Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. märts 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1403
Haldusasi
V.T kaebus Tallinna Vangla 18. juuni 2019. a vastuse nr 5-8/19/13410-2 ja 18. juuli 2019. a vaideotsuse nr 515/19/121-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2019. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – V.T Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2019. a otsus haldusasjas nr 3-19-1403 osas, milles V.T kaebus rahuldati, ning teha tühistatud osas asjas uus otsus, millega jätta V.T kaebus tervikuna rahuldamata.
Menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. aprillil 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-19-1403 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vahistatu V.T esitas Tallinna Vanglale 06.05.2019 taotluse (registreeritud 15.05.2019), milles soovis volitada vanglat võtma pangaautomaadist tema pangakaardiga välja 38 või 40 eurot, et taotleja saaks selle eest soetada endale vangla kauplusest kirjatarbeid ja pesemisvahendeid. Tallinna Vangla jättis 18.06.2019 vastusega nr 5-8-/19/13410-2 taotluse rahuldamata, leides, et vahistatul ei ole subjektiivset õigust nõuda vanglalt taotletud toimingu tegemist. Kinni peetav isik peab oma rahaasjadega tegelema ise või kaasama selleks notari või oma lähedased või tuttavad, kes saavad vajadusel vahistatu isiklikult arvelt raha välja võtta ja kanda selle tema vanglasisesele kontole.
2.V.T palus 21.06.2019 vaides tühistada Tallinna Vangla 18.06.2019 vastus ning võimaldada talle panga või pangaautomaadi külastamist. Tallinna Vangla jättis 18.07.2019 vaideotsusega nr 5-15/19/121-2 V.T vaide rahuldamata, selgitades täiendavalt, et vaides esitatud uus taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks ei vasta vangistusseaduse (VangS) § 99 lg 1 tingimustele.
3.V.T esitas Tallinna Halduskohtule 27.07.2019 kaebuse Tallinna Vangla 18.06.2019 vastuse ja 18.07.2019 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata tema taotlused uuesti läbi. Kaebaja on näinud, et teisi kinnipeetavaid on viidud panka, et nad saaksid endale teha pangaülekandeid. Kaebaja pangaarvel oli 164,03 eurot ning ta oleks kandnud oma väljaviimisega seotud kulud.
4.Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Soov külastada sularaha väljavõtmise eesmärgil pangaautomaati ei ole selliseks oluliseks ja edasilükkamatuks asjaoluks VangS § 99 tähenduses, mis õigustaks vahistatu vanglast välja viimist. Igasuguse väljaviimisega kaasneb julgeolekurisk, mistõttu saab väljaviimine toimuda vaid erandlikel põhjustel. Ebaõige on kaebaja väide, justkui viiks vangla kinni peetavaid isikuid rahaülekannete tegemiseks pidevalt panka. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust vahendada või osutada vanglasse paigutatud isikutele finantsteenust, samuti ei tulene ühestki õigusaktist vanglasse paigutatud isikule õigust nõuda vanglalt tema rahaasjade korraldamist. Kui kaebaja soovib, et keegi teeks tema vanglaväliselt pangakontolt mingeid tehinguid, tuleb tal endal leida selleks isik väljastpoolt vanglat, keda volitada vastavaid tehinguid tegema. V.T oli taotluse esitamise ja selle lahendamise hetkel vahistatu staatuses, kuid kohtumenetluse ajal on kaebaja muutunud kinnipeetavaks ning vabaneb Harju Maakohtu 27.08.2019 otsusest nr 1-19-4454 tulenevalt vanglast 17.10.2019. Pärast vanglast vabanemist ei oma 18.07.2019 otsus mingit mõju tema õigustele ning vanglal puudub õiguslik alus tema taotlusi uuesti lahendada. Seega on kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõuded alates 17.10.2019 menetluslikult lubamatud.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 09.10.2019 otsusega kaebuse osaliselt ja tuvastas Tallinna Vangla 18.07.2019 vaideotsuse tühisuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks, ning kohustas Tallinna Vanglat vaatama uuesti läbi kaebaja 21.06.2019 vaides esitatud taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 2(6)
3-19-1403 Kuigi kaebaja ei ole enam vahistatu, vaid kinnipeetava staatuses ning vabaneb vanglast 17.10.2019, ei mõjuta see vaidlustatud haldusakti kehtivust. Seega on kaebajal kaebeõigus ja tema taotlused on lubatavad. V.T on esitanud Tallinna Vanglale kaks eraldiseisvat taotlust: 1) 06.05.2019 taotluse kaebaja volitusel tema pangakaardi kasutamiseks; 2) 21.06.2019 taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks panga või pangaautomaadi külastamise eesmärgil. Esimene taotlus on lahendatud Tallinna Vangla 18.06.2019 otsusega ja selle peale esitatud vaie 18.07.2019 vaideotsusega. Teine taotlus esitati alles vaides ja see lahendati 18.07.2019 vaideotsusega. Vanglale kaebaja pangakontolt raha väljavõtmiseks volituse andmise