XYi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt tervise kahjustamisega Kaebaja – XY Vastustaja – Tartu Vangla Kaebuse tagastamine
Menetlusosalised Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
1.Tagastada XYi kaebus.
2.Jätta riigilõivust vabastamise taotlus läbi vaatamata.
3.Asendada kohtulahendi avalikustamisel kaebaja nimi tähemärkidega. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik XY esitas 3. veebruaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmist. Kaebusest ja selle juurde lisatud Tartu Vangla 28. jaanuari 2020. a otsusest nr 1-13/251-2 „Kinnipeetav XY kahju hüvitamise taotluse osaline rahuldamine ja osaline rahuldamata jätmine“ nähtub, et kaebaja vigastas kartserikambris nr 1026 viibides oma jalgu ja lõhkus sokid, sest kambri põrandal laua all olid teravad metallist kidad. Kaebaja väitel nõudis ta korduvalt, et asi parandataks, kuid remondimeest ei tulnud. Kaebaja viitab sellele, et ta on iga päev 15 päeva jooksul tõmmanud kogemata nendest kidadest jalgadega üle. Kaebaja märgib, et 13. detsembril 2019 käidi temaga sellel teemal vestlemas ja tema vigastused vaadati üle, kuid arsti vastuvõtule teda ei viidud. Vangla tegi pildi vaid tema katkistest sokkidest. Kaebaja märgib, et tema tallaalused olid katki ja armilised. Vangla on nõustunud kaebajale hüvitama ühe paari sokkide maksumuse, kuid mittevaralist kahju (valuraha) pole hüvitatud. Kaebaja palub välja mõista tema tervisele tekitatud kahju eest hüvitise summas 7500 eurot.
2.Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 5. veebruaril 2020 kohtule: 1) kaebaja kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/251-1; 2) kahju hüvitamise taotluse lahendamisel vanglaametnike ja Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhatajaga peetud kirjavahetuse; 3) vanemvalvur S. Naha selgitused kahju hüvitamise taotluse kohta.
3.Tartu Halduskohus jättis 6. veebruari 2020. a kohtumäärusega XYi kaebuse käiguta. Kaebajal paluti vastuses kohtule muu hulgas kirjeldada talle tekkinud vigastusi ning selgitada vigastuste tekkimise asjaolusid. Kaebaja pidi täpsustama, millisel kuupäeval ja kellele avaldas ta soovi meditsiinilise abi saamiseks ning remondimehe kutsumiseks. Samuti pidi kaebaja selgitama, milliste tõenditega on tal võimalik on väiteid tõendada. Tartu Halduskohtusse 10. veebruaril 2020 saabunud vastuses selgitab kaebaja, et tema mõlema jala tallaalused said lõikehaavu 15 päeva jooksul. Suuremas osas olid vigastused vasaku jala kanna all, aga ka paremal jalal oli mitmeid lõikehaavu ja kriimustusi. Esimesed vigastused sai kaebaja kohe kambrisse paigutamisel 24. novembril 2019. Kaebaja teavitas sellest vanglat mitmel korral, kuid remondimees tuli alles 10. detsembril 2019 ja likvideeris vea. Kaebaja kirjutab, et teatas esimest korda sokkide katki tegemisest ja jalavigastusest vanglat 26. detsembril 20191 hommikusel loendusel, mil kolm valvurit hakkasid lihtsalt naerma. Lõpuks 9. detsembril 2019 tuli valvur M. Toompalu ning kaebaja näitas talle põrandal olevat viga. Arsti vastuvõttu nõudis kaebaja juba 25. novembril 2019, aga tema soovi ei rahuldatud. 20. detsembril 2019 ta arstiabi enam ei vajanud. Kaebaja märgib, et „Tartu Vangla ei ole mulle selle sama asja eest tasunud mingit asja siiani“. Kaks paari sokke anti talle humanitaarabi korras.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kaebusest ja selle täiendusest ilmneb, et kaebaja nõuab hüvitist tervise kahjustamise eest. Väidetav kahju seisneb selles, et kaebaja on vigastanud kartserikambri põrandal olnud metallkidadega enda jalataldu.
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et XYi kaebus tuleb tagastada alljärgnevatel põhjustel.
6.HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja õigusi praegusel juhul riivatud kuigivõrd intensiivselt ning ei ole tõenäoline, et kohus rahuldaks kaebuse ja mõistaks Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise.
