Omandireform › Eluruumide ja mitteeluruumide erastamine

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

7.7 Aastail 2003-2013 ei üritanud YY mingil kujul 19.08.2003 erastamistehingut vaidlustada. Sellest järeldub, et ta nõustus kohtulahendite ja haldusaktidega. Kui YY oleks 2004-2005 erastamistehingu vaidlustanud, võinuks lahendus olla teine. Nõustumine on oluline argument, miks ei saa erastamise aluseks olevat haldusakti tagasiulatuvalt kaebaja kahjuks kehtetuks tunnistada. YY käitumine kaebaja suhtes ei olnud heauskne, sest alles 2014 hakkas ta 19.08.2003 erastamistehingut ja kaebaja omanikuks olemist vaidlustama. 7.8 Erastamise aluseks olnud haldusakti kehtetuks tunnistamiseks puudub avalik huvi ning selle haldusaktiga koormatud isik. Avalik huvi pigem toetab tunnustatud helilooja ZZ perekonda ehk et avalikkuse vaatevinklist tuleks vaidlusalune haldusakt kehtima jätta. Seda näitavad meediakajastused aastatel 2017-2019. 7.9 Kaebaja käsutas oma vara, tuginedes 2003. aasta erastamise aluseks olnud haldusaktile ja on usaldanud selle kehtima jäämist. Kaebaja ostis eluruumi 19.08.2003 lepinguga enda omandisse erastamisväärtpaberitega väärtuses 39 360 krooni usus, et erastamistehingu aluseks olev haldusakt on kehtiv ja jääb kehtima. Erastamisväärtpaberite käsutus toimus tuginevalt erastamist võimaldavale haldusaktile. Pärast 19.08.2003 toimunud erastamist on kaebaja kandnud korduvalt seoses kõnesoleva eluruumiga vajalikke kulutusi TsÜS § 63 lg 1 tähenduses. Nii oli aastail 20032004 põhjalik remont, mille käigus vahetati muu hulgas elektrisüsteem ja torustik, enamus aknaid, pandi uued põranda- ja seinakatted. Nende tööde maksumus on pool miljonit Eesti krooni, kui võtta arvesse kaebajale esitatud hinnapakkumine. Tšekid ei ole säilinud. Vastustaja ei ole kaebaja poolt soovitud tunnistajaid, kes oleksid asjaolu tõendanud, üle kuulanud. Vastustaja pole eluruumi seisundit püüdnud selgeks teha. Kaebaja on kandnud ka makseid seoses XXXXXX KÜ õiendile summas 13 538,82 eurot. Ka 1983. aastal oli eluruumis remont. Seega on kaebaja oma vara, s.o raha käsitanud korduvalt ka pärast erastamist. 7.10 19.08.2003 eluruumi ja selle juurde kuulunud mõttelise osa müügitehing on oluline ka selles mõttes, et nii vastustaja kui ka kaebaja tegeliku tahte kohaselt pidi eluruum saama lõplikult kaebaja koduks. Kaebaja koos perekonnaga on selles eluruumis elanud kestvalt alates 1983. aastast ja see on olnud kaebaja koduks. Eluruum saadi korterivahetuse teel, nagu see oli nõukogude riigikorra ajal seaduslik, andes selles ühiskorteris elanud kolmele perele vastu kolm eraldi korterit. Kaebaja on erastatud vara kogu aeg elamiseks kasutanud. 7.11 Inimese kodu puutumatust kui inimõigust tuleb üldjuhul riiklikult kaitsta. Kaebaja jaoks on tema kodu puutumatus üks olulisemaid vastuväiteid käesoleval juhul, mis peab ühtlasi andma alust selleks, et jätta 2003. aasta erastamise aluseks olnud haldusakt kehtima. Kellegi teise kodu puutumatust käesoleval juhul ei riivata. 7.12 Kaebaja ei olnud teadlik erastamise lubamatusest, arvestades 2003. aasta augustiks tekkinud õiguslikku olukorda. Kaebaja ei pidanud tehingu tegemise eelselt tellima õiguslikku analüüsi. Pole kahtlust, et kõnealuse eluruumi tagastamise või erastamise menetlus on olnud tavainimese jaoks komplitseeritud. 7.13 2003. aasta erastamise aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamine tekitaks kaebajale nii varalist kui ka mittevaralist kahju. Kaebaja kaotaks väärtusliku kinnisasja, mis on olnud tema omandis alates 2005 aastast. Taoline kaotus tekitaks hingelist valu ja kannatusi, sest kaebaja kaotaks kodu, kus ta on koos perekonnaga alates 1983. aastast kestvalt elanud. Samas ei tekitaks 2003. aasta erastamise aluseks oleva haldusakti kehtima jäämine õigustatud subjektile kahju. Nende jaoks ei muutuks sisuliselt midagi, sest kodu ja omandit nad ei kaotaks ning mingeid hingelisi kannatusi ei tohiks tekkida. Võimalik rahaline hüvitis on välja makstav vastustaja kui 2003. aasta erastamisel õigusvastaselt käitunud isiku poolt. 7.14 Kinnistusraamatu järgi on kaebaja Xxxxxxxx, Tallinn asuva korteriomandi omanik. Omanikukannet ei saa ebaõigeks pidada. Kuni 09.10.2019 ei olnud 2003. aasta erastamise aluseks olnud otsust kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega on kinnistusraamatu kanne olnud õige. Igaühe omand on põhiseaduse § 32 järgi puutumatu ja kaitstud. 3(12)

