Otsuse avalikult teatavaks 31.12.2019, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-19-981
Haldusasi
X.X.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 24.04.2019 korralduse nr 558-k „Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 10.01.2019 Xxxxxxxxx kinnistule üksikelamu püstitamiseks väljastatud projekteerimistingimuste kehtetuks tunnistamise nõudes esitatud vaide läbivaatamine“ tühistamiseks.
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: X.X. Kaebaja esindaja: vandeadvokaat Raul Keba Vastustaja: Tallinna linn Kolmas isik 1: Y.Y. Kolmas isik 2: W.W. Kolmandate isikute esindajad v.adv Maria MägiRohtmets ja v.adv Eeva Mägi
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X.a kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.01.2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse
esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.08.01.2019 väljastas Tallinna Linnaplaneerimise Amet (edaspidi projekteerimistingimused elamu püstitamiseks (tl 13-16p; edaspidi ka PT).
ka
amet)
2.30.01.2019 esitasid kolmandad isikud Y.Y. ja W.W. vaide (tl 17-17), milles palusid tunnistada PT kehtetuks, kuna kaebaja ei ole saanud kinnistu kaasomanikelt nõusolekut elamu püstitamiseks. 24.04.2019 korraldusega nr 558-k (tl 22-23p; edaspidi ka vaidlustatud korraldus) rahuldas Tallinna Linnavalitsus A. ja W.W.i vaide ning tunnistas PT kehtetuks.
3.24.05.2019 esitas X.X. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 24.04.2019 korralduse nr 558-k „Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 10.01.2019 Xxxxxxxxx kinnistule üksikelamu püstitamiseks väljastatud projekteerimistingimuste kehtetuks tunnistamise nõudes esitatud vaide läbivaatamine“ tühistamiseks. 27.05.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 18.11.2019 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu, samuti on kaebaja arvates rikutud menetlusõiguse norme ja vastustaja on vaideotsuses asunud lahendama Xxxxxxxxx kinnistu kaasomanike vahelisi eraõiguslike vaidlusi, mis ei kuulu haldusorgani pädevusse. Kaebaja põhjendab oma kaebust järgnevaga:
4.1.Projekteerimistingimused on õiguspärased Vaidlustatud korraldusest nähtub, et vastustaja kaalus PT menetluses PlanS §125 lg 5 kohaldamise võimalikkust ning kaasas ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 31 lg 3 kohaselt menetlusse kinnistu kaasomanikud. Amet kontrollis enne PT väljastamist, kas esineb mõni EhS §-s 32 sätestatud alus PT väljastamisest keeldumiseks. Amet kaalus kaebaja arvates põhjalikult, kas kavandatav ehitis võiks riivata ülemäära kolmandate isikute õigusi ning jõudis õiguspärasele seisukohale, et PT väljastamine kolmandate isikute õigusi ei riku. PT väljastamisel arvestati asjaoluga, et Xxxxxxxxx kinnistu on piisavalt suur, et see vajadusel kaheks eraldi kinnistuks jagada. Kavandatav ehitis ei hakka segama kinnistu jagamist ega riiva seejuures kaasomanike õigusi. Olenemata asjaolust, et kaasomanikud ei nõustunud põhimõtteliselt kinnistule uue hoone kavandamisega, ei välista see kaebaja hinnangul PT väljastamist, kuivõrd kohaliku omavalitsuse ülesanne ei ole lahendada kaasomanike vahelisi tsiviilvaidlusi.
4.2.Projekteerimistingimused ei riku kolmandate isikute õigusi PT-s on eraldi rõhutatud, et amet saab anda hinnangu uue üksikelamu paigutuse ja arhitektuurse lahenduse osas täiendava eskiisi esitamisel. Projekteerimistingimuste juurde lisatud eskiisi mitte aluseks võtta esitatud kujul. Amet saab anda hinnangu asendiplaanilise paigutuse osas eskiisi esitamisel, kus on juures dendroloogiline hinnang. Seega sõltub uue üksikelamu paigutus kinnistul olevast hoonestusest, naaberhoonetest ning kõrghaljastusest. PT kohaselt tuleb eskiisi koostamisel teha koostööd kinnistu kaasomanikega, linnaosavalitsuse ja piirinaabritega.
Eeltoodust nähtub, et PT-ga ei ole kindlalt ära määratud uue hoone asukoht, vaid selleks tuleb koostada eskiis tehes koostööd muuhulgas kinnistu kaasomanikega. Vastustaja on ise vaidlustatud korralduse punktis 5 märkinud, et nõustub ameti ja kaebajaga, et kohalik omavalitsus ei saa sekkuda omanike vahelistesse tsiviilvaidlustesse, kuid just sedasama on vastustaja teinud. Lisaks on vastustaja korralduses selgitanud, et projekteerimistingimuste väljastamisel lähtub pädev asutus eelkõige planeerimist ja ehitamist puudutavatest normidest. Asjaolu, kas projekteerimistingimuste või ka ehitusloa taotlejal on olemas ehitamiseks vajalikud asjaõigused, ei oma projekteerimistingimuste väljastamisel tähtsust ega anna alust keelduda taotletud haldusakti väljastamisest. EhS § 32 p 5 kohaselt keeldub pädev asutus projekteerimistingimuste andmisest, kui projekteerimistingimuste alusel kavandatav ehitis võib ülemäära riivata kolmanda isiku õigusi. Arvestades, et PT-s ei ole kavandatava hoone asukohta (ega ka arhitektuurset lahendust) kindlaks määratud, jääb arusaamatuks, kuidas on vastustaja kindel, et PT igal juhul kolmandate isikute avalik-õiguslikke subjektiivseid õigusi ülemäära riivab. Kaebaja on seisukohal, et praktikas ei ole täiendavat ehitusõigust reeglina võimalik kaasomanike vahel proportsionaalselt nende omandiosaga jagada. Nagu vastustaja ise märgib, ei võimalda Nõmme linnaosa üldplaneering kinnistule kolme elamu kavandamist, seega tuleb kaasomanike vahelised suhted lahendada kompensatsiooni maksmisega või muul moel. Selliste küsimuste lahendamine ei kuulu aga kohaliku omavalitsuse otsustuspädevuse hulka. Kaebaja on seisukohal, et ka antud juhul tuleb kaebajal ja kolmandatel isikutel kokkuvõttes kokku leppida täiendava ehitusõiguse kompenseerimises vastavalt isiku poolt, kes sellist ehitusõigust ellu viib. Kokkuleppe mittesaavutamisel on põhimõtteliselt võimalik ka kaasomand lõpetada. Kõik see aga ei tohiks olla määrava tähtsusega projekteerimistingimuste väljastamisel.
