Rahvastik › Pagulased

3-19-650 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-19-650 vahendeid nagu lennujaamad ja teedevõrgustik ning esineda avalikult oma nime ja näoga, siis ei nähtu, et tal oleks pelgalt Afganistani pinnal viibimise tõttu tõsine oht täiendava kaitse mõistes. Ka Y külastas kolm ja pool aastat tagasi Afganistani ning X selgituste kohaselt ei paku lapsed ja naised kellelegi huvi. X tunnustati täiendava kaitse saajana, kuna tema Norras elav isa oli Hezb-e Islami liige, kelle vanima poja vastu tunnevad huvi vastaspartei Jamiat-e Islami liikmed. Samas on X onu Jamiat-e Islami liige ning nad saavad hästi läbi. Kuna taotleja ei ole alates 2009. aastast oma vastastega kokku puutunud ning probleemid koduriigis olid pigem kaudsed ja seotud isa tegevusega 1980-ndatel aastatel (isa toonase parteilise kuuluvusega ja džihaadi võitlejaks olemisega Nõukogude Liidu vägede vastu), siis on väheusutav, et oht päritoluriis oleks jätkuv. 2016. a-l sõlmiti Afganistani valitsuse ja Hezb-e Islami vahel rahukokkulepe ning päritoluriigi informatsioonist nähtub, et Hezb-e Islam on Afganistanis üha enam oma tegevust sisse seadmas ning nad moodustavad aktsepteeritava osa Afganistani poliitmaastikust. Puudub alus arvata, et X ja tema isa oleksid sedavõrd kõrge profiiliga isikud, et vaatamata sõlmitud rahule võiks X sattuda tõsisesse ohtu. Ka Hezb-e Islami juht on naasnud Kabuli ning kuna X on pelgalt isa vaadete pooldaja, mitte aga tegev partei liige, ei saa talle omistada kõrgeprofiililist poliitilist staatust ega rolli. Hezb-e Islam ei ole vähemuspartei ega muud moodi riigist tagakiusatud või keelustatud liikumine. Kuigi koduprovintsis on juhtivaks vastaspartei, on viimaste aastate arengud näidanud Hezb-e Islami poliitilise jõu tugevnemist ning valitsus on asunud liikumist aktsepteerima. Kuigi valitsuse võimekus on piiratud, tehakse koostööd humanitaarorganisatsioonidega, ÜRO Pagulasagentuuriga (UNHCR) ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga (IMO), et pakkuda kaitset ja abi siseriiklikult ümberpaiknenutele, pagulastele, tagasipöörduvatele põgenikele ja teistele. 2016. a-l pöördus Afganistani tagasi 7102 inimest. X-l ja tema perekonnal on võimalik riigisiseselt ümber paikneda, kuna Afganistanis on 4 provintsi, kus juhusliku vägivalla tase on madal ja tsiviilisikutele ei ole reaalset ohtu (Daykundi, Bamyan, Samangan ja Balkh, kus asub ka üks suuremaid linnu Mazār-e Sharīf). X on Eestis täiendava kaitse saajana viibinud kokku 9 aastat, kuid ta ei valda suhtlustasemel eesti keelt ega ole integreerunud ühiskonda määral, mis võimaldaks tal teiste Eestis elavate inimestega igapäevaselt suhelda. Tema uriinis tuvastati narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimeaine tunnuseid, ehkki isiku enda väitel ta narkootikume ei tarvita.

3(11)

3-19-650

4(11)

