XX kaebus 18.06.2018, 08.11.2018, 22.11.2018 ja 31.01.2019 lühiajalise kokkusaamise taotluste suhtes tehtud Tallinna Vangla ja Viru Vangla otsuste õigusvastasuse tuvastamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja XX, esindaja advokaat Raiko Paas Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Matis Rüütel Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla vastu esitatud kaebus osaliselt: - teha kindlaks, et õigusvastane oli kaebaja 22.11.2018.a taotluse kohta tehtud 05.12.2018.a otsus nr 2-2/18/26624-4, millega Tallinna Vangla asendas eraldamiseta toimuma pidanud kokkusaamise klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega; - 18.06.2018 ja 08.11.2018 taotluste osas jääb kaebus rahuldamata.
2.Jätta Viru Vangla vastu esitatud kaebus läbi vaatamata.
3.Jätta menetluskulud 1/3 ulatuses Tallinna Vangla kanda ja 2/3 ulatuses kaebaja kanda.
4.Mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 5 eurot. Edasikaebamise kord ja muud selgitused
5.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.04.2020. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
6.Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 25).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Kaebaja XX on vahistatu. Kaebaja paigutati vahistatuna Viru Vanglasse, kuid viibis tema kriminaalasjas kohtuistungite toimumise ajal Tallinna Vanglas (täpsed andmed tl 21 pöördel 22). Kaebajal on elukaaslane ja alaealised lapsed. Kaebaja pöördus kohtu poole, kuna ta ei olnud alates maikuust 2018 kohtunud pereliikmetega ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta.
2.Kaebaja esitas 18.06.2018 Tallinna Vanglale taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks pereliikmetega 02.07.2018 ilma klaasist vaheseinata (tl 23). Vangla määras 21.06.2018 kaebajale tähtaja taotluse puuduste kõrvaldamiseks (tl 6). Kaebaja kõrvaldas puudused 27.06.2018 (tl 24). Vangla jättis 04.07.2018 taotluse rahuldamata põhjusel, et kaebaja viidi 03.07.2018 Viru Vanglasse (tl 7).
3.Kaebaja esitas 08.11.2018 Tallinna Vanglale taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks pereliikmetega 23. või 24.11.2018 (tl 34). Taotlusele ei ole märgitud, et kaebaja soovis kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata. Vangla jättis 12.11.2018 taotluse rahuldamata põhjusel, et kaebaja viidi 08.11.2018 Viru vanglasse (tl 8).
4.Kaebaja esitas 22.11.2018 Tallinna Vanglale taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks pereliikmetega ilma klaasist vaheseinata. Tallinna Vangla lubas kokkusaamist ja selle ajaks määrati 10.12.2018. Vangla teatas 05.12.2018, et kokkusaamine toimub siiski vaheseinaga eraldamisega ja selle uus aeg on 12.12.2018 (tl 9). Kokkusaamine toimus.
5.Kaebaja esitas 31.01.2019 Viru Vanglale taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks pereliikmetega ilma klaasist vaheseinata veebruari esimeses pooles, soovitavalt nädalavahetusel (tl 40). Vangla tagastas taotluse 14.03.2019 (tl 17) põhjusel, et kaebaja taotletav kohtumise aeg on taotluse lahendamiseks möödunud. Vastustaja märkis lisaks, et taotlus oli oluliste puudustega. Taotluses ei olnud märgitud soovitud kokkusaamise konkreetset kuupäeva. Taotlus tuli esitada vähemalt viis tööpäeva enne taotletud kokkusaamist. Vastustaja hinnangul ei olnud kaebaja taotlus kokkusaamiseks ilma klaasist vaheseinata põhjendatud. See ei tähenda, et kokkusaamine vaheseinata ei ole võimalik ühelgi juhul, vastustaja lahendab iga taotluse eraldiseisvalt. Vangla vabandas taotluse läbivaatamisega viivitamise eest ning lubas edaspidi sellist olukorda vältida.
