Sotsiaalõigus › Pensionid

3-19-1118 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-19-1118 7 aastat 10 kuud ja 28 päeva. Kogu väljateenitud aastate pensioni õigust andev staaž täitus kaebajal juba enne VAPS-i jõustumist ning tema pensioniõiguse suhtes VAPS-i kohaldamine tähendaks VAPS-ile tagasiulatuva jõu andmist, mis on vastuolus õigusriigi põhimõttega.

SKA palus jätta kaebus rahuldamata.

VAPS § 13 lg 4 ja § 22 alusel oleks XX-l õigus väljateenitud aastate pensionile 15-aastase pensionistaaži olemasolul, millest vähemalt 7 aastat ja 6 kuud on töötatud stjuardessina, ent kõnealune 7 aasta ja 6 kuu staažinõue ei ole täidetud. VAPS ei näe ette stjuardessi staaži hulka nende perioodide arvamist, mil isik oli raseduse tõttu üle viidud teisele tööle, ega aega, mil ta oli lapsehoolduspuhkusel, vaid staaži arvestatakse reaalsete lennutundide alusel. Õige pole kaebaja seisukoht, et staaži arvestamisel tuleks aluseks võtta enne VAPS-i kehtima hakkamist kehtinud õigusnormid.

Tallinna Halduskohus jättis 30.08.2019 otsusega kaebuse rahuldamata.

Väljateenitud aastate pensioni määramise tingimused on sätestatud VAPS-s ning kaebaja neile tingimustele ei vasta. Asjaolu, et nõukogude okupatsiooni ajal võisid VAPS-s sätestatud väljateenitud aastate pensionile sarnast (ja sama nime kandva) pensioni määramist reguleerinud õigusaktid näha ette teistsugused pensioni saamise õiguse tekkimise reeglid, ei oma tähtsust ning kaebaja ei saa sellistele reeglitele tuginemist nõuda ka õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes. VAPS § 13 p 4 ning §-de 22 ja 24 koosmõjust tulenevalt oleks XX-l õigus väljateenitud aastate pensionile, kui tal oleks vähemalt 15 aastat pensionistaaži, millest vähemalt 7,5 aastat on töötatud stjuardessina. VAPS § 13 p 4 teisest ja kolmandast lausest tuleneb, et ühe stjuardessina töötatud aastana võetakse staaži arvestamisel arvesse aasta, mil stjuardessi lennutundide arv oli vähemalt 500 ning väiksema lennutundide arvuga aastad võetakse staaži arvestamisel arvesse proportsionaalselt väiksemas mahus. Vastustaja on selgitanud, et VAPS § 13 p 4 viimast lauset (kus on sätestatud, et väiksema lennutundide arvu korral suurendatakse proportsionaalselt nõutavat staaži väljateenitud aastate pensioni õigust andval tööl) rakendatakse selliselt, et aastas nõutava minimaalse lennutundide arvu (500) jagamisel kuude arvuga (12) saadakse staaži arvestuses ühele kuule vastav minimaalne lennutundide arv (41,66) ning aasta tegelike lennutundide arvu jagamisel viimati nimetatud väärtusega saadakse väljateenitud aastate pensioni õigust andva lennustaaži kuude ja päevade arv vastaval aastal.1 Selline arvestus on VAPS § 13 p-ga 4 kooskõlas, kuna nimetatud punkti kahe viimase lause eesmärk ongi see, et väljateenitud aastate pensioni õigust andva stjuardessina töötatud staaži arvestamisel arvestataks ühe staažiaastana aastat, mil stjuardess töötas vähemalt 500 lennutundi ning aastad, mil ta töötas stjuardessi ametikohal väiksema lennutundide arvu ulatuses, lähevad staaži arvestusse vastavalt väiksemas mahus. VAPS ei näe ette stjuardessina töötatud aastate arvestuses eelkirjeldatud üldreeglist erandi tegemist nende aastate puhul, kus töötaja oli raseduse tõttu viidud üle muule tööle või kus ta viibis lapsehoolduspuhkusel. Neid aastaid võetakse stjuardessina töötatud aastate arvestamisel arvesse samamoodi nagu kõiki teisi aastaid, see tähendab, et kui neil aastatel reaalne lennutundide arv oli väiksem kui 500, arvestatakse staaži ülal kirjeldatud meetodil arvutatud reaalsete lennutundide põhjal. Kui isikul mõnel aastal (näiteks lapsehoolduspuhkuse tõttu) üldse lennutunde ei olnud, ei kajastu see aasta ka stjuardessina töötatud aastate arvestuses. Võrreldes kaebaja ja vastustaja stjuardessina töötatud staaži arvestust, nähtub, et poolte vahel ei ole vaidlust a-te 1983 kuni 1984 ja 1987 kuni 1991 staaži osas, vaidlus puudutab a-id 1985 Vastustaja selgitusest aru saadavalt toimub see järgmiselt (1985. aasta näitel): I. Stulova töötas reaalselt 121,14 lennutundi, mis kuudes arvestatuna teeb 121,14 ÷ (500 ÷ 12) = 2,91 kuud ehk 2 kuud ja 27 päeva (0,91 kuule vastab 0,91×30=27 päeva).

