Xi kaebus Siseministeeriumi 28.03.2018 otsuse nr 1-24/30 tühistamise ja kaebaja andmete sissesõidukeelu riiklikust registrist kustutamise kohustamise nõudes
Menetlustoiming
Kaebuse esitamise tähtaegsuse hindamine ja menetluse lõpetamine
RESOLUTSIOON
1.Lugeda Siseministeeriumi 28.03.2018 otsuse nr 1-24/30 tühistamiseks ettenähtud kaebetähtaeg möödunuks, jätta see ennistamata ning rahuldada lähtuvalt eeltoodust ka Siseministeeriumi vastavasisuline 03.06.2019 taotlus menetluse lõpetamiseks käesolevas haldusasjas nr 3-19-574;
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Halduskohtule laekus 28.03.2019 Xi kaebus Siseministeeriumi 28.03.2018 otsuse nr 124/30 tühistamise ja kaebaja andmete sissesõidukeelu riiklikust registrist kustutamise kohustamise nõudes. Kaebaja taotles Siseministeeriumilt vaidlustatud haldusakti väljanõudmist ja pärast vaidlustatud haldusakti kättesaamist võimalust kaebust täiendada. Kaebaja väitel sai ta haldusaktist teada 27.02.2019.
2.Tallinna Halduskohtu 26.04.2019 kohtunõudega küsiti kaebuse lubatavuse kontrollimiseks Siseministeeriumilt vaidlustatud haldusakti ja kas otsusest teadasaamise kuupäeva osas võib ka vaidlus tekkida või mitte. Vastustaja võis juurde lisada ka muud asjakohast informatsiooni, kuid see ei olnud selles menetlusjärgus kohustuslik.
3.Siseministeerium täitis kohtunõude 03.05.2019, millest järeldus, et haldusaktist teadasaamise väidetava kuupäeva osas võib olla ka vaidlus.
4.Tallinna Halduskohus võttis 09.05.2019 määrusega kaebuse menetlusse. Arvestades Xi taotlust kaebust peale vaidlustatud haldusakti kättesaamist veel täiendada, võimaldas kohus seda kuni 27.05.2019 teha. Kaebuse menetlusse võtmise määruses märgiti muuhulgas, et kaebajal oleks otstarbeks selgitada mõnevõrra põhjalikumalt ka 28.03.2018 otsusest teadasaamisega seonduvat ning vajadusel taotleda tähtaja ennistamist.
5.Kaebaja esitas 27.05.2019 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja selgitas, et vaatamata sellele, et ta esitas kaebuse Siseministeeriumi arvamusel hilinemisega, ei saanud ta kaebetähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja ei teadnud Siseministeeriumi otsuse sisust ja põhjusest enne 2019. aasta veebruari. Kaebaja astus mõistliku tähtaja jooksul samme oma õiguste kaitseks. Kohe pärast seda, kui ta sai teada Siseministeeriumi otsusest, pöördus ta ministeeriumi poole otsuse kättesaamiseks. Vastust oma esimesele kirjale kaebaja ei saanud. Kaebaja esitas kaebuse 30 päeva jooksul arvates Siseministeeriumi vastuse kättetoimetamisest. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud oma 31.03.2016 määruses, et on põhjendatud arvestada kaebetähtaega alates sissesõidukeeldu kohaldava otsuse kirjalikust teatavakstegemisest vastavalt VSS § 332 lõikele 3. Selline tõlgendus vastab ka VSS §-de 332 ja 333 ülesehitusele ja sõnastusele.
