Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 3. märts 2020, Tartu 3-18-1854
Haldusasi
Haljala valla kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 26. juuni 2018. a otsuse nr 176/314 tühistamiseks ja toetuse maksmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 28. detsembri 2018. a otsus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Haljala vald Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Muuta Tartu Halduskohtu 28. detsembri 2018. a otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Jätta halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata.
3.Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt Haljala valla kasuks välja viimase menetluskulu apellatsiooniastmes 405 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 2. aprill 2020).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vihula vald (Haljala valla õiguseellane) taotles kalanduspiirkondade säästva arengu projektitoetust Võsu sadama ehitamiseks. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) rahuldas 2013. a taotluse.
PRIA 10. detsembri 2015. a otsuse p-ga 1 otsustati maksta toetust 34 098,37 eurot, p-ga 2 nõuti tagasi toetus 11 791,28 eurot ja p-ga 3 vähendati p-s 1 toodud makstava toetuse summat p-s 2 toodud tagasinõutava toetuse summa võrra ja maksta välja 22 307,09 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole Vihula vald reaalselt kõiki kulutusi teinud, sest sadamamuulide ehitamisel paigaldati sinna raudkive vähem kui oli abikõlbulik kulu. Abikõlbulik raudkivide kulu oli 3307 kuupmeetrit, kuid PRIA poolt küsitud ekspertarvamuse järgi on ehitamiseks kasutatud raudkive kokku 2894 kuupmeetrit ehk 413 kuupmeetrit vähem. Vihula vald esitas viimase otsuse peale kaebuse, mis Tartu Halduskohtu 29. detsembri 2016. a otsusega osaliselt rahuldati. PRIA otsus tühistati p-de 2 ja 3 osas (toetuse tagasinõudmine ja tagasinõutava summaga makstava toetuse vähendamine) ning jäeti läbi vaatamata p 1 osas (toetuse maksmine), kuna selle punkti osas oli kaebaja jätnud läbimata kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse ning lisaks oli see kaebajale soodustav. Kaebuse rahuldamist põhjendas kohus kokkuvõtlikult sellega, et muuli ehitamiseks kasutatud raudkivide mahu kohta on küsinud ekspertarvamuse ka kaebaja ning see arvamus on konkreetsem ja loogilisem ja arvestab sellega, et osa kive vajub ka merepõhjas pinnasesse. Kokkuvõttes on kaebajapoolne ekspert leidnud, et kasutatud raudkivide maht on hoopiski suurem kui 3307 kuupmeetrit. PRIA andis 26. juunil 2018 uue otsuse nr 17-6/314, mille p-ga 1 nõudis Haljala vallast osaliselt tagasi toetuse 11 791,28 eurot ja p-ga 2 muutis varasemat, 10. detsembri 2015. a otsuse p-i 1 ning luges väljamakstavaks toetusesummaks 34 09837 euro asemel 22 307,09 eurot (37 098,37 11 791,28), millega luges p-s 1 nimetatud nõude täidetuks.
2.Haljala vald esitas selle otsuse peale kaebuse, milles palus see otsus tühistada ja kohustada PRIA-t toetust välja maksma. Kaebuse kohaselt on PRIA uue haldusaktiga soovinud muuta kohtuotsust ja rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet ning haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud haldusakti muutmise regulatsiooni.
3.Tartu Halduskohtu 28. detsembri 2018. a otsusega rahuldati kaebus, tühistati PRIA otsus ning kohustati maksma toetus 11 791,28 eurot kaebajale välja 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.PRIA oli asjas tellinud täiendava eksperthinnangu, kus on leitud, et kasutatud raudkivide maht on 2244 kuupmeetrit. Kaebaja tellis omakorda ehitustehnilise asjatundja arvamuse muulide mahtude hindamise ja mahtude tõlgendamise osas ning selles arvamuses on leitud, et PRIA eksperdiarvamustes on mõõtmisvead ning et kivide väiksem maht ei ole tõendatud.
