Tea Treimuthi kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 01.02.2018. a otsuse nr 13-6/171 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 12.03.2019. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – ärinimi Tea Treimuth (registrikood 11633004), füüsilisest isikust ettevõtja Rando Treimuth; volitatud esindajad advokaadid Triin Kaurov ja Vitali Šipilov Vastustaja/apellant – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 12.03.2019. a otsus resolutsiooni punktide 1, 2 ja 4 osas ning teha vastavas osas uus otsus, millega jätta esitatud kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 01.02.2018. a otsuse nr 13-6/171 tühistamiseks rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Jätta kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 20.02.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1).
Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R. Treimuth omandas 25.07.2012. a kinkelepinguga füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) Tea Treimuthi ettevõtte varad, õigused ja kohustused. Lepingu kohaselt on pärast lepingu sõlmimist FIE Tea Treimuth ettevõtja Rando Treimuth.
2.R. Treimuth esitas ettevõtte Tea Treimuth nimel 03.08.2012 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse taotluse. Taotluse lisaks oleva äriplaani ettevõtja pädevust käsitlevate p-de 9 ja 10 kohaselt puudus R. Treimuthil taotluse esitamise ajal põllumajandusharidus, mille R. Treimuth plaanis omandada 36 kuu jooksul Eesti Maaülikoolis või Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis.
3.PRIA määras 12.11.2012. a otsusega nr 13-6/2460 ettevõttele Tea Treimuth (taotluse viitenumber 120012861086) toetuse summas 40 000 eurot piimatootmise arendamise raames masinate ja seadmete ostmiseks ning lauda rekonstrueerimiseks, võttes aluseks põllumajandusministri 08.06.2010. a määruse nr 68 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 68) § 10 ja § 11 lg 3 ning Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 60 lg 5 p 2. Toetus maksti välja 13.11.2012.
4.PRIA nõudis 01.02.2018. a otsusega nr 13-6/171 Tea Treimuthilt tagasi toetuse summas 40 000 eurot, võttes aluseks ELÜPS §-d 111 lg 1, 112 ja 114 lg 1. Otsuse kohaselt ei ole taotleja täitnud toetuskõlblikkuse kriteeriumi (määruse nr 68 § 2 lg-d 3 ja 4) ega esitanud PRIA-le omandatud põllumajandusalast haridust või kutset tõendava dokumendi ärakirja. Toetuskõlblikkuse kriteeriumi täitmata jätmisel ei ole PRIA-l kaalutlusõigust nõuda toetus tagasi üksnes osaliselt (Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-d 1 ja 2).
5.PRIA jättis 22.03.2018. a vaideotsusega nr 13-10/18/73-1 Tea Treimuth FIE vaide PRIA 01.02.2018. a otsuse peale rahuldamata.
6.Tea Treimuth esitas Tartu Halduskohtule kaebuse ja täiendava seisukoha. Kaebaja taotles PRIA 01.02.2018. a otsuse nr 13-6/171 tühistamist, määruse nr 68 § 2 lg 4 põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist ning Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Kaebaja väitel ei ole PRIA otsus kooskõlas Euroopa Liidu (EL) õigusega, kuna haridusnõue ei ole tingimus, mille alusel saaks toetust tagantjärgi tagasi nõuda. Haridusnõue määruse nr 68 § 2 lg-te 3 ja 4 järgi ning selle täitmise nõudmine pärast toetuse saamist ei ole kooskõlas EL määrusega nr 1307/2013. Tegemist ei ole kvalifitseerimistingimusega. Kaebaja leiab, et toetuse tagasinõudmine ei ole proportsionaalne, kuna seab ohtu kaebaja tegevuse jätkamise. Ka on toetuse tagasinõudmine vastuolus põhiseadusega (PS) ning tagasinõue on aegunud.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 12.03.2019. a otsusega kaebuse ja tühistas PRIA 01.02.2018. a otsuse; jättis rahuldamata taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ning mõistis PRIA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 3034,20 eurot. Halduskohus leidis, et määruses nr 68 sätestatud haridusnõue on kooskõlas EL õigusega. Kaebaja ei täitnud Maaelu arenguprogrammi pädevusnõude üldeesmärki – ainult kaasaegsete teadmistega noorte põllumajandustootjate toetamine, ega ka spetsiifilist eesmärki – noorte põllumajandustootjate erialase pädevuse suurendamine, sest eesmärkide täitmise kohta ei ole esitatud kutsetunnistust või diplomit. Kuna Maaelu arenguprogrammis ning määruse nr 68 § 2 lg-tes 3 ja 4 on haridusnõue sõnastatud üheselt mõistetavalt hariduse tasemetele (Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 14-18) tuginedes, siis Eesti Maaülikooli tõend R. Treimuthi õppetulemuste kohta (tl 11-12) ei tõenda kaebaja kui noore põllumajandustootja pädevust ja hariduse miinimumnõudele vastavust. Kaebaja ei vasta haridusnõudele sisuliselt. Halduskohus