Teenistussuhted › Omavalitsusteenistus

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et vallavanem on vaidlustatud käskkirja tegemisel olnud kallutatud ja toetunud kuulujuttudele ning oletustele. Kaebajale on selgelt nähtav tahe teda mustata ja iga hinna eest karistada. Tori vallavanema 16.04.2019 käskkiri nr 12-1/18, millega algatati distsiplinaarmenetlus, 03.05.2019 distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ja 23.05.2019 käskkiri nr 121/22, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus, on üldsõnalised ja nendest ei nähtu konkreetselt, mida kaebaja rikkunud on. Nimetatud dokumendid sisaldavad arvamusi, mitte konkreetseid fakte. Kogu süüdistus põhineb kokkuvõtvalt kolmel kirjal, mis on nõuetekohaselt menetlemata ja vormistamata. Kaebaja ei eita, et üks nendest kirjadest (01.03.2019 nr 9-2698) on menetlemata. Samas on kaks kirja, so kirjavahetus Päästeametiga 02.01.2019 nr 9-4/19 ja 17.01.2019 nr 9-4/218, jäänud Amphora dokumendisüsteemis tehtuks/lahendatuks märkimata ja kaebaja ei eita, et ka nende menetlemine ununes. Kirjad on saanud lahendi suuliselt telefoni teel. Suulise lahendamise kohta on kaebaja teinud märkmed oma töövihikusse. Teema kokkuvõtteks oli vallale vajaliku HOLP (Hädaolukorra Lahendamise Plaan) väikehanke läbiviimine ja nõutud dokumentide vormistamine koos hanke võitnud firmaga OÜ Estkonsult. Kuna vald sai endale nõuetekohase ja vajaliku HOLP plaani, siis jäi kirjadele vastamine vajaliku tähelepanuta. Vastustaja ei taha tunnistada, et faktiliselt oli töö tehtud ning viga oli ainult elektroonilisse andmebaasi märkmete mittetegemine. Vastustaja on käitunud pahatahtlikult ja näidanud kaebajat vormistatud dokumentides äärmiselt halvustavalt ja andnud kaebaja suhtes tõendamata oletuslikke hinnanguid. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja selle alusel tehtud käskkirjas viidatud asjaolud on piisavalt tõendatud ning vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. Kaebaja ei selgita, millistele kuulujuttudele või oletustele on vallavanem tuginenud ning mil moel on ta olnud otsuse tegemisel kallutatud. Samuti kaebaja ei esita oma väidete kohta ühtegi tõendit. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on selgitatud ja tõendatud, millised teenistusülesanded on kaebaja jätnud täitmata või mida on ta täitnud hooletult. Kõik etteheited, mida distsiplinaarmenetluses on kaebajale omistatud, tuginevad faktilistele asjaoludele ning on menetluse läbiviija poolt tuvastatud ja dokumentaalselt tõendatud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte punktis 6 on välja toodud, millistele dokumentidele vastustaja kokkuvõttes tugineb. Distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks oli ka kaebaja varasem käitumine, kus kogu teenistussuhte ajal on kaebaja eiranud ametiasutuse sisereegleid ja tema käitumine on olnud mitmes aspektis ametnikule mittesobiv. Eeltoodule lisandub ka kaebaja hooletu ning puudulik teenistusülesannete täitmine, mis on jätkunud ka pärast distsiplinaarkaristuse määramist. Kaebaja esitas 05.11.2019 tõenditena väljatrükid seonduvalt Päästeameti 02.01.2019 ja 16.01.2019 kirjadega. Nimetatud väljatrükid kajastavad jaanuaris Päästeameti poolt vastustajale ja seejärel kaebajale delegeeritud kirju, millele on käsikirjaliselt kaebaja poolt tehtud erinevaid märkusi. Kaebaja käekiri on kehvasti loetav ning kõigist kaebaja poolt juurde lisatud märkustest ei ole võimalik üheselt aru saada. Esitatud väljatrükid ei tõenda üheselt ja usaldusväärselt seda, et kaebaja on nimetatud kirjadega ametis oleku ajal tegelenud järgmistel põhjustel: kaebaja ei esitanud väljatrükke ega sellele märkustena tehtud infot kordagi vastustajale distsiplinaarmenetluse ajal, mis tähendab, et menetluse ajal ei olnud vastustajal ise võimalik tuvastada ega tugineda asjaoludele, et kaebaja on selliselt neid kirju lahendanud; vastustaja hinnangul ei ole selliselt esitatud tõendid usaldusväärsed, kuivõrd väljatrükke ja sellele käsikirjaliselt märkusi juurde lisada oleks võimalik kaebajal ka kohtumenetluse ajal ning asjaolu, et kaebaja ei viidanud sellistele asjaoludele varem toetab eeltoodud kahtlusi; kaebaja poolt tehtud märkused ei omaks lõpuni tähtsust, kuivõrd vastustajal peab nagunii olema üheselt dokumendiregistrist nähtav millal ja mil viisil on ametnik pöördumistele vastanud. Seda aga ei ole tehtud ning ametnik on sellega eksinud sisereeglite vastu. Lisaks eeltoodule vaidlusaluses

