Oliver Kask (eesistuja), Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. oktoober 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1643
Haldusasi
R.H kaebus Kaitseressursside Ameti 20. juuli 2018. a otsuse nr 5-1/12038 tühistamiseks ja R.Hi vabastamiseks ajateenistusse asumise kohustusest; alternatiivselt Kaitseressursside Ameti kohustamiseks vabastada R.H ajateenistusest
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17. mai 2019. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – R.H, volitatud esindajad v.adv-d Janar Urres ja Vahur Kivistik Vastustaja – Kaitseressursside Amet, volitatud esindaja Kaire Kiviselg
Menetluse alus ringkonnakohtus
R.Hi apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada R.Hi apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. mai 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-1643. Teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.
3.Tühistada Kaitseressursside Ameti 20. juuli 2018. a otsus nr 5-1/12038.
5.Mõista Kaitseressursside Ametilt R.Hi kasuks välja halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 1330 (üks tuhat kolmsada kolmkümmend) eurot.
6.Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. novembril 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-18-1643 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
R.H on kaitseväeteenistuskohustuslaste registris võetud kutsealusena arvele 17.12.2014.
2.R.H esitas 15.06.2018 Kaitseressursside Ametile (KRA) taotlused ajateenistusest vabastamiseks kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 39 lg 1 p 4 alusel ja arstliku komisjoni kutsumise aja muutmiseks. Viidatud sätte kohaselt on ajateenistusest vabastatud isik, kes: 1) on enne tema andmete kaitseväekohustuslaste registrisse kandmist eelnenud ajal elanud rahvastikuregistri andmetel katkematult vähemalt seitse aastat välisriigis; 2) kes on sündinud ja elanud välisriigis vahetult enne tema andmete kaitseväekohustuslaste registrisse kandmist. R.H elas rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt alates sünnist xxx kuni 06.04.2005 Venemaal. Kuna taotleja on ajateenistusest vabastatud, puudub vajadus pöörduda arstliku komisjoni läbivaatusele. Kutse tuleks lükata ajale, mil taotlus ajateenistusest vabastamiseks on läbi vaadatud.
KRA jättis R.Hi taotlused 20.07.2018 vastuskirjaga nr 5-1/12038 rahuldamata.
KVTS eelnõu (172 SE) seletuskirjast nähtub, et KVTS § 39 lg 1 p 4 eesmärgiks on vabastada otstarbekuse kaalutlusel ajateenistusse asumisest isikud, kes on sidunud oma elu välisriigiga ja kelle kaitseväeteenistusse kutsumine ei ole riigikaitse aspektist otstarbekas. Selleks on vajalik, et enne ajateenistusse asumisest vabastamist peab olema tuvastatav isiku rahvastikuregistri järgne elukoht vahetult kaitseväekohustuslaste registrisse kandmisele eelnenud ajal. See põhimõte käib kõikide KVTS § 39 lg 1 p-s 4 nimetatud asjaolude kohta. KRA teatas 17.12.2014 kirjaga nr 9-12.5/6732, et R.H on 17.12.2014 võetud kaitseväeteenistuskohustuslike Eesti kodanike riiklikus registris kutsealusena arvele. Teade saadeti lihtkirjaga R.Hi rahvastikuregistrijärgsesse elukohta xxx. Rahvastikuregistri andmetel on R.H sündinud välisriigis ja elanud välisriigis perioodidel xxx– 06.04.2005, 01.09.2007–21.10.2009 ja 22.10.2009–15.10.2013. Järgnev registreerimine välisriigis elamiseks on tehtud 01.07.2016. Rahvastikuregistris puuduvad andmed R.Hi elukoha kohta vahetult enne kaitseväekohustuslaste registrisse kandmist. Ajateenistusse asumisest vabastamine KVTS § 39 lg 1 p 4 alusel on seatud sõltuvusse rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmetest. KRA saab lähtuda elukohaandmete kindlakstegemisel ainult rahvastikuregistris kajastuvatest andmetest. KRA arstlik komisjon ei ole seotud vabastamise protsessiga. Kuna arstliku komisjoni ülesanne on hinnata kutsealuse, asendusteenistuja, reservis oleva isiku ja kaitseväekohustust võtta sooviva isiku, välja arvatud tegevteenistusse asuda sooviva isiku terviseseisundi vastavust kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele (KVTS § 29) peab isik arstlikkusse komisjoni ilmuma, kui kutse on talle edastatud. Käesoleval hetkel R.Hil kehtivat arstliku komisjoni kutset ei ole.
