Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
21. märts 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1458
Haldusasi
X kaebus Tori Vallavalitsuse 30. mai 2022. a korraldusega nr 351 väljastatud ehitusloa tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2024. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tori Vald, esindaja SJ Kolmas isik – Y
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Menetlustoiming
Apellatsioonkaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
Tagastada X apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2024. a otsuse peale haldusasjas nr 3-23-1458 läbivaatamatult selle esitajale.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X ja Y on 05.03.2007 ja 28.05.2015 sõlminud notariaalsed kinkelepingud ja kokkuleppe isikliku kasutusõiguse seadmiseks, mille kohaselt on X kinkinud Yle Sindi linnas Piiri tn 15 kinnistu (registriosa nr 276506; katastritunnus 74101:004:0154; pindala 1200 m2; sihtotstarve 100% elamumaa) ja X kasuks seati isiklik kasutusõigus, mille kohaselt jäi hoonestamata osa kinnistust osaliselt tema ainukasutusse ning ülejäänud osa poolte ühisesse valdusesse ja kasutusse.
2.Tori Vallavalitsus väljastas 26.08.2020 korralduse nr 593 alusel vastavalt Y taotlusele 27.08.2020 ehitusloa nr 2012271/27375 elamu laiendamiseks (kahekohalise garaaži ehitamiseks). Tallinna Halduskohus rahuldas 22.02.2021 otsusega haldusasjas nr 3-20-2158 X kaebuse ja tühistas Tori Vallavalitsuse 26.08.2020 korralduse nr 593, 27.08.2020 ehitusloa ning 16.09.2020 vaideotsuse nr 640, kuivõrd kaebaja oli jäetud ehitusloa menetlusse kaasamata ja tema õiguste riivet ei olnud hinnatud (vt ehitusseadustiku (EhS) § 44 p 4). Tallinna
3-23-1458 Ringkonnakohus jättis 16.11.2021 otsusega Tori valla apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus edasi kaebamata 17.12.2021.
3.Tori Vallavalitsus väljastas 30.05.2023 korraldusega nr 351 Yle ehitusloa nr 2312271/04516 Sindi linnas Piiri tn 15 kinnistul asuva elamu laiendamiseks (elamu külge kahekohalise garaaži ehitamiseks). Ligikaudu 76 m2 suurune juurdeehitus (garaaž) jääb 20 m2 ulatuses X ainuvalduses olevale maa-alale. Garaaž on sisuliselt valmis ehitatud. Maakasutusõiguse puudumine ei ole ehitusloa andmisest keeldumise aluseks ja haldusorgan ei saa ehitusloa andmisel asuda lahendama tsiviilõiguslikke vaidlusi. X õiguste riivet on võimalik vähendada ja leevendada nt garaaži kasutamise tingimustega või selle alla jääva ala asendamisega mujal hoovis. Garaaž ei takista liikumist abihooneni. Juurdeehituse tarbeks kasutatavate õhksoojuspumpade hoonest väljapoole jääva agregaadi töötamise käigus tekib kondensatsioonivesi, mis võib talvisel perioodil jäätuda ja raskendada ohutut liikumist garaaži ümber. Samas saab agregaadi alla paigaldada kogumisnõu, mis ei lase veel laiali valguda, või kogumislehtri koos küttekaabliga. Samuti on võimalik teha tavapärast libedusetõrjet sobivate vahenditega. Hoone ümbruses ohutu liikumise tagamine on omaniku kohustus, mis puudutab hoone kasutamist ja ei takista ehitusloa andmist. Kuna vald sai garaaži ehitamisest teada siis, kui garaaž oli juba sisuliselt valmis, ei ole võimalik tuvastada, kas ehitamise käigus on hävinud X kuuluvaid taimi. Kui ehitamisega tekitatakse isikule kahju, tuleb see hüvitada, sõltumata ehitusloa andmisest. Kahju hüvitamist