Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 14. aprill 2020, Tartu 3-20-365 Nikolai Lebedevi kaebus Tartu Vangla direktori
12.detsembri 2019. a käskkirja nr 1-1/191 punkti 1 tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks lubada kaebaja juures kambris viibida teistel kinnipeetavatel Nikolai Lebedevi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Nikolai Lebedev Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Nikolai Lebedevi vabakasutuskonto väljavõte perioodi 25. oktoober 2019 kuni 24. veebruar 2020 kohta.
2.Tagastada Nikolai Lebedevi määruskaebus Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punkti 5 peale.
3.Jätta Nikolai Lebedevi määruskaebus Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punkti 3 peale rahuldamata, kuid muuta osaliselt Tartu Halduskohtu
2.märtsi 2020. a määruse põhjendusi.
4.Tagastada Nikolai Lebedevile tema määruskaebuse lisa 2-l lehel.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1).
1.Kinnipeetav Nikolai Lebedev esitas 25. veebruaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Tartu Vangla direktori 12. detsembri 2019. a käskkirja nr 1-1/191 tühistamist osas, milles piiratakse kaebajal oma kambrisse teiste kinnipeetavate lubamist ning muudetakse elektriseadmete väljastamise korda. Kaebaja soovib, et vangla väljastaks temale isiklike asjade laost veekeedukannu Scarlett. Kaebus sisaldab menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel, kuna kaebajal puudub sissetulek.
2.Tartu Halduskohus tagastas 2. märtsi 2020. a määrusega N. Lebedevi kaebuse osaliselt Tartu Vangla 12. detsembri 2019. a käskkirja nr 1-1/191 punkti 5 tühistamiseks ning kaebajale kambrisse veekeedukannu väljastamise kohustamise nõudes (resolutsiooni punkt 1) ning jättis
taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni punkt 3), andes tähtaja seitse päeva määruse jõustumisest riigilõivu (15 eurot) tasumiseks (resolutsiooni punkt 5). Halduskohus leidis, et kaebajal tuleb ära oodata veekeedukannu väljastamise nõude osas vaideotsus oma 7. veebruari 2020. a vaidele ja esitada uus eraldiseisev kaebus pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist või esitada halduskohtule haldusasjas nr 3-19-1622 kaebuse täiendamise või kaebuse muutmise avaldus või taotleda haldusasjas nr 3-20-63 menetluse uuendamist. Kuigi kaebuse alus ei ole sama, mis kohtuasjas nr 3-20-63 ja tegemist ei ole seetõttu korduva kaebusega, takistaks selle nõude menetlusse võtmine praeguse asja lahendamist. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse Tartu Vangla direktori 12. detsembri 2019. a käskkirja nr 1-1/191 punkti 5 tühistamise nõudes ja kaebajale kambrisse veekeedukannu väljastamise kohustamise nõudes HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. N. Lebedevi vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et kaebaja taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (s.o 26. september 2016 kuni 25. jaanuar 2017) sissetulek oli 772,80 eurot, millest mahaarvamisele kuuluvad kinnipidamised nõuete ja vabanemisfondi, samuti kulutused elektrile ning muud vältimatud kulutused, s.o kokku 514,71 eurot. Vältimatute kulutustena arvestab kohus maha 28 eurot ühe kuu kohta. HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 73,05 eurot, s.o (772,80–514,71–(4x28))/4x2. Seega ei ületa kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut.