R.H esitas 21.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse KRA 20.07.2018 otsuse nr 52(7)
3-18-1643 1/12038 tühistamiseks ja R.Hi KVTS § 39 lg 1 p 4 alusel ajateenistusse asumise kohustusest vabastamiseks või alternatiivselt KRA kohustamiseks vabastada R.H ajateenistusest. KRA on KVTS § 39 lg 1 punkti 4 valesti tõlgendanud. Ajateenistusest vabastamiseks piisab, kui isik on elanud seitse järjestikust aastat välisriigis. Kaebaja on suurema osa oma senisest elust elanud välismaal. Rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt elab ja õpib R.H alates 01.07.2016 Singapuris. Kaebaja ei valda eesti keelt. Seega otstarbekuse kaalutlustel ei ole mõistlik ega demokraatlikus ühiskonnas vajalik kutsuda kaebaja ajateenistusse. Ajateenistuse läbimine ei aita kaasa ka seaduse eesmärgile anda Eesti meestele sõjaväeline väljaõpe, st oskus vajadusel reservarmee koosseisus Eestit ja oma kodu kaitsta. Seisuga 15.10.2013 elas kaebaja välismaal. Seetõttu tulnuks lähtuda sellest, et viimati teadaolevalt (enne kaebaja kaitseväekohustuslaste registrisse kandmist) elas kaebaja välismaal.
KRA palus jätta kaebuse rahuldamata.
Kaebaja elas tema andmete kaitseväekohustuslaste registrisse kandmisele eelneval ajal Eestis. Kaebaja on 21.03.2014 avaldanud Politsei- ja Piirivalveametile oma sideaadressiks xxx. Kaebaja Eestis elamist kinnitavad ka tema õpingud Eesti Rahvusvahelises Koolis ajavahemikul 03.02.2014–10.06.2016. Seega ei saa väita, et kaebaja pole oma elu sidunud Eestiga. Seadusandja tahe oli hinnata välisriigiga seotust selle põhjal, kuidas isik (või alaealise puhul tema seaduslik esindaja) on määratlenud rahvastikuregistris oma elukoha.
6.Tallinna Halduskohtu 17.05.2019 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohus nõustus KRA 20.07.2018 otsuse põhjendustega ega korranud neid HKMS § 165 lg 2 alusel. Kuna taotlused jäeti õiguspäraselt rahuldamata, puudub alus kohustamiskaebuse rahuldamiseks. KVTS eelnõu (172 SE) teksti, seletuskirja ning KVTS § 39 lg 1 p 4 ja lg 2 regulatsiooni kõrvutades on ilmne, et seadusandja soovis välisriigiga seotust hinnata selle põhjal, kuidas isik (või alaealise puhul tema seaduslik esindaja) on määratlenud rahvastikuregistris oma elukoha (vt Tallinna Halduskohtu 20.01.2015 otsus asjas nr 3-14-52674, p 13). Asjaolu, et rahvastikuregistris on kohtuotsuse tegemise ajaks märgitud kaebaja elamine välisriigis ka ajavahemikul 07.04.2005 kuni 31.08.2007, ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (vt HKMS § 158 lg 2). Asjaolude muutumine pärast haldusakti andmist ei muuda haldusakti tagantjärele õigusvastaseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 14).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.R.Hi apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 17.05.2019 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Halduskohus ei ole kaebaja väidetele vastanud ja jättis kohtuotsuse põhjendamata. Kaebaja elas rahvastikuregistri nende andmete kohaselt, mis olid rahvastikuregistris 2014. aastal, välisriigis üle seitsme aasta enne tema andmete kaitseväekohustuslaste registrisse kandmist. Seaduses ei ole nõutud, et isik peab olema välisriigis elanud andmete registrisse kandmisele vahetult eelneval ajal. Olukorras, kus rahvastikuregistris elukohaandmeid 3(7)
3-18-1643 kaitseväekohustuslaste registrisse kandmise ajal ei olnud, tuli lähtuda viimastest varasematest andmetest, mille järgi elas kaebaja välisriigis. Puudub vajadus kutsuda ajateenistusse isikuid, kes on oma elu sidunud välisriigiga ja kellele sõjalise väljaõppe andmine riigikaitselisest aspektist ei ole otstarbekas. Kaebaja oli elanud vaidlustatud haldusakti andmise aja seisuga välisriigis ca 80% oma elust ja ta ei valda eesti keelt. Kohustamisnõude lahendamisel oleks halduskohus pidanud arvestama rahvastikuregistri kehtivat kannet. Registriandmeid korrigeeriti 17.01.2019. Halduskohus pidas muutunud asjaolusid ekslikult tähtsusetuks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 07.04.2010 otsus asjas nr 33-1-5-10, p 14). Seejuures võttis halduskohus selle tõendi asja juurde. Halduskohus oleks pidanud kaebajale vähemalt selgitama, et vajalik võib olla tuvastamisnõude esitamine, et kaebaja vastab kehtiva rahvastikuregistri kande kohaselt KVTS § 39 lg 1 p-s 4 sätestatule.
