Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 02.04.2020, Tartu 3-19-413 N.N.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/96-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 30.08.2019. a otsus N.N.i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja N.N. Esindaja v.adv. abi Aldo Vassar Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti 05.12.2019. a vastuse lisa 1-l lehel.
2.Jätta N.N.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.08.2019. a otsus muutmata.
3.Jätta N.N.i menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses N.N.i nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 04.05.2020 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 14.02.2019. a otsusega nr 15.3-3.4/96-1, tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p-st 2, N.N.i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 14.02.2019; tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele N.N.i kinnipidamisasutusest vabanemisel; kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel N.N.ile sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused: N.N. on sündinud Eesti Vabariigis. Ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik. N.N.it on
kriminaalkorras karistatud 2-l korral ja väärteokorras 15-l korral. N.N. ei ela pereelu. Tema vanematel ja õel, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanikud, on võimalus N.N.it külastada või soovi korral elama asuda Venemaale. Riigikeele emakeele tasemel oskamine loob head eeldused kodakondsusjärgses riigis lõimumiseks ning uue töö- ja elukoha leidmiseks. Riigikeele oskus ja kodakondsus on ilmselgeks ja minetamatuks seoseks sihtriigiga. N.N.i vanus ei sea karistusaja lõpus takistusi Venemaa Föderatsioonis lõimumiseks. N.N.ist tulenev oht seisneb narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises, mis on ohuks avalikule korrale ning seeläbi ka riigi julgeolekule. N.N.i poolt toime pandud kuriteod on läinud ajas raskemaks. Arvestades, et N.N. on pärast süüdimõistvaid väärteootsuseid, kriminaalkorras süüdi mõistmist ja reaalset vangistust toime pannud esimese astme kuriteo, võib pidada tõenäoliseks, et N.N. võib lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise ning seega kujutab endast ohtu ka pärast vanglast vabanemist. N.N.ist lähtuv oht avalikule korrale on reaalne ja piisavalt tõsine ning seeläbi on tuvastatud ka isikust tulenev oht julgeolekule. Elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne ning vajalik avaliku korra ja julgeoleku kaitseks. Kuna PPA tuvastas N.N.ist tuleneva reaalse ja jätkuva ohu avalikule korrale ja julgeolekule, siis tuleb lahkumisettekirjutus koheselt sundtäita pärast vanglast vabanemist. Antud juhul ei esine asjaolusid, mis tingiksid VSS § 74 lg-s 2 toodud reeglist erandi tegemist.
2.N.N. esitas 05.03.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 19.03.2019 puuduste kõrvaldamise avalduse. Kaebaja palus tühistada PPA 14.02.2019. a otsus ning ennistada kaebetähtaeg. Kaebaja põhjendused: PPA rikkus otsuse tegemisel põhjendamis-, uurimis- ja ärakuulamiskohustust. PPA otsusest ei nähtu, kas ja mille alusel võib jaatada kaebaja ohtu Eesti julgeolekule, mistõttu kaebaja eeldas, et PPA tühistas elamisloa ohu tõttu avalikule korrale. Elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei ole piisavalt põhjendatud ning vääralt on kaalutletud kaebaja toime pandud õigusrikkumistega seonduvaid asjaolusid. Kaebaja ei kujuta enam tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. PPA ei ole piisavalt arvesse võtnud inimlikke kaalutlusi ning elamisloa tühistamise tagajärgi isikule ja tema perele. PPA ei ole piisavalt põhjendanud, miks on proportsionaalne kaebajale teha lahkumisettekirjutus ja kohaldada sissesõidukeeldu 5 aastaks.
3.Tartu Halduskohus ennistas 27.03.2019. a määrusega kaebuse esitamise tähtaja. Tartu Ringkonnakohus jättis 30.04.2019. a määrusega halduskohtu 27.03.2019. a määruse muutmata.
