Rahvastik › Välismaalased

midagi, N. on elanud kogu elu Eestis ning vanglas on läbi viidud tema suhtes rehabilitatsiooniprogramm.

Politsei- ja Piirivalveamet on teinud 14.02.2019 otsuse nr 15.3-3.4/96-1, mille kohaselt on tunnistatud N. pikaajalise elaniku elamisluba nr 1012717313/PE kehtetuks alates 14.02.2019 ning tehti ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele N. kinnipidamisasutusest vabanemisel. N. suhtes on kohaldatud sissesõidukeeld 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. N. esindaja on esitanud halduskohtule kaebuse, milles taotleb PPA 14.02.2019 otsuse nr 15.33.4/96-1 tühistamist ja kaebetähtaja ennistamist. 21.03.2019 kohtumäärusega on kaebus menetlusse võetud ja kohustatud vastustajat andma vastus kaebetähtaja kohta. PPA on kohtule vastanud, et kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele. 27.03.2019 kohtumäärusega on kohus ennistanud N. kaebuse esitamise tähtaja PPA 14.02.2019 otsuse vaidlustamiseks, kohtumäärus jõustus 23.05.2019. Kohus on kohaldanud ka esialgset õiguskaitset ning peatanud N. suhtes tehtud PPA 14.02.2019 otsuse nr 15.3-3.4/96-1 kehtivuse kuni käesolevas haldusasjas kohtulahendi jõustumiseni. Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Kaebaja seisukohalt on PPA otsust tehes rikkunud menetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud põhjendamiskohustust, uurimiskohustust ja menetlusosalise ärakuulamiskohustust. Kaebaja leiab, et kuigi isikut on karistatud kriminaalkorras vangistusega, tuleb arvesse võtta ka muid asjaolusid, kaebaja märgib, et PPA on otsust tehes jätnud arvesse võtmata, et isik on olnud pikaajalises vangistuses ehk narkootikumidest võõrutatud. Kaebaja on läbinud sõltuvusrehabilitatsiooniprogrammi, kaebajal on vabanemisjärgselt elukoht olemas. Kaebaja arvates on PPA vääralt ning põhjendamatult jõudnud järeldusele, et kaebaja on ohuks praegusel ajal Eesti avalikule korrale. Antud juhul on tegemist prognoosotsusega, millele tuleb kohtul hinnang anda. Kaebaja on rõhutanud, et on Eestis elanud terve elu ning Eestis on ka kaebaja perekond, kaebaja eesti keele oskus on hinnatud A1 tasemele. PPA on teinud kaalutlemata elamisloa tühistamise otsuse. Alternatiivselt märgib kaebaja, et isegi kui elamisloa kehtetuks tunnistamine on õiguspärane, ei tähenda see seda, et lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine oleks proportsionaalsed. Kaebaja taotleb tühistada Politsei ja Piirivalveameti 14.02.2019 otsus nr 15.3-3.4/96-1. Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on märkinud, et kaebajast tulenev oht seisneb narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises, mis on ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Narkosüütegusid peetakse rahvatervise vastasteks süütegudeks, mis ei ole üksnes riigisisene vaid on ka rahvusvaheline õigushüve. Kaebaja on uue kuriteo toime pannud katseajal, mis tähendab, et kaebaja ei kasutanud võimalust vabaduses seaduskuulekalt käituda. Vastustaja märgib, et kaebaja on narkootilise aine käitlemisega tegelenud pikka aega, olles otseseks ohuks rahvatervisele ja avalikule korrale ning analüüsi tulemusena jõudis PPA järeldusele, et kaebajast lähtuv oht esineb ka pärast vanglast vabanemist. PPA on arvestanud, et kaebaja sündis küll Eestis, kuid tema lähikondlased ema, isa ja õde on Vene Föderatsiooni kodanikud ning kaebajal on kõik eeldused olemas selleks, et Vene Föderatsioonis hakkama saada. PPA arvates võib lahkumisettekirjutuse sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule.

