X.X.i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks (9700 eurot ja 4900 eurot) seoses vereproovide vastustest teavitamisega viivitamisega ja vaktsineerimisest keeldumisega ning vangla kohustamiseks teda gripi ja hepatiidi vastu vaktsineerima
Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 119 lg 1, § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8).
Muud selgitused
Määrus toimetada kätte kaebajale ja edastada teadmiseks Viru Vanglale.
ASJAOLUD
1.X.X. esitas 18.12.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vanglalt 9700 euro ja 4900 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks ning vangla kohustamiseks teda hepatiidi ja gripi vastu vaktsineerima. Kaebuse kohaselt võeti kaebajalt 11.04.2019 ja 06.09.2019 vereproovid, kuid kaebaja pidi proovide vastuseid ootama vastavalt viis ja neli kuud. Vangla on sellega tekitanud kaebajale mittevaralist kahju ning vanglal tuleb see hüvitada 9700 euro ulatuses. Samuti soovib kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist (4900 euro ulatuses) seoses sellega, et vangla keeldus teda hepatiidi ja gripi vastu vaktsineerimast, ning tema hepatiidi ja gripi vastu vaktsineerimist. Kaebaja on elanud kaks aastat hirmus nakatuda hepatiiti. Sellega on talle tekitatud psüühikahäired, teda on mõnitatud ning tema väärikust on alandatud.
3-19-2402 Kaebaja palub vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Koos kaebusega esitas kaebaja kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
2.Kaebaja palub kohustada vangla meditsiiniosakonda teda hepatiidi ja gripi vastu vaktsineerima ning mõista vanglalt välja rahaline hüvitis talle tekitatud mittevaralise kahju eest seoses tema vaktsineerimisest keeldumisega ja vereproovide vastustest teavitamisega viivitamisega. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on esitanud 27.09.2019 Viru Vangla meditsiiniosakonnale taotluse nr 6-10/38240-1 (tl 31), milles palus selgitada, miks vangla meditsiiniosakond keeldub teda hepatiidi vastu vaktsineerimast. Samuti palus kaebaja teostada talle vaktsineerimine. Vangla on 05.11.2019 vastuses nr 6-10/38240-2 kaebajale selgitanud, et tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse otsustab vangla tervishoiutöötaja, lähtudes isiku vajadusest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Veel selgitati kaebajale, et otsuse vaktsineerimise vajaduse osas teeb arst lähtuvalt isiku tervislikust seisundist ja riskikäitumisest ning B-hepatiidi vastu vaktsineeritakse vanglas vaid isikuid, kes kuuluvad riskirühma. Riskirühma kuuluvad HIV-ga nakatunud, süstivad narkomaanid ja prostitutsiooni kaasatud inimesed. Samuti on asja materjalide juures kaebaja taotlus vanglale talle tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema vaktsineerimata jätmise ja vereproovide vastustest teavitamisega viivitamisega.
3.Kohus leiab, et asjas esineb HKMS § 121 lg 1 p-s 1 sätestatud alus kaebuse tagastamiseks, sest vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
4.HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Seega on halduskohus pädev lahendama vangla kui kinnipidamisasutusega avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusi, mitte aga eraõiguslikust suhtest tõusetunud vaidlusi.
5.Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vangla arsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (Riigikohtu erikogu 07.04.2011 määrus nr 3-3-4-1-11, p 9). Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes. Ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine kuulub maakohtu pädevusse (Riigikohtu 15.12.2010 otsus nr 3-3-1-53-10, p 9).
6.Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg-st 1 tulenevalt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Sellest tulenevalt on ka vangla arsti otsus kinnipeetava hepatiidi või gripi vastu vaktsineerimise kohta käsitatav kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisena. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg 2 kohaselt vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte haldusotsusega. Võlaõigusseaduse § 758 lg 1 kohaselt hõlmab tervishoiuteenuse osutamine muu hulgas tervishoiuteenuse osutaja kohustust teavitada patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Seega on ka vereproovide tulemustest teavitamine osa tervishoiuteenuse osutamisest.
7.Eeltoodust tulenevalt on kaebuses kirjeldatud vaidlus tõusetunud eraõiguslikust suhtest ning kaebajal on oma õiguste kaitseks ja väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks võimalik pöörduda hagiavaldusega maakohtusse. Halduskohtule esitatud kaebus tuleb HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastada.
8.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda seaduse nõuetele vastava kaebusega uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
3-19-2402
9.Kuna kohus tagastab kaebuse läbivaatamatult, puudub vajadus lahendada kaebaja menetlusabi taotlust.
10.Kaebusele on lisatud riigi õigusabi taotlus, mille kohaselt soovib kaebaja riigi õigusabi tema esindamiseks haldusmenetluses (RÕS § 4 lg 3 p 6) ning halduskohtumenetluses (RÕS § 4 lg 3 p 5). Kuna kohtu eeltoodud selgitustest tulenevalt ei ole vaidlus tõusetunud avalik-õiguslikust suhtest, on kaebaja võimalus selles küsimuses oma õiguste kaitseks nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses ilmselt vähene ning esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 5 sätestatud alus kaebajale riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Sel põhjusel jääb kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
11.Kaebaja ei ole riigi õigusabi taotluses märkinud probleemi kirjeldust, mille lahendamiseks ta riigi õigusabi taotleb ega ole põhjendanud, miks riigi õigusabi saamine on tema õiguste kaitseks vajalik. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks edastada riigi õigusabi taotlust lahendamiseks maakohtule. Kui kaebaja soovib pöörduda samas küsimuses hagiga maakohtusse, on tal võimalik vajadusel taotleda maakohtult talle riigi õigusabi määramist ning põhjendada selle määramise vajadust.
12.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus määruse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga X. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.