Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. november 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-17-446
Haldusasi
XX kaebus Pärnu Linnavolikogu 19. jaanuari 2017. a otsuse nr 4 punkti 1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. mai 2019. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja XX, esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar Vastustaja Pärnu linn, esindaja Taavi Käärid Kolmas isik OÜ Kalda Kodu, esindajad Urmas Veskimeister ja Kerli Saar
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 4. novembril 2019
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Halduskohtu 30. mai 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. detsembril 2019 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Pärnu Linnavolikogu kehtestas 20. septembri 2001. a määrusega nr 26 Pärnu linna üldplaneeringu. Pärnu linna üldplaneeringu kohaselt on planeeritava maa-ala maakasutuse juhtfunktsioonideks määratud väikeelamumaa (EE) ning äri- ja üldmaa (Ä/Üm).
2.Pärnu Linnavalitsus algatas 5. juuni 2006. a korraldusega nr 510 Rääma tänava detailplaneeringu OÜ Kalda Kodu avalduse alusel. Korralduse kohaselt oli detailplaneeringu ala suuruseks 14 412 m2 ning selle eesmärgiks oli koostada detailplaneering kinnistu hoonestamiseks kuni 16-korruselise elu- ja ärihoonestusega. Samuti oli eesmärgiks Pärnu linna üldplaneeringuga määratud väikeelamumaa ja ärimaa suhtotstarbe muutmine äri- ja korruselamumaaks.
3.Pärnu Linnavolikogu jättis 17. märtsi 2016. a otsusega nr 24 algatamata Rääma tn 7 kinnistu detailplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamise (punkt 1), võttis vastu Rääma tn 7 kinnistu detailplaneeringu (punkt 2) ning korraldas detailplaneeringu avaliku väljapaneku (punkt 3).
4.Pärnu Linnavolikogu kehtestas 19. jaanuari 2017. a otsuse nr 4 p-ga 1 Rääma tn 7 kinnistu detailplaneeringu. Otsuse põhjenduste kohaselt on detailplaneeringu eesmärk tööstusest vabanenud ala ümberplaneerimine kvaliteetseks kesklinnalähedaseks elamupiirkonnaks. Seletuskirjas märgitakse järgmist: 1) detailplaneering teeb ettepaneku muuta üldplaneeringu kohane maakasutuse juhtfunktsioon korruselamumaaks ning vähendada ehituskeeluvööndit jõe poole avalikult kasutatavate mänguväljakute kavandamiseks. Piirkonnas puudub vajadus ja nõudlus ühepereelamute rajamiseks. Eeldada võib nõudlust kortermajadele. Otstarbekas ei ole rajada piirkonda suuremahulisi kaubandus- ja teeninduskomplekse. Linn on koostamas uut üldplaneeringut ning tegemist on arenguala piirkonnaga. Üldplaneeringu seisukohtade aluseks on soov suurendada kesklinna lähedaste piirkondade asustustihedust, mille eesmärk on tugevdada keskust ning leevendada valglinnastumisega seotud probleeme. Elamuala arendamine kesklinna lähedusse on säästlik, kuna kasutatakse olemasolevat infrastruktuuri; 2) detailplaneeringuga tehakse ettepanek vähendada ehituskeeluvööndit planeeritavate avalikuks kasutamiseks mõeldud mänguväljakute kavandamiseks. Üldplaneeringuga määratud ehituskeeluvöönd on määratud põhjusel, et tagada kalda püsivus ning vähendada lihkeohtlikkust. Otstarbekas on luua kavandatavate elamute ja kaldaäärsete kruntide vahele avalik ala, kus saavad aega veeta nii kavandatavate kortermajade elanikud kui ka teised piirkonna elanikud. Mitmekesine tegevus jõe kallastel on kooskõlas üldise huviga; 3) Rääma tn 7 kinnistu jagatakse kuueks eraldi kinnistuks. Krundi kasutamise sihtotstarbed on korterelamu maa ning kaubandus-, toitlustus- ja teenindushoone maa; 4) masinatehase territoorium asub Pärnu kesklinna piirkonnas ning kesklinnale omaselt on seal linnaruumile hoonestustiheduse nõudmised teistsugused kui äärelinnas. Seepärast ei ole põhjendatud ja võimalik rakendada üldplaneeringus toodud nõudeid (ÜP p. 2.1.1) krundipindade suuruse määramiseks kogu linna territooriumil ühtemoodi; 5) korterite auto- ja jalgrattaparklad nähakse ette oma kinnistutel, võimalusel hoonete all või põhja-lääne küljel. Äripindade parkimiskohad asuvad tänavamaa krundil Rääma tänav T3. Elamu- ja ärimaa kinnistutel planeeritakse parkimiskohtade arv arvestusega üks autokoht 150 m2 äribrutopinna kohta ning üks autokoht korteri kohta. Parklad projekteeritakse ehitusprojektide mahus võttes aluseks vastava standardi ning parkimiskohtade tegeliku
2(13)
3-17-446 vajaduse vastavalt kasutusviisile ja hoonestusele. Planeeringualal rakendatakse parkimise ristkasutuse põhimõtet; 6) moodustatakse kinnistu EK 6, mille sihtotstarve on 100% tee- ja tänava maa. Kinnistu on vajalik Rääma tänava laiendamiseks.