4.3.Vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja põhjendamata Projekteerimistingimuste väljastamisel on amet korrektselt vastavad alused välja toonud, kuid vaidlustatud korralduses on puudulikud nii faktiline kui ka õiguslik alus. Sisuliselt ainukese rikkumisena heidab vastustaja ette, et PT väljaandmisel ei ole amet järginud võrdse kohtlemise printsiipi (HMS § 4 lg 2). Kaebaja on seisukohal, et planeerimis- ja ehitusõiguses ei ole klassikalise võrdse kohtlemise printsiibi kohaldamine reeglina võimalik, kuivõrd krundi ehitusõigust mõjutavad mitmed kitsendused ning tehnilised nüansid. Nõmme linnaosa üldplaneering ei võimalda kinnistule kolme elamu kavandamist, seega tuleb kaasomanike vahelised suhted lahendada teisel moel. Juhul, kui vastustaja pidas asja otsustamisel oluliseks tagada poolte võrdne kohtlemine, oleks ta uurimispõhimõttest tulenevalt pidanud välja selgitama, kas kaebaja ja kolmandate isikute vahel on võimalikust kompensatsioonist juttu olnud. Vastustaja ei ole vaatamata vaidemenetluses toimunud ärakuulamisele kaebajalt selle kohta midagi uurinud ning kaebaja, kes igapäevaselt vaidemenetlustega ei tegele, ei osanud ka ise selle kohta selgitusi anda (tl 24 ja selle pöördel). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb isikule enne haldusakti andmist anda võimalus esitada enda seisukoht haldusorgani väidetele (eelnõule). Antud juhul tutvustati kaebajale 02.04.2019 kolmandate isikute vaiet ning ameti seisukohta, mille kohaselt on PT väljastamine õiguspärane. Kaebajal ei olnud teavet ega võimalust esitada vastuväiteid vastustaja seisukohale, mis kokkuvõttes on kaebaja jaoks üllatav. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on vaidlustatud korralduse andmisel lähtunud valest eeldusest - hoone asukoht on PT-s määratud - ning asunud lahendama kaasomanike vahelisi
tsiviilõiguslikke suhteid (ehitusõiguse kompenseerimine kaasomanikele), mis ei ole PT väljastamise eesmärk. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja põhjendamata ning rikub kaebaja omandiõigust.
4.4.Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1008 eurot ja riigilõiv summas 15 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 25 ja 102104).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja põhjendatud ning vastustaja on seisukohal, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Vastustaja põhistab oma seisukohta alljärgnevaga.
5.1.Projekteerimistingimused evivad õigussuhteid kujundavat toimet Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu ei saaks PT kolmandate isikute õigusi rikkuda. Vastavalt ehitusseadustiku seletuskirjale (Ehitusseadustiku eelnõu (555 SE) seletuskiri on leitav Riigikogu veebist (https://www.riigikogu.ee/download/7ff294a0-c218-4d9e-a52b58b398b03f6f lk 47) on projekteerimistingimused ehitusloa suhtes eelhaldusaktiks, millega ehitusluba andev asutus määratleb siduvalt ära ehitise ehituslikud, arhitektuurilised jms tingimused. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 on kehtiva haldusakti (HMS § 52 lg 2 kohaselt ka eelhaldusakti) resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud asjas nr 3-3-1-50-09 (p 13), et täitmiseks kohustuslik on ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on järelikult vajalik selle kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2). Ka HMS seletuskirjas (Haldusmenetluse seaduse eelnõu (456 SE) seletuskiri on leitav Riigikogu veebist (https://www.riigikogu.ee/download/06ac1315-d520-3b73-87593e34e2d7dd02 lk 51) selgitatakse eelhaldusakti kohta järgmist: „Sellisest eelotsustusest ei teki menetlusosalistele veel mingisuguseid õigusi ega kohustusi, kuid pärastises otsuses haldusakti andmise kohta ei või haldusorgan eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. /---/. Ühtlasi välistab see lõpliku haldusakti vaidlustamise eelhaldusaktiga tuvastatud asjaolude ümberlükkamisega, kui eelhaldusakti vaidlustamise võimalused on ammendunud. See on taotluslik, sest üksikküsimuste lahutatud menetlemine ongi eelhaldusakti eesmärk. Kui pärast eelhaldusakti vaidlustamise tähtaega lubada veel diskussiooni eelhaldusaktiga tuvastatud asjaolude üle, puuduks eelhaldusaktil mõte.“ Eeltoodust järeldub, et PT-ga kindlaks määratud tingimused on asjaosalistele siduvad, mistõttu saavad need evida vahetut negatiivset mõju kolmandate isikute subjektiivsetele õigustele.
