei sobinud. PPA on oma 07.05.2019 kirjas nr 1.93/1094-2 (väljastatud Põhja prefektuuri piirivalvebüroo juhi Ivo Utsari poolt) kaebajale 5(7)

selgitanud teenistusest vabastamise asjaolusid, millel kohus ei peatu, kuna see ei ole kaebuse esemeks. Kohus vaid märgib, et kirjas muuhulgas mainitakse, et esimest korda esitas kaebaja oma vahetule juhile, Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna piiripunkti juhile, Raavo Järvale tervisetõendi märtsis 2018, kuid peale vestlust jättis kaebaja selle enda kätte ning Põhja personalitalitusse see tõend ei jõudnud. Kirjast nähtub, et kaebaja saatis 19.05.2018 kirja seoses relvavöö kandmise kohustusega Põhja personalitalituse töökeskkonna juhtivspetsialist Hardis Jensenile, millele sai vastuse 21.05.2018 (lubas arutada kolleegidega ning leida sobiva lahenduse). Samal kuupäeval saatis kaebaja ka oma vahetule ülemusele Raavo Järvale kirja, milles palus vabastada ta relvavöö kandmisest. R. Järva vastas pöördumisele 21.05.2018 ning palus tuua arstitõendi, ühtlasi teavitades kaebajat, et vajadusel suunatakse ta erakorraliselt töötervishoiuarsti vastuvõtule. Kirjast nähtub, et tervisekontrolli ajaks oli määratud 21.08.2018 (dr Marju Kiploki vastuvõtule). Kaebaja esitas ka OÜ Saku Tervisekeskuse perearst Madli Lillepruuni poolt 23.07.2018 väljastatud tervisetõendi, kus on kirjas, et „seoses seljakaebustega oleks vaja vältida raskuste kandmist ja tõstmist tööl.“ Ülalviidatud Ivo Utsari poolt kaebajale väljastatud kirjas kinnitatakse, et kaebaja ametikoht, Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna piiripunkti piirikontrolligrupi III piirivalvur, eeldab igapäevast komplekteeritud varustusvöö kandmist. Vastustaja selgituste kohaselt on PPA kohe pärast kaebaja probleemist teada saamist suunanud kaebaja töötervishoiuarsti juurde tervisekontrolli ning otsinud ja pakkunud alternatiivseid ametikohti asutuse teistes struktuuriüksustes, kus relvavöö kandmine ei ole kohustuslik. Lisaks pakkus vastustaja kaebajale alternatiivse variandina reie peal kantavat kabuuri, mis kaebaja väitel temale ei sobinud. Seega ei ole vastustaja venitanud asja lahendamisega ning on astunud samme probleemi lahendamiseks. Kohtu hinnangul on kaebaja etteheide, justkui poleks vastustaja kaebaja esialgset (07.02.2018) arstitõendit aktsepteerinud, alusetu. Kaebaja on ise korduvalt kinnitanud, et ta võttis selle tõendi ise tagasi. Kohus ei nõustu kaebajaga väitega, justkui ei oleks varasema arstitõendi aktsepteerimisega kaebajale tervisekahju tekkinud. Kohus seejuures märgib, et kui kaebaja ei oleks seda esialgset arstitõendit tagasi võtnud (ei soovinud sellele ametlikku käiku anda), siis oleks vastustaja juba varem saanud kaaluda võimaliku erandi tegemist kaebaja suhtes. Kohus selgitab, et RVastS-s reguleeritud kahju hüvitamise põhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus isik ise ei tee midagi temale tekkida võiva kahju ärahoidmiseks. Kui kaebaja oli veendunud, et tema puhul relvavöö kandmine ei ole võimalik, siis oleks võinud kaaluda ametikoha vahetamist (vastustaja ka ise viitas sellisele võimalusele). Olukorras, kus kaebaja ise otsustab terviseprobleemidele vaatamata „pensionini ära kannatada“, ei saa vastustajale õigusvastast käitumist ette heita. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited, mis seonduvad pensioniõiguse tekkimise aega puudutava väidetava ebaõige infoga, kuna see ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemega seotud. Ka ei ole käesoleva kohtuvaidlusega seotud kaebaja teenistusest vabastamise asjaolud, millele kohus seetõttu hinnangut ei anna. Kaebaja ei ole teenistusest vabastamist kohtus vaidlustanud. Vastustaja leiab, et kuivõrd PPA ei ole relvavöö kandmist nõudes õigusvastaselt käitunud, puudub kaebajal alus Riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitise nõudmiseks. Vastustaja hinnangul puudub kaebajal alus hüvitise nõudmiseks ka Avaliku teenistuse seaduse (ATS) alusel. Kohus nõustub selles osas vastustaja kohtule antud põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kahju hüvitamise eeldused ei ole antud juhul täidetud ning hüvitamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

6(7)

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.