Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
4. juuni 2020, Tallinn
Haldusasja number
Menetlusosalised ja nende esindajad
3-19-2070 XX kaebus Siseministeeriumi 15. augusti 2019. a otsuse nr 1-24/237 ja 6. detsembri 2019. a otsuse nr 124/359 tühistamiseks Kaebaja – XX, esindaja Theis Peter Klauberg Vastustaja – Siseministeerium, esindaja Merje Joll
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Haldusasi
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2020. a määruse peale asjas nr 3-19-2070 menetlusse.
2.Rahuldada XX määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2020. a määrus asjas nr 3-19-2070. Saata asi tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 71 lg 6, § 124 lg-d 3 ja 4, § 155 lg 5 ning § 235 lg-d 1 ja 3). Määruse punkt 1 ei ole edasikaevatav.
XX suhtes kehtestati Siseministeeriumi 15.08.2019 otsusega nr 1-24/237 sissesõidukeeld 10 (kümneks) aastaks Schengeni alale.
2.XX esitas 06.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 15.08.2019 otsuse nr 1-24/237 tühistamiseks. Alternatiivselt taotles kaebaja Siseministeeriumi kohustamist asja uuesti läbi vaatama.
3.Siseministeeriumi 06.12.2019 otsusega nr 1-24/359 jäeti rahuldamata XX taotlus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks.
4.XX loobus 20.12.2019 kohustamisnõudest. Tallinna Halduskohtu 04.02.2020 määrusega täiendati kaebust Siseministeeriumi 06.12.2019 otsuse nr 1-24/359 tühistamise nõudega.
3-19-2070
5.Siseministeerium leidis 28.02.2020 seisukohas, et kaebus Siseministeeriumi 15.08.2019 otsuse nr 1-24/237 tühistamiseks on esitatud kaebetähtaega ületades. Kaebaja sai talle kohaldatud sissesõidukeelust teada 18.08.2019, kui ta püüdis siseneda Soome. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 09.03.2016 määruse (EL) 2016/399 (määrus nr 2016/399) art 6 lg 1 punkti d kohaselt ei lubata kolmanda riigi kodanikku Schengeni territooriumile siseneda, kui tema kohta on Schengeni infosüsteemi (SIS) kantud hoiatus sisenemise keelamise eesmärgil. Määruse nr 2016/399 art 14 p 2 kohaselt võib kolmanda riigi kodanikul riiki sisenemisest keelduda üksnes põhjendatud otsusega, milles märgitakse keeldumise täpsed põhjused. Põhjendatud otsus antakse eeskirjade V lisa B osas esitatud standardvormi kujul, mis täidetakse asutuse või ametiisiku poolt, kes on siseriikliku õiguse alusel volitatud sisenemisest keelduma. Nimetatud vormil on olemas lahter kehtestatud sisenemiskeelu kohta. Täidetud standardvorm antakse asjaomasele kolmanda riigi kodanikule, kes kinnitab selle vormiga sisenemiskeelu otsuse kättesaamist. Tulenevalt eeltoodust pidi kaebajale 18.08.2019 Soome piiril olema antud eelviidatud akti koopia koos märkega, et kaebajale on kehtestatud sisenemiskeeld SIS-s ning kaebaja pidi seda oma allkirjaga kinnitama. Samuti nähtub kaebusest ja sellele lisatud kirjavahetusest nii Politseija Piirivalveameti (PPA) kui Siseministeeriumiga, et kaebaja oli teadlik, et tema Schengeni territooriumile sisenemise keeld on kehtestatud Eesti Vabariigi poolt. Seega pidi kaebajale alates 18.08.2018 olema teada, et Eesti Vabariik on andnud haldusakti, mis võib rikkuda tema õigusi. Sellises olukorras tuleb lähtuda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-st 7 (vt ka Riigikohtu 29.04.2009 määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaebaja võttis PPA-ga ühendust alles 10.09.2019. Eluliselt ei ole usutav kaebaja väide, et talle ei esitatud 18.08.2019 Vene-Soome piiril põhjendusi, miks tema Schengeni viisa on tühistatud. Olukorras, kus