Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. november 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1526
Haldusasi
X ja C kaebus Tallinna linna kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebajad – X ja C, esindaja v.adv Ljudmila Tamar Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inge Lumiste Kolmas isik – Y
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ja C apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada X ja C apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2021. a otsuse haldusasjas nr 3-191526 resolutsiooni punkt 4 osas, millega jäeti Tallinna linnalt kaebajate kasuks välja mõistmata menetluskulu 301,50 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna linnalt solidaarselt X (isikukood XXXXXXXXXX) ja C (isikukood XXXXXXXXXX) kasuks täiendavalt välja esimese astme kohtus kantud menetluskulu 301,50 eurot (kolmsada üks eurot 50 senti). Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 4 muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Mõista Tallinna linnalt solidaarselt X ja C kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 213 (kakssada kolmteist) eurot.
Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 6. detsembril 2021 (HKMS § 212 lg 1).
3-19-1526 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjon tunnistas 23.05.1994 otsusega nr 2895 Gonsiori tn 25 korteri nr 7 omandireformi objektiks ja õigustatud subjektiks Q. Tallinna Linnavalitsus tagastas 12.10.1994 korraldusega nr 2308-k Gonsiori tn 25-7 korteri Q-le. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas 26.06.2000 otsusega nr 11641 23.05.1994 otsuse nr 2895 ning Tallinna Linnavalitsus tunnistas 18.10.2000 korraldusega nr 3824-k oma 12.10.1994 korralduse nr 2308-k kehtetuks. Tallinna linn ja Y sõlmisid 19.08.2003 eluruumi erastamise müügilepingu, mille esemeks oli Gonsiori tn 25 korter nr 7 ning Y kanti 16.11.2005 korteri omanikuna kinnistusraamatusse.
2.ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 20.03.2014 otsusega nr 12421 tunnistati Gonsiori tn 25 korter nr 7 uuesti omandireformi objektiks ja õigustatud subjektiks Q. Tallinna Linnavalitsus jättis 18.08.2014 korraldusega nr 1205-k rahuldamata Q taotluse Gonsiori tn 25 korteri nr 7 tagastamiseks. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 15.06.2017 otsusega nr 3-14-52793 Q kaebuse ja tühistas Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1205-k. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 18.03.2019 otsusega nr 3-14-52793, millega jäeti Tallinna linna ja Y kassatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse p-st 19 ja Riigikohtu otsuse p-dest 42–45 tulenevalt pidi Tallinna linn vaatama Q avalduse uuesti läbi ning võimaluse korral vaidlusaluse eluruumi erastamise tagasi pöörama.
3.X ja C (21.06.2017 surnud Q pärijad) esitasid Tallinna Halduskohtule 11.08.2019 kaebuse, mille halduskohus võttis 15.08.2019 määrusega menetlusse nõudega kohustada Tallinna linna tegema ühe kuu jooksul siinses haldusasjas tehtava otsuse jõustumisest arvates toimingud, mis on vajalikud Gonsiori tn 25-7 korteriomandi (registriosa nr 19337401) omanikukande kustutamiseks ja Eesti Vabariigi kandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna ning otsustama ühe kuu jooksul selle kande tegemisest arvates Gonsiori 25-7 vara kaebajatele tagastamise küsimus.
4.Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2019 korraldusega nr 1306-k tunnistati Tallinna linna ja Y vahel 19.08.2003 sõlmitud Gonsiori tn 25 korteri nr 7 erastamise müügilepingu sõlmimise aluseks olnud erastamisotsus tagasiulatuvalt kehtetuks. Y esitas Tallinna Halduskohtule 18.11.2019 kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2019 korralduse nr 1306-k tühistamiseks (haldusasi nr 3-19-2145). Tallinna Halduskohus peatas 30.12.2019 määrusega haldusasja nr 32(11)
3-19-1526 19-1526 menetluse kuni haldusasjas nr 3-19-2145 tehtava lõpliku kohtulahendi jõustumiseni. Tallinna Halduskohus jättis 12.03.2020 otsusega nr 3-19-2145 Y kaebuse rahuldamata. Otsus jõustus edasi kaebamata 14.04.2020. Gonsiori tn 25 korteri nr 7 (registriosa nr 19337401) uue omanikuna kanti 26.11.2020 kinnistusraamatusse Tallinna linn. Tallinna Halduskohus uuendas 21.12.2020 määrusega haldusasja nr 3-19-1526 menetluse.
5.Kaebajad palusid 06.01.2021 taotluses lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja menetlus Gonsiori tn 25-7 korteri omanikukande muutmiseks vajalike toimingute tegemiseks kohustamise nõude osas, sest vastustaja on selle nõude kohtumenetluse ajal täitnud.
