Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. oktoober 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-19-460
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 6. detsembri 2018.a otsuse nr 1919735 ja 18. veebruari 2019. a vaideotsuse nr 1.1-10/42276 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks arvestada tema NSVL relvajõududes 26.11.1975–01.12.1991 teenimise aeg pensioniõigusliku staaži hulka
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2019. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Roman Antonov Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2019. a otsuse haldusasjas nr 3-19-460 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 18. novembril 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses
3-19-460 (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras XX-le vanaduspensioni alates 28.10.2018. XX esitas SKA-le 05.11.2018 taotluse arvestada talle vanaduspensioni määramisel Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) relvajõududes omandatud pensioniõigusliku staažiga. SKA jättis 06.12.2018 otsusega nr 1919735 XX taotluse rahuldamata, sest riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28 lg 5 ei võimalda pensioniõigusliku staaži hulka arvestada pärast kohustusliku sõjaväeteenistuse läbimist NSVL relvajõududes vabatahtlikult teenitud aega. XX tööraamatu kande nr 6 kohaselt teenis ta Nõukogude armees perioodil 21.11.1973–01.12.1991 ning Politseiameti teenistuslehelt nähtuvalt teenis XX pärast kohustusliku sõjaväeteenistust NSVL relvajõududes perioodil 26.11.1975–01.12.1991. SKA jättis 18.02.2019 vaideotsusega nr 1.1-10/42276 XX 20.12.2018 vaide rahuldamata, leides, et sõjaväeteenistuse puhul ei ole tegemist töötamisega RPKS § 28 lg 1 tähenduses, vaid sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamist reguleerivad RPKS § 28 lg 2 p 2 ja lg 5. XX ei viibinud tegevteenistuses Eesti kaitseväes, vaid Nõukogude armees, mille pensioniõigusliku staaži hulka arvamist RPKS ette ei näe. RPKS § 28 lg 5 alusel on XX pensioniõigusliku staaži hulka arvatud tema kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule 12.03.2019 kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid SKA 06.12.2018 otsuse nr 1919735 ja 18.02.2019 vaideotsuse nr 1.1-10/42276 tühistamine ja SKA kohustamine arvestada kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka teenistusaeg Nõukogude armees 26.11.1975–01.12.1991. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitleva koostöölepingu (koostööleping) art 5 lg 1 ja art 6 lg 1 järgi tuleb pensioni suuruse kindlakstegemisel võtta arvesse pensionistaaži, mis on omandatud kummagi poole (sh endiste Eesti NSV ja Vene NFSV) territooriumitel. Sõjaväeteenistuse puhul oli tegemist töötamisega RPKS § 28 lg 1 tähenduses, kuna teenistujale maksti teenistuse eest igakuist tasu ning sotsiaalmaksukohustus oli pandud riigi kanda, kes tagas sõjaväeteenistujatele nii pensioni- kui ka ravikindlustuse.
3.Sotsiaalkindlustusamet palus 26.04.2019 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Sõjaväeteenistus ei ole töötamine RPKS § 28 lg 1 mõttes, vaid sõjaväeteenistuse aja arvamist pensioniõigusliku staaži hulka reguleerivad RPKS § 28 lg 2 p 2 ja lg 5. XX puhul on RPKS § 28 lg 5 alusel arvatud pensioniõigusliku staaži hulka kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg (21.11.1973–25.11.1975), kuid RPKS § 28 lg 2 p 2 ja kaitseväeteenistuse seadus (KVTS) ei võimalda arvata pensioniõigusliku staaži hulka Nõukogude armees üleajateenijana teenistuses viibitud aega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2018 otsus nr 3-17-1871, p 11; Riigikohtu 22.04.2010 otsus nr 3-3-1-92-09, p 37). KVTS § 91 kohaselt arvatakse tegevteenistusstaaži hulka kaitseväeteenistuses ja asendusteenistuses oldud aeg. Sõjaväepileti kannetest nähtuvalt jätkas XX pärast ajateenistuse lõppemist Nõukogude armees tegevväelasena ning lõpetas teenistuse 30.11.1991 vanempraporštšiku auastmes. Tallinna Politseiprefektuuri 24.12.1998 2(8)
3-19-460 tõendi järgi teenis XX 25.11.1975–01.12.1991 Tallinnas asuvas sõjaväeosas nr 5460, mis oli Eesti NSV siseministri alluvuses ja mille ajateenijate teenistusülesandeks oli sisekorra kindlustamine Tallinnas. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) täpsustas 18.02.2019 vastuses, et kuigi sõjaväeosa nr 5460 nimetati ka miilitsapataljoniks tulenevalt nende osalusest avaliku korra tagamisel, ei olnud sealne teenistus võrreldav töötamisega siseasjade organite rea- ja juhtivkoosseisu ametikohtadel ehk n-ö tollase Siseministeeriumi süsteemis, sest nende tegevust reguleerisid kaitseväemäärustikud.