KRA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde.
Rahvastikuregistri andmetel asus kaebaja Eestisse elama 07.04.2005. Apellandi emal oli soov, et apellant asuks õppima Eestisse. See soov ei realiseerunud ning apellandi ema kinnitusel jäi apellant elama Venemaale. Sellest tulenevalt muudeti kaebaja elukohaandmeid. Hiljem registriandmete elukohakande parandamine perioodi 07.04.2005–31.08.2007 kohta ei oma tähtsust. Apellandi andmete kandmise hetkel (s.o 17.12.2014) kaitseväekohustuslaste registrisse kutsealusena oli tema rahvastikuregistrijärgseks elukohaks määratud Eesti. Rahvastikuregistri andmete hilisem muutmine ei oma vaidluse lahendamisel seetõttu tähtsust. Rahvastikuregistri subjektiks olev inimene peab hoolitsema enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi õigsuse eest rahvastikuregistris. Kui isik on faktiliselt asunud oma alaealise lapsega välismaale elama, siis on oluline, et lapse elukoha aadress vastaks ka tegelikkusele. Kehtivate rahvastikuregistri kannete kohaselt elas apellant xxx–21.10.2009 Venemaal ning 22.10.2009–15.10.2013 Šveitsis. Alates 01.07.2016 on apellandi elukohaks määratud Singapur. Määratlemata on jäänud apellandi elukohaandmed 16.10.2013 kuni 30.06.2016. Seejuures on elukohaandmeid korduvalt muudetud. See viitab apellandi soovile tahtlikult tekitada tõendeid enda kasuks eesmärgiga vältida ajateenistuskohustuse täitmist. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetest nähtuvalt õppis kaebaja 03.02.2014–10.06.2016 Eestis Eesti Rahvusvahelises Koolis. Apellant on 21.03.2014 avaldanud Politsei- ja Piirivalveametile oma sideaadressiks xxx. Asjas nr 3-19-1147 (27.06.2019 määruse p-s 14) on Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et riigikaitses osalemise kohustuse tekkimise aluseks on kodakondsus, mitte isiku elukoht (KVTS § 2 lg 1). KVTS § 39 lg-s 1 on nähtud ette üksnes erandid, millal seadusandja hinnangul ei ole meessoost Eesti kodanikult teatud põhjustel otstarbekas nõuda ajateenistusse asumist. KVTS § 39 lg 1 p-s 4 märgitud juhul on ajateenistusse asumisest vabastamise aluseks sättes toodud asjaoludele tuginev järeldus, et isik on oma elu sidunud välisriigiga. Kaebaja puhul ei saa välisriigis viibimist käsitada seal elamisena. Halduskohus ei ole menetlusnorme rikkunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4(7)
3-18-1643
9.KVTS § 39 lg 1 p 4 näeb ette, et ajateenistusse asumisest vabastatakse isik, kes on tema andmete kaitseväekohustuslaste registrisse kandmisele eelnenud ajal elanud rahvastikuregistri andmetel katkematult vähemalt seitse aastat välisriigis või on sündinud ja elanud välisriigis tema andmete kaitseväekohustuslaste registrisse kandmisele vahetult eelnenud ajal ning ei ole viie aasta jooksul andmete registrisse kandmisest arvates esitanud kirjalikku taotlust ajateenistusse või asendusteenistusse asumiseks.