5.XX esitas halduskohtule kaebuse, milles nõuab Pärnu Linnavolikogu 19. jaanuari 2017. a otsuse nr 4 punkti 1 tühistamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 1) detailplaneeringuga võib kehtivat üldplaneeringut muuta erandkorras. Vastustaja pole piisavalt põhjendanud kehtiva üldplaneeringu muutmist. Detailplaneering pole piisavalt seotud selle lähiümbrusega, s.o Tallinna mnt ristmiku ja Rääma tänava miljööväärtusliku piirkonnaga. Üldplaneeringu muutmise kaalutluseks pole üleriigiline planeering 2030+ ja koostamisel olev üldplaneering; 2) kinnistu maa-ala kasutamise sihtotstarbe muutmisel on märgitud, et ühepereelamud ehitati piirkonda 12 aastat tagasi ja kortermaju ehitatakse praegu. Samas on jäetud mainimata, et need kortermajad on kahekorruselised ning need on käsitletavad väikeelamumaana ja nende püstitamiseks pole vaja üldplaneeringut muuta. Vastustaja menetleb Rimi kaubanduskeskuse detailplaneeringut, mis asub teisel pool Tallinna mnt ristmikku. Seega on ärihoonetele nõudlus olemas. Õigustatud pole väide, et Pärnus on elamispindade puudus. Rääma tn 7 ei piirne kinnistutega, kus asuvad kortermajad, vaid nende vahel on kahekorruselised elamud. Rääma tn 7 elamufunktsioon on kõige sobivam selles mahus, mille näeb ette üldplaneering. Detailplaneeringus puudub põhjendus selle kohta, miks ei saa piirkonda ehitada üldplaneeringus nimetatud mahus elamuid; 3) detailplaneering on hoonestuse osas (s.o jagada Rääma tn 7 kinnistu viieks krundiks keskmiselt pindalaga 2500 m2 ja püstitada igale krundile kaks kortermaja), vastuolus üldplaneeringuga. Üldplaneeringu kohaselt arvestatakse korruselamute krundi suuruseks korruste kogupind+ehitusalune pind. Mõeldud on ühe kortermaja ehitamist ühele krundile. Detailplaneeringus puudub arvestus selle kohta, mis kinnitavad vastavust üldplaneeringule. Detailplaneeringus on seevastu märgitud, et suurema brutopinna suhe krundipinnaga on põhjendatud piirkonna eripäraga, sest hoonestustihedus on kesklinnas teistsugune. Kontrollitav pole üldplaneeringu nõue planeerida haljastusala vähemalt sama suurusega kui kogupinna suurus. Planeeritavate kruntide täisehitus on 30%, mis on üldplaneeringus märgitust suurem. EK-1 osas lubatust suurem täisehitusprotsent takistab parkimise lahendust, kuna parkimise vajadus lahendati 50% ulatuses; 4) kavandatavad 5- ja 6-korruselised kortermajad väljakujunenud keskkonnaga ei haaku. Üldplaneeringu kohaselt on võimalik püstitada umbes 24 ühepereelamut või umbes 20 kahekordset kortermaja. Üldplaneeringus määratletu kannab samuti keskkonna tihendamise eesmärki. Ehitama ei pea ainult kõrgusesse. Vaidlustatud otsuses märgitud kõrgused (minimaalne kõrgus 13,5 m kuni maksimaalne kõrgus 21,2 m) ei vasta detailplaneeringu seletuskirjas ja joonistel märgitud kõrgustele (15 m kuni 22 m); 5) üldplaneering näeb ette Pärnu jõe kalda veepiirist 50-meetrise ehituskeeluvööndi. Vaidlustatud otsusega vähendatakse ehituskeeluvööndit 30 meetrini. Seletuskirjast ei nähtu, mitu meetrit ehituskeeluvööndit vähendatakse. Detailplaneeringu materjalide juures puudub Keskkonnaameti 22. juuli 2016. a kirjaga nr 7-13/16/9502 antud nõusolek. Selgusetuks jääb, milline osa krundist nr 1 on avalikult kasutatav. Detailplaneeringu seletuskirjast ei nähtu, et kalda piiranguvööndit (s.o 100 m veepiirist) oleks arutatud; 6) parkimine peab olema korraldatud igal krundil eraldi ning lähtuda ei saa ristkasutuse põhimõttest. Parkimisprobleem laheneks, kui ehitataks madalamad hooned. Krundile nr 1 kavandatakse 29 korterit, kuid parkimiskohti on 13. Teistele kruntidele on kavandatud rohkem parkimiskohti kui kortereid. Selgusetuks jääb, miks ei vasta parkimiskohtade arv korterite arvule. Rääma tänava äärde parkimine peab olema välistatud;
3(13)
3-17-446 7) ehituskrunt nr 6 moodustatakse selleks, et tulevikus laiendada Rääma tänavat. Ehituskrunt nr 6 on liiga kitsas, et laiendada Rääma tänav neljarealiseks sõiduteeks ja jalakäijate kergliiklusteeks. Liikluskoormuse kohta puuduvad uuringud. Materjalide juures puuduvad liiklusekspertide arvamused; 8) vaidlustatud otsuse põhjenduses on kirjeldatud arendaja kohustused (Rääma tänava parkla T3 ehitus, ehituskrundi nr 6 võõrandamine, olemasoleva hoonestuse lammutamine, ehitusgeoloogiliste uuringute läbiviimine, avaliku arhitektuurivõistluse korraldamine, trafoalajaama ehitus, mänguväljaku ehitus), kuid need on jäetud vaidlustatud otsuse resolutiivossa märkimata; 9) detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmisel ei järginud vastustaja planeerimiseaduse (PlanS) § 56 lg-st 1, § 87 lg-test 1, 4 ja 6 ning § 142 lg-st 7 tulenevaid nõudeid.
