Xu kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1800 eurot inimväärikuse alandamise eest
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Tiiu Miller
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jätta Eesti Vabariigi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 4. detsember 2019. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.X esitas 01.02.2019. a Tartu Vanglale taotluse (tl 12) mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1 800 eurot seoses kaebaja paigutamisega 30.01.2019. a kambrisse nr 1002, kus trellidel, seintel ja wc seinal olid fekaalide jäljed.
2.Tartu Vangla jättis 28.03.2019. a otsusega nr 1-13/40-2 (tl 4) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et kaebaja paigutati 30.01.–03.02.2019. a kambrisse, kus eelmine kinnipeetav oli 15.01.2019. a vahetrellide ette urineerinud ja 20.01.2019. a hommikuks määrinud kambri seinad fekaalidega. Vanemvalvur Janar Heeringu 06.02.2019. a selgituse kohaselt lasi ta kinnipeetaval enne kaebaja kambrisse paigutamist kambrit koristada. Fekaalide jälgi kambris ei olnud, õrnalt oli tunda spetsiifiline lõhn. Valvur Johannes-Markus Boikovi 04.02.2019. a selgituse kohaselt ei olnud kamber täis roojatud, kambris oli tunda haisu. Kohtades, millele kaebaja osutas, valvur rooja ei näinud. Neil asjaoludel ei ole kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt kahju hüvitamise eeldused täidetud.
3.Kaebaja esitas 31.03.2019. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1) Tartu Vanglalt väärikuse alandamise eest 1800 eurose kahjuhüvitise väljamõistmiseks, mis kaebaja väitel oli roojaga määrdunud kamber. Kaebaja paiknes selles kambris kuni 03.02.2019. Kaebaja leiab, et tema
inimväärikust alandati ja teda paigutati ebahügieenilistesse kinnipidamistingimustesse. Kaebaja väidab kaebuses, et teda oleks saanud paigutada teise kambrisse, sest vabu kambreid oli küllaga.
4.Tartu Halduskohtu 04.04.2019. a määrusega (tl 6) vabastati kaebaja riigilõivu tasumisest ja jäeti rahuldamata kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks.
5.Vastuses (tl 11) kaebusele vaidleb vastustaja kaebusele vastu. Ükski tõend ei tõenda, et kahju hüvitamise eeldused oleks täidetud. E. Kraav ei tööta alates 15.02.2019. a vanglas ja viibib vangla andmetel Austraalias. Kaebaja ei nimetanud kohtueelselt E. Kraavi kui võimalikku tõendi allikat.
6.Vastuseks kohtunõudele esitas vastustaja 30.05.2019. a täiendava vastuse kaebusele (tl 21– 22). Vastustaja hinnangul ei sisaldanud kahjunõue taotlust kaebaja teise kambrisse paigutamiseks. Vastustaja ei nõustu halduskohtu vastupidise arusaamaga. Kaebaja teise kambrisse ümberpaigutamine oli teoreetiliselt võimalik. Seoses kaebajale kohaldatud suhtluspiirangutega paigutati kaebaja osakonna tagumises osas asuvasse kambrisse nr 1002. Kohtu seisukoht
7.Kinnipeetavat, arestialust või vahistatut tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega (Vangistusseaduse (VangS) § 4 1 lg 1). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel tuleb arvestada, et kinnipidamistingimused võivad eraldi võetuna olla mõõduka mõjuga, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi siiski oluliselt (nt Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, p 9; 17.06.2010 otsus nr 3-3-1-41-10, p 23). Käesolevas asjas heidab kaebaja vanglale ette üksnes kambri antisanitaarset olukorda.
8.RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguste rikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (nt Riigikohtu 07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9; 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p 24; 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 12; 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21).
9.Kohus nõustub vastustajaga, et RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised eeldused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju puhul on kahju hüvitamise täiendavaks eelduseks ka avaliku võimu kandja süü. Kui kasvõi üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, jääb hüvitise nõue rahuldamata. 10.Õiguskirjanduses väljendatud seisukoha kohaselt, kuulub avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju üldjuhul hüvitamisele üksnes juhul, kui kahju tekkis avaliku võimu kandja õigusvastase teo tagajärjel (E. Andresen, Riigivastutus. Tartu 2009, Riigikohus, lk 31).