3.2.Kohus jäi varasemas otsuses võetud seisukohale, et toetuse vähendamine ja toetuse tagasinõudmine kaebajalt 11 791,28 euro osas ei ole õiguspärane. Kuna PRIA tegi poolteist aastat pärast vaidlustatud otsust uue otsuse, millega muutis eelmise otsuse punkti 1 ja luges toetussummaks 34 098,37 euro asemel 22 307,09 eurot, ei ole PRIA käitumine õiguspärane. PRIA ei ole arvestanud seda, et kohus luges esialgses otsuses toetuse vähendamist õigusvastaseks.
3.3.Uue haldusakti andmisel jättis PRIA arvestamata isikule kaasnevaid tagajärgi, eelmise haldusakti andmisest möödunud aega ja asjaolu, et kaebajal oli tekkinud lootus saada vaidlusalust summat, kuna sai eelmisest kohtuotsusest aru selliselt, et tal on õigus sellele summale.
3.4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 168 lg 11 alusel määras kohus, et toetus summas 11 791,28 eurot tuleb PRIA-l välja maksta kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.PRIA apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaebaja oli esitanud nõude PRIA otsuse tühistamiseks ja hüvitise maksmiseks. Kohus väljus kaebuse piiridest, kui kohustas PRIA-t toetust välja maksma summas 11 791,28 eurot. Hüvitise maksmiseks kohustamiseks puudub materiaalõiguslik alus.
4.2.Halduskohus võttis asja lahendamisel materjalide juurde varasema haldusasja toimiku. Kohtuotsust põhjendati ainult varasemas haldusasjas olemasolevate tõenditega ja väidetavalt tuvastatud asjaoludega, mis ei ole õiguspärane. Halduskohus väljendas ka seisukohta, et ei pea vajalikuks anda uuele eksperthinnangule sisulist ega õiguslikku hinnangut.
4.3.Kohtuotsuse põhilise sisu moodustas varasema kohtuotsuse selgitamine ja täiendamine.
4.4.Kohus kordas kaebaja väiteid ning jättis käsitlemata vastustaja väited.
5.Haljala valla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Ebaõige on väide, et ta on esitanud lisaks tühistamisnõudele hüvitamisnõude. Kaebaja möönab, et kasutas kaebuse p-s 2.22 sõna „toetus“ asemel sõna „hüvitis“, ent resolutsioonis palus kaebaja kohustada kohut vastustajat maksma välja toetus. Kaebus on käsitatav tühistamis- ja kohustamiskaebusena.
5.2.Kuna kohus tühistas PRIA hilisema otsuse, jäi kehtima PRIA varasema otsuse p 1, millega PRIA otsustas maksta kaebaja õiguseellasele toetust 34 098,37 eurot. Seega ei ole kohus ise teinud otsust toetuse maksmise kohta, vaid kohustas täitma PRIA-t tema enda poolt antud haldusakti.
5.3.Kohus ei rikkunud tõendite hindamise nõudeid. Kohus asus seisukohale, et varasemas haldusasjas on tähtsust omavad asjaolud tuvastatud ja tõendid hinnatud ning sisuliselt leidnud, et uutel eksperdiarvamustel ei ole asja lahendamise seisukohast tähtsust. Kohus on toiminud kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg-ga 2.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Vaidlus asjas on tõusetunud sellest, et PRIA leidis, et kaebaja oli kasutanud sadama ehitusel abikõlbulikuks kuluks loetud raudkivide mahust (3307 kuupmeetrit) vähem kivisid (413 kuupmeetri võrra ehk 2894 kuupmeetrit). Kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 68 lg 1 näeb ette, et PRIA nõuab toetuse tagasi, kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetust on kasutatud mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks. Sama paragrahvi lg 5 sätestab, et PRIA võib vajaduse korral muuhulgas vähendada sama projekti raames järgnevalt väljamakstavat toetuse summat tagasi maksta jäänud summa ulatuses. Nähtuvalt PRIA poolt toetuse tagasinõudmiseks tehtud 2015. ja 2018. a otsustest kasutaski PRIA juba makstud toetuse tagasisaamiseks just KTKS § 68 lg-s 5 ettenähtud võimalust, st tegi küll otsuse maksta kaebajale toetust, kuid vähendas seda samal ajal tagasinõutava summa (11 791,28 eurot) ulatuses. Sealjuures kasutas vastustaja 2018. a teistkordses toetuse tagasinõudmise otsuses ära asjaolu, et kehtima oli jäänud 2015. a toetuse tagasinõudmise otsuse p 1, millega oli otsustatud maksta Vihula vallale toetust täies ulatuses (st 34 098,37 eurot) ning muutis 2018. a toetuse tagasinõudmise otsusega seda punkti ja luges väljamakstavaks toetuse summaks 34 098,37 euro asemel 22 307,09 eurot, st vähendades seda tagasinõutava summa 11 791,28 euro võrra. Samal ajal nähti 2018. a toetuse tagasinõudmise otsuse resolutsiooni p-s 1 ette samasisuline regulatsioon, nagu oli halduskohtu poolt tühistatud 2015. a toetuse tagasinõudmise otsuse p-s 2 – nõuda kaebajalt tagasi toetus 11 791,28 eurot. Seega kokkuvõtlikult kujunes kahe haldusakti koostoimes samasugune õiguslik olukord, nagu oli tekitatud esimese, 2015. a toetuse tagasinõudmise otsusega – kaebajalt nõutakse toetus 11 791,28
eurot tagasi, kuid see realiseeritakse sel teel, et seda ei pea kaebaja otseselt tagasi maksma, vaid selle võrra vähendatakse talle makstavat viimast toetuseosa.