7.15 19.08.2003 erastamistehingu tagasitäitmise võimalik nõue on aegunud. Aegumise kohaldamist kaebaja ka taotles. ORAS ei sisalda mingeid erinorme alusetu rikastumise regulatsiooni mitte kohaldamise või teistsuguse aegumistähtaja osas. TsÜS § 155 lg 1 ei ole praegusel juhul asjakohane. 7.16 Vastustaja ei saaks anda korraldust Xxxxxxxx, Tallinn asunud õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektidele tagastamiseks. Eelnevalt tuleks saavutada kinnistusraamatus õigusmuudatuse tegemine ja Eesti Vabariigi kandmine kinnistusraamatusse omanikuna. Kaebaja on põhjendanud, miks ei saaks 2003. aasta tehingu tagasitäitmist nõuda mistõttu ei saa sellist olukorda tekkida, st kinnistusraamatus kõnealuse õigusmuudatuse tegemine võimalik ei ole. 7.17 Korraldusest ei selgu, millal ja millise sisuga antud haldusakt on otsustatud kehtetuks tunnistada. Ei ole konkreetselt viidatud, mis kuupäeval on erastamise aluseks olev haldusakt antud. Vastustaja seisukoht

objektiks. Kuna kaebaja osales kõnealuse korteri tagastamisega seotud kohtuvaidluses (tsiviilasi 2/4/28-8138/2001) oli ta teadlik, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimused on riikidevaheliste kokkulepetega reguleerimata. Seega pidi kaebaja olema teadlik, et korteri tagastamise küsimus ei ole lõplikult lahendatud ning vaidlusaluse eluruumi erastamine on õigusvastane vaatamata selle objekti osas peetud kohtuvaidluse lõppemisele. Seega ei saa kaebaja HMS § 67 lg 4 p 5 alusel tugineda korteri erastamisel usaldusele. 8.6 Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kaebajaga korteri omandamiseks sõlmitud müügileping on tühine. Seega ei ole kaebaja seda korterit omandanud ja ta ei saa ka selle korteri omandiõigust kaotada. Seega ei saa erastamiseotsuse kehtetuks tunnistamine rikkuda ka kaebaja omandipõhiõigust. Kolmandate isikute seisukoht

ja oma varale. Ka kolmandatel isikutel on õigus oma vara vallata, kasutada ja käsutada sõltumata sellest, kus omand ei asuks.