4.Tartu Halduskohus jättis 30.08.2019. a otsusega kaebuse tervikuna rahuldamata; tühistas 24.04.2019. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse ning jättis kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Otsuse põhjendused: Kaebaja käitumist analüüsides on alus arvata, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule on reaalne ja piisavalt tõsine. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Tegemist on piisavalt tõsise ohuga ning isik tuleb saata Eesti Vabariigist välja kodakondsusjärgsesse riiki ja kohaldada 5 aastaks sissesõidukeeldu. Asjaolu, et kaebaja on vanglas läbinud sõltuvusrehabilitatsiooni- ja sotsiaalprogramme, ei muuda kaebaja tegusid. Asjaolu, et kaebajal on olemas Eestis pärast vanglast vabanemist elukoht, ei anna alust asuda seisukohale, et kaebaja elaks seadusekuulekalt. Kaebajal on võimalus vanemate ja õega suhelda tema väljasaatmise korral kodakondsusjärgses riigis. Kaebaja ei ole taotlenud Eesti kodakondsust ega ole Eesti ühiskonda lõimunud. Kaebajal on olemas eeldused Venemaa Föderatsioonis hakkama saamisel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.N.N. esitas 30.09.2019 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.08.2019. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tühistada PPA 14.02.2019. a otsus täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Väljasaatmise eeldused ei ole täidetud. Kohus hindas kaebaja ohtlikkust üksnes kaebaja kriminaalsele taustale tuginedes ning jättis arvestamata muud kaebajaga seotud asjaolud (VMS § 241 lg 3). Kaebaja pole pärast karistuse kandmist uusi kuritegusid toime pannud. Kuna kaebaja on karistuse kandnud, siis on temale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine sisuliselt karistuse jätk. Tagajärjed kaebaja jaoks Venemaale saatmisel oleksid äärmiselt kahjulikud, kuna kaebajal puuduks Venemaal tugivõrgustik, vara jms. Kaebajal on HIV ja C-hepatiit. Pole kindel, kas Venemaal on vajalikud ravimid kättesaadavad. Kaebaja puhul ei esine tegelikku ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuna ta on õigust rikkunud vähem võrrelduna haldusasjas nr 3-17-1545 olnuga. Sissesõidukeelu kohaldamine piirab Euroopa Liidu kodaniku liikumisõigust (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ).
6.PPA esitas 05.12.2019 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kohus hindas piisava täpsusega isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. PPA hinnang osutus õigeks, kuna kaebaja pani pärast vanglast vabanemist 21.10.2019 toime varavastase süüteo. See näitab kaebaja lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra vastu. Kaebajast lähtuv oht on tunduvalt tõsisem, kui oli seda isikust lähtuv oht haldusasjas nr 3-17-1545. Lisaks käitus isik haldusasjas nr 3-17-1545 väga eeskujulikult ja õiguskuulekalt nii vangistuse ajal kui ka vangistusest vabanemise järel. PPA ei pidanud direktiiviga 2004/38/EÜ arvestama, kuna direktiivi esemeks on Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigus liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, kuid kaebaja ei ole Euroopa Liidu kodanik ega ole liidu kodaniku pereliige.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et N.N.i apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 30.08.2019. a otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtule ei nähtu vaidlustatud otsusest ega asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti või rikkunud asja lahendamisel kohtumenetluse norme.
9.PPA tunnistas 14.02.2019. a otsusega (dtl 191-200, p-d 16-17) kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, viidates otsuse põhjendustes ka direktiivi 2003/109/EÜ art-tele 9 ja 12. Kinnipidamisasutusest vabanemisel sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguslike alustena käsitas PPA otsuses (p-d 18-19) VSS § 72 lg 2 p-i 4 ja § 74 lg-t 2. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et enne otsuse andmist teavitas PPA kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest (dtl 155-156) ning on ka kaebajale selgitanud, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine (dtl 173). PPA andis kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mida kaebaja ka tegi (dtl 171 ja 189-190). Seega on kaebaja ära kuulatud.
10.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 3 kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa eelviidatud alusel kehtetuks tunnistamisel
välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Silmas tuleb pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav kaalutlusotsus on ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine (RKHK 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545, p-d 15, 19 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika). Oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Üheks avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks on juba eelduslikult kuriteo toimepanemise fakt. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (RKHK 27.02.2014. a otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 16-17). Karistatavatest tegudest kõige tõsisemateks ja seega avalikku korda kõige enam ohustavateks tuleb pidada karistusseadustiku eriosa normides nimetatud kuritegusid. Kuritegude toime panemine kahjustab väga tõsiselt avalikku korda ning kuritegelikult käituv inimene kujutab endast suurt ohtu avalikule korrale ja kogu ühiskonna julgeolekule (TlnHK 24.11.2009. a otsus nr 3-09-2011, p 21).
11.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses (dtl 247-254) üksnes lakooniliselt, et ei esine aluseid elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja arvates ei ole väljasaatmise eeldused täidetud ja halduskohus jättis arvestamata kaebajaga seotud muud asjaolud (VMS § 241 lg 3). Ringkonnakohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu.