saab nõuda isikult, kes kahju tekitamise eest vastutab. Püstitatud garaažist tekkiv varjutus on minimaalne ja eluruumides on tagatud piisav päikesevalgus. Hoone I korruse eluruumide paiknemist arvestades on tuvastatav, et heitvari jääb standardi EVS-EN 17037:2019+A1:2021/AC:2022 nõuete piiresse ja elamu hoovipoolsetesse akendesse ei teki oluliselt pikemat varjutust. Kuigi juurdeehitus mõjutab X isiklikust kasutusõigusest tulenevaid õigusi, on tekkivaid riiveid võimalik leevendada. Omanik on garaaži püstitanud ja teinud selleks investeeringuid, mistõttu oleks lammutamine ebaproportsionaalne. Omavaheliste vaidluste lahendamise korral on garaaž võimalik säilitada. Kinnistu omanik peab arvestama, et kokkuleppele mittejõudmise korral võib Xl olla õigus nõuda isiklikust kasutusõigusest tuleneva õiguse rikkumise kõrvaldamiseks mh garaaži lammutamist.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 29.06.2023 kaebuse Tori Vallavalitsuse 30.05.2023 korraldusega nr 351 väljastatud ehitusloa nr 2312271/0451 tühistamiseks. Kaebaja hinnangul ulatub garaaž katuseräästa servast mõõdetuna ca 34 m2 ulatuses tema ainukasutuses olevale alale. Kaebaja ei ole kunagi nõustunud ehitamisega enda ainukasutuses olevale maale ja see osa garaažist tuleb lammutada. Kaebajal ei ole võimalik oma kasutusõigust teostada, sest puudub võimalus ohutult mööduda garaaži seintesse paigaldatud õhksoojuspumpadest ja nende kondensatsioonivee tõttu jäätunud pinnasest. Kaebajal ei ole võimalik liikuda ka ümber hoone Eha tn poolse külje, sest seda takistavad erinevad maas vedelevad objektid (sh talviti hanged). Eha tänavalt ei ole võimalik pääseda abihoone ette, sest puudub värav ja aiavõrgu liigutamine käib kaebajale üle jõu. Garaaži ehitamisega rikuti ja hävitati mitmeid marjapõõsaid, püsililli ja dekoratiivtaimi. Need tuleb kahju tekitaja kulul asendada.
Tori vald ja Y palusid jätta kaebus rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohus jättis 22.01.2024 otsusega X kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Puudub vaidlus, et ehitatud garaaž asub vähemalt 20 m2 ulatuses kaebaja ainukasutuses oleval alal ning ülejäänud osas kaebaja ja kolmanda isiku ühiskasutuses oleval alal. Järelikult on kaebaja ehitusloa mõjualas olev isik ning vaidlustatud ehitusloa andmisest tulnuks EhS § 44 p 4 alusel keelduda, kui kaebajale kaasneks ehitusloaga lubatud ehitisest või ehitamisest püsiv negatiivne mõju, mida ei ole võimalik vähendada ega leevendada. Tori Vallavalitsuse 30.05.2023 korraldus nr 351 vastab haldusmenetluse seaduse 2(6)
3-23-1458 (HMS) § 54 ja § 56 lg 3 nõuetele ning vastustaja on õigesti leidnud, et kuigi ehitusluba riivab kaebaja isiklikust kasutusõigusest tulenevaid õigusi, on neid võimalik piisavalt leevendada. Kohus nõustub vaidlustatud korralduse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 165 lg 2). Ehitusloa andmisest ei pidanud keelduma põhjusel, et kaebaja ei ole ehitamisega nõustunud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2021 otsus nr 3-20-2158, p 14). Nagu kaebajale on korduvalt selgitatud, tuleb kaasomanike vahelistest suhetest ja kinkelepinguga määratud kasutusõigusest võrsuvate vaidluste lahendamiseks pöörduda tsiviilkohtusse. EhS § 44 p 4 raames hinnatakse mõjusid avalik-õiguslikest normidest tulenevatele õigustele, mitte tsiviilõiguslikele suhetele (sh lepingulised või asjaõiguslikud suhted). Kui kaebaja tegelik eesmärk on muuta kasutuskorda, siis tuleb selleks pöörduda notari poole või vaidluse korral tsiviilkohtusse. Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt ongi kaebaja seda kahel korral teinud (vt tsiviilasjad nr 2-17-15893 ja nr 2-20-4820). Õhksoojuspumpadest tekkiva kondensatsioonivee ärajuhtimise ja/või libedusetõrje küsimused seonduvad ehitise kasutamisega, mis ei takista ehitusloa andmist. Kaebajale tekkivat riivet on võimalik leevendada. Vastustajal on võimalik kaebaja õiguste riive leevendamiseks kehtestada kasutusloaga õhksoojuspumpade kasutamiseks vajaduse korral kõrvaltingimusi (HMS § 53). Kuna mõju on kõrvaldatav, siis ei ole tegemist püsiva negatiivse mõjuga EhS § 44 p 4 mõttes, mis välistaks garaaži seadustamise ja tingiks selle lammutamise. Kinnistu heakorra ning olemas olevate juurdepääsude kasutatavuse ja väljaehitamisega seotud küsimused (st raskused pääseda hoovi eluhoone Eha tn poolsest küljest) ei ole garaaži ehitusloa reguleerimisesemeks, vaid need vaidlused tuleb kaebajal ja kolmandal isikul lahendada omavahel, vajadusel tsiviilkohtu abiga. Garaaž ei asu vahetult Eha tn poolses küljes, vaid kinnistu vastasküljes. Kaebaja väited temale ehitamisega tekitatud varalisest kahjust seoses taimede hävitamisega puudutavad tema omandi rikkumist ja puudutavad seega tsiviilõiguslikku vaidlust. Ehitusloa andmine ei saanud kaebajale kahju tekitada ja väidetud kahju hüvitamine ei ole ehitusloa menetluses lahendatav küsimus. Ehitusloa andmise ajaks juba tekitatud kahju ei ole ka iseenesest asjaoluks, mis vältimatult tingiks ehitusloa andmisest keeldumise. Hävitatud taimede asendamist saab kaebaja nõuda kahju tekitajalt, pöördudes vajadusel tsiviilkohtusse (nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2023 määrus nr 3-23-1458, p 14). Isegi kui kolmas isik oleks ehitusluba taotlenud õigeaegselt (s.o enne ehitustegevuse alustamist), ei oleks tegemist olnud sellise püsiva negatiivse mõjuga, mis toonuks kaasa ehitusloa andmisest keeldumise. Taimede võimalik hävitamine ja eraõiguslikus suhtes võimalik hüvitamisest keeldumine ei välista ka garaaži seadustamist ega saa tuua kaasa garaaži lammutamist. Kohtumenetluses ei ole kaebaja väitnud garaažist tingitud päikesevalguse vähenemist tema eluruumides, kuigi tugines sellele haldusmenetluses. Päikesevalgus kaebaja eluruumides väheneb alles siis, kui päike on läänekaares või sealt edasi liikumas. Vastustaja on esitanud insolatsioonianalüüsi, mille kohaselt ei mõjuta juurdeehitis standardile vastavat insolatsiooni hoone eluruumides kõikidel soovituslikel tasemetel. Seega ei ole tõendatud, et garaaž vähendaks päikesevalgust kaebaja eluruumides. Vastustaja on kaebaja enne ehitusloa andmist ära kuulanud ja tema õiguste riivet kohaselt kaalunud.
7.X esitas Tallinna Ringkonnakohtule 06.02.2024 riigi õigusabi taotluse, milles palus esindaja määramist Tallinna Halduskohtu 22.01.2024 otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.02.2024 määrusega X riigi õigusabi taotluse rahuldamata, jäädes varasemates määrustest toodud seisukohtade juurde, et kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ja apellatsioonkaebus ei oleks ka perspektiivikas. Riigikohus jättis 27.02.2024 määrusega X 15.02.2024 määruskaebuse menetlusse võtmata.
