XX kaebus Tallinna Vangla 04.05.2020 vastusele nr 537/20/12-3
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
1.Tagastada XX kaebus.
2.Jätta XX taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD
1.XX esitas 02.03.2020 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse registreerimisnumbriga 5-37/20/12-1. XX taotles 90 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist seoses perioodil 25.02.2020–28.02.2020 viibimisega kartseris, kus olid puudulikud olmetingimused. Taotluse kohaselt: 1) tualett haises ja puudus WC-paber, 2) õhuniiskuse tase oli madalam kui see pidanuks olema, 3) kartserikambris puudus prügikast, 4) kartserikambri akna ees olev tihe võrestik takistas piisava loomuliku valguse pääsemist kambrisse ja kunstlik valgus pani silmad kipitama ja valutama, 5) kartserikambris puudus isiklike asjade hoiukoht, 6) 26.02.2020– 27.02.2020 ei saanud taotluse esitaja kuivatada kambris oma aluspesu ja t-särki, 7) kartserikamber oli saabudes must, 8) kartserikambris puudus riidenagi.
2.Tallinna Vangla jättis 04.05.2020 vastusega nr 5-37/20/12-3 (edaspidi 04.05.2020 vastus taotlusele) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.XX (edaspidi kaebaja) esitas 06.05.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 04.05.2020 kahju hüvitamise taotluse vastusele nr 5-37/20/12-3 ning palub kohtul vanglalt välja
mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 90 eurot. Kaebuse põhjendused on kokkuvõetult järgnevad: 1) Kartserikambris viibimise ajal puudus kambris riidenagi ning kaebaja pidi hoidma oma riideid ja rätikuid mustal põrandal, mis tekitas talle üleliigseid kannatusi ja liigseid ebamugavusi. Riidenagi kuulub kartseri sisustusse vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSKE) § 7 lg 4 kohaselt ning riidenagi puudumist kinnitab ka vastustaja oma 15.04.2020 vastuses märgukirjale nr 5-18/20/5496-2 (edaspidi 15.04.2020 vastus märgukirjale). 2) Kartserikambri tualett lõhnas ebameeldivalt ja ööpäevaringselt ebameeldiva lõhna mõjualas viibimine, sh söömine, ületab karistuse kandmise seisukohast vältimatu vajaliku kannatuse vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 41 lg 1 mõttes. 3) Kartserikambri õhuniiskuse tase oli 23,7%, millest tingitult hakkas kaebajal kartserikambris nahk kuivama ja sõrmedele tekkisid lõhed. Kaebaja käis ka perearsti vastuvõtul, kus määrati talle ravim. 4) Kartserikambris puudus kuni 27.02.2020 kell 21:00 prügikast, mistõttu pidi kaebaja hoidma oma prügi põrandal. Vastustaja selline käitumine alandas kaebajat ning tekitas kaebajale üleliigseid kannatusi ja ebamugavusi. 5) Kartserikambris puudus isiklike asjade hoiukoht, mis põhjustas kaebajale ebamugavust. Kõik kaebaja asjad ei mahtunud lauale, mistõttu pidi kaebaja hoidma oma asju mustal põrandal. 6) Kartserikambris puudus riiete jaoks kuivatustoru, mille tõttu ei saanud kaebaja kuivatada oma aluspesu ja t-särki ning pidi hommikul selga panema märjad riided. See tekitas kaebajale ebavajalikku kannatust ja ebamugavust. 7) Kartserikambris puudus piisav loomulik valgus, kuna akna ees oli tihe võrestik. Kaebaja jaoks oli hommikul kell 10:00 kambris kirjutamiseks liiga pime. Kaebaja esitas koos kaebusega taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 120 lg 1 punktile 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kaebuse tagastamise alused on sätestatud HKMS § 121 lg-tes 1 ja 2.
5.HKMS § 121 lg 2 punkt 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 121 lg 2 punkt 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus. Säte näeb kaebuse tagastamiseks ette kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ning kaebuse rahuldamise vähene tõenäolisus (Riigikohtu 01.11.2018 määrus nr 3-18-763, punkt 9).
6.Kohus on seisukohal, et praegusel juhul on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine ei ole asjaoludest tulenevalt tõenäoline, seega tuleb kaebus HKMS § 121 lg 2 punkti 21 alusel tagastada.