6.Tallinna Halduskohus lõpetas 29.01.2021 otsusega menetluse nõudes kohustada Tallinna linna tegema ühe kuu jooksul otsuse jõustumisest arvates toimingud, mis on vajalikud Gonsiori tn 25-7 korteriomandi omanikukande kustutamiseks ja Eesti Vabariigi kandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna (resolutsiooni p 2), ning rahuldas kaebuse osaliselt ja kohustas Tallinna linna lahendama Gonsiori tn 25-7 korteriomandi kaebajatele tagastamise küsimus ühe kuu jooksul otsuse jõustumisest arvates (resolutsiooni p 3). Halduskohus mõistis ühtlasi Tallinna linnalt kaebajate kasuks välja menetluskulud 703,50 eurot ja jättis ülejäänud osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4). Kuna Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2019 korraldusega nr 1306-k tunnistati Gonsiori tn 25-7 korteri Y-le erastamise otsus tagasiulatuvalt kehtetuks ja korteriomandi omanikuna on 02.10.2020 kantud kinnistusraamatusse Tallinna linn, siis on vastustaja kohtumenetluse kestel kaebuse ühe nõude rahuldanud ja selle nõude osas tuleb menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Poolte vahel on vaidlus, kas kaebajate menetluskulud tuleb HKMS § 108 lg 6 teise lause kohaselt jätta vastustaja kanda või mitte. Kohus nõustub, et kaebuse esitamise ja Tallinna linna poolsete toimingute tegemise ajastuse vahel puudub seos ning asja materjalidest nähtuvalt oleks vastustaja toimingud teinud ka siis, kui kaebust ei oleks esitatud. Toimingute tegemise kohustus tulenes vastustajale haldusasjas nr 3-14-52793 tehtud kohtuotsustest. Kaebus esitati 11.08.2019 ja toimetati vastustajale kätte 15.08.2019. Samas edastas vastustaja juba 06.09.2019 menetlusosalistele tutvumiseks erastamisotsuse kehtetuks tunnistamise korralduse eelnõu ning pole usutav, et see oleks valminud mõne päeva jooksul pärast kaebuse esitamisest teavitamist. Pigem on usutav, et vastustaja asus pärast Riigikohtu 18.03.2019 otsust korralduse eelnõu ette valmistama ja hindama sellega seotud olulisi asjaolusid. Kuue kuu pikkune aeg ei ole praegusel juhul ülemäära pikk, sest vastustajal tuli arvestada seda, et kolmas isik korralduse tõenäoliselt vaidlustab. Kaebajatele 06.05.2019 ja 28.05.2019 antud vastustest nähtub samuti, et vastustaja ei olnud tegevusetu. Seega ei ole 09.10.2019 korralduse andmine tingitud kaebuse esitamisest. Vastustajale ei saa heita ette ka põhjendamatut viivitust selle korralduse vastuvõtmise järgselt, sest kolmas isik vaidlustas korralduse 18.11.2019 ja kohtuotsus jõustus 14.04.2020. Asjaolu, et halduskohtu otsust ei vaidlustatud ning 02.10.2020 avalduse esitasid Tallinna linn ja Y ühiselt, viitab poolte vahel läbirääkimiste pidamisele. Seda kinnitab ka vastustaja 13.08.2020 kiri kaebajatele. Kui kolmas isik oleks jätkanud vaidlust 09.10.2019 korralduse õiguspärasuse üle, siis ei oleks Tallinna linna senini korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Seega ei saa vastustajale heita ette tegevusetust ka ajavahemikul 09.10.2019–02.10.2020 ning need toimingud ei ole seotud kaebuse esitamisega. Puudub vaidlus, et vastustaja on 2020. a augustis valmistanud ette korralduse eelnõu Gonsiori tn 25-7 korteri kaebajatele tagastamiseks. Menetlusosaliste vahel on erimeelsus selles, kas kaebajatele on haldusmenetluses piisavalt põhjalikult selgitatud, millises vormis peavad olema nende pärimisõigust tõendavad dokumendid, ei vastustaja saaks võtta vastu lõpliku haldusakti vara kaebajatele tagastamiseks. Tallinna linn on juba 28.05.2020 kirjas väljendanud seisukohta, et vara tuleb kaebajatele tagastada. Samas ei ole enne 27.05.2020 nõutud kaebajatelt ühtegi 3(11)
3-19-1526 dokumenti, mis tõendaks nende pärimisõigust. Suurbritannias legaliseeritud pärimistunnistust nõuti esmakordselt 02.06.2020 kirjas. Vastustajal oli võimalik nõuda kaebajatelt pärimisõigust tõendavaid dokumente juba pärast Riigikohtu 13.03.2018 määrust haldusasjas nr 3-14-52793, millega kaebajatel lubati astuda menetlusse Q asemel. Kuna nõue esitati esmakordselt alles 27.05.2020, siis on vastustaja alates kinnistusraamatu kande tegemisest vara kaebajatele tagastamise menetlusega põhjendamatult viivitanud ning vastustajat tuleb kohustada otsustama Gonsiori tn 25 korteri nr 7 kaebajatele tagastamise küsimus ühe kuu jooksul otsuse jõustumisest arvates. Kuna kaebajate ühe nõude rahuldamine kohtumenetluse kestel ja sellest tulenevalt menetluse osaline lõpetamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, siis jäävad selle nõudega seonduvad menetluskulud (s.o 50% kaebajate menetluskuludest) HKMS § 108 lg-st 6 tulenevalt kaebajate endi kanda. Kaebajate teine nõue rahuldati 70% ulatuses, mistõttu tuleb vastustajalt mõista välja kaebajate menetluskulud 35% ulatuses. Kaebajate menetluskulud 2010 eurot (sh riigilõiv 30 eurot ja esindajakulud 1980 eurot) on vajalikud ja põhjendatud ning seega tuleb vastustajalt mõista kaebajate kasuks välja 703,50 eurot (s.o 2010 × 0,35). Vastustaja ja kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X ja C paluvad 01.03.