6.Vastustaja on aga seisukohal, et vaidlustatud otsus toimetati kaebajale kirjalikult kätte 18.04.2018 kirjaga nr 11-3/883-6 ning kuna kaebus on Tallinna Halduskohtusse laekunud alles 28.03.2019, siis on kaebus esitatud kaebetähtaega rikkudes. Siseministeerium selgitab, et käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja märkis 12.04.2018 vastustajale saadetud pöördumises, et 28.03.2018 teavitati Venemaa Suursaatkonda asjaolust, et ministeerium on kohaldanud talle sissesõidukeelu Eesti Vabariiki. Nimetatud põhjusel soovis kaebaja oma pöördumises teada, kas Venemaa Suursaatkonnale antud teave on tõene ning selle tõele vastamisel ka haldusakti rekvisiite. Vastustaja vastas kaebaja pöördumisele 18.04.2018 kirjaga nr 11-3/883-6, kinnitades sissesõidukeelu kohaldamist ning edastades teabe sissesõidukeelu kohaldamise aluste ja põhjuste kohta. Koos selgitustega edastas vastustaja kaebajale ka vaidlustatud otsuse. Kuna vastus edastati kaebaja abi e-posti aadressile, millelt oli saabunud ka kaebaja pöördumine, siis on väheusutav kaebaja väide, et ta seda vastust koos vaidlustatud otsusega kätte ei saanud. Nimetatud põhjusel leiab vastustaja, et kaebetähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 2018. aasta aprillikuu keskpaigast, mistõttu pöördus kaebaja oma õiguste kaitseks kohtusse alles ligemale aasta pärast seda, kui ta sai teada talle kohaldatud sissesõidukeelust. Isegi juhul, kui vaidlustatud otsus tõepoolest mingil põhjusel kaebajani ei jõudnud, tuleb arvesse võtta, et kaebaja oli alates 28.03.2018 teadlik asjaolust, et on olemas teda puudutav haldusakt. Sellises olukorras ei saa kaebetähtaega arvestada VSS-s ja HKMS-is sätestatud korras 30-päeva jooksul haldusakti teatavakstegemise päevast arvates, vaid kaebetähtaega tuleb hinnata HKMS § 46 lg 7 alusel. Nimetatud sätte kohaselt loetakse kaebetähtaeg möödunuks ka siis, kui haldusakti ei ole kaebajale küll teatavaks tehtud, kuid kaebaja on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamiskaebuse esitamisega. Olukorras, kus vastustaja vastas ka Venemaa Suursaatkonnale, teatades, et kaebajale on kohaldatud sissesõidukeeld, on väheusutav, et ta ei teadnud oma õigusi kahjustada võivast haldusaktist. Alust ei ole ka kaebetähtaja ennistamiseks, sest kaebaja ei ole esitanud selle kohta mõjuvaid põhjuseid.
7.Tallinna Halduskohus võimaldas 20.12.2019 kohtunõudega kaebajal esitada kirjaliku arvamuse Siseministeeriumi 03.06.2019 menetluse lõpetamise taotluse osas.
8.Kaebaja teatas 16.01.2020 vastuses, et jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde. Täiendavalt soovis kaebaja märkida, et HMS § 32 kohaselt dokumendi kättetoimetamine välisriigis toimub välislepingus sätestatud korras. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui lepingut ei ole sõlmitud, toimub dokumendi kättetoimetamine diplomaatilisi kanaleid kaudu. Pädev asutus edastab dokumendi vastava taotlusega Välisministeeriumile, kes edastab dokumendi välisesindusele. Kuna kaebaja on Vene
Föderatsiooni kodanik ning elab pidevalt Venemaal, siis on vaja kontrollida, kas HMS nimetatud leping on sõlmitud. Tõesti, Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel on sõlmitud leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades. Vastavalt lepingu artiklile 10 vormistatakse dokumentide kätteandmise kinnitamine vastavalt järelepärimise saanud lepingupoole territooriumil kehtivatele eeskirjadele. Kinnituses peavad olema märgitud kätteandmise aeg ja koht ning isik, kelle kätte dokument anti. HMS §-s 32 nimetatud leping on sõlmitud ning näeb dokumendi kättetoimetamise vormi ette. Järelikult Siseministeeriumi poolt väidetav otsuse kättetoimetamine eposti teel 18.04.2018 ei vasta õiguslepinguga sätestatud reeglitele, seega otsust ei saa lugeda kättetoimetatuks. Kaebaja peab oluliseks rõhutada, et vastavalt Riigikohtu praktikale nii haldus- kui ja tsiviilasjades, kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Siseministeeriumi väited otsuse kättetoimetamisest 18.04.2018 on tõendamata. Seega on kaebus esitatud õigeaegselt.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 4 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb kohtult asjas menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, teeb kohus taotluse kohta põhjendatud määruse, mis on ühtlasi ka edasikaevatav. HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetab kohus menetluse, kui kaebetähtaega on ületatud. Siseministeerium on esitanud kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja ületamise tõttu.
