Gültšara Karajeva kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi
8.septembri 2019. a otsuse n 122496 tühistamiseks ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kohustamiseks määrata Gültšara Karajevale vajaduspõhine õppetoetus
Menetlusosalised
Kaebaja – Gültšara Karajeva Vastustaja – Haridus- ja Teadusministeerium, volitatud esindaja Sander Pelisaar
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Gültšara Karajeva kaebus rahuldamata.
2.Jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. mail 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Gültšara Karajeva esitas 1. septembril 2019 Haridus- ja Teadusministeeriumile (HTM) taotluse nr 190607 vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks (tl-d 8-8p).
2.HTM jättis 8. septembri 2019. a otsusega nr 122496 G. Karajavale vajaduspõhise õppetoetuse määramata (tl 9). HTM tugines otsuse tegemisel õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 5 lg 21 p-le 3, lg-tele 51 ja 72, põhjendades, et kooskõlas 2019. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 1 p-ga 1 on üliõpilase vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäär 468 eurot kuus. Üliõpilase keskmine sissetulek arvestatakse ÕÕS § 51 alusel, võttes arvesse üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta tulu. Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmetel oli õppeaastale eelneva kalendriaasta keskmine sissetulek ühes kuus pereliikme kohta 507,42 eurot. Seega ületab üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta sissetulek riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra ning taotleja ei vasta vajaduspõhise õppetoetuse saamise tingimustele.
3.G. Karajeva esitas 6. septembril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse HTM-i otsuse vajaduspõhise õppetoetuse mittemääramise osas õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja haldusakti õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks (tl 1).
4.Tartu Halduskohus võttis 13. septembri 2019. a määrusega menetlusse G. Karajeva kaebuse HTM-i 8. septembri 2019. a otsuse nr 122496 tühistamiseks ning HTM-i kohustamiseks määrata G. Karajevale vajaduspõhine õppetoetus (tl-d 12-12p).
5.HTM esitas 11. oktoobril 2019 vastuse kaebusele (tl-d 17-18).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja taotleb HTM-i 8. septembri 2019. a otsuse nr 122496 tühistamist ning HTM-i kohustamist määrata G. Karajevale vajaduspõhine õppetoetus, põhjendades, et kaebaja lisas
1.septembri 2019. a taotlusele selgituseks, et lisaks kaebaja kahele alaealisele lapsele kuulub ÕÕS alusel kaebaja leibkonna liikmete hulka ka täisealine tudengist poeg. Olukord, kus seadus ühelt poolt kinnitab alla 24-aastase täisealise tudengi vanema(te) leibkonna liikmena, kuid vanema(te) identses taotluses leibkonda kinnistatud last arvestada ei ole lubatav, on õigusvastane.
7.HTM vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist. 1) Kaebaja taotluses välja toodud perekonnaliikmete arvestamisel on arvesse võetud kaks alaealist last ÕÕS § 51 lg 2 p 5 alusel. Sama punkti alusel ei ole kaebaja taotluses arvestatud kaebaja 21-aastast last, kuna tegemist ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 mõistes alaealisega. Sellest tulenevalt oli ÕÕS § 51 lg 2 järgi kaebaja perekonnaliikmete koosseis kolmeliikmeline, hõlmates endas kahte alaealist last ning kaebajat ennast, kelle õppeaastale eelneva kalendriaasta keskmine sissetulek ühes kuus pereliikme kohta oli MTA andmetel 507,42 eurot. Seega ületab üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta sissetulek riigieelarvega kehtestatud
3-19-1701 vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra (468 eurot) ning taotleja ei vasta vajaduspõhise õppetoetuse saamise tingimustele. 2) HTM-l või muul haldusorganil puudub vajaduspõhise õppetoetuse tingimuste kohaldamisel kaalutlusõigus. ÕÕS § 51 kriteeriumite eesmärk on leida objektiivsete tunnuste alusel isikud, kes kriteeriumite alusel enamasti vajaduspõhist õppetoetust vajavad. Lisaks vajaduspõhisele õppetoetusele on seadusandja loonud võimaluse taotleda üliõpilasel ka vajaduspõhist eritoetust, mille eesmärk on arvestada objektiivsete kriteeriumite kõrval ka subjektiivseid kriteeriumeid, kuna vajaduspõhise eritoetuse määravad õppeasutused ise.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Kohtu menetluses on kaebaja nõuded HTM-i 8. septembri 2019. a otsuse nr 122496 tühistamiseks ning HTM-i kohustamiseks määrata G. Karajevale vajaduspõhine õppetoetus. Kaebaja ja vastustaja on erimeelt selles, milline on kaebaja perekonnaliikmete koosseis ÕÕS kohaselt. Seejuures leiab kaebaja, et rikutud on tema õigust võrdsele kohtlemisele, arvestades, et ühelt poolt loetakse alla 24-aastase täisealise üliõpilase vanemad tudengi perekonnaliikmena, kuid vanema identses taotluses täisealist, kuid alla 24-aastast last ei ole lubatud vanema perekonnaliikmete hulka arvestada. Menetlusosaliste vahel on vaidlus seega vajaduspõhise õppetoetuse määramisest keeldumise sisulises õiguspärasuses.
