Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Madis Ernits, Maili Lokk 30.06.2021, Tartu 3-19-2082 Xi kaebus Viru Maakohtu 10.06.2019. a arengu- ja hindamisvestluse kokkuvõtte ja järelduste õigusvastasuse tuvastamiseks Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja/kaebaja – X Vastustaja – Viru Maakohus
RESOLUTSIOON
1.Võtta määruskaebus menetlusse.
2.Tagastada määruskaebuse esitajale määruskaebuse lisana esitatud advokaadibüroo 30.09.2020. a arve.
3.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3 muutmata.
4.Jätta taotlus haldusasjade nr 3-19-2082 ja nr 3-21-255 liitmiseks rahuldamata.
5.Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X töötas alates 16.11.2015 Viru Maakohtu Narva kohtumajas süüteoasjadega tegeleva kohtujuristina.
2.Viru Maakohtu esimees ja personalijuht pidasid Xiga 10.06.2019 arengu- ja hindamisvestluse, hindamaks Keeleinspektsiooni palvel Xi tegelikku eesti keele oskust ja toimetulekut töös ettetulevates keelekasutusolukordades. Vestluse kohta koostati 19.06.2019. a arengu- ja hindamisvestluse kokkuvõte. Vestluse tulemusel jõuti järeldusele, et nii Xi suuline
kui ka kirjalik keeleoskus keerulisemate lausekonstruktsioonide, väljendite ja erialase sõnavara kasutamisel on puudulik ning takistab juriidiliste probleemkohtade selgitamist ja argumentatsiooni esitamist. Kuigi X läbis enne kohtusse tööle asumist C1-taseme eksami, ei vasta tema eesti keele oskus arenguvestlusel tuvastatut, varasemates arengu- ja hindamisvestlustes kajastatut ning kohtujuristide tööd koordineeriva kohtujuristi hinnangut arvestades kohtujuristilt nõutavale C1-tasemele ega võimalda kohtujuristi ülesannete täitmist ametikohalt oodataval tasemel. Viru Maakohus andis Xile täiendava võimaluse viia oma eesti keele oskus kooskõlla ametiülesannete täitmiseks vajalike ning KS § 1251 lg-st 4 tulenevate nõuetega. Keeleoskusele objektiivse hinnangu saamiseks tuli Xil läbida uuesti eesti keele C1taseme eksam selle järgmisel toimumise korral ning esitada tööandjale hiljemalt 31.10.2019 C1-taseme tunnistus.
3.X esitas 07.11.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ja hilisema kaebuse täpsustuse Viru Maakohtu 10.06.2019. a arengu- ja hindamisvestluse kokkuvõtte ja järelduste õigusvastasuse tuvastamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebuse kohaselt korraldati 10.06.2019 toimunud arenguvestluse käigus kaebajale sisuliselt nii suuline kui ka kirjalik eesti keele eksam, mida tööandja teha ei tohi. Samuti ei vasta arenguvestluse kohta koostatud akt Viru Maakohtu direktori 24.09.2018. a käskkirjaga nr 11-3/7 sätestatud arenguvestluse läbiviimise vormile ja vestluse läbiviimise põhimõtetele. Kaebaja puhul on täidetud kohtujuristile KS § 1251 lg-s 4 esitatavad nõuded, sh nõue osata eesti keelt keeleseaduses (KeeleS) sätestatud C1-tasemel või sellele vastaval tasemel. Seadusest ei tulene kohtujuristi keeleoskusele esitatavaid lisanõudeid ning kuigi kaebaja on C1-taseme eksamil saanud 64 punkti, vastab siiski tema keeleoskus nõuetele. Viru Maakohus ei saa saata eksamile ning nõuda uut C1-taseme tunnistust isikult, kellel see on juba olemas. Tasemeeksamile saadetakse üksnes keeleametniku ettekirjutusega (KeeleS § 28 lg 1).
4.Halduskohus rahuldas 20.11.2019. a määrusega (resolutsiooni p 3) kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21.01.2020. a määrusega Viru Maakohtu määruskaebuse Tartu Halduskohtu 20.11.2019. a määrusele ning tühistas halduskohtu määruse resolutsiooni p 3.
5.Tartu Halduskohus võttis 13.07.2020. a määrusega kaebuse menetlusse.
