Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
19. märts 2020, Tallinn
Haldusasja number
Menetlusosalised ja nende esindajad
3-19-574 XX kaebus Siseministeeriumi 28. märtsi 2018. a otsuse nr 1-24/30 tühistamiseks ja Siseministeeriumi kohustamiseks kustutada XX andmed sissesõidukeelu riiklikust registrist Kaebaja – XX, esindaja Jelena Karžetskaja Vastustaja – Siseministeerium, esindaja Merje Joll
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Haldusasi
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2020. a määruse peale asjas nr 3-19-574 menetlusse.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2020. a määrus asjas nr 3-19-574 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 71 lg 6, § 124 lg-d 3 ja 4, § 155 lg 5 ning § 235 lg-d 1 ja 3). Määruse punkt 1 ei ole edasikaevatav.
XX suhtes kehtestati Siseministeeriumi 28.03.2018 otsusega nr 1-24/30 sissesõidukeeld Eesti Vabariiki viieks aastaks.
2.XX esitas 28.03.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 28.03.2018 otsuse nr 1-24/30 tühistamiseks ja Siseministeeriumi kohustamiseks kustutada XX andmed sissesõidukeelu riiklikust registrist.
3-19-574 Kaebaja on poliitik, Venemaa Riigiduuma saadik ning Sõltumatute Riikide Ühenduse Instituudi direktor. Eesti Vabariigi külastamise eesmärgiks on Riigiduuma töö ning kohtumised valijatega. Sissesõidukeelu kohaldamine piirab kaebaja võimalust kohtuda oma valijatega Eestis. Siseministeeriumi otsus ei ole põhjendatud ja õiguspärane. Vastustaja pole tõendanud, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja eesmärgiks ei ole manipuleerida välismaal elavate vene kogukondadega, eraldada venekeelseid vähemusi ja seeläbi lõhestada ühiskonda. Vaidlustatud otsus rikub inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 10, kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 19 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse §-e 41 ja 45. Sõnavabaduse kaitse ei laiene üksnes informatsioonile ja ideedele, mida võetakse vastu heasoovlikult või käsitletakse kui mitteründavat, vaid ka sellisele eneseväljendusele, mis ründab, šokeerib ja häirib riiki või mõnda selle sektorit (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas Handyside vs Ühendkuningriik, p 49).
3.XX esitas 27.05.2019 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks (täiendatud 15.01.2020). Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 333 lg 1 kohaselt võib sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS) sätestatud korras 30 päeva jooksul nende teatavaks tegemise päevast arvates. VSS § 332 lg 1 alusel loetakse sissesõidukeelu kohaldamine välismaalasele teatavaks tehtuks vastava teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel. Riigikohus on 05.05.2005 määruses asjas nr 3-3-1-12-05 märkinud, et VSS § 333 lg 1 ja VSS § 332 lg 3 koosmõjus hakkab kaebetähtaeg kulgema akti välismaalasele kirjalikult teatavakstegemisest välismaalase algatusel (p 21; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2011 määrus asjas nr 3-10-18, p 12). VSS § 332 lg 1 eesmärk on võimaldada riigil kehtestada sissesõidukeeldu efektiivselt välismaalase suhtes, kelle kontaktandmed ei ole teada, kuid sellest ei saa järeldada seadusandja soovi siduda ka sissesõidukeeldu puudutava otsuse kaebetähtaeg otsuse veebilehel avalikustamisega. Seega on põhjendatud arvestada kaebetähtaega alates sissesõidukeeldu kohaldava otsuse kirjalikust teatavakstegemisest kaebajale vastavalt VSS § 332 lg-le 3. Selline tõlgendus vastab VSS §-de 332 ja 333 sõnastusele. Kaebaja sai vaidlustatud otsusest teada 27.02.2019, kuid ei saanud otsuse ärakirja. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 28.03.2019, seega tähtaegselt. Alternatiivselt taotleb kaebaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Esimene kord, kui kaebaja esitas päringu Siseministeeriumi otsuse kohta, oli 12.04.2018. Päringule kaebaja vastust ei saanud. Seejuures ei ole asjakohased Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonna esitatud päringud, kuna vastused neile ei anna informatsiooni kohaldatud sissesõidukeelu põhjustest ega sisalda Siseministeeriumi otsuse koopiat. Kaebaja esitas 2019. a jaanuaris korduva taotluse, millele sai vastuse 27.02.2019. Vastuses selgitas Siseministeerium, et kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu kehtivusega kuni 