Taotleja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2020. a määruse haldusasjas nr 3-20-364 resolutsiooni punkti 2 peale.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2020. a määruse haldusasjas nr 3-20-364 resolutsiooni punkt 2 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav XX esitas Tartu Vanglale 10.07.2019 ja 25.07.2019 avaldused, mille kohaselt on YY tema esindajaks Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK). YY esitas Tartu Vanglale 26.07.2019 samasisulise kinnituse. XX paigutati Tartu Vanglast 15.01.2020 ümber Tallinna Vanglasse. Tallinna Vangla 16.01.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/16 on XX suhtes kohaldatud vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 p-des 1–5 sätestatud täiendavaid julgeolekuabinõusid (mh paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse ning piiratud vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust) kuni 16.04.2020. XX kannab alates 19.02.2020 distsiplinaarkaristust kartserikambris. XX on Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud korduvalt taotlusi võimaldada tal graafikuväliselt helistada YY-le, kuid vangla ei ole seda võimaldanud. YY kinnitas Tallinna Vanglale 20.02.2020 avalduses, et on jätkuvalt XX esindaja.
2.XX esitas Tallinna Vanglale 21.02.2020 vaide, milles tõi välja, et helistada võimaldatakse ainult korra nädalas 20 minutit, kuid et vaide esitajal on pooleli mitu kohtuasja, tuleb tal esindajaga suhelda pereliikmetega suhtlemise arvelt. Lisakõnede võimaldamata jätmine piirab seega vaide esitaja õigust suhelda oma perega. Vaide esitaja taotleb enda õiguste piiramise lõpetamist ning nõustajale / esindajale helistamise võimaldamist vastavalt vajadusele (graafikuväliselt) 1–2 korda nädalas 1–2 tundi. YY esindab vaide esitajat haldus- ja tsiviilasjades ning muudes õigusalastes küsimustes, samuti aitab koostada dokumente EIK jaoks. Esindajaga on vaja suhelda graafikuväliselt, et säiliks ka suhtlus perega.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 26.02.2020 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus võimaldada tal erakorraliselt helistada oma esindajale YY-le. Tartu Vanglas võimaldati taotlejal esindajale helistada ka graafikuvälisel ajal (s.o kaks korda nädalas kuni 2 tundi korraga), mistõttu ei olnud taotlejal vajadust erakorraliste kõnede tegemiseks. Pärast tema Tallinna Vanglasse ümberpaigutamist 15.01.2020 ei ole esindajale graafikuväliselt helistada enam võimaldatud. Kõneaja kokkuhoidmiseks on taotleja suhelnud oma perega üksnes väga piiratud ulatuses. Sellega võetakse taotlejalt võimalus resotsialiseeruda, mis on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasnevaid tagajärgi ei ole taotlejale võimalik hiljem heastada.
4.Tallinna Vangla vaidles 03.03.2020 kirjalikus seisukohas taotlusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. XX ei heida vanglale ette mitte seda, et tal ei võimaldata helistada oma esindajale, vaid seda, et tal ei lubata esindajale helistada graafikuvälisel ajal. Taotlusest ei selgu, mis ajal konkreetselt isik helistada soovib ning mis tingib helistamise erakorralisuse. Samuti ei selgu, millised kaebaja õigused saavad pöördumatult kahjustatud. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutamist vähemalt korra nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Kuivõrd XX viibib alates 15.01.2020 lukustatud kambris ja alates 19.02.2020 kartserikambris, siis kohaldatakse tema puhul helistamisele Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 11/18/88 kinnitatud kodukorra p-des 12.3.1.3 ja 12.3.3.2 sätestatut. Tallinna Vangla ei ole piiranud XX õigust helistada oma esindajale, vaid võimaldanud seda ettenähtud korras. Isiku telefonikõnede logist nähtub, et ta on saanud helistada oma esindajale 17.01.2020, 24.01.2020, 31.01.2020, 07.02.2020, 14.02.2020, 20.02.2020 ja 27.02.2020. YY ei ole advokaat ega ka kaitsja või ametiisik VangS § 28 lg 3 tähenduses, mistõttu ei pea talle helistamine olema korraldatud piiranguteta. VangS § 28 lg-s 3 sätestatud telefonikõnede piiramise keelu puhul on silmas peetud eelkõige helistamist kaitsjale kriminaal- või väärteomenetluses. Tsiviil- või halduskohtumenetluses esindaja puhul tuleb hinnata helistamise vajaduse olulisust ning graafikuvälisel ajal helistamiseks peab olema mõjuv põhjus (vt Riigikohtu 13.11.2007 otsus nr 3-3-1-46-07, p 12). XX ei ole oma korduvates taotlustes toonud välja mõjuvat põhjust, miks ta peaks saama helistada YY-le graafikuvälisel ajal. Kõnelogide kohaselt on isik saanud helistada nii emale kui ka isale. Kuigi kõnede kestus on olnud 1–8 minutit, ei saa sellest järeldada, et neist ei piisa peresuhete hoidmiseks. Samuti on XX teinud märkimisväärselt pikemaid kõnesid telefoninumbritele, mis ei kuulu tema emale ega isale, samuti mitte tema esindajale. Seega ei saa väita, et isikul puudus võimalus oma perega pikemalt suhelda.
