Osaühingu V Kolonn kaebus Mulgi Vallavalitsuse 9. aprilli 2019. a ettekirjutuse nr 7-2/5-6 tühistamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – osaühing V Kolonn, esindaja vandeadvokaat Pille Pettai esindajad Vastustaja – Mulgi vald, esindaja advokaat Siim Mõistlik Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta osaühingu V Kolonn kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
3.Kohus ei võta haldusasja materjalide juurde vastustaja poolt esitatud korduvaid tõendeid vastavalt käesoleva kohtuotsuse põhjenduste p-le 38. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. novembril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Mulgi Vallavalitsus tegi 9. aprilli 2019. a ettekirjutuse nr 7-2/5-6, millega kohustas osaühingut V Kolonn (edaspidi kaebaja) viivitamatult talle kuuluvatel Vana-Virite ja VabaVirite kinnistutel peatama ja hoiduma rajatise kasutamisest motospordi harrastamiseks hiljemalt ettekirjutuse teadasaamise päevast või päevast, millal kaebaja oleks pidanud ettekirjutusest teada saama. Samas ettekirjutuses on tehtud ka sunniraha hoiatus.
3-19-1044
1.1.Eelnevalt on Tartu Halduskohus samadel kinnistutel asuvate rajatistega seonduvalt rahuldanud 20. aprilli 2017. a otsusega asjas nr 3-15-2829 V. Jarusovi, H.-L. Jõe ja A. Liinati kaebuse ning tegi Karksi vallale ettekirjutuse ehitusjärelevalve jätkamise uueks otsustamiseks (kohtuotsuse resolutsiooni p 2). Otsuse resolutsiooni p 2 jõustus vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2017. a otsusele 11. juunil 2018.
1.2.Tartu Halduskohus jättis 12. aprilli 2019. a määrusega haldusasjas nr 3-19-249 rahuldamata V. Jarusovi, H.-L. Jõe ja A. Liinati taotluse määrata Mulgi vallale rahatrahv kohtuotsuse täitmata jätmise eest asjas nr 3-15-2829. Kohus leidis, et Mulgi vald on selle kohtumääruse tegemise ajaks astunud vajalikke samme haldusasja nr 3-15-2829 kohtuotsuse täitmiseks, jõudes 25. oktoobril 2018 uuesti alustatud järelevalve menetluses 5. aprillil 2019 eelotsuseni.
1.3.Mulgi Vallavalitsus otsustas 25. oktoobri 2018. a istungi protokolli päevakorra punkti nr 23 kohaselt jätkata riikliku järelevalvet uue otsuse tegemiseks Vana-Virite ja Vaba-Virite kinnistutel. Vastustaja andis 5. aprillil 2019 eelotsusena nimetatud dokumendi nr 7-2/5-4, milles tuvastas, et Vana- Virite ja Vaba-Virite kinnistutele ehitatud rajatise puhul on tegemist motospordi harrastamiseks kohandatud rajatisega, millel on omaniku poolt avalikkusele suunatud funktsioon (avalik spordirajatis), ning mille püstitamiseks on vajalik koostada detailplaneering, ehitusprojekt ning taotleda ehitusluba.
1.4.Vaidlustatud ettekirjutuses on vastustaja seisukohal, et kaebaja kinnistul asuvad motospordi harrastamiseks mõeldud rajatised. Vastustaja on viidanud järgmistele ehitusseadustiku (EhS) sätetele, mida kaebaja on väidetavalt rikkunud. EhS § 19 lg 1 p-d 1 ja 2, mille kohaselt on omanik kohustatud tagama ehitise, ehitamise ja ehitamise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas peab omanik tagama ehitise vastavuse planeeringule või ehitustingimustele ning ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu ning nõutavate teavituste ja teadete esitamise. EhS § 7, mille järgi peab ehitis olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava kohaselt, ning sama seaduse § 8, mis sätestab, et ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus peab olema ohutu. Vastustaja märkis, et avalikes huvides on, et ehitis oleks projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitletavate õigusaktide kohaselt s.t õiguspäraselt.
1.5.Kaebaja esitas vaide nii Mulgi Vallavalitsuse 5. aprilli 2019. a eelotsustuse nr 7-2/5-4 kui ka 9. aprilli 2019. a ettekirjutuse nr 7-2/5-6 peale. Mulgi Vallavalitsus jättis 2. mai 2019 vaideotsusega nr 7-2/5-2 kaebaja vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on Mulgi vald järelevalve objektiks oleva rajatise kasutamise otstarbe määramisel püüdnud arvestada kõiki tuvastatud asjaolusid nende kogumis ning lähtunud paikvaatluse andmetest, vaide esitaja seletustest, eksperdi hinnangust ning ka vaide esitaja poolt avalikkusele suunatud teadaannetest sotsiaalmeedias. Paikvaatluse andmetest nähtub selgesti, et rajatisel on hulgaliselt motospordi harrastamiseks mõeldud rajale omaseid elemente. Rajatis on kohandatud just motospordi harrastamiseks (sh krossimootorratastega). Seda kinnitavad muuhulgas raja kõrval olevad ning sellega ühtse funktsionaalse terviku moodustavad sildid. Ka Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni (EMF) hinnangust nähtuvalt saab nimetatud rajatisel krossimootorratastega liigelda. Kui ka EMF ei luba kõnealusel rajal oma egiidi all treeninguid ega võistlusi korraldada, ei saa järeldada, et tegemist ei ole üldse motospordi harrastamiseks kohandatud rajatisega. Vaideotsuse kohaselt on mootorrattaspordi harrastamine mittesobivates tingimustes (näiteks katkiste piirete, ohutut starti mittevõimaldava stardiraja ja muude nõuete puudumine ka nö hobikrossirajal) võib tuua rajatise kasutajatele või kõrvalseisjatele kaas äärmiselt tõsiseid tagajärgi (sh oht elule), mida ei kaalu üles omaniku täielik õigus oma omandit igakülgselt
2(16)
3-19-1044
kasutada. Vald rõhutas, et ettekirjutus ei piira rajatise kasutamist muul otstarbel (sh. põllutöödeks) ning kehtib kuni järelevalvemenetluse lõpuni.
2.Kohus võttis kaebuse 4. juuni 2019. a määrusega menetlusse. Vastustaja esitas 1. juulil 2019 kaebusele vastuse.
3.Kohus määras 6. augusti 2019. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Pooled on esitanud täiendavad kirjalikud seisukohad 3. septembril 2019 ja vastuväited teise poole esitatule 13. septembril 2019. Kohus teatas 17. septembri 2019. a määrusega kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja (17. oktoober 2019). Sama määrusega kohustas kohus vastustajat kaebaja suhtes järelevalvemenetluse toimingute tegemise korral sellest kohtule viivituseta teatama. Vastustaja teatas kohtule 16. oktoobril 2019, et tegi 16. oktoobril 2019 järelevalvemenetluses lõppotsusena ebaseadusliku rajatise kõrvaldamise ettekirjutuse. Kohtule on esitatud ka Mulgi valla 16. oktoobri 2019 ettekirjutus 7-2/5-20 koos lisadega ning tõend ettekirjutuse kättetoimetamise kohta kaebaja esindajale. Kaebaja esindaja teatas 17. oktoobri 2019. a avalduses, et jääb haldusasjas nr 3-19-1044 esitatud nõude juurde ega soovi kaebusest loobuda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja on kokkuvõtvalt seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutus rikub tema subjektiivseid õigusi, on tehtud ilma seadusliku aluseta ning seda ei ole võimalik täita. Ettekirjutusest tulenev omandiõiguse riive on tähtajatu ning ettekirjutuse täitmine ja selle mõju lõpetamine ei sõltu kaebajast. Kaebaja väidab järgmist.