leidis, et toetuse tagasinõudmine on proportsionaalne. Käesolev asi ei sarnane kohtuasjaga nr 3-3-1-85-14 ega EK kohtuasjadega C-37/06 ja C-58-06, sest R. Treimuthi poolt haridusnõude täitmata jätmise tõttu ei oleks PRIA proportsionaalsuse põhimõtet saanud kohaldada juba taotluse üle otsustamise staadiumis. Toetuskõlblikkuse kriteeriumi täitmata jätmisel ei ole PRIA-l kaalutlusõiguse puudumisel võimalust toetuse osaliselt tagasinõudmiseks, mistõttu vastab otsus proportsionaalsusnõudele HMS § 54 mõttes ja tegemist ei ole diskretsiooniveaga haldusaktiga. Halduskohus leidis, et toetuse tagasinõudmine ei ole vastuolus ka PS-ga, sest tagasinõudmiseks esinevad legitiimne alus ja eesmärk. Kaebaja puhul ei ole rikutud omandi- ja võrdsuspõhiõigust. Halduskohtu hinnangul on PRIA õigustatult heitnud kaebajale ette toetusele kvalifitseerumise nõuete eiramist olukorras, kus taotlejale oli antud kvalifitseerumiseks vähemalt 36-kuuline kohanemisaeg. PRIA ei eiranud määruse nr 68 § 14 lg 3 kohast 25-tööpäevast taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise tähtaega. ELÜPS § 111 kohased toetuse tagasinõudmise eeldused on täidetud. Halduskohus asus aga seisukohale, et tagastusnõue on aegunud, kuna PRIA sai juba 29.07.2015 teada, et R. Treimuth ei ole omandanud toetuse saamiseks nõutavat haridust ega kutset. See kajastub PRIA 30.07.2015. a kontrollaktis (tl 67). PRIA andis hariduse omandamiseks täiendava tähtaja kuni 01.07.2016 (tl 60). Selleks tähtpäevaks pidi olema selgunud, kas kontrollaktis tehtud etteheited on kõrvaldatud. 18 kuud kontrollakti koostamisest möödus 30.01.2017. Tähtaegade arvestamisel tuleb tugineda ELÜPS § 111 lg-le 1. PRIA andis 02.03.2017 kaebajale teada, et 01.03.2017 seisuga ei ole PRIA-t teavitatud hariduse nõude täitmisest ja PRIA-l on õigus alustada toetuse tagasinõudmist. Asjakohane on tugineda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele (EL) nr 1306/2013. Tagasinõudmise otsus pidi selle määruse kohaselt olema tehtud hiljemalt 18 kuu jooksul arvates 01.07.2016, mil PRIA pidi kontrollima, kas isik on täitnud täiendava tähtaja jooksul hariduse omandamise nõude. Toetusraha tagasinõudmise otsuse tegemise tähtaeg saabus määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 kohaselt seega 01.01.2018. Otsus on aga tehtud 01.02.2018. Sellest tulenevalt on toetuse tagasinõue aegunud ning PRIA 01.02.2018. a otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.PRIA esitas Tartu Halduskohtu 12.03.2019. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu halduskohtu järeldusega nõude aegumise kohta. Määruse nr 68 § 2 lg 4 ja § 13 lg 6 kohaselt oleks R. Treimuthil pidanud olema haridus omandatud esmalt 12.11.2015. PRIA nõustus esitatud taotluse alusel hariduse omandamise tähtaega pikendama kuni 01.07.2016. Veel 01.03.2017 seisuga ei olnud toetuse saaja aga PRIA-t hariduse nõude täitmisest või mittetäitmisest seisuga 01.07.2016 teavitanud. 16.03.2017. a vastuskirjas PRIA vastavale järelpärimisele kinnitas toetuse saaja, et hariduse nõue on endiselt täitmata ja palus uuesti pikendada hariduse omandamise tähtaega. Toetuse saaja oleks pidanud esitama ise PRIA-le pärast 01.07.2016 kahe kuu jooksul põllumajandusalast haridust tõendava dokumendi ärakirja või põhjendused, miks tal on haridusnõue endiselt täitmata, mida ta aga ei teinud. Kuni 16.03.2017 ei olnud PRIA-le täiesti selge, kas nõutav haridus on taotlejal omandatud või mitte. Samuti kehtis vaidlusaluse taotlusega seonduvate kohustuste täitmise osas veel järelevalveperiood, kuid toetuse taotleja ei täitnud hariduse omandamise nõuet ka järelevalveperioodi lõpuks. Halduskohus ei arvestanud otsuse tegemisel seda, et üldine toetuse tagasinõude esitamise tähtaeg tuleneb Nõukogu 19.12.2005. a määruse (EÜ, EURATOM) nr 2988/95 art 3 lg-st 1. Isegi kui eeskirjade eiramise toimepaneku kuupäevaks lugeda 01.07.2016, siis ei ole nõue aegunud. Ka menetlus rikkumise eiramise tuvastamiseks on määruse nr 2988/95 järgi alanud tähtaegselt ning lõppenud enne lõpliku aegumistähtaja saabumist. Toetuse tagasinõudmise taotlemine on ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg-s 1 sätestatu kohaselt alanud tähtaegselt, mistõttu toetuse tagasinõudmine 01.02.2018. a otsusega ei ole aegunud. Halduskohtu poolt viidatud 29.07.2015. a kontrolliaruanne, millega esmalt tuvastati hariduse mitteomandamine taotleja poolt, ei oma asjas tähtsust, sest hariduse omandamise nõude täitmise tähtaeg ei olnud 29.07.2015. a seisuga veel saabunud. Asjas ei saa kohaldada ka määruse nr 68 § 14 lg 3, sest käesoleval juhul on tegemist toetuse tagasinõudmisega, mitte selle välja maksmata jätmisega.
Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Kaebaja arvates on õige halduskohtu järeldus, et toetuse tagasinõue on aegunud. Tähtaegade arvestamisel tuleb tugineda ELÜPS § 111 lg-le 1 ning määruse (EL) nr 1303/2013 ja 1306/2013 art 54 lg-le 1. Asjassepuutuv ei ole viide üldisele aegumistähtajale määruse nr 2988/95 järgi. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et PRIA otsus ei ole aegunud määruse nr 68 § 14 lg 3 järgi. Samuti kordab kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele oma varasemaid, kaebuses esitatud seisukohti, mille kohaselt ta ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et toetuse tagasinõude eeldused on täidetud ja leiab, et määruse nr 68 § 2 lg-s 4 ette nähtud haridusnõude rakendamine on vastuolus EL õigusega, R. Treimuth on sisuliselt omandanud nõutud hariduse, toetuse tagasinõudmine täies määras ei ole proportsionaalne ning toetuse tagasinõudmine on vastuolus PS-ga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega, mis on toodud 12.03.2019. a otsuse põhjendava osa p-des 19-55 ja 70 ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega selles osas, mis puudutavad kaebuse rahuldamist ja PRIA 01.02.2018. a otsuse tühistamist toetuse tagasinõudmise aegumise motiivil. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et PRIA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
11.Nagu juba märgitud, leidis halduskohus vaidlustatud otsuses põhjendatult, et PRIA 01.02.2018. a otsus on oma sisult kooskõlas EL õigusega, kuna ELÜPS §-st 111 tulenevad toetuse tagasinõudmise eeldused olid antud juhul täidetud. Halduskohus rahuldas esitatud tühistamiskaebuse üksnes seetõttu, et halduskohtu arvates oli tagasinõue aegunud (otsus toetuse tagasinõudmise kohta ei ole tehtud 18 kuu jooksul pärast 01.07.2016, s. o hiljemalt 01.01.2018). Ringkonnakohus halduskohtu vastava seisukohaga ei nõustu.
12.Määruse nr 68 § 2 lg 3 sätestab, et füüsilisest isikust ettevõtjal või osaühingu kõigil osanikel ja juhatuse liikmetel peab olema vähemalt kaheaastane põllumajandusalane töökogemus ja põllumajandusalane keskeri-, kutsekesk- või kõrgharidus või „Kutseseaduse“ § 4 lg-s 4 nimetatud „Kvalifikatsiooniraamistiku“ viies kutsetase. See on üheks taotlejale esitatud nõudeks, mille täitmiseta toetust ei määrata. Määruse nr 68 § 2 lg 4 näeb siiski ette võimaluse toetus määrata ka siis, kui toetuse taotlemise hetkel on eelnimetatud haridusnõue täitmata. Nimelt peab põllumajandusalase töökogemuse, hariduse või kutse puudumise korral § 2 lg-s 3 nimetatud isik omandama need 36 kuu (3 aastat) jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemise päevast. Määrusest nr 68 tulenev hariduse nõue on seega kvalifitseerumisnõue ehk üks toetuskõlblikkuse kriteerium. Kui toetuse taotlejal puudub määruse nr 68 § 2 lg-s 3 nimetatud haridus, siis ei ole tegemist taotlejaga, kellele üldse oleks võimalik toetust määrata. Määruse nr 68 § 13 lg 6 sätestab veel, et sama määruse § 2 lg-s 4 sätestatud põllumajandusalase hariduse või kutse omandamise nõude täitmise tõendamiseks esitab toetuse saaja PRIA-le kahe kuu jooksul alates 36 kuu möödumisest taotluse rahuldamise otsuse tegemise päevast lisas 5 toodud vormi kohase teatise ja omandatud põllumajandusalast haridust või kutset tõendava dokumendi ärakirja. Kui toetuse saaja ei täida § 2 lg-s 4 sätestatud põllumajandusalase hariduse või kutse omandamise nõuet ettenähtud tähtaja jooksul, peab ta samuti esitama PRIA-le lisas 5 toodud vormi kohase teatise, põhjendades selles põllumajandusalase hariduse või kutse omandamise nõude täitmata jätmist. Määruse nr 68 § 13 kehtestab nõuded toetuse saajale ning kohustab toetuse saajat muuhulgas äriplaanis kavandatud tegevuste täitmata