Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Mati Maksing ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.10.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-2199
Haldusasi
XX kaebus tsiviilasja ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Aleksandr Logussov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11.06.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.06.2019 otsus muutmata.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.12.2019. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX esitas 21.08.2018 Justiitsministeeriumile taotluse ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-12-7378 talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks.
2.Justiitsministeerium jättis XX taotluse 22.10.2018 kirjaga nr 13-5/5422-2 rahuldamata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Ei ole tuvastatud, et kohtunik oleks tsiviilasja nr 2-12-7378 menetlemisel pannud toime kuriteo. Justiitsministeeriumil pole pädevust anda hinnangut kohtuasjade menetlemisele ja mõjutada õigusemõistmist. Kohtumenetluse õiguspärasust saab hinnata kõrgema astme kohus määruskaebe- või apellatsioonimenetluse korras. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi tuleb menetluse kestuse mõistlikkust hinnata kohtuasja asjaolude valguses, võttes arvesse järgmisi kriteeriume: kohtuasja keerukus, kaebaja ja asjakohaste ametivõimude tegevus ning see, mis on kaebaja jaoks kaalul. Tsiviilasja nr 2-127378 puhul oli tegemist keskmisest keerukama ja mahukama kohtuasjaga, kus kohtul tuli üle kuulata mitu tunnistajat ja küsida arvamusi erinevate menetluslike asjaolude kohta. Kohtuasjas peeti mitmeid istungeid, et välja selgitada kõigi asjaga seotud isikute seisukohad. Samuti uuendas kohus menetluse, et tuvastada kõik asjas olulist tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas hageja ja kostja vahelise töösuhte iseloom. Kohtuasja sisulise vaidluse keerukust näitab ka kohtutoimikusse võetud tõendite hulk ja toimiku maht. Lisaks tuleb kohtumenetluse kestusele hinnangu andmisel võtta arvesse Harju Maakohtu kohtunike suurt töökoormust, mistõttu võib nende menetlusse antud kohtuasjade läbivaatamine võtta teiste Eesti kohtutega võrreldes keskmisest rohkem aega. Kohtuotsus tsiviilasjas jõustus 26.08.2015 ja menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegi maakohus 10.10.2018. Viivituse menetluskulude jaotuse määruse allkirjastamisel põhjustasid muudatused kohtute infosüsteemis, mistõttu ei näidanud süsteem kohtunikule menetluskulude kindlaksmääramise kohta eraldi lahendamata menetlusstaadiumi, kuigi tegelikult oli valmis vaid määruse projekt. Viivitus on kahetsusväärne, kuid kuna määrus oli XX jaoks soodne, ei ole alust kahju hüvitada.
3.XX esitas 21.11.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi 22.10.2018 vastuse tühistamiseks ning ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu määratud summas. 1) Kaebaja esitas Harju Maakohtule 12.02.2012 hagiavalduse, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse ning välja mõista saamata jäänud töötasu ja hüvitis töölepingu lõpetamise eest kohtus. Maakohus menetles kaebust ligikaudu 2,5 aastat. Kohtuotsus jõustus 26.08.2015 ning menetluskulude kindlaksmääramise kohta tehtud määrus 25.10.2018. Kohus ületas tsiviilasja nr 2-12-7378 menetlemisel mõistlikku menetlusaega. Esimene kohtuistung (eelistung) toimus asjas alles 7,5 kuud pärast hagi esitamist ning ka järgnevad kohtuistungid toimusid kohtust tingitud asjaolude tõttu viibimisega. Õige ei ole vastustaja väide, et tegemist oli keskmisest keerukama ja mahukama kohtuasjaga. Kohus lubas kostjal esitada suurel hulgal asjasse mittepuutuvaid väiteid ja tõendeid ning kogus veel ise tõendeid juurde. Kohus kogus 7,5 tundi kestnud kohtuistungil asjasse suures osas mittepuutuvaid tunnistusi ning uuris 5,75 tundi kestnud kohtuistungil olulises osas asjasse mittepuutuvaid tõendeid. Kohus ei tuginenud kohtuotsuses ei tunnistajate ütlustele ega kohtumenetluses uuritud tõenditele. 2) Eesti riik on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-t 1, mille kohaselt on igaühel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul, ning art-t 10, mis sätestab igaühe õiguse sõnavabadusele. Kohtuotsuses 2(7)
3-18-2199 pole esitatud ühtegi põhjust, miks otsust ei avalikustata. Üldsuse huvi kohtuotsuse avalikustamise vastu kaalub üles kostja huvi kaitsta oma mainet ja soovi varjata töötaja õiguste ilmselgeid rikkumisi. 3) Harju Maakohus lubas kostjal (Y) esitada kaebaja suhtes piiramatult valesüüdistusi. Laimavaid väiteid kummutavate tõendite kogumine ja esitamine tekitas kaebajale nii materiaalset kui ka moraalset kahju. Kaebaja kulutused õigusabile ületasid esimese astme kohtus 8000 eurot.