kaebaja sai 18.08.2019 teada, et on olemas teda puudutav otsus, ei võtnud ta kohe ette asjakohaseid samme selleks, et otsuse põhjuseid teada saada. Kaebaja on kirjutanud PPA-le e-kirja ligi kuu aega hiljem. Kaebaja ei ole toonud välja põhjendusi, millest tulenevalt selline viivitus tekkis. Riigis kehtivad õigusaktid kohalduvad kõigile ühtemoodi, olenemata asjaolust, kas tegemist on välismaalasega. Asjaolu, et kaebuse esitamine või sellega seotud muude asjaolude väljaselgitamine oli ebamugav keelebarjääri, Venemaa Föderatsioonis elamise vms tõttu, ei muuda teabe nõudmist või kaebuse esitamist võimatuks. Kaebaja ei olnud piisavalt hoolikas, et selgitada välja vaidluse algatamise kord. Tegemist ei ole keerulise küsimusega. Isegi juhul, kui kaebaja ei pidanud 18.08.2019 Soome-Vene piiril aru saama, et on olemas teda puudutav haldusakt, siis alates 04.10.2019 oleks ta pidanud seda mõistma. PPA saatis 04.10.2019 kaebajale vastuse, milles selgitas, et tema suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu ning selle vaidlustamiseks tuleb tal pöörduda Siseministeeriumi poole. Samuti nähtub kaebaja 04.10.2019 kirjast Siseministeeriumile, et ta oli teadlik talle kohaldatud sissesõidukeelust. Seega hakkas hiljemalt 04.10.2019 kulgema vaidlustamise tähtaeg ning kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Tähtaja ennistamine ei ole põhjendatud. Isiku teadmatusest ja kogenematusest tulenev kaebetähtaja rikkumine õigustab tähtaja ennistamist vaid erandlikel juhtudel. Kaebajat ei saa pidada isikuks, kes ei ole võimeline ise välja selgitama vaidluse algatamise korda või otsima õigeaegselt kvaliteetset õigusabi. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, sh toonud välja olulisi ja kestvaid takistusi haldusakti väljanõudmisel ning kohtusse pöördumisel. Kaebaja on olnud oma õiguste kaitsel passiivne ega ole näidanud üles piisavat huvi. 2(6)
3-19-2070
6.XX leidis, et kaebus on esitatud tähtaegselt; alternatiivselt taotleb XX kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. XX sai 18.08.2019 Vene-Soome piiril teada, et tema Schengeni viisa on tühistatud ning ta ei saa reisida Schengeni konventsiooni liikmesriikide alale. Täpsemaid selgitusi ega haldusakti koopiat ta piiril ei saanud. Kaebaja võttis 10.09.2019 ühendust PPA-ga. Kaebajale edastati 07.10.2019 haldusakti koopia eesti keeles. XX pöördus 08.10.2019 abi saamiseks advokaadi poole ning lasi tõlkida Siseministeeriumi 15.08.2019 otsuse nr 1-24/237. Seega sai kaebaja vaidlustatud haldusaktist teada kõige varem 07.10.2019. Kaebaja esitas kaebuse kohtule 06.11.2019. Kaebaja ei viivitanud ebamõistlikult kaebuse esitamisega. Mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada viivituse pikkust, mis antud juhul on 23 päeva. Arvesse tuleb võtta ka seda, et kaebaja on välismaalane ning temalt ei saa eeldada, et ta oleks tuttav Eesti õigusega. Kaebajal on Eestis asjaajamine raskendatud. PPA-l kulus kaebaja esmase pöördumise saamisest (10.09.2019) kuni vaidlustatud haldusaktist koopia kaebajale väljastamiseni (07.10.2019) 30 päeva. Vene-Soome piiril sai kaebaja üksnes teada, et teda ei lasta Schengeni riikidesse ning piirang lähtub Eesti võimudest. Piiril ei selgitatud kaebajale piirangu asjaolusid, põhjendusi ega seda, milline on piirangu vaidlustamise kord ja tähtaeg. Kaebaja käitus oma õiguste väljaselgitamisel hoolsalt, pöördudes vahejuhtumist vähem kui kuu möödudes Eesti ametivõimude poole ning seejärel pärast põhjendustega haldusakti väljastamist vähem kui kuu aja möödudes kohtusse.