5.2.PT-s määratavad tingimused on olemuselt avalik-õiguslikud Tallinna linn ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, nagu oleks vastustaja asunud vaidlustatud korraldusega lahendama kaasomanike eraõiguslikke vaidlusi. Vastavalt PlanS § 125 lõikele 6 määrab kohaliku omavalitsuse üksus detailplaneeringu koostamise kohustusest erandi tegemise korral EhS § 26 lõikes 4 nimetatud tingimused, milleks on muuhulgas hoone või olulise rajatise kasutamise otstarve; suurim lubatud arv maa-alal; asukoht; lubatud suurim ehitisealune pind; kõrgus jne. Vastustaja nendib, et loetletud tingimused lähtuvad avaliku õiguse normidest ning kujundavad isikute õigussuhteid ruumilist planeerimist ja ehitust korraldava haldusorganiga, olles seega avalik-õiguslikud. Käesoleval juhul annaks PT kehtiva haldusaktina kaebajale aluse nõuda, et TLPA lubaks tal kavandada enda ainukasutuses olevale kinnistu osale uue, kuni 126 m2 ehitisealuse pinnaga
elamu. Kinnistule lubatav maksimaalne ehitusõigus on piiratud Tallinna Linnavolikogu 04.05.2017 otsusega nr 47 vastu võetud Nõmme linnaosa üldplaneeringu (edaspidi ka NÜP) tingimustega. (Vastavalt NÜP tekstilise osa punktis 4.1 esitatud tabelile võib pereelamute alal olla üle 3000 m2 suuruse krundi suurim lubatud täisehitusprotsent 11 (suurim lubatud hoonealune pind 3028 m2 suuruse krundi puhul seega 333 m2 (PT-s märgitud krundi suuruseks 3013 m2 ja suurimaks lubatud hoonealuseks pinnaks 330 m2).) Seega pani TLPA end PT väljastamisega olukorda, kus tal ei ole võimalik anda kolmandatele isikutele kaebajaga võrreldavas mahus ehitusõigust. Seetõttu tuli vastustajal möönda, et PT väljastamisega rikkus Tallinna linn kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Vastustaja selgitab, et lisaks avalikule huvile säilitada ja kujundada piirkonnas teatud kriteeriumitele vastavat ühtset miljööd, kaitsevad linna üldplaneeringutes sätestatud maksimaalsed ehitusõiguse määrad enamikul juhtudel (kui olemasolev ehitusmaht on lubatavast maksimumist väiksem) ka piirkonna kinnistuomanike huve laiendada vajadusel oma elamispinda või muud hoonestust. Tegemist on isiku subjektiivse avaliku õigusega, millele tuginedes saab isik nõuda linnalt täiendava ehitusõiguse võimaldamist.
5.3.Vaidlustatud korraldus on küllaldaselt põhjendatud Vastustaja märgib, et vaidlustatud korraldus on antud Tallinna Linnavalitsuse poolt vaidemenetluse tulemusena. Nähtuvalt HMS §-dest 71 - 73 ja 83 on vaidemenetlus haldusmenetluse etapp, kus haldusorgan ise või haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostav (kõrgemalseisev) haldusorgan kontrollib isiku taotluse alusel haldusakti või toimingu õiguspärasust ja otstarbekust. Käesoleval juhul kontrollis Tallinna Linnavalitsus TLPA poolt väljastatud PT õiguspärasust kolmandate isikute poolt esitatud vaide alusel ja vaidemenetluses toodud argumentide ulatuses. Kontrollimisel leidis kinnitust, et PT lubas püstitada kinnistu X.X.i ainukasutuses olevale osale täiendava hoone ehitusaluse pinnaga kuni 126 m2; kuivõrd PT kohaselt oli kinnistu suurimaks lubatud hoonetealuseks pinnaks kuni 330 m2 ning juba olemasolevate hoonete ehitistealune pind oli kokku 204 m2, tuli vastustajal tunnistada, et seega kujutas PT endast TLPA poolset otsustust, millega võimaldatakse ühel kaasomanikul ära kasutada praktiliselt kogu kinnistule võimaldatav täiendav ehitusmaht ning selle tulemusel jäävad teised kaasomanikud ilma võimalusest kavandada tulevikus oma ainukasutuses olevale osale võrreldavat ehitusmahtu. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-72-13 (p 21) märkinud, et juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga. Kuna PT-s ei olnud täiendava ehitusõiguse ebavõrdset jaotust põhjendatud (ega üldse käsitletud), pidi vastustaja möönma, et PT väljastamisel on tehtud oluline kaalutlusviga, mille tulemusel on väljastatud õigusvastane haldusakt. Seetõttu tunnistas vastustaja HMS § 85 p 1 alusel PT kehtetuks. Vastustaja selgitas vaidlustatud korralduses, et HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Üheks kesksemaks õiguse üldpõhimõtteks, mida ei tohi kaalutlusõiguse teostamisel tähelepanuta jätta, on võrdse kohtlemise printsiip (põhiseaduse § 12). Vastustaja selgitas, et planeerimis- ja ehitusõiguses tuleb sellest lähtuvalt käsitleda võrreldavas positsioonis olevate isikute (sh kaasomanike ja naabrite) huve üldjuhul võrdset kaalu omavana, järeldades sellest ühtlasi, et kaasomandis oleva kinnistu võimalik täiendav ehitusõigus tuleb jagada kaasomanike vahel proportsionaalselt nende omandiosaga.