KOHTU PÕHJENDUSED

kaebaja tähelepanek, mille kohaselt Riigikohus möönis, et esineb asjaolusid, mille tõttu ei pruugi erastamise aluseks olnud haldusakti kehtetuks tunnistamine osutuda võimalikuks. Korralduses toodud seisukoht, mille kohaselt vastustajal sisulist kaalutlusõigust ei ole, ei vasta Riigikohtu seisukohale ja on ekslik. 13.1 Puudub vaidlus selles, et vaidlustatud 09.10.2019 otsusega nr 1306-k tunnistati tagasiulatuvalt kehtetuks kaebaja jaoks soodustav haldusakt, st 19.08.2003 erastamise müügilepingus sisaldunud, kuid eraldi haldusaktina vormistamata jäetud kaebajaga müügilepingu sõlmimise aluseks olnud Xxxxxxxx erastamise otsus. Riigikohtu otsuse punktis 44 on leitud, et korteri erastamise lepingus sisalduv haldusakt on maa erastamise aluseks olev otsustus AÕSRS § 11 lg 5 mõttes. Vaidlustatud haldusakt on üheks eelduseks, mis loob tingimused kinnistusraamatu kannete muutmisele ning kaebaja omandiõiguse kaotusele. Tulenevalt Riigikohtu otsusest on selge, milline otsustus on vaidlustatud haldusaktiga kehtetuks tunnistatud. 13.2 HMS § 67 lg 1 sätestab, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale käesoleva seaduse § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tuleb tunnistada kehtetuks. Piirid, kas või millises ulatuses on vastustajal oma varasema otsuse kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõigus, on toodud käesolevale vaidlusele eelnenud vaidluses tehtud Riigikohtu 18.03.2019 otsuses nr 3-14-52793. Riigikohus on oma lahendi punktis 37 koos viitega 27.05.2015 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-14-15 (p 27) leidnud, et ka käesolevas asjas on asjakohane seisukoht, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. Riigikohus rõhutas, et see seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. Seega pidi vastustaja asja uuel läbivaatamisel lähtuma Riigikohtu otsuses toodud juhistest. On tõsi, et viidatud lahendis toodu osas on avaldanud eriarvamuse riigikohtunik Jüri Põld. Eriarvamuses on leitud, et haldusorganil kaalutlusõigus puudub. Eriarvamuses toodu ei mõjuta aga Riigikohtu otsuse ja selles sisalduvate suuniste kohustuslikkust. Seega on vastustaja kaevatava haldusakti andmisel pööranud põhjendamatult palju tähelepanu eriarvamuses toodule ning kaebaja sellekohased etteheited on põhjendatud. 13.3 Seoses vastustaja võimaliku kaalutlusõiguse piiridega on Riigikohus märkinud järgmist: a) Tallinna linn peab oma edasises tegevuses lähtuma sellest, et korteri erastamine on tühine (p 37); b) Tallinna linn peab vaatama kaebaja (praeguses asjas kolmanda isiku) avalduse uuesti läbi ja hindama võimalust tagasi pöörata korteri erastamine. Eelkõige tähendaks see korteri erastamise aluseks olnud haldusakti, kui andmise hetkel õigusvastase haldusakti tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist HMS § 64 ja § 66 lg 1 järgi ning arvestades sama seaduse §-des 67 ja 70 sätestatut (p 42). Ringkonnakohus peab siin silmas vajadust arvestada haldusakti kehtetuks tunnistamisel kolmanda isiku usalduse kaitset (õiguspärast ootust). Kuid kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. Praegusel juhul on tegemist tehinguga, mille ringkonnakohus tunnistas kohtuotsuse põhjendavas osas tühiseks. See seisukoht on vastustajale tema edasises tegevuses siduv. Kolmanda isiku (praeguses asjas kaebaja) usalduse kaitse hindamisel lähtub kolleegium sellest, et TsÜS § 84 lg 1 esimese lause järgi („Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi“) ei loo tühine tehing õiguslikke tagajärgi ega seega ka kaitstavat õiguslikku positsiooni (p 43). c) Eluruumi erastajale ei ole seadusega küll pandud kohustust tunda omandireformi aluste seadust ja selle rakenduspraktikat ning ta ei ole kohustatud kasutama korteri erastamisel õigusabi. Samas tuleb silmas pidada, et õiguspärane ootus ja usalduse kaitse pole piiramatud. HMS § 67 lg 4 p-s 5 on sätestatud, et isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui isik on haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest teadlik oma süü tõttu. Kuid isegi kui isiku usaldus on HMS § 67 lg 4 kohaselt põhimõtteliselt kaitstav, ei välista see igal juhul korteri erastamise kohta antud haldusakti kehtetuks tunnistamist. Korteri erastaja usaldust tuleks täiendavalt kaaluda koos vara tagastamise 7(12)

