XX kaebus Konkurentsiameti 05.09.2018 kirja nr 97/18-0236-045-2 õigusvastasuse tuvastamiseks, vastustaja uuesti otsustamiseks kohustamiseks ning 13.09.2018 vaideotsuse nr 9-3/2018-004 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Konkurentsiamet, volitatud esindajad Marek Piiroja ja Karl Jaak Rebane
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.11.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.11.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1944 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.04.2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-18-1944 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 22.08.2018 Konkurentsiametile taotluse algatada järelevalvemenetlus veeettevõtja AS Lahevesi poolt küsitud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga (ÜVK) liitumise tasu suuruse ja selle kujunemise suhtes. Konkurentsiamet jättis 05.09.2018 vastusega nr 9-7/18-0236-045-2 taotluse rahuldamata. Taotluses tõstatatud küsimusi ja seisukohti on Konkurentsiamet käsitlenud juba 19.10.2017 otsuses nr 9-7/17-0238-074-1 ja 27.11.2017 vaideotsuses nr 9-7/17-0238-075-11. Konkurentsiamet tegi 19.10.2017 otsuse liitumistasu suuruse kohta Meremõisa külas KeilaJoa puhkealal ning ettekirjutuse-hoiatuse AS-le Lahevesi, milles leidis, et Meremõisa külas on põhjendatud ÜVK-ga liitumise tasu 5075,36 eurot. Liitumistasu arvutamise metoodika on kooskõlastatud Konkurentsiameti 12.05.2016 otsusega nr 9.1-7/16-009. AS Lahevesi järgis Konkurentsiameti 19.10.2017 otsust ning tegi XX-le liitumispakkumise 5075,36 eurot. XX esitas Konkurentsiameti 19.10.2017 otsusele vaide, mis jäi 27.11.2017 vaideotsusega rahuldamata. Mõlemad otsused on jõustunud ning käesoleval juhul ei esine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p-des 1–4 nimetatud menetluse uuendamise aluseid. HMS § 44 lg 4 kohaselt tuleb haldusmenetluse uuendamise taotlus esitada ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest arvates. XX esitas 05.09.2018 vastusele vaide, mis jäeti 13.09.2018 vaideotsusega rahuldamata. Konkurentsiamet jäi oma seisukoha juurde, et menetluse uuendamine ei ole põhjendatud.
2.XX esitas 12.10.2018 halduskohtule kaebuse, taotledes Konkurentsiameti 05.09.2018 kirja õigusvastase tuvastamist ja vastustaja kohustamist otsustama uuesti järelevalvemenetluse algatamise küsimus, samuti soovis kaebaja 13.09.2018 vaideotsuse tühistamist. Vee-ettevõtja poolt Meremõisa külas küsitud liitumistasu ei põhine seadusandlusel ning on kaebaja suhtes diskrimineeriv. Varem ei ole AS Lahevesi 5075,36 euro suurust liitumistasu küsinud. Seetõttu taotleski kaebaja järelevalvemenetluse alustamist, tegemist ei olnud menetluse uuendamise sooviga. Konkurentsiameti 19.10.2017 otsus on täidetud, s.o kaebajat teavitati liitumistasust. Samas ei ole see liitumistasu kooskõlas vee-ettevõtja kulutustega, nagu näeb ette ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus (ÜVVKS). Konkurentsiamet peab liitumistasu kooskõlastamisel lähtuma vee-ettevõtja tehtud kulutustest, mitte omaniku kulutustest. Asjaolu, et kaebaja ei vaidlustanud 19.10.2017 otsust, ei tähenda, et kaebaja sellega nõustus. Kaebaja pidas seda tühiseks. Kaebaja saaks pöörduda maakohtusse, paludes asendada vee-ettevõtja tahteavaldus liitumislepingu sõlmimiseks ÜVVKS § 6 nõuetele vastava liitumistasuga, kuid see on kulukas ja aeganõudev. Mõistlik on küsimus lahendada haldusmenetluse korras. Konkurentsiameti menetlusvigadeta, valede juhtnöörideta ja selgitusteta oleks vaidlus juba läbi.