5.4.Võrdse kohtlemise põhimõte on kohaldatav ka planeerimis- ja ehitusõiguses Vastustaja ei saa nõustuda kaebuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei ole võrdse kohtlemise printsiibi kohaldamine planeerimis- ja ehitusõiguses reeglina võimalik.
Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt möönab vastustaja, et teatud juhtudel võib täiendava ehitusõiguse ebavõrdne jaotamine olla erandina objektiivselt põhjendatud (näiteks juhul, kui ühe kaasomaniku ainukasutuses olev krundi osa paikneb valdavalt ehituskeelualas). Üldjuhul tuleb aga siiski lähtuda eeldusest, et ehitusõigus jaotub kaasomanike vahel võrdeliselt nende omandiosaga. Siinkohal tuleb märkida, et käesoleval juhul on võimalik täiendav ehitusõigus seotud küll krundi ja selle suurusega, kuid see võib olla määratletud ka muul viisil, näiteks kvartali maksimaalse täisehituse või hoonestustihedusena. Igal juhul peab vastustaja õiglaseks ja otstarbekaks lähenemist, mille kohaselt jaotub võimalik ehitusõigus kõigi seda kasutama õigustatud isikute vahel proportsionaalselt ning erandeid tehakse vaid põhjendatud juhtudel, eelkõige kui mõni õigustatud isik on oma osa vastavast ehitusõigusest loovutanud teisele, või kui ehitusõiguse ebavõrdne jaotus on tingitud objektiivsetest asjaoludest, mis piiravad ehitusõiguse kasutamist mõne õigustatud isiku poolt. Sellest põhimõttest on vastustaja juhindunud ka nt A. Lauteri tn 3 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu koostamisel. Detailplaneeringu vastuvõtmise korralduse seletuskirjas (Korralduse tekst koos seletuskirjaga on leitav Tallinna Linnavalitsuse veebist (http://www.tallinnlv.ee/lvistung/bin/docview1.asp?docid=149498 vt lk 2) on märgitud: „A. Lauteri tn 3 krundile ehitusõiguse kavandamisel on lähtutud sellest, et kõikidel Maakri kõrghoonete piirkonna 4. kvartalis (Kuke, Lennuki, Maakri ja A. Lauteri tänavaga piiratud kvartal) asuvatel kruntidel oleks võimalik kasutada teemaplaneeringu tingimustele vastavat ehitusõigust, mille nad kokkuleppe saavutamisel võivad loovutada A. Lauteri tn 3 kinnistu hoonestamiseks.“ Isikute õiguste ja piirangute võrdset jaotamist huvide kollisiooni olukorras toetab ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2017 määrus asjas nr 3-17-849, mille kohus märkis: „Üldjuhul tuleb naabrite huve pidada võrdset kaalu omavaks ning seetõttu on õigustatud – kui kinnistute kujust ja paiknemisest või muudest üksikjuhtumi asjaoludest ei tulene teisiti – lähtumine tingimusest, et tuleohtlikest materjalidest ehitiste püstitamine ei ole lubatud lähemale kui 4 m kaugusele kinnistu piirist, kui naaberkinnistu omanik ei ole andnud nõusolekut ehitise püstitamiseks lähemale.“ (p 11). Samas määruses (p 12) toonitas kohus, et huvide kaalukuse hindamisel ei oma tähtsust põhimõte, mille kohaselt tuleks eelistada selle naabri huve, kes avaldab esimesena soovi ehitada.
5.5.Vaidemenetluses olid kaebaja õigused tagatud Kaebuses märgitu kohaselt on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb isikule enne haldusakti andmist anda võimalus esitada enda seisukoht haldusorgani väidetele (eelnõule). Antud juhul tutvustati kaebajale 02.04.2019 kolmandate isikute vaiet ning ameti seisukohta, mille kohaselt on PT väljastamine õiguspärane. Kaebaja väidab, et tal ei olnud teavet ega võimalust esitada vastuväiteid vastustaja seisukohale, mis kokkuvõttes oli kaebaja jaoks üllatav. Vastustaja hinnangul on osundatud väide eksitav. Esiteks tuleb täpsustada, et vaidlustatud haldusakti ei antud mitte haldusakti kehtetuks tunnistamise menetluse, vaid vaidemenetluse tulemusel. Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-30-09 (p 14) selgitanud, et sisuliselt toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. „Vaidemenetluses ei pea haldusorgan erinevalt haldusakti kehtetuks tunnistamisest HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega.“ Lisaks viitab vastustaja Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-52-13 (p 34) kus selgitati, et isik saab ärakuulamisõigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik
tutvuda just akti projektiga. Vastustaja märgib siinkohal, et kuna vaidemenetluse kestus on ajaliselt limiteeritud, siis ei ole vaideotsuse eelnõu lõplikus mahus tutvustamine üldjuhul ka praktiliselt võimalik. Samuti vaidleb vastustaja vastu kaebaja väitele, nagu poleks talle ärakuulamisel tutvustatud vaidemenetluse eeldatavat tulemust. Kaebaja ärakuulamisel tutvustati talle kolmandate isikute täpsustatud seisukohti (vt tl 24 ja selle pöördel), kus muuhulgas sisaldus järgmine lõik: „Vaide esitajad osundavad ühtlasi, et juhtisid juba oma 16.10.2018 kirjas TLPA tähelepanu asjaolule, et uue üksikelamu püstitamisel muudetaks antud kinnisasja oluliselt: muutuks nii kinnisasja välimus, kasutusmaht kui ka majandamine. Sellega kasutaks kaasomanik X.X. ära kogu kinnistule võimaldatava täiendava ehitusmahu, mis tähendab, et vaide esitajatel poleks võimalik oma ainukasutuses olevale osale samasugust ehitusmahtu kavandada.“ Vastustaja kinnitab, et ärakuulamisel juhiti kaebaja tähelepanu osundatud argumendile ja selgitati, et tegemist on olulise aspektiga, mis annab aluse PT kehtetuks tunnistada. Asjaolu, et kaebaja oli teadlik vaidemenetluse võimalikust tulemusest, kinnitab muuhulgas kaebaja 5. aprilli 2019 e-kiri (vt tl 82p), millest nähtub, et kaebaja pidas vajalikuks kaasata vastuse koostamisse advokaadi.