õigustatud subjekti õiguste ning juhtumi muude oluliste asjaoludega (HMS § 64 lg 3). Enne hinnangu andmist, kas korter on kolmanda isiku (praeguses asjas kaebaja) heauskses omandis ORAS § 12 lg 3 p 3 mõttes peab linn otsustama, kas korteri erastamise kohta antud haldusakt tuleb kehtetuks tunnistada, mh peab kindlaks tegema kolmanda isiku teadmise või süü. Kui järgnevas haldusmenetluses ilmneb, et erastamise kohta antud haldusakti kehtetuks tunnistamine on kolmanda isiku ülekaaluka õiguspärase ootuse tõttu välistatud, on tegemist ORAS § 12 lg 3 p-s 3 sätestatud olukorraga.(p. 45). 13.4 Eeltoodust tulenevalt on Riigikohus andnud vastustajale asja uueks läbi vaatamiseks kohustuslikud juhised. Riigikohtu juhiste kohaselt on vastustajal varasema otsuse kehtetuks tunnistamisel piiratud ulatuses kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse piiratus on tingitud asjaolust, et erastamislepingu puhul on tegemist tehinguga, mille ringkonnakohus tunnistas kohtuotsuse põhjendavas osas tühiseks. Piiratud kaalutlusõiguse olemasolu ei tähenda kaalutlusõiguse absoluutset puudumist. Seega pidi Riigikohtu juhistest tulenevalt vastustaja andmise hetkel õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel kaaluma eeskätt kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämise suhtes koosmõjus kolmandate isikute huvidega haldusakti kehtetuks tunnistamise suhtes ning muude HMS § 64 lg-s 3 sätestatud asjaoludega ning avaliku huviga. Kui menetluses oleks ilmnenud, et erastamise kohta antud haldusakti kehtetuks tunnistamine on kaebaja ülekaaluka õiguspärase ootuse tõttu välistatud, on tegemist olukorraga, mis on võrdustatud vara heauskses omandis olekuga, st olukorraga, kus vara ei kuulu tagastamisele (ORAS 12 lg 3 p 3, Riigikohtu otsuse p 45). Eelpool tsiteeritud otsuse punktis 45 on Riigikohus viidanud võimalusele, et erastamiskorraldus võib jääda ka usalduse kaitse motiivil jõusse.