6.Viru Maakohus palus 14.09.2020 kaebusele esitatud vastuses jätta see HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Vastustaja leidis, et täidetud ei ole HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud eeldused tuvastamiskaebuse esitamiseks. Vastustaja 10.06.2019 koostatud vestluse kokkuvõttel puudub iseseisev toime kaebaja õigustele ning selle vaidlustamisega ei ole võimalik saavutada kaebaja soovitud eesmärki – vältida võimaliku tulevikus antava haldusakti tegemist. Antud juhul ei ole alust rääkida ka jätkuvast või korduvast õigusvastasest tegevusest ega reaalsest õigusvastase käitumise ohust, mis võiks olla kaebaja tuvastamiskaebuse õigustatud huviks. Kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Vastustajal on õigus ja kohustus kontrollida kaebaja tööalaseid oskusi, sh keeleoskust. Teenistusest vabastamise õigust omav isik saab anda hinnangu ametniku teenistusülesannete täitmisele eesti keele oskuse aspektist lähtuvalt ning tal on diskretsiooniruum otsustamaks, kas ametniku eesti keele oskus, sõltumata formaalselt tõendatud keeleoskuse tasemest, on piisav oma teenistusülesannetega toimetulekuks. Vastustaja ettepanek esitada uus eesti keele C1-taseme eksamitunnistus oli kaebajale võimaluse andmine tõendada oma keeleoskust objektiivse tõendiga. Kaebaja keeleoskus on puudulik ning takistab juriidiliste probleemkohtade selgitamist ning argumentatsiooni esitamist.
7.Kaebaja esitas 21.09.2020 kohtule täiendavad seisukohad ning taotluse kaebuse muutmiseks ehk kaebuse täiendamiseks nõudega keelata vastustajal anda tema suhtes avalikust teenistusest vabastamise haldusakti avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 92 lg 1 alusel või alusel, mis põhineb asjaolul, et kaebaja eesti keele oskus ei vasta C1-tasemele. Kaebaja hinnangul
esineb tal õigustatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, kuna see võib mõjutada tema suhtes hilisemalt läbiviidavat menetlust. Vaidlustatud toiming on õigusvastane, kuna vastustajal ei ole pädevust ega õigust hinnata kaebaja eesti keele oskust.
8.Vastustaja palus 08.10.2020 kohtule esitatud täiendavates seisukohtades tagastada keelamiskaebus kaebajale, jätta tuvastamiskaebus läbi vaatamata ning alternatiivselt jätta mõlemad nõuded rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja ei saa taotleda kohtult lahendi tegemist, mis kohustaks vastustajat hoidma ebaseaduslikult ametis isikut, kelle oskused ja teadmised ei vasta nõuetele. Juhul, kui vastustaja peaks kaebaja ametist vabastama, on kaebajal võimalik tema teenistusest vabastamise otsuse vaidlustamiseks kasutada ATS §-s 105 ette nähtud konkreetseid ja ammendavaid õiguskaitsevahendeid. Vastustaja ei ole teinud otsustust kaebaja ametist vabastamiseks, vaid on oma toimingutega soovinud toetada kaebajat eesti keele oskuse parandamisel.
9.Tartu Halduskohus teavitas 01.02.2021. a määrusega pooli, et teeb lahendi käesolevas haldusasjas teatavaks 26.02.2021.
10.Vastustaja märkis 12.02.2021 kohtule esitatud avalduses, et kaebaja viimane tööpäev Viru Maakohtus oli 23.12.2020.