9.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
10.ÕÕS § 2 p 4 kohaselt on ÕÕS tähenduses vajaduspõhine õppetoetus üliõpilasele, välja arvatud doktorandile, ÕÕS-s sätestatud tingimustel antav ning isiku majanduslikust olukorrast lähtuv rahaline toetus kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. ÕÕS § 5 lg 21 p 3 sätestab vajaduspõhise õppetoetuse saamise õiguse eeldusena asjaolu, et üliõpilase ÕÕS § 51 alusel arvestatud keskmine sissetulek kuus ei ületa igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära. 2019. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 1 p-ga 1 on üliõpilase vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäär 468 eurot kuus.
11.Vastavalt ÕÕS § 51 lg-le 1 on üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise aluseks üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 alusel tulumaksuga maksustatav tulu, arvestamata TuMS 4. peatükis sätestatud mahaarvamisi, TuMS § 13 lg-s 4 nimetatud tulu ning saadud dividendid ja omakapitali väljamaksed. Seejuures loetakse sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vajaduspõhise õppetoetuse taotlemisel üliõpilase perekonnaliikmeteks: 1) kuni 24aastase üliõpilase vanemad juhul, kui üliõpilane ei ole abielus ega lapse vanem või eestkostja; 2) kuni 24-aastase üliõpilase alaealised õed, vennad, poolõed ja -vennad juhul, kui üliõpilane ei ole abielus ega lapse vanem või eestkostja; 3) kuni 24-aastase üliõpilase, kes ei ole abielus ega lapse vanem või eestkostja, kuni 24-aastased õed, vennad, poolõed ja -vennad, kes omandavad üldkeskharidust statsionaarses õppes või kutseharidust statsionaarses õppes või täiskoormusega või kõrgharidust täiskoormusega ning ei ole ületanud õppekava nominaalkestust; 4) üliõpilase abikaasa; 5) alaealine laps, kelle vanem või eestkostja üliõpilane on. Eelnevast tulenevalt loetakse vanema kui 24-aastase üliõpilase perekonnaliikmeteks üksnes üliõpilase abikaasa ja alaealine laps.
3-19-1701
12.Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et taotluse esitamise hetkel oli kaebaja vanem kui 24 eluaastat, kaebaja ei olnud abielus ning kaebajal oli kaks alaealist last. Kuivõrd kaebaja taotluses välja toodud perekonnaliikmete arvestamisel on HTM arvesse võtnud kaks alaealist last, on kaebaja perekonnaliikmete koosseis ÕÕS § 51 lg-st 2 tulenevalt kolmeliikmeline, nagu on leitud ka vaidlustatud otsuses.
13.ÕÕS § 51 lg 4 järgi jagatakse üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamiseks ÕÕS § 51 lõigetes 1 ja 3 nimetatud tulude summa kaheteistkümnega ja seejärel üliõpilase ja tema perekonnaliikmete arvuga. MTA andmetele tuginedes (tl 8p) oli kaebaja õppeaastale eelneva kalendriaasta perekonnaliikmete keskmine sissetulek ühes kuus 1522,26 eurot (18 267,2÷12). Et ÕÕS § 51 lg 2 järgi on kaebaja perekond kolmeliikmeline, on kaebaja keskmise sissetulek seega 507,42 eurot (1522,26÷3). Järelikult ületab kaebaja ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta sissetulek riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra, milleks on 468 eurot, ning HTM on jõudnud õigele järeldusele leides, et kaebaja ei vasta vajaduspõhise õppetoetuse saamise tingimustele.
14.Kohtu hinnangul ei anna kehtiv õigus vajaduspõhise õppetoetuse määramisel HTM-le kaalutlusõigust, samuti ei ole võimalik ÕÕS § 51 lg-t 2 tõlgendada viisil, mille kohaselt tuleb olukorras, kus alla 24-aastase üliõpilase perekonnaliikmeks loetakse tema vanemad, lugeda vajaduspõhist õppetoetust taotleva vanema perekonnaliikmeks ka täisealist, kuid alla 24-aastast üliõpilasest last. Nimelt on ÕÕS-i ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (236 SE), millega lisati § 51, seletuskirjas märgitud, et eelnõu koostamisel on lähtutud sellest, et kõigile tingimustele vastavatel üliõpilastel on võrdne ligipääs toetusele ning on poliitiline valik, kellele ja millises mahus hüvesid riik kõrghariduse omandamisel tagab. Arvestades eeltoodut ja toetuse määramise regulatsiooni ning silmas pidades, et kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele (Riigikohtu
21.jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 16), ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et rikutud on tema õigust võrdsele kohtlemisele. Kohtu hinnangul ei ole kehtiva seaduse alusel võimalik kaebaja ja tema täisealise, kuid alla 24-aastast üliõpilasest lapse olukordi lugeda võrdseteks, võttes arvesse, et eelmainitud seletuskirjas on tuginetud muuhulgas sellele, et on tõenäoline, et seaduses sätestatud vanuseni, mis käesoleval hetkel on 24 eluaastat, pühendub üliõpilane õpingutele, ei käi tööl ning saab peamise sissetuleku ja toetuse vanematelt. Seega ei kohelda kehtiva seaduse alusel ebavõrdselt isikuid, kes on sisuliselt samas olukorras.
15.Kuna HTM-i 8. septembri 2019. a otsus nr 122496 on kohtu hinnangul õiguspärane, ei ole alust ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Seepärast jätab kohus G. Karajeva kaebuse rahuldamata.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, mistõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.