8.Halduskohtu otsusest võib järeldada, et halduskohus pidas hilisemat, 2018. a toetuse tagasinõudmise otsust õigusvastaseks seetõttu, et PRIA ei olnud arvestanud seda, et kohus pidas toetuse vähendamist oma eelnevas lahendis õigusvastaseks (otsuse p 11). Ringkonnakohus sellise lähenemisega ei nõustu. Kui haldusakt on halduskohtu poolt tühistatud, ent pärast halduskohtu otsust ilmnevad haldusmenetluses uued asjaolud, mis tingivad uuesti samasuguse resolutsiooniga haldusakti andmise, ei ole alust lugeda uut haldusakti õigusvastaseks ainuüksi seetõttu, et see on samasisuline varasema haldusaktiga, mille halduskohus tühistas. Seda põhjusel, et uus haldusakt põhineb niisugusel juhul vähemalt osaliselt uutel asjaoludel ning nende osas ei saanud halduskohus oma varasemas otsuses hinnangut anda. Sarnast lähenemist toetab ka Riigikohtu praktika, kes on leidnud, et kohtuliku kontrolli läbinud ning kehtima jäänud haldusakti võib haldusorgan hiljem siiski kehtetuks tunnistada, kui ilmnevad uued asjaolud või motiivid, mis ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks (RKHKo 3-3-1-64-03, p 21). Seega ei saa vaidlusalust 2018. a toetuse tagasinõudmise otsust lugeda õigusvastaseks ainuüksi seetõttu, et halduskohus pidas varasema, 2015. a toetuse tagasinõudmise otsuse üle käivas vaidluses toetuse tagasinõudmist õigusvastaseks. Halduskohus sai lähtuda ainult tol hetkel teada olnud asjaoludest.
9.Seetõttu tulnuks halduskohtul sisuliselt hinnata, kas toetuse tagasinõudmiseks esines uus alus, mis kinnitas toetuse tagasinõudmise õiguspärasust. Tegemist on menetlusveaga, kuid ringkonnakohtu hinnangul on võimalik see menetlusviga kõrvaldada siiski ringkonnakohtus ning ringkonnakohus ei pea mõistlikuks asja halduskohtule uueks lahendamiseks saatmist. Ringkonnakohus saab ise hinnata, kas uued ilmnenud asjaolud või tõendid kinnitavad toetuse tagasinõudmise põhjendatust.
10.Asja materjalidest nähtuvalt on keskseks uueks tõendiks, millele PRIA uue toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel tugines, uus ekspertarvamus. PRIA tellimusel esitas uue 20. novembril 2017 eksperthinnangu ehitusekspert M. Poola. Selles jõuti järeldusele, et raudkive on kahe lainemurdja ja akvatooriumi maakividest nõlvakindlustusse paigaldatud summaarselt 2244 kuupmeetrit (tl 48). Seega on uus PRIA-poolne ekspertarvamus iseenesest PRIA varasema ekspertarvamusega kokkulangev selle järelduse osas, et raudkive oli ehitusel kasutatud vähem, kui oli abikõlbulik kulu. Ringkonnakohus leiab, et uus ekspertarvamus, mis langeb vajalikus osas kokku varasema ekspertarvamusega, on piisav uus asjaolu ja tõend, millele tuginedes saab haldusorgan anda välja uue samasisulise haldusakti isegi siis, kui halduskohus on varem asjas esitatud tõendeid hinnates leidnud, et niisugune haldusakt on õigusvastane.
