O. G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – O. G; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 450 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis;
2.Jätta protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 17.02.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.O. G esitas 27.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveameti Pärnu arestimajas ebainimlikes tingimustes viibitud aja eest mittevaralise kahju hüvitamist summas 2500 eurot.
Tallinna Halduskohtu 04.10.2018 määrusega jäeti kaebus käiguta, et kaebaja saaks selgitada kaebusega seonduvaid asjaolusid. Kaebuselt tuli tasuda ka seaduses ettenähtud riigilõiv või esitada menetlusabi taotlus.
3.Kaebaja selgitas 17.10.2018 vastuses täiendavalt kinnipidamistingimusi ning esitas menetlusabi taotluse enda riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks või riigilõivu hilisema tasumise võimaldamiseks.
4.Tallinna Halduskohtu 26.10.2018 määrusega rahuldati menetlusabi taotlus ning O. G vabastati täielikult kaebuselt riigilõivu tasumisest. Sama määrusega võeti kaebus ühtlasi ka menetlusse ning edastati Politseija Piirivalveametile vastamiseks.
5.Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 26.11.2018.
6.Kaebaja esitas 09.01.2019 avalduse ja täiendavad tõendid.
7.Tallinna Halduskohtu 21.11.2019 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
8.Tallinna Halduskohtu 13.02.2020 määrusega muudeti kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
9.Kaebaja selgitab, et viibis Pärnu arestimajas perioodidel 05.07.2017-01.09.2017; 13.10.201714.11.2017; 15.12.2017-29.12.2017; 02.02.2018-16.02.2018; 21.02.2018-21.03.2018 ebainimlikes ja alandavates tingimustes. Kaebajale ei võimaldatud eelnimetatud perioodil igapäevaseid jalutuskäike; kambris oli niiske ning värske õhu ja loomuliku päevavalguse puudus, samuti puudus kambris pesemiseks ettenähtud valamu. Kambrites nr 7, nr 10 ja nr 11 oli ebapiisav põrandapind. Kaebaja pidi magama kulunud ja mustal madratsil ning voodis, mille raami päis oli liiga palju üles keeratud ning mille tõttu oli magamine raskendatud ja tekkisid seljavalud. Sellega oli kaebaja õigusi rikutud ning kaebaja taotleb 2500 euro suuruse hüvitise väljamõistmist.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
10.Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja see tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja andmetel viibis kaebaja Pärnu arestimajas kokku 150 päeva. Õiguskantsler on leidnud, et Pärnu arestimaja kinnipidamistingimusi võib lugeda rahuldavateks, kui neid viibitakse mitte kauem kui 30 päeva järjest. Kaebuse esitaja on viibinud Pärnu arestimajas 05.07.2017-01.09.2017 so. 59 päeva; 13.10.201714.11.2017 so. 33 päeva; 15.12.2017-29.12.2017 so. 15 päeva; 02.02.2018-16.02.2018 so. 15 päeva ja 21.02.2018-21.03.2018 so. 28 päeva. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arstimajas jalutushoov puudub, kuid kaebaja viibis enamuse ajast alarahvastatud kambris ja enamuse ajast üksinda, seega ei saanud värskes õhus viibimise võimaluse puudumine eelloetletud ajavahemike jooksul kaebaja õigusi olulisel määral riivata, kuigi riive on olemas. Kaebaja väide kambrites niiskuse esinemisest on põhjendamatu, kuna ta viibis Pärnu arestimajas ajal, mil kestis kütteperiood. Samas antakse kambritesse vajadusel täiendavaid küttekehasid. On levinud argument, justkui põhjustaks niiskuse pesupesemine kambrites. Reeglina kinnipeetavad arestimajas oma asju ei pese. Voodipesu vahetatakse iga nädal arestikambri poolt. Riideesemeid on võimaldatud kinnipeetutel omaste kaudu koju saata ja nende poolt puhtakspestuna tagasi tuua. Kaebaja etteheide, et õhutusvõimalus kambris puudub, on vastustaja arvates põhjendamatu, sest vajalik õhuringlus on tagatud sundventilatsiooni kaudu. Ventilatsioon on ja oli