4.Tallinna Halduskohus jättis 01.07.2019 otsusega kaebuse rahuldamata. Kuna kaebaja on Eesti territooriumil elav kodakondsuseta isik, tuleb teda lugeda 01.04.2012 jõustunud koostöölepingu subjektiks. Kuna vaidluse all on Eestis elava isiku pensionistaaži arvestus endise Eesti NSV territooriumil toimunud tegevuse eest, tuleb koostöölepingu art 6 lg 1 kohaselt pensionistaaži arvestamisel lähtuda Eesti õigusaktidest. Sõjaväeteenistuse puhul ei ole tegemist töötamisega RPKS § 28 lg 1 mõttes. Kaebaja oli Nõukogude armeega teenistus-, mitte töösuhtes. Töösuhte olemasolu ei saa järeldada üksnes tasu saamisest ning riigi poolt ravi ja pensioniga kindlustamisest. Sõjaväepiletist nr 2073596 nähtuvalt omistati kaebajale 29.11.1975 praporštšiku ja 18.04.1990 vanempraporštšiku auastmed, mis viitab tema kohustusele alluda teenistussuhtele omasele käsuliinile. PPA selgitas ka 18.02.2019 vastuses, et kaebaja teenistust perioodil 1975–1991 reguleerisid toonased kaitseväemäärustikud. RPKS § 28 lg 2 p 2 ja KVTS § 91 ega ka RPKS § 28 lg-d 4 ja 5 ei võimalda järeldada, et pensioniõigusliku staaži hulka saaks arvata teenistuse aega teise riigi sõjaväeteenistuses, v.a kohustuslik sõjaväeteenistus vastavalt RPKS § 28 lg-le 5. See tõlgendus on leidnud kinnitust ka kohtupraktikas (vt lahendid nr 3-3-192-09, p 37; nr 3-17-1871, p 11). Seejuures ei mõjuta haldusasjas nr 3-3-1-92-09 väljendatud seisukohta asjaolu, et see puudutas varasemat (12.02.2003 ratifitseeritud) koostöökokkulepet ja selle protokolli, mille kehtivus lõppes 16.10.2011, sest ka praegu kehtivas koostöökokkuleppes ei ole antud küsimust reguleeritud RPKS-st erinevalt.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX palub 31.07.2019 apellatsioonkaebuses (täiendatud 10.10.2019) tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. RPKS § 28 lg-te 1 ja 4 kohaldamiseks tuleb tuvastada sotsiaalmaksu maksmise fakt, mida vastustaja ja halduskohus ei ole teinud, rikkudes sellega menetlusnorme (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). SKA väidab, et sõjaväelaste ega miilitsate töötasult sotsiaalkindlustuse makseid ei tehtud, kuid pole seda tõendanud, ehkki just vastustajal peaks olema juurdepääs sellekohastele andmetele (HKMS § 59 lg 1). RPKS § 28 lg 5 ei ole praeguses vaidluses asjassepuutuv, sest reguleerib üksnes kohustusliku sõjaväeteenistuse ja asendusteenistusega seonduvat. PPA 18.02.2019 vastus tulnuks jätta kõrvale kui asjakohatu ja ebausaldusväärne, sest Kaitseväe taasasutamine algas Ülemnõukogu 03.09.1991 otsusega Eesti Vabariigi kaitsejõudude moodustamise kohta ning perioodil 1975–1991 ei saanud seega kaitseväemäärustikud reguleerida ühtegi teenistust. PPA kinnitas samas, et apellant teenis miilitsapataljonis, mis allus Eesti NSV siseministrile ja mille ülesandeks oli Tallinnas avaliku korra tagamine. Kui tegemist olnuks tegevteenistusega Nõukogude armees, poleks see miilitsapataljon saanud alluda Eesti NSV siseministrile. Eelnev annab aluse arvata periood 1975–1991 apellandi pensioniõigusliku staaži hulka tulenevalt RPKS § 28 lg 2 p-st 2 ja lg-st 4. Apellandi