11.Nagu eelpool osundatud, põhineb kaebaja hüvitisenõue vastustaja toimingul, millega kaebaja paigutati koristamata ja lehkavasse kambrisse ja hoiti seal 30. jaanuarist kuni 3. veebruarini k.a.
Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri (VangS § 45 lg 1). Kuna kaebaja kandis vaidlusalusel perioodil kartserikaristust, kohaldub asjas ka VangS § 651 lg 1, mille kohaselt peab kartser vastama VangS § 45 lg‐s 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava visuaalse või elektroonilise jälgimise (vrdl RKHKo 3‐3‐1‐79‐12, p 11). Nõuded eluruumide, sh kambrite sisekliimale tulenevad majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ §-st 4, mille kohaselt peab eluruumis olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse (lõige 1); õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab vastama kehtestatud nõuetele (lõige 2). Nõude, et kamber peab HKMS § 45 lg 1 kohaselt vastama eluruumidele kehtestatud nõuetele, eesmärgiks on inimesele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak, Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn, Juura 2014, lk 130). 12.Poolte vahel on vaidluse all küsimus, kas kamber, kuhu kaebaja 30.01.2019. a paigutati oli eelmise kinnipeetava järelt koristatud ja kas õhk kambris oli puhas. Ilmselgelt ei saa vaidlust olla selles, et kui tõendite kogum tõendab kaebaja väiteid kambri olukorrast tema sinna paigutamisel ja seal kinnipidamisel, siis ei vasta kartserikamber eluruumidele kehtestatud nõuetele ja vastustaja toiming kaebaja taolisse kambrisse paigutamisel ja seal kinnipidamisel on õigusvastane.
13.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
14.Tartu Vangla kolmanda üksuse vanemvalvur Janar Heeringu 15.01.2019. a ettekandega (tl 25) on tõendatud, et samal kuupäeval kella 8.05 paiku oli kambrisse nr 1002 paigutatud kinnipeetav urineerinud kambri vahetrellide ette. Tartu Vangla kolmanda üksuse valvur Ahti Kobina 20.01.2019. a ettekandega (tl 26) on tõendatud, et samal kuupäeval kella 8.10 paiku oli kambrisse nr 1002 paigutatud kinnipeetav hommikuseks loenduseks määrinud kambri seina fekaalidega.
15.Tartu Vangla 28.03.2019. a vahistatu Xu kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusega (tl 5) on tõendatud, et vangla on lugenud kahju hüvitamise eeldused mittetäidetuks tuginedes vanemvalvur J. Heeringu 06.02.2019. a selgitusele, mille kohaselt lasi vanemvalvur enne kaebaja kambrisse paigutamist majandustöölisel Sulev Ketsil kambri ära koristada. J. Heeringu selgituse kohaselt oli kaebaja kambrisse paigutamisel õrnalt tunda spetsiifilist lõhna, kuid mitte midagi muud ja rooja jälgi kambris ei olnud. Otsuses on samuti tuginetud valvur J.M. Boikovi 04.02.2019. a selgitusele, mille kohaselt kambris rooja ei olnud, kuid haisu oli tunda. Kohtu hinnangul ei ole kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt seega üheselt selge, kas õhk kambris vastas kambrite sisekliimale sätestatud nõuetele, sest J. Heeringu selgituse kohaselt oli õrnalt tunda spetsiifilist lõhna, mida J.-M. Boikov on selgituses nimetanud sõnaselgelt haisuks.