3.N. Lebedev esitas Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punktide 3 ja 5 peale määruskaebuse, milles ei nõustu, et halduskohus võttis keskmise sissetuleku arvutamise aluseks perioodi 26. september 2016 kuni 25. jaanuar 2017. Isegi kui see on inimlik eksitus, ei nõustu kaebaja neljakuulise perioodi arvestamisega, kuna vaidlusalune käskkiri anti välja 12. detsembril 2019 ja kaebaja esitas vaide 27. detsembril 2019. Perioodi alguseks peab olema sündmuse toimumise aeg ja sellest ajast alates on kaebaja sissetulek olnud 205 eurot, väljaminekud 107,09 eurot ning seega keskmine sissetulek 10,80 eurot, mistõttu ei ole kaebajal vahendeid riigilõivu tasumiseks. Halduskohtu antud tähtaeg seitse päeva riigilõivu tasumiseks ei ole mõistlik. 15 eurot on nii vanglas kui ka vabaduses suur summa. Kirja saatmine vanglast välja võib võtta rohkem kui kolm päeva ning helistamiseks ei ole kaebajal kõneaega. Samuti ei ole kaebajal vabaduses isikut, kes saaks 15 eurot koheselt ära tasuda. Kaebaja palub tühistada halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punktid 3 ja 5, vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest ja võtta asi menetlusse halduskohtu teise kohtuniku poolt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Määruskaebuses taotleb kaebaja halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punktide 3 ja 5 tühistamist. 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punktis 5 andis halduskohus kaebajale tähtaja seitse päeva määruse jõustumisest riigilõivu tasumiseks. HKMS § 203 lg 1 kohaselt ei ole halduskohtu määruse nimetatud osa vaidlustamine määruskaebusega lubatud. Seega tagastab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punkti 5 peale vastavalt HKMS § 203 lg-le 2 ja § 187 lg 3 p-le 6. Ringkonnakohus lahendab N. Lebedevi määruskaebuse halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punkti 3 peale, millega jäeti riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus rahuldamata.
5.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punkti 3 peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuid osaliselt tuleb muuta halduskohtu põhjendusi.
6.Kaebaja heidab halduskohtule ette, et tema keskmise sissetuleku arvutamise aluseks võeti ebaõige periood. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kaebaja keskmise sissetuleku arvutamise aluseks on HKMS § 112 lg 1 p 1, mis sätestab, et kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek arvutatakse menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise
kuusissetuleku alusel. Kaebaja esitas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks halduskohtule 25. veebruaril 2020. Seega võttis halduskohus õigesti kaebaja kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku arvutamise aluseks perioodi 25. oktoober 2019 kuni 24. veebruar 2020 ehk neli kuud enne menetlusabi taotluse esitamist. Kaebaja viitab määruskaebuses, et halduskohus arvestas tema rahalisi liikumisi perioodi 26. september 2016 kuni 25. jaanuar 2017 kohta, mis on ilmselt eksitus. Ringkonnakohus leiab samuti, et halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse punkti 16 on ilmselge inimliku eksimuse tõttu märgitud perioodiks 26. september 2016 kuni 25. jaanuar 2017. Kaebaja vaidlustab Tartu Vangla 12. detsembri 2019. a käskkirja ning esitas koos kaebusega menetlusabi taotluse halduskohtule 25. veebruaril 2020, mistõttu on õige võtta kaebaja keskmise sissetuleku arvutamiseks periood 25. oktoober 2019 kuni 24. veebruar 2020. Sama perioodi kohta võttis halduskohus asja materjalide juurde ka kaebaja vabakasutuskonto väljavõtte ning arvutas selle alusel keskmise sissetuleku.
7.Halduskohus leidis, et nimetatud perioodil oli kaebaja sissetulek 772,80 eurot, nõuete ja vabanemisfondi kanti 514,71 eurot ning vältimatuteks kuludeks saab arvata 112 eurot. HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel tehtud arvutuse tulemusena sai halduskohus kaebaja kahekordseks keskmiseks sissetulekuks 73,05 eurot ning asus seisukohale, et kaebaja on võimeline tasuma riigilõivu 15 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul võttis halduskohus arvutuste aluseks õiged summad, ebatäpne on vaid kaebaja sissetulekuna märgitud 772,80 eurot. Kaebaja sissetulekuna ei saa arvestada kaebaja vabakasutuskonto väljavõttelt nähtuvalt 19. veebruaril 2020 sissetuleku reale märgitud summat 27,50 