teenistust Siseministeeriumi süsteemis tõendab ka Tallinna Politseiprefektuuri 23.11.1998 tõend, mille kohaselt oli apellandil 23.11.1998 seisuga teenistusstaaži 25 aastat ja mille alusel määrati talle ka politseiametniku väljateenitud aastate pension vastavalt Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusega nr 27 kinnitatud juhendile. Seega sai vastav staaž olla omandatud üksnes teenistusena siseasjade organite rea- ja juhtivkoosseisu ametikohtadel. SKA 3(8)
3-19-460 esitatud tööraamat ja sõjaväepilet kajastavad apellandi teenistust ebaõigesti, sest endine miilitsapataljon nr 5460 ei kuulunud Nõukogude armee koosseisu ning ka terminoloogiliselt ei olnud see „sõjaväeosa“ („воинская часть“), vaid „väeosa“ („войсковая часть“). Vastustaja ega halduskohus ei ole pööranud tähelepanu vastuolule, et apellant sai teenida üksnes kas Nõukogude armees või miilitsapataljonis nr 5460, kuid mitte mõlemas korraga. Halduskohus tuvastas ka ebaõigesti, et apellant oli üleajateenija, sest sõjaväepileti järgi arvati ta 25.11.1975 reservi ning ta töötas edaspidi miilitsapataljonis nr 5460 laojuhi, autoremonditöökoja juhi, sõiduinstruktori, vanemmehhaaniku ja vanemtehnikuna, kust arvati 30.11.1991 koondamise tõttu reservi. Ka asjaolu, et apellant koondati, viitab töötamisele. Isegi kui tegemist ei olnud töötamise, vaid teenistusega, toimus see teenistus Siseministeeriumi süsteemis. Auastmeid (sh praporštšik) anti ka miilitsatele, mistõttu ei viita auastme olemasolu sõjaväeteenistusele. SKA on viidanud, et apellanti käsitati kodakondsuse ja elamisloa taotlemise menetlustes kaadrisõjaväelasena, kuid viidatust ei nähtu, mille alusel oli selline järeldus tehtud. PPA 15.08.2019 täiendavas vastuses toodud seisukohad on üksnes oletuslikud. Halduskohus on jätnud apellandile tagamata võimaluse tutvuda enne kohtuotsuse tegemist SKA 26.04.2019 vastuse ja selle lisadega. Samuti on SKA edastanud pensionitoimiku halduskohtule üksnes valikuliselt, jättes osa dokumente pahatahtlikult (st kohtu eksitamiseks) esitamata. Apellandile väljastatud 30.06.1989 miilitsa ametitõend nr 09765, Eesti NSV Siseministeeriumi tunnistus 22.08.1980 käskkirjaga nr 529 aumärgi „Eeskujulik miilits“ andmise kohta, Eesti NSV Siseministeeriumi aukiri, Eesti NSV Siseministeeriumi miilitsaüksuse tõend takistuste puudumisest asuda elama 15.08.1991 omandatud korterisse ja Tallinna linna RSN TK siseasjade valitsuse ülema 29.09.1988 aukiri kinnitavad apellandi seotust Eesti NSV Siseministeeriumi süsteemiga. Vabariigi Valitsuse 31.10.1991 määrus nr 225 „Sisekaitseüksuste moodustamise kohta“, Vabariigi Valitsuse 05.03.1992 määrus nr 65 „Sisekaitseüksuste moodustamise ja nende ajutise põhimääruse kinnitamise kohta“ ja õiguskantsleri 31.03.2014 seisukoht nr 7-4/140037/1401447 kinnitavad miilitsapataljoni nr 5460 kuulumist Siseministeeriumi süsteemi. SKA on jätnud pensionitoimikus sisaldavatest dokumentidest halduskohtule esitamata Tallinna pensioniameti 12.01.1999 otsuse nr 30, mille kohaselt oli apellandil 26.11.1998 seisuga pensioniõiguslikku staaži 25 aastat ja 3 päeva.