4.Justiitsministeerium vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Tsiviilasja nr 2-12-7378 menetlust pole asjaolusid arvestades alust pidada ebamõistlikult pikaks. Menetluse venimise põhjustas osalistelt ka menetlusosaliste käitumine. Maakohtul tuli menetlusosaliste tegevust tavapärasest rohkem suunata, samuti täitis maakohus põhjalikult selgitamiskohustust. 2) Menetlusaja mõistliku kestuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka isiku jaoks kaalul olnud hüve või huvi olulisust. Kaebaja esitas tsiviilasjas nr 2-12-7378 kostja vastu rahalisi nõudeid kokku 30 907,30 euro ulatuses. Sellest summast võttis kostja omaks 42,08 eurot ning nõue rahuldati osaliselt, 422,73 euro ulatuses. Ülejäänud osas pidasid kohtud kaebaja nõudeid alusetuks. Seega oli kõnealuses tsiviilasjas kaebaja jaoks kaalul üksnes 464,81 eurot. 3) Kaebaja pole määratlenud, milles seisneb talle tekitatud kahju. Kaebaja õigusabikulusid kohtumenetluses ei saa pidada varaliseks kahjuks RVastS § 15 mõttes. Samuti ei tulene kaebusest ühtegi asjaolu, millest võib järeldada, et esinevad RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused.
5.Tallinna Halduskohus jättis 11.06.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Kaebaja esitas tsiviilasjas nr 2-12-7378 Harju Maakohtule hagiavalduse 17.02.2012 ning maakohus tegi otsuse 12.08.2014. Maakohtu otsuse peale esitatud kaebaja apellatsioonkaebus jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2015 otsusega rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu otsused jõustusid Riigikohtu 26.08.2015 määrusega, millega jäeti kaebaja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Seega kestis menetlus tsiviilasjas nr 2-12-7378 kokku 3 aastat 6 kuud ja 9 päeva, sealhulgas esimeses astmes 2 aastat 5 kuud ja 26 päeva. Asjaolu, et menetluskulud jagati sisulisest lahendist hiljem (kohtumäärus jõustus 25.10.2018), ei oma praeguses asjas määravat tähtsust, ka pole kaebaja nimetatud asjaolu seostanud talle tekitatud kahjuga. 2) EIK praktika kohaselt tuleb menetluse kestuse mõistlikkuse üle otsustamisel lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, kaebajate ja pädevate võimude käitumisest ning sellest, mis on kaebajal vaidluses kaalul (vt nt Bobrenok vs Ukraina, nr 41471/10). Õige on vastustaja seisukoht, et arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, kohtu tegevust ning menetlusosaliste käitumist ja huve, ei saa kaebaja osalusel toimunud menetlust pidada ebamõistlikult pikaks. Ka Tallinna Ringkonnakohus ei pidanud 20.05.2015 otsuses kaebaja sellekohast väidet põhjendatuks. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks asja lahendamisel rikkunud menetlusnorme. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et Harju Maakohus jõudis kõnealuses tsiviilasjas mõistliku ajaga seadusliku ja põhjendatud lahendini. Seega on põhjendamatud kaebaja etteheited maakohtu tegevusele menetluse juhtimisel. Asjast ei nähtu, et kaebajal oleks tsiviilasjas nr 2-12-7378 olnud kaalul oluline hüve või huvi. Üksnes kaebaja kasuks välja mõistetud summa (422,73) eurot ei anna alust selliseks järelduseks. Muu kriitika, sealhulgas kaebaja sõnavabaduse väidetav rikkumine, pole praeguses vaidluses asjakohane.