28.03.2023. Otsuse koopiat kaebajale ei edastatud. Kaebaja sai Siseministeeriumi 28.03.2018 otsuse kätte pärast kaebuse esitamist halduskohtusse. Seega ei teadnud kaebaja Siseministeeriumi otsuse sisust enne 2019. a veebruari. Kaebaja astus mõistliku tähtaja jooksul samme oma õiguste kaitseks. Kohe pärast seda, kui kaebaja sai teada Siseministeeriumi otsusest, pöördus ta ministeeriumi poole otsuse kättesaamiseks. Vastust oma esimesele kirjale kaebaja ei saanud. Kaebaja esitas kaebuse 30 päeva jooksul, arvates Siseministeeriumi vastuse kättesaamisest. Lisaks toimub haldusmenetluse seaduse (HMS) § 32 kohaselt dokumendi kättetoimetamine välisriigis välislepingus sätestatud korras. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui lepingut ei ole 2(7)
3-19-574 sõlmitud, toimub dokumendi kättetoimetamine diplomaatilisi kanaleid kaudu. Pädev asutus edastab dokumendi vastava taotlusega Välisministeeriumile, kes edastab dokumendi välisesindusele. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning elab Venemaal. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel on sõlmitud leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (vt artiklid 9 ja 10). Järelikult ei vasta Siseministeeriumi poolt väidetav otsuse kättetoimetamine e-posti teel lepinguga sätestatud reeglitele ning otsust ei saa lugeda kätte toimetatuks. XX sai otsuse kätte kirjaga 27.02.2019. Saatja ei nõudnud e-kirja kättesaamise kinnitust, mistõttu peab ta tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa tõendada üksnes saadetud e-kirja väljavõttega. Seega on Siseministeeriumi väited otsuse kättetoimetamisest 18.04.2018 tõendamata.
4.Siseministeerium leidis 03.06.2019 vastuses, et kaebus ei ole tähtaegne ning palus jätta taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata. Kaebaja märkis 12.04.2018 pöördumises, et 28.03.2018 teavitati Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonda Eestis asjaolust, et Siseministeerium on kohaldanud talle sissesõidukeelu Eesti Vabariiki. Nimetatud põhjusel soovis kaebaja oma pöördumises teada, kas Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnale antud teave on tõene ning selle tõelevastamisel haldusakti rekvisiite. Vastustaja vastas kaebaja pöördumisele 18.04.2018 kirjaga nr 11-3/883-6, kinnitades sissesõidukeelu kohaldamist ning edastades teabe sissesõidukeelu kohaldamise aluste ja põhjuste kohta. Koos selgitustega edastas vastustaja kaebajale vaidlustatud otsuse. Kuna vastus edastati kaebaja abi e-posti aadressile, millelt oli saabunud kaebaja pöördumine, on väheusutav, et kaebaja vastust koos vaidlustatud otsusega kätte ei saanud. Seega hakkas kaebetähtaeg kulgema hiljemalt 2018. a aprilli keskpaigast, mistõttu pöördus kaebaja oma õiguste kaitseks kohtusse ca aasta pärast sissesõidukeelust teada saamist. Juhul kui vaidlustatud otsus mingil põhjusel kaebajani ei jõudnud, oli kaebaja alates 28.03.2018 teadlik asjaolust, et on olemas teda puudutav haldusakt. Sellises olukorras ei saa kaebetähtaega arvestada VSS-s ja HKMS-s sätestatud korras 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, vaid kaebetähtaega tuleb hinnata HKMS § 46 lg 7 alusel. Kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isik leiab, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda vaidlustada, peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise asjakohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (Riigikohtu 29.04.2009 määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega tulnuks kaebajal hiljemalt 2018. a juunis või juulis pöörduda uuesti vastustaja poole ning uurida, miks ta ei ole saanud vastust või teavet võimaliku haldusakti kohta. Kaebaja nii ei toimetanud ning pöördus vastustaja poole uuesti alles 10.01.2019. Olukorras, kus vastustaja vastas ka Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnale, et kaebaja suhtes on kohaldatud sissesõidukeeld, on väheusutav, et kaebaja ei teadnud tema õigusi kahjustada võivast haldusaktist. Kaebajal ei esinenud mõjuvaid ega kestvaid takistusi kaebeõiguse õigeaegseks teostamiseks. Juhul kui kohus loeb kaebuse mittetähtaegselt esitatuks ja lõpetab seetõttu haldusasja 3-19-574 menetluse, on kaebajal tulenevalt VSS § 32 lg-st 1 võimalus esitada Siseministeeriumile põhjendatud taotlus sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamiseks või kehtetuks tunnistamiseks.