7.Tallinna Halduskohtu 27.04.2020 määrusega loeti Siseministeeriumi 15.08.2019 otsuse nr 1-24/237 tühistamiseks ettenähtud kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks, jäeti see ennistamata ning rahuldati Siseministeeriumi 28.02.2020 taotlus menetluse (osaliseks) lõpetamiseks haldusasjas nr 3-19-2070 (p 1); jäeti kaebus Siseministeeriumi 06.12.2019 otsuse nr 1-24/359 tühistamist puudutavas osas läbi vaatamata. Kaebaja viivitas tühistamiskaebuse esitamisega ebamõistlikult. Kaebaja pidi olema teda puudutavast otsustusest teadlik tunduvalt varem, haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudma ning selle vaidlustama. Kohtupraktikas on peetud haldusakti mõistlikuks väljanõudmise ajaks ca 30-päevast tähtaega (vt Riigikohtu 29.04.2009 määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 16). Seega on tühistamiskaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg ületatud (HKMS § 46 lg 7). Kaebaja viitab sellele, et kuigi ta sai 18.08.2019 Vene-Soome piiril teada, et tema Schengeni viisa on tühistatud, sai ta alles 07.10.2019 Siseministeeriumilt 15.08.2019 otsuse nr 1-24/237 eestikeelsena. Tegemist ei ole objektiivse põhjusega tähtaja ennistamiseks. Kaebus oli võimalik esitada ka ilma vaidlustatavat haldusakti lisamata. Ajavahemik haldusakti andmise ja kaebuse esitamise vahel oli enam kui kaks kuud ja see ei võimalda tähtaja ennistamist. Eelnevaga on hõlmatud ka 06.12.2019 otsuse nr 1-24/359 tühistamise nõue, sest nimetatud haldusaktiga vaadati 15.08.2019 otsus nr 1-24/237 XX 07.11.2019 taotluse alusel uuesti läbi. Tegemist on küll eraldi haldusaktiga, mis vaidlustati tähtaegselt, kuid taotluses väljendas kaebaja mittenõustumist 15.08.2019 otsusega. Viidatud otsus on jõustunud. Seega oli sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse rahuldamata jätmine põhjendatud ning selles osas on kaebus perspektiivitu. Sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine eeldab VSS § 32 lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemist. Sellise olukorraga ei ole tegemist. Seega tuleb kaebus Siseministeeriumi 06.12.2019 otsuse nr 1-24/359 tühistamise nõude osas jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. 3(6)
3-19-2070
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.XX palub 12.05.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 27.04.2020 määrus ja teha uus määrus, millega saata asi tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks. Kaebus on tähtaegne. Kaebaja elab teises õigusruumis, mistõttu ei saa temalt mõistlikult eeldada, et ta oleks kursis Eesti õigusega. Välismaalasel on siseriiklikus õiguses orienteerumine raskem kui Eestis alaliselt elavatel inimestel. Haldusaktid peavad sisaldama vaidlustamisviidet. Kaebajale ei antud Soome piiril täpsemaid selgitusi sisenemiskeelu kohta ega selgitatud sisenemiskeelu vaidlustamise korda ja tähtaega. Kaebaja pöördus vähem kui kuu aja jooksul selgituste saamiseks Eesti ametivõimude poole ning esimese vastuse sai ta alles 04.10.2020. Kaebajale väljastati vaidlustatud haldusakt esimest korda 07.10.2020. Kaebaja juhindus kaebuse esitamisel haldusaktis sisaldunud vaidlustamisviitest ja esitas kaebuse kohtule 30 päeva jooksul. Kui kaebaja oleks olnud varem teadlik sissesõidukeelu kohaldamise asjaoludest, selle vaidlustamise korrast ja tähtaegadest, ei oleks kaebaja saatnud pöördumisi Siseministeeriumile ja PPA-le. Siseministeeriumi veebilehel kaebaja kohta käiva teabe avaldamine ei ole piisav, et välistada kaebeõigust või kaebetähtaja ennistamist. Esinevad objektiivsed asjaolud kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja näol on tegemist Eestis alaliselt mitteelava ja eesti keelt mittevaldava isikuga. Soome piiril ei selgitatud kaebajale tema õiguste kaitsmise võimalusi ja tähtaegu ega sisenemiskeelu asjaolusid. Kaebaja pöördus mõistliku aja jooksul Eesti võimuorganite poole selgituste saamiseks. Isikult ei ole mõistlik eeldada, et ta pöörduks kohe kohtu poole ilma, et ta oleks kõigepealt püüdnud välja selgitada ja mõista oma õiguste piiramise asjaolusid. Kaebaja ei ole sellega ebamõistlikult viivitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1; § 155 lg 5 ja § 71 lg 6) ja määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
10.Kaebajale ei ole Siseministeeriumi 15.08.2019 otsust kätte toimetatud, vaid ta sai tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamisest teada 18.08.2019 Vene-Soome piiril. Menetlusosalised on eri meelt küsimuses, kas kaebaja viivitas pärast seda ebamõistlikult kaua haldusakti väljanõudmisega ning millisest kuupäevast hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg.