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 14.10.2021) tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4 osas, milles kaebajate menetluskulud jäeti nende endi kanda, ning teha menetluskulude jaotust ja väljamõistmist puudutavas osas uus otsus, mõistes kaebajate menetluskulud vastustajalt välja tervikuna (s.o täiendavalt 1306,50 eurot). Halduskohus leidis vastustaja paljasõnaliste selgituste põhjal ebaõigesti, et kaebajate esimese nõude rahuldamine kohtumenetluse ajal ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid vastustaja oleks nõutud toimingud teinud ka siis, kui kaebust ei oleks esitatud. Riigikohtu otsuse kohaselt tuli vastustajal alustada Gonsiori tn 25-7 korteri erastamise kehtetuks tunnistamisest. Kaebuses on selgitatud, et vastustaja ei olnud viie kuu jooksul pärast Riigikohtu otsust asunud vajalikke toiminguid tegema. Tallinna linn ei ole toonud esile ühtegi toimingut, mida ta selle aja jooksul tegi ning 06.05.2019 ja 28.05.2019 vastustest selgitustaotlustele ei nähtu, et erastamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks oleks reaalselt astutud mingeid samme. Vastustaja väited küsimusega tegelemisest ja viivituse puudumisest ei tugine tõenditele. Selliseid tõendeid ei ole esitatud ka apellatsioonimenetluses, vaid vastustaja jätkuvalt üksnes kirjeldab toiminguid, mida ta oleks pidanud tegema. Väidetavatele juurdepääsupiiranguga dokumentidele ei ole varem tuginetud. Hinnates ebausutavaks, et korralduse eelnõu võis valmida alles pärast kaebuse esitamist, on halduskohus „mõneks päevaks“ lugenud tegelikult kolmenädalase ajavahemiku (15.08.2019– 06.09.2019). Kohtu järeldused on vaid oletuslikud ja usutavam on see, et suvepuhkuste ajal asjaga lihtsalt ei tegeletud. Arusaamatu on ka põhjendus, et vastustaja võis eeldada, et kolmas isik korralduse vaidlustab, sest see ei saa õigustada vastustaja tegevusetust. Korralduse eelnõu edastamine 06.09.2019 toimus tänu kaebuse esitamisele ja selle varasem ettevalmistamine on tõendamata. Tallinna linn viivitas õigusvastaselt ka kinnistusraamatus erastamisele eelnenud olukorra taastamisega ajavahemikul 14.04.2020–02.10.2020. Vastustaja ja kolmanda isiku vahel peetud väidetavate läbirääkimiste kohta puuduvad igasugused tõendid. Pole arusaadav, miks ei saanud need läbirääkimised toimuda juba varem, s.o 09.10.2019 korralduse andmise menetluses. Sellisel juhul olnuks korteri tagastamise küsimus juba lahendatud, sest korraldust poleks olnud vaja anda ja kolmas isik ei oleks seda vaidlustanud. Kinnistamisavalduse esitamist ja linnavara 4(11)
3-19-1526 valitseja määramist puudutavale Tallinna Linnavalitsuse 23.09.2020 korraldusele nr T-43/20/1011 ei ole vastustaja varem viidanud ja pole tõendatud, et korralduse eelnõu oleks koostatud juba 2020. a mais. Viivitust ei saanud õigustada asjaolu, et kohtuotsuste järgi tuli erastamise tühisuse puhul kanda omanikuna kinnistusraamatusse Eesti Vabariik, mitte Tallinna linn. Haldusasjas nr 3-14-52793 tehtud kohtuotsuseid pidi täitma vastustaja ja temast endast sõltus, millal ta seda teeb. Kaebuse esitamiseta oleks see toimunud veelgi hiljem, mistõttu peab vastustaja HKMS § 108 lg 6 alusel kandma 50% kaebajate menetluskuludest. Kaebajate teise nõude osas on halduskohus leidnud, et see rahuldati 70% ulatuses ja seega tuleb vastustajalt mõista kaebajate kasuks välja menetluskulud 35% ulatuses. Tegelikkuses rahuldati kaebajate teine nõue täielikult, sest vastustajat kohustati ühe kuu jooksul lahendama Gonsiori tn 25-7 korteri kaebajatele tagastamise küsimus, mida kaebajad olidki algusest peale taotlenud. Seda ei muuda asjaolu, et faktilise olukorra muutumisest (st Tallinna linn oli 02.10.2020 kantud korteri omanikuna kinnistusraamatusse) tulenevalt oli kohtul võimalik kohustada vastustajat lahendama tagastamise küsimus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, mitte aga ühe kuu jooksul omanikukande muutmisest arvates. Tegemist ei ole nõude osalise rahuldamisega, vaid pigem kohtuotsuse täitmise korra määramisega. Lisaks ei ole arusaadav, mille põhjal hindas halduskohus nõude rahuldatuks just 70% ulatuses. Põhjendatud ei ole ka vastuväide, et kuna kaebajad ei ole vaidlustanud kohtuotsuse resolutsiooni p 3, siis ei saa enam üldse vaielda selle üle, kas kaebajate teine nõue rahuldati osaliselt või täielikult. HKMS ei nõua, et kohtuotsuse resolutsioonis peaks olema märgitud, millises ulatuses kaebus rahuldatakse, mistõttu ei ole see hinnang õiguslikult siduv. Oluline on vaid kohtuotsuse resolutsiooni p 3 teine lause. Kaebajate menetluskulud tulnuks mõista vastustajalt välja tervikuna. Vastustaja andis korralduse Gonsiori tn 25 korteri nr 7 kaebajatele tagastamiseks 03.03.2021 ja see tehti neile teatavaks 25.04.2021 (eelnes järelevalvemenetlus Rahandusministeeriumis) ning kuigi korraldus anti ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, siis selle täitmine jällegi viibis ja kaebajad said korteri endale alles 09.09.2021.