6.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Halduskohus ei selgitanud, miks ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust asjaolu, et menetluskulud määrati kindlaks alles kolm aastat pärast otsuse tegemist. Samuti jättis halduskohus põhjendamata, miks on asjakohatud kaebaja väited sõnavabaduse riive, kohtuotsuse avalikustamata jätmise ja tööaja direktiiviga 2003/88/EÜ mittearvestamise kohta. 2) Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et maakohtu tegevus tsiviilasjas nr 2-12-7378 menetluse juhtimisel oli mõistlik. Riigikohus selgitas 06.03.2015 otsuse nr 3-3-1-78-14 p-s 17, et ehkki mõistliku menetlusaja rikkumine on õiguslik, mitte faktiline küsimus, eeldab see mitmete faktiliste asjaolude (menetlustoimingute sagedus, ajastatus, aja kasutamise efektiivsus jms) tuvastamist. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-12-7378 ei ole nimetatud asjaolusid analüüsitud. Kaebajale ei ole kordagi ette heidetud, et ta oleks tsiviilasja menetluses menetlusosalise õigusi kuritarvitanud. Kaebaja hoopis pöördus korduvalt maakohtu poole eesmärgiga menetlust kiirendada. Menetlus venis kohtu tegevuse tõttu: kohus kogus toimikusse palju tõendeid, millest enamiku jättis kohtuotsuse tegemisel arvestamata; kohus lükkas edasi ühe kohtuistungi põhjusel, et oli unustanud kohtusse kutsuda tunnistaja; kohus uuendas asja arutamise, sest oli unustanud välja selgitada, kas poolte vahel oli sõlmitud tööleping või mõni muu võlaõiguslik leping. Arvestades, et kohus tuvastas hagi lisana esitatud töölepingu põhjal, et poolte vahel oli tööõigussuhe, oli menetluse uuendamine ebavajalik. Kohus tugines otsuse tegemisel vaid üksikutele tõenditele, jättes arvestamata muu hulgas tunnistajate ütlused, kelle ülekuulamisele kulus kokku üle 8 tunni. Kohus võimaldas kostjal kaebaja vastu üha uusi süüdistusi esitada, mille ümberlükkamiseks oli kaebaja sunnitud täiendavaid tõendeid esitama. Maakohtu lahendi põhjenduste järgi ei saa kohtumenetlust keerukaks pidada. Ebaefektiivse menetlemise tulemusel kujunesid menetluskulud kaebaja jaoks ebamõistlikult suureks.
7.Justiitsministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
9.RVastS § 15 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Praegusel juhul puudub pädeva kohtu lahend, millega oleks tuvastatud, et tsiviilasja nr 2-12-7378 menetlenud Harju Maakohtu kohtunik oleks pannud toime kuriteo. Halduskohtul pole pädevust kuritegu tuvastada. Halduskohus ei saanud hinnata ka tsiviilasjas tehtud lahendite sisulist õiguspärasust (vt Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 20). Halduskohus viitas Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2015 otsusele tsiviilasjas nr 2-12-7378, milles leiti, et samas asjas tehtud maakohtu otsus on õiguspärane. Ringkonnakohus ei nõustunud viidatud otsuses kaebaja väitega, et maakohus ei menetlenud tsiviilasja mõistliku aja jooksul. Praeguses vaidluses ei ole tsiviilasjas avaldatud ringkonnakohtu seisukoht siduv, ühtlasi tuleb arvestada kogu kohtumenetluse kestusega kuni lõpplahendi jõustumiseni.