jätmise korral toetusraha PRIA nõudmisel tagasi maksma (lg 1 p 5). Ka hariduse omandamine oli käesoleval juhul äriplaanis ette nähtud tegevus (tl 37p). Sama paragrahvi lg 1 p 8 järgi peab toetuse saaja tagama ka selle, et kuni viie aasta jooksul arvates PRIA poolt toetuse väljamaksmisest osaühingu osaniku või juhatuse liikme vahetumise korral vastab uus osanik või juhatuse liige toetuse saamiseks esitatud nõuetele, milleks määruse nr 68 § 2 lg 3 järgi on ka põllumajandusalase hariduse omandamise nõue. Seega on ringkonnakohtu hinnangul õige PRIA seisukoht, et PRIA-l oli vaatamata määruse nr 68 § 2 lg-s 4 toodud 36 kuu nõudele võimalik lubada ka taotlejal endal nõutavat haridust omandada kuni viie aasta pikkuse järelevalveperioodi lõpuni, milline võimalus kaebajale praktiliselt ka anti. Eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus vastustajaga ka selles, et viidatud sätete sõnastusest tulenevalt ei ole 36 kuu möödumine toetustaotluse rahuldamise otsuse tegemise päevast ainus ja viimane tähtaeg haridusnõude täitmiseks ja selle kontrollimiseks.
13.Asja materjalidest nähtuvalt taotleti põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetust 03.08.2012 ja toetus määrati 12.11.2012. a otsusega ning maksti taotlejale välja 13.11.2012. Määruse nr 68 § 2 lg 4 kohaselt oleks taotlejal tulnud nõutav haridus omandada esmalt kolme aasta jooksul alates 12.11.2012, s. o hiljemalt 12.11.2015. 29.07.2015 (s. o ajal, mil hariduse omandamise nõude täitmise tähtaeg määruse nr 68 § 2 lg 4 järgi ei olnud veel saabunud) viis PRIA toetuse saaja juures läbi kohapealse kontrolli toetusraha ja investeeringuobjekti kasutamise üle, mille käigus selgus muuhulgas ka see, et toetuse saaja ei ole nõutavat haridust omandanud. Toetuse saaja esitas PRIA-le juba enne 12.11.2015 taotluse, milles palus pikendada hariduse omandamise tähtaega kuni 01.07.2016, millega PRIA ka 28.10.2015. a kirjas (tl 60 ja 62) nõustus. Kuna ka 01.03.2017. a seisuga ei olnud toetuse saaja veel PRIA-t määruse nr 68 § 13 lg 6 järgi teavitanud sellest, kas ta täitis hariduse nõude 01.07.2016 seisuga või ei, saatis vastustaja toetuse saajale 02.03.2017 vastava selgituse, märkides selles muuhulgas, et kuna PRIA-t pole hariduse nõude täitmisest teavitatud, on PRIA-l õigus alustada toetuse tagasinõudmist vastavalt ELÜPS §-le 111 (tl 63). 16.03.2017 saadetud vastuses kinnitas toetuse saaja PRIA-le, et on teadlik põllumajandushariduse omandamise kohustusest, kuid see nõue on endiselt täitmata ja palus PRIA-l uuesti pikendada hariduse omandamise tähtaega (tl 65-66). Vaideotsuse kohaselt saatis PRIA 21.04.2017 toetuse saajale täpsustava järelepärimise ning palus tal esitada tõendi Maaülikoolis läbitud õppeainete kohta. 06.06.2017 saatis toetuse saaja esindaja PRIA-le Maaülikooli tõendi õppetulemuste kohta nr 5-2/343, millest nähtuvalt õppis R. Treimuth 03.09.2007 – 05.09.2016 Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavade maaehituse õppekaval ning läbitud õppekavast olid enamus õppeaineid ehitusalased. PRIA selgitas seega veel täiendavalt välja, et alates 05.09.2016 ei olnud R. Treimuth enam Maaülikooli statsionaarne üliõpilane ning 19.12.2017. a seisuga ei ole ta ülikoolile esitanud ka avaldust bakalaureusetöö lõpetamiseks. Samuti selgitas PRIA välja, et toetuse saaja ei ole omandanud 2017. a lõpuks põllumajandusharidust ka Olustvere Põllumajanduskoolis, kuigi ta seda PRIA-le 2017. a märtsis saadetud vastuses võimalikuks pidas (tl 15). PRIA selgitas kohtumenetluses korduvalt, et kui toetuse saaja oleks kasvõi 5-aastase järelevalveperioodi lõpuks põllumajandushariduse omandanud kas viidatud põllumajanduskoolis või Maaülikoolis, ei oleks nad toetust kaebajalt tagasi nõudnud.