4.1.Ettekirjutusega, millega on keelatud kinnistute osaline kasutamine, rikutakse kaebaja kui kinnistute omaniku subjektiivseid õigusi. Ettekirjutus ei sisalda ühtegi põhjendust. Ehitusseadustiku rikkumisi välja tuues on vastustaja piirdunud seaduse tsiteerimisega (EhS § 19 lg 1 p-d 1 ja 2, EhS §-d 7 ja 8). Lakooniliselt juhitakse tähelepanu avalikule huvile, et ehitis oleks projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitletavate õigusaktide kohaselt, st õiguspäraselt. Ettekirjutuse põhjendusi ei ole võimalik tuletada ka Kirjast 1 ega Kirjast 2.
4.2.Ettekirjutusest ei selgu, millisele eesmärgile ja kaalutlusele tuginedes keelati kaebajal oma kinnistute kasutamine. Haldusorgani otsuse tagamise eesmärgil haldussunni kohaldamist õigusaktid ette ei näe. Ettekirjutus tuleb juba ainuüksi sel põhjusel tühistada.
4.3.Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 4 lg 1 kohaselt on ettekirjutus selle seaduse tähenduses haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost. Kinnistu kasutamine omaniku poolt ei saa olla keelatud tegu eelnimetatud normi mõttes. Ettekirjutust ei ole võimalik teha omandi kasutamisest hoidumiseks, kuna omaniku poolt oma asja kasutamine, olgu selleks tee kasutamine jalgsi, mootorrattaga või muu sõiduvahendiga, ei saa iseenesest olla ebaseaduslik või keelatud tegu. Omandi kasutamisest hoidumist ei saa tagada haldussunniga.
4.4.EhS §-s 133 viidatud sunniraha määr ei ole kohaldatav käesolevatel asjaoludel, kuna kaebajat ei ole kohustatud tegema mingit reaalset tegu, vaid on kohustatud hoiduma oma kinnistu kasutamisest (motospordi harrastamiseks). Ettekirjutuses sisalduv sunniraha hoiatus on koosmõjus samuti ebaseaduslik.
4.5.Ettekirjutuse mõju lõppemine on seotud vastustaja, mitte kaebaja tegevusega. Ettekirjutus jääb kaebaja omandile mõju avaldama seni, kuni vastustaja jõuab selgusele, millist otsust teha riikliku järelevalvemenetluse käigus. Ettekirjutusega seatakse keeld määramata ajaks. 3(16)
3-19-1044
Ettekirjutust on võimatu täita – kaebaja ei saa astuda reaalseid samme ettekirjutuse täitmiseks ja selle mõju lõpetamiseks.
4.6.Tee on kinnistutel samas seisukorras eksisteerinud 6 aastat ning kunagi varem ei ole vastustaja ega kohtud püüdnud tee kasutamisele piiranguid seada. Haldusasjas nr 3-15-2829 keeldus kohus esialgset õiguskaitset kohaldamast, kuigi kaebajad taotlesid tee kasutamise peatamist. Tee seisukord ei ole muutunud võrreldes eelnenud menetluste ja toimingute ajaga. Ettekirjutuse tegemine on üllatuslik ja otstarbetu.
4.7.Seadusest ei tulene võimalust tagada detailplaneeringu menetlust, kuid just sellist mõju avaldab ettekirjutus ajal, kui kaebaja on esitanud avalduse kinnistute osas detailplaneeringu menetluse alustamiseks.
4.8.Täiendavates kirjalikes seisukohtades märgib kaebaja järgmist.
4.8.1.Kaebaja ei võta omaks vastustaja vastuses esitatud väiteid, mis kirjeldavad kaebaja omandis olevat kinnisasja ja seda, milliste sõidukitega saab kaebaja kinnistul sõita. EMF 20. juuni 2019. a kirjaga on kõik vastustaja 5. aprilli 2019. a kirja käsitlused täielikult ümber lükatud.
4.8.2.Vastustaja dokumentidest ei selgu, millise reaalse ohu tõttu on kaebajal keelatud tema kinnistute kasutamine ja milliseid meetmeid kasutades on selline oht kindlaks tehtud. Vastustaja viidatud sotsiaalmeedia postitustest ei tulene, et kaebaja kinnistutel paiknev eratee on ohtlik ja seda isegi juhul, kui kaebaja võimaldaks kinnistute avalikku kasutamist. Korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 ei anna alust abstraktse ohu ennetamiseks ettekirjutuse tegemiseks.
4.8.3.Kaebaja kinnistuga seonduvalt on alates 2013. a toimunud mitu haldus- ja kohtumenetlust, kuid vajadust kinnistu kasutamise keelamiseks pole varem tõusetunud. Vastustaja pole esile toonud ühtki uut asjaolu, mis tingiks ohu. Vastustaja on nii haldusasjas 315-2829 kui ka kohtuväliselt rõhutanud, et kaebaja erateed ei saa pidada avalikuks spordirajatiseks.
4.8.4.EMF-i vastuse punktist 2 selgub, et isegi kui kaebaja oma kinnistul võimaldaks võistluste korraldamist või avalikku kasutust (mida ei esine), oleks sellise tee parameetrite kehtestamine kaebaja enda pädevuses ja diskretsioon. Ükski õigusakt ei esita kaebaja kinnistul väidetavalt paiknevale avalikule spordirajatisele või avaliku huviga spordirajatisele mingeid nõudeid. Samal ajal tolereerib vallavalitsus Mulgi vallas paikneva Arukse krossiraja (Kassepa) avalikku kasutamist ilma detailplaneeringuta ja ehitusloata.
4.8.5.Asjaolu, et Mulgi vald viitab vajadusele detailplaneeringut algatada, kuid taotluse saamisel jätab detailplaneeringu algatamata, viitab küündimatusele või pahatahtlikkusele. Samal ajal ei ole vastustaja teinud järelevalvemenetluses mitte mingeid toiminguid ning ei ilmne motiveeritust otsustamist kiirendada.
4.8.6.Kinnistusisese tee olemasolu on kinnistu kasutamiseks eluliselt vajalik. Kinnistut kasutatakse osaliselt teraviljakasvatuseks. Samuti kasutab naaberkinnistu omanik erateed muuhulgas metsa väljaveoks.
5.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ning esitab järgmised vastuväited.
5.1.KorS § 23 lg-test 3 ja 4 ning § 28 lg-st 1 tulenevalt on pädeval korrakaitseorganil ohu või korrarikkumise korral õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus. EhS § 130 lg-st 2 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel riikliku järelevalve käigus kohustus kontrollida ehitise nõuetele vastavust ning ohutust. Sellest tulenevalt on Mulgi vald pädev teostama riiklikku järelevalvet ka kaebajale kuuluva vaidlusaluse rajatise ohutuse üle ning on nimetatud pädevuse piires korrakaitseorgan KorS § 6 lg 1 tähenduses.
4(16)
3-19-1044
5.2.EhS §-st 8 tulenevalt peab ehitise ehitamine ja kasutamine olema ohutu ning § 19 lg 1 punktidest 1-2 tulenevalt kuulub selle tagamine ennekõike omaniku kohustuste hulka. EhS lisadest 1 ja 2 tulenevalt on avaliku kasutusega spordirajatise püstitamiseks tarvis taotleda ehitusluba ning kasutamiseks kasutusluba. Nii ehitus- kui ka kasutusloa üheks eesmärgiks on tagada rajatise ohutus selle kasutamisel.