6.Kaebaja esitas 15.02.2019 kohtule kaebuse ja 15.04.2019 täiendava avalduse. Kohus võttis kaebuse menetlusse kaebaja 18.06.2018, 08.11.2018, 22.11.2018 ja 31.01.2019 lühiajalise kokkusaamise taotluste suhtes tehtud otsuste õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes. Kaebaja leidis, et perega kohtumise mittevõimaldamine riivab õigust perekonnaelu puutumatusele. Viitamine sellele, et kaebaja on vahepeal viidud ühest vanglast teise, pole piisav õigustus kohtumisest keeldumiseks. Sellel põhjusel keeldumist on olnud korduvalt. Keeldumised on seetõttu ilmselgelt ebaproportsionaalsed ja kaalutlemata. Tallinna Vanglal oli teada, et kaebaja viibib istungitega seoses pidevalt tema juures, mistõttu oleks vastustaja saanud sellega arvestada ja korraldada kaebajale ilma eraldusklaasita kohtumise perega. Eelnevast tulenevalt ei saa pidada usutavaks järjepidevat keeldumist põhjusel, et kaebaja asub teises vanglas. Kaebaja arvates on vastustajal mingi muu seni tuvastamata huvi selleks, et kaebaja perele ilma eraldusklaasita kohtumisi lubada ei saa. Viru Vanglale esitatud taotluse lahendamine oli võimalik. Kaebajat on korduvalt toimetatud Viru Vanglast Tallinna Vanglasse ja vastupidi ning vanglad on lahendanud taotluse ajal, kui
selle eesmärki pole enam võimalik saavutada (jätnud taotluse rahuldamata põhjusel, et kaebaja on viidud üle teise vanglasse).
7.Tallinna Vangla esitas 23.09.2019 vastuse kaebusele. Vastustaja võttis õigeks, et ta käitus õigusvastaselt, kui rahuldas kaebaja taotluse ilma klaasist vaheseinata kokkusaamise võimaldamiseks 10.12.2018, kuid võimaldas kokkusaamise 12.12.2018 vaheseinaga eraldamisega. 18.06.2018 ja 08.11.2018 taotluste kohta tehtud otsuseid pidas Tallinna Vangla õiguspäraseks. Juunikuus 2018 toimus kaebaja kriminaalasjas viimane kohtuistung 28.06.2018, järgmise istungi aeg oli 31.08.2018 (tl 28). Sellest tulenevalt etapeeriti kaebaja 03.07.2018 tagasi Viru Vanglasse. Kaebaja viibimine Tallinna Vanglas oli ajutine. Kui vanglale laekus kohtust teave, et järgmine kohtuistung toimub alles 31.08.2018, siis langes ära ka alus kaebaja Tallinna Vanglas viibimiseks ning ta tuli viivitamatult paigutada tagasi Viru Vanglasse. Tallinna Vangla kodukorra punkti 13.1.1. järgi tuli lühiajalise kokkusaamise taotlus esitada üle-eelneval nädalal enne soovitavat kokkusaamise aega, seega oleks kokkusaamise aeg igal juhul langenud ajale, mil kaebaja oli juba Viru Vanglas. Kaebaja taotluse lahendamise tähtaeg oli 10 tööpäeva ja kaebaja kõrvaldas taotluse puudused 27.06.2018. Tallinna Vangla tegi otsuse 04.07.2018 ehk tähtaegselt. Ka kaebaja 08.11.2018.a taotluse jättis vastustaja rahuldamata, kuna samal päeval paigutati kaebaja ümber Viru Vanglasse. Tallinna Vangla ei saanud teha teistsuguseid otsuseid, kuna neid täita oleks olnud võimatu. Kaebajale ei olnud ümberpaigutamise seisuga määratud ühtegi kokkusaamist. Vanglal ei ole kohustust arvestada lühiajalise kokkusaamise taotluse menetlemisel võimalike etapeerimistega. Kaebajale olid teada kohtuistungite ajad ja see, et kohtuistungite lõppedes paigutatakse ta Viru Vanglasse. Seega pidid kaebaja arvestama, et kui ta esitab taotluse kokkusaamiseks pärast kohtuistungite lõppemist, siis soovitud kokkusaamise kuupäevaks ei pruugi ta enam Tallinna Vanglas viibida.
