Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.02.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1030
Haldusasi
XX kaebus töövõime hindamise asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Eesti Töötukassa, volitatud esindajad Kaire Liiv ja PT
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.10.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 05.02.2020
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata XX taotlused ekspertiisi korraldamiseks ja ekspertarstide tunnistajana ülekuulamiseks.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 24.10.2019 otsus muutmata.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
Asendada arvutivõrgus avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.03.2020. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-19-1030 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas Eesti Töötukassale (töötukassa) 13.02.2019 taotlused töövõime hindamiseks ja töövõimetoetuse määramiseks.
2.Töötukassa 04.03.2019 otsusega nr TVH/19/009211 tuvastati, et XX töövõime on osaline, kestusega viis aastat ning 05.03.2019 otsusega nr TVT/19/011867 määrati XX-le töövõimetoetus perioodiks 14.02.2019–13.02.2024. 04.03.2019 otsuse p-s 4 märgiti, et taotlejal on mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on närvisüsteemi haigus ning liigeste ja pehmete kudede haigusseisundid. Ravimite mõjust tingitud piiranguid on arvestatud liikumise valdkonda hinnates. Taotleja kirjeldatud piirangud suhtlemise (nägemine, kuulmine, kõnelemine) valdkonnas ei mõjuta tervise infosüsteemi andmetel taotleja töövõimet. Taotleja kirjeldatud piirangud käelise tegevuse, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, inimeste vahelise lävimise ja suhete valdkondades ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust. Taotlejal on vasaku jala liikuvuse piiratuse ja valu, hootiste ägenemistega kulgevate parema näopoole valude tõttu piiratud pikkade vahemaade läbimine, eri tasapindadel ja erineval viisil liikumine, püstiasendi säilitamine, äärmuslikes keskkonnatingimustes viibimine. Arvestades taotleja tervisekahjustuse iseloomu, on tema töövõime 5 aasta jooksul tõenäoliselt vähe muutuv.
3.XX esitas 21.03.2019 töötukassale vaide, millega vaidlustas 04.03.2019 otsuse p-i 4 osas, mis puudutab hinnangut tema töövõime ulatusele koos põhjendusega. XX taotles, et töötukassa loeks peamiseks töövõimetust ja piiranguid põhjustavaks diagnoosiks atüüpilise näovalu ehk kolmiknärvi neuropaatia, kolmiknärvi muud haigusseisundid ning loeks suhtlemise võtmetegevuseks, mille puhul esineb kõnealusest diagnoosist tingitud raske piirang. XX palus vajadusel korraldada uus töövõime hindamine.
4.Töötukassa jättis 30.04.2019 vaideotsusega nr 772 XX vaide rahuldamata, kuid otsustas muuta 04.03.2019 otsuse p-s 4 toodud piirangute kirjeldust kooskõlas vaideotsuse põhjendustega. XX-l esinevat kroonilist näovalu on arvestatud liikumise valdkonna hindamisel ning on närvisüsteemihaigusena ka välja toodud. Neuroloogi 04.02.2019 ambulatoorse epikriisi järgi on vaide esitajal olnud aastaid probleemiks hootiste ägenemistega kulgevad valud paremas näopooles, mis võivad intensiivistuda külmetuse, söömise või rääkimisega. Tartu Arstiabi Keskus OÜ ekspertarst selgitab, et puuduvad terviseandmed, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et vaide esitajal oleksid haiguse tõttu igapäevategevused raskelt piiratud. Ekspertarst muutis oma esialgset hinnangut suhtlemise piirangutele ning leiab, et valudest tingituna esinevad vaide esitajal kerged suhtlemispiirangud, arvestades, et piirangud on hootise iseloomuga ja otsest kõnetakistust ei esine. Sellest tulenevalt muudab töötukassa 04.03.2019 otsuse p-s 4 toodud piirangute kirjeldust. Ravimitest põhjustatud mõjud (uimasus, peapööritus, peavalu) on käsitatavad kehaliste vaevustena ning neid on arvesse võetud liikumise valdkonna hindamisel. Hinnangu muutmine suhtlemispiirangute osas ei mõjuta töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetavat võtmetegevuste arvväärtuste summat, mis vaide esitajal on jätkuvalt kokku 4 ning tema töövõime on osaline.