3.Konkurentsiamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 05.09.2018 kirja ja 13.09.2018 vaideotsuse juurde. Haldusorgan peab arvestama ettevõtja suhtes välja antud haldusaktist tuleneva õiguspärase ootusega, mille kahtluse alla seadmiseks peavad esinema konkreetsed asjaolud. Vastustaja on 19.10.2017 otsusega tuvastanud, et liitujate võrdse kohtlemise
2(5)
3-18-1944 tagamiseks tuleb kõigil liitujatel maksta 5075,36 eurot. Kaebajal on olukorra muutumisel võimalik Konkurentsiametile esitada uus põhjendatud taotlus, mida kaebaja teinud pole.
4.Tallinna Halduskohus jättis 20.11.2019 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus jättis 13.12.2018 määrusega menetlusse võtmata kaebaja taotluse tuvastada 19.10.2017 otsuse tühisus. Nimetatud määrus on jõustunud ning selle haldusakti õiguspärasus ei ole vaidluse esemeks. Kaebaja 22.08.2018 taotluse puhul on sisuliselt tegemist menetluse uuendamise taotlusega HMS § 44 mõttes, sest selles taotluses püstitatud küsimuse on vastustaja varem juba lahendanud. Vastustaja tegi otsuse Meremõisa küla Keila-Joa puhkeala ÜVK liitumistasu suuruse kohta 19.10.2017 haldusaktiga. Otsuse ajendiks oli kaebaja 31.07.2017 kiri, milles kaebaja palus kontrollida liitumistasu 10 134,99 eurot vastavust õigusaktidele. Kaebajal võimaldati selles menetluses esitada oma seisukohti ning neid on otsuses analüüsitud, samuti vastati tema seisukohtadele jooksvalt menetluse kestel. Kaebaja 22.08.2018 taotlus ja selle põhjendused ühtivad tema 31.07.2017 kirjas ja 06.10.2017 vastuväites toodud taotluse ja selle põhjendustega. Järelevalvemenetluse alustamine tähendaks 19.10.2017 otsuse ja 27.11.2017 vaideotsuse sisulist ülevaatamist. Seega on sisuliselt tegemist nende kehtetuks tunnistamise taotlusega. HMS § 68 lg 1 järgi on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist. Vastustaja on õigesti asunud seisukohale, et menetluse uuendamise aluseid ei esine. On ilmselge, et asjas puuduvad HMS § 44 lg 1 p-des 1–4 sätestatud alused. HMS § 44 lg 1 p 2 alusel tuleb kontrollida ka seda, kas asjas on ilmnenud uued tõendid. Kaebaja ei ole 22.08.2018 pöördumises uusi asjaolusid välja toonud. Vastupidi, kaebaja on seisukohtades järjepidev. Võrreldes varasema pöördumisega on muutunud vaid kaebajalt nõutav liitumistasu suurus, kuid see kinnitatigi 19.10.2017 otsusega. Uut liitumistasu suurust ei saa pidada muutunud asjaoluks. Olukorras, kus kaebaja pöördub haldusorgani poole samasisulise taotlusega põhjusel, et ta ei nõustu tema suhtes tehtud varasema otsusega, olles samas jätnud selle vaidlustamata, on haldusorganil võimalik anda isikule täiendavaid selgitusi otsuse põhjenduste ja kaebaja edasiste võimaluste kohta. Nii oleks saanud kaebajale selgitada, et järelevalvemenetluse kaudu ei ole võimalik liitumistasu suurust muuta ilma uusi asjaolusid esile toomata. Kaebajaga kohtuti 10.09.2018 vaidemenetluse raames, kus talle selgitati, et järelevalvemenetluse alustamist võimaldavad asjaolud puuduvad ning kaebaja pretensioonid on seotud tema ja MTÜ Meremõisa vahel tõusetunud vaidlusküsimustega. Seega on kaebaja ära kuulatud ning nõuetekohaselt on täidetud ka selgitamiskohustust.