eurot selgitusega „nõude konto saldo tagasikanne“, kuna samal päeval on nimetatud summa kantud vahekontole selgitusega „makse vahekontole, täitenõude täitmine peatatud. Algatatud pankrotimenetlus ja raha hoiustatud vahekontole“. Väljatoodud kande selgitusest on aru saada, et kuna kaebaja suhtes algatati pankrotimenetlus, kanti tema nõuete fondi selleks hetkeks kogunenud raha läbi kaebaja vabakasutuskonto vahekontole. Tartu Vangla on haldusasjas nr 3-19-1761 kohtule selgitanud, et vahekonto on nõuete fondi asemel pankroti erimenetluse ajal kasutusel olev deponeerimise vahekonto, kuhu kandub 50% igast isikule laekuvast sissemaksest. Nõuete tasumiseks deponeeritud summa väljamakset vabakasutuskontole kasutatakse ainult pankrotimenetluses olevate kinnipeetavate puhul. Tavapärane nõuete tasumine nõuete fondist ei kajastu vabakasutuskonto väljavõttes. Eelnevaga sarnaselt ei saa kaebaja sissetuleku hulka arvata ka 19. veebruaril 2020 sissetuleku reale märgitud summat 10 eurot. Selle kande selgituse kohaselt on tegemist nõuete fondist tehtud kande tagasikandega, mis vahepeal algatatud pankrotimenetluse tõttu kanti nimetatud kuupäeval samuti vabakasutuskonto kaudu vahekontole. Asjaolu, et pärast nimetatud kahe kande tegemist läbi vabakasutuskonto vahekontole on kaebaja vabakasutuskonto jääk (18,71 eurot) jäänud samaks, viitab samuti asjaolule, et nimetatud kahte summat (27,50+10=37,50) ei saa käsitleda sissetulekuna. Samuti ei ole nimetatud kahest sissetuleku reale märgitud summast tehtud kandeid vahekontole ja vabanemisfondi nagu vangistusseaduse § 42 lg 2 ette näeb.
8.Eeltoodu alusel ei ole menetlusabi taotluse lahendamisel õige arvata summa 37,50 eurot kaebaja sissetulekute hulka. Tegemist on kaebaja nõuete fondist raha ülekandmisega vahekontole või nõuete täitmiseks kantud raha tagastamisel tehtud laekumistega vahekontole. Seega oli perioodil 25. oktoober 2019 kuni 24. veebruar 2020 kaebaja sissetulek 735,30 eurot. Halduskohtu tehtud arvutus kaebaja keskmise sissetuleku kohta on ebaõige. HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu, s.o 25. oktoober 2019 kuni 24. veebruar 2020 laekumiste ja mahaarvamiste alusel arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on arvutuse ((735,30-514,71-(4x28))/4x2 järgi 54,30 eurot. Kuna kaebaja keskmine sissetulek menetlusabi taotlusele eelneval neljal kuul oli rohkem kui 15 eurot, on kaebajale menetlusabi andmine HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel välistatud ning kaebuse menetlusse võtmise tagamiseks on kaebaja kohustatud tasuma riigilõivu 15 eurot.
9.Määruskaebuses leiab kaebaja, et riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg seitse päeva ei ole mõistlik. Ringkonnakohus selgitab, et kui kaebaja arvates on halduskohtu antud tähtaeg riigilõivu tasumiseks liialt lühike, saab ta paluda riigilõivu tasumise tähtaja pikendamist halduskohtult vastava taotluse esitamise kaudu. Ringkonnakohtul puudub õigus muuta halduskohtu poolt kaebajale antud tähtaegu.
10.Eeltoodu tõttu jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning muudab Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse põhjendusi kaebaja sissetulekut puudutavas osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppjäreldusega, et kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamiseks puudub alus.
11.Kuna ringkonnakohus nõudis määruskaebuse lahendamiseks Tartu Vanglalt välja kaebaja vabakasutuskonto väljavõtte perioodi 25. oktoober 2019 kuni 24. veebruar 2020 kohta, tagastab kohus kaebaja määruskaebuse lisana esitatud vabakasutuskonto väljavõtte perioodi 13. november 2019 kuni 28. veebruar 2020 kohta. Kaebaja esitatud konto väljavõte ei kajasta antud haldusasja raames keskmise sissetuleku arvestamiseks vajalikku perioodi ning kaebaja vabakasutuskonto väljavõtet kahe erineva perioodi kohta ei ole otstarbekas asja materjalide juurde liita.
12.Lisaks selgitab ringkonnakohus vastuseks määruskaebusele, et kaebaja vaidlustab käesolevalt halduskohtu määrust, millega ei rahuldatud tema menetlusabi taotlust. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu lahendiga, ei ole aluseks suunata kohtuasi teise halduskohtu kohtuniku menetlusse. Kui kaebaja arvates esinevad alused kohtuasjas lahendi teinud kohtuniku taandamiseks, on tal õigus esitada vastav avaldus halduskohtule.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.