8.Tallinna linn palub 05.04.2021 vastuses (täiendatud 21.10.2021) jätta halduskohtu otsus muutmata. Kaebajate esimese nõude rahuldamine haldusmenetluses ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, sest vastustaja oleks toimingud teinud ka siis, kui kaebust ei oleks esitatud. Kuigi korralduse eelnõu tutvustati menetlusosalistele pärast kaebuse esitamist, ei olnud vastustaja ka eelnevalt tegevusetu, vaid erastamisotsuse kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest kohe pärast Riigikohtu 18.03.2019 otsuse tegemist on kaebajaid teavitatud juba 2019. a mais. Tuleb arvestada, et Riigikohtu juhiste järgimine (arvestades ka otsusele lisatud eriarvamust) nõudis õigusalast analüüsi ja menetlusosaliste nõustamist. Vastustajal tuli otsustada, milline pakutud alternatiivsetest lahendustest (vt Riigikohtu otsuse p 18) oleks enam kooskõlas avaliku huviga. Tegemist on ka õiguslikult küllaltki keerulise haldusaktiga, mistõttu kulus selle koostamiseks tavalisest kauem aega. Enne eelnõu menetlusosalistele tutvustamist tuli see kooskõlastada ka linnavalitsuse liikmetega, kusjuures haldusakti ettevalmistamine langes suuresti suvepuhkuste perioodi. Ehkki korralduse aluseks olevad õigusarvamusi, selgitusi, teateid, memosid jmt ei ole apellantidele ega kohtule avaldatud (need on avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 2 p 3 alusel tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks), ei tähenda see, et Tallinna linn ei oleks enne kaebuse esitamist teinud korralduse vastuvõtmiseks vajalikke toiminguid. Asutuse sisese menetluse tulemus kajastub haldusakti sisus ning selliste menetlustoimingute tegemine ei vaja täiendavat tõendamist. Kaebus edastati vastustajale 15.08.2019, kuid korralduse eelnõu koostanud ning pooltele selgitusi andnud ja läbirääkimisi pidanud vastustaja esindaja sai selle kätte alles 04.09.2019 ja eelnõu saadeti tutvumiseks 06.09.2019. Seega on ilmne, et Tallinna linn alustas korralduse eelnõu koostamist enne kaebuse esitamist. 5(11)
3-19-1526 Vastustaja ei olnud tegevusetu ka pärast haldusasjas nr 3-19-2145 tehtud otsuse jõustumist. Kinnistusraamatu kande muutmisel ei olnud võimalik järgida Riigikohtu juhiseid ega kanda omanikuna sisse riiki, sest tegemist ei olnud maa erastamisega, vaid korteriomandi seadmisega. Eluruumi omanikuks oli selle erastamise eelselt Tallinna linn, mistõttu sai erastamislepingu tühisuse korral omanikuna sisse kanda üksnes Tallinna linna, mitte Eesti Vabariigi. Vastustaja on kaebajaid menetluse käigust pidevalt informeerinud ja pidas kolmanda isikuga läbirääkimisi vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks, et vältida järjekordset pikka kohtumenetlust. Asjaolu, et kolmas isik ei jätkanud vaidlust haldusasjas nr 3-19-2145, kinnitab kokkuleppe saavutamist. Kinnistamisavalduse esitamisega seonduva korralduse eelnõu valmistati ette 2020. a mais ning 03.06.2020 toimus arutelu kolmanda isikuga, kuid veel kokkuleppele ei jõutud. Läbirääkimised jätkusid pärast linnavalitsuse suvepuhkust 2020. a augustis ja lõppesid Tallinna Linnavalitsuse 23.09.2020 korraldusega nr T-4-3/20/1011 „Kinnistamisavalduse esitamine ja linnavara valitseja määramine (Gonsiori tn 25-7)“. Arvestades, et kokkulepe tähendas kolmandale isikule kodu kaotust ja senise elukorralduse muutust, oli läbirääkimiste kestus (6 kuud) põhjendatud. Kui kolmanda isikuga ei oleks kokkulepet saavutatud, oleks kinnistusraamatu kande muutmist tulnud nõuda kohtu teel (st kuna kande tegemiseks ja muutmiseks peab olema puudutatud isiku nõusolek – vt kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1) ja see vaidlus ei oleks ilmselt praegusekski veel lõppenud. Ka juhul, kui kolmas isik oleks jätkanud vaidlust haldusasjas nr 3-19-2145, ei oleks kaebajad senini Gonsiori tn 25-7 korteri omanikeks. Alusetu on etteheide, et vastustaja ei saavutanud kolmanda isikuga kokkulepet juba 09.10.2019 korralduse menetluse raames, sest Tallinna linnal tuli leida erinevaid huvisid ja õigusi tasakaalustav lahendus. Läbirääkimistega seotud asjaolusid ja tõendeid ei ole avaldatud, sest kolmanda isiku kaitseks on neile seatud AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel juurdepääsupiirang. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja toimingud ei olnud tingitud kaebuse esitamisest ja toimingute tegemisega ei ole põhjendamatult viivitatud. Halduskohus jättis 50% kaebajate menetluskuludest HKMS § 108 lg 6 alusel õigesti nende endi kanda. Kaebajate teise nõude hindas halduskohus õigesti rahuldatuks üksnes osaliselt. Kaebajad ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et halduskohus tõlgendas 15.08.2019 määruses nende nõuet viisil, et ühekuulist tähtaega tuleb hakata arvestama omanikukande muutmisest kinnistusraamatus, mistõttu on nad kohtu tõlgendusega nõustunud. Vastustaja ja kolmanda isiku 02.10.2020 ühise avalduse alusel kanti Tallinna linn 26.11.2020 kinnistusraamatusse Gonsiori tn 25-7 korteri omanikuna. Kaebajad ei ole oma taotlust muutnud ka pärast haldusasja menetluse uuendamist, kuigi pidid mõistma, et halduskohus ei saa 29.01.2021 otsuses enam kohustada Tallinna linna otsustama korteri tagastamist ühe kuu jooksul kinnistusraamatu 29.11.2020 kande tegemisest. Seega sai halduskohus kaebajate teise nõude rahuldada üksnes osaliselt ja pidi sellele vastavalt jaotama ka menetluskulud (HKMS § 108 lg 2), mida kohus on ka teinud. Kaebajad ei ole lisaks vaidlustanud halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3, mille kohaselt rahuldati nende kaebuse teine nõue osaliselt. Kuna kohtuotsus on selles osas jõustunud, siis ei ole enam võimalik väita, et kõnealune nõue rahuldati tervikuna, ja kaebajad ei saa nõuda menetluskulude ümberjaotamist.