5.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 20.11.2019 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja pöördus 31.07.2017 vastustaja poole, et see tuvastaks liitumistasu vastavuse ÜVVKS-le. Tuvastamise asemel hakkas vastustaja välja selgitama projekti maksumust ja selle jagamist 108 liituja vahel. Menetluses keskenduti liitumistasu rahalisele suurusele, mitte selle 3(5)
3-18-1944 seaduslikkusele. Kaebaja ei vaidlusta liitumistasu suurust, vaid palub tuvastada, kas see vastab seadusele. Esmalt tuleb välja selgitada, kas on üldse õiguslikku alust liitumistasu küsida ja alles seejärel saab hakata arvutama selle suurust. Arenduspiirkonnas, kus süsteemid on vanad ja amortiseerunud ning vajavad uuendamist, on ÜVK-ga liitumise tasu arvestatud veeteenuse hinna sisse (ÜVVKS § 14 lg 2 p 6). See ei tähenda, et MTÜ-l Meremõisa kui ÜVK omanikul jäävad ÜVK rajamiseks tehtud kulutused hüvitamata, sest vee-ettevõtjal on kohustus anda talle üle veeteenuse hinnas sisalduv arendustasu. MTÜ Meremõisa sai KIK-lt rahastuse ÜVK arendamiseks ning seega tuleb järgida ÜVVKS § 14 lg 2 p-i 6, s.o liitumistasu koosneb vaid ühendustasust. AS Lahevesi alustas veeteenuse osutamist 2016. a-l hinnaga, mis oli kooskõlastatud ÜVK arengukava järgi, kui liitumistasusid ei rakendatud. Tekkinud on seega olukord, kus kliendil tuleb maksta ÜVK omanikule läbi vee-ettevõtja liitumistasu ja lisaks veel veeteenuse eest sellist hinda, milles sisaldub arendustasu ehk liitumistasu põhikomponent. Halduskohus leidis vääralt, et kaebuse eesmärk on vabaneda liitumistasust. Kohus ei pööranud tähelepanu, et kaebaja ei taotlenud vastustajalt menetluse uuendamist. Kaebaja soovis, et kontrollitakse liitumistasu küsimise õiguspärasust. Kohus jättis kogumata tõendid, mis on seotud liitumistasu küsitavusega.
6.Konkurentsiamet palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsusega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja leiab ekslikult, et vastustaja ei tuvastanud 19.10.2017 otsuses liitumistasu seaduslikkust. Veeteenuse hinda puudutavaid küsimusi on vastustaja käsitlenud otsuse p-s 6 ja vaideotsuse p-s 2.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et haldusmenetlus, mille läbiviimist kaebaja 22.08.2018 taotles, oli midagi eraldiseisvat menetlusest, mis lõppes 19.10.2017 otsusega ja 27.11.2017 vaideotsusega. ÜVVKS § 6 lg 2 kohaselt on Konkurentsiametil vastavalt oma pädevusele õigus kontrollida liitumistasu suurust, selle põhjendatust ja vastavust metoodikale. Lisaks sätestab ÜVVKS § 154 lg 2, et Konkurentsiamet teostab järelevalvet veeteenuse hinna ja liitumistasu õigusaktidele vastavuse ning nende kehtestamisega seotud nõuete täitmise üle, samuti liitumistasu arvutamise metoodika seadusele vastavuse üle. Just eeltoodud järelevalvepädevust ongi vastustaja teostanud kaebaja 31.07.2017 pöördumist menetledes ning 19.10.2017 otsust tehes. Vastustaja 19.10.2017 otsusest nähtub, et otsuse tegemisel on ta teadlik olnud nii sellest, et AS Lahevesi on vee-ettevõtjaks ja ÜVK rajatised kuuluvad MTÜle Meremõisa kui ka sellest, et MTÜ Meremõisa on saanud KIK-lt toetust. Vastustaja nõudis menetluse raames muu hulgas välja KIK-i poolt rahastatud ÜVK arendamise projekti dokumendid. Vastustaja asus seisukohale, et MTÜ Meremõisa omavahenditest teostatud ning ÜVK rajamisega otseselt seotud kulud kuuluvad katmisele liitumistasuga. Vastustaja on 27.11.2017 vaideotsuses veel rõhutanud, et asjaolu, et AS Lahevesi tegutseb Meremõisa küla 4(5)