11.Kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud (Riigikohtu 28.01.2008 otsus asjas nr 3-3-1-82-07; 09.05.2008 määrus asjas nr 3-3-1-23-07; 29.04.2009 määrus asjas nr 3-3-1-19-09; 09.05.2007 määrus asjas nr 3-3-1-23-07, p 10). Seejuures on üldjuhul peetud mõistlikuks ajaks haldusakti väljanõudmiseks umbes 30 päeva ning kaebuse esitamiseks halduskohtusse samuti 30 päeva (vt Riigikohtu 09.05.2007 määrus asjas nr 3-3-1-23-07, p-d 10-12; 18.04.2013 määrus asjas nr 3-3-1-3-13, p-d 16 ja 18; vt ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-91-14, p 10). Tallinna Ringkonnakohus selgitas 19.03.2020 määruse asjas nr 3-19-574 p-s 12 täiendavalt, et viidatud tähtaegade puhul tuleb arvesse võtta ka seda, kas tegemist on välisriigis elava isikuga, kelle puhul saab haldusakti väljanõudmiseks vajalik aeg olla
4(6)
3-19-2070 maksimaalselt poole pikem tavapärasest 30-päevasest tähtajast. Need seisukohad on kohaldatavad ka praeguse asja lahendamisel.
12.Kaebaja selgitas, et sai tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelust ning võimalikust haldusaktist teadlikuks 18.08.2019 ning esitas seejärel PPA-le päringu vaidlustatud haldusakti saamiseks 10.09.2019, s.o vähem kui kuu aega pärast seda, kui ta sai Vene-Soome piiril teada, et tema suhtes on kohaldatud Eesti Vabariiki ja Schengeni alale sissesõidukeeld. PPA vastas kaebajale 04.10.2019, et tal tuleb haldusakti saamiseks pöörduda Siseministeeriumi poole. Kaebuse lisadest 2 ja 3 ei nähtu küll kaebaja väidetud kuupäevasid, millal ta esmakordselt PPA poole pöördus, millal PPA kirjale vastas ning kaebaja PPA vastuse kätte sai, ent toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole poolte vahel nende asjaolude üle ka vaidlust (vt ka tõlge dtl 31). Samas nähtub toimiku materjalidest, et kaebaja pöördus kohe 04.10.2019 Siseministeeriumi poole ning talle edastati haldusakt 07.10.2019 (dtl-d 14–16; tõlge dtl-d 32–33). XX esitas kaebuse halduskohtule 06.11.2019.
13.Kaebaja pöördus PPA poole vähem kui kuu aja jooksul pärast sissesõidukeelust teada saamist ja on juhtinud õigesti tähelepanu sellele, et alates tema esimesest pöördumisest kuni haldusakti kättesaamiseni tekkinud viivitus oli põhjustatud sellest, et XX pöördus algselt ebaõige haldusorgani poole ning PPA selgitas kaebajale alles 04.10.2019, et tal tuleb haldusakti saamiseks esitada päring Siseministeeriumile. Seejärel pöördus kaebaja Siseministeeriumi poole 04.10.2019 ning talle väljastati haldusakt 07.10.2019. Kaebaja pöördus halduskohtusse 30 päeva jooksul haldusakti kättesaamisest arvates, s.o 06.11.2019.
14.Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et välismaal elava isiku puhul on põhjendatud eeldada, et haldusakti väljanõudmine haldusorganilt võtab tavapärasest kauem aega, s.o maksimaalselt ca 60 päeva. Seega ka juhul, kui lugeda, et kaebaja nõudis haldusakti välja alles 04.10.2019, mahub see periood eelnevalt kirjeldatud kahekuulise tähtaja sisse (alates 18.08.2019). Seega nähtub eelnevast, et XX ei viivitanud ebamõistlikult kaua haldusakti väljanõudmise ega halduskohtusse pöördumisega. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus ka seda, kas haldusakti väljanõudmiseks ebapädeva haldusorgani poole pöördumine on kaebajale haldusakti väljanõudmisel etteheidetav viga (vrd haldusmenetluse seaduse § 15 lg 4 ja avaliku teabe seaduse § 21 lg 1), mis ei õigusta kaebuse mittetähtaegselt esitamist.
