Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 21. aprill 2020, Tartu 3-18-1253
Haldusasi
OÜ Suurmõmmik kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14. mai 2018. a otsuse nr 126/18/466 osaliseks tühistamiseks ja taotluse rahuldamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. novembri 2018. a otsus OÜ Suurmõmmik apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja OÜ Suurmõmmik Esindaja Henno Nurmsalu Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Esindaja Angelika Tõnsing Kaasatud haldusorgan Maaeluministeerium Esindaja Mari-Liis Kivipõld
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. novembri 2018. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsioonimenetluses tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 21. mai 2020).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis 14. mai 2018. a otsusega rahuldamata 8 taotleja (sh OÜ Suurmõmmik) taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse (3309,95 eurot) saamiseks ning nõudis tagasi alusetult saadud toetuse (249,71 eurot). Otsusest on põhjendusena väljaloetav, et kohapealse kontrolli käigus leitud kultuur ei olnud toetusõiguslik.
2.OÜ Suurmõmmik esitas pärast edutut vaidemenetlust kaebuse, milles palus otsus teda puudutavas osas tühistada ning kohustada PRIA-t taotluse määramiseks. Kaebuse kohaselt kasvatas ta sigurit, mis on köögivili ja seega toetusõiguslik.
3.Tartu Halduskohus jättis 28. novembri 2018. a otsusega kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Taotlust esitades oli kaebaja taotluse lahtris „Kasvatatav põllumajanduskultuur ...“ märkinud „Muu köögivili: sigur valge ristiku allakülviga“. PRIA ja Põllumajandusameti kohapealsed kontrollid tuvastasid, et kaebaja kasvatas harilikku sigurit, mis oli külvatud 7. juunil 2016. Maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (Määrus nr 53) lisas „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“ redaktsioonis, mis võeti vastu 19. aprillil 2017, enam sigurit ei olnud.
3.2.Kaebaja taotles toetust Määruse nr 53 § 4 lg 1 p 3 järgi, st grupis „köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamine“. Taotletav põllupind oli 13,12 ha (põllud nr 310, 315 ja 315-1). Need põllud ei ole „köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede“ grupi jaoks toetusõiguslikud ja seega määras PRIA õiguspäraselt selles toetusgrupis kindlaks 0 hektarit ja jättis taotluse rahuldamata.
3.3.Väär on kaebaja väide, et kuna Määruses nr 53 ei ole kehtestatud köögiviljade loetelu, tuleb lähtuda taimede üldtunnustatud omadustest, mistõttu on köögiviljana toetusõiguslik igasuguse siguri kasvatamine. Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuse saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ lisa 1 järgi tuleb kasvatatav põllumajanduskultuur märkida vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule. Seda, et kasvatatav põllumajanduskultuur tuleb märkida vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule, on selgitatud ka taotluse vormil. Kuna kasvatatav põllumajanduskultuur tuleb märkida lähtuvalt põllumajanduskultuuride loetelust, kusjuures selle järgi on köögiviljana kvalifitseeritav üksnes salatisigur, mida kaebaja ei kasvata, ei oma tähtsust kaebaja väited siguri kvalifitseerimise kohta.
3.4.Põlluraamatu järgi oli vaidlusalustele põldudele külvatud harilik sigur 7. juunil 2016 ning tegemist ei olnud salatisiguriga. Seda kinnitab ka kaebaja ise.
3.5.Kaebajalt on alusetult saadud toetus Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1 alusel tagasi nõutud. ELÜPS § 114 lg 1 järgi arvestatakse tähtajaks tagasi maksmata toetussummalt viivist 0,1% iga viivitatud kalendripäeva eest. Halduskohus leidis, et tegemist ei ole ebamõistlikult kõrge viivisemääraga, mistõttu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine ei ole põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.1.Määruse nr 53 lisana on kehtestatud „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“, kuid köögiviljade kohta sellist loetelu kehtestatud ei ole. Puudub põhjendus, miks sellist loetelu kehtestatud ei ole.