10.Et kehtiv seadus välistab nõude rahuldamise, siis on vaja otsustada, kas asjaomane normistik on põhiseaduspärane, ning vajadusel tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (Riigikohtu 22.12.2014 määrus nr 3-3-1-21-14, p 23). Kuna normi põhiseadusevastaseks tunnistamise eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine, s.t asjaolu, et 4(7)
3-18-2199 kohtumenetluses esines õigusvastane viivitus, kontrollib ringkonnakohus järgmiseks poolte väiteid tsiviilasja menetluse kestuse kohta.
11.EIÕK art 13 kohaselt on igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa (Riigikohtu 06.01.2004 otsus nr 31-3-13-03, p 31). Põhiseaduse (PS) §-st 14 koostoimes §-ga 15 tuleneb põhiõigus tõhusale kohtumenetlusele. PS §-dest 14 ja 15 tulenevad põhiõigused sisaldavad endas isiku subjektiivset õigust nõuda ja riigi objektiivset kohustust tagada menetluse tõhusus. EIK praktika järgi peab konventsiooniga liitunud riik EIÕK art 13 järgi tagama, et riigisisesed õiguskaitsevahendid oleksid tõhusad nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning et õiguskaitsevahendi rakendamise tulemusena tehtaks otsus kaebuse kohta ning määrataks võimaliku tuvastatud rikkumise korral piisav hüvitis (Kudła vs. Poola, nr 30210/96, p 157). See kohustus seob eelkõige seadusandjat, kes on kohustatud kehtestama normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse. Põhiõigus tõhusale menetlusele, mis on sätestatud PS §-s 14, hõlmab muu hulgas õigust nõuda, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul. Selline õigus tuleneb ka EÕIK art 6 lg 1 esimesest lausest (Riigikohtu 22.03.2011 otsus nr 3-3-1-85-09, p-d 74–77). EIK väljakujunenud praktika järgi tuleb menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel lähtuda järgmistest kriteeriumitest: kohtuasja keerukus, kaebuse esitaja käitumine, menetlejate tegevus ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevad hüved (vt nt Kudła vs. Poola, p 124; Frydlender vs. Prantsusmaa, nr 30979/96, p 43; O’Sullivan McCarthy Mussel Development Ltd vs. Iirimaa, nr 44460/16, p 144).
12.Esiteks märgib ringkonnakohus, et ainuüksi kaebaja kasuks välja mõistetud summa (422,73 eurot) põhjal ei saa teha järeldust, et tsiviilasja menetluses ei olnud kaalul kaebaja jaoks olulist hüve. Kaebaja nõudis tsiviilasjas nr 2-12-7378 töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist ning töötasu ja hüvitise maksmist. EIK on märkinud, et töötajal, kes leiab, et temaga sõlmitud tööleping on õigusvastaselt üles öeldud, on oluline huvi sellise otsustuse õiguspärasuse kiire kohtuliku kontrolli vastu, arvestades, et töölepingu ülesütlemise tulemusel kaotab isik oma sissetuleku (Frydlender vs. Prantsusmaa, nr 30979/96, p 45).