6.Sotsiaalkindlustusamet palub 16.08.2019 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Perioodil 26.11.1975–01.12.1991 ei eksisteerinud riigieelarvesse tasutavat sotsiaalmaksu, vaid sotsiaalkindlustuse makseid töötasult kogusid ametiühingud. SKA-le teadaolevalt ei tasutud NSV Liidus ametiühingutele sotsiaalkindlustuse makseid sõjaväelaste ega miilitsate töötasult. Asjaolu, et teenistus NSVL relvajõududes arvatakse politseiametnikele väljateenitud aastate pensionide seaduse alusel määratavale pensionile õigust andva staaži hulka, ei anna alust selle arvamiseks RPKS alusel arvestatava vanaduspensionile õigust andva pensionistaaži hulka. Ka apellandi puhul arvati teenistuse aeg NSVL relvajõududes väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka, kuid seda ei arvata RPKS alusel arvestatava pensioniõigusliku staaži hulka. SKA seisukohta, et XX teenis vaidlusalusel ajal NSVL relvajõududes kaadrisõjaväelasena, kinnitavad ka Vabariigi Valitsuse 28.03.2000 istungil arutatud korralduse eelnõu (p 19), millega keelduti XX-le kodakondsuse andmisest kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 alusel, ja Vabariigi Valitsuse 26.05.1998 korraldus nr 449-k, millega anti erandkorras tähtajaline elamisluba teiste hulgas XX-le kui välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalasele. SKA esitas koos 26.04.2019 vastusega halduskohtule XX vanaduspensioni toimiku dokumendid ja ei esitanud väljateenitud aastate pensioni toimikut. Kuna vaidlus puudutab konkreetset perioodi (26.11.1975–01.12.1991), siis edastati kohtule kõik nimetatud perioodi puudutavad dokumendid, kuid mitte muid perioode puudutavaid dokumente. Vabariigi 4(8)
3-19-460 Valitsuse 31.10.1991 ja 05.03.1992 määrused ning õiguskantsleri 31.03.2014 seisukoht käsitlevad Eesti Vabariigi ajal loodud Sisekaitse Operatiivrügementi (SOR), mitte vaidlusalust perioodi. SKA täiendavale järelepärimisele antud PPA 15.08.2019 vastuse kohaselt ei oska PPA kommenteerida miilitsa töötõendi väljastamist, sest tolleaegsed käskkirjad on edastatud Riigiarhiivi, kuid Eesti NSV Siseministeeriumi aukiri võidi väljastada ka isikutele, kes ei teeninud miilitsaasutustes. Eeskujuliku miilitsa tunnistus võidi apellandile väljastada põhjusel, et ta osales avaliku korra tagamisel nn miilitsapataljoni (sõjaväeosa nr 5460) ehk sisevägede koosseisus. PPA edastas lisaks väljavõtte sõjaväeosa nr 5460 komandöri 15.10.1991 käskkirjast nr 241, millega apellant vabastati sõjaväeteenistusest NSVL relvajõudude praporštšikute ja mitšmanide teenistust reguleeriva määrustiku p 46 alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8.Tallinna Ringkonnakohus võttis 20.09.2019 määrusega HKMS § 198 lg-te 2 ja 3 alusel haldusasja materjalide juurde XX 31.07.2019 apellatsioonkaebuse lisad 1–9 (tl 54-65p) ja 07.08.2019 esitatud tõlked (tl 72-72p) ning SKA 16.08.2019 vastuse lisad 1 ja 2 (tl 77-79), sest kuigi halduskohus tegi SKA 26.04.2019 vastuse koos selle lisadega XX-le 29.04.2019 nähtavaks avalikus e-toimikus, ei ole halduskohus arvestanud, et kuivõrd kaebaja avalikku etoimikut ei kasutanud, tulnuks vastavad dokumendid edastada talle e-postiga koos 15.05.2019 määrusega. Seetõttu esines apellandil mõjuv põhjus, miks ta ei saanud esitada omapoolsed tõendeid juba esimese astme kohtule. Kuna SKA 16.08.2019 vastusele täiendavate tõendite lisamise vajaduse tingisid just apellandi esitatud uued tõendid, siis on ka nende alles apellatsioonimenetluses esitamine põhjendatud.