3-19-650 Afganistani tagasipöördumisel peavad kaebajaga kaasa minema ka tema abikaasa ja kolm Eesti Vabariigis sündinud last. PPA ei ole arvestanud, et laste naasmine ebaturvalisse Afganistani ei ole laste parimates huvides ning on vastuolus lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg-ga 1 ning lapse õiguste konventsiooni (LÕK) art-ga 3. Kaebaja tagasisaatmine Afganistani oleks vastuolus non-refoulement printsiibiga, kuna teda ähvardab päritoluriigis endiselt oht elule varem PPA tuvastatud asjaoludel, milles ei ole toimunud olulist või püsivat muutust. Otsus II ja otsus III ei ole õiguspärased, kuna on vastuolus VRKS § 46 lg-ga 11, LasteKS § 21 lg-ga 1 ning LÕK art 3 lg-ga 1. Kehtiv õigus välistab rahvusvahelise kaitse saaja alaealiste laste elamislubade automaatselt kehtetuks muutumise ilma laste huvisid kaalumata. Otsus II ei sisalda ühtegi viidet alaealiste kaebajate õigustele või huvidele. Seega ei ole PPA laste huvisid arvesse võtnud ega otsuse mõju laste õigustele analüüsinud. Ka otsuses III, millega täiendati otsuse II põhjendusi, ei ole PPA viinud läbi põhjalikku ja objektiivset laste parimate huvide analüüsi. Väär on PPA järeldus, et Afganistani tagasipöördumine ei oleks vastuolus laste parimate huvidega. Kuigi PPA kinnitab, et lapse huvides on kokku jääda oma vanematega, on see ainult üks paljudest olulistest elementidest. Laste parimate huvide hindamisel ei ole asjakohased PPA argumendid, et laste isa on käinud koduriigis ja perel on olnud võimalik elada Eestis ligi 10 aastat. Nõustuda ei saa PPA väitega, et lapsed ei ole integreerunud Eesti ühiskonda ega valda eesti keelt. Q ja W on sündinud ja terve elu elanud Eestis ning käivad eestikeelses lasteaias. Samuti käib Q judo trennis, suhtleb eesti keeles ja omab eestlastest sõpru. PPA ei ole põhjalikult hinnanud, kuidas Afganistani ebastabiilne julgeolekuolukord mõjutab laste turvalisust. Tagasipöördumine ebaturvalisse ja ebastabiilsesse Afganistani ei oleks alaealiste kaebajate parimates huvides. Laste õigust tervisele ohustab Afganistani puudulik tervishoiusüsteem. UNICEF-i info kohaselt ei saa Afganistanis formaalset haridust peaaegu pooled kooliealised lapsed ja rünnakud koolidele on suurenenud kolmekordselt 2018. a jooksul.

5(11)

3-19-650 ning tema tõeline soov oli see, et passist ei nähtuks templid tema reisimisest ning et PPA ei saaks sellest teada. Ei saa pidada usutavaks, et pärast 10 aastat on parteide vaheline vaen selline, et soovitakse ikka veel tappa üksteise liikmeid või liikmete lapsi. Seda tõendab ka asjaolu, et kaebaja onu on vastasparteist (Jamiat-e Islami) ning suhted omavahel on head. PPA ei nõustu, et kaebaja isale suunatud vihavaen oli isiklik ega tulenenud tema poliitilistest vaadetest ning parteilisest kuuluvusest. Tegemist oli parteidevahelise vaenuga, mitte isiklike suhetega. PPA on hinnanud üldist julgeolekuolukorda Afganistanis, Jamiat-e Islami ning Hezb-e Islami vahelisi suhteid ja kaebaja nimetatud tõsiste ohtude allikaid ning jõudnud järelduseni, et olukord Afganistanis on 10 aastaga oluliselt muutunud ja kaebaja tagakiusajad ei ole enam võimul. PPA on analüüsinud päritoluriigi informatsiooni ja leidnud, et kaebajatel oleks piisavalt ohutu naasta oma koduriiki. Kaebaja on ebaõigesti tõlgendanud UNHCR-i juhiseid. Rahvusvahelise kaitse staatus ei ole inimese enda määrata, vaid selle määramine on vastuvõtva riigi pädevuses. Vastavalt VRKS § 49 lg 6 p-le 1 ja direktiivi 2011/95 art 16 lg-le 1 lõpeb täiendava kaitse seisund, kui täiendava kaitse andmiseni viinud asjaolusid enam ei esine. Kui PPA tuvastab, et isikul on rahvusvahelise kaitse vajadus lõppenud, ja tunnistab täiendava kaitse staatuse kehtetuks seoses täiendava kaitse vajaduse puudumisega, ei ole võimalik perekonnaliikmete elamislubade pikendamine ning seda ka mitte tulenevalt lapse huvidest. Õiguslikult ei ole võimalik olukord, kus alaealine laps säilitab ainsana oma perekonnast elamisloa. Seda eelkõige seetõttu, et alaealise lapse elamisluba on seotud tema vanemate elamislubadega või täiendava kaitse staatusega.