Kolmas isik Y ei ole apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Omanikukande muutmiseks kohustamise nõue
6(11)
3-19-1526
10.Tallinna Halduskohus lõpetas 29.01.2021 otsuse resolutsiooni p-ga 2 menetluse kaebuse selle nõude osas, millega taotleti vastustaja kohustamist teha vajalikud toimingud, et Gonsiori tn 25 korteri nr 7 omanikuna kantaks kinnistusraamatusse kolmanda isiku asemel sisse riik, et nimetatud vara oleks seejärel võimalik kaebajatele tagastada. Kuna menetluse lõpetamise selle nõude osas tingis asjaolu, et vastustaja ja kolmanda isiku 02.10.2020 ühise kinnistamisavalduse alusel oli korteriomandi (registriosa nr 19337401) omanikuna kinnistusraamatusse 26.11.2020 sisse kantud Tallinna linn ning seega olid kaebuses taotletud toimingud kohtumenetluse kestel juba tehtud. Kaebajad ei vaidlusta HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamist, kuid on seisukohal, et HKMS § 108 lg 6 alusel pidanuks halduskohus mõistma kõnealuse nõudega seotud kaebajate menetluskulud vastustajalt nende kasuks välja. Halduskohus leidis otsuse põhjenduste p-des 30–30.4, et menetluskulude vastustaja kanda jätmine ei ole põhjendatud, sest Tallinna linn oleks asjaomased toimingud samal ajal teinud ka siis, kui kaebust ei oleks esitatud.
11.HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse lõpetamise korral peab menetluskulud HKMS § 108 lg 6 kohaselt kandma vastustaja, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. HKMS § 108 lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (vt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Vastustaja ei peaks HKMS § 108 lg 6 alusel kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega (st tegemist ei olnud sisuliselt kaebuse õigeksvõtmisega), vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist (nt Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2021 määrus nr 3-21-259, p 9; 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p 10; 11.08.2020 määrus nr 3-19-1997, p 15; 07.02.2020 määrus nr 3-19-2125, p 13; Tartu Ringkonnakohtu 09.07.2020 määrus nr 3-20538, p 15). Seega eeldab HKMS § 108 lg 6 kohaldamine, et vastustaja on oma tegevusega kaebuse sisuliselt õigeks võtnud. Kui menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetamise korral ei ole HKMS § 108 lg 6 kohaldatav, tuleb menetluskulud jagada vastavalt HKMS § 108 lg-s 4 sätestatud üldreeglile, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja.
12.Kaebajad pöördusid 11.08.2019 kohustamiskaebusega halduskohtusse põhjusel, et nende hinnangul viivitas Tallinna linn haldusasjas nr 3-14-52793 tehtud ja 18.03.2019 jõustunud kohtuotsuste täitmisega. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna linn edastas 06.09.2019 kaebajatele ja kolmandale isikule tutvumiseks erastamisotsuse kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu, kuid menetlusosalised on eri meelt selles, kas kõnealuse toimingu tegemine oli tingitud praeguses asjas kaebuse esitamisest või oleks eelnõu samal ajal tutvumiseks edastatud ka siis, kui kaebust ei oleks esitatud. Halduskohus pidas usutavaks vastustaja väidet, et kaebajate halduskohtusse pöördumine ei mõjutanud menetluse käiku, mistõttu ei ole toimingute tegemine ja kaebajate eesmärgi saavutamine omanikukande muutmiseks kohustamise nõude osas seostatav kaebuse esitamise ja menetlemisega. Kaebajad heidavad esmajoones ette, et vastustaja ei ole tõendanud, et juba enne kaebuse esitamist oleks tehtud mingeid erastamisotsuse kehtetuks tunnistamisele suunatud toiminguid, ning halduskohus lähtus vastustaja paljasõnalistest väidetest ja oletustest.
