OÜ Aiu Põllumajandus kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 13. oktoobri 2017. a otsuse nr 13-6/1184 tühistamiseks osas, mis jäeti vaideotsusega rahuldamata
Menetlusosalised
Kaebaja OÜ Aiu Põllumajandus, volitatud esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Anne Lepik Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Aiu Põllumajandus kaebus.
2.Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 13. oktoobri 2017. a otsus nr 13-6/1184 osas, mis jäeti vaideotsusega rahuldamata.
3.Jätta toetuse taotlemise ajal kehtinud põllumajandusministri 9. novembri 2007. a määruse nr 129 „Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlusemise täpsem kord“ § 16 lg 2 p 1 kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. november 2019 (k.a). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
3-18-134 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) nõudis 13. oktoobri 2017. a otsusega nr 13-6/1184 OÜ-lt Aiu Põllumajandus osaliselt tagasi põllumajandusministri
9.novembri 2007. a määruse nr 129 „Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ alusel välja makstud toetuse summas 155 971, 19 eurot, kuna investeeringuobjekt ei olnud osal ajal järelevalveperioodist (s.o alates 1. augustist 2015 kuni 20. veebruarini 2017) toetuse saaja sihipärases kasutuses.
2.OÜ Aiu Põllumajandus esitas 16. novembril 2017 toetuse tagasinõudmise otsusele vaide.
3.PRIA tegi 19. detsembri 2017. a vaideotsusega nr 13-4/17/8-1 tagasinõutava summa osas ümberarvestuse ja muutis otsuse nr 13-6/1184 p 1 kaebaja jaoks soodsamaks, lugedes tagasinõutavaks summaks 153 666, 30 eurot. PRIA nõustus vaideotsuses kaebaja väitega, et perioodi 1. august 2015 kuni 20. veebruar 2017 pikkuseks ei ole 19 täiskuud. Mittesihipärane kasutus kestis 570 päeva. Ülejäänud osas jäeti vaie rahuldamata.
4.OÜ Aiu Põllumajandus esitas 18. jaanuaril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada PRIA 13. oktoobri 2017. a otsuse nr 13-6/1184.
5.Tartu Halduskohus peatas 3. mai 2018. a määrusega haldusasja nr 3-18-134 menetluse kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni asjas nr 3-15-1188 (Euroopa Kohtu kohtuasi C-580/17).
6.Euroopa Kohus tegi 8. mail 2019. a otsuse kohtuasjas C-580/17. Tartu Halduskohus uuendas 31. mai 2019. a määrusega menetluse haldusasjas nr 3-18-134 ning palus eelnimetatud Euroopa Kohtu otsusega seoses menetlusosalistel esitada täiendavad seisukohad. Tartu Halduskohus määras 29. juuli 2019. a määrusega asja lahendamisele kirjalikku menetlusse ning teavitas menetlusosalisi otsuse avalikult teatavakstegemise päevast.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
7.1.Kaebaja ei soovinud lõpetada seakasvatust, kuid seoses Aafrika seakatku puhanguga katkes kaebaja tarneahel. Seetõttu tuli tegevus lõpetada. Kaebaja oli suvel 2015 majandusraskustes, sest Eesti seakasvatussektoris muutus olukord erakordselt pingeliseks alates 21. juulist 2015, kui leidsid aset esimesed seakatku juhtumid kodusigadel. III tsooni kehtestamine oli erandlik asjaolu ning selles olukorras oli kaebaja sunnitud sead müüma. III tsoon kehtestati 29. juulil 2015. a ehk kolm päeva enne sigade müüki ning kõige karmimad kauplemis- ja käitlemispiirangud kehtestati just III tsooni jäävatele seakasvatajatele. Seakasvatajate hinnangul on ilma enda lihatööstuse ja tooteportfellita III tsoonis sigade pidamine mõttetu. III tsooni kehtestamise hetkest oli põhimõtteliselt välistatud, et võõrandatud sigu oleks olnud võimalik mõistliku hinna eest müüa. Laeva Agro OÜ oli võimeline sigu ostma mõistliku hinnaga.