5.3.Vastustaja on eelhaldusaktiga teinud õiguslikult siduvalt kindlaks, et kaebajale kuuluva rajatise puhul on tegemist motospordi harrastamiseks mõeldud rajatisega, millel on avalikkusele suunatud funktsioon. Kaebajale kuuluv rajatis on rajatud ilma ehitusloata ning selle kasutamiseks puudub kasutusluba. Seadustamata ehitise kasutamine (ning seda veel motospordi harrastamiseks) võib kujutada endast olulist või kõrgendatud ohtu. Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni seisukoha järgi ei vasta rajatis nõuetele, mis on kehtestatud treeningute ning võistluste korraldamiseks ning seetõttu föderatsioon ka nimetatud rajatisel sporditegevusi enda egiidi all korraldada ei luba. Kuna vastustaja tuvastas, et kaebaja kutsus avalikkust üles rajatisel motosporti harrastama ning seda ka seal reaalselt harrastati, esines ettekirjutuse tegemiseks alus toimunud korrarikkumiste ja tulevaste korrarikkumiste vahetu ohu näol. Lisaks raja kasutamisega seotud otsestele ohtudele elule, tervisele ja varale, tõi rajatise kasutamine kaasa ka keskkonnahäiringu (müra), mis riivas kolmandate isikute õigusi.
5.4.Kuna rajatised asuvad kaebaja kinnistutel, siis on tegemist nende olulise osaga ning kaebajat saab pidada vastutavaks isikuks KorS § 15 lg 4 tähenduses. Asja omanikuna kuulub talle täielik võim asja üle asjaõigusseaduse § 68 tähenduses. Just kinnisasja omanikul on võimalik kontrollida ja tagada, et ehitus- ja kasutusloata rajatist ei kasutataks motospordi harrastamiseks ega tekitataks inimestele sellest johtuvat ohtu. Kuna kaebaja ise kutsus avalikkust üles vaidlusalust rajatist kasutama, on ettekirjutuse täitmine seotud ennekõike kaebaja enda tegevuse muutmise vajadusega, ning just kaebaja on käsitatav vastutava isikuna, kellel on võimalik ettekirjutust täita.
5.5.Isiku omandiõigus ei ole absoluutne põhiõigus. KorS § 28 ja EhS § 130 lg 2 järgi on kaitstavateks õigushüvedeks muuhulgas inimeste elu, tervis, vara ja keskkond. Vastustaja hinnangul ei kaalu kaebaja piiramatu õigus oma omandit (sh. soov kasutada ise ja lubada kolmandatel isikutel kasutada seadustamata ehitist) kasutada üles, sellest tulenevat ohtu inimeste elule ega tervisele, samuti varale ja keskkonnale. Vastustaja piiras rajatise kasutamist üksnes motospordi harrastamiseks ning arvestas kaebaja poolt paikvaatlusel väljendatut, mille kohaselt on tema esmane huvi hakata tegelema kinnistul põllutöödega.
5.6.Vastustaja on piiranud ettekirjutuse ajalist mõju, määrates, et kaebaja on kohustatud ettekirjutuses toodud tegevusest hoiduma kuni järelevalvemenetluses lõpliku otsuse tegemiseni. Järelevalvemenetluse jaoks ei ole määratud konkreetset päevade või kuudena arvestatavat tähtaega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-st 2 tulenevalt viiakse haldusmenetlus läbi mõistliku aja jooksul, arvestades asjaolude tuvastamise vajadust ning isikute ärakuulamist. Otsuse tegemine riiklikus järelevalvemenetluses on kindlalt saabuv sündmus, mis seab ajalised piirid ka ettekirjutuses toodud piirangule. Riikliku järelevalve menetlus lõpeb pärast uute asjaolude arvesse võtmist ning lõpliku otsuse tegemist Mulgi Vallavalitsuse poolt.
5.7.Täiendavas kirjalikus seisukohas on vastustaja vastuseks kohtu järelepärimisele selgitanud oma tegevust, mis on järgnenud vaidlustatud ettekirjutuse andmisele. Vastustaja selgitab, et on keeldunud detailplaneeringu algatamisest 18. juuni 2019. a korraldusega nr 434, arvestades kaebaja avalduse sisu, st et kaebaja ei soovi rajada oma kinnistule detailplaneeringut eeldavat rajatist, sh motospordi harrastamiseks. Juhul, kui vastustaja soovib ebaseadusliku rajatise 5(16)
3-19-1044
seadustamist (motospordi harrastamiseks kohandatud rajatis), siis tuleks lahendada küsimus sellekohase seadustamisettekirjutuse tegemisest. Juhul, kui kaebaja ei soovi ebaseadusliku rajatise seadustamist, siis tuleb vastustajal lahendada küsimus nimetatud ehitise materiaalsest ebaseaduslikkusest ning võimalikust lammutamisettekirjutuse tegemisest.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Pooled vaidlevad praeguses asjas vastustaja 9. aprilli 2019. a ettekirjutuse õiguspärasuse üle, millega kohustati kaebajat viivitamatult peatama ja hoiduma tema kinnistutel asuvate rajatise kasutamisest motospordi harrastamiseks hiljemalt ettekirjutuse teadasaamise päevast või päevast, millal kaebaja oleks pidanud ettekirjutusest teada saama. Ettekirjutuse kehtivuse tähtajaks on märgitud: „Kuni Teie poolse kirjaliku seisukoha esitamiseni Mulgi Vallavalitsusele, lõplike asjaolude selgumiseni ning lõpliku otsuse tegemiseni [---]“ (tl 36-37). Vastustaja alustas järelevalvemenetlust, mille tulemusena praeguses asjas vaidlustatud ettekirjutus tehti, haldusasja nr 3-15-2829 jõustunud kohtulahendi täitmiseks. Vastustaja eesmärk oli jätkata riikliku järelevalvet uue otsuse tegemiseks Vana-Virite ja Vaba-Virite (endine Vana-Virite 1) kinnistutel tiigi rajamise käigus pinnase teisaldamisel tekkinud objekti seaduslikkuse kohta (Mulgi Vallavalitsuse 5. aprilli 2019. a nr 7-2/5-4 „Riikliku järelevalve jätkamine Vana-Virite ja Vaba-Virite (endine Vana-Virite 1) kinnistutel“ (tl 17-18). Vastustaja teatas kohtule 16. oktoobril 2019, et tegi 16. oktoobril 2019 järelevalvemenetluses lõppotsusena ebaseadusliku rajatise kõrvaldamise ettekirjutuse nr 7-2/5-20. Kaebaja esindaja teatas 17. oktoobri 2019. a avalduses, et jääb haldusasjas nr 3-19-1044 esitatud nõude juurde ega soovi kaebusest loobuda. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 näeb ette, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus üldjuhul asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kohtu hinnangul ei takista vastustaja poolt järelevalvemenetlust lõpetava ettekirjutuse tegemine haldusasja nr 3-19-1044 lahendamist, kuna selle vaidluse esemeks on 9. aprilli 2019. a ettekirjutuse nr 7-2/5-6, milles sätestatud keelu ja kohustusega piirati kaebajal osaliselt tema kinnistute kasutamine, tühistamise nõue. Kohus saab 16. oktoobri 2019. a ettekirjutust arvestada praeguses vaidluses 9. aprilli 2019. a ettekirjutuse ajalist kehtivust ja järelevalvemenetluse kestust hinnates, kuid see ei mõjuta 9. aprilli 2019. a ettekirjutuse õiguspärasust ettekirjutuse tegemise aja seisuga. Kohtu hinnangul ei ole 9. aprilli 2019. a ettekirjutuse tühistamise nõue 16. oktoobri 2019. a ettekirjutuse andmisega ka ainetuks ega eesmärgipäratuks muutunud.
7.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale kuuluvad Mulgi vallas, Sudiste külas Viljandi maakonnas asuvad kinnisasjad Vana-Virite (katastritunnus 60001:005:0033), pindalaga 9,86 ha ja Vaba-Virite (katastritunnus 60001:005:0034) pindalaga 9,34 ha (vt ka kinnistusraamatu väljavõtted tl 6-7). Vaidlus puudub ka selles, et Vana-Virite kinnistule rajatud tiigile on 11. novembril 2013 väljastatud kasutusluba nr 338.
8.Pooled on erineval seisukohal vaidlustatud ettekirjutuse vormilise ja sisulise õiguspärasuse ning kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse osas. Oluliseks sisuliseks vaidlusküsimuseks on, kas kaebaja kinnistutel asuvad motospordirajatised, ning kas kinnistul asuvatest rajatistest lähtuvad mõjud on põhjendatult tinginud vaidlustatud ettekirjutuse tegemise.