14.Halduskohus heitis vaidlusaluses otsuses PRIA-le ette esmalt seda, et pärast toetuse taotlejale hariduse omandamiseks PRIA poolt lubatud täiendava tähtpäeva (01.07.2016) saabumist tehti päring hariduse omandamise/mitteomandamise kohta taotlejale alles 02.03.2017, kuigi juba 01.07.2016. a seisuga pidi PRIA ise kontrollima, kas taotleja täitis selleks tähtajaks hariduse nõude või mitte. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, sest määruse nr 68 § 13 lg 6 järgi oleks toetuse saaja pidanud esmalt ise esitama PRIA-le kahe kuu jooksul pärast 01.07.2016 (hariduse omandamiseks antud täiendav tähtaeg) omandatud põllumajandusalast haridust tõendava dokumendi ärakirja või teatise selle kohta, miks nimetatud nõue on ka selleks kuupäevaks endiselt täitmata. Hariduse omandamisest või mitteomandamisest PRIA-le teatamine oli seega toetuse saaja enda kohustus ja käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et kahe kuu jooksul pärast 01.07.2016 taotleja PRIA-t selle nõude täitmisest või täitmata jätmisest ei teavitanud. Taotleja vastas PRIA-le alles 16.03.2017, et vaatamata ülikoolis käimisest on tal hariduse nõue veel täitmata. Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtu arvates alust asuda seisukohale, et
01.07.2016 oli viimane kuupäev, pärast mida pidi PRIA ise asuma kohe kontrollima taotleja poolt haridusnõude täitmist. Kuna taotlejal endal oli määruse nr 68 § 13 lg 6 järgi kohustus esitada ise PRIA-le kahe kuu jooksul pärast 01.07.2016 (hariduse omandamiseks antud täiendav tähtaeg) omandatud põllumajandusalast haridust tõendava dokumendi ärakiri või teatise selle kohta, miks nimetatud nõue on ka selleks kuupäevaks endiselt täitmata, siis saab asuda seisukohale, et PRIA-l endal tekkis kohustus vastavat asjaolu kontrollima asuda kõige varem 01.09.2016. PRIA tegi seda 02.03.2017, kuid nimetatu ei tähenda veel seda, et PRIA viivitas põhjendamatult toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisega ja 01.02.2018. a toetuse tagasinõudmise otsus on õigusvastane seetõttu, et nimetatud otsust ei tehtud 18 kuu jooksul arvates 01.07.2016. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et halduskohus ei arvestanud otsuse tegemisel seda, et üldine toetuse tagasinõude esitamise tähtaeg tuleneb Nõukogu 19.12.2005. a määruse (EÜ, EURATOM) nr 2988/95 art 3 lg-st 1, mida tuleb kohaldada koosmõjus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg-ga 1.
15.ELÜPS (alates 01.01.2015 kehtiv redaktsioon) § 131 kohaselt nõutakse enne 2015. a
1.jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha tagasi alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud ELÜPS-s sätestatud alustel ja korras. Vaidlust ei ole olnud selle üle, et PRIA nõudis kaebajalt 01.02.2018. a otsusega toetuse tagasi ELÜPS § 111 lg 1 alusel, mis näeb ette, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Samuti viitas PRIA Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 11.03.2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendid ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuste ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas art 35 lg-le 1, mille kohaselt ei maksta taotletud toetust või see tühistatakse täielikult kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta. Seega tulenes eelviidatud normidest PRIA-le õigus põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus kaebajalt tervikuna tagasi nõuda. ELÜPS § 111 lg 1 ei sätesta ise toetuste tagasinõudmise tähtaega ega aegumistähtaega ning teeb selle asemel viite teistele asjakohastele Euroopa Liidu määrustele. Ka määrus nr 68 ei sätesta konkreetse toetuse tagasinõudmise tähtaega, mistõttu saab sellest järeldada, et Eesti seadusandja toetuste tagasinõudmise tähtaega ega ka aegumist reguleerida vajalikuks ei pidanud ning jättis selle Euroopa Liidu õiguse reguleerida. Nagu juba märgitud, tugines halduskohus vaidlustatud otsuses ELÜPS § 111 lg-s 1 viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele (EL) nr 1306/2013 ja leidis, et toetuse tagasinõudmise otsus pidi selle määruse kohaselt olema tehtud hiljemalt 18 kuu jooksul arvates 01.07.2016, mil PRIA pidi kontrollima, kas taotleja täitis selleks kuupäevaks hariduse omandamise nõude või mitte. Toetusraha tagasinõudmise otsuse tegemise tähtaeg saabus määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 kohaselt halduskohtu hinnangul seega 01.01.2018. PRIA otsus on aga tehtud 01.02.2018 ning sellest tulenevalt on toetuse tagasinõue määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 järgi aegunud ja PRIA 01.02.2018. a otsus tuleb tühistada.