taotluse osas nõustus halduskohus HKMS § 165 lg 2 alusel vastustaja põhjendustega, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et vangla korraldaks tema rahaasju. Tallinna Vangla 18.06.2019 vastuses on lisaks kaebajale selgitatud, kuidas on tal võimalik oma rahalistele vahenditele ligi pääseda. Lühiajalise väljaviimise taotluse osas leidis halduskohus, et vangla käsitas kaebaja 21.06.2019 vaides väljendatud soovi ise panka minna õigesti taotlusena lühiajaliseks väljaviimiseks VangS § 99 alusel. Vahistatu lühiajalise väljaviimise otsustajaks on VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt uurija või kohus, mitte vangla, kes on üksnes lühiajalise väljaviimise korraldajaks ja kellel puudub selles osas kaalutlusõigus (vt Riigikohtu 13.12.2006 otsus nr 3-3-1-73-06, p 10). Seega puudus Tallinna Vanglal pädevus otsustada kaebaja lühiajalise väljaviimise üle ning vanglal tulnuks kaebajale selgitada, kuhu oma taotlusega pöörduda või edastada taotlus ise prokuratuurile või kohtule. Vangla pädevuse puudumine on ilmselge (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3; Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13; 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 12) ja seega on 18.07.2019 vaideotsus lühiajalist väljaviimist puudutavas osas tühine. Haldusakti tühisuse saab kindlaks teha ka tühistamiskaebuse alusel (HKMS § 41 lg 4) ja vaideotsus rikub lühiajalise väljaviimise taotluse osas kaebaja õigusi iseseisvalt (HKMS § 45 lg 4). Kuigi lühiajalise väljaviimise taotlus esitati vaides ja lahendati vaideotsusega, tuleb kohustuslik kohtueelne menetlus lugeda läbituks, sest vaideotsuse peale vaide esitamine oleks tõenäoliselt päädinud vaide tagastamisega. Kuivõrd kaebaja on praeguseks kinnipeetava staatuses, siis ei saa halduskohus enam kohustada vanglat edastama kaebaja taotlust prokuratuurile või kohtule, vaid muutunud asjaolusid arvestades tuleb vastustajat kohustada lahendama kaebaja taotlus uuesti VangS § 33 alusel.
6.Tallinna Halduskohtu 09.10.2019 otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused nii V.T (14.10.2019) kui ka Tallinna Vangla (08.11.2019). Tallinna Ringkonnakohus võttis 13.11.2019 määrusega Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse menetlusse. V.T apellatsioonkaebuse tagastas Tallinna Ringkonnakohus 27.01.2020 määrusega HKMS § 187 lg 3 p-de 5 ja 6 alusel läbivaatamatult. Kuna V.T on kinnitanud ringkonnakohtu määruse kättesaamist 30.01.2020, kuid pole selle peale määruskaebust esitanud, siis jõustus ringkonnakohtu määrus 15.02.2020. Apellatsioonkaebuse tagastamise tõttu loetakse, et V.T ei ole apellatsioonkaebust esitanud (HKMS § 187 lg 2), mistõttu ringkonnakohus sellega seonduvat järgnevalt ei käsitle.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Tallinna Vangla palub 08.11.2019 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1–3 ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. V.T vabanes vanglast 17.10.2019 ja seega ei saa Tallinna Vangla 18.07.2019 vaideotsus, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks, avaldada tema õigustele jätkuvat negatiivset mõju. Vangistuse täideviimise korraldust puudutav haldusakt saab omada õiguslikku toimet seni, kuni isik viibib vangistuses. Seega on vaidlustatud otsus täielikult ammendunud ja V.T kohustamiskaebus muutunud ainetuks. Tallinna Vanglal puudub ka õiguslik alus V.T taotluse läbivaatamiseks. Kuna kaebaja on vanglast vabanenud, ei ole kohtuotsust sellisel kujul võimalik täita ning kohustamiskaebus on õiguskaitsevajaduse ära 3(6)
3-19-1403 langemise tõttu menetluslikult lubamatu. Halduskohus tõlgendas lisaks VangS § 99 lg-t 1 ebaõigesti, sest nimetatud sättest ei tulene vanglale kohustust edastada vahistatu taotlus igal juhul prokuratuurile või kohtule. Vahistatu lühiajaline väljaviimine on võimalik üksnes juhul, kui üheaegselt on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) vajadus ajada isiklikku, õiguslikku või ärilist asja; 2) asi on oluline; 3) asi on edasilükkamatu; 4) asja ei saa ajada esindaja või muu kolmanda isiku kaudu; 5) väljaviimiseks on uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolek. Kuigi väljaviimine eeldab uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolekut, ei sätesta VangS § 99, et vahistatute esitatud väljaviimise taotluste lahendamise pädevus on üksnes nimetatud asutustel, vaid neil on lõplik otsustusõigus vaid olukorras, kus muud väljaviimise eelduseks olevad tingimused on täidetud. Olukorras, kus vahistatu taotlusest nähtuvalt ei esine tema puhul ilmselgelt väljaviimise aluseid, on vangla direktoril justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 11 lg 1 kohaselt õigus jätta taotlus ise rahuldamata.