Vastustaja on kaalutlusõiguse teostamisel lähtunud õigesti eeldusest, et ORAS § 18 lg 1 järgi ei olnud korteri võõrandamine lubatav. Vastustaja on küll eiranud Riigikohtu juhiseid osas, milles tehingu tühisus ei tähenda kaalutlusõiguse puudumist, kuid vaatamata viidatud eksimusele on haldusakti järgnevas alapunktis 5.4 analüüsitud õiguslikku olukorda, kui kaebaja positsioon oleks HMS § 67 kohaselt põhimõtteliselt kaitstav. Seega ei ole eksimus määrava tähendusega. 15.2 Vastustaja on otsuse tegemisel õigesti arvestanud avalikku huvi ning märkinud õigesti, et avalik huvi on, et avaliku võimu volitusi tuleb rakendada õiguspäraselt. Kohus nõustub sellega, kuivõrd avaliku võimu volituste õiguspärane rakendamine on õigusriigi oluline põhimõte ning on otseses puutumuses isikute usaldusega riigi, kui sellise toimimise suhtes. Praegusel juhul tähendab see seda, et vastustaja pidi erastamise aluseks oleva otsuse kehtetuks tunnistamisel lähtuma ORAS § 18 lg 1 eesmärgist ning kehtivast kohtupraktikast. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. Sätte eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Avaliku huvina ei ole käsitletav kaebaja poolt esile toodud ajakirjanduses avaldatud toetus helilooja ZZ perekonnale. Isikute poolt avaldatud poolehoid vaidluse lahendamise suhtes kaebaja kasuks võib küll olla oluline kaebaja jaoks isiklikult, kuid selline moraalne toetus ei tähenda, et lahenduse suhtes esineb avalik huvi. 15.3 Kaebaja üheks keskseks väiteks käesolevas vaidluses on, et kaevatava haldusakti jõusse jäämisel kaotab ta oma koduks oleva korteriomandi. Kodu puutumatus on PS § 33 järgi kaitstud. Kaebajal on ootus, et korter, mis on alates 1983. aastast olnud kaebaja koduks, püsib muutumatuna. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu. Riigikohus on otsuse nr 3-14-52793/59 punktis 49 selgitanud, et PS §-i 33 ei ole käesolevas asjas võimalik kohaldada. PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja äravõtmise eest. Nimetatud printsiip on kohaldatav ka käesolevas vaidluses, kuivõrd vaidlustatud haldusakt loob eeldused kaebaja koduks oleva omandi kaotusele, st tegemist on olukorraga, millele PS §-s 33 sätestatud kaitse ei laiene. Lisaks eeltoodule on Riigikohus otsuse punktis 44 rõhutanud, et haldusakti kehtivuse kaitse ei tähenda selle alusel kujunenud õigussuhete lõplikku kinnistamist. 15.4 Vastustaja on haldusaktis vastanud kaebaja põhjendusele, mis puudutab kaebaja väidet, et tulenevalt HMS § 67 lg-st 2 ei ole võimalik korteri erastamise otsust kehtetuks tunnistada seetõttu, et ta on otsuse kehtima jäämist usaldades teinud tehingu oma varaks olevate erastamisväärtpaberite käsitamiseks. On esmalt tõsi vastustaja väide, mille kohaselt käsutas kaebaja erastamisväärtpabereid enne haldusotsustuse vastu võtmist, mitte pärast selle vastu võtmist. Seega ei ole erastamisväärtpaberite käsitamine toimunud pärast haldusakti andmist. Viidatud käsitus ei sisusta käesoleval juhul ka kaebaja usaldust, vaid omab tähendust võimalike kahju hüvitamise nõuete kontekstis. Sama põhimõte kehtib ka kulutuste osas, mida kaebaja on teinud korteriomandi parendamiseks ning kulutuste osas, mida kaebaja on kandnud korteriühistu liikmena. Olukorras, kus kaebaja kaotab korteriomandi omandi, on tal õigus esitada vastavasisuline nõue hüvitise saamiseks kolmandate isikute vastu. Samas märgib vastustaja õigesti, et 1983. aastal toimunud remont ning sellega seotud kulutused ei puutu asjasse, kuna nimetatud kulutuste tegemise ajal ei saanud kaebaja eeldada, et tal võib tekkida õigus eluruumi erastamiseks. 15.5 Asjakohane ei ole kaebaja analüüs sellest, kes saab vaidlustatud haldusakti jõusse jäämise tagajärjel rohkem kasu ja kes rohkem kannatada. Riigikohus on viidatud kaebaja väitele oma otsuse nr 3-14-52793/59 punktis 49 juba vastanud märkides, et sellise haldusakti õiguspärasust hinnatakse omandireformi aluste seaduse järgi, võttes arvesse ka seda, et ORAS § 18 lg-s 1 on kehtestatud just omandireformi õigustatud subjekti huvides õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslikud tagajärjed. Arvestada tuleb ka sellega, kuidas Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjakohaseid sätteid kohaldanud. Omandireformi käigus vara tagastamine kahjustab paratamatult vara seniste valdajate huve, võttes viimastelt võimaluse seda 9(12)