9.Asjas on peamiseks vaidlusküsimuseks see, kas XX teenistust sõjaväeosas nr 5460 ehk nn miilitsapataljonis perioodil 26.11.1975–01.12.1991 tuleks käsitada teenistusena Siseministeeriumi süsteemis ja see tuleks RPKS § 28 lg 2 p 2 ja lg 4 alusel arvata tema pensioniõigusliku staaži hulka. Lisaks leiab apellant jätkuvalt, et ka sõjaväeteenistuse puhul on tegemist töötamisega ning järelikult tuleks ajavahemik 26.11.1975–01.12.1991 arvestada tema pensioniõigusliku staaži hulka ka RPKS § 28 lg-te 1 ja 4 alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et RPKS § 28 lg 5 alusel ei saa ajavahemikku 26.11.1975–01.12.1991 apellandi pensioniõigusliku staaži hulka arvata, sest nimetatud säte reguleerib üksnes kohustusliku sõjaväeteenistuse aega ning selle alusel on SKA juba arvestanud apellandi pensioniõigusliku staaži hulka perioodi 21.11.1973–25.11.1975, mil ta oli sõjaväeosas nr 5460 ajateenistuses.
10.Ringkonnakohus märgib esmalt, et RPKS § 28 rakendamisel on oluline silmas pidada, et üld- ja erisätte lahknevuse korral on kohaldamise prioriteet erisättel (lex specialis derogat legi generali). Olukorras, kus seadusandja on kaitseväeteenistust või sellega võrdsustatud teenistust ning samuti teenistust Siseministeeriumi süsteemis reguleerinud RPKS § 28 lg 2 p-s 2 eraldiseisvalt, ei ole apellandi viited RPKS § 28 lg-le 1 asjakohased (vt ka lahend nr 3-3-1-9209, p-d 37-38) ja seetõttu puudub ka vajadus tuvastada, kas sõjaväeosas nr 5460 teenimise ajal tehti apellandi eest sotsiaalkindlustuse makseid või mitte. Ringkonnakohus märgib seejuures, et puuduvad ka igasugused tõendid, et XX oleks olnud sõjaväeosaga nr 5460 töö-, mitte teenistussuhtes (vt ka lahend nr 3-17-1871, p 13). Küll aga on asjas esitatud mitmeid tõendeid, mis kinnitavad vastustaja järeldust, et XX oli sõjaväeosaga nr 5460 teenistussuhtes (nt sõjaväepileti nr 2043596 punktid 15 ja 20 – tl 25; XX tööraamatu kanne nr 6 – tl 28; tl 29p; väljavõte sõjaväeosa nr 5460 komandöri 15.10.1991 käskkirjast nr 241 apellandi teenistusest 5(8)
3-19-460 vabastamise kohta – tl 77; tl 79). RPKS § 28 lg 1 kohaldatavust ei saa tuletada ainuüksi asjaoludest, et apellant täitis teenistuses olles laojuhi, autoremonditöökoja juhi, sõiduinstruktori, vanemmehaaniku ja -tehniku ülesandeid ning ta vabastati koondamise tõttu. Ka kehtiva õiguse järgi võib tegevväelase tegevteenistusest vabastamise põhjuseks olla tema koondamine (vt KVTS § 140 lg 1 p 8).