4.2.Viide ravim- ja maitsetaimede loetelule ei ole antud vaidluses asjakohane. Köögiviljade loetelu kehtestatud ei ole, kuid köögiviljade loetelu on kehtestatud muude põllumajandust reguleerivate õigusaktidega. Nt Euroopa Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2017/1925 lisa järgi on klassifitseeritud kõik siguri sordid köögiviljadena (CN kood 07052900). Ka ELÜPS § 14 lg 1 viitab CN koodidele.
4.3.Loeteludel on erinevad versioonid ning puudub viide taotlusperioodidele, mille juurde vastav lisa kuulub.
4.4.Arusaamatuks jääb, kuidas jõudis kohus järeldusele, et kaebaja kasvatas harilikku sigurit. Ka vastustaja ei ole selgitanud, kuidas ta tegi kindlaks just siguri kasvatamise. Puudub metoodika siguri erinevate liikide eristamiseks. Kaebaja on ka varasematel aastatel märkinud taotlusel
kultuuriks „sigur“ ning seda on aktsepteeritud. Kogu siguri perekond on köögivili ja selle liigi või sordi täpsem määramine ei oma tähtsust.
4.5.Kohus on jätnud arvestamata kaebaja viited õigusaktidele, millest nähtuvalt on sigur köögivili.
4.6.Kohus on meelevaldselt järeldanud, et harilik sigur saab olla üksnes ravim- ja maitsetaim, ja kuna harilik sigur ei ole enam ravim- ja maitsetaimede nimistus, siis ei saa see taim olla ka köögivili.
5.PRIA vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja on ise märkinud, et 2017. aastal kasvas vaidlusalustel põldudel sama kultuur nagu 2016. aastal. Et 2016. aastal kasvas neil harilik sigur, siis on arusaamatu etteheide seoses kultuuri määratlemisega.
5.2.See, et kaebaja soovib harilikku sigurit ühel aastal määratleda ravim- ja maitsetaimena ja pärast seda, kui hariliku siguri kasvatamise eest ravim- ja maitsetaimede ühikumääragrupis enam toetust ei maksta, leiab, et kõik siguri sordid tuleks määratleda köögiviljana, ei tähenda, et kasvatatav kultuur tuvastati ebaõigesti.
5.3.Küsimusega, miks pole ravim- ja maitsetaimede loeteluga sarnast loetelu kehtestatud köögiviljade kohta, tuleb pöörduda Maaeluministeeriumi poole.
5.4.Antud juhul tuli toetusetaotluse vormil PT50A deklareerida põldudel kasvatatavad põllumajanduskultuurid (veerg 9) vastavalt PRIA veebilehel leitava „Abiks taotlejale“ toodud põllumajanduskultuuri järgi. Et „Abiks taotlejale“ koostatakse igaks taotlusaastaks, tuli 2017. a kasutada just selle aasta „Abiks taotlejale“ ja selles toodud loetelu.
5.5.Kaebaja on väitnud, et põllumajanduskultuuride loetelu versioonides ei ole üldse sigurit märgitud. Köögiviljade loetelu all oli märgitud salatisigur, kuid seda kaebaja ei kasvatanud. Harilik sigur ei ole aga köögivili ja seetõttu ei ole see kultuur köögiviljade loetelu alt leitav.
5.6.Kuna toetuse saamiseks tuli lähtuda „Abiks taotlejale“ toodud põllumajanduskultuuride loetelust, ei oma tähtsust kaebaja poolt välja toodud õigusaktid ega teaduskirjandus. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks sobilikke köögiviljakultuure ei määra kindlaks kaebaja.
6.Tartu Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2020. a määrusega kaasati asjas arvamust andva haldusorganina Maaeluministeerium ning kohustati ministeeriumit andma arvamus kaebaja seisukohtadele ning ringkonnakohtu poolt määruses esitatud küsimustele.
7.Maaeluministeeriumi 18. veebruari 2020. a vastuses esitati järgmised seisukohad.