6.Pärnu linn palub vastuses jätta kaebus rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 1) kaebaja pole viidanud sellele, et korterelamud või hoonete kõrgus riivaks tema õigusi; 2) üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ p-s 3.2.3 märgitud juhised (säilitada linna kompaktsus, kujundada välja tihe teeninduskohtade võrgustik, avada kasutamiseks veeäärsed alad, siduda rohevõrgustik haljasaladega) on kohustuslikud ka detaiplaneeringu koostamisel. Tegemist on ulatusliku avaliku huviga; 3) detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine maakasutuse osas oli õiguspärane. Üldplaneeringu kohaselt on Rääma 7 maa-ala maakasutuse juhtfunktsioon väikeelamumaa (EE) ning äri- ja üldmaa (Ä/Üm). Vaidlusaluse planeeringuga määratakse maakasutuseks korruselamu- ja ärimaa (EK/Ä) ning transpordimaa (L). Vastustaja eesmärgiks oli muudatusega tihendada Rääma tn 7 kinnistu hoonetega asustatust, tugevdades sellega keskklinna struktuuri ja kompaktsust. Piirkonnas puudub nõudlus suuremahuliste äri-, büroo- või kaubandus- ja teeninduspindade järele. Piirkond on linna keskuse lähedal, kus on vajalikud teenused olemas. Selles piirkonnas puudub nõudlus üheperemajade järele. Planeeringualal idapoolse kümne naaberkinnistu sihtotstarve on üld- ja väikeelamumaa, kuid 12 a jooksul on püstitatud ühepereelamud kahele krundile ning kolmandale püsitati korterelamu. Rääma tn 9, 9a, 11, 15a, 17 ja 19 kruntide sihtotstarbeid soovitakse muuta korruselamumaaks. Üldplaneeringut oli vaja muuta ka seetõttu, et luua Rääma tänavale tänava laienduseks transpordimaa. Detailplaneeringu seletuskirja p-s 8 on üldplaneeringu muutmist põhjendatud. Üldplaneering kehtestati 16 a tagasi ja detailplaneeringut menetleti 10 a-t, kuid majanduslik olukord on muutunud ning tähelepanu all on linnastruktuuri kompaktsuse, tiheduse ja looduskeskkonna väärtustamine. Detailplaneering on maaüksuse sihtotstarbe muutmise osas riigi planeeringus märgitud suunistega ning see ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi; 4) detailplaneering vastab krundi täisehitusprotsendi ja hoonete kõrguse osas üldplaneeringule. Üldplaneering (p 2.1.1 lisa 1) lubab korterelamute maale püstitada kolme ja enama korrusega korterelamuid. Korterelamumaale ei ole krundi täisehituse protsenti määratud. Kaebaja viited Rääma 9-19 (ehitusalune pind on 20%) ei ole asjakohased, kuna seal on tegemist väikeelamumaaga. Hoonete maksimaalne kõrgus on 22 m. Üldplaneering ei sea korruselamumaale kruntidele hoonete arvu ega kõrguse piirgangut. Pärnu linn lähtub väljakujunenud tavast, et krundist kavandatakse 1/3 ehitisele, 1/3 haljastusele ja 1/3 parkimisele. Haljastus peab katma vähemalt 30% krundi pinnast; 5) korruselamumaa kruntide suuruse kavandamisel ei lähtutud üldplaneeringus nimetatud tingimusest. Kõrvalekaldumise põhjuseid selgitati seletuskirja p-s 8. Arvesse võeti väljakujunenud tava, üleriigilist planeeringut ja koostatavat uut üldplaneeringut. Eesmärgiks on suurendada kesklinna lähedaste piirkondade asustustihedust, et tugevdada keskust ja leevendada valglinnastumisega kaasnevaid probleeme; 6) hoonestus- ja haljastusjoonistelt (vaidlustatud otsuse lisa) on nähtav ehituskeeluvööndi vähendamine. Ehituskrundil nr 1 ei vähendata ehituskeeluvööndit. Pärnu jõe äärne ala ehituskeeluvööndi ulatuses planeeritakse avalikuks kasutamiseks. Avalikkus kasutab juba 4(13)
3-17-446 praegu vaidlusalust ala. Keskkonnaamet nõustus 22. juulil 2016 Pärnu jõe ehituskeeluvööndi vähendamisega; 7) detailplaneeringuga pole korterite arvu määratud. Detailplaneeringuga määrati korterite arvu ja parkimiskohtade seos (ühe korteri kohta on planeeritud üks parkimiskoht). Äripinna arvestus toimub ruutmeetrite alusel (iga 150 m2 kohta on üks auto parkimiskoht). Planeeringualal kohaldatakse parkimise ristkasutust (kui ühe maja parkimisplats on täis, võib parkida teise maja parkimisplatsile). Rääma tänavale T3 kavandatakse parkimine külalistele ja äripindade klientidele. Pärnu linnas on tavapärane, et kliendid ja linna külastajad kasutavad avalikke parklaid. Parkimise ristkasutuse mõistet selgitati 14. juuli ja 14. oktoobri 2016. a aruteludel. Parklad projekteeritakse ehitusprojekti mahus vastavalt parkimiskohtade viisile ja tegelikule vajadusele. Ristkasutuse põhimõte tagab parklate ööpäevaringse kasutamise, kuid jätab rohkem ruumi kruntide haljastusele; 8) inseneribüroo Stratum koostas Rääma tänava kohta 2009. a-l liikluskoormuse uuringu, mille kohaselt on ühe sõiduraja maksimaalne läbilaskvus 1600 sõidukit. Uuringu kohaselt ei kasva liikluskoormus lähitulevikus sedavõrd suureks, et oleks vaja mõlemas suunas kahe läbiva sõiduraja olemasolu. Vastustaja lähtus viidatud uuringust. Uuringut kasutati planeeringumenetluses ja sellega said kõik tutvuda. Rääma 19C kinnistu jääb väljapoole käesoleva vaidluse eset. Stratum viis 2014. a-l läbi uue uuringu, millest nähtust, et hommikusel tipptunnil vähenes liikluskoormus 10,4% ja õhtul 3,1%. Üldplaneering ei kavanda linnaruumi magistraaltänavaid ega sea nõudeid sõiduridade arvule. Detailplaneering ei kavanda Rääma tänavale neljarealist magistraaltänavat. Selline vajadus ka puudub; 9) detailplaneeringu elluviimise periood 15 a ei ole vastuolus PlanS § 124 lg-ga 2. Lähiaasta mõiste on määratlemata. Enne tuleb läbi viia lammutustööd, maakorralduslikud toimingud, avalik arhitektuurivõistlus, kalda kindlustamine, arheoloogilised uuringud, projekteerimine, tänavaala ja kommunikatsioonide väljaehitamine. Vastustaja tugines oma varasemale kogemusele; 10) detailplaneeringu kehtestamise põhjused on esitatud seletuskirjas ja joonistel, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku. Seetõttu ei tulnud kõiki tingimusi eraldi resolutiivosas märkida; 11) Rääma tn 7 kinnistu detailplaneering algatati 5. juunil 2006, mistõttu tuli kohaldada planeerimisseaduse varem kehtinud redaktsiooni (ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus (EhSRS) § 1 lg 1). Detailplaneeringut menetleti kooskõlas varem kehtinud PlanS-ga.