5.6.Ka muud kaebuse argumendid ei kõiguta vaidlustatud korralduse järeldusi Kaebuses esitatud väide, mille kohaselt ei ole PT-s määratud kavandatava elamu täpset asukohta, vaid see selgub alles peale eskiisi esitamist (mille koostamisel tuleb teha koostööd ka kaasomanikega ning arvestada dendroloogilise hinnangu tulemustega), ei ole asjakohane, kuna vaidluse all ei ole mitte hoone täpsema paigutusega seotud küsimused, vaid ameti põhimõtteline otsus lubada ühel kaasomanikul kavandada oma ainukasutuses olevale kinnistu osale hoone, mis kasutab ära praktiliselt kogu krundile võimaldatava täiendava ehitusmahu. Võimalus, et PT-s sätestatu (nt dendroloogilise hinnanguga arvestamise nõue) tooks kaasa PT-s lubatava ehitusõiguse märgatava vähenemise on hüpoteetiline ning äärmiselt vähetõenäoline. Kaebuses märgitu kohaselt arvestas amet PT väljastamisel muuhulgas asjaoluga, et kinnistu suurus võimaldab selle vajadusel kaheks eraldi kinnistuks jagada. Vastustaja toonitab, et nimelt sellest loogikast lähtuvalt – käsitledes kasutuskorraga jagatud kinnistut võimalikult sarnasena eraldi kruntidega – poleks amet tohtinud anda kaebajale kogu kinnistule mõeldud ehitusõigust, vaid üksnes tema omandiosale vastavat osa sellest (ehk ehitusõiguse kuni 63 m2 ehitusaluse pinnaga elamu püstitamiseks). Kaebaja osundab, et NÜP ei võimalda kinnistule kolme elamu kavandamist, ja seega tuleb kaasomanike vahelised suhted lahendada kompensatsiooni maksmisega või muul moel. Vastustaja möönab, et NÜP piirab ka krundile lubatud elamute (põhihoonete) arvu. Tegemist on asjaoluga, mis oleks võinud põhimõtteliselt anda samuti aluse PT kehtetuks tunnistada kui kolmandad isikud oleksid vaidemenetluses selle esile toonud. Samas selgitab vastustaja, et täiendavat ehitusõigust ei pea realiseerima tingimata uue elamu püstitamisega – see võib toimuda ka olemasoleva hoone laiendamise teel. Märkides, et antud juhul tuleb kaebajal ja kolmandatel isikutel kokkuvõttes kokku leppida täiendava ehitusõiguse kompenseerimises vastavalt isiku poolt, kes sellist ehitusõigust ellu viib, möönab kaebaja Tallinna linna hinnangul ka ise kolmandate isikute õiguste riivet.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
6.Kolmandad isikud ei nõustu kaebusega ja leiavad, et see tuleb jätta täielikult rahuldamata, sest Tallinna linna korraldus ei ole õigusvastane, põhjendamata ja ei riku kaebaja omandiõigust.
6.1.Ebaõige on kaebaja seisukoht justkui ei mõjutaks projekteerimistingimused kuidagi kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ja ei omaks ehitusõiguslikult mitte mingisugust tähendust. Kolmandad isikud rõhutavad, et haldusõigust ei saa sisustada pelgalt läbi formaalsuste, vaid ka haldusõiguse norme tuleb sisustada läbi tegeliku elu ja hinnata selle mõju isikutele, keda see otseselt puudutab, seda on Tallinna linn ka Xxxxxxxxx projekteerimistingimusi kehtetuks tunnistades ja oma diskretsiooniõigust rakendades korrektselt teinud. Kolmandad isikud nõustuvad siinjuures vastustaja korralduses tooduga, et „projekteerimistingimused on käsitletavad reguleeriva iseloomuga eelhaldusaktina ehitusloale, kuna sellega määratakse õiguslikult siduvalt kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest. Nimetatud tingimused käsitlevad krundi avalik-õiguslikke kasutustingimusi, sh potentsiaalset ehitusõigust ning mõjutavad sellisena ka kinnistu kaasomanike subjektiivseid õigusi“.
6.2.Kolmandad isikud rõhutavad, et projekteerimistingimused mõjutavad otseselt nende õigust seeläbi, et projekteerimistingimuste kohaselt on Xxxxxxxxx kinnistu suurim lubatud hoonete ehitusalane pindala kokku 330 m2, kinnistul olemasolevate hoonete ehitusalane pindala on kokku 204 m2. Seega, kui lubada kinnistule püstitada hoone ehitusaluse pindalaga kuni 126 m2, siis tekiks olukord, kus üks kaasomanik on ainuisikuliselt kasutanud ära kogu kinnistule lubatava täiendava ehitusmahu, mis piiraks oluliselt teise kaasomaniku omandiõigust. Seega on Tallinna linn oma korralduses õigesti leidnud, et „TLPA otsus võimaldaks ühel kaasomanikul ära kasutada kogu PT kohaselt kinnistule võimaldatav täiendav ehitusmaht, mille tõttu jääksid kolmandad isikud ilma võimalusest kavandada tulevikus oma ainukasutuses olevale osale võrreldavat ehitusmahtu“.
