3-18-41 4. veebruar 2020, Jõhvi Ülle Polluks R. V kaebus Viru Vangla 24.04.2017 käskkirja nr 1-1/55 ja Justiitsministeeriumi 04.12.2017 vaideotsuse nr 113/7758-2 tühistamise nõudes (suitsetamine)
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 05.03.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebaja – R. V Vastustajad – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo ja Justiitsministeerium, esindaja Laura Glaase
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Justiitsminister andis 6.10.2016 määruse nr 21, millega muutis VSKE suitsetamist puudutavaid sätteid. Muudatused jõustusid 1.10.2017. Muudetud redaktsioonis kannab VSKE § 82 pealkirja „Suitsetamisest loobumise korraldus“. Lõige 1 kehtib muutmata kujul, kohustades vanglat kinnipeetava vastuvõtmisel välja selgitama, kas kinnipeetav suitsetab ja kas ta soovib suitsetamisest loobuda. Loobumissoovi korral on kinnipeetavale tagatud nõustamine. Lõiked 2 ja 21 tunnistati kehtetuks. Lõige 3 reguleerib nüüd sigarettide hoidmist vaid avavanglas ja kinnise vangla avavanglaosakonnas. VSKE § 641 punktide 3 ja 31 muutmisega lisati keelatud esemete ja ainete loetellu süütamisvahendid ja suitsetatavad tubakatooted.
2.Viru Vangla direktor muutis 24.04.2017. a käskkirjaga nr 1-1/55 Viru Vangla kodukorda, lisades sellesse punkti 2.3, mille kohaselt on vangla territooriumil suitsetamine keelatud. Kodukorra punkte 4.4 ja 7.1.1 muudeti selliselt, et sigaretid ei kuulu enam jalutuskäigule kaasa
võtta lubatud asjade nimistusse ja neid ei ole võimalik soetada vangla kauplusest. Käskkiri jõustus 1.10.2017.
3.Viru Vangla kinnipeetav R. V esitas 26.10.2017 vaide, milles palus tühistada Viru Vangla 24.04.2017. a käskkirja osas, mis puudutab suitsetamiskeeldu alates 1.10.2017 ja teha vanglale ettekirjutus lubada tal suitsetada.
4.Justiitsministeerium tagastas 4.12.2017. a vaideotsusega nr 11-3/7758-2 vaide Viru Vangla direktori 24.04.2017 käskkirja nr 1-1/55 kehtetuks tunnistamiseks osas, mis puudutab seletuskirja muutmise ja täiendamise punktide kehtetuks tunnistamist. Ülejäänud osas jättis Justiitsministeerium vaide rahuldamata. R. V sai vaideotsuse kätte 6.12.2017.
5.R. V esitas 4.01.2018 Tartu Halduskohtule ka kaebuse Viru Vangla direktori 24.04.2017 käskkirja nr 1-1/55 osas, millega muudeti kodukorras suitsetamist puudutavaid sätteid ning Justiitsministeeriumi 4.12.2017 vaideotsuse tühistamiseks.
6.Tartu Halduskohus võttis 25.10.2018 kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajateks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi ning kohustas vastustajaid vastama kaebusele.
8.Tartu Halduskohus määras 31.01.2019 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning teatas otsuse teatavakstegemise aja.
9.Tartu Halduskohus tühistas 25.10.2019 määrusega Tartu Halduskohtu 31.01.2019 määruse resolutsiooni p 3 (kohtuotsuse teatavakstegemise aeg) ja peatas menetluse käesolevas haldusasjas kuni lõpplahendi jõustumiseni põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-40.
11.Kaebaja leiab, et absoluutse suitsetamise keelu kehtestamine on õigusvastane. Kaebaja viitab Õiguskantsleri 15.04.2016 arvamusele nr 18-2/160449/1601615 ja 13.02.2017 arvamusele nr 1.4-1/151225/1700644 absoluutse suitsetamise keelu osas. Kaebaja arvates piiratakse absoluutse suitsetamise keelu kehtestamisega põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõigust. Kaebaja peab üldiselt teadaolevaks asjaolu, et suitsetaval isikul tekib nikotiinisõltuvus ning suitsetamisest loobumisel võivad tekkida võõrustusnähtud (unehäireid jne). Kaebaja arvates ei ole keelu kehtestamise põhjendused piisavad ja asjakohased. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et pole võimalik tagada tingimusi, et mittesuitsetajad isikud (kinnipeetavad ja vangla töötajad) ei puutuks kokku suitsuga. Teaduslikult puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et südamehaigusi põhjustab peaasjalikult just ja ainult suitsetamine. Demokraatlikus ühiskonnas on igal isikul õigus vabale eneseteostamisele, mis hõlmab ka õigust suitsetada või mitte suitsetada. Kaebaja nõustub, et suitsetamine on tervisele kahjulik, kuid tegemist ei ole sellise tervisehädaga, mis õigustaks selle sunniviisilist ravimist. Vaidlustatud käskkirjaga keelati tegevus, mis oli aastaid lubatud. Kaebaja leiab, et vangla sisekorraeeskirja (VSKE) muudatused ei vasta selle andmise aluseks oleva volituse eesmärgile ning ulatusele ning seetõttu on vastuolus põhiseadusega (PS). VSKE muudatusi ei ole võimalik tõlgendada nii, et nad oleksid PS-ga kooskõlas.