6(16)
3-19-1044
9.Ettekirjutus ATSS § 4 lg 1 tähenduses on haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost. Ettekirjutusele kohalduvad haldusmenetluse seaduse nõuded (ATSS § 3). HMS §-st 54 tulenevalt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HKMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav.
10.Kohtupraktikast (Riigikohtu 20. aprilli 2018. a otsus asjas nr 3-15-443) tulenevalt peavad järelevalveasutuse ettekirjutusest nähtuma adressaadile pandava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutuse adressaadil peab olema mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav (viidatud otsuse p 12). Haldusakt, millest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita, on tühine (HMS § 63 lg 2 p 5). Vaidlustatud ettekirjutusega kohustati kaebajat viivitamatult oma kinnistutel peatama ja hoiduma rajatise kasutamisest motospordi harrastamiseks. Kohtu hinnangul on ettekirjutus selles osas selge ja arusaadav. Vaidlustatud ettekirjutuses on sõnaselgelt märgitud, et kohustus on suunatud osaühingule V Kolonn ning see seondub tegevusega Vana-Virite ja Vaba-Virite kinnistutel. Vaieldav võib küll olla, kas kaebaja kinnistutel asuvad motospordirajatised ning kas seal tegeldakse motospordiga, kuid kohustus selline tegevus kaebaja kinnistutel peatada ja sellisest tegevusest hoiduda on esitatud üheselt mõistetavalt ning on kohtu hinnangul täidetav. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal kinnistute omanikuna on võimalus ära hoida keelatud tegevus (motospordi harrastamine) tema kinnistutel.
11.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et vastustaja oli pädev vaidlustatud ettekirjutust andma. Kohaliku omavalitsuse üksuse riikliku järelevalve pädevus on sätestatud EhS § 130 lgs 2, mis kokkuvõtvalt hõlmab ehitise nõuetele vastavuse ning sealhulgas ka ohutuse kontrollimise. KorS § 6 lg-st 1 tulenevalt on korrakaitseorgan seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. Kohus nõustub vastustajaga, et kohaliku omavalitsuse üksust saab pidada korrakaitseorganiks, kellel on riikliku järelevalve pädevus ka ehitusvaldkonnas. KorS § 28 lg 1 kohaselt võib pädev korrakaitseorgan panna ohu või korrarikkumise korral avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustuse ning koos sellega teha ka sunniraha kohaldamise hoiatuse. Avaliku korra eest vastutav isik on isik, kes on põhjustanud ohukahtluse või ohu, rikub avalikku korda või on põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus (KorS § 15 lg 1). Sellest määratlusest tulenevalt saab avaliku korra eest vastutavaks isikuks olla ka kinnistuomanik, kelle kinnistul eelkirjeldatud tegevus või olukord või ohukahtlus ilmneb.
12.Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutus ei sisalda põhjendusi ega asjakohaseid kaalutlusi ning neid ei ole võimalik tuletada ka muudest dokumentidest (sh kaebaja nimetatud kirjad nr 1 ja 2). Kaebaja hinnangul piirduvad põhjendused ehitusseadustiku sätete, mida on vastustaja arvates rikutud, tsiteerimisega ning lakooniliste viidetega avalikule huvile.
13.HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on
7(16)
3-19-1044
haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2).
14.Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses tuginenud tema järelevalvepädevust sätestavale EhS § 130 lg-le 2 ning viidanud EhS § 19 lg 1 p-dele 1 ja 2 ning §-dele 7 ja 8. EhS § 19 lg 1 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas peab omanik tagama ehitise vastavuse planeeringule või projekteerimistingimustele; ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu ning nõutavate teavituste ja teadete esitamise ning ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse. EhS § 19 lg 2 näeb ette, et kui omanik ehitab või koostab ehitusprojekti ise või teeb muid käesoleva seadustikuga reguleeritud töid, peab ta järgima asjatundlikkuse põhimõtet ja tagama töö nõuetele vastavuse, sealhulgas asjakohasel juhul ehitamist dokumenteerima. EhS § 7 näeb ette, et ehitis tuleb projekteerida ja ehitada ning korras hoida hea tava kohaselt. Head tava tuleb järgida ka muus ehitusseadustikuga reguleeritud tegevuses. EhS § 8 sätestab ohutuse põhimõtte („Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus peab olema ohutu, st kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale. Ehitise ja ehitamise ohutus hõlmab loodus- ja kultuuriväärtuse kaitset ning asjakohasel juhul ka looma elu ja tervist.“). Ettekirjutuses viidatud KorS § 23 lg 3 sätestab, et isikul on kohustus taluda tema suhtes seaduses sätestatud alusel ja korras kohaldatavaid riikliku järelevalve meetmeid. Viidatud KorS § 23 lg 4 näeb ette, et selle kohustuse täitmise tagamiseks on korrakaitseorganil õigus teha järelevalve subjektile ettekirjutus ning rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud alusel ja korras. Seega on vastustaja ära näidanud ettekirjutuse õiguslikud alused, millele ta tugines.
15.Kaebaja väitel on ettekirjutuses esitatud kaalutlused ebapiisavad. Kaebaja on ka seisukohal, et põhjendustest ei nähtu ettekirjutusega taotletud eesmärk ega huvide kaalumine.
16.HMS § 56 lg-st 1 tulenevalt on lubatav esitada põhjendusi ka haldusaktis viidatud ning menetlusosalisele kättesaadavas muus dokumendis. Kohtupraktikast tuleneb, et ka juhul, kui haldusaktis viidatakse põhjenduste osas teisele haldusaktile või muule dokumendile, peab ettekirjutus sisaldama vähemalt selle tegemise põhimotiive (nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-90-14, p 17). Ettekirjutuses viitab vastustaja lisaks juba eelnevalt välja toodule ka 15. novembril 2018 teostatud paikvaatluse tulemustele (tl 23-23p) ning selle käigus antud suulistele vastuväidetele, samuti ettekirjutusele eelnenud 5. aprilli 2019. a eelotsusele (tl 17-18p) ning 8. aprilli 2019. a arupärimisele (tl 32). Tegemist on kaebaja viidatud kirjadega nr 1 ja 2. Seejuures on vastustaja
5.aprilli 2019. a eelotsuseks nimetatava dokumendi lisana kaebajale edastanud järgmised dokumendid: 1) vallavalitsuse 25. oktoobri 2018. a istungi protokolli, kus on kajastatud kaebaja kinnistute suhtes järelevalvemenetluse alustamist; 2) paikvaatluse protokolli; 3) EMF-i eksperthinnangu ja 4) asjakohaseks peetud sotsiaalmeedia postitused (tl 28-31). Seega nähtuvad ettekirjutuse andmise aluseks olnud faktilised asjaolud peaasjalikult ettekirjutuses viidatud dokumentidest. Vastustaja on põhjalikumalt ning terviklikult esitanud nii ettekirjutuse tinginud asjaolud kui ka ettekirjutuse põhjendused vaideotsuses (tl 41-44). Kohtupraktikast tuleneb, et ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks 8(16)
3-19-1044
olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Senises kohtupraktikas on leitud, et kui ettekirjutuse sisulised ja õiguslikud põhjendused sisalduvad üksnes vaideotsuses, siis on vaideotsus ning ettekirjutus olulises sisulises seoses ning neid võib käsitleda ühe tervikuna (viidatud lahend asjas nr 3-3-1-90-14, p 17). Samuti on kohtupraktikas peetud põhjendamiskohustus täidetuks ka juhul, kui haldusakti põhjendused on põhjalikumalt esitatud vaideotsuses.Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi (viidatud otsus asjas nr 3-15-443, p 13).