erastada. ORAS § 2 lg 2 ei ole määratud kaitsma õigusvastaselt võõrandatud vara seniseid kasutajaid. Nende kaitseks on seaduses sätestatud muud õiguslikud mehhanismid, näiteks üürilepingu kehtima jäämine. Kuivõrd Riigikohus on viidatud kaebaja seisukohta juba analüüsinud ning kohus selle seisukohaga käesolevas asjas nõustub, siis ei analüüsi kohus käesolevas otsuses kaebaja väiteid, mis seonduvad tema väitega, et erastamise aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamine tekitaks kaebajale varalise ja mittevaralise kahju, kuid ei tekitaks kahju kolmandatele isikutele; õigustatud subjektid ei vaja vaidlusalust eluruumi, kuid seda vajab kaebaja; õigustatud subjektide huviks on saada raha ning et õigustatud subjektid ei tohi kaebaja arvel alusetult rikastuda; ajafaktoriga, mille jooksul korraldus kehtis. Kuivõrd viidatud väidete osas on seisukoht võetud juba varasemas kohtuvaidluses, siis ei ole kaebaja sellekohastele väidetele haldusaktis vastamata jätmine menetlusnormi rikkumine, mis tooks kaasa haldusakti tühistamise. 15.6 Käesoleva vaidlusega ei ole puutumuses kaebaja väide, mille kohaselt on 19.08.2003 erastamistehingu tagasitäitmise võimalik nõue aegunud. Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa õigustada asjaolu, kas selle tagasitäitmine on võimalik või mitte. Samas märgib kohus, et kaebaja märgib ebaõigesti, et praeguses asjas on tegemist alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, mille osas kohalduvad TsÜS § 151 lg-s 1 või lg-s 3 sätestatud tähtajad. Olukorras, kus kinnistusraamatusse kaebaja kohta tehtud omandiõiguse kanne kustutatakse ning peale Eesti Vabariigi kandmist kinnistusraamatusse kantakse kinnistusraamatusse omanikena kolmandad isikud, siis on kaebaja vastu esitatava nõude puhul tegemist omandiõigusest tuleneva väljanõudmisnõudega, st nõudega, mis annab omanikule õiguse nõuda oma asi välja võõrast ebaseaduslikust valdusest. Sellise nõude aegumistähtaega arvutatakse TsÜS § 155 lg 1 järgi ajast, mil omanikul tekkis asja väljanõudeõigus. Vastavale sättele on viidatud ka vaidlustatud haldusaktis. 15.7 HMS § 67 lg 4 p 5 järgi ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest teadlik oma süü tõttu. Puudub iseenesest vaidlus selles, et kaebaja on kõnealuses korteris üürilepingu alusel elanud alates 1983 aastast. ORAS § 18 lg 1 alusel antud hinnang korteri erastamise õiguspärasusele ei sõltu sellest, kui kaua perekond korterit kasutas. Vastustaja märgib korralduses õigesti, et arvestades asjaolu, et korter tagastati YYle 1994. aastal, pidi kaebaja teadma, et viidatud korter oli õigusvastaselt võõrandatud varana omandireformi objektiks. XX osales kõnealuse korteri tagastamisega seotud kohtuvaidluses ning (tsiviilasjas nr 2/4/28-8138/2001) pidi olema teadlik, et vara tagastamise küsimus ei olnud lahendatud ja seetõttu oli sellise vara erastamine õigusvastane. Riigikohus märkis otsuse nr 3-14-52793/59 punktis 29, et 1994. aastal antud haldusaktide tühistamine ja selle üle peetud haldusvaidluse YY kahjuks lõppemine ning õigusvastaste haldusaktide eelse omandisuhte tagasipööramine linnakohtu jõustunud otsusega ei tähendanud seega korteri suhtes omandireformi lõppemist ega keeldu tunnistada korterit omandireformi objektiks ja see tagastada, kui muutub õiguslik regulatsioon. Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12. oktoobril 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Selle otsusega viis Riigikohus lõpule 28. oktoobril 2002. a alustatu ja tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohus märgib, et korter erastati augustis 2003, Riigikohtu üldkogu oli aga 28. oktoobril 2002 asjas nr 3-4-1-5-02 tehtud otsuse viimases lauses võtnud seisukoha, et kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara. Seega olukorras, kus kaebaja pidi aru saama, et korter on omandireformi objektiks, kuid selle tagastamine on takistatud ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu, ei saanud kaebajal tekkida kaitstavat usaldust olukorra muutumatuna säilimise suhtes. Tulenevalt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusest ei saanud need haldusaktid ja kohtuotsused avada teed erastamisele ning kaebaja oleks piisava hoolikuse korral pidanud sellest olukorrast igal juhul teadlik olema. Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsuse tegemise järgselt kajastati kujunenud olukorda nii õiguskirjanduses kui ka ajakirjanduses ning ei ole usutav, et viidatud seisukoht oleks kaebajale, 10(12)