11.Tartu Halduskohus tegi 26.02.2021 määruse, millega jättis kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata, esitatud tuvastamiskaebuse läbi vaatamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohus märkis, et kaebuse täiendamisest keelamisnõudega tuleb keelduda ainuüksi põhjusel, et õigusaktidest ei tulene kaebajale kaebeõigust vaidlustada tema teenistusest vabastamist keelamiskaebusega ning selline kaebus ei oleks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel seetõttu lubatav. Vastustaja on asjakohaselt osutanud sellele, et ATS §-s 105 on ammendavalt sätestatud õiguskaitsevahendid isiku õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral. Kuna selles sättes ei ole ette nähtud keelamiskaebuse esitamise õigust, ei saa kohtule esitada kaebust teenistusest vabastamise kohta antava haldusakti andmise keelamiseks. Arvestades kohtule teatavaks saanud asjaolu kaebaja teenistussuhte lõppemise kohta, ei oleks keelamiskaebuse eesmärgi saavutamine enam ka võimalik (HKMS § 121 lg 2 p 2). Kohus leidis, et asjas esinevad HKMS § 151 lg 2 p-s 1 ja § 121 lg 2 p-s 1 sätestatud alused menetlusse võetud tuvastamiskaebuse läbi vaatamata jätmiseks. HKMS § 44 lg 1 järgi võib isik pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 45 lg 2 järgi võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise (HKMS § 45 lg 3). HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus ning vastavalt HKMS § 151 lg 2 p-le 1 võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Halduskohus leidis, et olukorras, kus kaebaja teenistussuhe on lõppenud, ei saa vaidlustatud menetlustoimingu eraldiseisev õigusvastasuse tuvastamine aidata enam mingil viisil kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Sealhulgas ei saaks Viru Maakohtu kõnealuse menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue kanda endas preventiivset huvi vältida kaebaja ja vastustaja vahelises õigussuhtes vastustaja korduvat sarnast tegevust. KIS-ist nähtuvalt on Tartu Halduskohtus registreeritud kaebaja kaebus haldusasjas nr 3-21-255, milles kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks Viru Maakohtu 21.12.2020. a käskkiri tema teenistusest vabastamise kohta ning muuta teenistusest vabastamist alust. Kaebaja saab efektiivselt kaitsta enda õigusi seoses tema teenistusest vabastamisega viimati nimetatud haldusasjas ning selle asja raames saab kohus hinnata ka vastustaja toimingute õiguspärasust enne kaebaja teenistusest vabastamist. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus Viru Maakohtu
10.06.2019. a arengu- ja hindamisvestluse kokkuvõtte ja järelduste õigusvastasuse tuvastamiseks HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. HKMS § 108 lg 4 sätestab, et kaebaja kannab menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise korral, kui samas paragrahvis ei sätestata teisiti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud (tasutud riigilõiv ning esindaja kulud) kaebaja enda kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.X palub määruskaebuses Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a määruse tühistada osas, millega jäeti tema kaebus läbi vaatamata (resolutsiooni p 2) ja menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3) ning liita haldusasjad nr 3-19-2082 ja nr 3-21-255. Alternatiivsena, juhul kui ringkonnakohus leiab, et tühistamiskaebuse läbi vaatamata jätmise tühistamiseks alust ei ole, palub määruskaebuse esitaja kohaldada (analoogia korras) HKMS § 152 lg 1 p-s 4 ja § 108 lg-s 6 sätestatut ja jätta kaebaja menetluskulud vastustaja kanda.
13.Kaebaja leiab, et käesolevas asjas oli tuvastamiskaebuse läbivaatamata jätmine ennatlik, kuna kaebaja oli enne vaidlustatava määruse tegemist teenistusest vabastatud ja esitas juba 03.02.2021 halduskohtusse kaebuse Viru Maakohtu 21.12.2020. a käskkirja nr 13-1/21 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Tartu Halduskohtu 05.03.2021 määrusega võeti see kaebus menetlusse. Kaebuse läbivaatamata jätmise eelduseks oleksid olnud sellised asjaolud, kui kaebajat näiteks ei oleks vabastatud teenistusest või kui oleks vabastatud teenistusest ja kaebaja ei oleks esitanud kaebust teenistusest vabastamise käskkirja peale. Antud juhul kaebajal on põhjendatud huvi 10.06.2019 arenguvestluse käigus uue C1 keeletaseme eksami tunnistuse esitamise nõudmise õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja arvab, et kaebused haldusasjades nr 3-19-2082 ja nr 3-21-255 on omavahel õiguslikult seotud, kuna põhiline küsimus nii ühes kui teises kaebuses seisneb kaebaja endise tööandja tegevuse õigusvastasuse tuvastamises. Nii haldusasjas nr 3-19-2082 kui ka haldusasjas nr 3-21-255 sõltub kaebuse lahendamise tulemus sellest, kas tööandjal oli õigus viia läbi isiku keeleoskuse kontrolli ning saata töötaja tasemeeksamile ilma, et ta oleks läbinud Keeleinspektsiooni kontrolli.