6.1.Kohtupraktikas on peetud võimalikuks ka HKMS § 121 lg 2 p 21 puhul lähtuda HKMS § 133 lg 1 teisest lausest, mille kohaselt on varaliselt hinnatava hüve korral õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (vaata nt Riigikohtu 01.11.2018 määrus nr 3-18-763, punkt 9; Tallinna Ringkonnakohtu 01.08.2018 määrus nr 318-862, punkt 9; 02.08.2018 määrus nr 3-18-17, punkt 10; 16.09.2019 määrus nr 3-19-1415, punkt 7). Praeguses asjas on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 90 eurot. Seega on täidetud tingimus, et kaebaja õiguse riive on HKMS § 121 lg 2 p 21 mõttes väheintensiivne.
Kaebaja selgitab kaebuses, et kartserikambris tema viibimise ajal esinenud olmetingimused põhjustasid talle peaasjalikult ebavajalikke kannatusi ja ebamugavust ning kambri madal õhuniiskuse tase põhjustas talle nahakuivust ja lõhesid sõrmedel. Kuigi kaebaja seda kaebuses ise otsesõnu ei ütle võiks olla tegemist väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega, mis on olulised põhiõigused ning mille rikkumine tooks kaasa vastutuse. Praegusel juhul ei vaielda aga selle üle, kas kaebaja õigusi on rikutud või mitte. Vastustaja on oma 15.04.2020 vastuses märgukirjale1 ja 04.05.2020 vastuses kaebaja taotlusele2 tunnistanud, et kartserikambris puudus kaebaja seal viibimise ajal riidenagi ja prügikast, samuti selgitanud, et kambris võib tõepoolest teatud tingimustes levida ebameeldiv lõhn tualetist ning õhuniiskus olla tulenevalt elutegevusest kambris alla optimaalse taseme. Praegu on vaidlus üksnes selles, kas ja kui suurt rahalist hüvitist on kaebajal õigus selliste puuduste esinemise korral saada ning see taandub omakorda hüvitise summale. Kaebaja ise on talle tekkinud võimaliku mittevaralise kahju hüvitise summaks hinnanud 90 eurot. Järelikult ei viiks ka kaebaja õiguste riive sisuline hindamine selleni, et tegemist oleks intensiivse riivega.
6.2.Kaebuse asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ebatõenäoline. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. RvastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et nimetatud sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
6.2.1.RvastS § 9 lg-s 1 antud loetelu on ammendav, mis tähendab, et muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine võimalik ei ole. Kaebaja ei ole kaebuses selgesõnaliselt märkinud, millise RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve riive tõttu ta mittevaralise kahju hüvitamist nõuab. Kaebuses kirjeldatud ebamugavused ja kannatused oleks selle sätte alusel mittevaralise kahju hüvitise taotlemiseks võimalik liigitada väärikuse alandamisena. Nii Eesti kui ka rahvusvahelises kohtupraktikas tunnustatakse põhimõtet, et isiku väärkohtlemine kujutab endast väärikust alandavat kohtlemist, kui see ületab teatava raskusastme. Kuna kaebaja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et sellised asjaolud põhjustavad kaebaja väidetud kannatusi ja tekitavad kaebajale kahju.
6.2.2.See, et kaebajal puudusid kartserikambris 25.02.-28.02.2020 viibides riidenagi, isiklike asjade hoiukoht, riiete kuivatamiseks toru ja kuni 27.02.2020 hilisõhtuni ka prügikast, võisid põhjustada kaebajale küll teatavat ebamugavust, kuid ei kujuta endast sedavõrd intensiivset riivet, et tegemist saaks olla väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Esmalt, kaebaja õigusi ei saa riivata kuivatustoru ja isiklike asjade hoiukoha puudumine
Kaebaja lisa 2. Kaebaja lisa 1.