7.Kaebajal on vaieldamatult õigus oma tervise kaitsele (põhiseaduse § 28 lg 1) ja Tartu Vanglal on täidesaatva riigivõimu asutusena kohustus see tagada (põhiseaduse § 14). Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavale ohutud kinnipidamistingimused. Praegusel juhul ei ole vangla aga kohtu hinnangul kaebaja tervist ohtu seadnud määral, mida saaks pidada kaebaja õiguste intensiivseks riiveks. Kaebaja kirjeldab, kuidas ta kartserikambris viibides vigastas 15 päeva jooksul oma jalgu põrandast välja ulatuvate teravate kidade vastu. Kaebaja
Siinkohal on kaebaja ilmselt kuupäevaga eksinud. Õige kuupäev peaks olema eeldatavalt 26. november 2019.
3-20-209
märgib, et viga said tema jalatallad (eriti vasak jalg) ning taldadele tekkisid lõikehaavad, kriimustused ja armid. Kohtu hinnangul on sellises ulatuses vigastuste tekkimine kaebaja jalgadele väheusutav. Vaidlust ei ole selle üle, et kartserikambri põrandal olid konarused (kaebaja nimetab kidadeks), mis vajasid kõrvaldamist. Vaidlust pole ka selle üle, et remondimees on need kõrvaldanud. Usutav on ka, et need kidad võisid tekitad vigastusi – vastustaja ei eita, et kaebaja sokid on seetõttu lõhutud ning rahuldas osaliselt kahju hüvitamise nõude sokkide maksumuse osas. Olukorras, kus isik läheb istudes jalgadega vastu põrandal olevaid teravaid kidasid ning saab valuaistingu ja vigastuse, ei ole kohtu hinnangul aga tõenäoline, et isik teeks seda sama veel neljateistkümnel järjestikusel päeval ega püüaks hoiduda enda korduvast vigastamisest. Kuna kaebaja väide enda vigastamise kohta viieteistkümnel järjestikusel päeval ei ole usutav, siis kahandab see ka kaebaja väidete usutavust tema vigastuste ulatuse ja tõsiduse kohta. Kohus peab usutavaks, et kui kaebaja läks jalgadega vastu teravaid kidasid, võisid talle tekkida minimaalsed vigastused (mõni väike haav või kriimustus). Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et kaebaja kandis vigastuste saamise ajal väidetavalt sokke, mis samuti vähendas võimalike vigastuste tõsidust.
8.Kaebaja väidab, et ta soovis saada arstiabi, kuid arsti vastuvõtule teda ei viidud. Kohus ei pea usutavaks, et olukorras, kus kaebajal on jalgadel mitmed lõikehaavad, mis eelduslikult veritsevad ja raskendavad kõndimist, ei viidaks kaebajat meditsiiniosakonda abi saamiseks või ei kutsutaks arsti. Kohtuasja materjalidest nähtub, et tõendeid jalavigastuste olemasolu ja suuruse kohta pole võimalik ilmselt koguda, sest meditsiiniosakonnas pole seda dokumenteeritud (tl 13), valvurite ütluste kohaselt pole kaebaja arsti kutsumiseks soovi avaldanud (tl 12 ja 14) ning vanemvalvur S. Naha seletuse (tl 14) kohaselt ei ole kaebaja nõustunud oma jalgu talle vigastuste tõendamiseks näitama. S. Naha seletuse kohaselt on kaebaja vastanud tema küsimusele, kas ta on arsti soovinud, et ei pea seda ametnikule avalikustama. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võimalik kaebaja tervise riive sai olla minimaalne ja seetõttu väheintensiivne.