5.Tallinna Halduskohus jättis 05.03.2020 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). XX on soovinud helistada erakorraliselt YY-le, kes on tema nõustaja ja esindaja nii EIK-s kui ka muudes haldusasjades. YY on taotleja jätkuvat esindamist kinnitanud viimati 20.02.2020 kirjas. XX vaie ei ole ilmselgelt perspektiivitu, kuid hinnata tuleb ka esialgse õiguskaitse vajadust. XX on 15.01.2020–18.02.2020 viibinud lukustatud kambris ja viibib alates 19.02.2020 kartserikambris. Seega tuleb XX õigust telefoni 2(6)
3-20-364 kasutamisele hinnata VangS § 28 lg-te 1 ja 3, VSKE § 51 lg-te 2 ja 3 ning Tallinna Vangla kodukorra p-de 12.3.1.3, 12.3.3.2 ja 12.3.3.3 alusel. YY ei ole advokaat ega ametiisik VangS § 28 lg 3 tähenduses, samuti ei olnud ta XX kaitsjaks kriminaalasjas nr 1-18-6385. Samas peab kinnipeetav saama piisaval ja vajalikul määral suhelda ka oma mitteadvokaadist volitatud esindajaga haldusasjades, kuigi selline suhtlemine ei mahu VangS § 26 ja § 28 lg 3 reguleerimisalasse. Kinnipeetaval peab olema ka haldusasjast tuleneva vaidluse puhul võimalik kokku saada oma esindajaga, kes ei ole advokaat, põhjendatud vajaduse korral rohkem, kui on sätestatud VangS §-s 24, ning telefoni teel suhelda suuremas ulatuses kui tuleneb VangS § 28 lg-st 1, VSKE-st ja vangla kodukorrast. Kinnipeetaval ja tema volitatud esindajal, kes ei ole advokaat, peab olema võimalus suhelda ka kartserikaristuse kandmise ajal, kui seda tingib kinnipeetava õiguskaitse põhjendatud vajadus. Kinnipeetava helistamine oma volitatud esindajale ei tohi toimuda lähedastega suhtlemiseks ettenähtud võimaluste arvelt, sest see võib ohustada kinnipeetava resotsialiseerumiseks oluliste sidemete säilimist. Samas ei pea kinnipeetaval olema võimalusi suhelda mitteadvokaadist esindajaga piiramatult. Vanglal on sellises olukorras oluline kaalumisruum ja keeldumise korral põhjendamiskohustus (vt Riigikohtu 21.05.2014 määrus nr 3-3-1-26-14, p-d 14–16). Tallinna Vangla on võimaldanud XX-l helistada YY-le üldises korras (st vastavalt V-hoone telefoni kasutamise graafikule) 17.01.2020, 24.01.2020, 31.01.2020, 07.02.2020, 14.02.2020, 20.02.2020 ja 27.02.2020. Taotleja on soovinud esindajale helistada ka 28.01.2020, 04.02.2020, 14.02.2020, 18.02.2020, 20.02.2020 ja 22.02.2020 ning erakorraliselt 03.02.2020 ja 05.02.2020. Kuna XX taotlustest ei nähtu põhjuseid, miks tal oli vaja neil kuupäevadel esindajale helistada, ei saanud Tallinna Vangla kaaluda helistamise vajaduse olulisust. Sellest, et taotlejal võimaldati Tartu Vanglas 2019. a sügisel teha oma esindajale erakorralisi kõnesid, saab järeldada, et XX ei viibinud tol perioodil kartseris või muus kinnises tsoonis, mis välistanuks telefoni piiramatu kasutamise. Kuna XX on saanud oma esindajaga aktiivselt suhelda alates 2019. a augustist, on tal seega olnud piisavalt võimalusi arutada oma võimalikku kohtuasja. Taotleja ei ole samas esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks üldse EIK-sse pöördunud. Vähese helistamisega kaasnevad võimalikud probleemid resotsialiseerumisel ei ole selliseks kiireloomuliseks põhjuseks, mis tingiks esialgse õiguskaitse vajaduse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX palub 10.03.2020 määruskaebuses halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 tühistada ja rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Taotleja viibis ka Tartu Vanglas alates 03.11.2018 kinnises osakonnas. Samuti on ebaõige halduskohtu seisukoht, et taotlejale ei ole tekkinud kahjulikke tagajärgi, sest