7.Tallinna Halduskohus jättis 30. mai 2019. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) vaidlustatud otsust on piisavalt põhjendatud. Selle juurde kuulub ka põhjalik seletuskiri. Kohus nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata; 2) detailplaneeringuga võib üldplaneeringut põhjendatud vajaduse korral muuta (PlanS § 142 lg 1 ja PlanS v.r § 9 lg 7); 3) kaebeõiguse küsimust ei teki, kuna PlanS § 141 kohaselt on igal isikul õigus detailplaneeringu otsust vaidlustada, kui ta leiab, et see on vastuolus avaliku huviga või tema õigustega. Kaebaja elab samas piirkonnas ning kõrghooned võivad eramajade elanikke ning ka kaebajat oluliselt mõjutada. Kaebaja tehtud etteheidetel on ka populaarkaebusele omased tunnused: Rääma elanikud hindavad oma elukeskkonda, sellises mahus korterite järele vajadus puudub, elanikud ei soovi sellises ulatuses detailplaneeringu muutmist. Populaarkaebused esitatakse üldjuhul siis, kui planeeringulahendusega ei nõustuta, kuid see ei tähenda, et planeering tuleks tühistada. Avalikku huvi hindab eeskätt kohalik omavalitsus; 4) vastustaja põhjendas üldplaneeringu muutmist ja ehituskeeluvööndi vähendamist; 5) kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole riivatud. Kaebuses esitatud etteheited (üldplaneeringu muutmise põhjendatus, kinnistu hoonestuse, hoonete kõrguse, parkimise, Rääma tänava 5(13)
3-17-446 laiendamise, asustuse tiheduse ja planeeringu elluviimise kohta) pole sellised, mis ülemäära riivaksid kaebaja õigusi. Kohtuistungil märkis kaebaja, et vähendada tuleks hoonete korruste arvu ning tänav tuleks muuta neljarealiseks, misjärel võiksid ülejäänud aspektid laheneda. Vastustaja märkis, et korruste arvu on vähendatud ja neljarealise tänava vajadus puudub. Eelnimetatu jääb vastustaja kaalutlusruumi piiridesse. Tegemist pole sellise küsimusega, mis omaks selget puutumust kaebaja õigustega. Olulisi kaalutlusvigu ei nähtu; 6) detailplaneeringut menetleti põhjalikult ja selle kõik etapid viidi läbi. Maavanem kiitis planeeringu heaks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. Apellant on kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal: 1) halduskohtu otsus on põhjendamata. Halduskohus ei saanud tugineda HKMS § 165 lg-le 2, kuna haldusmenetluses pole käsitletud neid väiteid, mille kaebaja esitas halduskohtule; 2) halduskohus viitas vaidlustatud otsuse seletuskirjale, kuid tegemist on Rääma tn 7 detailplaneeringu seletuskirjaga ja joonistega; 3) halduskohus ei hinnanud kaebaja väiteid: uue üldplaneeringu koostamisega pole viimased viis aastat tegeletud ja selle lahendus võib muutuda; kohustuslike õigusaktidega tuleb arvestada; ka olemasoleva üldplaneeringuga saab tihedamat elukeskkonda saavutada, planeeritavate kruntide täisehitusprotsent on 30% ja seetõttu vastuolus üldplaneeringuga; kinnistu maa-ala kasutamise sihtotstarvet pole vaja muuta; planeeritavad hooned on liiga kõrged; parkimiskohti on liiga vähe (iga korteri kohta peab olema 2 parkimiskohta); Rääma tänava laiendamiseks ette nähtud krunt nr 6 on liiga kitsas; liikluskoormuse suurenemist hinnati aastatel 2009 ja 2014. Apellandile pole arusaadav, kuidas on vaidlustatud otsuse põhjendused selged; 4) kaebaja vaidlustas detailplaneeringut osas, millega muudeti üldplaneeringut. Kohtul oli kohustus kontrollida, kas kaalumisviga esines või mitte; 5) linn kehtestas Rääma tn 7 detailplaneeringu mahus, mis ei olnud üldplaneeringuga, s.t avaliku huviga vastavuses. Kohus ei tuvastanud avalikku huvi ja ega erahuvi. Kaebaja esitas vastuväited avaliku huvi kaitseks (väljakujunenud elukeskkonna muutmise ohu vältimine ja kehtiva üldplaneeringu järgimine), mitte üksikisiku kinnistu kasuliku arendamise huvi kaitseks. Avalik huvi võib seisneda ka kaebaja kui üksikisiku põhjendustes, mis samaaegselt puudutavad mitmeid piirkonna elanikke; 6) üldplaneeringu muutmise vajadus puudus. Üldplaneeringu muutmine on erand. Kinnistu omaniku huvi ei ole kaevatavas otsuses tuvastatud, seega ei saanud seda ka avalike huvide ning teiste huvitatud isikute huvidega tasakaalustada. Kui kolmas isik soetas kinnistu, oli ta üldplaneeringust teadlik; 7) vastustaja kehtestas 2001. a-l Rääma 19 detailplaneeringu, millel on lubatud ehitada 10 elamut (kas ühepereelamut või kahe ja enama korteriga kahekordset kortermaja). Tegemist oleks loogilise jätkuga ja vastaks hoonestuslaadile ja miljööle.
9.Pärnu linn palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellant väidab kokkuvõtlikult järgmist: 1) halduskohtu otsus on põhjendatud. Kaebaja esitas kohtumenetluses samad argumendid, mis esitati haldusmenetluses, kuid ta tegi seda muudetud sõnastuses. Kaebaja pole uusi väiteid esitanud. HKMS § 165 lg 2 kohaldamise eeldused on täidetud; 2) detailplaneeringu seletuskiri koos joonistega ja kehtestamise otsusega moodustab ühe terviku (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2019. a otsus asjas nr 3-13-385, p 11);
6(13)
3-17-446 3) kaebaja subjektiivne hinnang on, et hooned ei sobitu keskkonda. Kaebaja pole selgitanud, miks pole mõistlik masinatehase asemele planeerida kortermaju. Kaebaja pole selgitanud, kuidas on kohatu kavandada asukohta korrusmaju, kui seal on juba 17 korrusmaja; 4) detailplaneeringut ei tule tühistada põhjusel, et uut üldplaneeringut on menetletud pikka aega. Apellant võrdleb elukeskkonna tihedusastet varasema hoonestusega valesti. Tegemist on vastustaja kaalutlusotsusega. Kuna detailplaneeringuga muudetakse üldplaneeringu põhilahendust, on asjakohane ajakohastada ka täisehitusprotsente. Rääma tn 9–9c kinnistud näitavad, et ühepereelamute rajamine piirab vaadet ja juurdepääsu jõele. Lubatav on see, kui äripindade parkimine lahendatakse avalike parklatega. Detailplaneeringuga ei määrata parkimiskohtade täpset arvu ega nende asukohti, vaid see tehakse projekteerimisel. Apellatsioonkaebuses pole märgitud, kuidas riivab parkimise ristkasutus kaebaja õigusi või avalikku huvi. Uuringute tulemusena ei pea vastustaja neljarealise tee ehitust vajalikuks. Apellant pole esitanud oma liiklusuuringuid; 5) halduskohus kontrollis õigesti kaalumisreeglite järgimist. Vastustaja põhjendas, miks on detailplaneeringuga vaja üldplaneeringut muuta; 6) apellandil puudub kaebeõigus. Ta pole viidanud avalikule huvile, millega vaidlustatud otsus oleks vastuolus. Samuti ei viita ta enda õiguste rikkumisele. Tegemist pole väljakujunenud elukeskkonnaga, mida avaliku huviga kaitstakse. Massiivne tehasehoone lammutati detailplaneeringu kehtestamise järgselt. Mitmed kinnistud on hoonestamata. Kaldaäärte kasutus on muutunud viimastel aastatel. Üldplaneering ei tekita isikule abstraktset kaitstavat usaldust sellele, et selles määratud tingimused jäävad kehtima.