2(9)
3-19-1030
5.Töötukassa 02.05.2019 otsusega nr TVH/19/017080 muudeti 04.03.2019 otsuse p-s 4 sätestatud tegutsemispiirangute kirjeldust vastavalt vaidemenetluses tuvastatud asjaoludele. Otsuse kohaselt on taotlejal närvisüsteemihaigusest põhjustatud kerged tegutsemispiirangud suhtlemise, inimeste vahelise lävimise ja suhete valdkondades. Parema näopoole hootise valu ja ebamugavustunde tõttu on taotlejal kergelt piiratud rääkimine, inimestega suhtlemine. Taotlejal on hooti esineva ärevuse ja ärrituvuse tõttu kergelt piiratud stressi ning muude psüühiliste koormustega toimetulek ja inimeste vaheline lävimine.
6.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Töötukassa 30.04.2019 vaideotsuse ja 02.05.2019 otsuse peale, taotledes töövõime hindamise kohta uue otsuse tegemist. 1) Kaebaja vaidlustab vaideotsust osas, milles ei loetud peamiseks töövõimetust ja piiranguid põhjustavaks diagnoosiks atüüpilist näovalu ehk kolmiknärvi neuropaatiat, kolmiknärvi muud haigusseisundit; ei loetud suhtlemist võtmetegevuseks ning ei leitud, et kaebajal esineb selle tegevuse raske piirang; ei korraldatud korduvat töövõime hindamist. 02.05.2019 otsus on väär, kuna selle kohaselt on kaebajal suhtlemise valdkonnas kerged piirangud, kuid tegelikkuses esinevad rasked piirangud. Õige ei ole ekspertarsti järeldus, et kaebajal esineb hootine valu paremas näopooles. Kaebaja kannatab pideva valu käes, mis hooti tugevneb. 2) 02.05.2019 otsus on vastuolus töötukassa varasemate otsustega, milles leiti, et kaebajal esineb närvikahjustusest põhjustatud mõõdukas piirang suhtlemise valdkonnas ning määrati töövõime kaotuse protsendiks 60. 3) Kaebaja on esitanud hagiavalduse talle raviteenust osutanud arsti ja hambaravikliiniku vastu, kes on kaebajale tekitanud raske tervisekahjustuse, millest tulenevalt kannatab kaebaja näovalu all. Töötukassa otsused võivad mõjutada tsiviilasjas nr 2-16-13551 välja mõistetava mittevaralise kahju suurust.
7.Töötukassa vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Vastustaja võttis töövõime hindamise otsuse koostamisel aluseks kaebaja 13.02.2019 töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma tervisest tulenevatele piirangutele, tervise infosüsteemi (TIS) kantud terviseandmed ning tervishoiuteenuse osutaja (TTO) ekspertarsti 04.03.2019 eksperdiarvamuse. Inimese tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus adekvaatse raviga. Tervisehäire hinnatakse raviga kompenseerituks, kui raviskeemi järgimisel ja ravimite manustamisel ei ilmne inimesel piiranguid, mis tavapäraselt tulenevad ravitavast haigusest. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku üldist töövõimet tööturul, mitte ei hinnata üksnes sobivust konkreetsele ametikohale. Hindamisel võetakse arvesse kõiki võimalikke töötamise valdkondi ning seda, et sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida. Lisaks peavad kaebaja ütlusi kinnitama objektiivsed terviseandmed. 