8.X palub 05.03.2024 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja ühtlasi ennistada apellatsioonitähtaeg. Kaebaja taotles apellatsioonkaebuse esitamiseks riigi õigusabi, kuid sellest on ringkonnakohtu 09.02.2024 määrusega ja Riigikohtu 27.02.2024 määrusega
3(6)
3-23-1458 keeldutud. Kaebaja on palunud Riigikohtule esitatud määruskaebuses mh pikendada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Kaebaja pöördus kohtusse selleks, et kaitsta enda õigusi tema ainukasutuses ja -valduses oleva maa kasutamisel. Tori valla ametnikud ei ole sellest ilmselt aru saanud ja jätkavad sihikindlalt ebaseaduslikult ehitatud garaaži seadustamist ehitusloa andmisega. Kaebaja vaidlustas edukalt varasema ehitusloa 2020. a-l ja taotles ühtlasi ehitustegevuse peatamist, kuid vastustaja seda ei teinud, vaid aitas kohtuotsuse põhjendamatu edasikaebamisega ise kaasa sellele, et kolmas isik jõudis garaaži sisuliselt valmis ehitada. Kaebaja seisukoht ei ole muutunud ning ta ei ole andnud nõusolekut garaaži ehitamiseks ja ehitusloa väljastamiseks tema ainukasutuses olevale maale. Tori vald on sellele vaatamata jätkanud kaebaja õiguste rikkumist ning väljastas uue ehitusloa, kuigi kaebaja ei olnud sellega nõus. Vastustaja on keskendunud üksnes garaaži ehitamisele ja ei arvesta kaebaja selgelt väljendatud eitavat seisukohta, tundmata huvi, kuidas saab kaebaja hakkama olukorras, mis tekkis garaaži ehitamise ajal ja pärast seda. Kaebajat ei huvita garaaži ehitamist puudutavad normid, vaid ta soovib, et arvestataks tema seaduslike õigustega. Kaebaja juhib ka tähelepanu halduskohtu otsuses esinevatele mitmetele ebatäpsustele. Kaebaja mõõtmiste järgi ulatub garaaž koos katuseräästaga ca 34 m2 ulatuses tema ainukasutuses olevale maa-alale. Garaaži ja terrassi mõõtmete täpsustamiseks tuleb korraldada ehitusjärelevalve (s.o kohapealsed mõõdistused), kaasates sellesse ka kaebaja. Halduskohus märkis, et ehitusluba ei anna õigust ehitada võõrale kinnistule ilma vastava kokkuleppeta, kuid jättis tähelepanuta, et kaebajal ei olegi oma pojaga (st kinnistu omanikuga) ega Tori vallaga sõlminud mingisuguseid kokkuleppeid. Ühtegi soovitust / ettepanekut takistuste kõrvaldamiseks ei ole ellu viima asutud. Kuna mingeid kokkuleppeid ei ole saavutatud, siis on ainsaks lahenduseks lammutada garaaži see osa, mis asub kaebaja ainukasutuses oleval maa-alal.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral tagastatakse apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult ning loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2). Apellatsioonkaebuse tähtaegsus
10.Kuna Tallinna Halduskohtu 30.11.2023 määrus, millega teavitati menetlusosalisi otsuse avalikult teatavaks tegemise ajast (22.01.2024), toimetati kohtute infosüsteemist nähtuvalt kaebajale kätte 30.11.2023, siis oli HKMS § 181 lg-st 1 tulenevalt selle peale võimalik esitada apellatsioonkaebust kuni 21.02.2024. Sama kuupäev on apellatsioonitähtaja viimase päevana välja toodud nii Tallinna Halduskohtu 22.01.2024 otsuse resolutsiooni juures kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.02.2024 määruse põhjenduste p-s 8. Kuna apellatsioonkaebus on esitatud 05.03.2024, siis on see esitatud apellatsioonitähtaega ületades. HKMS § 187 lg 3 p 2 kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist ja ringkonnakohus ei ennista apellatsioonitähtaega.
11.Seonduvalt kaebaja viitega, et ta taotles 15.02.2024 määruskaebuses apellatsioonitähtaja pikendamist, märgib ringkonnakohus, et seaduses sätestatud tähtaega ei saa kohus pikendada, vaid sellise tähtaja möödalaskmise korral on seda võimalik mõjuva põhjuse olemasolul üksnes ennistada. HKMS § 116 lg 5 esimesest lausest tulenevalt ei peatanud 06.02.2024 riigi õigusabi taotluse ega 15.02.2024 määruskaebuse esitamine ka seaduses sätestatud apellatsioonitähtaja kulgemist ning apellatsioonkaebuse tähtaegseks esitamiseks pidi kaebaja HKMS § 116 lg 6 4(6)
3-23-1458 kohaselt tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta riigi õigusabi taotles, see tähendab esitama apellatsioonkaebuse. Eeltoodu ei välista siiski menetlustähtaja ennistamist.