13.Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikutele 06.09.2019 edastatud eelnõu koostajaks oli Tallinna linna õigusteenistuse jurist Inge Lumiste, kes on ka praeguses asjas olnud vastustaja volitatud esindajaks. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks väidet, et kuigi Tallinna linn kinnitas 11.08.2019 kaebuse ja 15.08.2019 kohtumääruse kättesaamist 15.08.2019, sai kaebus vastustaja esindajale kättesaadavaks alles 04.09.2019, mil temale tehti avalikus e-toimikus nähtavaks praeguse haldusasja menetlusdokumendid. Kättesaamiskinnituse on halduskohtule 15.08.2019 esitanud sama struktuuriüksuse (linna õigusteenistuse) ametnik ning arvestades, et I. Lumiste oli vastustaja esindajaks ka haldusasjas nr 3-14-52793 ja tegeles otsuste täitmise 7(11)
3-19-1526 korraldamisega juba 2019. a mais (koostas Tallinna Linnavaraameti 06.05.2019 ja 28.05.2019 vastused kaebajate selgitustaotlustele), ei ole mingit alust arvata, et ta ei saanud kaebust ja selle lisasid kätte juba 15.08.2019 või järgmisel päeval, mitte alles 04.09.2019, mil kohtule edastati vastustaja esindajate volikirjad. Vastustaja esindaja ei ole väitnud, et ta oli 2019. a augusti teises pooles teenistusest eemal (nt puhkusel). Kaebajad on põhjendatult märkinud, et halduskohus luges otsuse p-s 30.2 „mõneks päevaks“ tegelikult kolmenädalase ajavahemiku (16.08.2019– 06.09.2019), millesse jäi 15 tööpäeva. Tegemist ei ole sedavõrd lühikese ajaga, et objektiivselt välistada puudutatud isikutele 06.09.2019 edastatud eelnõu (4 lk + seletuskiri 1 lk) koostamine alles pärast kaebuse esitamist.
14.Eeltoodule vaatamata nõustub ringkonnakohus halduskohtu lõppjäreldusega, et korteri erastamise otsuse kehtetuks tunnistamise haldusakti eelnõu oleks tõenäoliselt saadetud 2019. a septembris kaebajatele arvamuse andmiseks ka juhul, kui kaebust ei oleks esitatud. Tallinna Linnavaraamet on 06.05.2019 vastuses nr 6.-2/2488-3 kaebajate 16.04.2019 selgitustaotlusele ning 28.05.2019 vastuses nr 6.-2/2488-5 kaebajate 11.05.2019 selgitustaotlusele kinnitanud, et vastustaja on alustanud Gonsiori tn 25-7 korteri erastamise aluseks olnud haldusakti kehtetuks tunnistamise menetlust, mis võib kesta veel mõne kuu ja alles seejärel on linnal võimalik nõuda kinnistusraamatu kande parandamist. Viidatud vastustest ei ole võimalik järeldada, et Tallinna linn oleks keeldunud kaebajate taotletud toimingute tegemisest. Kuigi vastustaja selgitused ei pruukinud olla haldusmenetluse seaduse § 36 lg 1 p-de 2 ja 4 nõuete täitmiseks piisavad, ei ole see praeguse vaidluse esemeks. Kolmas isik esitas lisaks Tallinna Linnavaraameti 07.06.2019 vastuse nr 6.-2/3218-2 tema 07.05.2019 järelepärimisele, milles sooviti teada, kas Tallinna linn peab võimalikuks pidada kolmepoolseid läbirääkimisi kõiki rahuldava lahenduse leidmiseks. Vastustaja märkis vastuses, et lahendab korteri tagastamise taotluse uuesti ja läbirääkimistes ei osale. Ka see kinnitab, et Tallinna linn kavatses haldusasjas nr 3-14-52793 tehtud kohtuotsused täita.
15.Tuleb nõustuda, et kohtud ei andnud haldusasjas nr 3-14-52793 sedavõrd selgeid juhiseid, mida vastustajal olnuks võimalik sisulise kaalumiseta järgida. Tallinna Ringkonnakohus märkis 15.06.2017 otsuses (p 19), et vastustaja peab kaaluma 19.08.2003 erastamislepingu sõlmimise aluseks olnud (kuigi kirjaliku haldusaktina vormistamata) otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist. Sellega nõustus ka Riigikohus 18.03.2019 otsuses (p-d 42–45), selgitades lisaks, et vastustaja kaalutlusõigus võib seejuures olla piiratud, sest ringkonnakohtu otsuse p 18, mille kohaselt on 19.08.2003 erastamisleping tühine, on Tallinna linnale edasises menetluses siduv. Sellele vaatamata ei välistanud Riigikohus põhimõtteliselt kolmanda isiku usalduse kaitset ja vastustajal tuli seda kehtetuks tunnistamise otsustamisel kaaluda, olenemata sellest, et otsusele lisatud eriarvamuse kohaselt peab Tallinna linn korteri igal juhul tagastama. Ringkonnakohus nõustub, et 06.09.2019 eelnõu ettevalmistamine nõudis põhjalikku õiguslikku analüüsi, mh tuli vastustajal hinnata, kas kujunenud olukorras oleks põhjust otsida võimalust leida puudutatud isikuid rahuldav muu lahendus (vt ka Riigikohtu otsuse p 18). Ehkki tehniliselt olnuks eelnõu koostamine võimalik ka kaebuse esitamisele järgnenud ajal, on usutav, et selle ettevalmistamine oli alanud oluliselt varem ja kaebuse esitamine eelnõu valmimist ei mõjutanud. Vastustaja on tunnistanud, et suvepuhkuste perioodi tõttu eelnõu koostamine viibis, kuid pidades silmas, et eelnõu saatmise ajaks oli tavapärane suvepuhkuste aeg juba lõppenud, ei ole alust järeldada, et kaebuse esitamiseta oleks eelnõu valminud veelgi hiljem. Vastustaja on oma väiteid piisavalt põhistanud ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks nõuda tõendite esitamist eelnõu koostamisele ilmselgelt eelnema pidanud asutusesiseste arutelude või muude mõttevahetuste kohta.