5.Tallinna Halduskohtu 24.01.2020 määrusega loeti Siseministeeriumi 28.03.2018 otsuse nr 1-24/30 tühistamiseks ettenähtud kaebetähtaeg möödunuks, jäeti see ennistamata ning rahuldati Siseministeeriumi 03.06.2019 taotlus menetluse lõpetamiseks haldusasjas nr 3-19-574. 3(7)
3-19-574 HKMS § 46 lg 7 kohaselt loetakse kaebetähtaeg möödunuks, kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega. Arvestades vaidlustatava haldusakti iseloomu ja toimet ning Siseministeeriumi esitatud kirjavahetust, on tühistamiskaebuse esitamisega viivitatud ebamõistlikult. Seonduvalt sissesõidukeelu kohaldamisega oli kaebajale vastatud 18.04.2018 kirjaga nr 11-3/883-6, Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnale 18.04.2018 kirjaga nr 11-3/883-5 ning 26.07.2018 kirjaga nr 11-1/883-9. Kirjadest ilmneb, et informatsioon sissesõidukeelust oli jõudnud nii kaebajani kui ka Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonda. Seega pidi kaebaja olema teda puudutavast otsustusest teadlik tunduvalt varem, kui ta väidab, ja haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudma (üldjuhul 30 päeva jooksul; vt ka Riigikohtu 29.04.2009 määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 16). Seega on HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud tühistamiskaebuse esitamise 30päevane tähtaeg ületatud. Puuduvad objektiivsed põhjused, mis takistasid kaebuse tähtaegset esitamist. Kaebaja viitab sellele, et ta ei saanud oma esimesele kirjale vastust ja saatkonna päringud ei olnud asjakohased, sest ei sisaldanud informatsiooni sissesõidukeelu põhjuste kohta. Tegemist ei ole objektiivsete põhjustega. Kaebust oli võimalik esitada ka ilma vaidlustatavat haldusakti lisamata ning vajadusel nõuab kohus selle vastustajalt ise välja. Kaebus esitati ilma haldusaktita.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 13.02.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 24.01.2020 määrus ja teha uus määrus, millega saata kaebus tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel ei ole asjakohane toetuda HKMS § 46 lg-le 7. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud. Asjakohased ei ole Siseministeeriumi ja halduskohtu viited, et seonduvalt sissesõidukeelu kohaldamisega oli info edastatud Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnale 18.04.2018 kirjaga nr 11-3/883-5 ning 26.07.2018 kirjaga nr 11-1/883-9. Päringutest ei ilmne, et saatkond edastas informatsiooni kaebajale. Määruskaebuse esitaja ei ole saatkonna töötaja ega diplomaat. Seega puudus saatkonnal kohustus edastada XX-le Siseministeeriumilt saadud info. Määruskaebuse esitaja pöördus esmakordselt Siseministeeriumi poole 2018. a aprillis, kuid ei saanud vastust. Seega nõudis XX Siseministeeriumi otsuse välja mõistliku aja jooksul. Kaebetähtaja kulgemist tuleb arvutada alates otsuse kättetoimetamisest vastavalt välislepingule (HKMS § 1 lg 2). HKMS § 72 lg 5 järgi toimetatakse menetlusdokument välisriigis kätte välislepingu sätete kohaselt (vt ka HMS § 32). Pädev asutus edastab dokumendi koos taotlusega Välisministeeriumile, kes edastab dokumendi välisesindusele. XX on Vene Föderatsiooni kodanik ning elab Venemaal. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel on sõlmitud leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (vt artiklid 9 ja 10). Seega ei vasta Siseministeeriumi väidetav otsuse kättetoimetamine e-posti teel välislepinguga sätestatud reeglitele ning otsust ei saa lugeda kättetoimetatuks. XX sai otsuse kätte kirjaga 27.02.2019. Järelikult on kaebus esitatud tähtaegselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1; § 155 lg 5 ja § 71 lg 6) ja määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS 4(7)
3-19-574 §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.Kaebaja suhtes kehtestati Siseministeeriumi 28.03.2018 otsusega sissesõidukeeld viieks aastaks (dtl 26–27). Siseministeeriumi väitel sai XX 28.03.2018 otsuse kätte 18.04.2018. Kaebaja väidete kohaselt ei olnud ta kaebuse esitamise ajaks vaidlustatud haldusakti saanud. Seega on asja lahendamisel oluline, millal saab lugeda Siseministeeriumi 28.03.2018 otsuse kaebajale kättetoimetatuks. Juhul kui puuduvad veenvad tõendid haldusakti kaebajale kättetoimetamise kohta, tuleb täiendavalt kontrollida seda, kas kaebaja võis olla haldusakti olemasolust teadlik, kuid ei astunud mõistliku aja jooksul samme haldusakti väljanõudmiseks.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei tulnud praegusel juhul toimetada kaebajale haldusakti kätte välislepingus sätestatud korras (HMS § 32). VSS-st ega ühestki muust Eesti ja Venemaa Föderatsiooni vahelisest välislepingust ei nähtu, et vaidlusalune haldusakt tulnuks kaebajale kätte toimetada konsulaar- või justiitsasutuste kaudu. Kaebaja viidatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni lepingust õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (vt ka lepingu juurde kuuluva protokolli art 1 lg 1), samuti haldusasjadega seotud dokumentide välisriikides üleandmise Euroopa konventsioonist ei tulene vastupidist. Nimetatud välisleping ja konventsioon on mõeldud selleks, et juhul, kui riik teisele osalisriigile sellise abipalve edastab, oleks tagatud vajalik abi menetlus- või muude dokumentide kättetoimetamisel. Välisleping ja konventsioon ei kohusta osalisriike igakordselt toimetama välisriigis elavale isikule dokumente kätte justiits- või konsulaarasutuste kaudu. Praegusel juhul puudus sellisel viisil dokumentide kättetoimetamiseks ka mõistlik vajadus, sest Siseministeeriumil olid olemas nii kaebaja e-posti aadress kui ka postiaadress, mille kaudu kaebaja päringutele vastati. Samuti vahetati infot Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnaga. Eelnevast tulenevalt võis Siseministeerium kasutada vaidlustatud haldusakti kättetoimetamiseks HMS §-des 26 ja 27 sätestatud võimalusi.