9.Kohtu hinnangul ei oleks käesoleval juhul alust ka kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks rahalise hüvitise väljamõistmise teel. Kuigi vastustaja on möönnud õigusvastast olukorda kaebaja kartserikambris (teravate kidade olemasolu), siis on mittevaralise kahju (sh tervisekahju) hüvitamise täiendavaks eelduseks vastustaja tegevuse süülisus (riigivastutuse seaduse (RVasts) § 9 lg 1). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul vastustajale ette heita ebapiisavat hoolsuskohustuse täitmist. Kinnipidamisasutuse kambris nagu ka igas teises eluruumis võib ette tulla olukordi, kus on tegemist vajavaid remonditöid. Oluline on, et vastustaja hindaks olukorra kriitilisust ning kiireloomulist sekkumist vajavale olukorrale viivitusteta reageeriks. Kaebaja kirjeldatust võib järeldada, et pärast kambrisse nr 1026 paigutamist palus ta korduvalt remondimehe saata, kuid viimane tuli alles 10. detsembril 2019. Samas nähtub vanemvalvur S. Naha seletusest (tl 14), et kaebaja teavitas kambris olevast probleemist vanemvalvur M. Toompalu alles 9. detsembril 2019 ning 3. üksuse ametnikud on väitnud, et kaebaja ei ole kordagi nimetatud probleemiga nende poole pöördunud. Kohtul puudub alus kahelda vanglaametnike poolt öeldus. Vanglaametniku seletuse õigsust tuleb eeldada, kui ei esine asjaolusid, mis tekitavad selles kahtlusi (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri 2016. otsus asjas nr 3-15-2715, p 16). Kaebaja kambris asunud kidad likvideeris remondimees 10. detsembril 2019 ning täiendavalt veel S. Naha korraldusel (13. detsembri 2019. a e-kiri) teisest kohast 13. detsembril 2019. Seega reageeris vangla kambris olevale probleemile koheselt. Kuigi vanglal on kohustus hoolitseda ohutu elukeskkonna eest vanglas ja likvideerida ohtu põhjustavad sisustuselemendid või konstruktsioonivead, oli kaebajal praegusel juhul mõistlikult
3-20-209
võimalik vigastusi edaspidi vältida (riigivastutuse kohaldamisel arvestatakse ka kannatanu enda käitumist ja tegevust kahju ärahoidmisel – RvastS § 13 lg 1).
10.Eelpool märgitut arvestades, ei ole käesoleva vaidluse puhul tegemist isiku õiguste intensiivse riivega ja kohus ei pea mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse rahuldamist tõenäoliseks. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
11.Kaebaja on 10. veebruaril 2020 kohtusse saabunud vastuses märkinud, et Tartu Vangla ei ole talle selle sama asja eest tasunud „mingit asja“ siiani. Kui kaebaja peab selle lause all silmas seda, et vangla ei ole talle välja maksnud varalist kahju hüvitist, siis tuleb kaebajal pöörduda vangla poole, uurimaks, millal kantakse talle üle Tartu Vangla 28. jaanuari 2020. a otsuses nr 1-13/251-2 nimetatud summa.
12.Arvestades seda, et kohus tagastab kaebuse ja kaebuse esitamine tervisekahju hüvitise nõudes oleks käesoleval juhul olnud ka riigilõivuvaba (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12), jätab kohus riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
KOHTUMÄÄRUS
Kohus
Tartu Halduskohus
Kohtunik
Sirje Kaljumäe
Määruse tegemise aeg ja koht
13. veebruar 2020, Tartu
Kohtuasja number
3-20-209
Kohtuasi
XYi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt tervise kahjustamisega Kaebaja – XY Vastustaja – Tartu Vangla Kaebuse tagastamine
Menetlusosalised Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
1.Tagastada XYi kaebus.
2.Jätta riigilõivust vabastamise taotlus läbi vaatamata.
3.Asendada kohtulahendi avalikustamisel kaebaja nimi tähemärkidega. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik XY esitas 3. veebruaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmist. Kaebusest ja selle juurde lisatud Tartu Vangla 28. jaanuari 2020. a otsusest nr 1-13/251-2 „Kinnipeetav XY kahju hüvitamise taotluse osaline rahuldamine ja osaline rahuldamata jätmine“ nähtub, et kaebaja vigastas kartserikambris nr 1026 viibides oma jalgu ja lõhkus sokid, sest kambri põrandal laua all olid teravad metallist kidad. Kaebaja väitel nõudis ta korduvalt, et asi parandataks, kuid remondimeest ei tulnud. Kaebaja viitab sellele, et ta on iga päev 15 päeva jooksul tõmmanud kogemata nendest kidadest jalgadega üle. Kaebaja märgib, et 13. detsembril 2019 käidi temaga sellel teemal vestlemas ja tema vigastused vaadati üle, kuid arsti vastuvõtule teda ei viidud. Vangla tegi pildi vaid tema katkistest sokkidest. Kaebaja märgib, et tema tallaalused olid katki ja armilised. Vangla on nõustunud kaebajale hüvitama ühe paari sokkide maksumuse, kuid mittevaralist kahju (valuraha) pole hüvitatud. Kaebaja palub välja mõista tema tervisele tekitatud kahju eest hüvitise summas 7500 eurot.
3-20-209
2.Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 5. veebruaril 2020 kohtule: 1) kaebaja kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/251-1; 2) kahju hüvitamise taotluse lahendamisel vanglaametnike ja Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhatajaga peetud kirjavahetuse; 3) vanemvalvur S. Naha selgitused kahju hüvitamise taotluse kohta.