13.Tsiviilasjas nr 2-12-7378 vaidluse all olnud ja tõendamist vajavate asjaolude hulka arvestades saab asja pidada võrdlemisi keerukaks ja mahukaks. Asja mahukust on suurendanud see, et kohtuasja pooled on esitanud lisaks hagiavaldusele ja vastusele mitmeid täiendavaid seisukohti ning hulgaliselt tõendeid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 199 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel muu hulgas õigus esitada taotlusi ja põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta, esitada tõendeid ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele. Ringkonnakohtule ei nähtu, et maakohus oleks lubanud menetlusosalistel oma õigusi kuritarvitada. Maakohus ei rahuldanud ilma kaalumata kõiki kostja (Y) esitatud tunnistaja ülekuulamise taotlusi, vaid hindas, kas konkreetsel tunnistajal võib olla teavet asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude kohta (04.06.2013 kohtuistungi protokoll tsiviilasjas nr 2-12-7378). Asjas toimus neli kohtuistungit. Kohtumäärustest ja kohtuistungi protokollidest nähtub, et kohus on täitnud selgitamiskohustust ning on olnud asjaolude väljaselgitamisel väga põhjalik. Kohus on küll korduvalt lükanud edasi nii istungi toimumise kui ka kohtuotsuse kuulutamise aega, kuid vajadust selle järele (kohtuniku haigestumine, asja arutamise uuendamine, kohtuasja mahukus, tehnilised probleemid) on menetlusosalistele ka põhjendatud. Ringkonnakohtule ei nähtu, et menetluses oleks olnud ülemääraselt pikki põhjuseta seisakuid. Näiteks kohtuistungi aja määramisel tuleb arvestada ühelt poolt menetlusosaliste õiguste tagamisega (sealhulgas hagi ja kohtukutse kättetoimetamine teatud aja jooksul enne istungit) ning teiselt poolt kohtu võimaluste ja töökoormusega. Seega ei saa igasugust ajavahemikku, mis jääb hagiavalduse 5(7)
3-18-2199 esitamise ja kohtuistungi toimumise või kahe kohtuistungi vahele, lugeda põhjendamatuks viivituseks. Sellest, et kohus ei ole otsuse tegemisel tuginenud kõigile asjas kogutud tõenditele, ei saa automaatselt järeldada, et tõendite kogumisele kulutatud ressurss on olnud asjatu. Eelmenetluses tõendite kogumise ajal ei ole veel teada, millistele seisukohtadele kohus vaidlusalustes küsimustes jõuab ning milliseid tõendeid on asja lahendamiseks vaja hinnata. Maakohtu otsuse järgi puudus vajadus osade (kaebajale etteheidetavaid rikkumisi puudutavate) tõendite hindamiseks, kuna kohus asus seisukohale, et isegi kui rikkumised leidsid aset, ei olnud kostjal õigust öelda töölepingut üles ilma hagejat (kaebajat) eelnevalt hoiatamata (otsuse p-d 15 ja 16). Ehkki menetlus tsiviilasjas nr 2-12-7378 võttis aega keskmisest kauem, ei saa eelnevalt toodud asjaolusid arvestades pidada maakohtu menetluse kestust (ligikaudu 2,5 aastat) ilmselgelt ebamõistlikult pikaks. Kohtumenetlus hagiavalduse esitamisest kuni Riigikohtu 26.08.2015 määruse tegemiseni, millega keelduti kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kestis ligikaudu 3,5 aastat. Kokkuvõttes ei kulunud kohtusse pöördumisest kuni lõpplahendi jõustumiseni sedavõrd kaua aega, et pidada menetlusaega ebamõistlikult pikaks EIÕK art 6 lg 1 mõttes.