11.Eeltoodut arvestades tuleb asja lahendamiseks analüüsida, kas apellandi vabatahtlikku teenistust sõjaväeosas nr 5460 ehk nn miilitsapataljonis ajavahemikul 26.11.1975–01.12.1991 saab arvata tema pensioniõigusliku staaži hulka RPKS § 28 lg 2 p 2 ja lg 4 alusel või mitte. Selle küsimuse raames tuleb omakorda hinnata, kas tegemist võib olla kaitseväeteenistusega või sellega võrdsustatud teenistusajaga või teenistusajaga Siseministeeriumi süsteemis. KVTS § 91 järgi on tegevteenistusstaaž kaitseväeteenistuses ja asendusteenistuses oldud aeg. KVTS jõustumisel jäi väljateenitud kaitseväeteenistuse staaž kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 29 lg 1 kohaselt kehtima. Samas ei ole vaidlust selles, et kuna XX ei ole teeninud Eesti kaitseväes, vaid oli 02.12.1991–19.02.1999 politseiteenistuses, siis puudub tal kaitseväeteenistuse staaž, mille hulka oleks võimalik arvata tema varasemat sõjaväeteenistuse staaži (vt 27.01.1992–09.04.1994 kehtinud Eesti Vabariigi kaitseteenistuse seaduse § 8 lg 3; 10.04.1994–15.04.2000 kehtinud KVTS § 109 lg 2; 16.04.2000–31.03.2013 kehtinud KVTS § 190 lg 2 p 3). RPKS § 27 lg 3 alusel kehtestatud sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused“ § 5 kohaselt tõendatakse teenistusaega Siseministeeriumi süsteemis dokumendi alusel tööraamatusse tehtud kandega teenistusaja kohta või Siseministeeriumi või tema allasutuse teatisega.
12.Ringkonnakohus nõustub kokkuvõttes vastustaja ja halduskohtuga, et apellandi teenistust sõjaväeosas nr 5460 tuleb käsitada teenistusena NSVL relvajõududes, mitte RPKS § 28 lg 2 p 2 ja lg 4 tähenduses teenistusena Siseministeeriumi süsteemis. Vaidlust ei ole selles, et endine sõjaväeosa nr 5460 kuulus sisevägede koosseisu ja allus NSVL Siseministeeriumile. Apellant on õigesti märkinud, et tegemist ei saanud seega olla teenistusega Nõukogude armees, mis oli NSVL Kaitseministeeriumi haldusalas. Selline terminoloogiline eksitus, mis kajastub mitmetes asjas olevates tõendites (nt tööraamatu kanne nr 6; Tallinna Politseiprefektuuri 24.12.1998 tõend – tl 31), samuti küsimus, kas kõnealuse nn miilitsapataljoni nimetust oleks korrektsem tõlkida sõjaväeosaks või väeosaks, ei ole siiski määrav, sest kuigi siseväed ei olnud osaks Nõukogude armeest, kuulusid need siiski NSVL relvajõudude koosseisu (sinna kuulusid lisaks Nõukogude armee, NSVL merevägi ja NSVL piirivalve). Järeldust, et sõjaväeosa nr 5460 puhul oli tegemist teenistusega NSVL relvajõududes (st sõjaväeteenistusega), kinnitab nii apellandi sõjaväepilet kui ka XX vabastamise kohta koostatud 15.10.1991 käskkiri nr 241, mille kohaselt vabastati apellant teenistusest NSVL relvajõudude praporštšikute ja mitšmanide teenistust reguleeriva määrustiku p 46 alusel. Kuigi apellant märgib õigesti, et pole teada, mille alusel on vastav järeldus tehtud, kinnitab siiski kaudselt seda seisukohta, et apellant teenis kaadrisõjaväelasena NSVL relvajõududes, ka asjaolu, et Vabariigi Valitsus andis 26.05.1998 korraldusega nr 449 (RTL 1998, 181, 701 – vt p 1 alap 13 ja lisa 4 p 8) erandina tähtajalise elamisloa teiste hulgas XXl-e kui välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalasele ning Vabariigi Valitsuse 28.03.2000 korraldusega nr 241 (RTL 2000, 40, 579) on keeldutud apellandile Eesti kodakondsuse andmisest kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 alusel, sest ta on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt reservi arvatud (vt ka Vabariigi Valitsuse 28.03.2000 istungi päevakorra p 19). Puuduvad igasugused andmed, et apellant oleks kõnealuseid korraldusi vaidlustanud.