11.Järgnevalt tuleb hinnata, kas viidatud uus ekspertarvamus on piisavaks ja veenvaks tõendiks, mis kinnitab, et kaebaja oli kasutanud sadama ehitamisel raudkive väiksemas mahus. Selle küsimuse hindamisel on oluline arvestada ka kaebaja poolt tellitud uut, 26. septembri 2018. a ekspertarvamust ekspert M. Sarmetilt (pealkirjastatud kui „Võsu sadama lainemurdjate mahtude hindamise ja mahtude tõlgendamise ehitustehniline asjatundjaarvamus“). Selles leiti kokkuvõtlikult, et:
-
-
-
-
mõõdistamisel tuleb arvesse võtta võimalikku mõõtmisviga ning mõõtmisvea alusel saadud või arvutatud tulemused tuleb alati esitada võimaliku vahemikuna, mitte ühe kindla tulemusena; nii PRIA-poolsed eksperdid kui kaebajapoolne ekspert M. Sarmet (kes oli ka kaebaja poolt varem esitatud ekspertarvamuse autoriks) on sama meelt, et mõõtmisviga kivide mahus on rohkem kui +-10%. Mõõtmisviga võib olla ka PRIA poolt väidetav vähem paigaldatud kivide maht, mis on PRIA väitel 13,74%; seega ei ole kivide väiksem maht tõendatud ja tegemist võib olla vaid mõõtmisveaga; PRIA-poolsete ekspertide töödes ei ole arvesse võetud ankrukraavi paigaldatud kivide mahtu ja merepõhja vajunud kivide mahtu. Seega ei kajasta need tööd kõiki kasutatud raudkive ja nende maht on oluliselt suurem kui viidatud töödes leitud; PRIA-poolsed eksperdid ei ole kirjeldanud, millistest parameetritest lähtuvalt on lainemurdjate pinnakontuurist tuletatud paigaldatud kivide maht, millisest kivikihi paksusest on lähtutud või kuidas on see mõõdetud. Seega ei tugine need tööd mõõtmisandmetele ja on spekulatiivsed (tl 26p-27).
12.Seega on asjas esitatud kolme eksperdi poolt neli arvamust, millest PRIA poolt tellitud eksperdid on seisukohal, et kive on kasutatud väiksemas mahus kui täismahus toetuse saamiseks vajalik. Kaebaja poolt tellitud ekspert on aga leidnud, et kive on kasutatud rohkem kui 3307 kuupmeetrit (st rohkem kui toetusõiguslik maht) ning et PRIA heaks arvamuse esitanud ekspertide arvamustes esinevad puudused.