kui asjast otseselt puudutatud isikule kindlasti märkamata jääda. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja kaevatavas haldusaktis õigesti leidnud, et seetõttu on täidetud HMS § 67 lg 4 p-s 5 sätestatud eeldus, mistõttu ei saaks kaebaja erastamise otsuse kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele ka siis, kui tema usaldus otsuse kehtima jäämise suhtes oleks kaitstav. 15.8 HMS § 67 lg-st 1 tulenevalt pidi vastustaja erastamislepingu aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamisel lisaks kaebaja huvidele kaaluma kolmandate isikute huvi saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara. ORAS § 18 lg 1 on sätestatud omandireformi õigustatud subjektide huvides ning õiguse kaitseks saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara. On ilmselge, et kolmandatel isikutel on ORAS § 2 lg 2 järgi kaitstav huvi vara tagastamise suhtes. YY on vara tagastamiseks esitanud 29.11.1991. aastal avalduse ning sellest avaldusest ei ole YY ega tema pärijad loobunud. Asjaolu, et 1994. aastal antud haldusaktid tühistati ning sellega seotud haldusvaidlused lõppesid YY kahjuks ning nende alusel pöörati tagasi haldusaktide eelne omandiõigus, ei tähenda seda, et kolmandate isikute huvi vara tagastamise suhtes oleks lakanud olemast. Ka Riigikohus leidis, et kaebaja taotluse lahendamine ei sõltu varasematest Tallinna linna haldusaktidest ning tsiviil- ja halduskohtute varasematest otsustest. Need haldusaktid ja kohtuotsused olid omas ajas õiguspärased, lähtudes ORAS § 7 lg 3 kehtivusest, ning ei vaja revideerimist. Riigikohus märkis ka, et tulenevalt Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusest ei saanud need avada teed korteri erastamisele 2003. aastal. Vastuseks kaebajale märgib kohus, et asjaolu, et YY ei üritanud 2003 kuni 2013 mingil kujul 19.08.2003 erastamistehingut vaidlustada, ei tähenda, et ta oleks vara tagastamisest loobunud. Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsus haldusasjas 3-3-1-63-05. 10.03.2008 otsuse punktis 43 leidis üldkogu, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitleda mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. YYle ei saa sellises õiguslikus olustikus ette heita, et ta enne õigusliku regulatsiooni muutumist ja vastava kohtupraktika kujunemist eluruumi erastamise tehingut ei vaidlustanud. Korter tunnistati ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni otsusega omandireformi objektiks alles 20.03.2014, millele järgnes YY poolt tõstatatud kohtuvaidlus haldusasjas nr 3-14-52793/59. Oluline on ka tähele panna, et asjaolu, et YY ei vaidlustanud tehingut koheselt peale 12.10.2006 ei muuda vastustaja suhtes ORAS § 18 lg-st 1 sätestatud keeldu. 15.9 Eeltoodut kokku võttes on vaidlustatud otsuses jõutud õigele järeldusele, mille kohaselt puudub kaebajal ülekaalukas kaitstav usaldus haldusakti kehtima jäämise suhtes. Kohus nõustub kaebajaga, et korralduses toodud põhjendused oleksid võinud olla sisukamad ning mõningatele kaebaja 16.09.2019 vastuväidetes esitatud põhjendustele ei ole vastatud. Samas on haldusorgani kaalutluste põhilised motiivid haldusakti motivatsiooni põhjal tuvastatavad ning kaebaja põhiliste argumentide osas on seisukoht võetud. Menetlus- ja vorminõuete rikkumine ei ole praeguses asjas sellise kaaluga, et see tooks kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise (HMS § 58).

MENETLUSKULUD

11(12)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.