12.HKMS § 181 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse apellatsioonikaebuse tähtaja ennistamisel HKMS §-s 71 sätestatut, mis näeb ette, et kohus ennistab mööda lastud tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Näitlik loetelu võimalikest mõjuvatest põhjustest on esitatud HKMS §-s 150. Mõjuvaks põhjuseks saavad üldjuhul olla üksnes objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Asjaomane takistus peab olema ootamatu ja oodatavat hoolsust järgides ettenähtamatu ning vältimatu või ületamatu ning kestvalt takistama kaebeõiguse kasutamist ette nähtud ajal. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik (nt Riigikohtu 16.05.2011 määrus nr 3-2-1-40-11, p 18; 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12). Kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (nt Riigikohtu 19.01.2001 määrus nr 3-3-1-59-00; Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2022 määrus nr 3-19-480, p 33).
13.X on 05.03.2024 apellatsioonkaebuses palunud apellatsioonitähtaeg ennistada, viidates seejuures 06.02.2024 riigi õigusabi taotluse ja 15.02.2024 määruskaebuse esitamisele ning 09.02.2024 ja 27.02.2024 määrustega temale riigi õigusabi andmata jätmisele. Kuivõrd riigi õigusabi andmine ongi mõeldud just selleks, et taotleja ei peaks ise menetlusdokumenti koostama ja samas võib riigi õigusabi olla vajalik mh asjas tehtud lahendi peale edasi kaebamise perspektiivi väljaselgitamiseks, siis on riigi õigusabi taotlemist senises kohtupraktikas peetud edasikaebamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Riigi õigusabi taotlemine, kui see ei ole toimunud ilmselgelt põhjendamatult, ei tohiks kahjustada isiku menetluslikku olukorda (vt Riigikohtu 06.02.2020 määrus nr 3-18-2351, p 9). Ehkki kaebaja on praeguses asjas taotlenud riigi õigusabi ka varem ning see on jäetud 12.07.2023 ja 04.09.2023 määrustega rahuldamata, ei saa 06.02.2024 taotlust pidada ilmselgelt põhjendamatuks, sest 22.01.2024 otsuse tegemisega oli menetluslik olukord muutunud. Riigi õigusabi taotluses ja määruskaebuses oli kaebaja juba apellatsioonitähtaja kestel avaldanud soovi halduskohtu otsust vaidlustada ning 05.03.2024 avaldus tähtaja ennistamiseks on esitatud HKMS § 71 lg-s 2 sätestatut järgides (s.o Riigikohtu 27.02.2024 määrusest arvates 14 päeva jooksul). Koos tähtaja ennistamise taotlusega on tehtud ka sellega seotud menetlustoiming ehk esitatud apellatsioonkaebus (HKMS § 71 lg 4). Seega tuleks X taotlus Tallinna Halduskohtu 22.01.2024 otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldada ja apellatsioonkaebust ei saaks HKMS § 187 lg 3 p 2 alusel tagastada. Apellatsioonkaebuse tagastamine
14.HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg 3 p-s 5 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alus hõlmab olukorrad, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid tema apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud. HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaldamisel tuleb lähtuda apellandi faktiväidetest. Apellandi etteheited faktiliste asjaolude tuvastamisele ei takista apellatsioonkaebuse tagastamist HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel siis, kui need asjaolud ei ole haldusasja lahendamisel olulised (nt Riigikohtu 28.01.2021 määrus nr 3-19-1282, p-d 13–14; 17.01.2018 määrus nr 3-16-1861, p 11; 22.04.2013 määrus nr 3-3-15-13, p 8).
15.Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel läbivaatamatult tagastada, sest ka apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei 5(6)
3-23-1458 saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Kaebaja on 05.03.2024 apellatsioonkaebuses rõhutanud kahte asjaolu: 1) X ei ole mingil viisil nõustunud ehitustegevusega tema ainukasutuses oleval maa-alal (sh on kaebaja selgelt väljendanud oma vastuseisu Tori vallale) ning vaidlusaluse garaaži ehitamiseks puuduvad X ja Y vahel igasugused kokkulepped; 2) kaebaja enda mõõtmiste järgi ulatub vaidlusalune garaaž katuseräästa servast mõõdetuna ca 34 m2 ulatuses tema ainukasutuses olevale maa-alale (halduskohtu otsuse järgi ei ole vaidlust, et garaaž jääb vähemalt 20 m2 ulatuses kaebaja ainukasutuses olevale alale). Neist esimese üle ei ole mingit vaidlust ja teise puhul ei oma asja lahendamisel sisulist tähtsust, kui suures ulatuses täpselt vaidlusalune garaaž kaebaja ainukasutuses olevale maa-alale ulatub, sest see ei muuda hinnangut juurdeehitise mõjust kaebaja subjektiivsetele avalikele õigustele. Oluline on ja vaidluse all ei ole, et vähemalt teatud osas jääb garaaž kaebaja ainukasutusõiguse alale ning ehitusloa esemeks olev juurdeehitis ja ehitamine riivavad seega tema õigusi.