7.1.Ravim- ja maitsetaimede kasvatamise korral on toetuse ühikumäärad kõrgemad seetõttu, et kompenseerida peamiselt käsitsi tööd nõudvate ajamahukate ja kulukate agrotehniliste võtete kasutamine (nt istanduse rajamine külvamise või ettekasvatatud istikute istutamise teel, taimede kasvatamine vagudes, ridades või peenardes ning nende harimine ja niitmine). Valdaval enamusel tootjatest oli ravim- ja maitsetaimede kasvatamiseks kasutatava põllumaa suurus 0,01 kuni 7 ha, kuid oli ka suurtel pindadel ravim- ja maitsetaimede kasvatajaid (suurim pind koguni 156 ha). PRIA hinnangul ei tehtud suurtel pindadel käsitsitööd, sh ei eemaldatud umbrohtu käsitsi, vaid tehti põllumajandustehnikat kasutades minimaalsed põllutööd, et maa oleks piisavas põllumajanduskorras. Sellisel juhul olid hektari kohta tehtavad kulud oluliselt väiksemad kui käsitsi tehtud töö puhul.
7.2.Määruse nr 53 muudatusega jäeti ravim- ja maitsetaimede loetelust välja harilik kurgirohi, kõrvenõges, harilik orashein, harilik sigur ja harilik võilill. Selle üheks ajendiks oli olukord, kus teatud tootjatel oli motivatsioon kasvatada neid taimi suurtel pindadel sihtotstarbetult, tegemata selleks erilisi kulutusi, kuid saades samal ajal suurt tulu. Kui lisakulud ja saamata jäänud tulu jäävad väiksemaks kui toetusega kompenseeritav summa, tekib vastuolu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 (Määrus nr 1305/2013) artikliga 29, mille kohaselt tuleb
toetuse saajale hüvitada tegelikud kulud. Senisel viisil toetuse maksmise jätkamine oleks toonud kaasa vastuolu nende normidega.
7.3.Määruse nr 1305/2013 art-s 11 on ette nähtud liikmesriikidele võimalus toetusmeetmeid programmiperioodi jooksul muuta.
7.4.„Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ mahepõllumajanduse meetme eelarve on piiratud, kuid mahepõllumajanduslik tootmine on järjepidevalt laienenud. Seetõttu on Maaeluministeerium sunnitud igal aastal eelarvesse vahendeid juurde otsima või toetuse ühikumäärasid vähendama. Võrreldes 2013. aastaga kasvas 2017. aastaks ravim- ja maitsetaimede kasvupind 30 hektarilt rohkem kui 570-le hektarile. Sellises olukorras ei ole põhjendatud jätkata põllumajandusmaal selliste taimede kasvatamise toetamist, mis on looduses laialt levinud ning mida võib korjata mitteharitavatelt aladelt. Kui ebaproportsionaalselt suur osa mahepõllumajanduse meetme vahenditest kasutatakse ravim- ja maitsetaimede suurtel pindadel kasvatamise hüvitamisele, tekitab see olukorra, kus edaspidi tuleks toetuse ühikumäärasid veel rohkem vähendada. See võib kaasa tuua üleüldise mahepõllumajanduse konkurentsivõime languse.
7.5.Hariliku siguri väljajätmine ravim- ja maitsetaimede loetelust ei tähenda, et seda tuli pärast väljajätmist käsitada köögiviljana. Seda tuli endiselt käsitada ravim- ja maitsetaimena, kuid mitte toetusõigusliku ravim- ja maitsetaimena Määruse nr 53 mõttes.
7.6.Harilik sigur ja salatisigur on erinevad taimed nii välimuselt kui kasutusotstarbelt. Harilik sigur on Eestis levinud lääne- ja põhjaosa lubjarikastel aladel, kasvab peamiselt umbrohuna kuivadel teeservadel, niitudel, elamut ümbruses ja prahipaikadel. Teda on võimalik kasvatada ka kultuurtaimena. Tema erinevuse tõttu salatisigurist (lehti kasutatakse toiduks) on see ka pärast Määrusest nr 53 väljajätmist käsitatav ravim- ja maitsetaimena, mitte köögiviljana.