kartserikambris, kuna VSKE § 7 lg 4 ei näe selliste sisustuselementide olemasolu kartserikambris üleüldse ette ning vanglal ei olnud seega kohustust nende olemasolu tagada. Lisaks on vastustaja oma vastuses kahju hüvitamise taotlusele selgitanud, et kartserikambris oli olemas võimalus kuivatada riideid voodikonstruktsioonil3. Seda ei muuda ka kaebaja arvamus, mille kohaselt ei ole see kodukorrast tulenevalt lubatud, kuna kaebusest ei nähtu, et kaebajale oleks keelatud oma riideid voodikonstruktsioonile kuivama asetada. Vastustaja 04.05.2020 vastusest taotlusele nähtub vastupidine. Teiseks, ka isiklike asjade hoiustamise koht ei ole kartserikambris seadusega ettenähtud, seega ei ole selle puudumisel tegemist vangla õigusvastase tegevusega, millega võidaks kaebaja õigusi rikkuda ja seeläbi kahju tekitada. Oma isiklikke esemeid, mida eelduslikult ei saanud kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutatud kinnipeetaval olla kaasas kuigivõrd palju, oli kaebajal võimalus hoiustada laual ning toolil, mis kambris olemas olid. Vastustaja on tunnistanud, et kaebaja kartserikambris puudus tema viibimise ajal seadusega ettenähtud riidenagi ning selle puuduse on vangla väidetavalt hiljem likvideerinud4. Olgugi, et riidenagi olemasolu on kartserikambris seadusega ette nähtud, ei too selle puudumine kohtu hinnangul kaasa sedavõrd intensiivset õiguse riivet, mille tagajärjel tekiks kaebajale rahaliselt hüvitatav kahju. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja põhjendus, et ta pidi oma riided ja rätikud riidenagi puudumise tõttu panema põrandale maha, kui oleks saanud neid hoida näiteks kambris oleval toolil. Prügikasti puudutavas etteheites vangla tegevusele on kohtu hinnangul usutavad vastustaja selgitused, mille kohaselt oli kaebajal võimalus kartserikambris viibides endale vajaduse tekkides prügikast küsida koheselt 5, kuid kaebaja ei väida kaebuses, et ta seda oleks teinud. Seega arvestades, et kaebaja oleks saanud võimalikku kahju ise ära hoida, kui ta oleks endale varem prügikasti küsinud, siis on vangla kohtu hinnangul käitunud õiguspäraselt, viies kaebajale tema soovil prügikasti alles 27.02.2020.
6.2.3.Võttes arvesse vastustaja selgitusi 04.05.2020 vastuses hüvitise taotlusele ja 15.04.2020 vastuses märgukirjale, siis ei ole kohtu hinnangul kaebaja väärikuse vastustajapoolse süülise alandamisega tegemist ka olukorras, kus tualetist levib teatud tingimustel ebameeldiv lõhn. Kohus nõustub, et tualetist leviv lõhn võis kaebaja jaoks olla ebameeldiv, kuid pidades usutavaks vastustaja 04.05.2020 vastuses antud selgitusi (punkt 3.6), ei saanud ebameeldiv lõhn olla pidev ning see ei saanud kaebajale kolmeööpäevase kartserikambris viibimise aja jooksul tekitada sedavõrd suuri kannatusi, et need oleksid kaebaja väärikust alandavad.
6.2.4.Kaebaja väidab, et kartserikambris oli kell 10.00 hommikul kirjutamiseks liiga pime, kuna kambrisse ei pääsenud piisavalt loomulikku valgust. Õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi väärtusi, millele peab kinnipidamisasutuse kambri valgustus vastama, kuid kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kinnipeetava kambri valgustus ei tohi kahjustada seal viibivate kinnipeetavate tervist ja selleks peaks kambris õppimiseks ja lugemiseks olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 luksi (nt Tartu Ringkonnakohtu 13.02.2015 otsus nr 311-2724, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2016 otsus nr 3-14-53031, punktid 8−10; 20.12.2016 otsus nr 3-14-52898, punkt 15; 14.02.2019 otsus nr 3-16-1811, punkt 10). Eeltoodud valgustatuse miinimumtase võib olla tagatud ka loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse koostoimes (nt Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus nr 3-16-225, punkt 13; 17.01.2019 otsus nr 3-16-2031, punkt 11). Kuigi usutav on kaebaja väide, et akna ees olev tihe võrestik piirab päevavalguse kambrisse pääsemist, siis tuleb arvestada, et eelpool välja toodud valgustatuse miinimumtase peab olema tagatud loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse koostoimes. Arvestada tuleb ka asjaolu, et veebruari kuus on väljas tulev loomulik valgus nii kui nii piiratud, mistõttu on paratamatu, et kasutada tuleb kunstlikku valgustust. Kaebaja ei väida, et kambris oleks olnud liiga pime ka koos kunstliku valgustusega, vaid toob üksnes välja,
Kaebaja lisa 1, punkt 3.5. Kaebaja lisa 2.
Kaebaja lisa 1, punkt 3.2.
et loomulikku valgust ei olnud kirjutamiseks piisavalt. Kaebuses esitatud väidetest ega kaebuse lisadest ei nähtu, et kambris, kus kaebaja viibis, oleks toimunud valgustustaseme mõõtmine. Arvestades, et kaebaja taotles kartserikambris viibimise ajal seal temperatuuri ja õhuniiskuse taseme mõõtmist, siis oli tal võimalus puuduste esinemise kahtluse korral taotleda ka valgustustaseme mõõtmist, kuid seda kaebaja asjaoludest tulenevalt ei teinud. Ainuüksi kaebaja tõendamata subjektiivne väide, et loomulik valgus ei olnud tema jaoks piisav, ei anna alust jaatada kaebaja õiguse riivet ning kaebajale kahju tekkimist.