2) Vaidemenetluse raames vaatas eksperdiarvamuse üle ka töötukassa arst, kes nõustus TTO ekspertarsti arvamusega. Seetõttu oli töötukassa kohustatud kaebaja töövõime ulatuse tuvastamisel lähtuma koostatud eksperdiarvamusest (tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 8 lg 6). Kuivõrd eksperdiarvamuses leiti, et kaebaja töövõime on osaline, siis puudus töötukassal alus teha teistsuguse sisuga otsus (Tallinna Halduskohtu 10.03.2017 otsus nr 3-16-2537, p 41). 3) Varasemalt määratud puude raskusastmele ja töövõime kaotuse protsendi määramise korrale viitamine ei ole asjakohane ja tuleb jätta tähelepanuta. Kuni 30.06.2016 tuvastas püsivat töövõimetust Sotsiaalkindlustusamet (SKA). Alates 01.07.2016 hindab töövõimet töötukassa. 3(9)
3-19-1030 Töövõime hindamisel ei võeta aluseks SKA poolt varasemalt tuvastatud püsivat töövõimetust ega selle kestust. Puude raskusastet tuvastab SKA ning seda ei võeta töövõime hindamisel aluseks. 4) Kaebaja taotlus lugeda peamiseks töövõimetust ja piiranguid põhjustavaks diagnoosiks atüüpiline näovalu ehk kolmiknärvi neuropaatia, kolmiknärvi muud haigusseisundid tuleb jätta tähelepanuta. Delikaatsete isikuandmete kaitse eesmärgil on erinevaid diagnoose otsuses kokkuvõtlikult nimetatud närvisüsteemihaigusteks. 5) Uue töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse isiku töövõime ulatust mitte otseselt meditsiinilise diagnoosi, vaid sellest põhjustatud ja hindamise ajal olemasolevate reaalsete tegutsemispiirangute põhjal. Tervislikku seisundit hinnatakse kompleksselt, mistõttu ei hinnata töövõimet vaid ühe diagnoosi alusel. Kaebaja töövõime hindamisel on arvestatud terviseandmetega, mis kajastusid 29.04.2019 seisuga TIS-is.
8.Tallinna Halduskohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
24.10.2019
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ning
1) Vastustaja on 02.05.2019 otsusega lugenud suhtlemise võtmetegevuseks. Õige ei ole kaebaja väide, et otsuse tegemisel ei arvestatud raviarstide koostatud epikriise ega kaebaja enda hinnangut oma tervisele. Kaebaja ei saa eeldada, et töötukassa teeb otsuse üksnes tema subjektiivse hinnangu põhjal. Kaebaja hinnang oma tervisele on üks asjaoludest, mida töövõime hindamise otsuse tegemisel arvesse võetakse, kuid kaebaja väidetud piirangud tegevustele peavad ka muude tõenditega kinnitust leidma. 2) Õige ei ole kaebaja seisukoht, et vaidlustatud otsused on vastuolus varasemate kaebaja suhtes tehtud töövõime hindamise otsustega. Kuna töövõime hindamise kord on muutunud, ei ole asjakohane võrrelda töötukassa 2019. aastal tehtud otsust Sotsiaalkindlustusameti poolt 2017. aastal tuvastatud töövõime protsendimääraga. Töötukassa peab otsuse tegemisel arvesse võtma sellel hetkel esinevaid asjaolusid, sh ravivõimalusi, isiku terviseseisundi muutumist jne. Tulenevalt otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude muutumisest võivad muutuda ka hinnangud töövõimet mõjutavatele piirangutele. Kaebaja 14.02.2018 ja 13.02.2019 töövõime hindamise taotlusi võrreldes nähtub, et hilisemas taotluses on kaebaja suhtlemise piiranguid hinnanud kergemaks. 