16.Vastustaja lisas kaebusele esitatud vastusele vanglateenistuse ametnike e-kirjad. J.-M. Boikovi 04.02.2019. a e-kirja (tl 13) kohaselt ei olnud ta tööl sel päeval, kui kinnipeetav kambrisse paigutati. Kamber nr 1002 ei olnud koristamata ega täis roojatud, aga haisu oli tunda. Kohtades, millele kaebaja osutas, valvur rooja jälgi ei näinud. J.-M. Boikov on ka 26.04.2019. a e-kirjas (tl 14) kinnitanud, et kamber polnud roojane. J. Heeringu 29.04.2019. a e-kirja
kohaselt (tl 15) oli kamber 1002 vahistatu Xu paigutamisel puhas ja rooja jälgi kusagil ei olnud, kuid oli spetsiifiline lõhn. Jaano Paluoja 09.04.2019. a e-kirja (tl 16) kohaselt mainis Elar Kraav muu jutu seas, et X ei ole rahul kambriga, kuna kamber pidi must olema. Kuna puudus info, et kamber oleks olnud sellises seisukorras, et seal ei saa kartserikaristust kanda, siis ei pidanud J. Paluoja vajalikuks ümberpaigutust teha.
17.Kohus otsustas eelmenetluses asja läbi vaadata istungimenetluses ja kuulas kohtuistungil tunnistajatena ära vanglateenistuse ametnike ütlused, kes osalesid kaebaja kambrisse nr 1002 paigutamisel ja seal kinnipidamisel, tuvastamaks kambri seisukord kaebaja kambrisse paigutamisel. Samuti kuulas kohus ära majandustöölisest kinnipeetava Sulev Ketsi ütlused, kes koristas kambrit nr 1002 vanemvalvur J. Heeringu korraldusel enne kaebaja kambrisse paigutamist.
18.Tunnistaja Sulev Kets andis kohtuistungil ütlused (tl 39), mille kohaselt olles tööl, koristas ta 29.01.2019. a sektorit, milles asub kamber 1002. Tunnistaja koristas ka kambri nr 1002, milles tunnistaja arvates fekaalide jälgi ei olnud. Tunnistaja tööülesandeks ei olekski olnud väljaheidete ja vere koristamine, sest selleks kutsutakse eraldi koristaja psühhiaatria osakonnast. Tunnistaja ei pidanud kambrit koristama ka pärast 15. jaanuari ja 20. jaanuari k. a intsidenti, sest valvurid peavad kutsuma selleks spetsiaalse koristaja psühhiaatriaosakonnast. Tunnistaja on nendel päevadel toimunud intsidentidest teadlik ja kambri koristamiseks kutsuti eraldi koristaja.
19.Kohus loeb tunnistaja S. Ketsi ütlustega tõendatuks, et 15. ja 20. jaanuaril, s.o enne Xu 30. jaanuaril k. a kambrisse nr 1002 paigutamist, kamber koristati uriinist ja roojast. S. Ketsi ütlustega on samuti tõendatud, et tunnistaja koristas kambri uuesti enne Xu kambrisse paigutamist ja tunnistaja ei mäleta, et kambris oleks olnud fekaalide jälgi. Tunnistaja kohtuistungil antud ütluste alusel on kohtul veendumus, et tegemist on oma kohustusi ja õigusi teadva kinnipeetavast majandustöölisega, kes 29. või 30. jaanuaril k. a kambris nr 1002 rooja nähes, oleks sellest teavitanud vanglateenistust, et kutsuda psühhiaatriaosakonnast desinfektorid ega oleks jätnud riski, et talle võidakse teha etteheiteid kambri puhtaks tegemata jätmises.
20.Tunnistaja Janar Heeringu ütluste kohaselt (tl 39p–40) oli 30.01.2019. a Xu paigutamisel kambrisse 1002 tegemist tunnistaja ülesandeks oleva kartseripaigutusega. X ei esitanud alguses kambri suhtes pretensioone, kuid hiljem mainis, et on ebameeldiv lõhn. Tunnistaja käis tööpäevadel Xu kambris, aga kambri seintel, vahetrellidel ja tualeti seintel väljaheidete jälgi ei näinud. Kamber ei lõhnanud väljaheidete järgi, kuna kambrit oli desinfitseeritud, seal võis olla teistsugune lõhn. E-kirja kirjutades ei pidanud tunnistaja silmas rooja lõhna, vaid mõtles spetsiifilise lõhna all desinfitseerimisaine lõhna. Roojase kambri koristab, kas desinfektor või sektori koristaja. Kamber pidi olema 20. jaanuaril k.a pärast kinnipeetava poolt rooja loopimist võimalikult kiiresti puhtaks tehtud. Kui kinnipeetav ei koristanud, pidi kutsutama desinfektor. Kambrit pidi koristatama ka enne Xu paigutamist 30. jaanuaril k.a. Tunnistaja ei tundnud Xu kambris rooja lõhna, kuid edastas info Xu kambri vahetamise soovist.