Sellest tulenevalt taotles kaebaja kohtult Viru Vangla 24.04.2017 käskkirja nr 1-1/55 ja Justiitsministeeriumi 04.12.2017 vaideotsuse nr 11-3/7758-2 tühistamist ja VSKE suitsetamise keelu kehtestamise osas PS-ga vastuolus olevaks tunnistamist.
12.Vastustaja (Viru Vangla) ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja palus Justiitsministeeriumi 04.12.2017 vaideotsuse nr 11-3/7758-2 seisukohti käsitleda vangla seisukohtadena. Vanglas suitsetamise keelamise eesmärgid on 1) tervise kaitse (tervist toetava, mitte kahjustava, elu- ja töökeskkonna loomine); 2) vangla julgeoleku tagamine ning riiklike ressursside säästmine (kulud tervishoiuteenustele); 3) vabanemine sõltuvusest. Tegu on olulise avaliku huviga, mis kaalub üles isiku õiguse tervistkahjustavale käitumisele. Kohtupraktikas on avaldatud seisukohta piirangu sisulise õiguspärasuse kohta. Tartu Ringkonnakohus asus mitmes lahendis seisukohale, et kõiki asjaolusid kogumis hinnates kaaluvad suitsetamisest loobumise positiivsed küljed üles vabaduse suitsetada. Ringkonnakohus ei nõustunud ka õiguskantsleri 15.04.2016 arvamuses väljendatud seisukohaga, et töötajate ja kaaskinnipeetavate tervise kaitse on juba kindlustatud sellega, et siseruumides suitsetamine on keelatud ning suitsetamisele ka selleks kohandatud õuealal kehtivad piirangud.
12.1.Kaebaja tugineb oma kaebuses väitele, et suitsetamise keelamisel võivad esineda võõrutusnähud, samas on oluline seegi, et kaebaja ei väida endal võõrutusnähtude esinemist (etteruttavalt – ka vastustajale ei ole selliste nähtude avaldumine kaebaja puhul teada). Vastustaja peab sellele kaebaja väitele vastates oluliseks rõhutada, et vanglates oli suitsetamine piiratud ka enne 01.10.2017. Viru Vangla kodukorra kohaselt oli ajavahemikul 16.05.2016 (direktori 29.04.2016 kk nr 1-1/69) kuni 30.06.2017 kinnipeetavatel võimalik suitsetada kuni kolm sigaretti päevas ja seda vaid ajal, kui nad said viibida kohas, mis oli suitsetamiseks määratud. Alates 01.07.2017 lubati kinnipeetaval jalutuskäigule võtta kaks sigaretti ning alates 01.09.2017 üks sigaret. Praktikas tähendas see seda, et kinnipeetav sai päevas lubatud arvu sigarette suitsetada ühe tunni jooksul, kui ta viibis värskes õhus jalutuskäigul.