3) Isiku õiguste riive seisukohast omab tähtsust eelkõige haldusakti resolutiivosa. Kaebaja ei vaidlusta töövõime hindamise otsuse resolutiivosa, vaid üksnes põhjendusi. Asjas ei leidnud tuvastamist, et vastustaja oleks otsuse põhjendustes ilmselgelt eksinud või esineksid sellised puudused, mis võiksid oluliselt riivata kaebaja õigusi. Haldusakti põhjenduste vaidlustamine on erandina võimalik olukordades, kus need mõjutavad mõne hilisema haldusakti andmist. Kui kaebaja soovib esitada uue taotluse töövõime hindamiseks, ei saa vastustaja otsuse tegemisel tugineda varasemalt tehtud otsuse põhjendustele. Seega ei saa väita, et 02.05.2019 otsuse põhjendustel oleks oluline mõju hilisemate töövõime hindamise otsuste tegemisele. Kaebaja ei ole välja toonud ka muid situatsioone, kus 02.05.2019 töövõime hindamise otsuse põhjendused võiksid avaldada olulist mõju kaebaja õigustele. Kaebaja väidet seoses otsuse põhjenduste mõjuga võimalikule kahjuhüvitise suurusele tsiviilkohtumenetluses ei saa lugeda töövõime hindamise otsuse põhjenduste ümberhindamise kaalukaks põhjenduseks. Töövõime hindamisel keskendutakse konkreetselt isiku toimetulemise võimekusele tööturul ning hinnatakse selleks oluliste võtmetegevuste elluviimisel esinevaid piiranguid. Hinnang isiku töövõimele kujuneb erinevaid töövõimet kompenseerivaid asjaolusid arvestades. Sellest tulenevalt ei ole töövõime hindamise otsusel üldist terviseseisundit tõendavat funktsiooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4(9)
3-19-1030
9.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Halduskohus ei ole järginud Riigikohtu 05.09.2019 otsuses nr 3-17-1110 antud juhiseid. Töövõime hindamise otsusest ei selgu, kuidas jõuti kaebaja töövõime hindamisel selles esitatud järeldustele, ega selgitata arusaadavalt, miks on otsus vastuolus hulga olemasolevate arstlike otsuste ja diagnoosidega ning vastustaja enda varasemate otsustega. Eksperdiarvamuse andja ei põhjendanud oma seisukohti (määruse nr 39 § 7 lg 1 p 3). Nii 04.03.2019 kui ka 29.04.2019 töövõime hindamise eksperthinnangud on koostanud TTO ekspertarst AK. Vastustaja väitel on eksperdiarvamuse vaadanud üle ka töötukassa arst, kuid puuduvad igasugused viited selle kohta, kes ja millal seda tegi ning millistele järeldustele ta jõudis. Vastustaja peab asja uuel otsustamisel võtma uue hinnangu teiselt pädevalt ja erapooletult ekspertarstilt. 2) Halduskohus jättis tähelepanuta, et ühestki ravidokumendist ei tulene, et kaebajal esineb hootine valu paremas näopooles. Arsti koostatud epikriisis on kirjas, et kaebajal on pidev valusündroom, mis hooti tugevneb. Kaebaja enda hinnangust oma terviseseisundile ei tulene, et atüüpilise näovaluga kaasnevad kerged tegutsemispiirangud. Otsuste tegemisel ei ole arvestatud kaebaja enda hinnangut ega epikriise. 3) Vastustaja otsused võivad mõjutada tsiviilasjas nr 2-16-13551 kohtu poolt väljamõistetava mittevaralise kahju suurust. Halduskohus ei saa ette teada, mis võib tsiviilasja lahendamisel osutuda kaalukaks tõendiks. 4) Vaidlustatud haldusaktid ja halduskohtu otsus rikuvad kaebaja põhiseadusest ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist tulenevaid õigusi, puudutades kaebaja õigust tervise kaitsele ning olles vastuolus alandava kohtlemise keelu ja tõhusa õiguskaitse põhimõttega.