14.Arvestades ülaltoodut taotleb kaebaja ka haldusasjades nr 3-19-2082 ja nr 3-21-255 liitmist. Lähtudes HKMS § 48 lg-st 1 on kaebaja seisukohal, et kaebuste liitmiseks on täidetud kõik eeldused. Lisaks järgib kaebuste liitmine menetlusökonoomia põhimõtet, kuna ühes menetluses saab tervikuna lahendada kaebajal käesolevas asjas tekkinud menetluskulude väljamõistmise küsimuse.
15.Halduskohtu määrusega jäeti menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). Kaebaja ei ole sellega nõus ja leiab, et kaebajal tekkinud menetluskulud tuleb vastustajalt välja mõista. Kaebaja leiab, et tal on põhjendatud huvi ja õigus tekkinud menetluskulude väljamõistmiseks, kuna kohtumenetluse pikkus ei sõltunud kuidagi temast. Kaebaja leiab, et kui haldusasjas nr 3-19-2082 esitatud kaebus oleks mõistliku aja jooksul sisuliselt läbi vaadatud, siis oleks kaebajal olnud õigus, võimalus ja lootus menetluskulud vastustajalt välja mõista.
16.HKMS § 2 lg 2 kohaselt peab haldusasja lahendama sõltumatu ja erapooletu kohus õigesti, ausalt, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. HKMS § 126 lg 2 sätestab, et kui seaduses ei ole sätestatud tähtaega, vaatab kohus asja läbi mõistliku aja jooksul. Üldreegel asja läbivaatamiseks mõistliku aja jooksul tähendab kohtu kohustustust menetlustoimingutega mitte venitada. Ühtlasi paneb see kohtule kohustuse juhtida menetlust selliselt, et see ei veniks ka menetlusosalistest tingitud põhjustel (Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne 2013. Koostanud I. Pilving ja K. Merusk. Lk 444). Kaebaja esitas kaebuse 07.11.2019 ja asjas tehti määrus 26.02.2021, s.o siis, kui kaebaja oli
juba teenistusest vabastatud. Menetluse kestis üle ühe aasta. Mõistliku aja mõiste sisustamisel on võimalik juhinduda EIK seisukohtades (keskmine menetlusaeg ühes kohtuastmes ei tohiks üldjuhul ületada üht aastat), kuid tuleb arvestada konkreetse kohtuvaidluse eripära, sh vaidluse iseloomu, mahtu ja keerukust ning menetlusosaliste hulka ja käitumist (RKÜK 22.03.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78).
17.Halduskohtu 26.02.2021. a määruse p-st 7 nähtub, et kohus võttis 13.07.2020. a määrusega kaebuse menetlusse. Kaebaja leiab, et kaebuse menetlusse võtmine on vastuolus HKMS § 121 lg 2 p-ga 1. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kaebajale jääb arusaamatuks, millest juhindus halduskohus kaebust menetlusse võttes, kui pärast selgus, et tegelikult kaebajal puudub kaebeõigus. Tartu Halduskohtu 26.02.2021. a määruses p-s 19 on kirjas, et kaebus Viru Maakohtu 10.06.2019. a arengu- ja hindamisvestluse kokkuvõtte ja järelduste õigusvastasuse tuvastamiseks jääb HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Arvestades ülaltoodut, on kaebaja seisukohal, et HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaldamine ei ole õige ja on alusetu.
18.Kui ringkonnakohus leiab, et HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaldamine ei olnud asjakohane, siis palub kaebaja kohaldada (kasvõi analoogia korras) HKMS § 152 lg 1 p 4 ja § 108 lg 6 sätteid, kuna 10.06.2019. a arenguvestluse kokkuvõte ja järeldused ei vasta Viru Maakohtu kohtudirektori käskkirjaga nr 11-3/7 sätestatud arenguvestluse läbiviimise vormidele ja vestluse läbiviimise põhimõtetele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on esitatud tähtaegselt ja vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
20.Ringkonnakohus tagastab määruskaebuse esitajale määruskaebuse lisana esitatud advokaadibüroo 30.09.2020. a arve, kuna see on asja materjalide hulgas juba olemas (tl 184).