21.Kohus loeb tunnistaja J. Heeringu ütlustega tõendatuks, et tunnistaja ei näinud kambris nr 1002 rooja jälgi kohtades, millele osundas kaebaja ega tundnud kambris ka rooja lõhna. Kambris oli tunnistaja ütluste kohaselt puhastusaine spetsiifiline lõhn. Kamber oli koristatud
20.jaanuari k. a sündmuste järgselt ja ka enne Xu kambrisse paigutamist. Tunnistaja edastas info kaebaja soovist kambri vahetamiseks selleks pädevale vanglateenistuse ametnikule.
22.Tunnistaja Jaano Põldoja ütluste kohaselt (tl 40) oli tema tööülesandeks Xu kartserikambrisse paigutamine ja ta andis vastava korralduse. Kambri puhtuse kontrollimine ei kuulu tunnistaja tööülesannete hulka. Tunnistajale ei laekunud kirjalikult informatsiooni
kambri halvast seisundist. Tunnistaja ei mäleta, kas keegi vanglateenistujatest sel teemal temaga rääkis. Kui rääkis, ei olnud saadud info selline, et X oli tarvis ümber paigutada. Tunnistaja ei mäleta, et J. Heeringuga ja Elar Kraaviga oleks olnud konkreetset juttu, et X oleks vaja ümber paigutada, kuna seal kambris pole võimalik olla. Kui E. Kraavi poolt oleks olnud taotlus ümberpaigutamiseks, siis oleks tunnistaja sellega tegelenud. Tunnistaja jääb e-kirjas väljendatu juurde.
23.Kohus loeb tunnistaja J. Põldoja ütlustega tõendatuks, et kaebaja ümberpaigutamiseks volitusi omaval ametnikul ei tekkinud vanglateenistujatega vesteldes veendumust, et kambri nr 1002 tingimused oleksid olnud ebasanitaarsed ja et arestialune oleks tulnud kambrist ümber paigutada. Kaebaja nimetatud vanglateenistuse ametnikud ei informeerinud tunnistajat kirjalikult vajadusest kaebaja ümberpaigutamiseks. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et E. Kraavi andis vestluse käigus edasi kaebaja soovi kambri vahetamiseks, kuid tunnistajale ei laekunud sellist informatsiooni, mis oleks tinginud kaebaja soovi rahuldamise.
24.Tõendite kogum asjas tõendab, et 30.01.2019. a paigutati kaebaja kambrisse nr 1002, mis oli pärast 20. jaanuaril k. a täisroojamist puhastatud desinfektorite ja kinnipeetavast majandustöölise poolt. Majandustöölisest kinnipeetav ei näinud kambrit puhastades seal rooja jälgi, kuigi ta oli teadlik 20. jaanuari k. a sündmustest. Johannes-Markus Boikov, kes oli tunnistajana kohtusse kutsutud, ei tegelenud kaebaja 30. jaanuaril k. a arestikambrisse paigutamisega (tl 4) ja ta ei näinud Xu kambris viibimise ajal rooja jälgi (tl 4, 24). Kambris ei olnud väljaheidete hais, vaid spetsiifiline puhastusvahendi lõhn. Kaebaja poolt 30.01.2019. a allkirjastatud kahjunõudega (tl 12) ja sama dokumendi pöördel 31.01.2019. a allkirjastatud taotlusega teise kambrisse ümberpaigutamiseks, on tõendatud, et kaebaja esitas taotlused põhjusel, et kambri trellidel, WC seinal ja kambri seintel olid rooja jäljed. Kohus jääb kohtuistungil uuritud tõenditele tuginedes eelmenetluses väljendatud seisukoha juurde, et kaebaja esitas kahjunõudega vanglale taotluse ka teise kambrisse ümberpaigutamiseks. Kuna kaebaja viibis vaidlusaluses kambris kuni 3. veebruarini, siis on lõppkokkuvõttes kaebaja 31. jaanuari k. a taotlus asja tehiolusid arvestades saanud lahenduse mõistliku aja jooksul.