10.Töötukassa vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) TTO ekspertarst on hinnangute andmisel läbi vaadanud kõik kaebaja seisundit kajastavad TIS sissekanded. TIS andmed kaebaja kohta on põhjalikud ja piisavad ning puudus kahtlus nende objektiivsuses, mistõttu ei esinenud vajadust küsida raviarstidelt täiendavaid andmeid. Vaidemenetluse raames vaatas töötukassa ekspertarst dr Siiri Oro kaebaja terviseandmeid ning tema hinnanguid oma tegutsemisvõimele ning nõustus TTO ekspertarsti arvamusega. Vastustaja on seega täitnud Riigikohtu lahendi nr 3-17-1110 p-s 26 toodud nõude küsida eksperdiarvamusele teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja hinnangut. Lisaks andis kaebuse menetlemise ajal oma hinnangu 29.04.2019 koostatud eksperdiarvamusele ka töötukassa ekspertarst dr PT. Seega on kaebaja töövõime hindamisse olnud kaasatud kolm ekspertarsti. See on piisav, et tagada hinnangu objektiivsus. 2) Vastustaja saab uue töövõime hindamise korraldada vaid uue taotluse esitamise korral. Uue ekspertarsti arvamuse põhjal ei saa hinnata praeguses asjas vaidlustatud otsuste õiguspärasust. 3) Ekspertarstid ei tuvastanud, et kaebajal esineks mõnes valdkonnas raske või täielik piirang. Ainuüksi kaebaja subjektiivne hinnang piirangu raskusele ei ole tema töövõimele hinnangu andmise aluseks. Töövõime hindamisel on arvestatud sellega, et valu on kestev ja pidev. Valu intensiivsus aga on muutuv – see intensiivistub rääkimisel, söömisel, külmetamisel. Kuna töövõime hindamise metoodika järgi ei hinnata rääkimist eraldi võtmetegevusena, vaid hinnatakse kompleksselt sõnumite edastamist suuliselt ja kirjalikult, ei ole kaebaja olukorda arvestades – valu intensiivistub pikemaajalisel rääkimisel – hinnata piirangut enamaks kui kergeks. Hindamisel on arvestatud, et krooniline valusündroom võib põhjustada ärritatavuse 5(9)
3-19-1030 tõusu, mis loob aluse inimestevahelise suhtlemise piiranguks. Kaebaja ei olnud TIS andmetel eksperthinnangu andmise ajal psüühika- või meeleoluhäiretega jälgimisel ega ravil. 4) See, et terviseprobleem võis tekkida ravivea tõttu ning kaebajal on pooleli kohtuvaidlus tervishoiuteenuse osutajaga, ei ole töövõime hindamisel arvestatav asjaolu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust halduskohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks.
12.Töötukassa nõustus osaliselt kaebaja vaides esitatud seisukohtadega ning tegi 02.05.2019 otsuse, mille kohaselt esinevad kaebajal suhtlemise valdkonnas kerged piirangud. Kaebaja selle järeldusega ei nõustu, vaid peab piiranguid rasketeks. Kaebaja vaidlustab töötukassa hinnangut tema töövõimele ja põhjendusi suhtlemise valdkonda puudutavate piirangute kohta ning soovib uue hindamise korraldamist. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata sellele, et töötukassa otsuse resolutsiooni kaebaja ei vaidlusta, oli tal kohtusse pöördumisel kaebeõigus, kuna puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 23 lg 8 kohaselt mõjutasid vaidlustatud otsuses toodud hinnangud kuue kuu jooksul esitada võiva puude raskusastme tuvastamise taotluse menetlemist. Samas tuleb märkida, et kaebeõiguse tunnustamise aluseks ei saa olla soov saavutada soodsamat olukorda käimasolevas tsiviilasjas. Vastustaja ega halduskohtu ülesanne ei ole vaidlustatud otsuse põhjendustega ja neile hinnangute andmisega luua tõendeid tsiviilkohtumenetluse jaoks. Vaidlustatud otsuses kajastatud hinnangud ei ole maakohtule siduvad.
13.Määruse nr 39 § 2 p 1 järgi võetakse töövõime hindamise käigus arvesse isiku terviseseisundit, isiku hinnangut oma tegutsemisvõimele ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Määruse § 2 p 2 kohaselt on tegutsemise ja osalemise piirang takistus, mida isik kogeb tegevuse sooritamisel või igapäevaelu olukordades. Määruse § 6 lg 3 järgi loetakse kergeks piirangut, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast (p 2); mõõdukaks sellist piirangut, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel (p 3) ning raskeks sellist piirangut, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav (p 4). Töövõime hindamiseks koostatakse eksperdiarvamus järgmiste andmete alusel: taotluses sisalduvad andmed, töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 7 lg 5 alusel sätestatud terviseandmed (TIS andmed), taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral andmed taotlusel nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt (määruse nr 39 § 5 lg 1). Määruse nr 39 § 8 lg 1 järgi hindab eksperdiarvamuse andja töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on neli või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui suhtlemise valdkonna võtmetegevuse piirangute raskusaste on hinnatud arvväärtusega neli. Kaalutlusõiguse alusel töövõime tuvastamisel arvestab eksperdiarvamuse andja eelkõige taotleja tegutsemisvõimet mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju igapäevategevustele (määruse § 8 lg 2).