16.Üldine toetuste tagasinõude esitamise tähtaeg tuleneb Nõukogu 18.12.1995. a määrusest (EÜ, EURATOM) nr 2988/95 Euroopa ühenduse finantshuvide kaitse kohta. Määruse nr 2988/95 art 1 lg 1 sätestab: „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse
käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja karistuste kohta.“ Sama määruse art 3 lg 1 sätestab: „Aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat.“ Lõplik aegumistähtaeg otsuse tegemiseks on viidatud määruse kohaselt kaheksa aastat alates menetluse alustamisest. Kaebaja ja halduskohus tuginesid toetuse tagasinõudmise aegumist väites üksnes määrusele (EL) nr 1306/2013, mille art 54 lg 1 sätestab: „Iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Vastavad summad kantakse tagasinõudmise taotlemise ajal makseasutuse võlgnike registrisse.“ Samas sätestab määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 2 ka seda, et kui tagasinõudmist ei ole toimunud nelja aasta jooksul alates tagasinõudmistaotluse kuupäevast või kaheksa aasta jooksul, kui tagasinõudmine toimub siseriikliku kohtu kaudu, kaetakse tagasinõudmata maksega seonduvad finantstagajärjed 50% ulatuses asjaomase liikmesriigi poolt ja 50% ulatuses liidu eelarvest, piiramata asjaomase liikmesriigi kohustust järgida tagasinõudemenetlusi vastavalt artiklile 58. Samuti viitab ELÜPS § 111 lg 1 mitte ainult määrusele (EL) nr 1306/2013, vaid ka teistes asjakohastes määrustes sätestatud alustele ja tähtaegadele. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et toetuse tagasinõue ei aegu üksnes määruse nr 1306/2013 art 54 lg-s 1 märgitud 18 kuu jooksul eeskirjade eiramist kinnitava kontrolliaruande või sarnase dokumendi heakskiitmisest. Määrusi nr 2988/95 ja nr 1306/2013 (ka nr 1303/2013) tuleb tõlgendada koos ja selliselt, et määrus nr 1306/2013 (määrus nr 1303/2013), mis võimaldab toetuse saajalt toetuse tagasinõudmise 18 kuu (1,5 aasta) jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne on heaks kiidetud, ei pikenda määrusega nr 2988/95 ette nähtud aegumistähtaega toetuse saaja kahjuks ega välista ka seda, et menetlus tuleb olenemata kontrolliaruande koostamise ajast algatada nelja aasta jooksul eeskirjade rikkumisest, pidades samuti silmas määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 lõigus 4 ette nähtud lõplikku aegumistähtaega otsuse tegemiseks, mis on kaheksa aastat alates menetluse alustamisest. Vastasel juhul kaotaksid määruses nr 2988/95 ette nähtud aegumistähtajad igasuguse mõtte. Seega tuleb pigem kontrollida seda, kas menetlus võimalike rikkumiste tuvastamiseks algas määruse nr 2988/95 järgi tähtaegselt ning lõppes seejärel, arvestamata võimalikku haldusmenetluse peatumist, enne lõpliku aegumistähtaja saabumist. Sellisele seisukohale asus Tartu Ringkonnakohus näiteks asjas nr 3-16-1004 tehtud 28.03.2017. a otsuses ja nimetatud lahend on jõustunud. Euroopa Kohus märkis, et määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud nelja aasta pikkune minimaalne aegumistähtaeg kuulub kohaldamisele nii neile eiramistele, mille eest on ette nähtud halduskaristus kui ka sellistele eiramistele, mille suhtes võetakse haldusmeetmeid põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmiseks (vt Euroopa Kohtu otsused asjades C-52/14 p 23, C-278/02, p-d 33 ja 34, C-278/07-C-280/07 p 22 ja C-341/13 p 45). Sellele, et määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 vastuvõtmisega kehtestati kõnealuses valdkonnas aegumist reguleeriv üldnorm, mis võimaldab liikmesriikide pädevatel asutustel üldjuhul kõikide eeskirjade eiramiste suhtes, mis kahjustavad liidu finantshuve, alustada menetlust nelja aasta jooksul, viitas Euroopa Kohus ka 05.03.2019. a otsuses asjas nr C-349/17, mis tulenes eelotsuse küsimisest EAS-i ja Eesti Pagar AS vahelises kohtuasjas.