need on juba tekkinud, kuna taotleja ei ole saanud perega piisavalt suhelda. Kuigi taotleja on helistanud ka tuttavatele, siis vastustaja poolt välja toodud 19.01.2020, 28.01.2020 ja 31.01.2020 telefonikõnesid ei teinud taotleja, vaid teine kinnipeetav tema kaardiga, mis oli vanglale teada, sest selle kohta on koostatud ettekanne. Seega ei saa neid lugeda XX kõnedeks. Taotlejale ei ole keegi selgitanud, et ta peab helistamisvajadust põhjendama, ega ka küsinud helistamise põhjust. Taotleja ei soovi oma esindajale / nõustajale helistada piiramatult, vaid üksnes mõned lisakorrad nädalas. Esindaja / nõustaja aitab koostada menetlusdokumente ja pole võimalik rääkida nende kõnede tegemisest graafikujärgsel ajal, mis on mõeldud perega suhtlemiseks. Taotleja on esindajaga alates 2019. a augustist küll aktiivselt suhelnud, kuid tal ongi pooleli erinevaid kohtuvaidlusi, mistõttu on tal tarvis esindajaga suhelda tavapärasest suuremas mahus. Telefonikõnede mittevõimaldamine on vastuolus Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-26-14 väljendatud seisukohtadega ja vangla ei ole keeldumise aluseks olnud kaalutlusi esitanud ega keeldumist sisuliselt põhjendanud. Suuliselt esitatud põhjendus, et 3(6)
3-20-364 väidetavalt ei ole YY enam taotleja esindaja, on juba ümber lükatud. Taotleja soovib erakorralise helistamise võimaldamist, et koos esindajaga koostada dokumente haldusasjades ja kaebust EIK-le ning saada muud juriidilist nõu. Seda tuleb teha graafikuväliselt, et suhelda rohkem perega. Seniste telefonikõnede logist nähtub, et suurema osa ajast on taotleja kasutanud suhtlemiseks esindajaga, mistõttu kujutab Tallinna Vangla tegevus endast otsest taotleja ja tema vanemate suhtlemise piiramist.
8.Tallinna Vangla teavitas 23.03.2020 vastuses kohtunõudele, et XX 21.02.2020 vaie on jäetud Tallinna Vangla 14.03.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/29-4 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei ole XX põhjendus, et tal on vaja esindajaga iga nädal 1–2 tundi konsulteerida EIK menetluses, haldus- ja tsiviilasjades ning muudes õigusalastes küsimustes, niivõrd mõjuv, et ta peaks saama helistada YY-le graafikuvälisel ajal. Põhjendatud vajaduse olemasolu ei kinnita ka asjaolud, et XX on saanud YY-ga aktiivselt suhelda juba alates 2019. a augustist ning puuduvad tõendid, et taotleja on üldse EIK-sse pöördunud. Kõnelogide järgi on XX saanud helistada nii perele (emale ja isale), tuttavatele kui ka esindajale. Seega ei ole vangla graafikuvälise helistamise mittevõimaldamisega rikkunud vaide esitaja õigusi. Tallinna Vangla võimaldab XX-l ka edaspidi helistada oma esindajale VangS-s, VSKE-s ja vangla kodukorras ettenähtud korras.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks nõuda selle kohta Tallinna Vanglalt täiendavat seisukohta, vaid arvestab vastustaja poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
10.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi XX 21.02.2020 vaie on praeguseks ajaks lahendatud ning Tallinna Vangla on jätnud selle 14.03.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/29-4 rahuldamata, ei mõjuta see XX määruskaebuse lahendamist, sest esialgse õiguskaitse taotlus oli halduskohtule esitatud vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg-d 2 ja 5) ja selle alusel oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine jätkuvalt võimalik, sest kaebusega halduskohtusse pöördumise tähtaeg ei ole veel lõppenud (vt HKMS § 249 lg 4; Riigikohtu 05.03.2020 määrus nr 3-19-2221, p 9).