8.Viru Vangla esitas 25.09.2019 vastuse kaebusele. Vastustaja palus jätta kaebuse 31.01.2019.a taotluse osas rahuldamata. Vastustaja jäi otsuse punktis 5 toodud seisukohtade juurde. Vastustaja lisas, et Viru Vangla 14.03.2019.a taotluse läbi vaatamata jätmise otsust saab oma põhjendatuse tõttu käsitleda ka taotluse rahuldamata jätmise otsusena ning taotluse sisuline rahuldamata jätmine oli õiguspärane. Viru Vangla tõstatas küsimuse, kas kaebajal on jätkuv huvi kaebuse menetlemise vastu. Kaebus on esitatud preventiivse huvi kaitseks, eesmärgiga kohtuda oma perega selliselt, et neid ei eraldataks klaasist vaheseinaga. Pärast kaebuse esitamist tunnistas Riigikohus põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 5, mis välistas vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimaldamise. Pikaajalisel kokkusaamisel kaebajat ning kokkusaajaid kuidagi ei eraldata. See tähendab, et kaebajal on nüüd võimalus kohtuda pereliikmetega ilma klaasist vaheseinaga eraldamata pikaajalise kokkusaamise raames, seda on kaebaja ka kasutanud. Sisuliselt on kaebaja oma eesmärgi saavutanud. Seda kinnitab asjaolu, et kaebaja ei ole enam lähedastega lühiajalise kokkusaamise taotlusi esitanud.
KOHTU SEISUKOHT
Nõuded Tallinna Vangla vastu
9.Kaebaja peab õigusvastaseks 22.11.2018.a taotluses soovitud ja 12.12.2018 Tallinna Vanglas toimunud kokkusaamise lubamist nii, et see toimus klaasist vaheseinaga eraldamisega. Tallinna Vangla on kaebuse selles nõudes õigeks võtnud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 159 lg 1 alusel rahuldab kohus kaebuse selles nõudes ning teeb kindlaks, et õigusvastane oli Tallinna Vangla 05.12.2018.a otsus nr 2-2/18/26624-4, millega vangla asendas eraldamiseta toimuma pidanud kokkusaamise klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega. 18.06.2018 ja 08.11.2018 taotlustes soovitud kokkusaamiste suhtes tehtud otsuseid peab kaebaja õigusvastasteks, kuid vastustaja õiguspärasteks.
10.Õigusaktid ja üldkorraldus reguleerivad vahistatu lühiajalisi kokkusaamisi järgmiselt. VangS § 24 lg 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma pereliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Kokkusaamiste kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. VangS § 24 lg 11 sätestab, millistel alustel keeldutakse lühiajalise kokkusaamise loa andmisest. VangS § 90 lg 1 alusel kohaldatakse eelviidatud sätteid vahistatule VangS 5. peatükis sätestatud erisustega. VangS § 94 lg 1 ja 4 alusel lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Kokkusaamise kestvus ja täpsem kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsministri määrus „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) reguleerib vahistatu lühiajalisi kokkusaamisi järgmiselt: - kokkusaamine toimub vahistatu või kokkusaaja taotluse alusel (§ 32 lg 1, § 1 lg 2); - taotluses tuleb märkida soovitav kokkusaamise aeg ja kokkusaamise põhjus (§ 33 lg 1 p 4, § 39 lg 1); - kui taotletakse kokkusaamist klaasist vaheseinaga eraldamiseta, siis tuleb taotluses selgitada, miks vajatakse kokkusaamist nimetatud viisil (§ 33 lg 3); - otsus kokkusaamise loa andmise kohta tehakse taotluse esitamisest 10 tööpäeva jooksul (§ 35 lg 2); - taotluste põhjal koostatakse kokkusaamiste graafik (§ 32 lg 2); - vahistatule võimaldatakse kokkusaamisi vähemalt üks kord kuus kestusega kuni kolm tundi (§ 39 lg 2). Tallinna Vangla kodukorra (18.06.2018 ja 08.11.2018 taotluste lahendamise aja redaktsioonis, tl 29-33) p 13.1.1 kohaselt tuleb lühiajalise kokkusaamise taotlus esitada üle-eelneval nädalal enne soovitavat kokkusaamise aega.