töökorras ja seda ka regulaarselt puhastatakse. Kambrites, kus viibis kaebaja, oli aken klaasplokkidest ja kambri võimalik hämarus oli kompenseeritud kunstliku valgusega, mille paigaldamisel oli arvestatud elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega valgus – kaks päevavalguslampi. Loomulik valgus koos kunstliku valgustuse kombinatsioonis oli igal juhul elutegevuseks piisav nagu nõuab VangS § 45 lg 1. Arestimaja sisekorraeeskirja järgi kuulub pesemiskoht kambris kambri sisustusse võimaluse korral. Seega ei ole õigusvastane olukord, kus arestimaja kambris pesemiskoht ehk ka kraanikauss puudub. Ka ei riku kaebaja õigusi asjaolu, et külma vett sai vajadusel võtta ja rahuldada esmaseid pesemisvajadusi samast voolikust,
millega WC-d loputati. Kaebajale oli tagatud nõuetekohane isiklik ruum tema Pärnu arestikambris viibimise kogu aja jooksul ning ei saanud kaasa tuua inimväärikuse alandamise kvaliteediga kannatusi. Kaebaja väide, pidi magama kulunud ja mustal madratsil, ei ole tõene. Kaebajal võimaldati ennast pesta vähemalt üks kord nädalas, samuti vahetati regulaarselt voodipesu. Madrats ei olnud amortiseerunud ja räpane. Kaebaja ei ole kordagi pöördunud Pärnu arestimaja ametnike poole ebamugavast magamisasemest tekkinud seljavaludega. Talle on kutsutud ühel korral kiirabi ja antud ravimeid, kuid seda mitte seoses valuga seljas.
11.Taotletud hüvitise suurus on ka ebamõistlikult suur. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud, et kaebaja peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendama arestimajas viibimise ajal. Kaebajal oli võimalus oma õigusi kaitsta, kui ta viibis arestimajas, kuid ta ei võtnud midagi ette, esitades oma pretensioonid tagantjärele kohtule esitatud kaebuses. Viibimine Pärnu arestimajas ei olnud kaebajale esmakordne, seega teadis ta oma õigusi kui ka õiguskaitsevahendeid. Silmas pidades Pärnu arestimajas viibimise pikkust ja samuti seda, et ta ei pidanud kõikidel päevadel kogu päeva ulatuses kambris viibima ning kaebaja õiguste riive iseloomu, ei põhjustanud Pärnu arestimajas kinnipidamine kaebajale kannatusi, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet. Kui kohus leiab siiski, et kaebus on põhjendatud, siis kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta asjaolude koosmõju, s.o kambrite sisustust, jalutusvõimalusi, loomuliku valgustuse olemasolu ja paigutamise kestust ning vastustaja peab põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise suuruseks mitte rohkem kui 1 euro päeva eest.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on taotletud mittevaralise kahju hüvitamist summas 2500 eurot seonduvalt Politsei- ja Piirivalveameti Pärnu arestimaja ebainimlikes tingimustes viibimisega ajavahemikel 05.07.2017-01.09.2017, 13.10.2017-14.11.2017, 15.12.2017-29.12.2017, 02.02.2018-16.02.2018 ning 21.02.2018-21.03.2018, kokku umbes 150 päeva. Kaebaja märkis, et talle ei võimaldatud eelnimetatud perioodil igapäevaseid jalutuskäike; kambris oli niiske ning värske õhu ja loomuliku päevavalguse puudus, samuti puudus kambris pesemiseks ettenähtud valamu; kambrites nr 7, nr 10 ja nr 11 oli ebapiisav põrandapind ning kaebaja pidi magama kulunud ja mustal madratsil, kusjuures voodi raami päis oli liiga palju üles keeratud, mistõttu oli magamine raskendatud ja tekkisid seljavalud. Tallinna Halduskohtu 04.10.2018 kaebuse käiguta jätmise määruse punktis 4 selgitati, et vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 on vaja esile tuua ka see, milles kaebaja arvates võiks väljenduda vastustaja süüline tegevus, sest mittevaralise kahju hüvitamise nõue eeldab vastustaja süülist käitumist. Tulenevalt eelnimetatud seaduse ja paragrahvi esimesest lõikest võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral. Kaebaja ei ole selles osas oma selgitusi ega põhjendusi esitanud.