17.Vaidlustatud ettekirjutus on haldusorgani kaalutlustel põhinev otsustus, mistõttu peab selle põhjendus kajastama ka andmise aluseks olnud kaalutlusi (HMS § 56 lg 3). Kohus möönab, et vaidlustatud ettekirjutus ei ole kuigivõrd põhjalikult põhjendatud ega sisalda täielikult selle andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ega kuigi põhjalikke ega üheselt arusaadavaid kaalutlusi. Kuigi vaidlustatud ettekirjutuses endas on nii selle andmise asjaolud kui ka kaalutlused esitatud erinevates ettekirjutuses osundatud dokumentides, on kohus seisukohal, et põhjendamispuudusi tasandab vaideotsuses esitatu. Vaideotsus kajastab nii varasemat menetluskäiku, ettekirjutuse tinginud asjaolusid (haldusakti faktiline alus) kui ka kaalutlusi. Vaideotsuses esitatu kõrvaldab ka kahtluse vaidlustatud ettekirjutuse selguse ja arusaadavuse osas.
18.Ettekirjutuses esitatud põhjendustest koostoimes samas viidatud dokumentidega saab kohtu hinnangul järeldada, et ettekirjutus on antud ohutuse tagamiseks ja kinnistutel asuvatest rajatistest lähtuva võimaliku ohu ärahoidmiseks. Ettekirjutuses on viidatud ka avalikule huvile ning sõnaselgelt märgitud, et avalikes huvides on, et ehitis oleks projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt, st õiguspäraselt (tl 36p, esimene lõik). Vaideotsuses (tl 41-44) on vastustaja oluliselt põhjalikumalt kajastanud nii ettekirjutusele eelnenud menetluse käiku kui ka ettekirjutuse tegemise faktilisi aluseid ja kaalutlusi. Selle vaideotsusega on vastustaja ühtaegu lahendanud kaebaja vaide nii ettekirjutuse kui ka 5. aprilli 2019. a eelotsuse peale. Vaideotsuses on rõhutatud, et ettekirjutus ei piira rajatise kasutamist muul otstarbel (sh põllutöödeks) ning kehtib kuni järelevalvemenetluse lõpuni. Vaide esitaja saab ettekirjutuse täitmiseks kasutada kõiki kinnisasja omanikule kuuluvaid õiguseid. Seejuures oleks kindlasti oluline, et vaide esitaja ei kutsuks ega laseks ka kolmandatel isikutel (näiteks spordiklubidel) kutsuda avalikkust üles rajatist kasutama. Samuti võib vaideotsuse kohaselt kaaluda avaliku teate avaldamist, mis juhiks tähelepanu raja võimalikule ohtlikkusele ning rõhutakse selle kasutamisest hoidumise vajadust (sh viies sellega kooskõlla ka rajatise kasutamist reguleerivad sildid). Vastustaja selgitab vaideotsuses, et on ettekirjutuse tegemisel püüdnud leida kõiki asjaolusid arvestades lahendust, mis võimaldaks saavutada ettekirjutusega silmas peetavat eesmärki (ehitise kasutamise ohutus ning keskkonnanõuete tagamine) kinnistute omaniku õigusi kõige vähem piiraval viisil. Vastustaja viitab muuhulgas Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni hinnangule, mille kohaselt ei vasta rajatis treeningute ning võistluste korraldamiseks ettenähtud raja nõuetele. Vastustaja märgib, et mootorrattaspordi harrastamine mittesobivates tingimustes (näiteks katkiste piirete, ohutut starti mittevõimaldava stardiraja ja muude nõuete puudumine ka n-ö hobikrossirajal) võib tuua rajatise kasutajatele või kõrvalseisjatele kaasa äärmiselt tõsiseid tagajärgi (sh oht elule), mida ei kaalu üles omaniku täielik õigus oma omandit igakülgselt kasutada. Pidades silmas vaide esitaja omandiõigust, on vastustaja keelanud rajatise kasutamise üksnes motospordi harrastamiseks ning on seisukohal, et seega ei riivata vaide esitaja poolt esile tõstetud omandi kasutamise eesmärki – põllumajandusega tegelemine ning 9(16)
3-19-1044
vilja külvamine – ega tekita kinnistu omanikule ka kahju. Sellest tulenevalt ei too ettekirjutus vaideotsuse kohaselt kaasa ka vaide esitaja õiguste ebaproportsionaalset riivet.
19.Ettekirjutusest ja selles osutatud dokumentidest koosmõjus nähtub, et vastustaja on silmas pidanud olukorda, kus tema hinnangul ei asu kaebaja kinnistutel pelgalt eratee, vaid rajatis, mille ehitusseadustikule vastavuses ning sellest lähtuva ohu puudumises ta ei ole veendunud. Ettekirjutus on antud motospordi harrastamisest lähtuda võiva ohu tõrjumiseks. Vaideotsusest (p 3.2 teine lõik) nähtuvalt peab vastustaja silmas motospordi mittesobivates tingimustes harrastamisest tulenevaid äärmiselt tõsiseid tagajärgi nii harrastajatele kui ka pealtvaatajatele, sh ohtu nende elule.
20.Kaebaja väitel selliseid rajatisi tema kinnistutel ei asu ning vastustaja väidetud tegevust ei toimu. Kaebaja selgitab, et kandis tiigi rajamisel üles võetud pinnase kui maa olulise osa tiigist eemale, tasandas ja lõi sellest kinnistusisese eratee, et hõlbustada kinnistutel liikumist. Kaebaja väidab, et kuna tegemist on erateega, ei ole vaja ka midagi seadustada, sest seadus ei kehtesta eratee rajamisele ega kasutamisele mitte mingeid nõudeid ega dokumentide kohustuslikkust.
20.1.Kaebaja on vastuseks kohtu järelepärimisele selgitanud (kirjalik seisukoht p 1.15, tl 97), et kaebaja kaks kõnealust kinnistut laiuvad kokku 19,2 hektaril ning kinnistusisese tee olemasolu on kinnistu kasutamiseks eluliselt vajalik. Kinnistut kasutatakse osaliselt teraviljakasvatuseks. Samuti kasutab naaberkinnistu omanik erateed muuhulgas metsa väljaveoks, kuna naabril puudub otsejuurdepääs avalikule teele. Kaebaja väitel on tema omandis olevat erateed mugavdatud põllumajandusliku transpordiga liiklemise tarbeks, sh on teed laiendatud ja selle vormi muudetud võimaldamaks kombainiga, randaaliga ja viljaveo traktoriga kinnistul liiklemist. Kaebaja on põllumajandusmasinate liikumist soovinud tõendada kohtule esitatud fotodega (tl 109-110). Sellise tegevuse üle ei toimu tegelikult ka vaidlust.
20.2.Kaebaja on seisukohal, et erateena on tee kinnistutel samas seisukorras eksisteerinud 6 aastat ning kunagi varem ei ole vastustaja ega kohtud püüdnud tee kasutamisele piiranguid seada. Kaebajal on õigus, et 2015. a riiklik järelevalvemenetlus kui ka sellele järgnenud kohtumenetlus haldusasjas nr 3-15-2829 (kohus keeldus esialgset õiguskaitset kohaldamast, kuigi kaebajad taotlesid tee kasutamise peatamist) ei ole seadnud piiranguid kaebajale kinnistute kasutamiseks. Samas kohustas kohus haldusasja nr 3-15-2829 tulemusena vastustajat järelevalvemenetlust läbi viima.
20.3.Kaebaja märgib ka, et seaduse nõuetele vastavad liiklusmärgid eratee tähistuseks ja sissesõidu keelamiseks peaksid olema piisavad, et hoida määratlemata isikute ringi kinnistult eemal ning tõendamaks ka vastustajale, et omaniku poolt määratletud tee funktsioon on eratee, mitte avaliku funktsiooniga tee.
21.Vastustaja on arvamusel, et kaebaja kinnistutel paiknevad motospordi harrastamiseks sobivad rajatised, millest võib lähtuda oht.