10.Sätte sõnastus võimaldab järeldada, et ajateenistusse asumisest vabastatakse esiteks isikud, kes on: a) elanud enne kaitseväekohustuslaste registris arvele võtmist seitse aastat järjest välisriigis ja ei ole avaldanud viie aasta jooksul soovi ajateenistusse või asendusteenistusse asumiseks; b) on sündinud välisriigis ja elanud välisriigis vahetult andmete kaitseväekohustuslaste registrisse kandmisele eelnenud ajal ja ei ole avaldanud viie aasta jooksul soovi ajateenistusse või asendusteenistusse asumiseks. Kuigi rahvastikuregistri andmetele viitab vaid esimesena nimetatud alternatiiv, tuleb rahvastikuregistri andmed võtta aluseks ka teise alternatiivi faktiliste eelduste tuvastamisel, st otsustamisel, kas isik elab kaitseväekohustuslaste registrisse andmete kandmisele vahetult eelneval ajal välisriigis.
11.Eelnõu seletuskirjas on seda sätet põhjendatud järgmiselt: „Puudub sisuline vajadus kutsuda ajateenistusse noormehi, kes on oma elu sidunud välisriigiga ja kellele sõjalise väljaõppe andmine riigikaitselisest aspektist ei ole otstarbekas. [...] Arvelevõetavate kutsealuste hulgas on ka need, kes on sündinud väljaspool Eestit või lahkunud lapseeas koos vanematega välismaale. Eelnõus soovitakse anda võimalus mitte kutsuda nimetatud isikud alates 23. eluaastast ajateenistusse.“
12.Tõlgenduse, et ajateenistusse asumisest vabastatakse isik, kes on elanud enne kaitseväekohustuslaste registris arvele võtmist mistahes perioodil järjest seitse aastat välisriigis, kasuks räägib eelkõige keeleline tõlgendusargument. Kui seadusandja pidas vajalikuks ajateenistusse kutsuda isikud, kes on elanud lapsena küll vähemalt seitse järjestikkust aastat välisriigis, kuid enne kaitseväekohustuslaste registris arvele võtmist asunud elama Eestisse, oleks saanud seda seaduses lihtsalt teha, kasutades esimeses sätte alternatiivis sõnade „kes on tema andmete kaitseväekohustuslaste registrisse kandmisele eelnenud ajal“ asemel sõnu „kes on vahetult tema andmete kaitseväekohustuslaste registrisse kandmisele eelnenud ajal“. Kehtivas sõnastuses ei ole kaitseväekohustuslaste registrisse kandmise ajale vahetult eelnevuse nõuet esimeses alternatiivis välja toodud.
13.Seadusandja tahte või seaduse eesmärgi ainuvõimaliku sisu hulka ei kuulu tingimus, et ajateenistusse astumisest vabastatakse vaid need isikud, kes on vahetult kaitseväekohustuslaste registrisse arvele võtmisele eelneval ajal elanud välisriigis. Vähene kokkupuude Eestiga võib olla ka neil isikutel, kes on küll sündinud Eestis, ent elanud seejärel näiteks 16 aastat välisriigis ja naasnud Eestisse vahetult enne 17-aastaseks saamist. Sellisel isikul puudub tihe side Eestiga ning väited, et nad on sidunud oma elu välisriigiga ja neile sõjalise väljaõppe andmine ei ole otstarbekas, võivad olla küll vaieldavad, kuid ei ole valed. Esimese 17 eluaasta jooksul järjestikku seitse aastat välisriigis elanud isiku kontakte Eestiga ei saa pidada eriliselt tihedamaks kui välisriigiga, kus isik on elanud. Ajateenistusest vabastamisel on seadusandjal avar kaalutlusruum, mida ei kitsenda PS § 124 lg-s 1 sätestatud Eesti kodaniku kohustus võtta osa riigikaitsest. Sellise kohustuse täitmine ei eelda ajateenistuse läbimist. Ajateenistuse kohustust ei ole pandud kõigile Eesti kodanikele.