7.2.PRIA on alles vaideotsuses välja toonud seosed isikute vahel, kuid need ei ole asjakohased. Laeva Agro OÜ ja kaebaja näol on tegemist erinevate äriühingutega ning sigade müük asjakohasel ajahetkel oli majanduslikult mõistlik. Ükski teine äriühing ei ole sigu piirangute
3-18-134 tõttu sellise hinnaga ostnud. Müüdud sigu peeti rendilepingu alusel investeeringuobjektiks olnud laudas edasi, kuid teistes löövides.
7.3.Arvestades raskusi III tsoonis toodetud sigade võõrandamisel ning tol ajal esinenud madalat turuhinda, siis oli sigade müümine ning uute loomade soetamisest keeldumine mõistlik. Mingeid toiminguid või tehinguid, mis viitaks sellele, et kaebaja soovinuks lõpetada seakasvatusega täielikult, ei tehtud. Kaebaja on sõlminud uued lepingud laenude refinantseerimiseks, et jätkata seakasvatusega pärast III tsooni piirangute tühistamist. Nüüdseks on OÜ-st Viru Agro soetatud esimesed põrsad, et jätkata sigade kasvatamisega.
7.4.Kaebaja kasutatavas laudas on erinevad löövid ning ka toetust on küsitud erinevate löövide rekonstrueerimiseks. 30. mai 2015. a rendilepingu p 2.1 kohaselt anti Laeva Agro OÜ-le üürile mõtteline osa hoonestatud kinnistust (registriosa 2333104). Üürile ei antud tervet kinnistut ega sigalat. Toetused on antud sigala löövidele 1, 2, 3, 4, 6, 10, 11. Laeva Agro OÜ ei ole kasutanud neid lööve, millega seoses on makstud toetus. Samas ei ole kohustust hoida kasutuseta lööve 5, 7, 8. 9, millele toetust ei ole taotletud ega saadud.
7.5.Kaebajale teadaolevalt teistelt seakasvatajatelt sarnaste juhtumite esinemisel toetust tagasi ei nõutud.
7.6.Avalduse toetuse saamiseks esitas kaebaja 26. veebruaril 2008 ning PRIA otsus, millega määrati toetus, kannab kuupäeva 15. juuli 2008. Määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 alusel säilis EAFRD panus selles investeeringu puhul, kui see investeering ei teinud läbi olulist muutust enne 16. juulit 2013. Lähtudes EK otsuses asjas nr C-580/17 märgitud seisukohtadest, on PRIA otsuses nimetatud olulised muutused toimunud pärast järelevalve perioodi lõppemist. Seega puudus vastustajal õiguslik alus toetuse tagasinõudmiseks. Põllumajandusministri määruse nr 129 § 16 lg 2 p 1 on vastuolus määruse nr 1698/2005 artikli 72 lg-ga 1 ning toetuse tagasinõudmine seega õigusvastane. Samuti ei ole PRIA toonud välja asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et sigade müümine ning farmihoone isiklikult kasutamata jätmine ja selle rentimine tuleb kvalifitseerida olulise muutusena investeeringus. Kuna kaebaja müüs sead Laeva Agro OÜ-le ning sõlmis temaga ka rendilepingu farmihoone kasutamiseks, siis jätkas investeeringuobjektiks olevas farmis sigade kasvatamist kolmas isik. Seakasvatusega seonduvat vee erikasutustasu ja muid saastetasusid maksis kogu rendilepingu kestuse jooksul kaebaja. Seega ei lakanud sigade müümisega kaebaja tootlik tegevus. Muutused ei ole ka andnud alusetut eelist. PRIA otsusest ei nähtu, et muutuse olemust oleks sisuliselt kontrollitud.
8.Vastustaja põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
8.1.Viimane osa toetusest maksti välja 20. veebruaril 2012, seega oli järelevalveperioodi lõpp 20. veebruar 2017. Toetuse saaja lõpetas seakasvatuse 31. juulil 2015. Seega ei ole toetuse saaja järelevalveperioodil teatud aeg investeeringuobjekti sihipäraselt kasutanud. Toetus nõutakse tagasi osaliselt aja eest, mil investeeringuobjekt ei olnud sihipärases kasutuses.
8.2.Kaebaja loomad Aafrika seakatku ei nakatanud, mistõttu on alusetu viidata III tsooni kehtestamisele kui vääramatu jõu asjaolule, mis takistas sigade pidamist investeeringuobjektil ning tingis loomade müümise kolmandale isikule. Samuti ei saanud tarneahelat mõjutada Aafrika seakatk, sest kaebaja tehingupartneri Kaubi Farmid OÜ-s avastati seakatk alles augustis 2017. Selleks ajaks oli kaebaja seakasvatuse juba lõpetanud.