13.Asjaolust, et apellandi teenistust perioodil 26.11.1975–01.12.1991 sõjaväeosas nr 5460 on arvestatud tema politseiametniku väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka 6(8)
3-19-460 (vt Tallinna Pensioniameti 12.01.1999 otsus nr 30 – tl 65-65p; Tallinna Politseiprefektuuri 23.11.1998 teatis – tl 31p; tl 35p), ei saa järeldada, et tegemist olnuks teenistusega siseasjade organite rea- ja juhtivkoosseisu ametikohtadel (st Siseministeeriumi süsteemis), sest Tallinna Politseiprefektuuri 24.12.1998 tõendi järgi teenis apellant 25.11.1975–01.12.1991 Nõukogude armees ja Tallinna Politseiprefektuuri 23.11.1998 teatises on periood 21.11.1973–30.11.1991 määratletud samuti selgelt sõjaväeteenistusena (ka XX isikutoimiku p-st 12 nähtub, et ajavahemikul 25.11.1975–01.12.1991 oli ta teenistuses NSVL relvajõududes – tl 33; tl 37) ning Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusega nr 207 „Väljateenitud aastate pensionile õigust andvate kutsealade ja ametikohtade loetelu ning selle pensioni määramiseks vajaliku staaži arvutamise kord“ kinnitatud „Politseiametnikele, vanglaametnikele ja päästeteenistujatele väljateenitud aastate pensionile õigust andvate ametinimetuste loetelu ning neile selle pensioni määramiseks vajaliku staaži arvestamise kord“ p 2 alap 1 võimaldas arvata väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka ka tegevteenistuse sõjaväes. Asjaolule, et teenistust NSVL relvajõududes (sh nende koosseisu kuulunud sisevägedes) ei ole alust samastada teenistusega Siseministeeriumi süsteemis RPKS § 28 lg 2 p 2 tähenduses, viitavad lisaks Eesti Vabariigi valitsuse 01.03.1991 määrus nr 46 „Sõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete sissekirjutamise ja elamispinnaga kindlustamise korra kohta 1991. aastal“ (RT 1991, 8, 133), mis laienes muu hulgas sisevägede isikkoosseisule, ning 01.06.2006 jõustunud muudatus kuni 31.12.2009 kehtinud politseiteenistuse seaduse § 212 lg 2 p-s 4, mille kohaselt arvatakse politseiteenistuse staaži hulka ka teenistusaeg teiste riikide siseasjade organite rea- ja juhtivkoosseisu ametikohtadel, välja arvatud teenistusaeg endise NSVL julgeolekuorganites või relvajõududes.
14.Apellandile 30.06.1989 väljastatud miilitsa ametitõend nr 09765 (tl 54; tõlge tl 72) ning mitmed tunnustused korrakaitselises tegevuses osalemise eest (Eesti NSV Siseministeeriumi tunnistus 22.08.1980 käskkirjaga nr 529 aumärgi „Eeskujulik miilits“ andmise kohta – tl 55; tõlge tl 72; Eesti NSV Siseministeeriumi aukiri – tl 56; Tallinna linna RSN TK siseasjade valitsuse ülema 29.09.1988 aukiri – tl 64), samuti Eesti NSV Siseministeeriumi miilitsaüksuse tõend takistuste puudumisest asuda elama 15.08.1991 omandatud korterisse (tl 63; tõlge tl 72p) ei tõenda, et tegemist ei olnud sõjaväeteenistusega. Kuna siseväed (sh sõjaväeosa nr 5460) täitsid muu hulgas korrakaitselisi ülesandeid, siis esines arusaadavalt vajadus tõendada nende sõjaväelaste volitusi täita miilitsatöötajatega samalaadseid ülesandeid (nt ametitõendi ja/või vormiriietusega) ning põhjendatud oli ka tunnustada neid sarnaselt miilitsatöötajatega (sh nägi apellandi viidatud Eesti NSV Siseministeeriumi põhimäärus samuti ette võimaluse autasustada rinnamärkide ja aukirjadega ka muid isikuid). Eesti NSV Siseministeeriumi miilitsaüksuse tõend ei muuda samuti asjaolu, et apellant oli teenistuses sisevägedes, mitte miilitsaasutuses.