21.1.Vastustaja on paikvaatluse tulemusena tuvastanud (5. aprilli 2019. a nr 7-2/5-4; tl 17-18p) järgmist. Uus ligikaudu 1-kilomeetrine tee on rajatud põllule selliselt, et on võimalik ringliiklus (p 3.3). Tee laius terves ulatuses on umbes 5–6 meetrit ning tee on reljeefne. Sellel esineb nii looduslike tõuse ning langusi kui ka tehislikke valle, millest osa on laugemad ning teised järsemad. Tehislike vallide kõrgus on ligikaudu 1,5–2,5 meetrit (p 3.4). Põllule on varsemalt hakatud rajama stardikohta, mille ehitus on jäänud pooleli ning mis nüüdseks on lagunenud( p 3.9). Vana-Virite kinnistule paigaldatud ühel infotahvlil on kirjas kinnistu omaniku andmed ning kiri „Moksi tsikliparadiis“ ning teisel infotahvlil on ära toodud raja kasutamise kord, 10(16)
3-19-1044
kusjuures ei ole välja toodud, mis liiki sõidukile on rajatis ette nähtud (p 3.11). Paikvaatlusel tuvastatud asjaolusid kinnitavad ka fotod (tl 24-26p).
21.2.Paikvaatluse tulemused on protokollitud (tl 23-23p). Menetlustoimingu juures viibinud kinnistute omanik on protokolli ja selle lisaks olevad fotod allkirjastanud ning ei ilmne, et ta oleks protokollis kajastatule vastuväiteid esitanud.
21.3.Riikliku järelevalve käigus on vastustaja kaasanud eksperthinnangu saamiseks EMF-i. Kaasatud organisatsiooni seisukoha (tl 27-27p) järgi ei kvalifitseeru vaidlusalune rajatis EMFi jaoks ametlike treeningute ega EMF egiidi all korraldavate võistluste korraldamiseks vajalikele nõudmistele vastavaks krossirajaks ning EMF ei luba korraldada antud maaüksusel ühtegi treeningut ega võistlust EMF egiidi all enne, kui tee on viidud vastavusse kõikide EMF võistlustingimuste nõuetega. Viidatud arvamusest ei saa kohtu hinnangul teha järeldust, et rada ei saaks pidada motospordiharrastuse rajatiseks juhtudel, mis ei ole hõlmatud EMF egiidi all toimuvate treeningute ja võistlustega. Pigem saab ohukahtlust pidada veelgi tõenäolisemaks olukorras, kus erialaorganisatsioon on hinnanud rajatisi selliseks, millele tema kehtestatud reeglid ja nõuded ei kohaldu.
22.Vastustaja on ohu hindamisel ja sisustamisel tuginenud ka sotsiaalmeedia postitustest saadud teabele (tl 28-30p). Facebook’is avalikult jagatava infona kutsus kinnistute omanik huvilisi mootorrattaga sõitma ja treenima (tl 28-30). Teadetes viidatakse ka raja korrastamisele („Pinnas on äketega segatud/silutud, nukid on tehtud [---]“, tl 28). Sõidu- ja treeningpaika reklaamitakse kui Moksi Tsikliparadiisi. Kaebajal on õigus selles, et osade sotsiaalmeedia postituste väljatrükkidelt (tl 28-30) ei nähtu postituse aastat. Seejuures kinnitavad need tõendite kogumis siiski motospordiga tegelemist kaebaja kinnistutel. Teisalt ilmneb, et samas korraldatakse ka eelregistreerimisega üritusi (nt „Karksi Racing Team Tehnikaringi sõidupäev 06.09.18 kell 14.00“; tl 30p), kusjuures on näha ka ürituse toimumise aasta.
23.Kaebaja on viidanud vastustaja varasemas kohtumenetluses (haldusasi nr 3-15-2829) antud seisukohtadele, kus väideti taoliste rajatiste puudumist. Neil seisukohtadel ei saa praeguses vaidluses olla enam määravat tähtsust, kuna ringkonnakohus jõudis haldusasjas nr 3-15-2829 kokkuvõtvalt järeldusele, et vastustaja on jätnud riikliku järelevalve teostamisel rajatisega seotud olulistele asjaoludele hinnangu andmata ning teinud olulisi kaalutlusvigu. Tartu Ringkonnakohus nõustus 12. detsembri 2017. a otsuses (p 31) halduskohtuga krossiraja olemasolu osas ning halduskohtu käsitlusega, et krossirada on rajatud eelkõige avaliku kasutuse eesmärgil. Kuigi krossirajale ligipääsu on piiratud eravalduse siltide ja tõkkepuuga, pidas ringkonnakohus õigeks halduskohtu poolt tuvastatut, et krossirada on rajatud majandusliku kasu teenimise ehk avaliku kasutuse eesmärgil.
24.Kaebaja väited liiklust korraldavatest (keelu-)märkidest ning eratee või eramaa siltidest (vt ka fotod tl 8 ja 9) ei ole ka praeguse haldusasja lahendamisel veenvad olukorras, kus ajaliselt paikvaatlusega (15. november 2018) lähestikku on kaebaja teavitanud avalikkust sotsiaalmeedias võimalusest treenida ja osaleda motospordiüritustel tema kinnistutel (16. september 2018). Kaebaja paigaldatud märgid võivad küll takistada kõrvalistel isikutel kinnistutele sisenemist, kuid ei takista osalemist kaebaja enda initsiatiivil korraldatud või kokku kutsutud üritustel, millest võib lähtuda eelnevalt kirjeldatud oht, mh inimeste elule ja tervisele.
25.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vastustajal oli järelevalvemenetluse toimingute tulemusena tekkinud põhjendatult vähemalt kahtlus, et kaebaja kinnistutel asub motospordi harrastamiseks mõeldud rajatis ning seal võib toimuda tegevus, mille puhul vastustaja peab võimalikuks ohtu kolmandatele isikutele või avalikkusele. Ka menetlusdokumentides viidatud 11(16)
3-19-1044
varasemates eksperthinnangutes ei ole välistatud kinnistule kuhjatud pinnasevormide sobivust motospordi harrastamiseks, vaid et tegemist ei ole avalikult kasutatava puhke- ja spordirajatisega (vastustaja vastus kaebusele haldusasjas nr 3-15-2829, p 2.2.2–2.2.4; tl 13p– 14).
26.Riigikohus on viidatud otsuses haldusasjas nr 3-15-443 (p 14) rõhutanud, et KorS § 28 lgga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Seejuures peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. KorS § 28 lg 1 ei anna alust abstraktse ohu ennetamiseks ettekirjutuse tegemiseks. Riigikohus leidis samas, et koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine. Kohtu arvates on vastustaja põhjendatult lähtunud ohu mõistest KorS § 5 lg 2 ja KorS § 28 lg 1 tähenduses. Vastustaja hinnang ohu tõenäosusele põhineb senises järelevalvemenetluses kogutud tõenditel. Vastustaja on toonud välja, milles seisneb võimalik oht, mille tõrjumiseks ta ettekirjutuse teeb. Ohu tõrjumine on üheks korrakaitseorgani ettekirjutuse eesmärgiks. Järelevalvemenetluse eesmärgiks praegusel juhul on hinnata ka vaidlusaluste rajatisete olemust ning kindlaks teha, millised nõuded peavad olema nende puhul täidetud ning kas esinevad vastustaja viidatud ehitusseadustiku rikkumised. Kaebaja on arvamusel, et ettekirjutust ei saa teha haldussunnivahendi tagamiseks. Kohus on siiski seisukohal, et vastustaja pädevuses oli kohaldada ettekirjutusega ajutise iseloomuga abinõusid, et välistada ohu realiseerumine kaebaja kinnistutel asuvate rajatisete kasutamisel.