8.3.Toetuse saaja kinnitas 10. veebruari 2017. a järelepärimise vastuses, et arve nr 116 järgi on viimased elusloomad müüdud Laeva Agro OÜ-le ning nende kasvatamist jätkas Laeva Agro OÜ samas farmis. Sigu pidas seega samas farmis edasi kolmas isik, kes ei ole toetuse saaja. Kaebaja väite kohaselt ei kasutanud Laeva Agro OÜ toetuse abil rekonstrueeritud lööve, kuid see ei oma investeeringuobjekti sihipärase kasutamise seisukohalt tähtsust, sest Aiu Põllumajandus OÜ ise enam toetuse abil rekonstrueeritud osa ei kasutanud ja sigu ei pidanud. Sigade edasine pidamine Laeva Agro OÜ poolt samas laudas, näitab, et seakatk ei saanud
3-18-134 kaebaja puhul olla seapidamisel takistuseks. Kaebaja ei ole tõendanud sigade kasvatamist pärast loomade müüki 31. juulil 2015.
8.4.Euroopa Kohtu 8. mai 2019. a otsuses nr C-580/17 toodud seisukohad ei muuda antud kaasuse puhul midagi. Õiguslik alus toetuse osaliseks tagasinõudeks on olemas ja materiaalõiguse norme ei ole rikutud. Toetuse määramise ajal ei ole investeeringu tegemisega veel alustatud ning seetõttu ei saa investeering läbida ka olulist muutust. Reeglina makstakse investeeringutoetuste puhul raha välja siis kui investeering on nõuetekohaselt teostatud. Menetlemisel on seega kaks etappi:1) toetuse määramine ja 2) investeeringu nõuetekohase teostamise korral toetuse väljamaksmine. PRIA ei teinud 15. juulil 2008 toetuse maksmise otsust, vaid määras toetuse. Toetuse määramine ei tähenda veel toetuse maksmist. Toetus makstakse välja siis, kui investeering on määruse tingimuste kohaselt ellu viidud ja maksedokumendid nõuetekohaselt esitatud. Investeering saab olulist muutust läbi teha vaid siis, kui ta on valmis. Kui lähtuda kaebaja tõlgendusest, siis peaks EAFRD panus säilima juba siis, kui investeeringuobjekti veel polegi. See on aga vastuolus määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 mõttega (tehtud investeering ei tohi viie aasta jooksul läbida olulist muutust). Muutused ei leidnud aset peale EAFRD panuse säilimiseks ettenähtud viieaastast tähtaega, vaid järelevalveperioodi kestel.
8.5.Kui taotleja enam investeeringuobjektiks olnud farmis sigu ei pidanud ning arvestades, et toetus maksti taotlejale loomakasvatushoone rekonstrueerimiseks seapidamise eesmärgil, siis on tegemist olulise muutusega investeeringuobjektis (saadakse renditulu, mis pole äriplaani ega meetme eesmärgiks). Taotleja enda tootlik tegevus lakkas. Investeeringuobjekt seisis seega kasutuseta. Esialgsest kavandatud tegevusest s.o seapidamisest, pidi toetuse saaja saama tulu. Kuna ta selles farmis enam sigu ei pidanud, siis ei saanud ta seakasvatusest ka tulu (sai renditulu). Tulu sai kolmas isik. Selles seisnebki kavandatud tegevuse ja pärast muutust toimunud tegevuse erinevus.
8.6.Kui asuda seisukohale, et järelevalveperioodil on lubatud investeeringuobjekti anda kolmandate isikute kasutusse, siis loob see olukorra, kus toetust taotleb isik, kes vastab määruse nõuetele, kuid investeeringut hakkab kasutama isik, kellel ei oleks olnud õigust toetust taotleda ja kellele ei oleks seda määratud. Sellise tegevuse soodustamine ei ole aga meetme eesmärgiks, sest toetust võivad taotleda vaid isikud, kes vastavad taotlejale sätestatud nõuetele. Kohustuste üleandmine on lubatud vaid PRIA nõusolekul.