11.Praeguses asjas on oluline silmas pidada, et vaidlus ei ole mitte selles, et Tallinna Vangla oleks piiranud XX-le VangS §-st 28, VSKE §-st 51 ja Tallinna Vangla kodukorrast tulenevat õigust telefoni kasutamiseks (s.o graafikujärgselt), vaid taotleja peab oma õigusi rikkuvaks seda, et vangla ei ole võimaldanud talle erakorralist helistamist (s.o graafikuväliselt). Samuti ei ole XX väitnud, et Tallinna Vanglas graafikujärgselt võimaldatav helistamine ei vastaks iseenesest VangS § 28 ja VSKE § 51 tingimustele. Kuna YY ei ole advokaat, kaitsja ega VangS § 28 lg-s 3 nimetatud ametiisik, siis ei ole taotlejal temaga suhtlemiseks piiramatut telefoni kasutamise õigust ning VangS § 28 lg 3 ei ole praegusel juhul asjassepuutuv (nt Riigikohtu 13.11.2007 otsus nr 3-3-1-46-07, p 12). Riigikohus on 21.05.2014 määruses nr 3-3-1-26-14 (pd 14–16) siiski selgitanud, et kinnipeetaval peaks olema piisaval ja vajalikul määral õigus suhelda ka mitteadvokaadist volitatud esindajaga mh haldusasjades ja seonduvalt EIK-sse pöördumisega. Selleks tuleb põhjendatud vajadusel võimaldada kinnipeetavale telefoni kasutamist ka VangS-s, VSKE-s ja vangla kodukorras ettenähtust suuremas ulatuses, kuid siiski 4(6)
3-20-364 mitte piiramatult. Vangla peab seejuures kaaluma nii kinnipeetava õiguskaitsevajadust, võimalikke julgeolekuriske kui ka kinnipeetava vajadust suhelda lähedastega.
12.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole Tallinna Vangla rahuldanud ühtegi XX taotlust YY-le graafikuväliselt helistamise võimaldamiseks ja samas on XX kasutanud kogu Tallinna Vanglas viibimise kestel osa iganädalasest telefoni kasutamise ajast suhtlemiseks YY-ga. Lisaks on taotleja korduvalt helistanud oma vanematele ja tuttavatele. Seetõttu on usutav, et XX on pidanud vajalikuks YY-ga mingites küsimustes konsulteerida ning soov või vajadus suhelda YY-ga on sundinud taotlejat vähemasti teatud määral piirama helistamist lähedastele.
13.Tallinna Vangla kodukorra p 12.3.1.3 näeb ette, et mh kartseris ja eraldatud lukustatud kambris viibivale kinnipeetavale kohaldatakse helistamisel kodukorra p-s 12.3.3.2. sätestatut. Viimati nimetatud punktist tuleneb esmajoones erisus (st võrreldes kodukorra p 12.3.1.1 esimese lausega), et telefoni kasutamiseks tuleb hiljemalt helistamise päevale eelneval õhtusel loendusel esitada vanglale vastav taotlus. Ehkki kodukorra p-s 12.3.3.2 ei ole eraldi märgitud, et taotluses tuleks muu hulgas põhjendada helistamise vajadust, tuleb täiendavalt arvestada, et kodukorra p 12.3.3.2 reguleerib üksnes helistamist graafikujärgsetel aegadel ning kui telefoni soovitakse kasutada graafikuväliselt, peab taotlus sisaldama ka põhjendust helistamise vajaduse kohta analoogselt kodukorra p 12.3.1.1 teises lauses sätestatuga.