13.Kaebaja esitas endapoolse uue ekspertarvamuse koos kaebusega kohtumenetluses. PRIA on vastuses kaebusele leidnud, et kuna kaebaja ei esitanud vastuväiteid ehitustööde mahu kohta oma vastuses PRIA 26. juuni 2018. a toetuse tagasinõudmise otsuse projektile ega ka mitte vaides, siis on see arvamus esitatud hilinenult ja tuleb seetõttu jätta tähelepanuta (tl 39). Samas ei selgita vastustaja, millisel protsessiõiguse normil põhineb arusaam, et haldusmenetluses esitamata jäänud tõend tuleb jätta kohtumenetluses tähelepanuta. Ringkonnakohtule teadaolevalt sellist nõuet ei ole. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et PRIA ise sai pärast halduskohtu 29. detsembri 2016. a otsust, millega kaebaja kaebus esimest korda rahuldati, uue eksperdiarvamuse alles 20. novembril 2017, st ligi 11 kuud hiljem. Meelevaldne oleks nõuda kaebajalt, et ta oleks pidanud esitama omapoolse ekspertarvamuse nende lühikeste tähtaegade jooksul, mis olid talle ette nähtud toetuse tagasinõudmise uue otsuse projekti suhtes arvamuse andmiseks või vaide esitamiseks. Põhjendatud pole ka vastustaja vastuväide, et kaebaja esitatud uus ekspertarvamus pole tõendina asjakohane, kuna selle sisu on varasemate ekspertiiside kriitika, mitte tööde tegelik maht ja abikõlblike kulutuste suurus (tl 39). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 lg 1 järgi on ekspertarvamus arvamus asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Küsimus, miks asjas esitatud ekspertarvamused erinevad, vajab vastamiseks ilmselgelt eriteadmisi ja see omab ka asjas tähtsust ning seega on see asjakohane ning vajalik tõend. Lisaks on selle ekspertarvamuse andja M. Sarmet andnud kaebaja tellimusel ekspertarvamuse ka esimese toetuse tagasinõudmise otsuse üle käinud vaidluses (haldusasja nr 3-16-797 toimik, tl 62-63p) ning tema hilisem arvamus (tl 24-27) ei ole üksnes varasemate ekspertiiside kriitika, vaid on selgelt seotud tema enda varasema ekspertarvamusega, konkreetse ehitusobjekti iseärasustega ning muude tähtsust omavate asjaoludega. Kuna M. Sarmet oli ekspertiisiarvamuse kivide mahu tuvastamiseks juba korra andnud, on asjakohatu vastustaja etteheide, et see ei kajasta sadama tegelikku olukorda ja tehtud töid (tl 13).
14.PRIA ei ole eeltoodud vastuväidetest hoolimata aga esitanud selliseid selgitusi, mis lükkaksid ümber või seaksid kahtluse alla kaebajapoolse eksperdi M. Sarmeti arvamuses toodud seisukohad, kus ta leiab, et vastustajapoolsetes ekspertiisides esinevad puudused. Halduskohtumenetluse
seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja käesoleval juhul tõendanud oma seisukohta, et vastustaja tellitud ekspertiisid ei tõenda, et kive kasutati vähem kui 3307 kuupmeetrit. Seda kinnitab nii kaebaja tellitud ekspertarvamus haldusasjas 3-16-797 kui ka käesolevas asjas esitatud eksperdi hinnang, milles tuuakse välja vastustajapoolsete eksperthinnangute puudused. Vastustaja on seevastu piirdunud käesolevas kohtumenetluses üksnes viidetega oma eksperthinnangutele ja hilisema, kaebaja poolt esitatud M. Sarmeti eksperthinnangu osas sisulisi vastuväiteid ei esitata. Seega lähtudes HKMS § 59 lg-st 1 tulenevast tõendamiskoormuse jaotusest on veenvamalt tõendanud oma seisukohti kaebaja, mitte vastustaja.