12.2.Lisaks tervisekaitsele aitab suitsetamise keelamine tagada ka vangla julgeolekut. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Vaatamata sellele, et enne 01.10.2017 ei olnud vangla siseruumides suitsetamine lubatud, esines ikkagi küllaldaselt juhtumeid, kus kinnipeetavad üritasid jalutuskäigult sigarette eluosakondadesse toimetada. Sellise tegevuse eesmärgiks saab olla ainult soov suitsetada ajal, mil see lubatud ei ole või kasutada sigarette nn „maksevahendina“. 2017. aastal avastati Viru Vanglas tubakat ja sigarette 894 sigareti jagu, mida on küll vähem kui varasematel aastatel (2016. a leiti 1284 tükki, 2015 leiti 1929 tükki, 2014. a leiti 2428 tükki), kuid mida ei saa siiski pidada väikeseks või ebaoluliseks koguseks. Süütamisvahendeid on 2017. aastal avastatud 478 korral (2016. aastal leiti süütamisvahendeid 596 korral). 2017. aastal on leitud tubakatoodete ja sigarettide ning süütamisvahendite arv vähenenud, kuid tuleb arvestad, et aasta viimasel kolmel kuul olid suitsetamine ja tubakatooted vanglas juba keelatud. Samas oli ka alates 16.05.2016 vähendatud jalutuskäigule kaasavõetavate sigarettide hulka ning kaasa oli lubatud võtta üksnes kolm sigaretti. Alates 01.07.2017 lubati kinnipeetaval jalutuskäigule võtta kaks sigaretti ning alates 01.09.2017 üks sigaret. Kuigi seni kohaldatud meetmed on vähendanud tubakatoodetega seotud intsidente, ei ole see siiski neid kaotanud ja kinnipeetavad soovivad jätkuvalt tubakatooteid eluosakonda toimetada. Tubakat ja/või sigarette leiti ja võeti ära ka 2017. a novembris (67 tükki) detsembris (10 tükki) ehk ka ajal, mis suitsetamine ja tubakatooted olid vanglas juba keelatud. Süütamisvahendite puudumise tõttu kasutatakse sigarettide süütamiseks ohtlikke viise (elektrijuhtmeid, patareisid, isevalmistatud süütamisvahendeid jms). See aga võib kaasa tuua ohu kinnipeetavate endi tervisele ning vangla varale, samuti võib põhjustada rikkeid vangla
elektrisüsteemis. Seega tuleb vanglal enda initsiatiivil astuda samme vältimaks sigarettide eluosakonda sattumist.
12.3.Sellest tulenevalt on vaidlustatud Viru Vangla kodukorra punktides 2.3 ja 4.4 sätestatud piirang õiguspärane, kuna see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks. Ühtlasi leidis vastustaja, et VSKE § 641 p-d 3 ja 31 on nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseaduspärased ning puudub alus nende kohaldamata jätmiseks.
13.Vastustaja (Justiitsministeerium) ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Eesti õiguses ei ole tunnustatud suitsetamist iseseisva põhiõigusena, mida peaks isikutele igas olukorras tagama. Samuti ei ole sellisel seisukohta väljendatud rahvusvahelises õiguses. See ei ole kooskõlas ka rahvatervise huvidega ega rahvusvaheliste organisatsioonide, nt Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitustega. Vangla kohustus tagada kinnipeetavate õiguskuulekas käitumine ja ära hoida vangistuses tekkivaid kinnipeetavate omavahelisi ärivõlasuhteid, mis võivad kahjustada isiku taasühiskonnastamist ja kinnipidamise eesmärke, õigustab praeguse juhtumi asjaolusid arvestades piirangu kohaldamist. Äärmiselt kaalukas põhjus on ka vanglas töötavate ja muude vanglas viibivate isikute passiivse suitsetamise vältimise vajadus, s.o vajadus tagada tervislik töö- ja elukeskkond. Eesti kohtupraktikas on suitsetamise asjades samasisulised kaebused jäetud enamasti rahuldamata, seega pidades piirangut nii formaalselt kui materiaalselt õiguspäraseks.
13.1.Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt ei peeta suitsetamist selliseks tegevuseks, mis oleks piisavalt tugevalt seotud isiku identiteediga (ja kuvandiga endast), et seda tunnustada EIÕK artikli 8 all kaitstavaks. Täpsemalt, kohtupraktikas on leitud, et suitsetamine ei ole piisavalt seotud identiteedi terviklikkuse, isiksuse arengu ega suutlikkusega luua ja arendada suhteid teiste inimestega, et seda EIÕK artikli 8 p 1 all kaitsta. Arvestades, et suitsetamist ei peeta artikli 8 kontekstis vaikimisi loomuomaseks tegevuseks, puudub ka alus kaitsta suitsetamist vaba eneseteostusõigusena või pidada seda kaalukamaks vangla julgeoleku ning tervisliku töö- ja elukeskkonna tagamise vajadusest.
13.2.Meetme üheks eesmärgiks on võimaldada vanglal oma territooriumil tagada veelgi tõhusam korra kaitse ning vähendada tubakatoodete tarvitamisest tulenevaid kahjusid. Kuna muudatuse kohaselt on suitsetamine keelatud kogu vangla territooriumil, siis ei teki vajadust väljastada kinnipeetavale jalutuskäigu ajaks suitsukapist sigarette, kuna ta ei saa neid jalutuskäigul otstarbekalt kasutada. Lisaks, suitsetamise keeluga vähendab vangla ressursse, mida kulutatakse, et tagada siseruumides suitsetamise vältimine (läbiotsimised, täiendav järelevalve ning sigarettide kätte andmine suitsukappidest). Samuti on õigustatud vangla poolt kehtestatud piirangud, mis aitavad tagada üldist julgeolekut vanglas.