V.T ei ole Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
10.Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ulatust arvestades (HKMS § 197 lg 1) analüüsib ringkonnakohus üksnes küsimust, kas halduskohus tuvastas õigesti Tallinna Vangla 18.07.2019 vaideotsuse nr 5-15/19/121-2 (tl 10-10p) tühisuse osas, millega jäeti rahuldamata V.Ti 21.06.2019 vaides (tl 9) esitatud taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks, ning kohustas Tallinna Vanglat lahendama V.Ti 21.06.2019 taotluse uuesti VangS § 33 alusel. Halduskohtu otsus on V.T apellatsioonkaebuse tagastamise tõttu jõustunud osas, milles jäeti rahuldamata kaebus V.T 06.05.2019 taotlusele (tl 12) esitatud Tallinna Vangla 18.06.2019 vastuse nr 5-8-/19/13410-2 (tl 12p) ja selle kohta tehtud 18.07.2019 vaideotsuse peale.
11.Ringkonnakohus märgib esmalt, et nagu selgitatud juba 13.11.2019 määruses (p 10), siis kuigi halduskohus kohustas 09.10.2019 otsusega Tallinna Vanglat lahendama uuesti V.T 21.06.2019 taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks (lähtudes seejuures VangS § 99 lg 1 asemel VangS § 33 lg-st 1, sest kaebaja staatus oli 04.09.2019 muutunud vahistatust kinnipeetavaks) ning samas on V.T 17.10.2019 vanglast vabanenud, ei tähenda selline asjaolude hilisem muutumine, et halduskohtul olnuks alus jätta esitatud kohustamisnõue rahuldamata. Oluline on see, et halduskohtu otsuse tegemise aja seisuga viibis V.T jätkuvalt vangistuses ning tema lühiajaline väljaviimine olnuks sel ajal veel täiesti võimalik. Olukorras, kus pärast halduskohtu otsuse tegemist muutunud asjaolude (st V.T 17.10.2019 vanglast vabanemise) tõttu ei oleks vanglal enam objektiivselt võimalik täita halduskohtu otsuse resolutsiooni p-ga 3 pandud kohustust, ei saaks selle ettekirjutuse täitmata jätmine olla ka vanglale HKMS § 248 lg 1 järgi etteheidetav.
12.Halduskohus tugines V.T 21.06.2019 lühiajalise väljaviimise taotluse kohta tehtud Tallinna Vangla 18.07.2019 otsuse tühisuse tuvastamisel Riigikohtu 13.12.2006 otsuses nr 33-1-73-06 (p 10) väljendatud seisukohtadele, mille järgi otsustab lühiajalise väljaviimise uurija või kohus ning kui pädev organ on lühiajaliseks väljaviimiseks loa andnud, on vanglal kohustus korraldada vahistatu lühiajaline väljaviimine ja tal puudub selles osas kaalutlusõigus. Sellest järeldas halduskohus, et vastustajal puudus ilmselgelt pädevus otsustada kaebaja lühiajalise väljaviimise üle ja 18.07.2019 vaideotsus on selles osas HMS § 63 lg 2 p 3 järgi tühine.