6.2.5.Kuigi kaebaja ei ole seda kaebuses väljendanud, siis on võimalik, et kartserikambri siseõhu niiskuse taseme tõttu talle väidetavalt tekkinud nahakuivuse ja sõrmedel olevate lõhede puhul võiks olla tegemist tervise kahjustamisega RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kaebaja tugineb tervise kahjustamise osas asjaolule, et kartserikambri õhuniiskus oli liiga madal. Majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 86 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg 5 kohaselt on eluruumi siseõhu optimaalne suhteline niiskus 40–60%. Vaidlust ei ole selles, et kartserikambri õhuniiskuse tase 28.02.2020 mõõtmisel oli 23,7%6, mis on madalam kui optimaalne suhteline õhuniiskus eluruumis võiks olla. Samas tuleb arvestada, et mõõtmine on läbiviidud talvisel kütteperioodil, mil keskküte paratamatult kuivatab õhku. Lisaks on seaduses kirjeldatud optimaalne õhuniiskuse tase, kuid ei ole nimetatud lubamatult madalat taseme väärtust. Seega ei ole põhjendatud järeldada, et optimaalsest madalam õhuniiskus kartserikambris oleks õigusvastane ja tooks kolmepäevase ruumis viibimise tulemusena kaasa kaebaja õiguse intensiivse riive ja tervise kahjustumise. Usutavad on vastustaja selgitused, et kartserikambri siseõhu niiskuse taset mõjutab oluliselt see, milline on kambri elutegevus ja vee kasutamine kambris tõstab õhuniiskuse taset. Kohus leiab, et kui kambri õhuniiskus oleks pidevalt väga madal, siis ei oleks reaalne ka kaebaja väide, et tema väikesed riideesemed (t-särk ja aluspesu) seal öö jooksul ära ei kuivanud. On loogiline järeldada, et pesu kuivatamine ja kraanivee tarbimine ruumis tõstab õhuniiskuse taset ning olgugi, et ühel päeval oli õhuniiskuse tase mõõtmise tulemusena madalam optimaalsest, ei saa tõsikindlalt järeldada, et see oli nii kogu kambris viibimise perioodi vältel. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kartserikambri õhuniiskuse osas ei olnud kambri tingimused õigusvastased ega saanud sellest tulenevalt ka kaebaja õigusi riivata. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte 04.03.2020 sissekande kohaselt diagnoositi kaebajal täpsustamata põhjusega allergiline kontaktdermatiit7. Vastav arsti sissekanne on tehtud 5 päeva peale kaebaja viibimist kartserikambris, seega ei ole sellega tõendatud, et kaebaja nahakuivuse ja lõhed sõrmedel tingis 3-ööpäevane viibimine kartserikambris, kus ühel ajahetkel oli tõendatult optimaalsest madalam õhuniiskuse tase. Samuti ei ole usutav, et kui nahakuivuse põhjustas kartserikambri optimaalsest madalam õhuniiskus, siis see ei ole viie päeva jooksul kambrist eemal viibides taandunud. Kuna tervisekahju tekkimine kaebajale seoses kartserikambri õhuniiskuse tasemega ei ole tõendatud, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine tervise kahjustamise osas võimalik.
6.2.6.Seega kokkuvõttes ja lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et vangla ei ole kaebaja suhtes käitunud õigusvastaselt (v.a. riidenagi puudumine, mida vangla tunnistab) ning kaebajale ei ole kartserikambri olmetingimustest tulenevalt põhjustatud selliseid kannatusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise maksmist. Eesti õigussüsteemile on omane hüvitada rahas ainult väga tõsistest rikkumistest põhjustatud mittevaraline kahju ning ka nendel juhtudel on hüvitised tagasihoidlikud. Käesolevas asjas ei ole tegemist kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud põhiõiguste sellise rikkumisega, mis tooks kaasa mittevaralise kahju hüvitamise. Kaebuse rahuldamine on kohtu hinnangul ebatõenäoline.
Kaebaja lisa 4. Kaebaja lisa 3.
7.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
8.Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jätab kohus kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks läbi vaatamata. (digitaalselt allkirjastatud)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.