3-19-650 tunnustas, on Afganistanis oluliselt muutunud ning tegemist ei ole oma loomult ajutise muutusega. PPA-l on iga kord, kui isik tuleb täiendava kaitse saajana temale antud elamisluba pikendama, õigus hinnata päritoluriigi olukorda ning seda, kas asjaolud võivad olla muutunud. Kohus nõustus PPA otsuse I p-s 3 toodud päritoluriigi informatsiooniga seda kordamata (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid, et PPA välja toodud päritoluriigi informatsioon oleks väär. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et väär oleks PPA päritoluriigi informatsiooni alusel tehtud järeldus, et kaebaja isa toetatud Hekmatyari pooldajad ei ole päritoluriigis toimunud muutuste järgselt enam tõsises ohus VRKS § 4 lg 3 ja § 19 mõistes. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, et tema isa vaenlased oleksid koduriigis aktiivsemad või muutunud tugevamaks. Asjaolu, et väidetud vaenlaste rikkus on tõusnud, ei anna alust väita, et ka nende ohtlikkus on tõusnud. Vaidlust ei ole, et 2016. a-l sõlmisid Afganistani valitsus ja Hezb-e Islami rahulepingu, mis tõi Hezb-e Islami toetajatele kaasa olulisi muutusi, sh pidi Afganistani valitsus võtma kasutusele meetmeid, et eemaldada Hezb-e Islami juhtkonna ja liikmete vastu suunatud sanktsioonid. Tänaseks on Hezb-e Islami liider Hekmatyar naasnud Afganistani ning rahulepingu sõlmimise järgselt on Afganistani vanglatest vabastatud Hezb-e Islamiga seotud isikuid. Alates 2016. a-st Afganistanis aset leidnud muutused on sellised, mille alusel ei ole enam põhjust väita, et X-le võiks Afganistani naastes saada osaks tõsine oht. Seda järeldust toetab ka asjaolu, et tal oli võimalik 2018. a-l viibida 5 nädalat kodumaal. Samuti on kodumaal käinud kaebaja õed ja vennad ning abikaasa. Välistatud ei ole, et ka kaebaja isa on Afganistani külastanud. Kaebaja väited seoses tema Afganistanis käimisega on vastuolulised. Afganistanis viibimist saab lugeda kinnituseks, et kaebajale ei saaks Afganistani naastes osaks tõsine oht. Seda järeldust toetab ka asjaolu, et kaebaja lendas Afganistani koos 3 vennaga. On ebausutav, et kaebaja ja tema kolme venna viibimine Afganistanis ei saanud tema perekonna väidetavatele vaenlastele teatavaks. Kaebaja suhtles Afganistanis viibides ka oma onuga, kes on vastaspartei Jamiat-e Islami liige. Kaebaja ei väida, et kaebajaga või tema perekonnaliikmetega oleks isa vaenlased Afganistanis viibimise ajal ühendust võtnud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et tema vastaspartei toetajatest sugulastele oleks tema külaskäigu järgselt saanud osaks ebasobivat käitumist. Seega on põhjendatud PPA järeldus, et pärast asjaolude muutumist Afganistanis ei saa kaebaja väidetud vaenlaste huvi tema vastu pidada kuigivõrd tõenäoliseks. Kaebaja väited Afganistanis üksnes kodus viibimisest on liialdatud, kuna toimikus olevad fotod ei ole tehtud ühes ja samas kohas. Usutavaks ei saa pidada kaebaja väiteid seoses Afganistani sisenemisega ja riigist väljumisega. Kohus nõustus kaebaja päritoluriiki sisenemisega seonduvas PPA-ga. Kaebaja ütlused on vastuolulised. Isegi kui kaebajal õnnestus vältida Afganistani sisenemise ja lahkumise templeid, pidi tema nimi riiklikes andmebaasides riiki saabumisel siiski kajastuma, kuna ta saabus riiki lennukiga. Usutav ei ole, et kui kaebaja hinnangul on tema elu Afganistanis ohus, siis valib ta riiki sisenemiseks viisi, mis on kõige enam riiklike institutsioonide võimu all. Kui kaebaja suhtes oleks kõrgendatud huvi, siis ei oleks saanud tema Afganistani saabumine jääda ametivõimudele märkamata. Ka riigist lahkumine tekitab küsimusi. Eelnev kinnitab üheselt, et olukord päritoluriigis on muutunud ning PPA-l oli õigus lugeda X täiendava kaitse seisund lõppenuks ning tunnistada see kehtetuks. Kaebaja tagakiusuhirm ei ole põhjendatud, kuna olukord päritoluriigis on muutunud püsivalt ja oluliselt. Kaebaja jätkuv kaitsevajadus ei tugine üldistele asjaoludele ning tema tagasipöördumine Afganistani on võimalik ega kujuta talle tõsist ohtu tulevalt isiklikest või üldistest asjaoludest.