21.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 03.06.2021. a määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
22.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et esitatud tuvastamiskaebuse läbivaatamata jätmine 26.02.2021. a määrusega oli ennatlik, kuna ta vabastati teenistusest enne vaidlustatava määruse tegemist ja ta esitas juba 03.02.2021 halduskohtusse kaebuse Viru Maakohtu 21.12.2020. a käskkirja (teenistusest vabastamise käskkiri) peale. Halduskohus jättis vaidlusaluse määrusega kaebuse Viru Maakohtu 10.06.2019. a arengu- ja hindamisvestluse kokkuvõtte ja järelduste õigusvastasuse tuvastamiseks HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, kuna kaebajal puudub ilmselgelt sellise menetlustoimingu vaidlustamiseks kaebeõigus (HKMS § 45 lg 3). Vastavalt HKMS § 151 lg 2 p-le 1 võib kohus jätta määrusega sellise kaebuse läbi vaatamata ka siis, kui see on algselt siiski menetlusse võetud. Sellele, et maakohtu arengu- ja hindamisvestluse kokkuvõtte ja järelduste vaidlustamiseks puudub Xil kaebeõigus, viitas Viru Maakohus juba oma 14.11.2019. a vastuses (tl 51-53) ning 04.12.2019. a määruskaebuses (tl 108). Ka Tartu Ringkonnakohus märkis oma 21.01.2020. a määruse p-des 8 ja 9, et vaidlustatud kokkuvõtte ja järelduste näol ei ole tegemist haldusakti, vaid menetlustoiminguga, millel puudub iseseisev toime kaebaja õigustele ja kohustustele, kuna sellega ei anta talle õigusi ega
panda kohustusi, s.h ei tulene sellest kokkuvõttest kaebajale otsest kohustust sooritada uuesti tasemeeksam. Veel märkis ringkonnakohus, et ka käesolevas asjas menetlusse võetud tuvastamisnõude rahuldamine ei taga kaebaja eesmärgi saavutamist, milleks oli kohtujuristi ametist vabastamise vältimine keelenõuete täitmata jätmise, s.h uue tasemeeksami tunnistuse esitamata jätmise tõttu, mistõttu ei ole käesolevas asjas tuvastamiskaebuse esitamine ametist vabastamise vältimiseks tõhus õiguskaitsevahend. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. Seega ei sõltu nimetatud sätte kohaldamine iseenesest antud juhul kuidagi sellest, kas kaebaja vabastati teenistusest enne vaidlustatava määruse tegemist ja kas ta esitas enne vaidlusaluse määruse tegemist halduskohtusse kaebuse tema teenistusest vabastamise käskkirja peale või mitte. Lähtudes sellest, et vaidlustatud kokkuvõtte ja järelduste näol on tegemist menetlustoiminguga, millel puudub iseseisev toime kaebaja õigustele ja kohustustele ning sellise tuvastamiskaebuse esitamisega ei saanud kaebaja kuidagi vältida ka enda vabastamist kohtujuristi ametist, ei anna määruskaebuse rahuldamiseks alust ka kaebaja väited, et tal on siiski põhjendatud huvi 10.06.2019. a kokkuvõttes märgitud uue C1 keeletaseme eksami tunnistuse esitamise nõudmise õigusvastasuse tuvastamiseks ning, et nii käesolevas haldusasjas kui ka haldusasjas nr 3-21-255 (kaebus teenistusest vabastamise käskkirja peale) sõltub kaebuse lahendamise tulemus sellest, kas tööandjal oli õigus viia läbi isiku keeleoskuse kontrolli ning saata töötaja tasemeeksamile või mitte. Kaebaja teenistusest vabastamise käskkiri on eraldiseisev haldusakt, mis on antud ATS-i ja KS-i alusel ning vastustaja poolt kaebaja teenistusest vabastamise põhjusteks peetavatel asjaoludel ja mille õigsust ning põhjendatust kontrollitakse haldusasja nr 3-21-255 raames. 10.06.2019. a kokkuvõte kui menetlustoiming ei ole osa kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjast ega ka selle otsene alus.
23.See, et halduskohus võttis 13.07.2020. a määrusega tuvastamiskaebuse menetlusse ja vaidlusaluse määrusega jättis kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, ei tähenda, et kaebuse menetlusse võtmine oli vastuolus HKMS § 121 lg 2 p-ga 1. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale kohe, s.o kaebust menetlusse mitte võtta, kui kohus juba sel hetkel leiab, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kui see, et kaebajal tegelikult puudubki ilmselgelt kaebeõigus, selgub pärast kaebuse menetlusse võtmist, saab kohus selle jätta ka läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel. Sellele, et kui näiteks kaebuse tagastamise mõne aluse esinemine ei ole kohe ilmselge, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud, viitab ka kohtupraktika (RKHK 22.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 11). Kuna käesoleval juhul ei saa olla tegemist olukorraga, kus halduskohus peaks asja menetluse lõpetama kaebuses vaidlustatud haldusakti või toimingu kehtetuks tunnistamise või kaebuses nõutava haldusakti andmise või toimingu tegemise tõttu kohtumenetluse kestel, siis puudub alus kohaldada HKMS § 151 lg 2 p 1 asemel HKMS § 152 lg 1 p 4 (ja menetluskulude puhul § 108 lg 6 sätteid), nagu leiab kaebaja.