Kolmas isik palus oma seisukohas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
11.Igal isikul on õigus detailplaneeringu kehtestamise otsus vaidlustada kohtus, kui ta leiab, et otsus on vastuolus avaliku huviga või kui sellega on rikutud tema õigusi (PlanS § 141). Viidatud sätte kohaselt võib kaebuse esitada seega nii subjektiivsete õiguste kui ka avalike huvide kaitseks. Kuna detailplaneeringu kehtestamise otsuse peale on võimalik kaebus esitada samaaegselt kahel erineval alusel, s.o subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu ja populaarkaebusena, peavad need erinevad alused ja kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad. Seejuures lasub kohtul sellise kaebuse menetlemisel kohustus selgelt eristada, millises osas on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks ja millises osas soovitakse kaitsta avalikku huvi vastuolu tõttu seaduse või muu õigusaktiga (Riigikohtu halduskolleegiumi 24. mai 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-29-10, p-d 15 ja 16). Kui haldusakti vaidlustatakse populaarkaebusega ebapiisava põhjendamise või kaalutlusõiguse väärkasutamise motiivil, eeldab see eelkõige seda, et esineks õiguslik situatsioon, mis tingib vajaduse kaaluda erinevaid avalikke huve. Populaarkaebuse esitaja peab seejuures kaebuses osutama, milliste avalike huvide kaalumiskohustust pole haldusorgan nõuetekohaselt täitnud (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-31-84-08, p 15).
11.1.Kaebaja ei väida halduskohtule 23. veebruaril 2017 esitatud kaebuses ega 18. märtsi 2019. a seisukohas, et vaidlustatud detailplaneeringust tulenevad negatiivsed mõjud tema õigustele. Kaebaja on kaebuses ja täiendavas seisukohas kokkuvõtlikult seisukohal, et vaidlustatud detailplaneering ei ole kooskõlas seadusega, õiguse üldpõhimõtetega ega üldplaneeringuga. 7(13)
3-17-446 Halduskohtu istungil vastas kaebaja ja tema esindaja kohtu küsimusele, kas tegemist on subjektiivsete õiguste või avaliku huvi kaitseks esitatud kaebusega, järgnevat: kaebaja elab vaidlusaluses piirkonnas (s.o Rääma tn 13) ning kõrghooned mõjutavad oluliselt kaebaja elu (helisalvestis 11:08:49); liikluskoormuse muutus mõjub kaebajale (helisalvestis 12:26:52). Täpsemaid selgitusi, milles konkreetselt negatiivne mõju kaebaja õigustele seisneb, kaebaja ei andnud. Halduskohus oli kokkuvõtlikult seisukohal, et riive kaebaja õigustele puudub.
11.2.Kaebaja ei väida apellatsioonkaebuses, et vaidlusalune detailplaneering mõjutab kaebaja õigusi negatiivselt. Apellatsioonkaebuses on kaebaja seisukohal, et kaebuse rahuldamata jätmise aluseks pole see, et kaebaja õiguste riive puudub, kuna detailplaneeringut saab vaidlustada ka avaliku huvi kaitseks. Kaebaja lisab apellatsioonkaebuses, et planeerimismenetluses esitati vastuväited eelkõige avalikust huvist (väljakujunenud elukeskkonna muutuse vältimine ning kehtiva üldplaneeringu järgimine) lähtudes. Seega apellatsioonkaebuses esitatud väited viitavad sellele, et kaebaja pole kohtusse pöördunud enda õiguste kaitseks. Samas vastas kaebaja ringkonnakohtu istungil vastuseks kohtu küsimusele, kas tegemist on subjektiivsete õiguste või avaliku huvi kaitseks esitatud kaebusega, järgmist: kaebaja õigustele omab negatiivset mõju see, et piirkonnas suureneb elanike arv ja transpordikoormus; inimesed hakkavad parkima naaberkinnistutele ja seeläbi rikutakse kaebaja subjektiivseid õigusi; kaebaja lähtus piirkonda elama asumisel kehtivas üldplaneeringus märgitust, mille kohaselt ehitatakse piirkonda väikeelamud; Rääma tänavale tekib suur liikluskoormus ja ummikud (helisalvestis 00:04:37).
11.3.Vaidlust pole asjaolu üle, et kaebajale kuuluv kinnistu (Rääma tn 13) ei piirne kinnistuga (Rääma tn 7), mille kohta vaidlusalune detailplaneering koostati. Kaebaja kinnistu ja Rääma tn 7 kinnistu vahele jääb veel neli kinnistut (tl-d 37 ja 62). Maa-ameti maainfo kaardirakenduse kohaselt asub kaebajale kuuluva kinnistu piir vaidlusaluse kinnistu piirist umbes 100 m kaugusel. Seejuures jääb kaebaja ja vaidlusaluse kinnistu vahele hoonestatud kinnistu (Rääma tn 11a) (tl 62). Arvestades kaebaja kinnistu paiknemist vaidlusaluse kinnistu suhtes, on kaebaja väide, et inimesed hakkavad tema kinnistul parkima, üldsõnaline ja oletuslik. Detailplaneeringu kohaselt on korterite omanike parkimine korraldatud vaidlusalustel kruntidel ning äriklientide parkimine on korraldatud avalikul parkimisalal Rääma tänaval T3, millel puudub puutumus kaebaja kinnistuga. Kaebaja pole esitanud teisi põhjendusi (nt sadevesi, päikesevalgus, tuleohutus), kuidas vaidlusalune detailplaneering mõjutaks tema õigusi (nt tervis, omand, eraelu) negatiivselt. Kaebajal ei ole subjektiivset õigus sellele, et linna vaidlusaluses piirkonnas elaks teatud kindel arv inimesi või et transpordikoormus oleks teatud tasemega. Isik ei saa linnas elades eeldada, et linnakeskkond püsib ajas ja ruumis muutumatuna (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. mai 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-25-02, p 21; 24. mai 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-29-10, p 20). Kaebaja viitas kohtuistungil, et Parem Kallas OÜ-le, mille osade omanik ja juhatuse liige ta on, kuuluv kinnistu piirneb vaidlusaluse kinnistuga. Samas ei ole Parem Kallas OÜ kaebust esitanud, vaid seda tegi XX. Füüsilist ja juriidilist isikut ei saa samastada. Tegemist on erinevate õigussubjektidega sõltumata sellest, kellele juriidilise isiku osad kuuluvad (vt nt tsiviilseadustiku üldosa seadus §-d 7, 8, 24, 26).