7(11)

3-19-650 Õiguspärased on ka otsused II ja III X abikaasat puudutavas osas. VRKS § 46 lg 9 p 2 sätestab, et perekonnaliikmele antud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldutakse, kui välismaalasele antud tähtajalist elamisluba ei pikendata. VRKS § 46 ei välista lastele antud elamislubade kehtivuse pikendamist olukorras, kus elamisloa aluseks olnud lapsevanema täiendava kaitse seisund on lõppenud ning tema elamisluba on kehtetuks tunnistatud. VRKS § 46 lg 11 sätestab, et alaealise lapse elamisluba ei või kehtetuks tunnistada ega keelduda selle pikendamisest, kui see ei ole kooskõlas lapse õiguste ja huvidega. Otsused II ja III on laste osas õigusvastased ja need tuleb selles osas tühistada. Praegusel juhul ei nähtu otsustest laste õiguste ja huvide kaalumist. Huvi olla vanematega koos on ainult üks osa laste õigustest ja huvidest. Seda kinnitab ka direktiiv 2011/95/EL, mis täpsustab põhjenduses 18, et lapse huvide hindamisel peaksid liikmesriigid eeskätt võtma nõuetekohaselt arvesse perekonna ühtsuse, alaealise heaolu ja sotsiaalse arengu, turvalisuse ja ohutuse kaalutlusi ning alaealise arvamust vastavalt tema vanusele ja küpsusele. Ka Euroopa Pagulasameti antud juhendmaterjalid direktiivide ühetaoliseks kohaldamiseks liikmesriikides toob välja, et perekonna ühtsus on üks osa lapse õigustest ja huvidest. Otsusest ei nähtu, et PPA oleks otsuse tegemisel arvestanud, et lapsed on sündinud Eestis ning neil puudub igasugune kontakt Afganistaniga. Nad on kasvanud Eesti turvalises keskkonnas ning kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid PPA väidet, et lapsed ei ole Eesti ühiskonda integreerunud ja nad ei valda eesti keelt. Ei ole põhjust kahelda kaebajate väidetes, et W käib XXX lasteaias ning Q käib samas lasteaias ning ka eelkoolis. Lapsed räägivad eesti keeles, neil on eestlastest sõbrad ning Q käib judo trennis. PPA ei ole otsuste II ja III tegemisel arvestanud asjaoludega, mis on lastele olulised ja millistesse sotsiaalsetesse süsteemidesse nad kuuluvad (nt lasteaed, sõbrad, kogukond, trennid jne), samuti Afganistani turvalisuse tasemega, haridussüsteemiga ja tervishoiu kättesaadavusega. PPA otsustes II ja III on põhimõtteline viga, kuna lastele antud elamisloa pikendamisel ei ole selle tulemuseks laste eraldamine nende vanematest, vaid PPA-l tuleb seadustada ka vanemate viibimisõigus Eestis. Veenev ei ole PPA seisukoht, et Afganistani naasmine ei seaks ohtu laste õigusi ja huve. Asjakohatu on PPA väide, et laste isa külastas koduriiki. Üksnes see väide ei anna alust väita, et laste elamislubade pikendamata jätmine ja võimalik kodumaale väljasaatmine on kooskõlas nende õiguste ja huvidega. Samuti ei ole asjakohased PPA arutlused teemal, et lapsi ei saa lugeda rahvusvahelise kaitse saajaks. VRKS § 46 lg 11 ei eelda, et rahvusvahelise kaitse saanud isiku perekonnaliikmetest lapsi tuleks elamisloa pikendamiseks lugeda iseseisvalt rahvusvahelise kaitse saajateks. Samuti ei välista nimetatud säte olukorda, kus täiendava kaitse saanud