15.Tuleb siiski möönda, et õiguslik regulatsioon võiks eeltoodud küsimuses olla selgem. Küsitavusi tekitab ka asjaolu, et teenistust Vabariigi Valitsuse 31.10.1991 määrusega nr 225 ja 05.03.1992 määrusega nr 65 moodustatud sisekaitseüksustes (Sisekaitse Operatiivrügement ja Sisekaitse Valverügement), mis võtsid üle seniste NSVL Siseministeeriumi sisevägede sõjaväeosade nr 5460 ja nr 7519 poolt täidetavad ülesanded, ei ole apellandi viidatud õiguskantsleri 31.03.2014 seisukohast nr 7-4/140037/1401447 (tl 60-62) nähtuvalt praktikas kaitseväeteenistuse staaži hulka arvestatud (v.a ajateenistuses oleku aega) põhjusel, et need ei ole kunagi olnud Kaitseväe osa, vaid allusid Siseministeeriumile. Kõnealuste üksuste põhimääruste p 1 kohaselt kuulusid nad samas Eesti Vabariigi kaitsejõudude koosseisu (alludes rahuajal Politseiameti peadirektorile ning sõja- ja eriolukorras Kaitsejõudude Peastaabile) ning p-d 3 ja 4 sätestasid omakorda, et rügemendid juhinduvad oma tegevuses mh kaitsejõudude üldmäärustikest ning komplekteeritakse esmajoones kaitseväe ajateenijatest, tegevteenistuses olevatest ohvitseridest ja üleajateenijatest (sh nägi Sisekaitse Operatiivrügemendi põhimääruse p 4 täiendavalt ette, et rügemendi koosseisu kuuluvad sõdurid, allohvitserid ja ohvitserid kannavad välipolitseile ettenähtud vormiriietust). Sarnaste argumentidega on ka praegusel juhul 7(8)
3-19-460 põhjendatud seda, miks tuleks sõjaväeosas nr 5460 teenimist lugeda nimelt sõjaväeteenistuseks. Eeltoodule vaatamata on SKA põhjendatult rõhutanud, et sellest, kas teenistust muu hulgas endise sõjaväeosa nr 5460 ülesannete täitmiseks moodustatud sisekaitseüksustes on praktikas käsitatud kaitseväeteenistuse või politseiteenistusena, ei saa vahetult järeldada, kuidas peaks käsitama teenistust endises sõjaväeosas nr 5460. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad asjas kogutud tõendid järeldada, et teenistust NSVL Siseministeeriumi sisevägedes ei ole alust samastada teenistusega Siseministeeriumi süsteemis RPKS § 28 lg 2 p 2 tähenduses, vaid selle teenistusaja saaks pensioniõigusliku staaži hulka arvata üksnes siis, kui KVTS võrdsustaks selle kaitseväeteenistusega.
16.Seonduvalt apellandi viidetega koostöölepingu art 5 lg-le 1 ja art 6 lg-le 1, mille kohaselt arvestatakse pensioni määramisel lepingupoolte (sh endiste Eesti NSV ja Vene NFSV) territooriumitel omandatud pensionistaaži ning kumbki lepingupool arvestab pensioni suuruse oma territooriumil omandatud pensionistaaži alusel vastavalt oma õigusaktidele, tuleb märkida, et kuivõrd XX oli 26.11.1975–01.12.1991 teenistuses Tallinnas asuvas sõjaväeosas nr 5460, siis saakski nimetatud perioodi koostöölepingu järgi pensioniõigusliku staaži hulka arvata üksnes juhul, kui seda näeb ette Eesti õigus (vt ka Riigikogu XII koosseisu 85 SE seletuskiri, lk 5). Seega, kuigi 01.04.2012 jõustunud koostöölepingus ei ole välistatud selle kohaldamist mh sisevägede sõjaväelastele, erinevalt varasema (16.10.2007–16.10.2011 kehtinud) Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe art-st 8 (vt ka lahend nr 3-3-1-92-09, p-d 41–45), ei tulene koostöölepingust apellandile eraldiseisvat õigust nõuda tema sõjaväeteenistuse aja arvestamist pensionistaaži hulka, kui seda ei näe ette Eesti õigus.
17.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 01.07.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 8 järgi on praegune vaidlus lõivuvaba ning XX ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid ka muude apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude (sh esindajakulude) kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad XX võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. SKA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.