käskkirjas on kirjas: „17.01.2019 laekus Tori Vallavalitsusele Päästeameti poolt kiri, mis on registreeritud nr 9-4/218 all. Kirja sisus soovib Päästeamet informatsiooni valla riskianalüüsi ja plaani kinnitamise kohta, mis pidi olema kinnitatud hiljemalt 01.07.2018. Info eeltoodu kohta pidi Päästeametile laekuma 24.01.2019. Amphorast nähtub, et antud kiri on täitmiseks suunatud ametnikule, kes on antud ülesande märkinud 24.01.2019 täidetuks. Siiski puudub märge või dokument, kas ja mida ametnik Päästeametile vastas. Päästeamet on korranud oma informatsiooni soovi 19.02.2019 kirjaga 9- 4/585, mis on taas suunatud ametnikule täitmiseks ja mille tähtaeg oli 29.03.2019. Antud kuupäevaks on ametnikul nime juures märge, et „ülesanne on lõpetamata.“ Kaebajale suunatud 17.01.2019 kirja sisu on samane 19.02.2019 vallale laekunud pöördumise sisuga. See tähendab, et Päästeameti poolt jaanuaris saadetud kiri ei saanud jaanuaris ega kuni uue pöördumiseni siiski lahendust ning seega on ikkagi küsitav, kas ametnik selle suuliselt tookord lahendas. Kui ametnik lahendas pöördumise suuliselt, siis jääb arusaamatuks, miks Päästeamet pidi samasisulise kirja vallale uuesti saatma. Kaebaja esitatud tõendid ei anna veendumust, et osale kirjadest ta siiski vastas ning kaebaja poolt esitatud tõenditega ei ole võimalik ümber lükata käskkirjas kirjeldatud etteheiteid. Tagantjärgi võib esitada iseenesest igasuguseid dokumente, kuid nende usaldusväärsus ning mõju on minetatud. Kaebaja oleks pidanud need õigeaegselt esitama juba distsiplinaarmenetluses, s.o distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele küsitud selgitustes. Kaebaja seda ei teinud ja kaebaja tuginemine teadmatusele või oskamatusele ei vähenda kaebaja vastutust. Vastustaja möönab, et menetluse algatamise käskkirja sisu on üldsõnaline, kuid see ei vähendanud kaebaja võimalust esitada sisulisi vastuväiteid distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, kus olid etteheited üksikasjalikult välja toodud. Kui kaebaja leiab, et mingi pöördumine on registris temale valesti delegeeritud, siis tuleb see suunata täitmiseks õigele ametnikule, kuid kaebaja ei ole ka seda teinud. Arusaamatuks jääb, miks ka kiri, mille osas kaebaja tunnistab vastamata jätmist, on olnud kaebaja jaoks niivõrd tühine, et sellele vastamata jätta. Haldusorgan on kohustatud vastama kõikidele pöördumistele ning küsimus öörahu kohta puudutab otseselt korrakaitset (tuleneb Korrakaitseseadusest), mistõttu on kummastav, et ametnik ei vaevunud sellele vastama ning on omavoliliselt andnud hinnangu sellele, mis kirjadele peab vastama ja millistele mitte. Kaebaja selgitused nii distsiplinaarmenetluse kui kohtumenetluse ajal annavad ühese ülevaate sellest, et kaebaja on olnud hooletu ning jätnud rida ametniku kohustusi täitmata, põhjendades seda üksnes teadmatusega ning viidates pidevalt vastustaja pahatahtlikkusele. Ometigi näitavad dokumendiregistri väljavõtted selgelt, et kaebaja ise on teenistuskohustuste täitmisel olnud teadlikult hooletu, mistõttu oli karistuse määramine õigustatud ning noomitus on igati proportsionaalne, arvestades rikkumiste laadi ja sisu.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud poolte suulisi selgitusi ning hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas haldusasja pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajale kõige kergema distsiplinaarkaristuse- noomituse- määramine teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest on õiguspärane või mitte. Tori vallavanema 16.04.2019 käskkirjaga algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus seoses teenistusülesannete mittetäitmise ja mittekohase täitmise suhtes. Käskkirja kohaselt ei täida ametnik talle ametijuhendis sätestatud ülesandeid. Teadaolevalt ei ole korrakaitseametnik kõiki talle laekunud avaldusi ja kaebusi dokumendiregistrisse lisanud, korrakaitseametnik ei ole õigeaegselt vastanud dokumendiregistris talle delegeeritud kirjadele või teinud märget