Sissesõidukeelu osas on PPA seisukohal, et ei esine asjaolusid, mis tingiksid 5-aastasest sissesõidukeelust erandi tegemist ehk lühemaks ajaks sissesõidukeelu kohaldamist. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. 2.Käesolevas asjas vaidlustab kaebaja Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2019 otsust nr 15.33.4/96-1 haldusakti tühistamise nõudes, millega on otsustatud tunnistada N. pikaajaline elamisluba nr 1012717313/PE kehtetuks alates 14.02.2019 ning on tehtud ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks pärast vanglast vabanemist ning on kohaldatud sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. N. karistusaeg on lõppenud 03.05.2019. Kohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset (kohtumäärus 24.04.2019) , millega on peatatud eelnimetatud otsuse kehtivus kuni käesolevas haldusasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni. 3.Välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega elamisloa kehtetuks tunnistamisel tehakse kindlaks isikust lähtuv oht ning otsustatakse, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba. VMS koostoimes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega (VSS) ei eristata olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg 1 tuleb arvestada Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 12 p 1 sätestatuga. Seega kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb nimetatud direktiivist lähtuvalt tuvastada, et isik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. 4.Tulenevalt Nõukogu direktiivist 2003/109/EÜ võivad liikmesriigid kooskõlas siseriikliku õigusega nõuda kolmandate riikide kodanikelt, et need täidaksid integratsioonitingimusi. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldutakse avaliku korra ja julgeolekuga seotud põhjustel. Direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 12 p 3 kohaselt peab riik pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisel arvestama mitmete teguritega. Arvesse peab võtma välismaalase elukohariigis elamise kestust ning sidemete olemasolu sellega, mida antud juhul PPA on kaalutlenud koos teiste asjaoludega. Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ kohaselt ei ole pikaajalisel elanikul enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu riigi avalikule korrale ja julgeolekule. Riigikohus on märkinud (3-17-1545) kohtulahendis, et elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest, vaid tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmisele. 5.Antud juhul tuleb tuvastada kas isik on ohtlik riigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Asja materjalide kohaselt on kaebajat karistatud kahel korral, millest mõlemad on kehtivad kriminaalkaristused. Teisel korral on kaebajat karistatud kahe narkootilise aine omamise ja omandamisega seotud süütegude ning kahe narkootilise aine käitlemisega seotud süüteo eest. Individuaalse täitmiskava alusel on kaebaja risk ühiskonnas seotud sõltuvusprobleemidega. Vangla hinnangul on isiku vähem ja rohkem ohtlikud kuriteod olnud kantud suuresti eesmärgist olla ise narkootilise ainega varustatud, samuti on välja toodud sõltuvusprobleemid. Kuriteo episoodide kohaselt on kaebaja ohtu seadnud narkootilise aine lõpptarbijate elu ja tervise, ostes narkootilisi aineid edasimüümise eesmärgil ja toetas narkootilise aine müügiturgu Eesti

Vabariigis enda majandusliku kasu saamise eesmärgil. PPA on esile toonud ka selle, et nägi ohtu kaebaja poolt käideldud narkootilise aine koguses, see on olukorras kus oleks realiseerunud 11.02.2015 hotelli G9 läbiotsimise käigus leitud fentanüüli lõpptarbimisse sattumine, mille tõttu oleks reaalses ohus olnud umbes 900 inimese elu ja tervis. PPA on ka märkinud, et kaebaja tegutses narkootilise aine käitlemisega ca 7 kuud, mis on üsna pikk aeg. Kohus nõustub eeltoodu alusel PPA-ga, et isik on toime pannud teo, mis on ohuks rahvatervisele ja avalikule korrale, tegemist on raske teoga, kuna narkosüütegu ei ole ainult riigisisene probleem vaid ka rahvusvaheline ja hõlmab kogu ühiskonna julgeolekut. Kohus nõustub ka selles PPA-ga, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on reaalne ja piisavalt tõsine. N.it on karistatud ka 15 korral väärteokorras, mis näitab kaebaja suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda. Kokkuvõttes oma tegevusega on kaebaja loonud suure ja reaalse ohu avalikule korrale. ITK-st nähtuvalt on välja toodud, et kaebaja kuriteod on muutunud raskemaks ja ühiskonnaohtlikumaks arvestades seda, et varasemalt on isikut karistatud varavastaste kuritegude eest, nüüd on narkovahendamine, eesmärgiga olla ise varustatud narkoainega. Soodusteguriks on olnud grupi mõju ja sõltuvusprobleemid.