lapsevanema staatus lõpeb, kuid tema lastele antud elamislube pikendatakse, kuna see on kooskõlas laste õiguste ja huvidega. Sellisel juhul tuleb PPA-l analüüsida, kas ja millisel õiguslikul alusel on võimalik lastevanematele elamisload anda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-19-650 VRKS ei anna siinkohal kaalutlusruumi. VRKS § 46 lg-s 10 sätestatud erand näeb ette, et välismaalaste seaduse (VMS) asjaoludel ja tingimustel on välismaalasel võimalik VRKS alusel elamisloa lõppemisel siiski Eesti Vabariigis oma viibimine seadustada. Et PPA saaks elamisloa menetlemisega alustada, on vajalik välismaalase taotlus elamisloa saamiseks. VMS ega VRKS ei näe ette võimalust, et PPA saab ise välismaalase eest taotluse koostada, temale VMS-st tuleneva elamisloa aluse valida ning seda seejärel menetleda. Samuti ei võimalda seadus elamisloa andmist automaatselt, ilma kontrollimata, kas isik vastab elamisloa tingimustele. X ja Y ei ole tänaseni elamislubasid taotlenud. Oluline on, et Eesti riik pakub tasuta migratsiooninõustamist ja rahvusvahelise kaitse taotlejale on olemas riigipoolne õigusnõustaja. Riik on pakkunud erinevat tuge ja võimalusi isikutele oma viibimine Eestis seadustada teistel alustel. VRKS § 46 lg 9 p 2 sätestab üldreegli, mille kohaselt pereliikmetele antud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldutakse, kui välismaalasele (rahvusvahelise kaitse saajale) antud tähtajalist elamisluba ei pikendata. Eeltoodut kinnitavad VRKS § 46 lg 3 ja § 46 lg 9 p 4. Üldreegli erandiks on VRKS § 46 lg 11, mille kohaselt alaealise lapse elamisluba ei või kehtetuks tunnistada ega keelduda selle pikendamisest, kui see ei ole kooskõlas lapse õiguste ja huvidega. VRKS taolist erandit laste vanematele ei võimalda. VRKS § 46 lg-s 10 sätestatud erand ei kohaldu, kuna alaealist last ei saa pidada tähtajalise elamisloa menetluses kutsujaks VMS § 291 alusel ning alaealine laps ei saa olla lähedase sugulasena kutsujaks VMS § 150 lg 1 alusel. Kehtiva VMS alusel ei ole lähedasel sugulasel võimalik taotleda elamisluba Eestis elava alaealise lapse juurde. Seega ei ole X-le ja Y-le võimalik anda elamisluba laste juurde. VRKS võimaldaks vanematel elamisload saada laste juurde, kui lastel oleks rahvusvaheline kaitse. Selle olukorraga tegemist ei ole. Erinevate otsuste tegemine lastele ja vanematele lahutaks perekonna, mis ei ole olnud seadusandja eesmärk. Seda eriti juhul, kui on tegemist nõnda väikeste lastega. Sellistes kaasustes on laste parimates huvides hoida lapsed vanematega samas staatuses ja jätta lastevanemate otsustada, kas nad taotlevad Eestisse jäämiseks teisel alusel elamisluba või naasevad päritoluriiki.

3-19-650 kättesaadavusega. Kaebajad ei nõustu PPA seisukohaga, et sellistes kaasustes on laste parimates huvides jätta lastevanemate otsustada, kas nad taotlevad Eestisse jäämiseks teist seaduslikku alust või pöörduvad tagasi päritoluriiki.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10(11)

3-19-650

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.