6.3.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja põhjendamata, sest Tallinna linn on rikkunud HMS §-i 56 ja ei ole märkinud korralduses faktilist ja õiguslikku alust. Vastupidiselt kaebajale, on kolmandad isikud seisukohal, et vaidlusaluses korralduses on selgelt ja üheselt välja toodud kõik faktilised asjaolud ja ka õiguslikud alused ja põhjendused, millele tuginedes ja millest tulenevalt on Tallinna linn oma otsuse teinud.
6.4.Kolmandad isikud juhivad täiendavalt kohtu tähelepanu asjaolule, et Nõmme linnaosa üldplaneering ei ole praeguse hetke seisuga kehtestatud, vaid on vastu võetud 01.06.2017. Oma 10.01.2019 vastuses märgib TLPA, et „Rõhutame, et kohalik omavalitsus ei sekku omanike vahelistesse tsiviilvaidlustesse, vaid kaalub projekteerimistingimuste menetluses, kas on võimalik PlanS § 125 lg 5 kohaldamine ning annab EhS §-ls 26 sätestatud tingimused. EhS § 31 lg 3 kohaselt kaasab amet projekteerimistingimuste menetlusse kinnisasja omanikud“ (vt tl 96 ja selle pöördel TLPA 10.01.2019 vastus). PlanS § 125 lg 5 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib lubada detailplaneeringu koostamise kohustuse korral detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada projekteerimistingimuste alusel olemasoleva hoonestuse vahele jäävale kinnisasjale ühe hoone ja seda teenindavad rajatised, kui: 1) ehitis sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda, arvestades sealhulgas piirkonna hoonestuslaadi; 2) üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused, sealhulgas projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused, ning ehitise püstitamine või laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus määratud muude tingimustega. Tulenevalt asjaolust, et Nõmme linnaosa üldplaneering ei ole kehtestatud, ei saa TLPA antud olukorras väljastada projekteerimistingimusi detailplaneeringut koostamata. Seega on kolmandad isikud olnud läbivalt õigel seisukohal, et xxxxxxx projekteerimistingimuste väljastamiseks vajalikud tingimused ei tulene kehtivast haldusaktist ning Xxxxxxxxx projekteerimistingimused tuleb tunnistada kehtetuks, sest TLPA on projekteerimistingimusi väljastades läinud vastuollu HMS §-s 4 ja §-s 5 sätestatud eesmärkidega, sest on jätnud tähelepanuta valdkonda reguleerivad õigusaktides toodud erinõuded.
6.5.Kokkuvõttes on kolmandad isikud seisukohal, et Tallinna linna korraldus, millega tunnistati kehtetuks Xxxxxxxxx projekteerimistingimused on õige ja õiguspärane ning ei riku kuidagi kaebaja omandiõigust. Küll aga oli seadusega vastuolus ja kolmandate isikute õigusi rikkuv TLPA korraldus väljastada Xxxxxxxxx täiendava hoone püstitamiseks projekteerimistingimused.
6.6.Eeltoodust tulenevalt paluvad kolmandad isikud Tallinna Halduskohtul jätta X.X.a kaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kaebaja kanda.
6.7.Kolmas isik toob välja, et menetluskulude kandmise tõendamiseks on kaebaja esitanud oma 06.12.2019 menetlusdokumendi lisana arve OÜ-le Everent. Kolmandate isikute hinnangul ei ole kaebajal endal menetluskulusid tekkinud ega ole ka tõendatud, et kaebaja on menetluskulusid kandnud. Äriregistris sellist äriühingut nagu Everent OÜ ei eksisteeri. Tulenevalt asjaolust, et kaebaja ei ole suutnud tõendada, et tal on reaalselt tekkinud kohustus kanda menetluskulusid summas 1008 eurot, paluvad kolmandad isikud jätta kaebaja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise rahuldamata, sest kaebaja ei ole menetluskulusid kandnud. Juhul kui kohus leiab, et kaebajal on menetluskulud tekkinud, leiavad kolmandad isikud, et kaebaja menetluskulud on ülepaisutatud ja ei ole eluliselt usutav, et kaebajal kulus taolise kaebuse tegemiseks 6 tundi. Kaebuse näol on tegemist samasisulise asjaga, mida kaebaja on varasemalt esitanud Tallinna linnaplaneerimise ametile ja Tallinna linnavalitsusele. Sellest tulenevalt paluvad kolmandad isikud kohtul kaebaja menetluskulude suurust vähendada.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on kindlaks teinud järgmised käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:
7.1.Xxxxxxxxx kinnisasi (edaspidi ka kinnistu) paikneb Tallinnas, Nõmme linnaosas, Männiku asumis. Kinnistu suurus on 3028 m2 (vt kinnistusraamat). Kinnistu on kaasomandis: 1⁄2 omanik on X.X. (edaspidi ka kaebaja) ja 1⁄2 ühisomanikud on Y.Y. ja W.W. (edaspidi ka kolmandad isikud). Kinnistu suhtes on sõlmitud notariaalne kasutuskorra kokkulepe (tl 5-12p) ning selle kohta on tehtud märge kinnistusraamatusse.