3(6)

3-19-1118 ja 1986. Eesti Tsiviillennunduse Valitsuse 27.11.1991 tõendist nähtub, et 1985. a-l oli XX-l lennutunde 121,14 ning 1986. a-l ei olnud tal mitte ühtegi lennutundi. Seega on vastustaja VAPS § 13 p 4 alusel õigesti leidnud, et 1985. a-l kogus XX väljateenitud aastate pensioni õiguse aluseks olevat stjuardessina töötatud staaži 2 kuud ja 27 päeva ning 1986. a-l ei kogunud ta üldse vastavat staaži. Liites kokku stjuardessina töötatud staaži aastatel, mille staažarvestuse üle vaidlust ei ole, ning vastustaja õigesti arvestatud 1985. a ja 1986. a staaži, kujuneb kogu väljateenitud aastate pensioni õigust andvaks stjuardessi staažiks 6 aastat 4 kuud ja 25 päeva ehk vähem kui nimetatud pensioni määramiseks vajalik. Seega ei ole XX-l õigust väljateenitud aastate pensionile. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et VAPS-l on õigusriigi põhimõttega vastuolus olev tagasiulatuv jõud. Seaduse tagasiulatuvast jõust rääkides peab kaebaja tegelikult arusaadavalt silmas õiguspärast ootust õiguskorraga talle antud õiguste püsimajäämise vastu ning leiab, et kuivõrd enne VAPS-i jõustumist kehtinud õigusaktide alusel oli temal väljateenitud aastate pensioni saamiseks vajalik stjuardessina töötatud staaž juba täitunud, ei või teda sellisest pensionist ilma jätta põhjusel, et hilisemas seaduses on pensioniõiguse saamiseks vajaliku staaži arvestamise põhimõtteid muudetud isikule kahjulikumaks. EV õiguskord ja põhiseaduse (PS) §-st 10 tulenev õiguspärase ootuse põhimõte ei kaitse isikule NSVL-i või ENSV õigusnormide alusel tekkinud subjektiivseid õigusi ning kaebaja ei saa seetõttu õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes nõuda, et talle määrataks EV õiguses ette nähtud väljateenitud aastate pension lähtudes nendest kriteeriumitest, mis olid väljateenitud aastate pensioni õiguse tekkimiseks kehtestatud NSVL õiguses. Seda hoolimata asjaolust, et NSVL õigus de facto okupeeritud EV territooriumil toimis. Väljateenitud aastate pensioni määramist saab nõuda neil tingimustel ja piirides, mis on ette nähtud VAPS-s. Kuigi ka NSVL õigus tundis väljateenitud aastate pensioni, ei ole tegemist sama instituudiga, mida reguleerib VAPS, hoolimata sellest, kui suured on nende kahe pensionirežiimi sisulised sarnasused. Pärast põhiseadusliku korra taastamist oli EV seadusandjal õigus otsustada, milliseks kujundada sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteem, sh milliseid pensione ette näha ning millised tingimused pensioni saamise õiguse andmiseks seada. Seadusandja võis otsustada, millised NSVL pensionisüsteemi elemendid üle võtta, millised mitte. Mõistagi võttis seadusandja selle süsteemi kujundamisel suhteliselt palju arvesse reaalselt EV territooriumil varem toiminud õigusnorme ja õigusi, mis isikutele neist õigusnormidest tulenesid, ent see ei tähenda, et isikutel on jätkuvalt õigus nõuda pensioni maksmist NSVL õiguse alusel või NSVL õiguses sätestatud tingimustel, seda ka juhul, kui NSVL õiguses sätestatud pensioni saamiseks vajalikud tingimused olid täidetud enne okupatsiooni lõppu ja põhiseadusliku korra taastamist. PS-st tulenev õiguspärase ootuse põhimõte ei saa põhimõtteliselt kaitsta isiku usaldust sellesama põhiseadusliku korra vastase õiguskorra (milleks nõukogude okupatsioonivõimu kehtestatud kord oli) alusel isikutele antud subjektiivsete õiguste kehtima jäämise vastu. NSVL õiguskorras oli isikutele ette nähtud igasuguseid erinevaid soodustusi, ent mitte kellelgi ei ole õigust nõuda selliste soodustuste andmist EV-lt. Siinkohal ei saa küsimust olla ka selles, et EV põhiseaduse rakendamise seaduse (PSRS) § 2 kohaselt jäid EV territooriumil toiminud NSVL õigusnormid, mis PS-ga ilmselges vastuolus ei olnud, pärast PS jõustumist kehtima. PS kehtima hakkamisel väljateenitud aastate pensioni käsitlenud NSVL õiguse normid enam ei kehtinud, sest VAPS võeti vastu ja hakkas kehtima enne PS jõustumist. Kuivõrd kaebaja ei saa tugineda VAPS-i alusel pensioni taotlemisel enne VAPS-i kehtima hakkamist väljateenitud aastate pensioni õigust reguleerinud NSVL õigusnormidele, ei ole vaidluse lahendamiseks vajalik välja selgitada, mis oli selle regulatsiooni sisu ega võtta seisukohta küsimuses, kas kaebajal on õigus selles, et kõnealune varasem regulatsioon nägi ette raseduse tõttu kergemale tööle üle viimise ja lapsehoolduspuhkuse (kuni lapse 1-aastaseks saamiseni) aja stjuardessina töötatud aja hulka arvestamise.

4(6)

3-19-1118

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5(6)

3-19-1118

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.