13.Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Riigikohtu 13.12.2006 otsuses nr 3-3-1-73-06 on tõlgendatud VangS § 99 lg 1 redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.01.2007. Alates 01.02.2007 kehtib VangS § 99 lg 1 sõnastuses, millest nähtuvalt on vahistatu lühiajalise väljaviimise taotluse 4(6)
3-19-1403 lahendamine üheselt mõistetavalt vangla direktori (vt 01.02.2007–23.07.2009 kehtinud VangS § 99 lg 1 ja alates 24.07.2009 kehtiva VSKE § 11 lg 1) pädevuses, kuigi väljaviimiseks peab täiendavalt olema ka uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolek. „Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse“ eelnõu (Riigikogu X koosseisu 964 SE) seletuskirjas on VangS § 99 lg 1 muutmise osas selgelt märgitud, et senine olukord, kus loa andmise otsustas uurija või kohus, tõi praktikas kaasa olukordi, kus vanglatel tuli täita korraldusi, milleks neil puudusid võimalused (nt ei olnud võimalik anda vahistatule kaasa valvet, kui matused toimusid nädalavahetusel), seda eriti olukorras, kus mitu uurijat või kohut olid andnud load väljaviimiseks samal ajal. Seletuskirja kohaselt on vangla direktor ainus isik, kes saab hinnata, kas soovitud päeval on vanglal olemas kõik väljaviimiseks vajalikud vahendid. Seetõttu nähti eelnõus ette, et väljaviimise otsustab vangla direktor, kuid loa andmise eelduseks on asjaomase uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolek. Eeltoodust tulenevalt ei ole lahendis nr 3-3-1-73-06 väljendatud seisukohad enam asjassepuutuvad. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kuigi VangS § 99 kommentaaride (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne §-d 1–109, 2. vlj, Tallinn, 2014, lk 205) kohaselt oleksid lahendi nr 3-3-1-73-06 seisukohad justkui laiendatavad ka VangS § 99 lg 1 kehtivale sõnastusele, ei saa sellega kuidagi nõustuda ja seda ei ole ka millegagi põhjendatud. Pigem näib, et ka kommentaaride koostamisel ei ole pööratud vajalikku tähelepanu asjaolule, et Riigikohtu seisukohad puudutasid üksnes kuni 31.01.2007 kehtinud VangS § 99 redaktsiooni.
14.Kehtiva VangS § 99 lg 1 näeb ette, et olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel, õiguslikel või ärilistel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohalolekut, on vanglateenistuse ametnikul õigus lubada vahistatu välja viia järelevalve all kuni üheks päevaks, kui selleks on andnud nõusoleku uurimisasutus, prokuratuur või kohus, kui kriminaalasi on kohtu menetluses. VSKE § 11 lg 1 kohaselt on VangS § 99 alusel otsuse tegemine vangla direktori pädevuses. Seega ei näe VangS § 99 lg 1 enam ette, et vahistatu taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks peaks lahendama uurija, prokurör või kohus, vaid loa andmiseks peab üksnes olema uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolek, mis on olemuselt kooskõlastus HMS § 16 lg 1 tähenduses, ehkki seda ei saa VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt lugeda antuks vaikimisi ja nõusoleku andmisest keeldumine või nõusoleku puudumine on vangla direktorile siduv. See ei tähenda samas, et vangla direktoril puuduks lühiajaliseks väljaviimiseks loa andmise otsustamisel kaalutlusõigus olukorras, kus uurimisasutus, prokuratuur või kohus on andnud lühiajaliseks väljaviimiseks oma nõusoleku, või et vangla direktor ei saaks taotlust ühelgi juhul lahendada uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolekut küsimata. Kuna lühiajaliseks väljaviimiseks loa andmine on vangla pädevuses, kes peab tegema ka taotluse lahendamiseks vajalikud menetlustoimingud, siis olukorras, kus vanglale on taotluse põhjal selge, et see tuleks uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolekust sõltumata jätta rahuldamata (nt lühiajalist väljaviimist ei ole taotletud VangS § 99 lg 1 tähenduses olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel, õiguslikel või ärilistel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohalolekut), puudub vanglal ka kohustus edastada taotlus nõusoleku saamiseks uurimisasutusele, prokuratuurile või kohtule (vt HMS § 5 lg 1).