27.Kaebaja väidab tema omandiõiguse ülemäärast piiramist vaidlustatud ettekirjutusega. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud ettekirjutusega on keelatud üks kindlalt määratletud tegevus (motospordi harrastamine) ning kaebajale ei ole seatud takistusi muul moel oma kinnistu kasutamiseks. Nii on kaebajal olnud võimalik jätkata ja arendada põllumajanduslikku tegevust, millist eesmärki ta on rõhutanud. Samuti ei ilmne haldusasja materjalidest, et vaidlustatud ettekirjutusega oleks takistatud kaebaja naaberkinnistu omanikul kasutada kaebaja kinnistut metsaveoks, või ka mistahes muu tegevus. Kaebaja ise on oma väidetes vastuoluline, väites ühelt poolt, et ettekirjutus piirab tal omandi kasutamist, kuid teisalt rõhutab, et kinnistul ei olegi motospordirajatisi ning seal ei harrastata motosporti. Olukorras, kus kaebaja on veendunud, et selliseid rajatisi tema kinnistutel ei ole ning ettekirjutusega keelatud tegevust tegelikult ei toimu, ei saa ka ettekirjutus, mis selgepiiriliselt keelab just motospordiga tegelemise, kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piirata.
28.Kaebaja väidab ettekirjutuse ebaproportsionaalsust ka põhjusel, et ettekirjutusest tulenev omandiõiguse riive on tähtajatu ning ettekirjutuse täitmine ja selle mõju lõpetamine ei sõltu kaebajast. Vastustaja on märkinud ettekirjutuse kehtivuse tähtajaks: „Kuni Teie poolse kirjaliku seisukoha esitamiseni Mulgi Vallavalitsusele, lõplike asjaolude selgumiseni ning lõpliku otsuse tegemiseni [---]“ (tl 36-37). Kohus nõustub kaebajaga selles, et ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei ole määratud kuigi konkreetselt. Samas toimuvad järelevalvemenetluse toimingud vastustaja kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1) ning pole võimalik täpselt ette kindlaks määrata, millised toimingud tuleb menetluse käigus läbi viia ning milliseks kujuneb ajakulu. Kui ka selliselt tähtaja määratlemine võib olla vastuolus haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõudega, on kohtu hinnangul siiski arusaadav, et ettekirjutuse kehtivus on seatud sõltuvusse järelevalvega hõlmatud küsimuses lõpliku otsustuse tegemisest. Kaebaja saab talle koormavaid tagajärgi vältida, hoidudes ettekirjutusega keelatud tegevusest ning sama ettekirjutusega ette nähtud sunniraha määramisest. Kuna kaebaja enda väitel tema kinnistutel keelatud tegevust ei 12(16)
3-19-1044
toimu, ning nagu kohus eelnevalt leidis, ei ole takistatud kinnistute muul otstarbel kasutamine, ei saa ettekirjutust õigusvastaseks pidada ka selle ajalise kehtivuse ebaselguse tõttu. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on vastustaja teinud tegi 16. oktoobril 2019 järelevalvemenetluses lõppotsusena ettekirjutuse ebaseadusliku rajatise kõrvaldamiseks.
29.Kaebaja ei ole esitanud järelevalvemenetluse lõpetamiseks kohustamise ega eesmärgipäraste järelevalvemenetluse toimingute tegemiseks kohustamise nõudeid. Kui menetluse kulg tundub kaebajale ebamõistlikult pikk või järelevalve menetluse toimingud ülemääraselt koormavad, saab vastavaid nõudeid esitada oma õiguste kaitseks nii haldusorganile kui ka kohtule.
30.Kaebaja väidab täiendavates kirjalikes seisukohtades vastustaja eksitavat käitumist, st suunates esmalt kaebajat detailplaneeringu alustamist taotlema, jättis Mulgi Vallavalitsus 18. juuni 2019. a korraldusega nr 434 Vana-Virite ja Vaba-Virite detailplaneeringu algatamata (tl 80-82p). Vallavalitsus leidis, et kuna kaebaja avalduses taotletakse detailplaneeringu algatamist eratee rajamiseks, ei ole detailplaneeringu algatamine vajalik. Samas märkis ta, et detailplaneeringu koostamine on vajalik avaliku huviga spordirajatiste seadustamiseks. Vastustaja on oma vaidlustatud ettekirjutuse andmisele järgnenud tegevust selgitanud 3. septembri 2019. a kirjalikes seisukohtades (tl 117-118), millest ilmneb, et võimalust detailplaneeringu algatamiseks on vastustaja selgitanud seoses spordirajatiste seadustamisega, olles veendunud, et kinnistutel sellised ehitised paiknevad. Kuna avaldus detailplaneeringu algatamiseks ei olnud vastustaja hinnangul esitatud spordirajatise ehitamise eesmärgil, vaid seoses erateega, ei pidanud vastustaja põhjendatuks detailplaneeringut algatada.
31.Olles arvamusel, et kaebaja kinnistul motospordiks vajalikud rajatised puuduvad ning vastavat tegevust ei toimu, on kaebaja ometigi esitanud ka ebavõrdse kohtlemise argumendi. Kaebaja väitel toimib läheduses Kassepa motospordirada, mille olemasolu ja tegevust vastustaja tolereerib. Samuti toob kaebaja välja puudused valla omandis oleval Abja krossirajal, kus pole tema arvates ohutus tagatud. Kohus leiab esmalt, et olukorras, kus kaebaja eitab motospordi harrastamist enda kinnistutel, ei ole asjakohane tugineda võrdse kohtlemise argumendile võrdluses toimiva motospordirajaga. Samaväärset kohtlemist on võimalik nõuda vaid võrdluses võrreldava subjekti ja olukorraga (võrdseid peab kohtlema ühtviisi). Teisalt leiab kohus, et kui ka kaebaja poolt nimetatud motospordirajatistega seoses esineb õigusrikkumisi või puudusi, mida vastustaja on tolereerinud või lausa võimaldanud, puudub kaebajal alus nõuda võrdse kohtlemise argumendile tuginedes, et samu vigu korrataks ka tema puhul ning et ka tema kinnistute puhul peaks vastustaja hoiduma ohu vältimiseks ja tõrjumiseks abinõude kasutamisest (vt nt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-19-04 (p 18) ja nr 3-3-1-2306 (p 12)).