12.PPA asus vaidlustatud otsuses pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kokkuvõttes seisukohale, et kaebajast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale on reaalne ja piisavalt tõsine ning seeläbi on tuvastatud ka isikust tulenev oht julgeolekule. Nagu eelnevalt viidatud, on kohtupraktikas jaatatud isikust tuleneva julgeoleku ohu sisustamist läbi reaalse ja piisavalt tõsise ohu avalikule korrale. Ühtlasi nähtub PPA otsusest veendumus, et kaebaja võib kuritegusid sooritada ka tulevikus ning seetõttu on temast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule ka jätkuv. PPA võttis põhjendatult arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust (s.h ohtu rahvatervisele). Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kahel korral (dtl 147-152 ja 159-179), viimati narkootilise aine (fentanüül) ebaseaduslikus omandamises, valdamises ja edasiandmises (karistusseadustiku § 184 lg 2 p-d 1 ja 2), millise esimese astme kuriteo pani kaebaja toime katseajal viibides. Seejuures tegutses kaebaja narkootilise aine käitlemisega pikka aega (vähemalt 7 kuud) ning leitud narkootilise aine lõpptarbimisse sattumisel oleks reaalses ohus olnud umbes 900 inimese elu ja tervis. Kaebaja käitles narkootilist ainet majandusliku kasu teenimise eesmärgil. Veel on kaebajat karistatud väärteokorras 15-nel korral. PPA hindas tõenäoliseks, et kaebaja võib lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise ning seega kujutab ta endast ohtu ka pärast vanglast vabanemist. Seejuures lähtus PPA ka Tartu Vangla ettepanekust (dtl 143-146), milles hinnati kaebaja avalikkusele (risk ühiskonnas) ohtlikuks ning leiti, et korduv Eesti õiguskorra eiramine näitab, millist ohtu kujutab võõra riigi tahtlikult mitteseaduskuulekas kodanik Eesti avalikule korrale. Vangla väitel (ettepaneku alajaotus III) on ohustatud ühiskond tervikuna.
13.Lisaks analüüsis PPA otsuses (p 17), kas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse, avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitsmiseks vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 lg-le 1 ja VMS § 241 lg-le 3. Selleks kaalus PPA vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt lisaks kaebaja süütegudele ka kaebaja isikust tulenevaid asjaolusid. Kaebajal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ja tema emakeel on vene keel. Kaebaja on küll omandanud eesti keele tasemel A1, kuid ta ei ole avaldanud soovi taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust. Tartu Vangla ettepaneku järgi on kaebajal lähedased suhted säilinud vaid emaga, mitte isa ega õega. Kaebajal ei ole abikaasat ega lapsi. PPA tõdes, et kaebaja emal, isal ja õel, kes kõik on Venemaa Föderatsiooni kodanikud, on võimalus kaebajat Venemaal külastada. Ühtlasi tõdes PPA, et kaebaja vanus (31 aastat) karistusaja lõpus ei sea talle takistusi Venemaa Föderatsioonis lõimumiseks. Kaebaja ei ole eeltoodu õigsust asjas kahtluse alla seadnud. Ka ei ole kaebaja nimetanud asjas mingeid muid olulisi tegureid, mida PPA pidanuks elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel arvesse võtma. Halduskohus nõustus PPA kaalutlustega. Seega on ebaõige kaebaja väide, et halduskohus hindas tema ohtlikkust üksnes kriminaalsele taustale tuginedes. Halduskohus on selgelt juhindunud kohtupraktikast, mille kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei või tugineda pelgalt isiku süüdimõistmisele (RKHK 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545, p 29). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et PPA lähtus elamisloa kehtetuks tunnistamisel asjakohastest kaalutustest.
14.PPA teatas 05.12.2019. a vastuses apellatsioonkaebusele (dtl 265-270, et kaebaja on pärast vanglast vabanemist jätkanud varavastaste süütegude toimepanemist. PPA lisas vastusele PPA 12.11.2019. a otsuse väärteoasjas nr 2316,19,009388 (dtl 272-274), mille ringkonnakohus võtab asjas tähtsust omava tõendina käesoleva asja materjalide juurde (HKMS § 62 lg 2). Kaebaja vabanes vanglast 03.05.2019. PPA 12.11.2019. a otsuse kohaselt pani kaebaja 21.10.2019 toime varavastase süüteo. Seega ilmneb, et kuigi kaebaja läbis vangistuse jooksul mitmeid programme, mille eesmärk oli kaebaja õiguskuulekale teele suunamine, ei ole see tulemust andnud, kuivõrd üksnes ca 6 kuud peale vanglast vabanemist on kaebaja toime pannud uue väärteo. Ühtlasi on eeltoodud tõendiga ümber lükatud kaebaja apellatsioonkaebuses väidetu, et ta ei ole pärast vanglast vabanemist ühtegi rikkumist toime pannud.