14.Tallinna Vangla edastatud XX kirjalikest taotlustest, milles on soovitud helistada mh YYle 28.01.2020, 03.02.2020, 04.02.2020, 05.02.2020, 14.02.2020, 18.02.2020, 20.02.2020 ja 22.02.2020, ei nähtu, et kinnipeetav oleks taotluses toonud välja muud teavet peale asjaolu, et YY on tema lepinguline või kinnitatud esindaja / nõustaja. Isegi kui vangla ei ole taotlejale arusaadavalt selgitanud, et telefoni kasutamiseks graafikuväliselt tuleb tal oma taotlust ka põhjendada, ei ole XX ka vaidemenetluses ega esialgse õiguskaitse taotluse menetluses toonud välja ühtegi konkreetset selgitust YY-le helistamise vajaduse kohta (nt viiteid dokumentidele, mis tal tuli kindlaks tähtajaks esitada ja millega seoses esines vajadus esindajaga konsulteerida vmt), vaid tema põhjendused on jäänud üldsõnalisteks. Tuleb rõhutada, et Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-26-14 ei tulene, et kinnipeetaval oleks üldine õigus nõuda mitteadvokaadist esindajale või nõustajale helistamise võimaldamist väljaspool telefoni kasutamiseks ettenähtud aegasid, vaid seda tuleb võimaldada põhjendatud vajaduse korral. Kui kinnipeetaval puudub piisav põhjus telefoni kasutamiseks väljaspool üldist vanglaväliseks suhtlemiseks ettenähtud aega, tuleb tal ka võimalikud õigusalased konsultatsioonid pidada graafikujärgsel helistamise ajal.
15.Eelnev tähendab, et kuigi XX on rõhutanud, et ta ei soovi YY-le helistada piiramatult, vaid igal nädalal üksnes ca 1–2 tunni ulatuses, ei ole vanglal õigusaktidest tulenevat kohustust sellises mahus helistamist võimaldada, kui taotleja ei põhjenda igakordselt, et graafikuväliselt telefoni kasutamine on vajalik tema õiguste kaitseks. Õiguskaitsevajaduse põhjendamiseks (ja selle hindamiseks vangla poolt) ei piisa üldisest viitest sellele, et taotlejal on pooleli mitmeid haldus- ja tsiviilvaidlusi ning ta on koostamas individuaalkaebust EIK-sse või vajab muud õigusalast nõustamist või abi. Asja materjalid ei võimalda ka järeldada, et XX vajadus YY-ga suhtlemiseks pidanuks mingil põhjusel olema vanglale äratuntav ka ilma täiendavate põhjendusteta. Halduskohus on asjakohaselt viidanud, et kohtute infosüsteemist ei nähtu, et YY oleks üheski kohtuasjas tegutsenud XX esindaja või nõustajana. Viide haldusasjaga nr 3-151168 seonduvalt EIK-sse pöördumise kohta ei ole piisav, sest kuivõrd Tartu Ringkonnakohtu 22.03.2016 otsus jõustus Riigikohtu 13.06.2016 määrustega nr 3-7-1-3-297-16 ja nr 3-7-1-3298-16, tuli XX-l esitada kaebus EIK-sse kuue kuu jooksul (st hiljemalt 13.12.2016), nagu näeb ette inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (RT II 2010, 14, 54) art 35 lg 1. Seega, kui XX on tähtaegselt EIK-sse pöördunud, saanuks ta ilmselgelt esitada ka konkreetsed andmed tema kaebuse registreerimise kohta (st viidata asja numbrile). Kui XX ei ole aga haldusasjaga 5(6)
3-20-364 nr 3-15-1168 seonduvalt seni EIK-sse pöördunud, siis on ta selle võimaluse praeguseks ammu minetanud.
16.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kuigi ära jäänud hädavajalikke telefonikõnesid ei saaks enam tagasiulatuvalt võimaldada ja seeläbi heastada keeldumise võimalikke negatiivseid tagajärgi, ei ole XX oma esialgse õiguskaitse vajadust senini piisavalt põhjendanud. Kuna taotleja ei ole toonud välja ühtegi konkreetset põhjust, miks tal oli vajalik helistada lähedastega suhtlemiseks ettenähtud aja arvelt YY-le, siis on vanematele helistamise aja piiramine (ja selle asemel YY-ga suhtlemine) olnud taotleja enda valik. Ka väited peresuhete kahjustumisest on jäänud paljasõnalisteks. Lähedastega sidemete hoidmiseks on kinnipeetavale lisaks helistamisele tagatud ka võimalus kirjavahetuseks (VangS § 28; VSKE §-d 47–49) ning lühija pikaajalisteks kokkusaamisteks (VangS §-d 24 ja 25; VSKE §-d 31–46).
17.Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.03.2020 määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.