15.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja poolt kasutatud eksperdi poolt 26. septembri 2018. a arvamuses esitatud seisukohad veenvamad ka sisuliselt. Selles tuuakse välja, et mõlemad vastustaja kasutatud eksperdid on möönnud, et vea suurus mahtude arvutamisel võib olla suur (T. Rattasepa arvates vähemalt 10% ja M. Poola arvates 10-30%). Järgnevalt on põhjendatult välja toodud, et seega oleks T. Rattasepa pakutud kivide maht (2894 kuupmeetrit) viga arvestades vahemikus 2604 – 3183 kuupmeetrit. Viimasel juhul jääks nõutavast 3307 kuupmeetrist puudu aga vaid 124 kuupmeetrit, mitte 413 kuupmeetrit, millest lähtub PRIA. Sealjuures on T. Ratassepp sõnastanud, et vea suurus on mitte vähem kui 10%, st et ta peab võimalikuks ka suuremat veaprotsenti ning kui viga oleks 2894 kuupmeetri puhul nt +14%, siis olekski 3307 kuupmeetri nõue täidetud. M. Poola pakutud mõõtmisviga 10-30% on aga isegi suurem (tl 25). Ka M. Sarmet ise pidas võimalikuks oluliselt suuremat eksimust kui 10% (haldusasja 3-16-797 toimik, tl 63). Ringkonnakohtu arvates on selline arutluskäik veenev ning näitab, et tegelikult võib vaidlusalune 413 kuupmeetrit jääda mõõtmisvea piiresse ning niisugusel juhul ei saa rääkida sellest, et nõutust väiksemas mahus kivide kasutamine on tuvastatud. Tuvastatud rikkumisest saaks rääkida siis, kui korrektse ekspertiisi korral jääks tuvastatud tulemus nõutavast tulemusest väljapoole ka mõõtmisviga arvestades. Tõsi, M. Poola arvamuses on välja toodud ka, et kuna muulide veepealse osa mahtude määramisel on kasutatud ka geodeetilise mõõdistusega saadud andmeid, siis on mahtude määramise eeldatav täpsus 5-10% (tl 49). Ent seal räägitakse üksnes veepealse osa mahtude määramisest, mistõttu ei ole sellest järeldatav, et see lükkaks ümber eelnevalt samas arvamuses esitatud hinnangu, et muulide ja lainemurdjate puhul on lihtsa geodeetilise mõõdistamise ja 3D mudeli järgi mahtude arvutamise vea suurus 10-30% ja võib olla ka suurem (tl 49). Ringkonnakohus märgib ka, et üldteadaolevalt võetaksegi erinevate mõõtmiste puhul reeglina mõõtmisviga arvesse ning tuvastatuks väärtuseks loetakse see, millest on mõõtmisviga juba maha arvatud. Sealjuures tuleb mõõtmisviga arvesse võtta nii, et on välistatud isiku kahjuks eksimine, st mõõtmisviga tuleb arvestada isiku kasuks. Nt politsei poolt sõidukikiiruse mõõtmisel on Vabariigi Valitsuse 15. juuni 2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 9 lg 5 järgi lõplikuks mõõtetulemuseks kiirusmõõturi lugem, millest lahutatakse laiendmääramatus, mis on sätestatud määruse lisas (nt kiirusel 20-100 km/h on see +-3 km/h). PRIA ei ole selgitanud, miks ta ekspertide arvamuses toodud mõõtmisviga arvesse ei võtnud, vaid lähtus konkreetsetest numbritest.
16.Samuti on M. Sarmet välja toonud, et M. Poola ja T. Rattasepa töödes pole arvestatud kasutatud kivide mahuga täies ulatuses (ankrukraavi paigutatud kive ja merepõhja vajunud kive). M. Poola arvamuses on küll märgitud, et suuremat kivide merepõhja vajumist pole tuukeruuringute käigus tuvastatud ja on leitud, et esimese rea kivid on pinnasesse sisenenud maksimaalselt 10-15 cm, ent pole selgitatud, kuidas sellise tulemuseni jõuti. Välja tuuakse ka see, et isegi kui kivid vajusid merepõhja (mis on pehme savine ja setteline pinnas) vaid 15 cm, siis tähendab see lainemurdjate
mõõtusid arvestades, et pinnasesse vajunud kivide maht on ikkagi vähemalt 67,9 kuupmeetrit (tl 25). Veel juhitakse tähelepanu sellele, et ei T. Rattasepp ega M. Poola pole selgitanud, millisest kivikatendi paksusest nad oma arvutustes lähtusid ning kuidas nad selle tuvastasid. Välja on toodud, et lähtuda ei saa projektijärgsest kivikihi paksusest 0,4 m, kuna kohtvaatlusel on selgelt tuvastatav, et kohati on kivikihi paksus isegi kuni 1,5-2 meetrit (tl 26-26p).
17.Ringkonnakohus nendib, et eeltoodud ekspertiiside küsitavusi – merepõhja vajunud ja ankrukraavi paigaldatud kivide mahu arvestamata jätmine, ebaselgus kivikihi paksuse tuvastamisel ja aluseks võetud kivikihi paksus ise ning eriti olulisena mõõtmisvea arvestamata jätmine – on kaalukad argumendid, mis muudavad usutavamaks kaebaja esitatud M. Sarmeti ekspertarvamuse, kus leiti, et tegelikult on lainemurdjate ehitusel kasutatud raudkivide maht oluliselt suurem kui 3307 ruutmeetrit (haldusasja 3-16-797 toimik, tl 63p).