11.Tallinna Vangla jättis kaebaja 18.06.2018 ja 08.11.2018 esitatud lühiajalise kokkusaamise taotlused rahuldamata, kuna taotluse lahendamise ajal kaebaja enam Tallinna Vanglas ei viibinud. Lühiajaline kokkusaamine toimub konkreetse vangla ruumides ja selle vangla kehtestatud graafiku alusel (VSKE § 31 lg 1, § 32 lg 2). Kui kaebaja taotles kokkusaamist Tallinna Vanglas,
siis ei saanud seda taotlust lahendada ning kokkusaamist korraldada Viru Vangla ja vastupidi. Kohtu hinnangul on õige, et lühiajalise kokkusaamise taotlust ei saa rahuldada vangla, milles kaebaja ei paikne. Omaette küsimus on see, kas sellises olukorras oli õige lahendus jätta taotlus rahuldamata. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 4 sätestab, et kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale. Kohtu hinnangul oligi tegemist eeltoodud olukorraga - Tallinna Vangla pädevuses ei olnud lubada lühiajalist kokkusaamist vahistatule, kes selles vanglas ei paiknenud. Kohtu hinnangul ei piisa vaidluse all olevate otsuste õigusvastasuse tuvastamiseks sellest, et taotluste läbi vaatamata jätmise asemel jäeti need rahuldamata. Kaebaja õigusi ei mõjutanud see, millise otsustusega haldusmenetlus lõppes, vaid see, et kokkusaamine jäi toimumata. Kui haldusmenetlust lõpetava lahendi tegemise õiguslik alus tuleneb haldusmenetluse seadusest, siis ei ole vaja, et vastav säte oleks üle korratud vangistust reguleerivates õigusaktides. 18.06.2018 ja 08.11.2018 taotluste suhtes tehtud otsused ei ole õigusvastased põhjusel, et VangS § 24 lg 11 sellist kokkusaamiseks loa andmata jätmise alust ette ei näe.
12.Kaebaja 08.11.2018.a taotluse puhul viidi kaebaja Viru Vanglasse taotluse esitamisega samal päeval. Tallinna Vangla ei jõudnud teha mingeid menetlustoiminguid. Andmed kaebaja paiknemise kohta näitavad, et kaebaja viibis seejärel Viru Vanglas 08.-29.11.2018 ehk 21 päeva. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis näitaksid, et kaebaja viidi teise vanglasse kiirustades või nii-öelda korraks. Kohtul puudub alus arvata, et Tallinna Vangla korraldas kaebaja viimise Viru Vanglasse pahatahtlikult eesmärgiga vältida kokkusaamise võimaldamist.
13.Kaebaja esitas 18.06.2018 ehk esmaspäevasel päeval taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks 02.07.2018, mis oli samuti esmaspäev. Kaebaja esitas taotluse üle-eelmisel nädalal ehk Tallinna Vangla kodukorra p 13.1.1 nõudeid järgides. Tallinna Vangla määras 21.06.2018 kaebajale taotluse puuduste kõrvaldamiseks ehk taotluse täiendavaks põhjendamiseks tähtaja 10 päeva. HMS § 5 lg 4 kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Õigusaktides taotluse esmase menetlemise toimingute tegemiseks konkreetset tähtaega määratud ei ole, HMS § 15 lg 2 alusel tuleb tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks määrata esimesel võimalusel. Kui tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks määrati 3 päeva jooksul taotluse esitamisest, siis ei saa öelda, et vangla oleks taotluse menetlemisega viivitanud. Samal ajal ehk 21.06.2018 esitas vangla päringu kaebaja kriminaalasja menetlevale kohtule (tl 25), milles küsis selgitust, kas kohtumenetluse huvide kontekstis on võimalik kaebajale lühiajalise kokkusaamise võimaldamine klaasist vaheseinata. Kohtunik andis selleks loa 25.06.2018 (tl 27). Kaebaja kõrvaldas taotluse puudused 27.06.2018. 29.06.2018 toimus vangla kirjavahetus kohtuga järgmiste istungite ja kaebaja Tallinnas viibimise vajaduse küsimuses. Kohus vastas, et juulikuus istungeid ei toimu ja järgmine istung on 31.08.2018 (tl 28). Kaebaja viidi Viru Vanglasse 03.07.2018.
14.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli vahistatuna paigutatud Viru Vanglasse, samuti ei toimu praeguses kohtuasjas vaidlust selle paigutamise õiguspärasuse üle. Kaebaja toimetati Tallinna
Vanglasse ajutiselt seoses kohtuistungite toimumisega (justiitsministri määruse „Täitmisplaan“ § 3 lg 1 p 5). Otsuse punktis 13 toodust nähtub, et kaebaja soovitud kokkusaamise päevale - esmaspäevale, 02.07.2018 eelnenud tööpäeval ehk 29.06.2018 oli lühiajalise kokkusaamise taotlus veel lahendamata. Samal päeval sai Tallinna Vangla teada ka sellest, et esineb alus viia kaebaja tagasi Viru Vanglasse.