13.Politsei- ja Piirivalveamet on kaebaja etteheiteid seonduvalt niiskuse väidetava esinemisega kambrites, värske õhu või õhutusvõimaluse ja loomuliku päevavalguse puudumisega, pesemisvõimalustega, samuti kulunud madratsi kasutamisega ja väidetavate seljavalude ning ebapiisava põrandapinnaga oma 26.11.2018 vastuses (tl 38-40) küllalt põhjalikult käsitanud. Sisuliselt on kaebaja väited selles osas ümber lükatud. Vastustaja märgib, et kaebaja väide niiskuse kohta on põhjendamatu, kuna ta viibis Pärnu arestimajas ajal, mil kestis kütteperiood ning vajaduse korral antakse kambritesse ka täiendavaid küttekehasid, kuid kaebaja ei ole vastavaid taotlusi esitanud. Vastustaja selgitas, et õhuringlus oli tagatud sundventilatsiooni kaudu ja ventilatsioon oli töökorras. Loomuliku päevavalguse puudumise osas tehtud etteheide ei olnud samuti põhjendatud, sest arestimaja on eriotstarbeline ehitis. Vastavalt vangistusseaduse § 45 lg 1 peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.
Vastustaja märkis, et kambrites, kus viibis kaebaja, oli aken (küll) klaasplokkidest, kuid kambri võimalik hämarus oli kompenseeritud kunstliku valgusega. Arestimaja sisekorraeeskirja § 13 esimese lõike kuuenda punkti ja teise lõike viienda punkti kohaselt peab kuuluma pesemiskoht kambri või kartseri sisutusse võimaluse korral, mis tähendab seda, et valamu puudumisest ei saa järeldada automaatselt seda, et tingimused oleksid seetõttu õigusvastased. Seoses eelnimetatuga on vastustaja selgitanud, et kambritesse saab anda pesukausi ja kanistriga sooja vett. Kambrite ebapiisava põrandapinna osas tehtud etteheiteid peab vastustaja ka alusetuks kuna kaebaja viibis enamuse ajast alarahvastatud kambris või üksinda. Kaebaja väidet liigkulunud madratsist ei pidanud vastustaja tõeseks, selgitades, et arestimaja sisekorraeeskiri kohustas kaebajat kambris puhtust hoidma, et kaebajal oli võimalik vastavalt arestimaja sisekorraeeskirja § 26 lõikele 2 vähemalt üks kord nädalas end pesta ja et voodipesu vahetati regulaarselt. Samuti märkis vastustaja, et seoses ebamugavast magamisasemest tekkinud (väidetavate) seljavaludega ei ole kaebaja kordagi arestimaja ametnike poole pöördunud ja et pretensioone seonduvalt kaitsealuse tervisega ei esitanud ka advokaat, kellega kaebaja regulaaarselt suhtles. Kohus peab võimalikuks eelnevalt välja toodud vastustaja põhjendustest lähtuda. Need on küllalt usutavad ning nendega on kaebaja suhteliselt paljasõnalisteks jäävad etteheited (sisuliselt) ümber lükatud. Politsei- ja Piirivalveameti kirjalike vastuväidete kättesaamise järgselt taotles kaebaja 09.01.2019 avalduses veel ka vastustaja kohustamist erineva informatsiooni väljastamiseks selle kohta, et millal algas kütteperiood ja mida ning millal on seonduvalt kaebaja erinevate pretensioonidega ette võetud, kuid kohus ei teinud taoliste andmete esitamist kohustuslikuks. Seoses eelnimetatuga on Tallinna Halduskohtu 21.11.2019 määruse punktis 8 selgitatud, et konkreetseid ettekirjutusi seonduvalt kaebaja taotlustega kohus siiski ei tee, sest lähtuvalt vaidluse esemest ja nendest aspektidest, millel on kahju hüvitamise nõude puhul sisuline tähendus, on protsessiosalistel õigus otsustada kui põhjalikult nad soovivad teise menetlusosalise seisukohtadele ning küsimustele reageerida. Vastustaja midagi täiendavalt enam ei vastanud ega esitanud. Arvestades kaebaja etteheidete iseloomu, ei olnud see ka tarvilik. Nii näiteks ei muudaks kütteperioodi alguskuupäeva nimetamine kaebaja paljasõnalist väidet niiskuse esinemisest kuigivõrd veenvamaks ega muudaks ka seda seisukohta, et kui teatavat minetust võikski konstateerida, siis ei oleks see selline, mille pinnalt rahalist hüvitist välja mõista. Näiteks seda, kui tihti ja kui palju anti kambrisse sooja vett, ei peaks kaebaja vastustajalt küsima, vaid pigem tooma välja need juhtumid või kuupäevad kui tema vastavasisuline taotlus rahuldamata jäeti. Midagi sellist ei ole aga kaebuses esile toodud.