7.7.Kasvatades harilikku sigurit segamini koos teiste heintaimedega, on selline kooslus käsitatav rohumaana, millele saab taotleda mahepõllumajandusega seotud toetust sõltumata sellest, et see maa ei ole enam toetusõiguslik ravim- ja maitsetaimede kasvatamise maana.
7.8.PRIA poolt internetis avaldatud dokumendi „Abiks taotlejale pindalapõhiste otsetoetuste taotlemisel 2017“ lisal 1 „Põlumajanduskultuuride loetelu“, milles oli ravim- ja maitsetaimede nimekirjas ka harilik sigur, on statistiline ning andmete korrastamise ja süstematiseerimise eesmärk ning see on ka toetuse taotlejat abistav juhendmaterjal. Tegemist ei ole õigustloova aktiga. Sellega ei määrata kindlaks põllumajanduskultuure, mille kohta on võimalik toetust taotleda. Toetusõiguslikud põllumajanduskultuurid määratakse kindlaks konkreetset toetusmeedet reguleeriva määrusega ning sellest lähtub ka PRIA. „Põllumajanduskultuuride loetelu“ on koostatud vastavalt Statistikaameti veebilehel avaldatud põllumajandusmaa kasutamise klassifikaatorile ja kujutab endast põllumajandustootjatelt saadud teabe põhjal koostatud koondülevaadet kasvatatavatest põllumajanduskultuuridest.
7.9.PRIA antud „Põllumajanduskultuuride loetelu“, kus oli harilik sigur jätkuvalt maitse- ja ravimtaimede nimekirjas ning Määruse nr 53, kust oli alates 28. aprillist 2017 harilik sigur ravimja maitsetaimede loetelust välja jäetud, ei ole omavahel vastuolus, kuna nad on olemuslikult erinevad dokumendid. „Põllumajanduskultuuride loetelu“ sisaldab kõiki põllumajanduskultuure, mida pindalapõhiste otsetoetuste ja maaelu arengukava toetuste raames kasvatatakse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
9.Asjas on vaidlus tõusetunud sellest, et alates 28. aprillist 2017 muudeti Määruse nr 53 lisa „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“ selliselt, et sellest loetelust jäeti muuhulgas välja harilik sigur. Kaebaja oli enda põldudel kasvatanud sigurit ning tulenevalt määruse muutmisest ei saanud ta seetõttu PRIA-lt enam taotleda mahepõllumajandusega jätkamise toetust siguri kasvatamiseks.
Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest jääb PRIA poolt antud aktide olemus selles asjas mõnevõrra ebaselgeks. Kaebusest on jälgitav, et PRIA tegi kõigepealt 19. veebruaril 2018 taotluse rahuldamata jätmise otsuse ning seejärel kaebaja algatatud vaidemenetluse kestel tegi 14. mail 2018 uue otsuse, millega tunnistas varasema otsuse kehtetuks, kuid jättis kaebaja taotluse siiski rahuldamata (tl 1p). Esialgset haldusakti, st 19. veebruari 2018. a otsust asja materjalides ei ole. Ebaselgeks jääb hilisemast otsusest ka see, miks esialgne otsus kehtetuks tunnistati (vt tl 6p-8). Sellegipoolest pole poolte vahel vaidlust selles, et vaidluse põhiküsimuseks on see, kas kaebaja oli siguri kasvatamise eest õigustatud toetust saama või mitte. Seetõttu ringkonnakohus pikemalt haldusaktide omavaheliste seoste ning 14. mai 2018. a otsuse selguse küsimustel ei peatu.