6.Kuigi kohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset ja peatanud kaevatava otsuse kehtivuse asja menetluse ajaks, asub kohus seisukohale, et oht avalikule korrale on reaalne ja püsiv pärast vanglast vabanemist. Kohus nõustub PPA-ga, et analüüsides kaebaja käitumist, on alust arvata, et kaebajast tulenev lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule on reaalne ja piisavalt tõsine. 7.Asjaolu, et kaebaja on vanglas läbinud sõltuvusrehabilitasiooniprogramme ja sotsiaalprogramme, ei muuda kaebaja tegusid ja seda, et pärast vanglast vabanemist ei ohusta kaebaja avalikku korda. Asjaolu, et kaebajal on olemas Eestis pärast vanglast vabanemist elukoht, ei anna alust asuda seisukohale, et kaebaja elaks seadusekuulekalt. Õige on PPA seisukoht selles, et kaebaja seisab silmitsi vabanemisel tegeliku eluga ning ta peab seadusekuulekalt vabaduses hakkama saama. Nii kaebaja kui ka tema ema, õde ja isa on Venemaa Föderatsiooni kodanikud ning suhteid on kaebaja säilitanud vaid emaga. Kuna kõik nimetatud isikud on Vene Föderatsiooni kodanikud, on kaebajal võimalus suhelda nendega tema väljasaatmise korral kodakondsusjärgses riigis. Kaebaja on Eestis sündinud ja tema eesti keele tase on A1, kaebaja ei ole taotlenud Eesti kodakondsust ja ei ole Eesti ühiskonda lõimunud. Kaebaja on ise rõhutanud oma kaebuses, et tema eesti keele oskus on puudulik. Kohus märgib, et Eesti riigil on õigus saata välja välismaalast, kes on toime pannud Eesti riigi territooriumil kuritegevust olenemata sellest, et isik on Eestis sündinud ja kasvanud. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on toodud ka seisukohti, et raske kuriteo toimepanemine kaalub üles isiku õiguse perekonnaga koos olemise ning seonduvalt sellega võib isiku välja saata kodakondsusjärgsesse riiki ja kohaldada ka sissesõidukeeldu 5 aastaks. Kuna tegemist on PPA kaalutlusotsusega nii lahkumiskohustuse kui ka sissesõidukeelu kohaldamise osas, nõustub kohus PPA kaalutlustega, et tegemist on piisavalt tõsise ohuga ning isik tuleb saata Eesti Vabariigist välja oma kodakondsusjärgsesse riiki ja kohaldada 5 aastaks sissesõidukeeldu. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebajal on olemas eeldused Venemaa Föderatsioonis hakkama saamisel ning VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Antud juhul on elamisloa kehtetuks tunnistamine ja ettekirjutuse tegemine Eestist lahkumiseks igati põhjendatud. Kuna N.il puudub pärast elamisloa kehtetuks tunnistamist alus Eesti Vabariigis viibimiseks pärast vanglast vabanemist (kohtu poolt kohaldatud esialgse õiguskaitse mõju

lõppemisel), tuleb täita ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks. Vastavalt VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib lahkumisettekirjutuse kohe täita kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 74 lg 2 kohaselt kui isikule ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Antud juhul ei ole kohaldatud isikule vabatahtlikku lahkumise tähtaega, vaid kohaldati sundtäitmisele kuuluv lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeeluga. 8.Kokkuvõtvalt märgib kohus, et kaevatav otsus on põhjendatud, teostatud on kaalutlusõigust, kaevatav otsus on proportsionaalne, välja antud selleks pädeva isiku poolt, haldusakt omab nii faktilisi kui õiguslikke aluseid ja on antud kehtiva õiguse alusel. Kohus on nõustunud PPA-ga, et kaebaja Eestisse jäämine on ohuks Eesti Vabariigis avalikule korrale ja riigi julgeolekule, PPA ei ole rikkunud põhjendamiskohustust, kaebajale on antud võimalus selgituste esitamiseks, asja menetlemisel ei ole rikutud menetlusnorme. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. 9.Kuna kohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset ja peatanud PPA otsuse 14.02.2019 nr 15.33.4/96-1 kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni ja kohus on jätnud kaebuse rahuldamata, tuleb kohtul tühistada käesoleva kohtuotsusega kohtumäärusega 24.04.2019 kohaldatud esialgne õiguskaitse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 253 lg 3 alusel, kuna kaebus jääb rahuldamata. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega käesolevas asjas. 10.Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 11.Menetluskulud Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. PPA ei ole menetluskulusid esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.