3.Tartu Halduskohus jättis 6. veebruari 2020. a kohtumäärusega XYi kaebuse käiguta. Kaebajal paluti vastuses kohtule muu hulgas kirjeldada talle tekkinud vigastusi ning selgitada vigastuste tekkimise asjaolusid. Kaebaja pidi täpsustama, millisel kuupäeval ja kellele avaldas ta soovi meditsiinilise abi saamiseks ning remondimehe kutsumiseks. Samuti pidi kaebaja selgitama, milliste tõenditega on tal võimalik on väiteid tõendada. Tartu Halduskohtusse 10. veebruaril 2020 saabunud vastuses selgitab kaebaja, et tema mõlema jala tallaalused said lõikehaavu 15 päeva jooksul. Suuremas osas olid vigastused vasaku jala kanna all, aga ka paremal jalal oli mitmeid lõikehaavu ja kriimustusi. Esimesed vigastused sai kaebaja kohe kambrisse paigutamisel 24. novembril 2019. Kaebaja teavitas sellest vanglat mitmel korral, kuid remondimees tuli alles 10. detsembril 2019 ja likvideeris vea. Kaebaja kirjutab, et teatas esimest korda sokkide katki tegemisest ja jalavigastusest vanglat 26. detsembril 20191 hommikusel loendusel, mil kolm valvurit hakkasid lihtsalt naerma. Lõpuks 9. detsembril 2019 tuli valvur M. Toompalu ning kaebaja näitas talle põrandal olevat viga. Arsti vastuvõttu nõudis kaebaja juba 25. novembril 2019, aga tema soovi ei rahuldatud. 20. detsembril 2019 ta arstiabi enam ei vajanud. Kaebaja märgib, et „Tartu Vangla ei ole mulle selle sama asja eest tasunud mingit asja siiani“. Kaks paari sokke anti talle humanitaarabi korras.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kaebusest ja selle täiendusest ilmneb, et kaebaja nõuab hüvitist tervise kahjustamise eest. Väidetav kahju seisneb selles, et kaebaja on vigastanud kartserikambri põrandal olnud metallkidadega enda jalataldu.
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et XYi kaebus tuleb tagastada alljärgnevatel põhjustel.
6.HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja õigusi praegusel juhul riivatud kuigivõrd intensiivselt ning ei ole tõenäoline, et kohus rahuldaks kaebuse ja mõistaks Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise.
7.Kaebajal on vaieldamatult õigus oma tervise kaitsele (põhiseaduse § 28 lg 1) ja Tartu Vanglal on täidesaatva riigivõimu asutusena kohustus see tagada (põhiseaduse § 14). Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavale ohutud kinnipidamistingimused. Praegusel juhul ei ole vangla aga kohtu hinnangul kaebaja tervist ohtu seadnud määral, mida saaks pidada kaebaja õiguste intensiivseks riiveks. Kaebaja kirjeldab, kuidas ta kartserikambris viibides vigastas 15 päeva jooksul oma jalgu põrandast välja ulatuvate teravate kidade vastu. Kaebaja
Siinkohal on kaebaja ilmselt kuupäevaga eksinud. Õige kuupäev peaks olema eeldatavalt 26. november 2019.
3-20-209
märgib, et viga said tema jalatallad (eriti vasak jalg) ning taldadele tekkisid lõikehaavad, kriimustused ja armid. Kohtu hinnangul on sellises ulatuses vigastuste tekkimine kaebaja jalgadele väheusutav. Vaidlust ei ole selle üle, et kartserikambri põrandal olid konarused (kaebaja nimetab kidadeks), mis vajasid kõrvaldamist. Vaidlust pole ka selle üle, et remondimees on need kõrvaldanud. Usutav on ka, et need kidad võisid tekitad vigastusi – vastustaja ei eita, et kaebaja sokid on seetõttu lõhutud ning rahuldas osaliselt kahju hüvitamise nõude sokkide maksumuse osas. Olukorras, kus isik läheb istudes jalgadega vastu põrandal olevaid teravaid kidasid ning saab valuaistingu ja vigastuse, ei ole kohtu hinnangul aga tõenäoline, et isik teeks seda sama veel neljateistkümnel järjestikusel päeval ega püüaks hoiduda enda korduvast vigastamisest. Kuna kaebaja väide enda vigastamise kohta viieteistkümnel järjestikusel päeval ei ole usutav, siis kahandab see ka kaebaja väidete usutavust tema vigastuste ulatuse ja tõsiduse kohta. Kohus peab usutavaks, et kui kaebaja läks jalgadega vastu teravaid kidasid, võisid talle tekkida minimaalsed vigastused (mõni väike haav või kriimustus). Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et kaebaja kandis vigastuste saamise ajal väidetavalt sokke, mis samuti vähendas võimalike vigastuste tõsidust.