13.3.Isiku õigus suitsetada ei ole absoluutne ning selle piiramist õigustavad antud juhul kaalukamad huvid. Senine kohtupraktika (nii riigisisene kui rahvusvaheline) suitsetamisega seonduvates kohtuasjades toetab seda põhimõtet. Kaaludes kaht põhiseaduslikku järku õigust, ühelt poolt isiku soovi suitsetada ning teiselt poolt vajadust tagada vangla julgeolek, mis on oluline avalik huvi, ning muude isikute õigust tervise kaitsele (sh puhtale töö- ja elukeskkonnale), kaaluvad viimased selgelt üle õiguse enda ja teiste tervist rängalt kahjustavale tegevusele.
13.4.Täiendavas seisukohas viitas vastustaja Riigikohtu 17.12.2019 lahendile asjas nr 5-19-40 ning teatas kohtule, et jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja palus jätta kaebuse rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT
14.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
14.1.Pooled vaidlevad selle üle, kas alates 01.10.2017 Viru Vanglas kehtestatud absoluutne suitsetamise keeld, mille õiguslikuks aluseks on Viru Vangla direktori 24.04.2017 käskkiri nr 1-1/55 (suitsetamise keelu kehtestamise osas) on õiguspärane.
14.2.Kaebaja oli arvamusel, et VSKE § 641 p-d 3 ja 31 on vastuolus PS-ga, kuna piiravad ebaproportsionaalselt kaebaja omandiõigust ja õigust vabale eneseväljendamisele, mistõttu ka Viru Vangla direktori 24.04.2017 käskkiri nr 1-1/55 suitsetamise keelu kehtestamise osas) ja Justiitsministeeriumi 04.12.2017 vaideotsus nr 11-3/7758-2 on õigusvastased. Vastustajad arvasid, et suitsetamise keelust tulenev kaebaja põhiõiguste piirang on proportsionaalne ehk põhiseaduspärane.
14.3.VSKE § 641 p-d 3 ja 31 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud süütamisvahendid suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada. Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegium on 17.12.2019 otsuse p-s 48 leidnud, et kolleegium ei näe vaidlusaluse sätte (VSKE § 641 lg 31) vastuolu volitusnormi sisu, piiride ja eesmärgiga, kui vanglas keelatakse kinnipeetavatele tubakatooted ja nende lähteained teiste inimeste elu ja tervise kaitsmise, vanglas tuleohu ärahoidmise ning tubakatoodete ebaseadusliku maksevahendina kasutamise vältimise eesmärgil. VangS § 15 lg-test 2 ja 3 tuleneva volitusnormi piiridega ei ole hõlmatud eesmärk kaitsta kinnipeetavat terviseohu ja kahju eest, mida ta ise endale suitsetamisega tekitab. Samas tuleb kõiki vaidlusaluse sätte kehtestamise aluseks olevaid eesmärke hinnata kogumis. Kuna muud justiitsministri poolt tubakatoodete keelamise alusena nimetatud eesmärgid on eelnevast tulenevalt volitusnormi eesmärgi, sisu ja piiridega kooskõlas, siis ei ole määrusandja praegusel juhul volitusnormi piire ületanud. Kolleegium leidis, et tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kokkuvõttes asus kolleegium seisukohale, et omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. Kolleegium oli seisukohal, et keeld ei põhjustanud kaebajatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida PS § 18 esimesest lausest tulenevast õigusest olla inimväärikalt koheldud riivest.
14.4.Võttes arvesse RKPJK 17.12.2019 otsuses toodud põhjendusi, millega on sisuliselt vastatud kõikidele kaebaja poolt kaebuses toodud vastuväidetele vaidlusaluste haldusakti, vaideotsuse ning ja õigustloova aktiga kaebaja põhiõiguste piiramise osas, on Viru Vangla 24.04.2017 käskkirja nr 1-1/55 alusel alates 01.10.2017 absoluutse suitsetamise keelu kehtestamine Viru Vanglas õiguspärane ja PS-ga kooskõlas. Sel põhjusel on õiguspärane ka Justiitsministeeriumi 04.12.2017 vaideotsus nr 11-3/7758-2. Vastavalt HKMS § 165 lg-le 2
nõustub kohus täielikult vastustajate poolt haldusaktides ja halduskohtumenetluses esitatud seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid korrata.1
14.5.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
15.Menetluskulud Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus jäi rahuldamata täies ulatuses. Vastustajad teatasid kohtule, et neil puuduvad menetluskulud. Võttes arvesse eelpoolnimetatut ja tulenevalt HKMS § 108 lg-st 11, jätab kohus võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
RKHKo 3-16-579, p 16.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.