16.Kaebajate hinnangul oli vastustaja erastamise eelse olukorra taastamisel õigusvastaselt tegevusetu ka ajavahemikul 14.04.2020–02.10.2020 ehk Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2019 korralduse nr 1306-k tühistamiseks kolmanda isiku poolt esitatud kaebuse kohta haldusasjas nr 8(11)
3-19-1526 3-19-2145 tehtud Tallinna Halduskohtu 12.03.2020 otsuse jõustumisest kuni vastustaja ja kolmanda isiku ühise kinnistamisavalduse esitamiseni, mille tagajärjel kanti Gonsiori tn 25 korteri nr 7 omanikuna 26.11.2020 kinnistusraamatusse Tallinna linn. Kaebajad märgivad, et ka vastustaja ja kolmanda isiku vaheliste läbirääkimiste kohta ei ole esitatud mingeid tõendeid ning läbirääkimised pidanuks toimuma juba varem (s.o enne 09.10.2019 korralduse andmist). Vastustaja on põhjendanud läbirääkimistega seotud asjaolude ja dokumentide esitamata jätmist vajadusega kaitsta kolmanda isiku eraelu. Tallinna õigusaktide infosüsteem TEELE kinnitab seda, et Tallinna Linnavalitsuse 23.09.2020 korraldus nr T-4-3/20/1011 „Kinnistamisavalduse esitamine ja linnavara valitseja määramine (Gonsiori tn 25-7)“ on tunnistatud AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks (juurdepääsupiirang kehtib kuni 15.09.2130).
17.Ringkonnakohus märgib, et praegu on vaidlus üksnes selle üle, kas kaebajate taotletud omanikukande muutmise toimingute tegemine oli tingitud kaebuse esitamisest või mitte ning asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas läbirääkimised ja kinnistamisavalduse esitamine on toimunud mõistliku aja jooksul. See oleks oluline, kui vaidlus puudutaks vastustaja viivituse õigusvastasuse tuvastamist, aga kaebajad taotlesid 06.01.2021 seisukohas menetluse lõpetamist ja ei avaldanud soovi jätkata HKMS § 152 lg 2 alusel menetlust vastustaja tegevusetuse või viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks. Pidades silmas, et praeguse haldusasja menetlus oli Tallinna Halduskohtu 30.12.2019 määrusega peatatud kuni haldusasja nr 3-19-2145 menetluse lõpuni ning menetlus uuendati alles Tallinna Halduskohtu 21.12.2020 määrusega (vaatamata sellele, et peatamise tinginud haldusasjas nr 3-19-2145 tehtud otsus oli jõustunud 14.04.2020), ei ole põhjust järeldada, et mingite toimingute tegemine ajavahemikul 14.04.2020–02.10.2020 oli tingitud praegusest vaidlusest. Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et vastustajaga tuleb nõustuda, et kolmanda isikuga kokkulepet saavutamata oleks vaidlus kujunenud ilmselt oluliselt pikemaks. Läbirääkimiste kestust ja kinnistamisavalduse esitamiseks kulunud aega võib põhjendada ka see asjaolu, et haldusasjas nr 3-14-52793 viitasid kohtud, et erastamise tagasipööramisel tuleks kinnistusraamatusse kanda riik, jättes samas tähelepanuta, et eluruumi varasemaks omanikuks oli siiski Tallinna linn. II Vara tagastamise otsustamiseks kohustamise nõue
18.Tallinna Halduskohus märkis 29.01.2021 otsuse resolutsiooni p-s 3, et kaebuse teine nõue rahuldatakse osaliselt ning kohustas Tallinna linna lahendama Gonsiori tn 25 korteri nr 7 kaebajatele tagastamise küsimuse ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Otsuse põhjenduste p-dest 31.4 ja 34 nähtuvalt hindas halduskohus vara tagastamise otsustamiseks kohustamise nõude rahuldatuks 70% ulatuses, kuna asjaolude muutumise tõttu ei olnud enam võimalik kohustada vastustajat otsustama küsimust ühe kuu jooksul kinnistusraamatu kande muutmisest arvates, vaid võimalik oli üksnes kohustada vastustajat otsustama vara tagastamine ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Apellatsiooniastmes on vaidlus esiteks selle üle, kas halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 vaidlustamata jätmisest ja jõustumisest tulenevalt on üldse enam võimalik hinnata ümber selles märgitud seisukohta, et kaebuse see nõue rahuldati üksnes osaliselt (ja millises ulatuses), ning kui see on ikkagi võimalik, siis tuleb analüüsida, kas see oleks ka põhjendatud.