14.Seega ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada väidetavate etteheidete pinnalt seoses kambri niiskuse, värske õhu ja loomuliku päevavalguse vajakajäämise, pesemiseks ettenähtud valamu puudumise, kambrite ebapiisava põrandapinna või kulunud madratsi ja ebamugava magamisasendiga, kuid ka sel juhul kui asuda näiteks seisukohale, et midagi võis jääda sellest vaieldavaks või et teatavaid väiksemaid minetusi oleks võib-olla võimalik isegi konstateerida, siis ei oleks need sellised, mille tõttu peaks rahalise hüvitise välja mõistma. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Küll aga tuleb lugeda kaebus põhjendatuks seoses sellega, et kaebajale ei võimaldatud ettenähtud jalutuskäikusid. Vastustaja tegelikult ka möönab kaebusele esitatud kirjalikus vastuses seda, et jalutushoovi puudumise tõttu oli osundatud riive olemas, kuid maha tuleks arvata arestimajja ja arestimajast välja toimetamise päevad ning kambrid, kus kaebaja viibis, olid ka alarahvastatud, mistõttu ei saanud värskes õhus viibimise võimaluse puudumine kaebaja õigusi olulisel määral riivata.
15.Vangistusseaduse § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seonduvalt arestimajade kinnipidamistingimustega ja vabas õhus viibimise võimaldamata jätmisega on ka varasemalt kaebusi esitatud, kusjuures olenevalt kinnipidamise perioodi pikkusest ning sellest tulenevast riive intensiivsusest, on rahalised hüvitised üldjuhul ka välja mõistetud. Kaebaja on toonud välja ligikaudu 150 päeva pikkuse arestimajas viibimise perioodi ning selles osas vaidlust ka ei ole. Politsei- ja Piirivalveamet on selgitanud oma kirjalikus vastuses, et arestimajja saabumise ja lahkumise päevade suhtes ei saa kaebaja etteheited põhjendatud olla, kuid olenemata eelnimetatust ei saanud kaebaja viibida värskes küllaltki pika perioodi kestel. Vastavalt riigivastutuse
seaduse § 9 lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega, arvestades seejuures süü vormi ja raskust, kusjuures sama seaduse § 13 lg 1 kohaselt on võimalik hüvitise suuruse määramisel arvestada ka erinevaid asjaolusid, mis võivad vastutust teataval määral piirata. Olenemata sellest, et osa päevi võib vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti esitatud selgitustele maha arvata ja kuigi vastava perioodi puhul, mil kaebaja jalutada ei saanud, ei olnud tegemist katkematu ajavahemikuga, tuleb jalutamisvõimaluse puudumist ligikaudu 140 päeva jooksul lugeda küllalt oluliseks õiguste rikkumiseks. Seega rahalise hüvitise välja mõistmata jätmiseks selles osas antud juhul alust ei ole ning kaebus tuleb osaliselt rahuldada. Hüvitise suuruse määramine mittevaralise kahju tekitamise eest jääb alati mingil määral hinnanguliseks, kuid eeltoodut ja sellekohast kohtupraktikat arvesse võttes tuleb pidada põhjendatuks 450 euro suuruse summa väljamõistmist vastustajalt. Nõude rahuldamine sellises ulatuses nagu kaebaja seda taotles, ei ole põhjendatud.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlusi esitatud, kusjuures kaebaja oli riigilõivu tasumise kohustusest üldse vabastatud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.