15.Vaidluse lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas Tallinna Vangla oleks pidanud esmalt otsustama, kas kaebaja lühiajalise kokkusaamise taotlus rahuldatakse ning jaatava vastuse korral arvestama kaebaja Viru Vanglasse viimisel sellega, et kokkusaamine saaks toimuda. Vangla väitel ei tulene õigusaktidest talle sellist kohustust. Kohtupraktikas on leitud, et õigusvastane on pikaajalise kokkusaamise katkestamine põhjusel, et kinnipeetav tuleb etapeerida kohtuistungile (kohtuasi 3-11-1120, sh selles asjas tehtud Riigikohtu lahend 3-3-111-12). Kohus nõustub selles küsimuses vanglaga. Olukorda, kus lühiajalise kokkusaamise taotluse menetlus on pooleli ja asjaolud muutuvad taotluse menetlemise käigus, ei saa samastada olukorraga, kus vangla on kokkusaamiseks loa juba andnud. Kohtule ei ole teada õigusnormi, mis kohustaks vanglat andma lühiajalise kokkusaamise taotlusele nii-öelda eelisjärjekorda võrreldes vahistatu tagasiviimisega vanglasse, kuhu ta on paigutatud. Kuivõrd kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et vangla oleks pidanud viivitama tema Viru Vanglasse viimisega kuni lühiajalise kokkusaamise taotluse lahendamiseni, siis ei saa vangla tegevust ka õigusvastaseks pidada.
16.Vangla ei ole kaebaja taotluse menetlemisel ületanud õigusaktidest või üldkorraldusest tulenevaid menetlustähtaegu. Puudustega taotluse korral arvestatakse praktikas menetlustähtaega alates puuduste kõrvaldamisest. Kohus siiski märgib, et Tallinna Vangla ei saa tugineda üksnes VSKE § 35 lg 2 sätestatud 10tööpäevasele tähtajale, kuna ta on kodukorras kehtestanud endale lühema tähtaja. Kui kaebaja algne taotlus oleks olnud puudusteta, siis oleks VSKE § 35 lg 2 tulenev tähtaeg saabunud soovitud kokkusaamisega samal päeval, kuid kodukorra punkti 13.1.1 arvestades oli taotlus tähtaegne. Kodukorra nõudeid oleks täitnud ka hiljem 10 tööpäeva enne soovitud kokkusaamist esitatud taotlus. See ei muuda aga lõpptulemust, sest taotluse lahendamise aeg 04.07.2018 täidab ka kodukorra nõudeid.
17.Kohtule ei nähtu ka kõiki käesolevas kohtuasjas välja toodud juhtumeid kogumis vaadates Tallinna Vangla sellist tegevust, millest võiks välja lugeda pahatahtlikkust kaebaja suhtes või soovi mitte võimaldada kaebajale lühiajalisi kokkusaamisi pereliikmetega. Kaebaja ei ole vastu vaielnud vangla väitele, et lühiajalised kokkusaamised tema pereliikmetega Tallinna Vanglas toimusid 25.05.2018, 12.12.2018 ja 12.04.2019. Nende kõrval jäid toimumata kokkusaamised, mille taotlused kaebaja esitas 18.06.2018 ja 08.11.2018. Neist viimase puhul esitas kaebaja taotluse päeval, mil ta Viru Vanglasse viidi. Kaebajat ei toodud Tallinna Vanglasse ja ei viidud tagasi Viru Vanglasse meelevaldselt, vaid tulenevalt Tallinnas toimuvate istungite ajakavast. Üldiselt teadaolevalt koostatakse kriminaalasja arutamisel istungite ajakava pikema aja kohta ette. Kui ajakava ei ole ka teada süüdistatavale, siis igal juhul on see teada tema kaitsjale. Kaebajal oli võimalik lühiajaliste kokkusaamiste taotlemisel istungite ajakavaga arvestada. Kui lühiajalise kokkusaamise taotluse lahendamiseks on õigusaktis ette nähtud 10-