15.Kõike eeltoodut arvestades leidis halduskohus õiguspäraselt, et PPA otsus elamisloa kehtetuks tunnistamise osas on põhjendatud, sest kaebaja kujutab endast reaalset, piisavalt tõsist ja jätkuvat ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule, täites seega VMS § 241 lg 1 p 2 faktilised eeldused.
16.Kaebaja suhtes kohaldati sundtäitmisele kuuluvat lahkumisettekirjutust koos sissesõidukeeluga VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 alusel. VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VVS § 74 lg 2 kohaselt kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui 5 aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Kohtupraktikas on selgitatud, et kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud tuleb korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (s.h lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (RKHK 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545, p-d 21 ja 34).
17.Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise eeldusena nõutava ohu lävend on ületatud (tuvastamist on leidnud kaebajast lähtuv tegelik, piisavalt tõsine ja jätkuv oht Eesti Vabariigi avalikule korrale ja seeläbi ka julgeolekule), siis oli PPA-l alus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks. Lahkumisettekirjutuse tegemise osas nähtuvad PPA otsusest (p 18) sellekohased konkreetsed ja selged isikut ja tema käitumist iseloomustavad põhjendused. Ka kaalus PPA sissesõidukeelu kohaldamisel, kas keeldu kohaldada ja milline keelu pikkus on proportsionaalne, leides otsuses (p 19), et antud juhul ei esine asjaolusid, mis tingiksid VSS § 74 lg-s 2 toodud reeglist erandi tegemise. Kaebaja ei ole asjas esile toonud taolisi asjaolusid, millest tingituna pidanuks PPA hindama 5-aastasest tähtajast lühema sissesõidukeelu kohaldamise võimalikkust. PPA otsus on eeltoodud osas materiaalselt õiguspärane. Seega leidis halduskohus õigesti, et PPA otsus on põhjendatud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda, et lahkumiskohustuse kohene sundtäitmine ja sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes on vajalik ja põhjendatud. Seega on käesoleval juhul täidetud VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 rakendamise eeldused. Kaebaja vastupidised väited on põhjendamatud.
18.Kaebaja väitel on tal HIV ja C-hepatiit ning ta ei ole kindel, kas Venemaal on vajalikud ravimid kättesaadavad. Ringkonnakohus märgib, et Venemaa Föderatsioon ei ole riigiks, mille puhul võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et seal ei ole võimalik saada vajalikku arstiabi. Sellest asjaolust tulenevalt ei ole võimalik pidada lahkumiskohustuse täitmise nõudmist õiguslikult lubamatuks (RKHK 19.06.2012. a otsus nr 3-3-1-84-11, p 51).
19.Kaebaja väitel on tema kohtuasi analoogne haldusasjaga nr 3-17-1545. Ringkonnakohus seda kaebaja seisukohta ei jaga. Haldusasjas nr 3-17-1545 pidas Riigikohus oluliseks, et selles asjas ei olnud isikut süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises või vägivallaga seotud süütegudes (otsuse p 27). Erinevalt haldusasja nr 3-17-1545 asjaoludest on kaebaja aga süüdi mõistetud grupiviisilises narkootilise aine käitlemises majandusliku kasu eesmärgil. Ühtlasi ilmnes käesolevas asjas, et kaebaja on pärast vanglast vabanemist toime pannud uue süüteo. Haldusasjas nr 3-17-1545 ei pannud aga isik pärast vanglast vabanemist ja kohtumenetluse ajal toime ühtegi uut süütegu. Seega haldusasja nr 3-17-1545 asjaolud erinevad käesoleva haldusasja asjaoludest.
20.Kaebaja väidab, et sissesõidukeelu kohaldamine piirab Euroopa Liidu kodaniku liikumisõigust, viidates Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2004/38/EÜ. Ringkonnakohus nõustub PPA 05.12.2019. a vastuses väljendatuga, et eelnimetatud direktiiv1 käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kuid kaebaja ei ole Euroopa Liidu kodanik ega liidu kodaniku pereliige, vaid ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja välismaalane VMS § 3 mõistes. Seega on kaebaja eeltoodud väide käesolevas asjas asjakohatu.
21.Kaebaja väidab, et temale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on sisuliselt karistuse jätk. Ringkonnakohtule jääb kaebaja eeltoodud väide arusaamatuks, kuna käesoleva vaidluse ese ei seondu kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks kaebajale selgitada, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest, vaid tegemist on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega (RKHK 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545, p 21; 13.04.2016. a otsus nr 3-3-1-2-16, p 9).
22.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.08.2019. a otsuse muutmata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioonkaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu 15 eurot (dtl 260). Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jääb apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1).
24.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses ringkonnakohtu algatusel kaebaja nimi tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.