19.Ringkonnakohus nõustub kaebajate seisukohaga, et halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 sissejuhataval lauseosal „Rahuldada kaebus ülejäänud osas osaliselt“ puudub iseseisev õiguslik tähendus ning menetluskulude jaotuse proportsiooni vaidlustamiseks ei olnud kaebajatel tarvis ühtlasi vaidlustada resolutsiooni seda punkti. Kaebuse nõude osaliselt või tervikuna rahuldamist tuleb hinnata halduskohtu otsuse resolutsiooni p-s 3 tehtud ettekirjutuse sisust lähtudes. 9(11)
3-19-1526
20.Ringkonnakohus jagab ka seda kaebajate seisukohta, et halduskohus on vara tagastamise otsustamiseks kohustamise nõude ekslikult lugenud rahuldatuks üksnes osaliselt. Halduskohus omistas põhjendamatult määrava tähenduse kaebuse menetlusse võtmise 15.08.2019 määruses kohtu enda poolt piiritletud nõude sõnastusele (vt määruse resolutsiooni p 1 ja põhjenduste p 17). Kui halduskohus leidis, et nõude sõnastust on vajalik asjaolude muutumise tõttu täpsustada, siis tulnuks seda HKMS § 2 lg 5 kohaselt kaebajatele selgitada näiteks 21.12.2020 menetluse uuendamise määruses, mis aga selliseid selgitusi ei sisalda. Asjakohatu on ka vastustaja viide, et kaebajad ei ole 15.08.2019 määruses toodud nõuete sõnastusele vastu vaielnud, sest kaebuse menetlusse võtmise ajal ei olnud kaebajatel mingit põhjust halduskohtu tõlgendusega mitte nõustuda. Halduskohtu positsioon on lisaks vastuoluline, sest leides esmalt, et nõuet ei saa selle menetlusse võetud sõnastuses rahuldada, on kohus pidanud samas võimalikuks nõuet HKMS § 2 lg 4 alusel tõlgendada ja siduda Tallinna linnale tehtud ettekirjutuse täitmiseks määratud ühekuulise tähtaja algus kohtuotsuse jõustumisega. Jääb arusaamatuks, miks peaks kohtuotsuse tegemise ajal esinenud asjaoludest ja kaebuse eesmärgist lähtuvalt sisustatud nõude hindama rahuldatuks üksnes osaliselt. Halduskohus viitas otsuse põhjenduste p-s 31.4 küll täiendavalt HKMS § 41 lg-le 3 ning leidis, et kuivõrd lahendamata on küsimus, millises vormis peavad olema kaebajate pärimisõigust tõendavad dokumendid, siis ei saa vastustajat kohustada andma kindla sisuga haldusakti (st vara kaebajatele tagastama), vaid vastustajat saab kohustada üksnes vara tagastamise küsimust lahendama. Samas on kohustamisnõue tervikuna rahuldatud ka siis, kui kohus ei pea võimalikuks teha haldusorganile n-ö definitiivset ettekirjutust (nt Riigikohtu 20.03.2013 otsus nr 3-3-1-64-12, p 33; Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2021 otsus nr 3-20-231, p 14), vaid kohustab HKMS § 41 lg 3 alusel teda haldusakti andmist (uuesti) otsustama.
21.Eeltoodust tulenevalt hindas halduskohus vara tagastamise kohustamiseks esitatud nõude ebaõigesti rahuldatuks vaid osaliselt ja jättis seetõttu kaebajate menetluskulud 15% ulatuses alusetult nende endi kanda. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse ja mõistab kõnealuse nõudega seotud menetluskulud vastustajalt välja tervikuna. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et menetluskulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud ning kokku 2010 euro (sh riigilõiv 30 eurot) suurused menetluskulud olid HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalikud ja põhjendatud. Kuna kaebuse nõuded olid võrdse kaaluga, siis tuleb ühe nõude rahuldamisest tulenevalt mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja 50% menetluskuludest ehk 1005 eurot. Kuna halduskohus mõistis kaebajate kasuks välja 703,50 eurot, siis tuleb halduskohtu otsust muuta osas, milles kaebajate kasuks jäeti välja mõistmata 301,50 eurot. III Kokkuvõte ja menetluskulud
22.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus X ja C apellatsioonkaebuse osaliselt ning muudab Tallinna Halduskohtu 29.01.2021 otsuse resolutsiooni p 4 selliselt, et vastustajalt mõistetakse kaebajate kasuks välja esimese astme kohtus kantud menetluskulud kokku 1005 eurot (s.o lisaks halduskohtu poolt välja mõistetud 703,50 eurole mõistab ringkonnakohus täiendavalt välja 301,50 eurot). Ülejäänud osas jääb kaebajate apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4 muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 10(11)
3-19-1526 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
24.X ja C on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 30 eurot ning kandnud ringkonnakohtu menetluses esindajakulusid 894 eurot (vastab advokaadi 6 töötunnile tasumääraga 120 eurot/tund). Menetluskulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud. Kaebajad vaidlustasid halduskohtu poolt välja mõistmata jäetud menetluskulud kokku 1306,50 euro ulatuses (s.o 2010 – 703,50) ning nende apellatsioonkaebus rahuldatakse 301,50 euro ehk ligikaudu 23% ulatuses. HKMS § 108 lg 2 alusel tuleb vastustajal seega hüvitada kaebajatele apellatsiooniastme menetluskulud 213 eurot (s.o 924 × 0,23). Ülejäänud osas jäävad kaebajate menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda.
25.Kuna Tallinna linn ja Y ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, siis jäävad vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.