16.Ehitusloa andmisest keeldumise alused on sätestatud EhS §-s 44 ja praegusel juhul tuleb eelkõige hinnata, kas esineb EhS § 44 p-s 4 toodud keeldumise alus. Selle kohaselt keeldub pädev asutus (st siinsel juhtumil Tori vald – vt EhS § 39 lg 1) ehitusloa andmisest, kui ehitise või ehitamisega kaasneb mh ehitusloa mõjualas olevale isikule püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Kaebaja väidetest ja vaidluse asjaoludest ei nähtu, et esineda võiks mõni muu alus ehitusloa andmata jätmiseks. Kohtud on nii praeguses haldusasjas kui ka haldusasjas nr 3-20-2158 korduvalt selgitanud, et ehitusloa andmiseks ei pidanud olema kaebaja nõusolekut, vaid kaebajale tuli anda võimalus esitada oma seisukoht ja tema huve kaaluda (vt ka Riigikohtu 15.04.2021 otsus nr 3-18-2022, p 19). Seejuures tuleb silmas pidada, et asjakohased saavad olla üksnes need vastuväited, mis jäävad ehitusloa kontrollieseme piiridesse. Ehitusluba reguleerib ehitamisega seotud avalikõiguslikke küsimusi ning pädev asutus ei lahenda ehitusloa menetluses mh naaberkinnistute omanike, kinnistu kaasomanike või ka kinnistu omanike ja piiratud asjaõiguste omajate vahelisi konflikte, mis tulenevad tsiviilõiguslikest suhetest.
17.Kaebaja on apellatsioonkaebuses tuginenud üksnes sellele, et tema ainukasutuses olevale maa-alale kaebaja nõusolekuta garaaži ehitamine rikub tema piiratud asjaõigust ning vastustaja ei tohtinud seetõttu ehitusluba väljastada. Ringkonnakohus rõhutab, et ehitusloa andmisega ei ole vastustaja n-ö seadustanud kolmanda isiku poolt kaebaja isikliku kasutusõiguse võimalikku rikkumist ega välistanud kaebaja võimalust nõuda kolmandalt isikult väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist või kahjulike tagajärgede heastamist. Ehitusloa andmisega on tuvastatud üksnes see, et vaidlusalune juurdeehitis vastab ehitisi ja ehitamist reguleerivates õigusaktides kehtestatud nõuetele, kuid väljastatud ehitusluba ei anna kolmandale isikule õigust ehitada kaebaja isiklikku kasutusõigust rikkudes (sh ei muuda seda tagantjärele õiguspäraseks). Kinnistu omaniku ja piiratud asjaõiguse omaja vaheliste vaidluste lahendamine ei kuulu vastustaja ega halduskohtu pädevusse, vaid selleks on kaebajal võimalik pöörduda tsiviilkohtumenetluse korras hagiga maakohtusse. Vastustaja ja halduskohus on asjakohaselt ja piisavalt põhjendanud, et kaebaja poolt ehitusloa menetluses ja esimese astme kohtus viidatud vaidlusalusest garaažist tulenevaid negatiivseid mõjusid kas tegelikult ei esine (nt insolatsiooni puudulikkus) või on need piisavalt vähendatavad (kõrvaldatavad) või leevendatavad, mistõttu ei saa olla tegemist üleliia koormava püsiva negatiivse mõjuga EhS § 44 p 4 tähenduses, mis välistanuks taotletud ehitusloa andmise.
18.Eelneva põhjal ja HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel keeldub ringkonnakohus X apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastab selle läbivaatamatult. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tuleb pärast ringkonnakohtu määruse jõustumist lugeda, et X ei ole Tallinna Halduskohtu 22.01.2024 otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) 6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.