7.2.28.08.2018 esitas kaebaja Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (edaspidi ka TLPA või amet) ehitisregistri kaudu projekteerimistingimuste taotluse 126 m2 suuruse ehitusaluse pinnaga hoone püstitamiseks kaebaja ainuvalduses ja -kasutuses olevale kinnistu osale (tl 48- 56). Amet kaasas taotluse menetlusse muuhulgas kolmandad isikud, kes avaldasid vastuseisu neile tutvumiseks saadetud projekteerimistingimuste eelnõule (tl 66-67).
7.3.08.01.2019 väljastas amet PlanS § 125 lg 5, EhS § 26 lg 4 ja Tallinna Linnavolikogu 06.09.2012 määrusega nr 21 kehtestatud Tallinna linna ehitusmääruse § 31 ja Tallinna Linnvolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneeringu alusel projekteerimistingimused elamu püstitamiseks (tl 13-16; edaspidi ka PT).
7.4.30.01.2019 esitasid kolmandad isikud vaide (tl 17-19), milles palusid tunnistada PT kehtetuks, kuna kaebaja ei ole saanud kinnistu kaasomanikelt nõusolekut elamu püstitamiseks.
7.5.Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et vaidemenetluse käigus kuulas vastustaja ära vaidluse mõlemad osapooled. Vaidlust ei ole, et 27.03.2019 toimunud ärakuulamise tulemusena täpsustasid kolmandad isikud vaide põhjendusi. Kaebajale tutvustati 02.04.2019 toimunud ärakuulamisel vaide esitajate täpsustatud argumente (vt tl 24 ja selle pöördel) ja selgitati, et need võivad anda aluse vaide rahuldamiseks. Kaebaja kaasas omapoolsete seisukohtade koostamisele ka advokaadi ning esitas oma seisukohad 07.04.2019 (tl 20-21p).
Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga selles, et kaebajat ei ole menetluses ära kuulatud. Kohus märgib siinkohal eraldi ära ka selle, et ekslik on ka kaebaja väide selles, et talle oleks tulnud enne vaideotsuse tegemist edastada vaideotsuse eelnõu seisukoha esitamiseks. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et vaidlustatud haldusakti ei antud mitte haldusakti kehtetuks tunnistamise menetluses, vaid vaidemenetluse tulemusel. Vastustaja viitab siinkohal põhjendatult Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-30-09 (p 14), kus on selgitatud, et sisuliselt toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. „Vaidemenetluses ei pea haldusorgan erinevalt haldusakti kehtetuks tunnistamisest HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega.“ Kohus leiab, et kaebaja on olnud ära kuulatud ning kaebaja vastupidised argumendid ei ole põhjendatud.
7.6.24.04.2019 korraldusega nr 558-k rahuldas Tallinna Linnavalitsus A. ja W.W.i vaide ning tunnistas PT kehtetuks. Korraldusest nähtub, et vastustaja lähtus vaiet rahuldades asjaolust, et TLPA oli kohelnud kinnistu kaasomanikke ebavõrdselt, lubades PT-ga ühel kinnistu kaasomanikul (kaebajal) kasutada ära praktiliselt kogu Xxxxxxxxx krundile võimaldatava täiendava ehitusõiguse, ning et ei PT-s ega muudes dokumentides ei olnud esitatud kaalutlusi, mis võimaldaks veenduda, et amet on langetanud selle otsuse õiguspäraselt, st nõuetekohase kaalumise tulemusena.
7.7.Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et vastavalt käesolevaks ajaks vastu võetud, kuid kehtestamata Nõmme linnaosa üldplaneeringule, on Xxxxxxxxx krundi maksimaalne hoonestuse maht 11% ehk antud juhul siis 333 m2 (kuivõrd kinnistu suurus on 3029 m2). https://tpr.tallinn.ee/GeneralPlanning/Details/YP000080#tab31 vt Planeeringu eskiisilahenduse seletuskiri lk 16-17). Vaidlust ei ole ka selles, et kehtiv Tallinna linna üldplaneeringu ei sätesta konkreetseid ehituslikke ja arhitektuurseid tingimusi Nõmme linnosa suhtes.
8.Antud juhul on vaidlus selles, kas vastustaja on vaidemenetluse tulemusena õiguspäraselt tühistanud 10.01.2019 TLPA poolt väljastatud projekteerimistingimused Xxxxxxxxx kinnistule üksikelamu püstitamiseks või mitte.
8.1.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud vaideotsuses, kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega märkides lühidalt täiendavalt järgnevat.
8.2.Kohus leiab, et õige on vastustajas ja kolmandate isiku seisukoht selles, et vaidlustatud korraldus on piisavalt põhjendatud ning vastustajal tuli otsustamisel lähtuda võrdse kohtlemise põhimõttest. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et projekteerimistingimustega anti õigus püstitada kaebaja ainukasutuses olevale kaasomandis olevale kinnistu osale täiendav hoone ehitusaluse pinnaga kuni 126 m2, millest tulenevalt lubati PT ühel kaasomanikul kasutada ära kogu kinnistule võimaldatav täiendav ehitusmaht (kogu lubatav maht on 330 m2, millel asub juba hoone
ehitusaluse pinnaga 204 m2), siis tuli vastustajal oma otsuse tegemisel arvestada võrdse kohtlemise põhimõttega, mida vastustaja algselt PT väljastamisel aga ei teinud. Kohus märgib, et AÕS § 71 ja § 72 tuleneb üheselt, et kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppel. Kaasomanikul on õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. Kohus, arvestades eelpool viidatud regulatsiooniga, leiab, et vastustaja on vaideotsuses toonud õigesti välja selle, et tal tuli PT väljastamisel arvestada võrdsuse põhimõttega. Kohus ei nõustu siinkohal kaebajaga selles, et vastustaja on sekkunud poolte vahelistesse tsiviilõiguslikesse suhtesesse ja asunud lahendama tsiviilõiguslikke vaidlusi. Käesoleval juhul on vastustaja lahendanud kaebaja ja kolmandate isikute avalikust subjektiivsest õigusest (ehitusõigus) tulenevat vaidlust.