32.Kaebaja väidab tema ärakuulamata jätmist, st et talle ei ole antud mingit võimalust arvamuse avaldamiseks ei enne 5. aprilli 2019. a toiminguid ega enne 9. aprilli 2019. a ettekirjutuse tegemist. Kaebaja viitab põhjendatult väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt saab isik oma õigust ärakuulamisele kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest ning on saanud selles osas esitada oma arvamuse ja vastuväiteid ning saada selleks mõistlik aeg. Vaidlust pole, et pärast 5. aprilli 2019. a eelotsusena pealkirjastatud dokumendi koostamist on vastustaja 8. aprilli 2019. a arupärimises (tl 32) küsinud 22. aprilliks 2019 kaebaja kirjalikku 13(16)
3-19-1044
seisukohta, millised on osaühingu V Kolonn edasised tegevused seoses Vana-Virite ja VabaVirite kinnistutele rajatud detailplaneeringu ja ehitusloa kohustusliku rajatisega. Sõltumata eelnimetatud dokumendis antud tähtajast, tegi vastustaja juba järgmisel päeval (9. aprillil 2019) ettekirjutuse, milles ta viitas ka 5. aprilli 2019. a dokumendile, tuginedes ettekirjutust tehes selles tuvastatud asjaoludele. Kaebaja on oma vastuväited 5. aprilli 2019. a dokumendile esitanud koos vaidega (tl 38-40), millega vaidlustas nii 5. aprilli eelotsust kui ka 9. aprilli ettekirjutust. Seega on kaebaja saanud oma vastuväited ja seisukohad esitada vaidemenetluses ning vastustaja on saanud neile vaiet lahendades tugineda. Kohus nõustub kaebajaga, et ei eelotsuse ega ettekirjutuse tegemisele pole eelnenud nõuetekohast ärakuulamist. Küll aga on kohtupraktika kohaselt realiseeritud isiku õigus olla ära kuulatud, kui ta saab oma vastuväited ja seisukohad esitada vähemalt vaidemenetluses. Vaidemenetluse raames vaide esitamine ei asenda täielikult ärakuulamist haldusmenetluses, kuid võimaldab ometigi isikul esitada neid seisukohti ja tõendeid, mis tema arvates on olulised ebaõige haldusotsuse vaidlustamiseks. Praegusel juhul on kaebaja saanud vaidemenetluses oma vastuväiteid ja seisukohti esitada. Kaebaja oli kohtu hinnangul teadlik, et vastustaja arvates asuvad tema kinnistutel motospordiks kasutatavad rajatised. Kaebaja esindaja on allkirjastanud paikvaatluse protokolli ja selle lisaks olevad fototabelid (tl 23-26p). Kuigi protokolli formaat ei võimaldanud otsesõnu vastuväidete või selgituste märkimist, oli kaebaja esindajal siiski võimalus jätta protokoll allkirjastamata ning protokollis kajastatud tulemustega mitte nõustuda. Kaebaja ei ole väitnud, et tal olnuks takistatud vastuväidete esitamine protokollile, mille ta allkirjastas. Protokollist on ka näha, et vastustaja jätkab ehitusjärelevalvega. Seega ei saanud ettekirjutuse tegemine tulla kaebajale täieliku ootamatusena. Ettekirjutus ei kohustanud kaebajat mingiks konkreetseks tegevuseks (nt ehitiste lammutamiseks), vaid tegemist oli ohu ärahoidmiseks mõeldud ajutise abinõuga. HMS § 40 lg 3 p-s 1 sätestatud erand võimaldab ärakuulamisnõudest kõrvale kalduda juhul, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Praeguse vaidluse asjaoludest ei saa küll järeldada viivituseta tegutsemise vajadust, kuid ohu ärahoidmise eesmärki on oluline arvestada menetlusrikkumise tõsiduse hindamisel.
33.HMS §-st 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 tuleneb, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Sõltumata eelnevalt välja toodud vajakajäämistest ettekirjutuse põhjendamisel ja ärakuulamiskohustuse täitmisel on kohus seisukohal, et need ei saanud mõjutada vastustaja otsustust olukorras, kus ta oli veendunud rajatiste olemasolus, millest võib lähtuda oht.
34.Kaebaja väide, et vastustaja ei ole soovinud temaga kohtuda, puudutab detailplaneeringu algatamise avalduse menetlust (tl 48). Vastustaja on kaebaja taotlusele kohtuda vastanud 29. mai 2019. a kirjas nr 7-2/5-9, et detailplaneeringu algatamise taotlusele lisatud kaaskirjas on taotleja ära toonud põhjendused, selgitused ja seisukohad, mida vallavalitsus saab võtta arvesse detailplaneeringu menetluse läbiviimisel ning seega ei pea vald otstarbekaks täiendavate läbirääkimiste pidamist (tl 49-50). Kuigi vaidlus detailplaneeringu algatamisest keeldumise üle ei ole praeguse kohtuvaidluse esemeks, on see siiski seotud järelevalvemenetluse ajalise kestusega ning kohus juhib kaebaja tähelepanu, et HMS § 40 lg 3 p 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks.
35.Kaebaja väitel on vaidlustatud ettekirjutus õigusvastane ka selles märgitud sunniraha hoiatuse tõttu. 14(16)
3-19-1044
KorS § 23 lg 4 kohaselt on sunniraha ülemmäär 9600 eurot, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastustaja viidatud EhS § 133 järgi on sunniraha ülemmäär juriidilisele isikule 64 000 eurot. Kaebaja väitel ei ole käesoleval juhul vaidlustatud ettekirjutuse puhul kohaldatav EhS §s 133 ette nähtud sunniraha määr. Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutus tuleks tühistada ka ainuüksi sel põhjusel, et hoiatuses on välja toodud ebaõige sunniraha määr. Sunniraha on hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida (ATSS § 10 lg 1). Vaidlustatud ettekirjutuses on vastustaja märkinud, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha vastavalt korrakaitseseaduse § 23 lõikele 4, ehitusseadustiku § 133 ja asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras 10 000 (kümme tuhat) eurot, mille tasumise tähtaeg on 3 päeva pärast ettekirjutuses esitatud nõude täitmiseks antud tähtaega. ATSS § 9 lg 1 näeb ette, et kui ettekirjutust ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud, annab sunnivahendit rakendav haldusorgan sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule kirjaliku täitekorralduse. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on sunniraha tasumise nõue menetlustoiming (mitte haldusakt) ning sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust. Kohtupraktikas on leitud, et kohaseks kohtu poolt rakendatavaks õiguskaitseabinõuks on keelata haldusorganil sunniraha rakendamine või teha ettekirjutus toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks ning kui kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avalduse (Riigikohtu 09.06.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-7-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Sunniraha hoiatus ega selles nimetatud sunniraha määr ei saa rikkuda kaebaja õigusi olukorras, kus ta ettekirjutust täidab. Kaebaja saab ülalnimetatud õiguskaitsevahendeid kasutada ning muuhulgas vaidlustada ka sunniraha määra juhul, kui vastustaja peab vajalikuks ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada täitetoiminguid sunniraha sissenõudmiseks. Kohtu hinnangul ei saa ettekirjutuse tühistamist kaasa tuua ettekirjutusega samas dokumendis tehtud sunniraha hoiatus ka sel juhul, kui vastustaja on eksinud sunniraha määra märkimisel või see on kaebaja arvates vaieldav. ATSS § 7 lg 2 kohaselt võib hoiatus kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena. Seadusandja on jätnud haldusorganile valikuvõimaluse, kuidas ta hoiatuse vormistab. Seega ei saa hoiatuse võimalik sisuline õigusvastasus viia ettekirjutuse tühistamiseni ka juhul, kui see on vormiliselt ettekirjutuse osa.
36.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
37.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus arvestab menetluskulusid jaotades ja välja mõistes põhjendatuse ja vajalikkuse (HKMS § 109 lg 6) ning õigluse ja mõistlikkuse põhimõttega (HKMS §108 lg 11).
37.1.Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
37.2.Vastustaja palub kaebajalt välja mõista menetluskulud, mis seisnevad advokaadi osutatud õigusabi kuludes 960 euro ulatuses (tl 130-131 ja 139). Kaebaja vaidleb menetluskulude väljamõistmisele vastu. Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei mõista kohus kaebajalt välja haldusorgani menetluskulusid, kui tegu on vaidlusega, mis ei välju haldusorgani (sh valla)
15(16)
3-19-1044
põhitegevuse raamidest (Riigikohtu 28. juuni 2017. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-73-16, p 48 ja seal viidatud praktika). Kohus on seisukohal, et ehitusjärelevalve on kohaliku omavalitsuse üksuse põhitegevuseks, ning nõustub kaebajaga, et puuduvad erandlikud asjaolud, mis õigustaks kaebajalt haldusorgani välise õigusabi kulude väljamõistmist. Seetõttu ei ole välise õigusabi kulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud ning vastustaja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda.
38.Kohus ei võta haldusasja materjalide juurde vastustaja poolt korduvalt esitatud tõendeid: 2. juuli 2019. a menetlusdokumendi lisana esitatud sotsiaalmeedia postituste väljatrükid (tl 7172p), Mulgi Vallavalitsuse 25. oktoobri 2018. a istungi protokoll nr 23 (tl 73-76p), Mulgi Vallavalitsuse 5. aprilli 2019. a eelotsus nr 7-2/5-4 (tl 84-86) ja 3. septembri 2019. a menetlusdokumendi lisana esitatud Mulgi Vallavalitsuse 18. juuni 2019. a korraldus nr 434 (tl 119-121p). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.