10.Kaebaja väitel sai ta vaidlustatud otsuse sisust ja põhjusest teada alles 2019. aasta veebruaris. Vastustaja on aga asunud seisukohale, et vaidlustatud otsus toimetati kaebajale kirjalikult kätte 18.04.2018 kirjaga nr 11-3/883-6. Kohus nõustub üldjoontes Siseministeeriumi 03.06.2019 kirjalikus vastuses toodud seisukohtadega seonduvalt kaebetähtaja temaatikaga ning menetlusökonoomika huvides kõiki neid üle ei korda. Seejuures ei ole küsimus pelgalt selles kas dokumendi kättetoimetamine pidi toimuma või sai toimuda vastavalt välislepingule ega otseselt ka vastava e-kirja kättesaamise kinnituse nõudmises või nõudmata jätmises või selles kui usutav on väide, et e-postile saadetud vastust kätte ei saadud. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lg 7 loetakse kaebetähtaeg möödunuks ka siis kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamisvõi kohustamiskaebuse esitamisega. Antud juhul ongi vastustaja tuginenud oma taotluses nimelt halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõikele 7. Arvestades vaidlustatava haldusakti iseloomu ja toimet ning kirjavahetust, mille Siseministeerium oma vastuste juurde on lisanud, tuleb vastustajaga nõustuda, et tühistamiskaebuse esitamisega viivitati ebamõistlikult. Siseministeerium on esitanud materjali, millest ilmneb, et seonduvalt sissesõidukeelu kohaldamisega oli kaebajale vastatud 18.04.2018 kirjaga nr 11-3/883-6 ja Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnale 18.04.2018 kirjaga nr 11-3/883-5 ning veel ka 26.07.2018 kirjaga nr 11-1/883-9. Samas ilmneb nendest kirjadest, millele vastati, et informatsioon sissesõidukeelust oli jõudnud nii kaebajani kui ka Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonda. Eeltoodust nähtub, et kaebaja pidi olema teda puudutavast otsustusest teadlik tunduvalt varasemalt kui ta väidab ja haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudma. Vastavalt kohtupraktikale on peetud haldusakti mõistlikuks väljanõudmise ajaks umbes 30-päevast tähtaega. Vastustaja on viidanud seonduvalt eelnimetatuga ka Riigikohtu 29.04.2009 määruse punktile 16 haldusasjas nr 3-3-1-19-09. Seega on halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõikes 1 sätestatud tühistamiskaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg selgelt ületatud.
11.Kaebaja oli esialgselt seisukohal, et kaebus on tähtaegne, kuid alternatiivse võimalusena on taotletud ka kaebetähtaja ennistamist. Vastavalt kohtupraktikale peab aga kaebetähtaja möödalaskmise
korral olema esinenud objektiivne põhjus, mille tekkimist isik ise mõjutada ei saa. Kaebaja viitab sellele, et ta ei saanud oma esimesele kirjale vastust ja et suursaatkonna päringud ei olnud asjakohased, sest ei sisaldanud informatsiooni sissesõidukeelu põhjuste kohta. See seisukoht ei ole siiski taoline, mille pinnalt võiks kaebetähtaja ennistada. Tegemist ei ole objektiivsete põhjustega. Kaebuseid on võimalik esitada ka ilma vaidlustatavat haldusakti lisamata ning vajaduse korral nõuab kohus selle vastustajalt hilisemas menetlusjärgus välja. Kaebaja põhjenduste teatav vastuolu väljendubki selles, et ka käesolevas haldusasjas esitati kaebus ilma haldusaktita. Eelnimetatu taustal ei ole kaebuse hilinenult esitamise õigustusena käsitatav viide, mille kohaselt ei olnud sissesõidukeelu põhjused varasemalt selged, enam kuigi asjakohane, sest tegelikkuses ei ole see kaebuse esitamist takistanud. Antud juhul on ajaperiood haldusakti andmise ja kaebuse esitamise vahel selline, mis ei võimalda tähtaja ennistamist. Siinkohal ei pea kohus vajalikuks korrata käesoleva määruses kümnendas punktis esitatud põhjendusi. Need kohalduvad ka tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel. Seega ei oleks kaebetähtaja ennistamine põhjendatud. Kaebetähtaja järgimise nõue on oluline aspekt õiguskindluse tagamise juures, mille puhul on tegemist samuti olulise ning järgimist vajava printsiibiga.
12.HKMS § 152 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt sama seadustiku § 124 lõikele 2. HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kuivõrd kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ning tähtaeg ei kuulu ennistamisele, tuleb menetlus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel lõpetada. Sellega on hõlmatud ka kaebaja andmete sissesõidukeelu riiklikust registrist kustutamise kohustamise nõue, sest see seostus sissesõidukeeldu puudutava 28.03.2018 otsuse nr 1-24/30 tühistamise taotlemisega. Olukorras, kus põhinõude tähenduses vaadeldava haldusakti vaidlustamise osas menetlus lõpetatakse, ei ole enam asjassepuutuv ka vastupidisel eeldusel baseeruv kohustamisnõue.
13.HKMS § 104 lg 5 punkti 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 punkti 2 alusel. Seega on võimalik riigilõivu tagasi taotleda. Arvestades asjaolu, et riigilõivu ei ole tasunud kaebaja ise, vaid seda on teinud nähtuvalt kohtute infosüsteemist 28.03.2019 Y, siis riigilõivu koheselt tagastada ei saa. Samas on kaebajal või kaebaja esindajal võimalik käesoleva määruse jõustumise järgselt esitada vastav avaldus, märkides käesoleva haldusasja numbri ja vastavad rekvisiidid (sh panga nimetus ja kontonumber), millisele arvelduskontole riigilõivu tagastamist soovitakse. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti (Vt ka riigilõivuseaduse § 12). (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.