3-18-1944 Keila-Joa puhkeala territooriumil vee-ettevõtjana MTÜ-ga Meremõisa sõlmitud opereerimislepingu alusel ega ole ise ÜVK varade omanik, ei keela vee-ettevõtjal rakendada ühtset kooskõlastatud veeteenuse hinda kogu tema tegevuspiirkonnas. ÜVVKS § 14 lg-te 2, 5 ja 6 mõttest nähtuvalt ei tohi veeteenuse hinnaga katta muu hulgas kulutusi, mis on kaetud liitumistasuga. AS Lahevesi poolt rakendatavas veeteenuse hinnas ei sisaldu investeeringuid Keila-Joa puhkeala territooriumil asuvatesse ja osaliselt liitumistasudega kaetud ÜVK varadesse. AS Lahevesi annab liitujatelt saadud liitumistasu üle reaalselt kulu kandnud MTÜle Meremõisa ega teeni liitumistasu võtmisel lisatulu investeeringutelt, mida ta pole teostanud. Tarbijatelt võetavad liitumistasud ei sisaldu ka Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud veeteenuse hinnaga kaetavates kuludes. ÜVVKS § 6 lg-st 6 ning metoodikast lähtuvalt kuuluvad ÜVK arendamiseks ja kinnistu ÜVK-ga ühendamiseks tehtud kulud katmisele liitumistasuga. Eelnevast nähtub, et vastustaja on hinnanud nii veeteenuse hinda kui liitumistasu suurust. Asjaolu, et kaebaja tugineb oma uues pöördumises ÜVVKS § 14 lg 2 p-le 6 ning selle osas pole vastustaja 19.10.2017 otsuses ja 27.11.2017 vaideotsuses seisukohta avaldanud, ei tähenda, et tegemist oleks uue asjaoluga HMS § 44 mõttes.
9.Eeltoodust tulenevalt on vastustaja 19.10.2017 otsuses ja 27.11.2017 vaideotsuses hinnanud liitumistasu vastavust ÜVVKS-le. Käesoleva kohtuvaidluse esemeks pole küsimus, kas vastustaja hinnang on õiguspärane. Seda oleks saanud kaebaja kahtluse alla seada eelnimetatud haldusakte õigeaegselt vaidlustades. Asjakohased vaidlustamisviited olid olemas. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et vastustaja keskendus vaid liitumistasu suurusele, jättes tähelepanuta, kas liitumistasu saab üldse küsida. Järelevalvemenetlust läbi viies ei ole haldusorgan seotud menetluse alustamise tinginud avalduses toodud väidetega. Pole põhjust arvata, et olukorras, kus puudus õiguslik alus liitumistasu küsimiseks, oleks vastustaja jätnud selle tähelepanuta. Vastustaja on hoopis tuvastanud, et ÜVK varadesse tehtud investeeringud ning liitumistasud ei sisaldu veeteenuse hinnas ning arenduskulud kuuluvad katmisele liitumistasudega.
10.Kuna vaidlus ei puuduta veeteenuse hinda ja liitumistasu suurust, vaid üksnes seda, kas vastustaja jättis õigesti haldusmenetluse uuendamata, ei pidanud kohus koguma liitumistasu küsitavusega seotud tõendeid. Kui kohus oleks tuvastanud, et kaebaja 22.08.2018 avaldus oleks tulnud sisuliselt läbi vaadata, oleks kohus saatnud asja vastustajale uueks menetlemiseks, mitte poleks ise hakanud kontrollima liitumistasu suuruse õiguspärasust. Tähtsust ei oma, et kaebaja ei taotlenud 22.08.2018 avalduses menetluse uuendamist. Taotluse sisu hinnatakse selle eesmärgist lähtuvalt. Kaebaja sooviks oli, et vastustaja kontrolliks liitumistasu õiguspärasust, sama toimus 19.10.2017 otsusega päädinud menetluses.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.