KOHTU SEISUKOHT
9.Vaidluse all on PRIA 13. oktoobri 2017. a otsuse õiguspärasus. Nimetatud otsuses leidis PRIA, et viimane osa toetusest maksti välja 20. veebruaril 2012 ning toetuse taotlemisel kehtinud põllumajandusministri määruse nr 129 § 16 lg 2 p 1 kohaselt oli järelevalveperioodi lõpuks seega 20. veebruar 2017. Toetuse saaja lõpetas seakasvatuse toetuse saanud investeeringuobjektil 31. juulil 2015, mil müüs sead OÜ-le Laeva Agro. Seega ei ole äriühing PRIA hinnangul teatud osal järelevalveperioodist investeeringuobjekti sihipäraselt kasutanud ning toetus tuleb proportsionaalselt tagasi nõuda. Toetuse tagasinõudmisel tugines PRIA Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele nr 1306/2013.
10.Vaidlusaluse toetuse taotlemise ajal kehtinud põllumajandusministri määruse nr 129 § 16 lg 2 p 1 nägi ette, et toetuse saaja on kohustatud investeeringuobjekti säilitama ja sihipäraselt kasutama vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Sama kohustuse nägi ette ka hilisem sama investeeringutoetuse määramist reguleerinud põllumajandusministri määrus nr 87 § 16 lg 2 p 1. Toetuse taotlemise ja määramise ajal kehtinud nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 72 lg 1 sätestas, et ilma et see piiraks
3-18-134 asutamisvabadusega ja teenuste osutamisvabadusega seotud eeskirjade kohaldamist asutamislepingu artiklite 43 ja 49 tähenduses, peab liikmesriik tagama, et investeeringu puhul säilib EAFRD panus, kui see investeering viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta ei tee läbi olulist muutust, mis: a) mõjutab selle laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile; b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Toetuse tagasinõudmise otsuse tegemise hetkel kehtinud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. detsembri 2013. a määrus (EL) nr 1303/2013 (edaspidi määrus nr 1303/2013) art 71 näeb ette, et tegevuse puhul, mis hõlmab investeerimist taristut või tootlikku investeeringut, peab maksma Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidelt saadud toetuse tagasi, kui viie aasta jooksul alates toetusesaajale lõppmakse tegemisest või vajaduse korral riigiabi eeskirjades kehtestatud aja jooksul leiab sellega aset mõni alljärgnev sündmus: a) tootmistegevuse lõpetamine või üleviimine programmipiirkonnast välja; b) selline muutus taristuüksuse omandisuhetes, mis annab ettevõttele või avalik-õiguslikule isikule põhjendamatu eelise; või c) oluline muutus selle iseloomus, eesmärkides või rakendustingimustes, mille tulemusena kahjustataks selle algseid eesmärke.
11.Eelnevast nähtub, et toetuse taotlemise ajal kehtinud põllumajandusministri määruse nr 129 art 16 lg 2 p 1 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 72 lg 1 sõnastus ei kattu. Põllumajandusministri määrus nr 129 seab kestvuse nõude (järelelvalveperioodi) alguse sõltuvusse PRIA viimase toetusosa väljamaksmise hetkest, samas kui määrus nr 1698/2005 seab selle sõltuvusse korraldusasutuste (PRIA) vahendite eraldamise otsuse tegemise hetkest. Toetuse tagasinõudmise hetkel kehtinud määrus nr 1303/2013 rõhutab jällegi lõppmakse tegemise olulisust. Seega tõusetub vaidlusaluse toetuse tagasinõudmise otsuse õiguspärasuse hindamisel küsimus, millisest eelnimetatud Euroopa Liidu aktist tuleb lähtuda ning kas põllumajandusministri määrus nr 129 § 16 lg 2 p 1 on selles asjas üldse kohaldatav.
12.ELÜPS § 131 näeb ette, et enne 2015. aasta 1. jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajandus-poliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha nõutakse tagasi kehtivas seaduses sätestatud alustel ja korras. ELÜPS § 111 lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetus-raha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Euroopa Kohus selgitas eelotsuses C580/17, et investeeringuga seotud tegevuse kestvust, mis on programmitöö perioodi 2007–2013 raames Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) poolt heaks kiidetud ja mida ta selle raames on kaasfinantseerinud, tuleb hinnata nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 72 sätete alusel ning kui selleks tegevuseks alusetult makstud summad nõutakse tagasi pärast nimetatud programmitöö perioodi lõppu, ehk pärast 1. jaanuari 2014, peab tagasinõude aluseks olema määruse (EL) nr 1306/2013 artikkel 56 (vt otsuse punktid 37 ja 42). Ehk teisisõnu, toetuse tagasinõudmise alus on pärast 1. jaanuarit 2014. a küll määrus nr 1306/2013, kuid investeeringuobjektiga seotud tegevuse kestvust ehk ühte toetuse kriteeriumi sisulist täitmist tuleb hinnata määruse nr 1698/2005 alusel.