14.Seoses tsiviilasjas menetluskulude kindlaksmääramisega märgib ringkonnakohus esmalt, et vastav kord muutus põhivaidluse menetluse ajal: kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 nägi ette kulude kindlaksmääramise põhikohtuasjast eraldi hagita menetluses, alates 01.01.2015 aga määratakse menetluskulud reeglina kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna maakohus oma otsuse tegemise ajal kehtinud korra järgi menetluskulusid kindlaks ei määranud, tuli seda teha pärast otsuse jõustumist. Menetluskulude kindlaksmääramise lahend tsiviilasjas nr 2-12-7378 allkirjastati ligikaudu kolm aastat pärast menetluskulude taotluse esitamist. Tegemist on ainuüksi kohtust tingitud olulise viivitusega. Samas tuleb arvestada, et selle jätkumenetluse puhul ei olnud enam kaalul kaebaja jaoks olulisi hüvesid. Taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks esitas kostja ning seega sai lahendi tegemise viibimine kahjustada eelkõige tema huve. Kostja taotles apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude kindlaksmääramist 406,53 euro suuruses summas. Taotlus rahuldati osaliselt, 358,57 euro ulatuses. Kaebajale oli taotluse põhjal teada temalt välja mõistetavate menetluskulude maksimaalne summa (mis oli samas suurusjärgus tema kasuks kostjalt välja mõistetud hüvitisega) ning viivitus oli talle majanduslikult kasulik, kuna ta sai võimaluse tasuda menetluskulude hüvitis hiljem ja ka viivise arvestamise algus lükkus edasi. Kui kaebaja soovis taotluse kiiremat menetlemist, oleks ta saanud esitada kohtumenetluse kiirendamise taotluse (TsMS § 3331). Neid asjaolusid arvestades pole ringkonnakohtu hinnangul alust tuvastada mõistliku menetlusaja rikkumist.
15.Eeltoodust nähtub, et tsiviilasja menetlus polnud ebamõistlikult pikk ja puudub alus kaaluda RVastS § 15 põhiseadusevastaseks tunnistamist.
16.Seoses kaebaja väidetega tsiviilasja menetluse kinniseks kuulutamise ja kohtuotsuse avalikustamise kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Harju Maakohus kuulutas 05.10.2012 määrusega tsiviilasja nr 2-12-7378 menetluse kinniseks TsMS § 38 lg 1 p 5 alusel seoses sellega, et menetluses võidakse käsitleda alaealiste delikaatseid isikuandmeid. Kohus on menetluse kinniseks kuulutamisel järginud seadusest tulenevat korda, viidanud kinniseks kuulutamise õiguslikule alusele ning arvestades, et asjas esitatud menetlusdokumentides ja tõendites on korduvalt mainitud alaealisi isikuid, muu hulgas on kohus võtnud toimikusse alaealise isiku haigusloo väljavõtte, ei saa menetluse kinniseks kuulutamist pidada selgelt põhjendamatuks. 6(7)
3-18-2199 Menetluse kinniseks kuulutamine tähendab muu hulgas seda, et asjas tehtavat kohtulahendit ei avalikustata (Riigikohtu 13.11.2017 määrus nr 2-12-16865). Seega ei pea kohus kinnises menetluses tehtud lahendi avalikustamata jätmist põhjendama.
17.Kaebaja väited sõnavabaduse õigusvastase riive kohta on põhjendamatud. Sõnavabaduse õigusesse sekkumine võib olla õigustatud, kui lähtutakse legitiimsest eesmärgist ning see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt nt EIK otsus kohtuasjas Catalan vs Rumeenia, nr 13003/04). Kohtud leidsid tsiviilasjas nr 2-12-7378, et kaebaja ähvardas avaldada teavet, mis töölepingu ja töösisekorraeeskirja kohaselt oli konfidentsiaalne. Ringkonnakohus märkis 20.05.2015 otsuses, et tulenevalt Y tegevuse spetsiifikast lasus kaebajal, kelle ülesandeks oli hooldada vanemlikust hoolitsusest ilmajäänud lapsi, kõrgendatud vastutus info saladuses hoidmise eest. Seega on nimetatud tsiviilasjas esitatud piisavad põhjendused kaebaja sõnavabaduse piiramise õiguspärasuse kohta. Ringkonnakohus ei saa praeguses asjas hinnata, kas kaebaja töölt vabastamine eelnimetatud rikkumise tõttu oli põhjendatud, s.o kontrollida jõustunud kohtuotsuste õiguspärasust.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
19.Kaebaja taotluse alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.