10.Maaeluministeeriumi ülal toodud seisukohtadest nähtub, et alates 28. aprillist 2017 hariliku siguri Määruse nr 53 lisast „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“ väljajätmise põhjuseks oli kokkuvõtlikult see, et võrreldes 2013. aastaga oli 2017. aastaks Eestis väga järsult tõusnud ravimja maitsetaimede kasvupind – 30 hektarilt 570 hektarile. Samal ajal esines ravim- ja maitsetaimede kasvatajaid, kes kasvatasid neid taimi suurtel pindaladel (suurim 156 hektaril) ning ei teinud nende kasvatamiseks käsitsi tööd, vaid tegid tehnikaga üksnes minimaalseid põllutöid, et maa oleks piisavas põllumajanduskorras. Osade taimede, sh hariliku siguri ravim- ja maitsetaimede loetelust väljajätmise eesmärgiks oli vältida olukorda, kus teatud tootjad kasvatavad neid taimi suurtel pindadel sihtotstarbetult, tegemata selleks erilisi kulutusi, kuid saades samal ajal toetustest suurt tulu. See oleks vastuolus toetuste eesmärkidega, milleks on mahetootmiseks tehtavate lisakulutuste kompenseerimine. Ringkonnakohtu arvates on need põhjendused veenvad ning hariliku siguri väljajätmist Määruse nr 53 lisast pole alust pidada põhiseadusevastaseks. Muudatuste eesmärk – vältida toetuste maksmist isikutele, kelle tehtavad kulutused on tegelikult väiksed ning kes seega nii suuri toetusi ei vaja – on mõistlik. Selle eesmärgi jaoks tehtud muudatus Määruses nr 53 on proportsionaalne, sest aitab seda eesmärki saavutada ja puuduvad tõhusamad võimalused selle eesmärgi saavutamiseks. Kaebajat ei koormata ka ülemäära, sest nagu Maaeluministeerium on oma selgitustes välja toonud, on kaebajal võimalik väidetavalt siguri kasvatamiseks kasutatavale põllule jätkuvalt taotleda mahepõllumajandusega jätkamise toetust rohumaa eest ning samuti saaks ta taotleda ühtset pindalatoetust.
11.Ehkki ringkonnakohus möönab, et kaebaja jaoks oli Määruse nr 53 muutumine ebasoodne, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjust pidada regulatsiooni muutumist vastuolus olevaks ka õiguspärase ootuse põhimõttega. Maaeluministeerium on oma selgitustes viidanud, et määruse (EL) nr 1305/2013 art-s 11 on liikmesriigile jäetud võimalus rahastamiskõlblikkuse muutmiseks. Seega oli asjakohastes õigusaktides nähtud ette võimalus, et programmiperioodi jooksul võidakse rahastamise aluseid muuta ning kaebajal puudus põhjus eeldada, et seda võimalust ei kasutata.
12.Seetõttu pole alust pidada Määruse nr 53 alates 28. aprillist 2017 jõustunud muudatusi ja hariliku siguri ravim- ja maitsetaimede loetelust väljaarvamist põhiseadusevastaseks. Vaidlusalune PRIA otsus – kaebajale taotletud toetust mitte määrata – oli põhjustatud eeskätt Määruse nr 53 muutunud regulatsioonist. Kuna neid muudatusi pole alust pidada põhiseadusevastaseks, ei saa õigusvastaseks pidada ka vaidlustatud PRIA otsust.
13.Kaebaja apellatsioonkaebuse argumendid ei anna samuti alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja keskne lähenemine on, et sigurit tuleks pidada köögiviljaks.
14.Muuhulgas väidab kaebaja, et puudub põhjus, miks pole kehtestatud köögiviljade loetelu. Asjaolu, et Määruse nr 53 lisana on kehtestatud vaid ravim- ja maitsetaimede loetelu ja ei ole
kehtestatud köögiviljade loetelu, ei tähenda, et kaebajaga oleks käitutud õigusvastaselt. Pole alust arvata, et sellise loetelu kehtestamisel oleks harilik sigur kvalifitseeritav köögiviljaks. Maaeluministeeriumi vastuses on selgitatud ka hariliku siguri omadusi ning ringkonnakohus ei näe alust vastu vaidlemaks sellele, et oma omadustelt on harilik sigur ravim- ja maitsetaim, mitte aga köögivili. Lisaks sellele ei ole põhjust eeldada, et seni ravim- või maitsetaimeks kvalifitseeritud taim kvalifitseeruks pärast sellest nimekirjast väljajätmist köögiviljaks, kuivõrd taime omadused ei ole ju muutunud.