Kui puudub pikemat aegumistähtaega ette nägev seaduslikult kohaldatav siseriiklik õigusnorm, nagu ka käesoleval juhul, siis näeb määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 igal juhul ette nelja aasta pikkuse aegumistähtaja, mis on liikmesriikides vahetult kohaldatav.
17.Põhiliseks vaidlusküsimuseks on eeltoodut ja PRIA apellatsioonkaebuse põhjendusi arvestades apellatsioonimenetluses kujunenud see, millisest hetkest algas üldine nelja aasta pikkune toetuse tagasinõude esitamise aegumistähtaeg, kas see kattub määruse nr 1306/2013 art 54 lg-st 1 tuleneva tähtaja algusega ja kas see tähtaeg algab halduskohtu otsuses märgitud kuupäevast - 01.07.2016. Euroopa Kohus on leidnud, et eeskirjade eiramise toimepanek, millest algab nelja aasta pikkune aegumistähtaeg menetluste algatamiseks, eeldab kahe tingimuse kumulatiivset täidetust: liidu õigusnormi rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu ja liidu eelarve kahjustamist või võimalikku kahjustamist. „Kahju“ määruse nr 2988/95 art 1 lg 2 tähenduses tekib kuupäeval, mil tehakse asjassepuutuva soodustuse lõplikult andmise otsus. Asjaoludel, mille korral liidu õiguse rikkumine tuvastatakse pärast kahju tekkimist, hakkab aegumistähtaeg kulgema alates rikkumise toimepanekust. Eeltoodut selgitas ka juba viidatud Euroopa Kohtu lahend nr C-349/17, milles märgitakse, et olukorras, kus liidu õiguse rikkumine on tuvastatud alles pärast kahju tekkimist, hakkab aegumistähtaeg kulgema alates eeskirjade eiramise toimepanekust ehk hetkest, mil nii liidu õiguse rikkumine ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu on toimunud kui ka kahju liidu eelarvele või liidu hallatavatele eelarvetele on tekkinud. Ka leidis Euroopa Kohus, et kuupäev, mil liikmesriigi ametiasutused eeskirjade eiramisest teada said, ei mõjuta nelja aasta pikkuse tähtaja kulgemise algust (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-59/14 p-d 23-29, 32).
18.Käesoleval juhul on ringkonnakohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mis tuvastati ja toimus pärast kahju tekkimist määruse nr 2988/95 art 1 lg 2 tähenduses, s. o pärast kaebajale toetuse määramise otsuse tegemist 12.11.2012, kuna selle ajahetke seisuga ei olnud taotlejal veel kohustust omada määruses nr 68 nõutud põllumajandusalast keskeri-, kutsekesk- või kõrgharidust või „Kutseseaduse“ § 4 lg-s 4 nimetatud „Kvalifikatsiooniraamistiku“ viiendat kutsetaset (määrus nr 68, §-d 2 lg 3 ja 4). Määruse nr 68 kohaselt oleks taotlejal tulnud nõutav haridus omandada esmalt kolme aasta jooksul alates 12.11.2012, s. o hiljemalt 12.11.2015. Arvestades Euroopa Kohtu tõlgendust, et olukorras, kus liidu õiguse rikkumine on tuvastatud alles pärast kahju tekkimist, hakkab aegumistähtaeg kulgema alates eeskirjade eiramise toimepanekust ehk hetkest, mil nii liidu õiguse rikkumine ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu on toimunud, siis võiks iseenesest pidada toetuse tagasitaotlemise menetluse algatamise nelja aasta pikkuse aegumistähtaja alguseks 12.11.2015, kuid käesoleval juhul ei olnud nimetatud kuupäev taotleja jaoks lõplik tähtaeg, mille saabumisel tal pidi määrusest nr 68 tulenev haridusnõue täidetud olema. Nagu juba varem märgitud, pikendas PRIA 28.10.2015. a kirjas taotleja jaoks haridusnõude täitmise tähtaega kuni 01.07.2016. Arvestades asjaolu, et nii taotlus tähtaja pikendamiseks kui ka vastav otsustus tähtaja pikendamise kohta tehti enne 12.11.2015, leiab ringkonnakohus, et määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 märgitud nelja aasta pikkust aegumistähtaega toetuse tagasitaotlemise menetluse algatamiseks saab hakata lugema 01.07.2016, kuna see oli viimane tähtaeg, mis taotlejale vastava hariduse omandamiseks anti ja selleks tähtajaks ta nimetatud nõuet ei täitnud. Seega saab 01.07.2016 lugeda eeskirjade eiramise toimepaneku hetkeks ehk hetkeks, mil liidu õiguse rikkumine toetuse taotleja (ettevõtja) tegevuse või tegevusetuse kaudu on toimunud ja sel juhul ei muutu nelja aasta pikkuse aegumistähtaja kulgemise algus ka tulenevalt sellest, millal täpselt liikmesriigi ametiasutused toetuse taotleja poolt vastava eeskirja (nõude) eiramisest teada said.
