Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Madis Ernits 13.02.2020, Tartu 3-18-2351 X kaebus Tartu Vangla 12.10.2018. a käskkirja nr 62/868 ja 20.11.2018. a vaideotsuse nr 1-11/398-2 tühistamiseks Kaebaja/apellant X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebaja apellatsioonkaebus.
2.Asendada määruse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasikaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vastustaja määras 10.07.2018. a käskkirjaga nr 6-3/172 (tl 36-37) kaebaja osalise koormusega tähtajalisele vangla majandustööle abitöölise ametikohale. Käskkirja kohaselt korraldati kinnipeetava töötamine ajavahemikul 20.07.-31.10.2018 (parandus 19.07.2018. a käskkirjas nr 6-3/180, tl 39).
2.Vastustaja tunnistas 12.10.2018. a käskkirjaga nr 6-2/868 (tl 19-21) kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumises (20.09.2018 keeldus täitmast vanglaametniku korraldust asuda tööle) ja määras karistuseks noomituse.
3.Vastustaja jättis 20.11.2018. a vaideotsusega nr 1-11/398-2 (tl 24-25) rahuldamata kaebaja vaide käskkirja nr 6-2/868 peale.
4.Kaebaja esitas 16.12.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-3) ja 21.03.2019 täiendava seisukoha (tl 44-45p). Kaebaja palus tühistada vastustaja 12.10.2018. a käskkiri nr 6-2/868 ja 20.11.2018. a vaideotsus nr 1-11/398-2. Kaebaja väitel ei ole ta keeldunud tööle minemast, seega on tema karistamine ebaseaduslik.
5.Tartu Halduskohus jättis 25.04.2019. a otsusega (tl 69-71) kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus vanglaga, et kaebaja ei ole sõnaselgelt keeldunud tööle minemast, vaid eiras vanglaametniku korraldust asuda tööle oma käitumisega, arvestades, et mõlemal korral, kui valvur käis kaebaja kambris teda tööle kutsumas, oli kaebaja duši all. Kaebaja duši all olles
suhtles siiski valvuriga, seega pidi ta aru saama antud korraldusest. Distsiplinaarkaristuse määramiseks annab aluse ka hooletus. Kohus märkis, et tehtud otsustus on kaalutletud, sest arvestatud on, et kuna kaebaja on varasemalt tööle läinud, siis on proportsionaalseks mõjutusvahendiks noomitus. Kohus leidis, et vaideotsus iseseisvalt kaebaja õigusi rikkuda ei saa.
6.24.05.2019 saabus Tartu Ringkonnakohtusse kaebaja riigi õigusabi taotlus (tl 75).
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 27.05.2019. a määrusega (tl 77-77p) kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
8.Riigikohus jättis 26.06.2019. a määrusega (tl 80-80p) kaebaja määruskaebuse ringkonnakohtu 27.05.2019. a määruse peale menetlusse võtmata.
9.10.07.2019 saabus Tartu Ringkonnakohtusse kaebaja apellatsioonkaebus (tl 83) Tartu Halduskohtu 25.04.2019. a otsuse peale. Koos apellatsioonkaebusega esitas kaebaja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse (tl 84-84p).
10.Tartu Ringkonnakohus jättis 19.09.2019. a määrusega (tl 102-103) kaebaja taotluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja tagastas apellatsioonkaebuse (resolutsiooni p 1).
11.Riigikohus rahuldas 06.02.2020. a määrusega (tl 121-122) kaebaja määruskaebuse, tühistas Tartu Ringkonnakohtu 19.09.2019. a määruse resolutsiooni p 1 ning tegi uue määruse, millega ennistas apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ja saatis asja menetluse jätkamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada.
13.HKMS § 187 lg 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
14.HKMS § 133 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Ringkonnakohus leiab, et vaidluse sisu arvestades saab käesolevat asja HKMS § 133 lg 1 alusel läbi vaadata lihtsustatud korras. Kuigi kaebaja vaidlustab distsiplinaarkaristust, on tegemist noomitusega, mis on VangS § 63 lg 1 järgi kergeim võimalik distsiplinaarkaristus, millega ei kaasne täiendavat vabaduse piirangut (vrd RKHKo 14.11.2012, 3-3-1-44-12, p 20; 16.02.2016, 3-3-1-62-15, p 14).
15.Kaebaja kirjelduse kohaselt ei ole ta 20.09.2018 keeldunud täitmast korraldust asuda tööle, vaid talle ei ole antud otsest korraldust tööle asumiseks, sest kui valvur teda otsimas käis, oli ta duši all. Halduskohus järeldas asja materjalide pinnalt, et kaebajale anti korraldus tööle asumiseks, et kinnipeetav pidi seejuures selgelt aru saama, et teda sooviti tööle rakendada, ning et talle anti korraldus tööks valmis olla, kui valvur uuesti tagasi tuleb. Valvur sai tööle asumiseks korralduse anda kaebajale otse (kaebaja avas duši all olles ukse ja suhtles valvuriga) ning viimasele jäi ka piisavalt aega enda kordategemiseks ja tööle asumiseks. Halduskohus jõudis järeldusele, et
verbaalselt ei ole kaebaja keeldunud tööle asumast, kuid ta on teinud seda oma käitumisega. Kaebajal ei esinenud tööle asumist takistavaid asjaolusid. Halduskohus viitas ka asjakohasele kohtupraktikale VangS § 37 rakendamise kohta. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja üksnes, et kohus peaks tutvuma asja kõigi materjalidega ning tegema uue otsuse, millega tühistab vastustaja käskkirja nr 6-2/868. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuses väidetu ei viita halduskohtu poolt materiaalõiguse normide ebaõigele kohaldamisele, tõendite ebaõigele hindamisele ega kohtumenetluse normide olulisele rikkumisele (vt HKMS § 180 lg 1). Ükski kaebaja poolt väljatoodud asjaolu ei viita sellele, et vangla oleks kaebajale distsiplinaarkaristust määrates rikkunud kaalutlusõiguse põhimõtteid. Vanglal on distsipliinirikkumise korral nii otsustuskaalutlus kui ka valikukaalutlus. Kui vangla otsustab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata, siis on vanglal võimalik valida mitme erineva VangS § 63 lg-s 1 sätestatud karistusliigi vahel. Kaebajale distsiplinaarkaristusena määratud noomitus on kergeim võimalik distsiplinaarkaristus. VangS § 65 lg 5 järgi kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Viidatud sättest tulenevalt on käesolevaks ajaks kaebajale vaidlusaluse käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus kustunud ega mõjuta enam kuidagi kaebaja õigusi. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas haldusasjas kogutud tõenditele tuginedes ja haldusasja asjaolusid arvestades kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
16.Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on täidetud HKMS § 187 lg-s 31 sätestatud eeldused ning apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada. Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu puudub vajadus HKMS § 187 lg 4 alusel apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
17.HKMS § 187 lg 7 kohaselt võib apellant määruse peale, millega kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, esitada määruskaebuse Riigikohtule. Selleks on aega 15 päeva arvates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Kui kaebaja ei esita nimetatud tähtaja jooksul määruskaebust Riigikohtule, siis jõustub käesolev määrus.
18.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus määruse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.