tööpäevane tähtaeg ja Tallinna Vangla kodukorras taotluse üle-eelmisel nädalal esitamise nõue, siis ei saanud kaebaja panna suuri edulootusi kokkusaamise kavandamisele olukorras, kus istungeid kokkusaamise kavandatud ajal ei toimunud. Kaebajal oli küll VangS § 24 lg 1 tulenev õigus lühiajalistele kokkusaamistele oma pereliikmetega, kuid õigusaktidest ei tulene, et need oleksid pidanud tingimata toimuma Tallinna Vanglas. Kaebajal oli võimalus taotleda lühiajalisi kokkusaamisi ka Viru Vanglas, kus viibimise perioodid ja viibitud aeg kokku olid oluliselt pikemad. Ajavahemikul 12.04.201822.08.2019 viibis kaebaja Viru Vanglas kokku 338 päeva, perioodide pikkused olid 21, 58, 35, 14, 21, 35, 49, 19 ja 86 päeva. Tallinna Vanglas viibis kaebaja kokku 159 päeva, perioodide pikkustega 61 (03.05-03.07.2018, kokkusaamine toimus 25.05.2018), 7, 7, 7, 14 (29.1113.12.2018, kokkusaamine toimus 12.12.2018), 12, 30 (19.03-18.04.2019, kokkusaamine toimus 12.04.2018), 14 ja 7 päeva. Alates 22.08.2018 paikneb kaebaja Viru Vanglas. On tõsi, et kaebaja liikumine kahe vangla vahel võis muuta lühiajaliste kokkusaamiste kavandamise keerukamaks, kuid kui vahistatu on paigutatud ühes linnas asuvasse vanglasse ja kohtuistungid toimuvad teises linnas, siis on sellised raskused paratamatud. Nagu eespool öeldud, ei ole kaebaja paigutamine Viru Vanglasse praeguse vaidluse esemeks.
18.Õige ei ole kaebaja arvamus, et Tallinna Vangla oleks pidanud kohtuistungite toimumisaegu arvestades ise korraldama kaebajale lühiajalise kokkusaamise ajaks, kui kaebaja oli Tallinnas. VSKE § 32 lg 1 tuleneb selgelt, et kokkusaamine sai toimuda kaebaja või kokkusaaja taotluse alusel.
19.Kokkuvõttes ei anna kaebaja väited alust pidada vastustaja tegevust 18.06.2018 või 08.11.2018 esitatud lühiajalise kokkusaamise taotluste menetlemisel või lahendamisel õigusvastaseks. Kohus jätab selles osas kaebuse rahuldamata. Nõue Viru Vangla vastu
20.Kohus leidis kaebuse menetlusse võtmisel, et kaebajal on tuvastamiskaebuse esitamise õigus tulenevalt preventiivsest huvist. Kuivõrd Viru Vangla seadis kaebeõiguse tema vastu suunatud nõude osas kahtluse alla, siis kontrollib kohus kaebeõiguse olemasolu selles osas uuesti. Kohtupraktikas on leitud, et reeglina antakse kaebeõigusele hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga, kuid preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse puhul tuleb põhjendatud huvi olemasolu kontrollida ka nõude sisulisel lahendamisel (Riigikohtu lahend 3-3-1-8-14, p 12).
21.Kaebaja esitas taotluse 31.01.2019 ja soovitud kokkusaamise aeg oli veebruari esimeses pooles, soovitavalt nädalavahetusel. Taotlus on esitatud Viru Vangla kodukorra p 13.1.1 toodud tähtaega järgides. Taotluse lahendamise maksimaalne tähtaeg VSKE § 35 lg 2 järgi oleks olnud 14.02.2019. Vangla on aga kodukorra punktis 13.1.1 kehtestanud endale lühema tähtaja lühiajalise kokkusaamise taotlus tuleb esitada vähemalt viis tööpäeva enne taotletavat kokkusaamist. Seda arvestades oleks kokkusaamine olnud võimalik alates 07.02.2019, sh nädalavahetusel 09-10.02.2019. Viru Vangla lahendas taotluse 14.03.2019 ehk ületas oluliselt nii kodukorrast tulenevat kui ka VSKE-s ette nähtud tähtaega. Vangla on oma viga tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud. Vangla märkis vastuses kaebusele, et kaebajal toimus 03.-05.08.2019 Viru Vanglas pikaajaline kokkusaamine elukaaslase ja lastega. Kaebaja esitas pikaajalise kokkusaamise taotluse
elukaaslase ja lastega ka 2019. aasta oktoobrikuuks, kaebusele vastamise seisuga oli Viru Vangla taotluse rahuldanud ja kokkusaamine oli planeeritud. Pärast seda, kui muutus õiguslik olukord ning pikaajalisi kokkusaamisi sai lubada ka vahistatule, ei ole kaebaja vangla väitel esitanud taotlusi lühiajaliseks kokkusaamiseks pereliikmetega (sh klaasist vaheseinaga eraldamiseta). Kaebaja ei ole neile väidetele vastu vaielnud või kaebeõiguse kohta omapoolseid seisukohti esitanud.