18.Lisaks tuleb arvestada asjas ka muid tõendeid. Vaidlust ei ole selles, et vajalik dokumentatsioon, mis kinnitab tööde tegemist nõutavas ulatuses, on olemas ning kaebaja on tehtud tööde eest ka tasunud. Vastustaja on ise vaidlustatud otsuses nentinud, et kuludeklaratsioonidega koos esitatud üleandmise-vastuvõtmise aktide järgi on kaebaja paigaldanud raudkive kokku 3 307 kuupmeetrit (tl 13p). Seega on lisaks ekspertarvamustele veel teisigi tõendeid, mis kinnitavad kaebaja seisukohta, et kivisid oli ehitamisel kasutatud piisavas koguses. Olukorras, kus kivide vajalikus mahus kasutamist kinnitavad nii nimetatud dokumentaalsed tõendid kui ühe eksperdi seisukoht, ning mõõtmisviga arvestades ei lähe see vastuollu ka teiste ekspertide arvamusega, on ringkonnakohtu arvates põhjendatud asuda seisukohale, et kive on vajalikus mahus kasutatud. Ringkonnakohus märgib siinkohal ka seda, et vastustaja versioon, et kive kasutati nõutust väiksemas mahus, võiks olla veenvam siis, kui esineks täiendavaid asjaolusid, mis selle kasuks räägiksid – nt oleks eluliselt usutav, et kivide kasutamine väiksemas ulatuses ja nende kajastamine dokumentides suuremas ulatuses oleks kellelegi kasulik. Praegu midagi sellist asja materjalidest ei nähtu.
19.Vastustaja on menetluses arutlenud ka selle üle, et kaebaja sai kasutada muulide ehitamisel ka vana muuli maakive. Sellekohase küsimuse on vastustaja esitanud ka ekspert M. Poolale. Vastuseks on ekspert märkinud, et „Täiesti meelevaldselt oletades võis olla kindlustuses kasutatava kivide maht ca 100-200 m3“ (tl 48p). Ringkonnakohtu arvates nähtub sellest seisukohast ilmselgelt ainult oletus ja seda ei saa käsitada tõsikindla eksperdi seisukohana. Seega isegi kui eeldada, et vanas muulis olnud kive kasutati uute ehitamisel, siis on nende maht teadmata. Lisaks on M. Poola poolt oletatud kivide maht pigem väike (100-200 kuupmeetrit), nii et kui kõrvutada seda M. Sarmeti arvamusega, kelle hinnangul on muuli ehitamisel kasutatud raudkive oluliselt üle nõutava 3307 kuupmeetri, siis võib ka selles mahus vanade kivide kasutamisel olla kaebaja täitnud 3307 kuupmeetri ulatuses uute kivide kasutamise nõude. M. Poola poolt pakutud kivide mahtu arvestades ei saa põhjendatuks pidada vastustaja poolt vaidlustatud otsuses toodud väidet, et vana muul mõjutas kasutatud raudkivide mahtusid oluliselt (tl 13).
20.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et asja materjalides olevad tõendid kinnitavad pigem seda, et kivisid oli kasutatud vähemalt nõutavas mahus, st 3307 kuupmeetrit ning et vastustaja seisukoht, et neid kasutati vaid 2894 kuupmeetri ulatuses, ei ole põhjendatud.
21.Õige ei ole vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud väide, et kaebaja oli esitanud hüvitamiskaebuse ja et kohus rahuldas alusetult hoopis kohustamiskaebuse, ning et hüvitamiskaebuse rahuldamiseks puudub ka materiaalõiguslik alus. Kaebuses on kaebaja märkinud, et ainult tühistamiskaebuse esitamisega ei saavuta kaebaja soovitud eesmärki ja et kui kohus tühistamiskaebuse rahuldab, palub ta kohustada PRIA-t välja maksma hüvitis summas 11 791,28 eurot (tl 4). Ka lõplikus taotluses kaebuse lõpus palus kaebaja kohustada vastustajat maksma välja toetus nimetatud summas (tl 5). Seega on mõlemas lauses kasutatud sõna „kohustama“, mis on omane kohustamisnõudele. Asjaolu, et esimeses lauses kasutas kaebaja sõna „hüvitis“, ei tähenda, et tegemist oleks olnud hüvitamiskaebusega. Olukorras, kus taotletud toetus on jäetud välja maksmata, on asjakohane õiguskaitsevahend kohustamiskaebus ning ainuüksi ühe sõnavääratuse tõttu ei ole alust asuda seisukohale, et kaebaja soovis esitada ebakohast õiguskaitsevahendit. Seetõttu on vastustaja arutlus selle üle, et kaebaja oli esitanud hüvitamiskaebuse, ekslik.