24.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. Halduskohus on menetluskulude jaotusel õigesti lähtunud HKMS § 108 lg-s 4 sätestatust ja jätnud põhjendatult kaebuse läbivaatamata jätmisest tingituna menetluskulud kaebaja enda kanda.
25.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul alust Tartu Halduskohtule ette heita ka seda, et asja lahendamisel ületati mõistlikku menetlusaega, mis kaebaja arvates on üks aasta. Kaebaja esitas kaebuse 07.11.2019 ja asjas tehti määrus 26.02.2021, s.o kaebuse esitamisest kaebuse läbivaatamata jätmise määruse tegemiseni kulus halduskohtus tõesti üle ühe aasta, kuid
selle ületamine ei ole alati ja igal juhul mõistliku menetlusaja ületamine. Seda, et konkreetses kohtuastmes olekski igas asjas selle lahendamise mõistlik aeg üks aasta, ei ütle EIK-i praktika, ega ka kaebaja poolt viidatud RKÜK 22.03.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09. Viidatud lahendi p-s 78 märgitakse, et mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste, mida EIK on sisustanud praktikas. EIK pole näinud ette kindlaid ajalisi piire, vaid lähtunud asjas menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel järgmistest kriteeriumitest: kohtuasja keerukus, kaebuse esitaja käitumine, menetlejate tegevus ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevad hüved (EIK 25.03.1999. a otsus kohtuasjades Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, avaldus nr 25444/94, punkt 67; König vs. Saksamaa, otsus 28.06.1978, p-d 99 ja 111; Kudła vs. Poola, p 124; Konashevskaya jt vs. Venemaa, otsus 03.06.2010, p 42).
25.1.Haldusasja nr 3-19-2082 lahendamise aeg sisaldab toimikust nähtuvalt ka kahe kuu pikkust määruskaebemenetlust, samuti oli algselt kaebuse läbivaatamine kavas kohtuistungil 2020. a septembris, kuid pärast vastustaja poolt istungitaotlusest loobumist jätkati asja arutamisega kirjalikus menetluses. Pärast seda esitas kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning sellele tuli küsida vastustaja vastust. Asjas lahendi tegemise kuupäev määrati 26.02.2021 halduskohtu 01.02.2021. a määrusega ja selleks hetkeks polnud kumbki menetlusosaline halduskohtule teada andnud, et tegelikult on juba olemas maakohtu 21.12.2020. a käskkiri kaebaja teenistusest vabastamise kohta. Nimetatud info jõudis halduskohtuni vastustaja 12.02.2021. a seisukohas ja halduskohus tegi asjas lõpplahendi 26.02.2021, nagu ka algselt planeeritud.
25.2.Halduskohus ei saa kontrollida seda, kas ja millal annab Viru Maakohus välja oma ametnikega seotud haldusakte ning nagu juba käesoleva määruse p-s 22 viidatud, ei sõltunud 21.12.2020. a käskkirja väljaandmine kuidagi käesolevast vaidlusest ega selle lõpptulemusest. Seega ei ole alust kaebaja väitel, et kui halduskohus oleks teinud oma lahendi kaebaja mõistes piisavalt kiiresti ja enne seda, kui vastustaja kaebaja teenistusest vabastas, siis oleks tal olnud õigus, võimalus ja lootus menetluskulud vastustajalt välja mõista. See, milline oleks olnud halduskohtu lahend, kui halduskohus oleks otsustanud tuvastamiskaebuse sisuliselt läbi vaadata, ei ole teada, mistõttu on põhjendamatu kaebaja eeldus, et sellisel juhul oleks tal ilmselt olnud võimalus ka menetluskulude hüvitamisele.