15.Eelnevast tulenevalt ei ole asja lahendamisel määrav, et Siseministeeriumi selgituste kohaselt anti kaebajale Vene-Soome piiril määruse nr 2016/399 art 14 p 2 kohaselt riiki sisenemisest keeldumise põhjendatud otsus, milles märgiti keeldumise täpsed põhjused. Täidetud standardvorm antakse asjaomasele kolmanda riigi kodanikule, kes annab selle vormiga kinnituse piiril väljastatud sisenemiskeelu kättesaamise kohta (vt ka määruse nr 2016/399 lisa V osa B). Nimetatud vorm ei asenda sissesõidukeelu aluseks olevat haldusakti, sest selle koostamise pädevus on konkreetsel siseriiklikul asutusel (Siseministeeriumil; vt ka määruse nr 2016/399 art 14 p 2). Standardvormi kaudu teavitatakse isikut üksnes haldusakti olemasolust (vt ka määruse nr 2016/399 art 14 p 2). Viidatud siseriiklik otsus väljastati kaebajale 07.10.2019. Kaebaja 06.11.2019 kaebus on seetõttu tähtaegne ning puudub vajadus hinnata kaebuse esitamise tähtaja ennistamisega seonduvat.
16.Halduskohus lõpetas menetluse ka osas, mis puudutas Siseministeeriumi 06.12.2019 otsuse vaidlustamist. Kaebaja ei ole määruskaebuses küll sõnaselgelt halduskohtu määrust selles osas vaidlustanud, ent halduskohtu määrusest järeldub, et menetlus lõpetati mh põhjendusel, et halduskohus pidas Siseministeeriumi 15.08.2019 otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebust mittetähtaegseks ega ennistanud kaebuse esitamise tähtaega. Ringkonnakohus selgitas
5(6)
3-19-2070 eelnevalt, et kaebus on nimetatud osas esitatud tähtaegselt. Seega tuleb halduskohtu määrus tühistada ka osas, mis puudutab Siseministeeriumi 06.12.2019 otsuse vaidlustamist.
17.Täiendavalt selgitab ringkonnakohus järgmist. Halduskohus lõpetas menetluse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, sest kaebus Siseministeeriumi 06.12.2019 otsust puudutavas osas on perspektiivitu. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 121 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Viidatud alustel ei olnud menetluse lõpetamine praegusel juhul võimalik. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kaebuse tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise korral, see tähendab juhul, kui kaebajal ei saa ilmselgelt olla seda subjektiivset õigust, mille kaitseks ta kaebuse on esitanud. Paragrahvi 121 lg 2 p 2 sõnastuse täpsustamise eesmärk on piirata see kaebuse tagastamise alus selgelt juhtumiga, mil kaebaja on eksinud kaebuse liigi või nõude valikul ning keeldub eesmärgi saavutamiseks sobiva nõude esitamisest (seletuskiri halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde, eelnõu § 1, p-d 27 ja 28, lk 22).
18.Esmalt ei sõltu 06.12.2019 haldusakti vaidlustamise lubatavus sellest, kas 15.08.2019 otsus on kehtiv või mitte. Kaebaja esitas 07.11.2019 Siseministeeriumile taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, mille vastustaja lahendas 06.12.2019 otsusega. Tegemist on eraldi haldusaktiga ning seda otsust saab kaebaja vaidlustada ka juhul, kui 15.08.2019 otsus on kehtiv või isik ei ole seda varem vaidlustanud. Sissesõidukeelu kehtetutuks tunnistamise avalduse puhul hinnatakse, kas sissesõidukeelu kohaldamise alused on pärast keelu kohaldamist muutunud asjaolude tõttu ära langenud (VSS § 32 lg 1). Seega tuleb kohtul nimetatud otsuste puhul hinnata erinevaid asjaolusid. Siseministeeriumi 06.12.2019 otsusega jäeti kaebaja suhtes kehtestatud sissesõidukeeld kehtetuks tunnistamata, mistõttu on tegemist haldusaktiga, mis piirab kaebaja õigusi. Seetõttu on tal kaebeõigus haldusakti vaidlustamiseks (HKMS § 44 1; vrdl § 121 lg 2 p 1). Samuti ei ole kaebaja eksinud kaebuse liigi valikul ning tal on endiselt võimalik saavutada enda eesmärk, s.o sissesõidukeelu tühistamine ka 06.12.2019 otsuse vaidlustamisel (vrdl HKMS § 121 lg 2 p 2). Vajadusel on XX-l võimalik kaebust selles osas täiendada.
19.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus XX määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 27.04.2020 määruse. Asi tuleb saata tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.