25.Nagu eelpool osundatud, võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). Tõendamiskoormuse osas on valitsevaks seisukohaks, et nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel peab kannatanu tõendama, et avaliku võimu kandja on rikkunud tema subjektiivset õigust. Kaebaja ei ole kohtu hinnangul seda kohustust täitnud. Kohus nõustub vastustajaga, et kohtueelselt Elar Kraavi tunnistajana esitamata jätmine võib olla mõjutanud kaebaja kahjuks tõendamiskoormuse täitmist. Kuna vastustaja kinnitusel viibib tunnistaja Austraalias, pole ka kohtul võimalik E. Kraavi tunnistajana ülekuulamine. Kui temalt oleks kohustuslikus kohtueelses menetluses kaebaja taotlusel võetud vastustaja poolt selgitus, oleks kohtul võimalik tema selgitust hinnata kirjaliku tõendina. Kahju tõendamise osas kehtivad sõltuvalt kahju liigist erisused. Kui varalise kahju korral peab kaebaja tõendama üldjuhul nii kahju olemasolu kui ka selle suurust, siis mittevaralise kahju suurust ei ole kannatanul võimalik tõendada. Kannatanul tuleb aga tõendada, millist tema RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigust on rikutud ning milles seisneb õiguste rikkumise tagajärjel tekitatud mittevaraline kahju (vrdl RKHKo 3-3-1-35-08). Kaebaja apelleerib käesolevas asjas kinnipidamistingimustega väärikuse alandamisele. Asjas kogutud tõendite kogumiga ei ole tõendatud vastustaja õigusvastast ja väärikust alandavat tegevust kaebaja arestikambrisse paigutamisel ega seal hoidmisel.
VangS § 45 lg 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Tallinna Ringkonnakohus on 05.04.2018. a kohtuasja nr 3-16-225 otsuses sedastanud halduskohtu samas asjas tehtud otsuse õigsust küsimuses, et kinnipeetav on kohustatud ise koristama nii kambrit kui kartserit. Kohus nõustub põhimõtteliselt kaebaja poolt kohtuistungil väljendatud seisukohaga, et kaebaja ei pidanud eelmise arestialuse järelt kambrit koristama kui vanglateenistuse ametnikud pakkusid talle võimalust ise kambrit veelkord puhastada. Samas on kohus seisukohal, et kaebajale oli 30. jaanuaril k. a vaieldamatult teada vangla määratud kartserikaristuse pikkus. On eluliselt usutav, et kui kambri nr 1002 tingimused oleksid seal levinud leha tõttu olnud väljakannatamatud, nagu väidab kaebaja, oleks iga keskmine isik täitnud kinnipeetaval lasuva kambri puhastamise kohustuse, selle asemel, et viibida väljaheidete järgi lehkavas kambris. Kohus tõlgendab nimetatud asjaolu kaebaja kahjuks ja on seisukohal, et tõendite kogum tõendab kambris puhastusaine spetsiifilise lõhna olemasolu. Vastustaja kinnitusel ei ole arestikambri aknad tavapäraselt avatavad, mistõttu on eluliselt usutav, et puhastusaine lõhn võis kaebaja seal viibimise ajal veel 20. jaanuarist mingil määral alles olla. Seega ei ole tõendatud kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine ja väärikuse alandamine vastustaja poolt kaebuses toodud faktilistel asjaoludel.
26.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
27.Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).
28.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.