22.Veel on vastustaja apellatsioonkaebuses ette heitnud menetluslikke rikkumisi – et kohtuotsust põhjendati ainult varasemas haldusasjas olemasolevate tõenditega ja väidetavalt tuvastatud asjaoludega; et uutele eksperthinnangutele ei antud hinnangut; et kohtuotsus koosnes peamiselt varasema otsuse selgitamisest ja täiendamisest ning kohus jättis käsitlemata vastustaja väited. Ringkonnakohus möönab, et need etteheited ei ole täielikult põhjendamatud. Need puudused on aga käesoleva otsusega kõrvaldatud ning ei vii halduskohtu otsuse tühistamiseni.
23.Muid sisulisi vastuväiteid ei ole PRIA apellatsioonkaebuses halduskohtu otsusele esitanud. Sealjuures ei ole PRIA esitanud vastuväiteid kaebaja poolt põhjendatult välja toodud ja halduskohtu poolt käsitletud asjaolule – et algset 2015. a toetuse tagasinõudmise otsust muudeti vaidlustatud 2018. a toetuse tagasinõudmise otsusega ilma, et oleks kaalutud kaebaja õiguspärast ootust toetuse saamiseks, kuivõrd halduskohtu 29. detsembri 2016. a otsusega jäeti kehtima PRIA 2015. a otsuse p 1, mille järgi makstakse kaebajale toetust täies ulatuses. HMS-i regulatsiooni, mis sätestab erinõuded isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisele ja muutmisele (HMS-d 6470) ei olnud vastustaja vaidlustatud haldusakti andmisel üldse arvesse võtnud. Vaideotsuses on PRIA küll väitnud, et haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsiooni on arvestatud, lihtsalt vajalikele sätetele on jäänud viitamata (tl 22), kuid tegelikult ei kinnita seda väidet miski. Pigem nähtub ka vaideotsusest, et PRIA lähtus üksnes eeldusest, et kaebaja ei ole vaidlusaluses mahus kividele kulutusi teinud. Ekslik on sealsamas esitatud väide, et kaebajale ei saanud jääda muljet, et PRIA kavatseb talle kogu toetuse välja maksta (tl 22). Ringkonnakohus märgib, et kui on kehtiv haldusakt, millega on tehtud otsustus, et isikule makstakse soovitud summas toetust, siis on sellega haldusakti adressaadile tekitatud õiguspärane ootus selle toetuse saamiseks. Vastupidine käsitlus läheks vastuollu haldusmenetluse kesksete põhimõtetega.
24.Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, kuid halduskohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebusest on väljaloetav, et PRIA vaidlustas halduskohtu otsuse resolutsiooni, millega kohustati PRIA-t kaebajale toetust maksma, ainult sellest aspektist, et tema arvates oli kaebaja esitanud kahju hüvitamise nõude. Seega ei ole vastustaja vaidlustanud seda, et kohus kohustas PRIA-t konkreetselt toetuse maksmiseks, mitte toetuse maksmise uueks otsustamiseks (HKMS § 41 lg 3). Järelikult ei vaidle vastustaja sisuliselt vastu sellele, et vaidlustatud haldusakti tühistamisel on vastustaja diskretsioon ahenenud nullini ja ükski teine otsustus ei oleks enam õiguspärane. Seetõttu ei pea
ringkonnakohus vajalikuks muuta halduskohtu resolutsiooni kohustamisnõude rahuldamise osas ning kohtuotsuse jõustumisel tuleb PRIA-l tasuda kaebajale konkreetne halduskohtu otsuses nimetatud toetusesumma.
24.Kaebaja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt summas 405 eurot. See taotlus kuulub HKMS § 108 lg 1 alusel rahuldamisele.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.