25.3.Mis puudutab veel mõistlikku menetlusaega, siis haldusasjas nr 3-18-2199 tehtud ja jõustunud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustes leiti näiteks, et Harju Maakohtu menetluses olnud tsiviilasja puhul ei ole alust rahuldada esitatud kaebust ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks olukorras, kus esimese astme menetlus kestis 2 aastat 5 kuud ja 26 päeva. Seega leidis halduskohus, et sellist menetlust ei saa veel pidada ebamõistlikult pikaks. Nimetatud haldusasjas vastustajaks olnud Justiitsministeerium oli eelnevalt samuti keeldunud isiku kahjunõude rahuldamisest, leides, et kohtumenetluse kestusele hinnangu andmisel tuleb võtta arvesse ka Harju Maakohtu kohtunike suurt töökoormust ja üle kahe aasta kestnud tsiviilasja menetlus ei ole ebamõistlikult pikk. Ringkonnakohus leiab, et ka Tartu Halduskohtu kohtunike ilmselgelt suurt töökoormust tuleb käesoleval juhul arvesse võtta, sest ringkonnakohtule teadaolevalt: a) 29.01.2018 pensionile läinud kohtuniku ametikoht Jõhvi kohtumajas oli täitmata kuni kahe kohtunikukoha äravõtmiseni halduskohtult 2020. a ja 2018. a töötas Tartu Halduskohtus 9 kohtunikku 10-st); b) 2019.-2020. a lahkus halduskohtust kolm kohtunikku (01.02.2019 J. Jäätma Tallinna Ringkonnakohtusse, 20.06.2019 M. Aloe pensionile ja 01.01.2020 M. Priks pensionile) 2019. a veebruarist juulini töötas kohtus 8 kohtunikku 10-st; c) 2019. a juulis-augustis asusid kohtus tööle kaks noorkohtunikku. Augustist kuni 2019. a lõpuni töötas halduskohtus 9 kohtunikku, sh 2020. a algul pensionile minev kohtunik, kellele uusi asju ei jagatud ja kaks noorkohtunikku osakoormusega; d) ei täidetud KHN-i 105. istungi (29.-30. mai 2019) otsust, mille kohaselt pidas KHN vajalikuks kuulutada viivituseta välja konkurss 21.06.2019 vabanevale ühele kohtunikukohale Tartu
Halduskohtus; e) 2020. a algusest töötas Tartu Halduskohtus 8 kohtunikku; f) KHN-i otsusega 109. istungil 26. märtsil 2020 otsustati kaks pensionile läinud kohtunikest vabaks jäänud kohtunikukohta Tartu Halduskohtult ära võtta ja anda maakohtutele ning ministri määruse „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike arv ja jagunemine kohtumajade vahel“ vastav redaktsioon jõustus 01.05.2020. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellises olukorras töötanud kohtu puhul olla välistatud menetlusaegade pikenemine ja pika menetlusajaga asjade arvu kasv ning haldusasja lahendamine ca 1 aasta ja 3 kuu jooksul ei ole käsitletav mõistliku menetlusaja ületamisena.
26.HKMS § 48 lg 1 sätestab, et kui sama kohtu menetluses on ühel ajal mitu asja, milles on samad pooled või milles on kaebuse esitanud üks kaebaja eri vastustajate vastu või mitu kaebajat sama vastustaja vastu, võib kohus liita kaebused ühte menetlusse tingimusel, et nende nõuded oleks võinud HKMS § 19 lg 1 ja § 37 lg 3 kohaselt esitada ühes kaebuses ning kaebuste ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat ja lihtsamat lahendamist. Määruskaebuse esitaja taotles esitatud määruskaebuses, et ringkonnakohus liidaks käesoleva asja ja haldusasja nr 3-21-255, mis KIS-ist nähtuvalt on hetkel Tartu Halduskohtu menetluses. Ringkonnakohus selgitab, et kaebuste liitmine on võimalik üksnes tingimusel, et asjad on sama kohtu menetluses (HKMS § 48 lg 1). Kuna haldusasi nr 3-21-255 on Tartu Halduskohtu menetluses ja haldusasi nr 3-19-2082 määruskaebuse alusel ringkonnakohtu menetluses, siis ei ole HKMS § 48 lg 1 kohaselt võimalik neid haldusasju liita. Lisaks sellele on vaidlusaluse määrusega jäetud haldusasjas nr 3-19-2082 kaebus läbi vaatamata. Seetõttu jätab ringkonnakohus taotluse eelnimetatud haldusasjade liitmiseks rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.