15.Samuti on kaebaja välja toonud, et PRIA poolt avaldatud dokumendi „Abiks taotlejale pindalapõhiste otsetoetuste taotlemisel 2017“ lisal 1 „Põllumajanduskultuuride loetelu“ on mitmeid versioone ja nende seostamine taotlusperioodiga võimatu. Võimalik on aru saada, et see on öeldud vastuseks PRIA seisukohale, et kaebaja pidi toetusetaotluse esitamisel lähtuma sellest loetelust. Ringkonnakohus möönab, et lihtsalt internetiotsinguga võis selle dokumendi erinevates versioonides olla keeruline orienteeruda, kuid ainuüksi see asjaolu ei ole aluseks kaebuse rahuldamisele. Käesolevaks ajaks on kõnealune „Põllumajanduskultuuride loetelu“ veebiaadressilt, kus see oli olemas veel ringkonnakohtu 21. jaanuari 2020. a määruse tegemise ajal (http://www.pria.ee/docs/resources/10332.pdf?) maha võetud, kuid eeldada võib, et 2017. aastal, kui kaebaja toetust taotles, pidi see dokument olema hõlpsasti leitav.
16.Samuti möönab ringkonnakohus, et isikutel võis olla keeruline orienteeruda hariliku siguri toetusõiguslikkuses, sest toetuse taotlemise ajal oli kõnealuse PRIA dokumendi „Abiks taotlejale pindalapõhiste otsetoetuste taotlemisel 2017“ lisas 1 „Põllumajanduskultuuride loetelu“ harilik sigur ravim- ja maitsetaimede loetelus välja toodud. Samal ajal, nagu eelnevalt märgitud, alates
28.aprillist 2017 Määruse nr 53 lisas enam ravim- ja maitsetaimede loetelus harilikku sigurit ei olnud. Ei ole välistatud, et mõne isiku jaoks võis selline olukord olla eksitav, seda enam, et PRIA on selgitanud, et kasvatatav põllumajanduskultuur tuligi määratleda vastavalt tema poolt kehtestatud „Põllumajanduskultuuride loetelule“ (tl 45). Käesoleval juhul ei ole see siiski kaebuse rahuldamise aluseks, sest pole alust arvata, et kaebaja juhindus ekslikult „Põllumajanduskultuuride loetelust“ ja sealsest jaotusest, mille järgi oli harilik sigur kantud ravim- ja maitsetaimede hulka. Nimelt oli kaebaja ise märkinud kasvatatava põllumajanduskultuurina „muu köögivili: sigur, valge ristiku allakülviga“ (tl 2). Seega lähtus kaebaja juba toetusetaotlust esitades ekslikust nägemusest, et tema poolt kasvatatav harilik sigur on köögiviljade alla kuuluv ning järelikult ei eksitanud teda PRIA „Põllumajanduskultuuride loetelu“, kus harilik sigur oli veel ravim- ja maitsetaimede hulgas nimetatud.
17.Kaebaja arutlus selle üle, et siguri erinevate liikide eristamiseks puudub metoodika, et vastustaja pole kasutatud metoodikat kirjeldanud ja et kogu siguri perekond on köögivili, ei pea käesoleva vaidluse kontekstis paika. Maaeluministeeriumi selgitustest nähtub veenvalt, et harilik sigur ja salatisigur on oma omadustelt ja kasutusviisidelt väga erinevad taimed. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia (A. Raal, Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn: 2010, lk 197-198) andmetel on hariliku siguri droogiks juur ja ürt, seda kasutatakse tänapäeval meditsiinis isutuse ja seedehäirete korralt ning ka välispidiselt mitmete nahahaiguste puhul; samuti on selle mahla soovitatav juua kehvveresuse korral; vanasti kasutati selle juuri kohvisegudes. Salatisiguri puhul kasutatakse selle lehti toiduks, enamasti salatite valmistamiseks ja maitsestamiseks ning hautatult (L. Meensalu, „Peenralt potti“, Maalehe Raamat 2008).