19.Juhul, kui lugeda nelja aasta pikkuse aegumistähtaja algust 01.07.2016, ei ole võimalik asuda seisukohale, et PRIA poolt 01.02.2018 tehtud otsus toetuse tagasinõudmiseks põhjusel, et toetuse taotleja jättis täitmata määruses nr 68 toodud kohustusliku haridusnõude, on tehtud toetusraha tagasinõudmise tähtaega ületades. Ringkonnakohtu arvates ei ole PRIA ületanud ka ELÜPS § 111 lg-s 1 viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele (EL) nr 1306/2013 art 54 lg-s 1 toodud 18 kuu pikkust tähtaega. Viidatud määruse art 54 lg 1 sätestab: „Iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud.“ Nimetatud tähtaeg viitab selgelt sellele, et enne selle tähtaja kulgema hakkamist peab liikmesriigi vastav asutus olema eeskirjade eiramisest vähemalt teadlik ja eeskirjade eiramise kohta peaks olemas olema kas kontrolliaruanne või muu sarnane dokument. Kuna viimane tähtaeg taotlejale kohustusliku haridusnõude täitmiseks oli 01.07.2016, siis nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et selliseks eeskirjade eiramist kinnitavaks dokumendiks ei saa käesoleval juhul lugeda 30.07.2015 allkirjastatud kontrollakti (tl 67). Ringkonnakohtu hinnangul võis PRIA eeldada, et taotleja ei ole haridusnõuet endiselt täitnud kõige varasemalt hetkest, kui taotleja ei täitnud ka pärast 01.07.2016 määruse nr 68 § 13 lg-st 6 tulenevat nõuet ega esitanud PRIA-le kahe kuu jooksul pärast 01.07.2016 põllumajandusalast haridust tõendava dokumendi ärakirja või teatist selle kohta, miks nimetatud nõue on jätkuvalt täitmata, s. o alates 01.09.2016. Ilmselt PRIA taotlejapoolset rikkumist pärast seda ka eeldas, sest nagu juba märgitud, teatas PRIA 02.03.2017. a kirjas taotlejale, et kuna ta ei ole isegi 01.03.2017 seisuga teavitanud PRIA-t haridusnõude täitmisest, siis on PRIA-l õigus alustada toetuse tagasinõudmist vastavalt ELÜPS §-s 111 sätestatule. Seda, et haridusnõue on endiselt täitmata, kinnitas taotleja PRIA-le kirjalikult alles 16.03.2017 saadetud kirjas. Kui arvestada (EL) määruse nr 1306/2013 art 54 lg-s 1 toodud 18 kuu pikkust tähtaega hetkest, kui PRIA pärast 01.07.2016 taotleja poolt haridusnõude täitmata jätmisest teada sai või pidi teada saama (01.09.2016, 02.03.2017 või 16.03.2017), siis ei ole neist ühelgi juhul PRIA 01.02.2018.a otsuse tegemise ajaks möödunud ei eelnimetatud 18 kuu pikkune tähtaeg ega ka määruse nr 2988/95 art 3 lg-st 1 tulenev nelja aasta pikkune aegumistähtaeg. Kuna PRIA 01.02.2018. a otsus kaebajalt toetuse tagasinõudmise kohta on ringkonnakohtu hinnangul tehtud enne menetluse alustamise aegumistähtaega ning otsuse tegemise aeg on kooskõlas ka määruse nr 1306/2013 art 54 lg-ga 1, tuleb eeltoodust järeldada, et PRIA vaidlusalune toetuse tagasinõude otsus ei ole aegunud ning selle tühistamiseks aegumise motiivil puudus alus. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu 12.03.2019. a otsuse osas, millega kaebus rahuldati ning teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab kaebuse PRIA 01.02.2018. a otsuse nr 13-6/171 tühistamiseks rahuldamata.
20.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Halduskohus mõistis otsuses PRIA-lt kaebaja kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud summas 3034,20 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning PRIA halduskohtule menetluskulude taotlust ei esitanud, muudab ringkonnakohus ka halduskohtu otsuses toodud menetluskulude jaotust ning jätab poolte menetluskulud halduskohtus nende endi kanda. Kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. PRIA ei ole ka apellatsioonimenetluses kulude väljamõistmise taotlust esitanud. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.