6(9)
3-19-1030
14.Kaebaja märkis töövõime hindamise taotluse (tl 73-76p) III jao p-s 3.2, et tal esinevad pidevast näovalust tingitud keskendumisraskused, mis mõjutavad nii kirjalike dokumentide koostamist kui ka osalemist nõupidamistel; raskused rääkimisel – siis valu tugevneb; tööajast on pidevalt vaja arsti juures ja taastusravis käia; kapet kandes valu väheneb ja see võimaldab öösel magada, kuid sellega rääkimine on ebamugav ja tekitab valu. Lisaks viitab kaebaja ravimite kõrvaltoimele ja asjaolule, et need ei võta valu täielikult ära. Suhtlemise osas (V jagu, p 3) on kaebaja märkinud, et lihtsate teadete edasi andmine ei ole probleemiks; näovalu tugevneb pikemal (kauem kui 30 min) rääkimisel. Taotluses on kaebaja ka märkinud, et emotsioonid toovad kaasa näovalu tugevnemise (V jagu, p 6.4) ning näovalu ägenemise perioodidel tekib kergesti ärrituvus (V jagu, p 7.2).
15.Vaidemenetluse raames 29.04.2019 koostatud töövõime hindamise eksperthinnangus (tl 8287p) on TTO ekspertarst dr AK (kes koostas ka 04.03.2019 eksperthinnangu) hinnanud liikumise valdkonna võimekuse raskusastet kahe võtmetegevuse puhul arvväärtusega 2 – mõõdukas piirang (2+2). Inimestega suhtlemise ning inimestevahelise lävimise ja suhetega seotud probleemide osas on ekspertarst hinnanud kummalgi juhul võimekuse raskusastet arvväärtusega 1 – kerge piirang (1+1). Määruse nr 39 § 6 lg 6 järgi summeeritakse võtmetegevuste raskusastmed töövõime ulatuse tuvastamiseks, välja arvatud raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1. Seega on arvväärtuste summa kokku 4, s.o vaidemenetluse tulemusel arvväärtuste summa ei muutunud. Vaidemenetluses muutis ekspertarst oma esialgset hinnangut suhtlemise piirangutele, kuid leidis, et kaebaja terviseandmetest ei nähtu, et kaebajal oleks haiguse tõttu igapäevategevused raskelt piiratud. Ekspertarst märkis, et valust tingitud piirangud on hootise iseloomuga ja kõnetakistust kaebajal ei esine, mistõttu on tegemist kergete piirangutega. Ravimite mõjud on käsitatavad kehaliste vaevustena ning neid on arvestatud liikumise valdkonna hindamisel. Ekspertarsti jäi seisukohale, et kaebaja töövõime on osaline.
16.Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta taotleja terviseseisund meditsiiniliste andmete alusel taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ning tema arvates on piirangu raskusaste väiksem, on eksperdiarvamuse andjal täiendav põhjendamiskohustus (määrus nr 39 § 7 lg 1 p 3; Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 21). Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega põhjendamispuuduste kohta. Arvestades, et kaebaja on vaidlustanud vaideotsuse järel 02.05.2019 tehtud töövõime hindamise otsust muudetud kujul, tuleb 02.05.2019 otsuse õiguspärasust hinnates arvestada ka vaides esitatud põhjendusi. Vaideotsuses on põhjalikult käsitletud vaides esitatud väiteid, selgitatud töövõime hindamise metoodikat ning piisavalt motiveeritud hinnangut kaebaja töövõime ulatusele, sealhulgas suhtlemise valdkonna piirangutele. TTO ekspertarst on arvestanud kaebaja enda hinnangut oma terviseseisundile, kuid on asunud seisukohale, et kaebaja terviseandmed ei kinnita piirangute esinemist kaebaja väidetud määral. Ekspertarst on muu hulgas tuginenud neuroloog dr AP 04.02.2019 ambulatoorsele epikriisile, perearst dr LR 13.02.2019 epikriisile ja perearst dr KO 15.04.2019 epikriisile. Viidatud epikriisidest nähtub, et kaebajal on krooniline parema näopoole neuropaatiline valu, mis intensiivistub seoses rääkimise, söömise ja külmetusega. Kaebaja on läbinud erinevaid raviprotseduure, millel ei ole olnud püsivat toimet, ning ta tarvitab erinevaid ravimeid. Valu leevendab ka kape, mida kaebaja kannab tavaliselt öösiti. TIS andmed on kaebaja töövõime hindamiseks piisavad, mistõttu puudus vajadus täiendavaid andmeid koguda.