ülesannete täitmise kohta. Samuti on nähtav, et alates teenistusse asumisest kuni tänaseni ei ole korrakaitseametniku poolt algatatud ega läbi viidud ühtegi väärteo- ega järelevalvemenetlust ning sellekohast infot ei ole kantud vastavatesse registritesse, sh dokumendiregistrisse. 22.04.2019 esitas kaebaja oma selgitused distsiplinaarmenetluse algatamisele ning 20.05.2019 vastulause 03.05.2019 koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele. Kohus, analüüsinud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade ning muude kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu, leiab, et vastustaja poolt distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolud on piisavalt tõendatud ning vastustaja seisukohad põhjendatud. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega, mida ei hakka üle kordama. Kohus märgib, et kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja), siis ei pea hakkama neid üle kordama vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vallavanem on vaidlustatud käskkirja tegemisel olnud kallutatud ja toetunud kuulujuttudele/oletustele ning et vastustaja tahe on kaebajat mustata ja iga hinna eest karistada. Selline kaebaja väide on alusetu. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada kaebaja poolt väidetut. Samuti ei nõustu kohus kaebaja väitega, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on üldsõnalised ning nendest ei nähtu konkreetselt, mida kaebaja on rikkunud. Mõlemas eelnimetatud dokumendis on selgelt ja üheselt arusaadavalt lahti kirjutatud asjaolud/rikkumised, tõendid, mida vastustaja distsiplinaarmenetluses on kogunud ja millele tugineb distsiplinaarasja lahendamisel. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja on temaga käitunud pahatahtlikult ja näidanud teda distsiplinaarmenetluses vormistatud dokumentides äärmiselt halvustavalt ning andnud kaebaja suhtes tõendamata oletuslikke hinnanguid. Selline kaebaja väide on asjakohatu ning ei haaku distsiplinaarmenetluses tuvastatuga, sh karistuse valikuga, kuna kaebaja suhtes on vastustaja valinud karistuseks kõige kergema distsiplinaarkaristustestnoomituse. Kaebaja ise tunnistab, et üks vaidlusalustest kirjadest (01.03.2019 nr 9-2698) on jäänud menetlemata. Samas kaks kirja, s.o kirjavahetus Päästeametiga (kirjad 02.01.2019 nr 9-4/19 ja 16.01.2019 nr 9-4/218), on jäänud Amphora dokumendisüsteemis tehtuks/lahendatuks märkimata ning kaebaja ei eita, et ka nende menetlemine ununes. Samas kaebaja väidab, et Päästeameti eelviidatud kirjad on lahendatud suuliselt telefoni teel ning et selle kohta on kaebaja teinud märkmed oma töövihikusse. Kohus märgib, et kaebaja ei ole vastustajale ega ka kohtule esitanud väidetavat töövihikut, mistõttu kaebaja sellekohane väide jääb paljasõnaliseks. Kaebaja poolt kohtule 05.11.2019 tõendina esitatud väljatrükid seonduvalt Päästeameti 02.01.2019 ja 16.01.2019 kirjadega kajastavad jaanuaris Päästeameti poolt vastustajale ja seejärel kaebajale delegeeritud kirju, millele on käsikirjaliselt tehtud erinevaid märkusi. Käekiri on kehvasti loetav ning kõigist kirjadele tehtud märkustest ei ole võimalik üheselt aru saada. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kohtule esitatud väljatrükid (mida vastustajale distsiplinaarmenetluses ei esitatud) ei tõenda usaldusväärselt seda, et kaebaja oleks nimetatud kirjadega oma ametis oleku ajal sisuliselt tegelenud. Isegi kui eeldada, et kaebaja võis Päästeameti pöördumisi suuliselt lahendada, siis oleks ikkagi pidanud seda kajastama ka dokumendiregistris vastava märke tegemisega. Samas ei ole eluliselt usutav, et Päästeamet oleks korduvalt pöördunud vastustaja ja kaebaja poole samasisulise kirjaga (19.02.2019), kui