8(13)
3-17-446 Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et haldustoimiku materjalidest ei nähtu, et vaidlusalune detailplaneering riivaks kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi. Kuna kaebaja märkis, et kaebus on esitatud avaliku huvi kaitseks, tuleb analüüsida, kas kaebus on sellel alusel lubatav.
12.Kui kaebus on esitatud avaliku huvi kaitseks, tuleb kaebuses osutada õigusvastaselt kahjustatud avalikule huvile (Riigikohtu halduskolleegiumi 24. mai 2010. a otsus asjas nr 3-31-29-10, p 19; 10. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-84-08, p 15). Avaliku huvi alusel kaebuse esitamine ei tähenda, et isik võiks pöörduda kohtusse üksnes seaduslikkuse kontrolliks. Planeerimismenetluses saab avaliku huvi mõiste määratlemisel juhinduda muu hulgas PlanS § 1 lg-st 1. Ruumilise planeerimise eesmärk on luua eeldused ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestava, demokraatliku, pikaajalise, tasakaalustatud ruumilise arengu, maakasutuse, kvaliteetse elu- ning ehitatud keskkonna kujunemiseks, soodustades keskkonnahoidlikku ning majanduslikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlikku arengut (PlanS § 1 lg 1). Viidatud normi kohaselt võib kaitstava avaliku huvina käsitada nt seda, et elu- ja ehitatud keskkond oleks kujundatud kvaliteetseks, kaitstud oleks keskkond, tegemist oleks majanduslikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt jätkusuutliku arenguga, sh seda, et ühiskonnaliikmete vajadused ja huvid oleks arvestatud ja tasakaalustatud. PlanS § 1 lg 1 ja § 141 kohaselt ei tule planeerimismenetluses avaliku huvina mõista objektiivse õiguse järgimise kaitset. Tegemist ei ole planeerimisemenetluses iseseisva kaalutava õigushüvega.
13.Kaebaja märgib kaebuses, et vaidlusalune planeering halvendab linnaruumi ja lähiümbruses elavate isikute olukorda. Kaebusest võib järeldada, et halvenemine leiab aset põhjusel, et vaidlusalusesse piirkonda planeeritakse väikeelamute asemel kortermaju, mis ei haaku olemasoleva keskkonnaga ja toob piirkonda rohkem inimesi. Samuti halveneb linnaruum seeläbi, et planeeringuga ei nähta ette neljarealist magistraaltänavat. Põhimõtteliselt on võimalik planeerimismenetluses kaitstava avaliku huvina käsitada ka kvaliteetset elu- ja ehituskeskkonda (vt käesolev otsus, p 12). Seega ei saa praeguses vaidluses ilmselgelt kaitstava avaliku huvi olemasolu välistada. II
14.Kaebaja hinnangul ei olnud praegusel juhul detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmiseks alust.
15.Vastustaja pidi poolelioleva planeerimismenetluse viima lõpule PlanS v.r § 9 lg 7 alusel, kuna planeering algatati 2006. a-l (EhSRS § 1 lg 1; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
3.detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-47-12, p 18).
16.Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut. Kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse detailplaneeringuga muutmine on: 1) vastava maa-ala üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine; 2) üldplaneeringuga määratud hoonestuse kõrguspiirangu ületamine; 3) muu kohaliku omavalitsuse hinnangul oluline või ulatuslik üldplaneeringu muutmine (PlanS v.r § 9 lg 7).
17.Kohtupraktika kohaselt on detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine erandlik võimalus, mis peab tagama paindlikuma võimaluse, et reageerida muutunud oludele ja vajadustele. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine peaks üldjuhul põhinema pärast üldplaneeringu kehtestamist muutunud või teatavaks saanud asjaoludel (Riigikohtu 9(13)
3-17-446 halduskolleegiumi 3. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-47-12, p-d 20 ja 21 ning seal viidatud kohtupraktika). Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmiseks võib olla põhjendatud vajadus, kui seda tingib muu hulgas avalik huvi.
18.Vastustaja põhjendas detailplaneeringu seletuskirjas üldplaneeringu muutmist alljärgnevalt: 1) tegemist on endise masinaehitustehase territooriumiga. Hooned olid amortiseerunud ja ohtlikud ega sobinud linnaruumi; 2) eesmärk on suurendada piirkonna atraktiivsust ja avada suletud linnaruumi osa avalikkusele ning tagada Pärnu jõele juurdepääs; 3) krundid on suletud ja vaade jõele puudub. Luuakse läbipääsuvõimalused Rääma tänavalt jõe kaldale. Piirkonda lisanduvad avalikud haljasalad ja mänguväljak lastele; 4) piirkonnas puudub vajadus ja nõudlus üheperemajade rajamise järele. Nõudlust võib eeldada kortermajade järele. Planeeringu idapoolse kümne naaberkinnistu sihtotstarve on väikeelamumaa ning üksnes kahele krundile rajati 12 aastat tagasi ühepereelamud, kolmandale rajatakse kortermaja; 5) ka koostatava üldplaneeringu kohaselt on tegemist arengualaga, mille eesmärgiks on suurendada kesklinna lähedaste piirkondade asustustihedust, et tugevdada keskust. Seeläbi leevendatakse valglinnastumisega seotud probleeme. Valglinnastumise üheks põhjuseks on, et puuduvad soodsad ja kvaliteetsed elamispinnad. Koostatava üldplaneeringu otstarbeks on vaadata vaidlusaluse piirkonna ehitustingimused üle; 6) kesklinna lähedale elamuala arendamine on säästlik, kuna kasutatakse olemasolevat ja toimivat infrastruktuuri. Piirkonnas asustustiheduse tõstmisega toetatakse piirkondlikku ja linnakeskuse arengut.
19.Ringkonnakohtu hinnangul toimus detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine kooskõlas PlanS v.r § 9 lg-ga 7 ning kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega.