Kaebaja on küll väitnud, et põhjendatud on nende ühtne käsitamine köögiviljana, ent ei ole ise nende taimede erinevatele kasutusviisidele tähelepanu pööranud ega selgitanud, miks neist asjaoludest hoolimata tuleks harilikku sigurit ikkagi köögiviljana käsitada. Kaebaja viidatud EL-i õigusaktid (nt määrus tariifi- ja statistikanomenklatuuri muutmise ning ühtse tollitariifistiku kohta), millest väidetavalt järeldub, et kogu sigurite perekond on kvalifitseeritav köögiviljaks, ei käsitle siguri liike toetuste määramise kontekstis ning ei ole seega asjakohased. Mõned kaebaja viidatud EL-i õigusaktid võivad seonduda küll põllumajandusega, kuid mitte mahetootmisega seonduvate toetustega. Seetõttu ringkonnakohus neil aktidel lähemalt ei peatu. Mis puudutab vastustaja kasutatud metoodikat, siis on vastustaja tegelikult kohtumenetluses selgitanud, et kasvatatud kultuur tuvastati kohapealses kontrollis visuaalse vaatluse käigus (tl 88p). Arvestades Maaeluministeeriumi seisukohtades antud selgitusi hariliku siguri ja salatisiguri erinevuste kohta, pole ringkonnakohtul alust kahelda selles, et niivõrd erinevate taimede visuaalsel tuvastamisel PRIA ei eksinud. Lisaks on PRIA samas põhjendatult välja toonud, et kaebaja on ise samuti märkinud, et põldudel kasvas sama kultuur, mis varasematel aastatel, st harilik sigur. Seega kinnitavad ka kaebaja seisukohad seda, et põldudel kasvas harilik sigur.
18.Samuti ehkki kaebaja väidab järjekindlalt, et sigur on köögivili, ei ole ta tegelikult kogu vaidluse kestel selgitanud, kuidas ta seda sigurit köögiviljana kasutab või turustab. Seegi asjaolu viitab ilmekalt, et hariliku siguri käsitamine köögiviljana ei ole käesoleva vaidluse kontekstis põhjendatud. Kui kaebaja oleks tõepoolest kasvatanud köögivilja, oleks ta oma väite tõendamiseks ka ära näidanud, kuidas ta seda köögivilja kasutab või realiseerib. Asjaolu, et kaebaja selliseid tõendeid esitanud ei ole, viitab sellele, et ta tegelikult kõnealust sigurit köögiviljana (st tarbimiseks ja müümiseks) ei kasvatanud.
19.Ringkonnakohus viitab siinkohal ka sellele, et kaebajal on PRIA-ga siguri kasvatamisega seotud vaidlusi olnud ka varem. Nimelt jäeti nähtuvalt Tartu Ringkonnakohtu 29. mai 2018. a jõustunud otsusest asjas nr 3-17-1086 rahuldamata teiste kaebajate seas ka OÜ Suurmõmmik kaebus PRIA otsusele, millega jäeti rahuldamata taotlus hariliku siguri kasvatamise eest põhjendusel, et 2016. aastal kasvatas kaebaja harilikku sigurit loomasöödaks ja seega mitte ravimvõi maitsetaimena. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine ka käesoleva vaidluse puhul asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et kaebaja kasutab ja turustab sigurit väidetud eesmärgil, st köögiviljana. Maaeluministeeriumi seisukoht, mille järgi osad tootjad kasvatasid suurtel pindadel ravim- ja maitsetaimi sihtotstarbetult ning ei teinud selleks käsitsi tööd ega suuri kulutusi, millest tulenevalt ei olnud neile põhjendatud maksta toetust ravim- ja maitsetaimede kasvatamise eest, võib olla laiendatav ka kaebajale. Ei ole ka välistatud, et kaebaja poolt toetusetaotluse esitamisel siguri kvalifitseerimine köögiviljana (vt ülal p 16) oli põhjustatud muuhulgas sellest, et eelnevalt oli kaebajal luhtunud üritus saada hariliku siguri eest toetust ravim- ja maitsetaimede klassis.
20.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (225 eurot, sh riigilõiv 15 eurot) jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.