17.Määruse nr 39 § 8 järgi on eksperdiarvamuse andjal töövõime ulatuse määramisel suur kaalutlusruum. Määruse § 8 lg 2 järgi arvestab eksperdiarvamuse andja kaalutlusõiguse kasutamisel eelkõige taotleja tegutsemisvõimet mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju igapäevategevustele. Ringkonnakohtule ei nähtu, et TTO ekspertarst oleks 7(9)
3-19-1030 arvamuse andmisel teinud selliseid kaalutlusvigu, mis võinuks mõjutada töövõime hindamise otsust. Eksperdiarvamuse andja ei ole TIS-i kantud andmetest teinud selgelt ekslikke järeldusi ega jätnud arvestamata oluliste andmetega.
18.Taotluse ja epikriiside kohaselt pole kaebajal takistatud lühemaajaline kõnelemine. Suhtlemist takistab valu tugevnemine, mis taotluse kohaselt esineb pikemalt kui 30 min kõnelemisel. Raskest piirangust saaks rääkida juhul, kui isikul on kõnelemine peaaegu võimatu, teostatav vaid suurte raskustega. Seejuures hinnatakse suhtlemist tervikuna, mitte üksnes kõnelemist. Vastustaja kirjeldas ringkonnakohtu istungil suhtlemise valdkonna raske piirangu illustreerimiseks isikut, kes suudab insuldi järel välja öelda ja kirja panna vaid mõnesilbilisi sõnu. Kaebaja olukord ei ole sellega võrreldav. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja puhul ei ole väga kerge teha vahet, kas tegemist on kerge või mõõduka piiranguga, sest kaebaja näovalu intensiivsus vaheldub sõltuvalt tegevustest ja muudest asjaoludest. Olukorras, kus kaebaja saab rääkida kuni 30 min, ilma et valu teda oluliselt takistaks, pole siiski alust väita, et tegemist on piiranguga, mille tõttu kaebajal on suhtlemine ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel. Valust tingitud piirangu hindamine mõõdukaks ei mõjutaks ka kokkuvõttes töötukassa otsust selle kohta, et kaebajal on osaline töövõime (TVTS § 5 lg 3 p 2).
19.Töövõime hindamise metoodika kohaselt peab tegevus olema sooritatav ilma häiriva valuta korduvalt, mõistliku aja jooksul.1 Siinkohal tuleb arvestada sellega, et hinnatakse üldist töövõimet, mitte töökohaspetsiifilist. Kaebajal ei ole soovitatav töötada tingimustes, kus on vajalik kestvalt rääkida, kuid näovalust tingitud piirang ei mõjuta tema üldist töövõimet (dr PT eksperdiarvamus, tl 101-104). Krooniline näovalu võib kaebajal teatud tööülesannete tegemise raskemaks muuta, kuid arvestades ravimite osalist kompenseerivat mõju ning kirjaliku suhtlemise võimalusi, ei ole kaebajal töötamine (sh erialase töö tegemine) siiski olulisel määral takistatud. Vajadus käia sageli ravil, et valu leevendada, ei tähenda iseenesest rasket või mõõdukat piirangut. Ravi järgselt on piirang jällegi kergem ja mõjutab kaebaja töövõimet mõnda aega vähem. Seega on TTO ekspertarst põhjendatult leidnud, et piirang on hootise iseloomuga.