15.V.T 21.06.2019 vaides sisaldunud taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks jäeti praegusel juhul rahuldamata 18.07.2019 vaideotsusega, mille on allkirjastanud Tallinna Vangla direktor. Seega on loa andmise otsustanud VangS § 99 lg 1 ja VSKE § 11 lg 1 järgi pädev haldusorgan ning HMS § 63 lg 2 p-s 3 sätestatud haldusakti tühisuse alust ei esine. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtul ei olnud alust V.T tühistamis- ja kohustamisnõudeid rahuldada, sest vangla 18.07.2019 otsus on õiguspärane ja piisavalt põhjendatud. Otsuses on arusaadavalt leitud, et vastustaja hinnangul ei ole VangS § 99 lg 1 tähenduses oluliseks ja edasilükkamatuks ning isiklikku osalemist nõudvaks asjaoluks kaebaja soov võtta pangaautomaadist välja raha, et tal oleks võimalik kasutada vangla kaupluse teenuseid. Vastustaja on otsuses rõhutanud, et kinni peetaval isikul tuleb korraldada oma rahaasjad ise ning selleks on vajadusel võimalik kaasata 5(6)
3-19-1403 notar või oma lähedased/tuttavad. Kuna ühtegi muud põhjendust temale erakorralise lühiajalise väljaviimise võimaldamiseks ei ole V.T esitanud ja sellist nõuet ei saa põhjendada pelgalt sellega, et V.T on väidetavalt näinud kellegi panka viimist, siis jääb taotlus rahuldamata.
16.Ringkonnakohus nõustub vastustaja positsiooniga, et olenemata sellest, et väljaviimise kulud kannab vahistatu (VangS § 99 lg 1 teine lause), saab vastava taotluse rahuldamine olla põhjendatud üksnes siis, kui seda tingib sedavõrd oluline ja edasilükkamatu vajadus, mis kaalub üles väljaviimisega kaasneva täiendava julgeolekuohu (sh nii seonduvalt kinni peetava isiku väljaspool vanglat viibimisega kui ka väljaviimist toimetavate vanglaametnike vanglast eemal viibimisega) ja vanglale tekkiva ressursikulu. VangS § 99 kaitse-eesmärgiga ei ole hõlmatud olukorrad, kus vahistatul on mõistlikult võimalik korraldada tema jaoks oluliste isiklike, õiguslike või äriliste küsimuste lahendamine muul viisil peale vanglast lühiajalise väljaviimise. Vastustaja on V.Tile asjakohaselt selgitanud, et oma pangakontolt raha vanglasisesele isikuarvele kandmiseks on tal võimalik kasutada vanglaväliste isikute abi. Kaebaja ei ole usutavalt põhjendanud, et tal puudub igasugune muu võimalus oma pangakontol olevatele vahenditele juurde pääseda. Isegi juhul, kui Tallinna Vangla oleks mõnele kinni peetavale isikule alusetult võimaldanud lühiajalist väljaviimist pangakontori või -automaadi külastamise eesmärgil, ei annaks see kaebajale õigust nõuda ka tema väljaviimist pangaautomaadi juurde. Isikul ei saa olla õigustatud ootust, et haldusorgan jätkaks varasemat ebaõiget halduspraktikat, ning keegi ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist enda suhtes ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele (nt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13). Vastustaja on asjakohaselt viidanud ka sellele, et vanglas viibivatele isikutele on tagatud esmaste vajaduste rahuldamine (st toitlustus ning vahistatute puhul vajaduspõhiselt ka riided, jalatsid, hügieeni- ja kirjutustarbed) ning vahistatutel on lisaks õigus saada pakke (VangS § 98; VSKE § 57 lg 4 ja §-d 741–77), mistõttu ei ole vangla kauplusest sisseostude soetamine üldjuhul hädavajalik. Kuna vanglale oli juba ilma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu poole pöördumata selge, et V.T 21.06.2019 taotluse rahuldamiseks ei ole alust, puudus vastustajal ka vajadus taotlust neile edastada. Taotluse edastamine nõusoleku küsimiseks uurimisasutusele, prokuratuurile või kohtule saaks olla eesmärgipärane vaid juhul, kui muud tingimused lühiajaliseks väljaviimiseks on täidetud.
17.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 09.10.2019 otsuse osas, milles kaebus rahuldati (s.o halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1–3). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus asjas uue otsuse, millega jätab V.T kaebuse tervikuna rahuldamata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et V.T on olnud Tallinna Halduskohtu 16.08.2019 määruse alusel vabastatud asjas riigilõivu tasumise kohustusest ning Tallinna Vangla kui riigiasutus oli apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 järgi samuti vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Menetlusosalised ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.