19.1.Pärnu Linnavolikogu kehtestas 20. septembri 2001. a määrusega nr 26 Pärnu linna üldplaneeringu. Üldplaneeringu see osa, mis puudutab vaidlusalust piirkonda, ei ole umbes 16 aasta jooksul realiseerunud mahus, mida omal ajal ette nähti: näiteks 10 kinnistust on hoonestatud kolm kinnistut ning üksikeelamuid on ehitatud kahele kinnistule ning kolmandale kinnistule on ehitatud kortermaja; piirkonnas oli endiselt suur lagunev tehasehoone. Tegemist on lubatud asjaoludega, mida saab põhjendatud vajaduse sisustamisel arvesse võtta. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on lubatav olukorras, kus on ilmne, et pika aja jooksul ei rakendu üldplaneeringus märgitu ellu ning see ei too kaasa piirkonna väljaarendamist ega suurenda kesklinna lähedast asustustihedust. Linn on põhjendanud enda seisukohta, miks olemasoleva üldplaneeringu lahendusega ei ole võimalik piirkonda välja arendada ega asustustihedust suurendada. Maavanem leidis järelevalve käigus, et vastustaja ettepanek muuta detailplaneeringuga üldplaneeringut on põhjendatud (tl-d 21 pöördel–22 pöördel) Ringkonnakohus nõustub vastustaja põhjendustega.
19.2.Põhjendamatuks ei saa pidada linna soovi aja möödudes suurendada teatud piirkonna asustustihedust suuremas määras, kui seda algses üldplaneeringus ette nähti. Kui aja möödudes on näha, et algselt väikeelamutega kavandatud lahendus ei realiseeru ning see ei too kaasa piirkonna väljaarendamist ega taga seeläbi esteetilist ja turvalist linnaruumi, sh lihtsustatud juurdepääsu avalikult kasutatavale veekogule, on põhjendatud taotletava eesmärgi saavutamiseks kavandada teisi tõenäolisi meetmeid.
19.3.Praegusel juhul ei nähtu, et vaidlustatud detailplaneeringus oleks arendaja erahuvi selgelt eelistatud avalikele huvidele. Kolmanda isiku algseks tahteks oli detailplaneeringuga 10(13)
3-17-446 rajada kuni 16-korruseline elu- ja ärihoone, mis vaidlustatud detailplaneeringuga ei realiseerunud. Linn näeb ka uue vastu võetud üldplaneeringu kohaselt vaidlusalust piirkonda suuremas ulatuses arengualana, milles on ette nähtud kolme kuni kuue korruselised elamud. Kuigi uut üldplaneeringut pole kohtuotsuse tegemise ajaks kehtestatud ning seda on menetletud pikemat aega, kinnitab viidatud asjaolu siiski seda, et vaidlusaluse detailplaneeringuga pole üldplaneeringut muudetud pelgalt kolmanda isiku erahuvist lähtuvalt. Kohalikul omavalitsusel ei ole keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke, et vältida vastuolulist tegutsemist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12).
19.4.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine toimunud kooskõlas PlanS v.r § 9 lg-ga 7 ning kohtupraktikas väljakujundatud põhimõtetega. III
20.Isegi juhul, kui halduskohus oleks ekslikult kohaldanud HKMS § 165 lg-t 2 ning jätnud kaebaja väited üksikasjalikult analüüsimata, ei tooks see kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuses esitatud väited halduskohtu otsuses analüüsimata jäetud kaebaja väidete kohta ei tooks ringkonnakohtu hinnangul kaasa kaebuse rahuldamist. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
21.Kohaliku omavalitsuse otsuse kohtulikul kontrollil tuleb arvesse võtta, et kohtu võimalus sekkuda kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse teostamisse on piiratud tulenevalt keelust hinnata halduse kaalutlusotste otstarbekust ja teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Kaalutlusotsuste sisuline kontroll piirdub õiguse üldpõhimõtetest ja kaalutlusreeglitest kinnipidamisega (HMS §-d 4 ja 54). Mida laiem on haldusorganile antud kaalutlusõigus, seda raskemad ja selgemad vead peavad esinema kaalutlusvigade tuvastamiseks. Haldusakti tühistamist ei too kaasa sellised kaalutlusvead, mis kohtu hinnangul ei mõjuta lõpptulemust (Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-78-12, p 12; vrd ka Riigikohtu 11. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 20).
22.Linn märgib põhjendatult avaliku huvi kontekstis, et mida vähem inimesi elab kesklinna vahetus läheduses, seda suurem on eelduslikult koormus linna muule infrastruktuurile. Kesklinna liikumisel on vaja kasutada suuremas mahus transporti, millega muu hulgas suurendatakse liiklus- ja keskkonnakoormust linna teistele osadele, sh transpordile. Samuti kaitseb linn kavandatud lahendusega seda, et vaidlusalune kesklinnalähedane piirkond saaks hoonestatud ja seeläbi samuti üheks elukeskkonna osaks. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et linn pole avalikku huvi määratlenud.
23.Kaebaja hinnangul on kruntide täisehitus 30% liiga suur ning see on vastuolus üldplaneeringuga, mille kohaselt tuleb korruselamute krundi suuruseks arvestada korruste kogupind+ehitusalune pind ning planeerida haljastusala vähemalt sama suurusega kui kogupinna suurus (Pärnu linna üldplaneering, lk 7). Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vaidlustatud detailplaneering on täisehitusprotsendi osas üldplaneeringuga vastuolus. Vaidlustatud detailplaneeringuga muudeti üldplaneeringut ka täisehitusprotsendi osas, mille kohaselt on krundi maksimaalne täisehitatus 30% krundi pinnast, krundile kavandatakse 30% haljastust ning piirkonnale omases mahus avalikult kasutatavat rekreatsiooniala (detailplaneeringu seletuskiri, lk 12). Täisehitatuse 11(13)
3-17-446 määramisel ei tule seega lähtuda üldplaneeringus märgitud varasemast, vaid muudetud uuest meetodist. Võrreldes varasemaga, on täisehitusprotsenti muudetud kaalutlusel, et suurendada piirkonna asustustihedust. Arvestades, et tegemist on kesklinna lähiümbrusega, on kaalumisel lubatud arvestada ka asustustiheduse suurendamise vajadusega (vt ka käesolev otsus, p-d 19.1 ja 19.2). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esile toonud sellist vastandlikku avalikku huvi, mis ilmselgelt räägiks detailplaneeringuga kavandatud lahenduse (s.o täisehitatus on 30%, haljastus on 30% ja rekreatsioon on 30%) ellu rakendamise vastu.