22.Kohus leiab, et kaebaja nõue Viru Vangla vastu tuleb jätta läbi vaatamata HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kohus põhjendab seda järgmiselt. Erinevalt Tallinna Vangla vastu suunatud nõuetest heitis kaebaja Viru Vanglale ette ainult üht episoodi, kus tema taotlust lühiajaliseks kokkusaamiseks ei lahendatud kaebaja hinnangul õiguspäraselt. On selge, et Viru Vangla viivitas õigusvastaselt kaebaja 31.01.2019 esitatud lühiajalise kokkusaamise taotluse lahendamisega. Vangla rikkus ka HMS § 41 tulenevat kohustust teha kaebajale viivituseta teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäoline aeg ning näidata ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjus, kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul. Kohtu käsutuses olevate asjaolude põhjal oli aga tegemist ühekordse juhtumiga ning vangla on oma viga mõistnud. Vangla ei lahendanud kaebaja taotlust sisuliselt, vaid jättis selle läbi vaatamata põhjusel, et soovitud kokkusaamise toimumine veebruari esimeses pooles ei olnud reaalselt enam võimalik. Kui soovitud kokkusaamise aeg oli taotluse lahendamise ajal juba möödas, siis oleks igal juhul tulnud küsida kaebajalt uut või täiendatud taotlust vähemalt selleks, et määratleda kokkusaamise soovitav aeg. Edasi oleks menetlus olnud samasugune nii juhul, kui käsitleda taotlust uue kokkusaamise taotlusena kui ka siis, kui käsitleda seda varasema taotluse muutmisena. Vahistatule lubatud kokkusaamiste arv ei sõltu sellest, kui palju on vahistatu esitanud taotlusi või on läbi viidud haldusmenetlusi, vaid toimunud kokkusaamiste arvust. Vangla avaldas taotluse läbi vaatamata jätmise kohta tehtud otsuses ka oma mõtteid taotluse vormistamise kohta (konkreetse kuupäeva märkimine) ning selle kohta, kas ja millistel põhjendustel võiks olla lubatav lühiajaline kokkusaamine ilma klaasist vaheseinata. Kuna tegemist ei ole haldusakti põhjendustega ning neile selgitustele tuginedes ei teinud vangla kaebaja suhtes mingeid siduvaid otsustusi, siis ei saaks kohus neile seisukohtadele ka nõude sisulise läbivaatamise korral hinnangut anda. Eeltoodu tähendab, et kohtuliku hinnangu andmine Viru Vangla 14.03.2019.a otsusele tuvastamiskaebuse sisulise lahendamise raames ei aitaks kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Sel juhul ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav.
MENETLUSKULUD. SELGITUSED
23.HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 108 lg 4 alusel kannab kaebuse läbi vaatamata jätmisel menetluskulud kaebaja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtu määratud tähtajal esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
24.Kaebaja esitas Tallinna Vangla vastu kaebuse kolme otsuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks, kohus rahuldas kaebuse ühe otsuse osas. Viru Vangla vastu esitatud kaebuse jättis kohus läbi vaatamata. Ainsaks kohtule teada olevaks menetluskuluks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot (tl 10). Muude menetluskulude kohta ei ole pooled menetluskulude nimekirju või kuludokumente esitanud. Kohus peab eeltoodut arvestades õigeks menetluskulude jaotust nii, et menetluskuludest 1/3 jääb Tallinna Vangla kanda ja 2/3 jääb kaebaja kanda. Viru Vanglal menetluskulude kandmise kohustust ei ole. Kohus mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 5 eurot. Kaebajal tuleb teatada Tallinna Vanglale, kellele ja millisele kontole ta menetluskulude tasumist soovib.
25.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.