20.Riigikohus leidis 05.09.2019 otsuse nr 3-17-1110 p-s 22, et kui taotleja seab kahtluse alla eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele, siis on haldusorganil põhjust kaaluda teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Praegusel juhul ongi vastustaja seda teinud. Toimikust nähtub, et vaidemenetluses andis arvamuse lisaks kaebaja taotlust uuesti hinnanud TTO ekspertarstile ka töötukassa ekspertarst dr SO, kes nõustus dr AK hinnanguga (tl 131-134). Lisaks on kohtumenetluse ajal andnud täiendava hinnangu töötukassa ekspertarst dr PT (tl 101-104). Ühtlasi kinnitab asjaolu, et dr AK on vaidemenetluses oma esialgset hinnangut osaliselt muutnud, et tegemist ei olnud pelgalt formaalse läbivaatusega. Kaebaja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks ringkonnakohtule põhjust kahelda ekspertarstide hinnangute objektiivsuses ja kaalutletuses. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse ekspertiisi korraldamiseks. Põhjendatud ei ole ka kaebaja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud taotlus eelnimetatud ekspertarstide kohtuistungil ülekuulamiseks (05.02.2020 kohtuistungi helisalvestis kl 15:01:50–15:03:18). Taotlus on esitatud ilma mõjuva põhjuseta hilinemisega (HKMS § 51 lg 3), kaebaja pole põhistanud, miks ta ei taotlenud tõendi kogumist halduskohtus (HKMS § 198 lg 3) ning ekspertarstide kohtumenetluses ülekuulamiseks puudub ringkonnakohtu hinnangul ka sisuline vajadus. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja sooviks, et arstid „vastutaks oma hinnangute eest“, ei ole alus kuulata neid üle vande all tunnistajatena. PT ei oleks ringkonnakohus saanud tunnistajana üle Töövõime hindamise metoodika. Sotsiaalministeerium, 2015, lk 12. Kättesaadav: https://www.tootukassa.ee/content/toovoimereform/toovoime-hindamine.
8(9)
3-19-1030 kuulata tsiviilkohtumenetluse § 251 lg-st 1 tulenevalt, kuna ta oli istungil vastustaja volitatud esindaja.
21.Kaebaja arvates on vaidlustatud otsused vastuolus 20.02.2018 tehtud töövõime hindamise otsusega, milles leiti, et kaebajal esineb närvikahjustusest tingitud mõõdukas tegutsemispiirang suhtlemise valdkonnas. Ringkonnakohus märgib, et ekspertarstid ja töötukassa ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. Otsuse tegemisel arvestatakse TIS kandeid ning taotleja peab olema käinud arsti vastuvõtul kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist (TVTS § 6 lg 4 ja § 7 lg 4), et tagada otsuse põhinemine võimalikult ajakohastel terviseandmetel. Vaidlustatud otsuste tegemisel on arvestatud muu hulgas 2019. a epikriiside andmeid. Kui 2018. a taotluses (tl 110-113p) on kaebaja märkinud, et valu tugevneb pikemalt kui 15 min rääkimisel, siis 2019. a taotluse kohaselt on see ajavahemik kaks korda pikem. Seega põhinevad 2018. a ja 2019. a otsused erinevatel alusandmetel. Kui 20.02.2018 otsuses asus vastustaja seisukohale, et kaebaja töövõime on aasta jooksul raskesti prognoositav ning tuvastati osaline töövõime kestusega üks aasta, siis 04.03.2019 ja 02.05.2019 otsuste tegemisel on vastustaja teinud pikemaajalisema prognoosi ja leidnud, et 5 aasta jooksul on kaebaja töövõime tõenäoliselt vähe muutuv.
22.Asjaolu, et kaebaja arvates võib töövõime hindamise otsus mõjutada tema kasuks tsiviilasjas nr 2-16-13551 väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust, ei tekita kaebajale kaebeõigust töötukassa otsuse põhjenduste vaidlustamiseks. Samuti pole õige järeldada, et töövõime hindamise tulemustel oleks kõnealuse tsiviilasja lahendamisel otsustav tähendus. Nagu halduskohus on õigesti selgitanud, ei ole töövõime hindamise otsusel üldist terviseseisundit tõendavat funktsiooni.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
24.Ringkonnakohus asendab omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.