24.Kaebaja hinnangul on kolme kuni kuue korruseliste hoonete piirkonda rajamine ülemäära kõrge ja sobimatu. Üldplaneeringu p 2.1.1 lubab korterelamumaale püstitada kolme ja enama korrusega elamuid. Ruumilisel planeerimisel tuli arvesse võtta piirkonnas väljakujunenud olustikku (PlanS v.r § 1 lg-d 2 ja 3; Riigikohtu halduskolleegiumi 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole toimiku materjalide pinnalt võimalik järeldada, et vaidlusaluses piirkonnas oleks välja kujunenud tavapärane hoonete kõrgus, millega vaidlustatud detailplaneeringus pakutud lahendus oleks ilmselges ebakõlas. Vaidlusalusel kinnistul paiknesid endise Pärnu Masinatehase hooned, mis täitsid krundi peaaegu täielikult (ehitusalune pind 10274 m2) (detailplaneeringu seletuskiri, lk 5). Vastustaja märgib, et planeeringuala idapoolse kümne naaberkinnistu sihtotstarve on üld- ja väikeelamumaa, millest kahele krundile püstitati 12 aastat tagasi kaks ühepereelamut ning hetkel ehitatakse kolmandale krundile kortermaja. Seejuures on Rääma tn 9, 9a, 11, 15a, 17 ja 19 kruntide osas esitatud detailplaneeringu algatamise ettepanekud muuta maa sihtotstarve korruselamumaaks, et rajada korrusmaju (tl 67). Vastustaja viitab ka sellele, et planeeringualast läänepool asub umbes 17 korrusmaja, millel on rohkem kui neli korrust (kohtuistungi protokoll, lk 132 pöördel). Seejuures nähakse vaidlusaluse planeeringuga ette lahendus, mille kohaselt muutub planeeritud hoonestus kõrguslikult laineliselt: kinnistutel EK-3, EK-4 ja EK-5 on Rääma tänava poolne hoone madalam sama kinnistu jõe poolsest hoonest ning krundil EK-5 on ette nähtud 3-korruseline hoone (detailplaneeringu seletuskiri, lk 6; vt ka maavanema seisukoht, tl 21 pöördel). Seeläbi on kavandatud mh sujuvat kõrguste üleminekut piirkonna idapoolsele osale (vt ka detailplaneeringu seletuskiri, lk 13). Vastustaja on arvestanud piirkonnas esinevate erinevate huvidega ning kavandatavat lahendust põhjendanud. Kaebaja pole selgitanud, millist vastandlikku avaliku huvi kavandatav lahendus ilmselgelt kahjustaks.
25.Kaebaja hinnangul on parkimiskohti ette nähtud liiga vähe (s.o peab olema kaks parkimiskohta korteri kohta) ning parkimisel ristkasutuse põhimõtte kohaldamine pole lubatav. Detailplaneeringu kohaselt nähakse korterite autoparklad ette oma kinnistutel, võimalusel hoonete all või põhja-lääne küljel. Äripindade parkimiskohad asuvad tänavamaa krundil Rääma tänav T3. Elamu- ja ärimaa kinnistutel tuleb arvestada üks parkimiskoht 150 m2 äribrutopinna kohta ning üks parkimiskoht korteri kohta. Parklad tuleb projekteerida ehitusprojektide mahus vastavalt standardile ning tegeliku vajaduse kasutusviisile ja hoonestusele. Seejuures rakendatakse planeeringualal parkimise ristkasutuse põhimõtet (detailplaneeringu seletuskiri, lk 8). Äripindade klientide parkimiskohad on kavandatud avalikule parkimisalale Rääma tänavale T3 (detailplaneeringu liiklusjoonis, tl 41).
12(13)
3-17-446 Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et detailplaneeringuga pole parkimiskohtade arvu kindlaks määratud, vaid selles on määratud parkimiskohtade suhe, s.o üks parkimiskoht korteri kohta. Äripinna parkimiskohtade arvestus toimub ruutmeetrite alusel, s.o üks parkimiskoht 150 m2 äripinna kohta. Detailplaneeringus kindlaks määratud lahendust ei saa pidada üldplaneeringuga vastuolus olevaks. Üldplaneeringu kohaselt tuleb parkimine korraldada parkla (varikatusega), parkimismaja või garaažiühistu näol (detailplaneeringu seletuskiri, lk 7). Üldplaneering ei sea kohustuslikku nõuet parkimiskohtade arvule. Ringkonnakohus jagab vastustaja positsiooni, et äriklientide osas on võimalik lahendus, kus avalik parkla (Rääma tänav T3) antakse kolmandale isikule lepingu alusel kasutamiseks. Konkreetne parkimisvajadus selgub projekteerimise käigus. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebusest ei nähtu, kuidas ristkasutuse põhimõte riivab avalikku huvi. Ristkasutuse põhimõtte sisuks on, et kui kinnistul puudub vaba parkimiskoht, võib parkida ka teise kinnistu parkimiskohale. Liiklusjooniselt nähtub, et kinnistute parkimiskohad on kavandatud kinnistute piiridele vastastikku (tl 50). Kas korteriomanik saab parkida enda kaasomandil või peab ta seda tegema teisel kinnistul, puudutab eeskätt kinnistu kaasomanike erahuve. Kaebaja ei saa nende isikute õiguste kaitseks kaebust esitada. Populaarkaebuse eesmärgiks ei ole kolmandate isikute erahuvide kaitse, vaid populaarkaebuse puhul peab kaebaja välja tooma vaidlustatava haldusakti väidetava õigusvastasuse alused, osutades sealjuures õigusvastaselt kahjustatud avalikule huvile (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-84-08, p 11).
26.Kaebaja hinnangul on detailplaneeringuga kavandatud krunt EK-6 liiga kitsas, et tagada Rääma tänava perspektiivne laiendamine neljarealiseks sõiduteeks ja jalakäijate kergliiklusteeks. Vaidlustatud detailplaneeringu võimalik erinevus sõiduteede osas 28. juunil 2001 kehtestatud Rääma tn 19 detailplaneeringust ei tingi vaidlustatud detailplaneeringu õigusvastasust. Vaidlusaluse detailplaneeringuga moodustati kinnistu EK-6 (tee- ja tänava maa), et võimaldada tulevikus Rääma tänava laiendamist. Üldplaneeringust ei tule vastustajale kohustust rajada Rääma tänava vaidlusalune osa just neljarealiseks teeks. Sellist kohustust ei tule ka Rääma tn 19 detailplaneeringust. Vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisel on vastustaja tuginenud 2010. a ja 2014. a liiklusuuringutele, mille kohaselt ei prognoosita tulevikus vaidlusaluses piirkonnas sellist liikluskoormust, mis tingiks just neljarealise magistraaltänava kavandamise (tl-d 86 pöördel–94). Kaebaja pole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist seisukohta või annaksid aluse järeldada, et tegemist pole usaldusväärsete uuringutega.
27.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus tühistamata. Ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
28.Kaebaja apellatsioonimenetluse menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ja kolmanda isiku apellatsioonimenetluse võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda, kuna menetluskulude nimekirja ja kulusid tõendavaid dokumente pole kohtule esitatud (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.