10.HMS § 27 lg 2 p 2 kohaselt loetakse elektrooniliselt kättesaadavaks tehtud või edastatud dokument kättetoimetatuks, kui adressaat on kinnitanud elektrooniliselt edastatud dokumendi kättesaamist. Toimiku materjalidest nähtuvalt edastas kaebaja abi 12.04.2019 kaebaja päringu Siseministeeriumile 28.03.2018 otsuse saamiseks (dtl 28–29). Siseministeerium vastas päringule 18.04.2018 kirjaga, saates selle e-posti aadressile XXX (dtl 33). Sellele järgnevalt esitas Venemaa Föderatsiooni Suursaatkond kahel korral (12.04.2018 (dtl 34) ja 19.07.2018 (dtl 36)) Siseministeeriumile päringud seonduvalt XX suhtes kohaldatud sissesõidukeeluga. Mõlemale päringule vastas Siseministeerium e-posti aadressile YYY (dtl 35 ja dtl 39). Siseministeerium selgitas 04.03.2020 vastuses (dtl 102–103), et viidatud e-posti aadressidele saadetud vastused edastati Siseministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu ning nende edastamise kohta kättesaamiskinnitusi ei tule. Siseministeeriumile tuleb teade kirja edastamisel esineva tõrke korral, kui kirja kättetoimetamine adressaadile ei õnnestu. Eeltoodud kirjade saatmisel sellist teadet tõrke kohta ei tulnud. XX ei ole kinnitanud tema abi e-posti aadressile saadetud e-kirjade kättesaamist. Seega ei saa tõsikindlalt järeldada, et kaebaja sai Siseministeeriumi otsuse kätte 18.04.2018. Siseministeeriumi 28.03.2018 otsuse kättetoimetatuks lugemiseks puudus XX kättesaamiskinnitus. XX ise on 10.01.2019 päringus selgitanud, et ta ei ole saanud vastust 2018. a aprillis saadetud päringule (dtl 40). Samuti ei saa haldusakti lugeda kättetoimetatuks Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonna kaudu. Kuigi saatkonna päringutes on viidatud sellele, et need on esitatud XX teadmisel (vt nt dtl 34), puuduvad tõendid, et saatkonna kaudu oleks XX-le edastatud vaidlusalune haldusakt. Lisaks ei ole Siseministeeriumi 18.04.2018 ja 26.07.2018 vastustele lisatud Siseministeeriumi 28.03.2018 otsust (vt dtl 35 ja 39). Eelneva tõttu ei saa haldusakti lugeda kaebajale elektroonilisel teel kättetoimetatuks. 5(7)
3-19-574
11.Täiendavalt esitas XX 10.01.2019 Siseministeeriumile päringu 28.03.2018 otsuse saamiseks (dtl 40–41). Vastus saadeti kaebajale tähitud postiga Venemaa Riigiduuma aadressile (dtl 43). Vaidlusalust haldusakti ei saa lugeda kaebajale kättetoimetatuks ka posti teel (HMS § 26), kuna toimiku materjalidest ei nähtu, et 13.02.2019 vastusele oleks lisatud Siseministeeriumi 28.03.2018 otsuse väljavõte. Seega ei ole haldusakti kaebajale nõuetekohaselt kätte toimetatud.
12.Kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud (Riigikohtu 28.01.2008 otsus asjas nr 3-3-1-82-07; 09.05.2008 määrus asjas nr 3-3-1-23-07; 29.04.2009 määrus asjas nr 3-3-1-19-09; 09.05.2007 määrus asjas nr 3-3-1-23-07, p 10). Seejuures on üldjuhul peetud mõistlikuks ajaks haldusakti väljanõudmiseks umbes 30 päeva ning kaebuse esitamiseks halduskohtusse samuti 30 päeva (vt Riigikohtu 09.05.2007 määrus asjas nr 3-3-1-23-07, p-d 10-12; 18.04.2013 määrus asjas nr 3-3-1-3-13, p-d 16 ja 18; vt ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-91-14, p 10). Kaebaja esitas Siseministeeriumile esimese päringu seonduvalt sissesõidukeeluga 12.04.2018, milles märkis mh, et sissesõidukeelu kohaldamise tõttu jäid tal ära kohtumised valijatega 29.03.2018 ja 30.03.2018. XX teadmisel edastas 12.04.2018 täiendava päringu Venemaa Föderatsiooni Suursaatkond (samuti esitati päring 19.07.2018). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eelnevast, et XX pidi hiljemalt 12.04.2018 olema teadlik sellest, et tema suhtes on kehtestatud sissesõidukeeld Eestisse. Ka juhul, kui Siseministeeriumi 18.04.2018 vastus kaebajani mingil põhjusel ei jõudnud, oleks kaebaja pidanud sellele järgnevalt astuma mõistlikke samme haldusaktist teada saamiseks (üldjuhul 30 päeva haldusakti väljanõudmiseks ja 30 päeva selle vaidlustamiseks halduskohtus; vt eelnevalt viidatud Riigikohtu praktikat). Ka juhul, kui pidada haldusakti väljanõudmiseks vajalikku perioodi pikemaks kui 30 päeva – arvestades mh, et kaebaja elab välisriigis –, ei saa pidada mõistliku aja hulka mahtuvaks seda, et kaebaja esitas uue päringu Siseministeeriumile alles 10.01.2019, s.o ca 9 kuud pärast sissesõidukeelu kohaldamisest teada saamist. Välisriigis viibides dokumendi väljanõudmiseks vajalik aeg ei saa olla enam kui poole pikem tavapärasest 30-päevasest tähtajast. Tähele tuleb panna sedagi, et ka praeguses haldusasjas kaebuse esitamisel halduskohtule ei olnud tähitud kirjale lisatud vaidlusalust haldusakti. Seega ei olnud haldusakti puudumine halduskohtusse pöördumise takistuseks ning kaebus halduskohtule tulnuks esitada oluliselt varem. Kaebus on esitatud seega mittetähtaegselt.