8.Kaebaja väidab, et ta soovis saada arstiabi, kuid arsti vastuvõtule teda ei viidud. Kohus ei pea usutavaks, et olukorras, kus kaebajal on jalgadel mitmed lõikehaavad, mis eelduslikult veritsevad ja raskendavad kõndimist, ei viidaks kaebajat meditsiiniosakonda abi saamiseks või ei kutsutaks arsti. Kohtuasja materjalidest nähtub, et tõendeid jalavigastuste olemasolu ja suuruse kohta pole võimalik ilmselt koguda, sest meditsiiniosakonnas pole seda dokumenteeritud (tl 13), valvurite ütluste kohaselt pole kaebaja arsti kutsumiseks soovi avaldanud (tl 12 ja 14) ning vanemvalvur S. Naha seletuse (tl 14) kohaselt ei ole kaebaja nõustunud oma jalgu talle vigastuste tõendamiseks näitama. S. Naha seletuse kohaselt on kaebaja vastanud tema küsimusele, kas ta on arsti soovinud, et ei pea seda ametnikule avalikustama. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võimalik kaebaja tervise riive sai olla minimaalne ja seetõttu väheintensiivne.
9.Kohtu hinnangul ei oleks käesoleval juhul alust ka kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks rahalise hüvitise väljamõistmise teel. Kuigi vastustaja on möönnud õigusvastast olukorda kaebaja kartserikambris (teravate kidade olemasolu), siis on mittevaralise kahju (sh tervisekahju) hüvitamise täiendavaks eelduseks vastustaja tegevuse süülisus (riigivastutuse seaduse (RVasts) § 9 lg 1). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul vastustajale ette heita ebapiisavat hoolsuskohustuse täitmist. Kinnipidamisasutuse kambris nagu ka igas teises eluruumis võib ette tulla olukordi, kus on tegemist vajavaid remonditöid. Oluline on, et vastustaja hindaks olukorra kriitilisust ning kiireloomulist sekkumist vajavale olukorrale viivitusteta reageeriks. Kaebaja kirjeldatust võib järeldada, et pärast kambrisse nr 1026 paigutamist palus ta korduvalt remondimehe saata, kuid viimane tuli alles 10. detsembril 2019. Samas nähtub vanemvalvur S. Naha seletusest (tl 14), et kaebaja teavitas kambris olevast probleemist vanemvalvur M. Toompalu alles 9. detsembril 2019 ning 3. üksuse ametnikud on väitnud, et kaebaja ei ole kordagi nimetatud probleemiga nende poole pöördunud. Kohtul puudub alus kahelda vanglaametnike poolt öeldus. Vanglaametniku seletuse õigsust tuleb eeldada, kui ei esine asjaolusid, mis tekitavad selles kahtlusi (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri 2016. otsus asjas nr 3-15-2715, p 16). Kaebaja kambris asunud kidad likvideeris remondimees 10. detsembril 2019 ning täiendavalt veel S. Naha korraldusel (13. detsembri 2019. a e-kiri) teisest kohast 13. detsembril 2019. Seega reageeris vangla kambris olevale probleemile koheselt. Kuigi vanglal on kohustus hoolitseda ohutu elukeskkonna eest vanglas ja likvideerida ohtu põhjustavad sisustuselemendid või konstruktsioonivead, oli kaebajal praegusel juhul mõistlikult
3-20-209
võimalik vigastusi edaspidi vältida (riigivastutuse kohaldamisel arvestatakse ka kannatanu enda käitumist ja tegevust kahju ärahoidmisel – RvastS § 13 lg 1).
10.Eelpool märgitut arvestades, ei ole käesoleva vaidluse puhul tegemist isiku õiguste intensiivse riivega ja kohus ei pea mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse rahuldamist tõenäoliseks. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
11.Kaebaja on 10. veebruaril 2020 kohtusse saabunud vastuses märkinud, et Tartu Vangla ei ole talle selle sama asja eest tasunud „mingit asja“ siiani. Kui kaebaja peab selle lause all silmas seda, et vangla ei ole talle välja maksnud varalist kahju hüvitist, siis tuleb kaebajal pöörduda vangla poole, uurimaks, millal kantakse talle üle Tartu Vangla 28. jaanuari 2020. a otsuses nr 1-13/251-2 nimetatud summa.
12.Arvestades seda, et kohus tagastab kaebuse ja kaebuse esitamine tervisekahju hüvitise nõudes oleks käesoleval juhul olnud ka riigilõivuvaba (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12), jätab kohus riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.