esmases pöördumises (16.01.2019) kajastatud probleem oleks olnud suuliselt lahendatud, nagu kaebaja seda väidab. 30.10.2019 toimunud kohtuistungil vastustaja esindaja selgitas, et kaebajat süüdistatakse selles, et ta on jätnud dokumendiregistris enamusele kodanikelt laekunud kaebustele vastamata. Lisaks sellele puuduvad ka võimalike väärteomenetluste algatamised/mittealgatamised. 01.03.2019, 02.01.2019 ja 17.01.2019 registreeritud kirjad olid konkreetselt kaebajale tööülesandeks suunatud sekretäri kaudu ning need jäid kaebaja poolt täitmata/lõpetamata. Samas ei olnud kaebaja vastuskirja ega märget, et need oleksid suuliselt lahendatud. Kaebaja kinnitas, et see kiri, mis on Amphoras registreeritud 01.03.2019 on kindlasti vastamata, kuid Päästeameti kirjad, mis on registreeritud 02.01.2019 ja 17.01.2019, on suuliselt lahendatud. Kaebaja väitis, et suulise lahendamise kohta tegi ta märke oma töövihikusse. Töövihikut tal kohtus kaasas ei olnud. Kaebaja väitis, et enamiku märkmeid on ta ära visanud. Kaebaja väitel ta kirjade suulise lahendamise märkeid dokumendiregistrisse ei ole teinud. Kaebaja väitis 02.01.2019 ja 17.01.2019 registreeritud kirjade osas, et tal peaks olema alles e-kirja väljatrükk, kus ta on käsitsi peale kirjutanud, et on helistanud isikule. Vastustaja esindaja selgitas istungil, et kui Amphorast nähtub, et mingile kirjale on jäetud vastamata, siis punasega tehakse märge selle kohta ning siis hakatakse seda kontrollima või on kodanik pöördunud, kellele ei ole vastatud ning kes ootab vastust. Kohtuistungi lõpus kaebaja kinnitas kohtule, et tema töövihikus on olemas märked selle kohta, et kahele Päästeameti kirjale, mis on registreeritud 02.01.2019 ja 17.01.2019, on ta suuliselt vastanud. Seejärel taotles kaebaja kohtult aega täiendavate tõendite esitamiseks (meili väljatrükk, mis puudutab 02.01.2019 ja 16.01.2019 registreeritud kirjade suulist lahendamist). 05.11.2019 esitas kaebaja täiendavalt kaks Päästeameti kirja (02.01.2019 ja 16.01.2019), millele on käega tehtud ja raskesti loetavad kirjed, mille sisu on kohati ebaselge. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja esitatud tõendid ei veena, et osale kirjadest oli vastatud ning nende täiendavate tõenditega ei ole ümber lükatud vastustaja poolt tuvastatud asjaolud. Samuti märgib kohus, et kaebaja poolt mainitud töövihikut, milles olid väidetavalt märked suulise lahendamise kohta, kohtule ei ole esitatud. Töövihikut ei esitatud ka distsiplinaarmenetluse käigus vastustajale. Kohus nõustub vastustajaga, et oluline antud vaidluses on see, et kaebuste/avalduste lahendamise kohta oleks pidanud tegema vastava märke dokumendiregistris Amphora vm registrites. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei teinud märkeid vastavasse registrisse kaebuste/avalduste lahendamise või lahendamata jätmise kohta. Vastustaja on õigesti välja toonud, et eluliselt ei ole usutav, et kui kaebaja lahendas pöördumised suuliselt, siis mis põhjusel pidi Päästeamet oma jaanuarikuu kirja kordama veebruaris (19.02.2019 kiri nr 9-4/585). Antud asjas puudub märge või dokument, millest võiks järeldada, kas ja mida kaebaja Päästeametile vastas. Vastustaja on õigesti märkinud, et haldusorgan on kohustatud vastama kõikidele pöördumistele ning menetluse käik/lahendus tuleb kajastada dokumendisüsteemis Amphora (nt menetletud või menetlemisel), et seda oleks vajadusel võimalik kontrollida. Distsiplinaarmenetluse käigus on kaebajale võimaldatud esitada oma seisukohad nii distsiplinaarmenetluse algatamise kui ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte suhtes, mida kaebaja ka tegi. Seega kaebaja suhtes ei ole ärakuulamisõigust rikutud. Samuti ei ole vastustaja rikkunud põhjendamiskohustust. Vastustaja põhjendused on toodud nii distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kui ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas. Kohus käesolevas haldusasjas ei ole tuvastanud vastustaja poolt menetlusnormide rikkumist kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisel.

Kohus kokkuvõtvalt asub seisukohale, et vaidlustatud käskkiri, millega kaebajale määrati kõige kergem distsiplinaarkaristus- noomitus, on piisavalt põhjendatud, kaalutletud ja proportsionaalne, seega õiguspärane, mille tühistamiseks puudub alus. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.