13.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. HKMS 71 lg 3 kohaselt märgitakse tähtaja ennistamise avalduses tähtaja ennistamise aluseks olevad asjaolud ja nende põhjus. Näitlik loetelu võimalikest mõjuvatest põhjustest on esitatud HKMS §-s 150. Mõjuvaks põhjuseks saavad olla objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Subjektiivse asjaoluna on Riigikohus pidanud mõjuvaks põhjuseks õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimust protsessitoimingutes, kuid on rõhutanud, et ka sel juhul ei saa tähtaja ületamine olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab 6(7)
3-19-574 lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kahtluse korral oma õiguslikes teadmistes peab õiguslikes küsimustes kogenematu isik mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi (vt Riigikohtu 01.10.2002 määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009 määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17). Kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid (nt Riigikohtu 21.06.2013 määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12; 19.04.2006 määrus asjas nr 3-31-26-06, p 12). Samas võib kohtusse pöördumise tähtaja ennistamise tingida haldusorgani eksitav käitumine (nt Riigikohtu 20.05.2003 määrus asjas nr 3-3-1-37-03, p 12).
14.Puuduvad alused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebaja oli sissesõidukeelu kohaldamisest teadlik hiljemalt 12.04.2018. Kaebaja ei ole toonud esile asjaolusid, mis takistasid tal – ka juhul, kui Siseministeeriumi 18.04.2018 vastus kaebajani ei jõudnud – pöörduda mõistliku aja jooksul uue päringuga Siseministeeriumi poole vaidlusaluse haldusakti saamiseks, sh taotleda selle saatmist posti teel. Kaebaja pidi ise tegutsema, et haldusakt välja nõuda (vt ka Riigikohtu 08.10.2002 määrus asjas nr 3-3-1-56-02, p 9). Kaebajat ei saa pidada isikuks, kes ei ole võimeline ise välja selgitama haldusakti vaidlustamise korda või otsima õigeaegselt kvaliteetset õigusabi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Sõltumata põhjusest, mille tõttu pole haldusakt isikuni jõudnud, ei saa ta kaebuse esitamisega lõputult oodata (mh oli kaebajal võimalus pöörduda halduskohtu poole ilma haldusakti saamata). Seega ei pidanud kaebaja küll sissesõidukeelust teadasaamisel kohe aru saama, millise perioodi ulatuses on keeld kehtestatud, ent tal pidi tekkima põhjendatud kahtlus, et tema suhtes on sissesõidukeeldu kohaldatud ning selle kohta võib olla väljastatud haldusakt. Kaebaja pidi mõistliku aja jooksul astuma samme haldusaktist teada saamiseks, ent kaebaja nii ei toimetanud (vt Riigikohtu 08.10.2002 määrus asjas nr 3-3-1-56-02, p 10).
15.Eelnevast tulenevalt jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.01.2020 määrus muutmata.
16.Siseministeerium on õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et kaebajal on VSS § 32 lg 1 alusel võimalus esitada Siseministeeriumile taotlus sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Seega on kaebajal võimalik ka pärast menetluse lõpetamist praeguses haldusasjas taotleda põhjendatud juhul sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.