14.Ka juhul, kui kahelda varasemas eas seitse aastat järjest välismaal elanud isikute ajateenistusest vabastamise põhjendatuses ning uskuda vastustaja väiteid normi eesmärgi kohta, on õiguskindluse tagamiseks oluline lähtumine seaduse tekstist. Normi keelelisele tõlgendusele 5(7)
3-18-1643 teiste tõlgendusargumentide eelistamine on põhjendatud juhul, kui normi sõnastus võimaldab erinevaid tõlgendusi või kui normi eesmärk ja seadusandja tahe lahknevad sätte sõnastusest selgelt ning valitav tõlgendus ei piira isiku põhiõigusi ulatuslikumalt kui piirataks grammatilise tõlgenduse puhul.
15.Seetõttu tuleb KVTS § 39 lg 1 punkti 4 mõista nii, et ajateenistusest on vabastatud ka need isikud, kelle elukoht ei ole küll kaitseväekohustuslaste registris arvele võtmise ajal rahvastikuregistri kohaselt välisriigis, kuid kes on elanud mõnel perioodil välisriigis seitse aastat järjest.
16.Kehtivate rahvastikuregistri kannete kohaselt elas apellant xxx–21.10.2009 Venemaal ning 22.10.2009–15.10.2013 Šveitsis. Alates 01.07.2016 on apellandi elukohaks määratud Singapur. Määratlemata on jäänud apellandi elukohaandmed 16.10.2013 kuni 30.06.2016.
17.Seega tuleb apellant ajateenistusse asumisest vabastada. Kuna ajateenistusse asumisest vabastamise otsustab KVTS § 39 kohaselt Kaitseressursside Amet, tuleb vastustajat kohustada kaebajat ajateenistusse asumisest vabastama. Kohus ei saa ise haldusorgani asemel kaebajat ajateenistusest vabastada.
18.Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks selgitada ka järgmist. Kui rahvastikuregistris andmed isiku elukoha kohta puuduvad, ei ole võimalik sellest järeldada, et isiku elukoht on rahvastikuregistri kohaselt välisriigis või jätkuvalt õigeks tuleb lugeda viimaseid rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmeid. Apellatsioonimenetluse ajal kehtivate elukohaandmete kohaselt ei olnud kaebaja elukohaandmeid tema andmete kaitseväekohustuslaste registrisse kandmise ajal rahvastikuregistris määratletud. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja vastab KVTS § 39 lg 1 p 4 teise alternatiivi tingimustele.
19.Kui rahvastikuregistri andmeid muudetakse pärast isiku kaitseväekohustuslaste registrisse andmete kandmist, on rahvastikuregistri andmete muutmine käsitatav uue asjaoluna haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 p 1 tähenduses, mida vastustajal tuleb ajateenistusse kutsumisest vabastamisel arvestada. Tähtsust ei ole, millised isiku elukohaandmed olid rahvastikuregistrisse kantud kaitseväekohustuslasena registrisse kandmise ajal, vaid millised elukohaandmed on rahvastikuregistris isiku varasemate elukohaandmetena ajal, mil otsustatakse isiku taotluse üle ajateenistusest vabastamisel.
20.Halduskohtu otsuse põhjenduste ebapiisavuse kohta esitatud väited ei ole asja lahendamisel olulised.
21.Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Halduskohtus tasus kaebaja riigilõivu 15 eurot ja esindajatasu 2873,52 eurot ning apellatsioonimenetluses riigilõivu 15 eurot ja esindajatasu 1055,52 eurot. Esindajatasu on põhjendatud vaid osaliselt. Vaidlus ei olnud keerukas ning tõendite maht ei olnud suur. Halduskohtu otsus oli lühike ning ringkonnakohtu istung kestis 17 minutit. Halduskohus lahendas asja kirjalikus menetluses. Kahe kohtuastme peale kokku on põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 1300 eurot. Need, nagu ka riigilõiv, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
23.Vastustaja ei ole kohtumenetluses menetluskulude kandmist väitnud ja neid kaebajalt välja ei mõisteta. 6(7)
3-18-1643
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.