8.3.Kohus peab lühidalt vajalikuks peatuda ka PlanS § 125 lg 5 kohaldamisel. Nimelt on vastustaja andud projekteerimistingimused (mis vaidlustatud haldusaktiga tühistati) PlanS § 125 lg 5 ja Tallinna linna üldplaneeringu alusel. PlanS § 125 lg 5 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib lubada detailplaneeringu koostamise kohustuse korral detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada projekteerimistingimuste alusel olemasoleva hoonestuse vahele jäävale kinnisasjale ühe hoone ja seda teenindavad rajatised, kui: 1) ehitis sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda, arvestades sealhulgas piirkonna hoonestuslaadi; 2) üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused, sealhulgas projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused, ning ehitise püstitamine või laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus määratud muude tingimustega. Viidatud norm annab haldusorganile kaalutlusõiguse. Lisaks eeltoodud normi rakendamise eeldustele tuleb kaalutlusotsuse tegemisel arvestada ka haldusmenetluse põhimõtetega. Kohus leiab, et kolmas isik on põhjendatult välja toonud oma vaides ja vastuses käesolevale kaebusele, et kuivõrd Nõmme linnosa üldplaneering ei ole kehtestatud, siis ei saa TLPA antud olukorras väljastada projekteerimistingimusi detailplaneeringut koostamata. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohus mitmes haldusasjas (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 lahend nr 3-18-385 ja 25.02.2019 otsus nr 3-17-2721), kus on vaidluse all olnud projekteerimistingimuste väljastamise õiguspärasus Tallinnas (Nõmmel) PlanS § 125 lg 5 alusel asunud seisukohale, et: Tallinna üldplaneering ei sisalda tingimusi, mis on kirjeldatud PlanS § 125 lg-s 5./.../ PlanS § 125 lg 2 p 2 sätestab sõnaselgelt, et projekteerimistingimuste väljastamine on võimalik üksnes juhul, kui ehituslikud ja arhitektuurilised tingimused sisalduvad üldplaneeringus. Põhimõtteliselt on võimalik selliste ehitustingimuste äranäitamine ka mõnes muus dokumendis, kuid see peab üldplaneeringu kehtestamise ajaks olema olemas ning avalikkusel peab olema selle sisu üle kaasa rääkida viisil, nagu see on tagatud üldplaneeringumenetluses. PlanS § 125 lg 5 eesmärgiga on kooskõlas tõlgendus, et selle alusel projekteerimistingimuste väljastamine on võimalik üksnes juhul, kui üldplaneering sätestab vajaliku täpsusastmega ehituslikud ja arhitektuurilised tingimused, millest lähtuda. Nii on tagatud laiemad võimalused avalikkusele rääkida kaasa konkreetse piirkonna arhitektuuriliste ja ehituslike tingimuste kehtestamisel (erinevalt nt tingimuste kehtestamisest ehitusmääruses). Sarnastel põhjendustel loobuti nt EhSs volitusnormi kehtestamisest, mis oleks võimaldanud kohalikul omavalitsusel täpsustada ehituslikke ja arhitektuurilisi tingimusi ehitusmääruses (vt EhS seletuskiri, SE 555, lk 49). Vastupidine tõlgendus loob ohu halduspraktika tekkeks, kus kohaliku omavalitsuse üksused võivad põhjendamatult loobuda ehituslike ja arhitektuuriliste tingimuste sätestamisest
üldplaneeringus ning viidata selle asemel muudele dokumentidele. Sellel juhul ei oleks täidetud PlanS eesmärgid (sh avalikkuse laiem kaasamine). Vastupidisele seisukohale asumiseks ei anna alust asjaolu, et vastustaja on projekteerimistingimuste väljastamisel mh toetunud vastu võetud Nõmme linnaosa üldplaneeringule. Kohtupraktikas on tõepoolest varem selgitatud, et menetluses olevat üldplaneeringut ei tule küll järgida kui õigusakti, kuid see ei piira kohaliku omavalitsuse üksuse võimalust võtta õigusaktidega lubatud piirides kaalumise teostamisel arvesse ka üldplaneeringu tööversioonis väljendatud arengueesmärke ja tugineda selles dokumendis esitatud põhjendustele. Tuginemine on võimalik ka haldusesisesele juhisele või soovituslikule dokumendile, sest seeläbi välditakse haldusorgani vastuolulist käitumist erinevates menetlustes (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2019 otsus asjas nr 3-17-155, p 15 ja seal viidatud Riigikohtu praktika) või isikute ebavõrdset kohtlemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need seisukohad aga praegusel juhul kohaldatavad. Juba üksnes eeltoodud põhjusel oli projekteerimistingimuste väljastamine PlanS § 125 lg 5 alusel õigusvastane ning neile esitatud vaide rahuldamine õiguspärane.
9.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ega kolmas isik ei ole menetlusekulude hüvitamist taotlenud, millest tulenevalt jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.