13.Euroopa Kohus asus eelotsuses C-580/17 samuti seisukohale, et määruse nr 1698/2005 art 72, mitte riigisisene õigus, määrab ainsana kindlaks nimetatud tegevuste kestvuse tingimused. Vastavalt määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõikele 1 säilib EAFRD panus, kui toetuse esemeks olev tegevus ei tee läbi olulist muutust selle sätte tähenduses viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta, ehk ajavahemiku jooksul, mis on
3-18-134 tavaliselt lühem kui see, mis on ette nähtud asjakohaste riigisiseste õigusnormidega. Määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad toetuse saajat, kellele on makstud toetust EAFRD kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks, säilitama ja isiklikult kasutama investeeringuga seotud tegevuse raames soetatud objekti vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa väljamaksmisest (otsuse punktid 79-81). Kohus ei nõustu PRIA käsitlusega, et EAFRD panuse viieaastast kestvust tuleb arvestada toetuse väljamaksmisest, mitte vahendite eraldamise otsuse tegemisest. Määrus 1698/2005 art 72 lg 1 seab selgelt 5 aastase kestvuse nõude sõltuvusse toetuse määramisest, mitte väljamaksmise hetkest. Jagades toetuse osadeks võtab PRIA ise teadliku riski, et järelevalveperioodi puhul võib osade hiline väljamakse tähendada, et vahemik toetuse väljamaksmise ning järelevalveperioodi lõppemise vahel on lühike. Kohus möönab, et PRIA menetluses võib olla kaks eraldi etappi (toetuse määramine ja toetuse väljamaksmine), kuid eelnimetatud õigusakti kohaselt tuleb kestvuse arvestamisel lähtuda siiski korraldusasutuse, Eesti puhul PRIA, otsusest vahendite eraldamise kohta, mitte vahendite väljamaksmise hetkest. Seega tuleb toetuse taotlemise ajal kehtinud põllumajandusministri määruse nr 129 § 16 lg 2 p 1 jätta selles asjas vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata, sest nimetatud norm ei vasta määruse nr 1698/2005 art 72 lg-s 1 sätestatud kestvuse tingimusele.
14.Seega tuleb lähtuda kestvuse nõude kontrollimisel nõukogu määruse (EÜ) art 72 lg-s 1 sätestatust. PRIA tegi otsuse vahendite eraldamise kohta 15. juulil 2008. Seega lõppes viie aastane järelevalveperiood 15. juulil 2013 (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 3). Vaidlustatud otsuses heidetakse kaebajale ette seakasvatuse lõpetamist 31. juulil 2015, mil kaebaja müüs loomad Laeva Agro OÜ-le, kes väidetavalt seejärel kasutas kaebajale kuuluva lauda osasid lööve loomakasvatuseks edasi. Seega oli viie aastane investeeringuobjekti kasutamise tähtaeg sigade müümise hetkeks möödunud ning kaebajale ei saa eelnimetatud rikkumist ette heita. PRIA ei ole kaebajale ette heitnud toetuse kriteeriumite rikkumist enne juulit 2015. Seega ei ole kaebaja määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 tingimusi asjakohasel ajavahemikul rikkunud ning PRIA-l puudub materiaalõiguslik alus toetuse tagasinõudmiseks ning vaidlustatud otsus on õigusvastane. Seetõttu pole vaja täiendavalt kontrollida PRIA otsuses kaebajale ette heidetud rikkumiste tõendatust, sest nimetatud rikkumised toimusid väljaspool järelevalveperioodi.
15.Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus OÜ Aiu Põllumajandus kaebuse ja tühistab PRIA
13.oktoobri 2017. a otsuse nr 13-6/1184 osas, mis jäeti vaideotsusega rahuldamata.
16.HKMS § 108 lg 1 ja 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja ja PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.