Majandushaldusõigus › PRIA asjad

Asjaolud ja menetluse käik

25.09.2017, kui Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse. Kaebaja on PRIA-le tagasinõutud toetuse 99 989,77 eurot tagastanud.

Kaebaja ei nõustu sellega, et kontrolli alustamine oli võimalik nelja aasta jooksul jätkuva rikkumise lõppemisest ehk alates aastast 2015. Nimetatud seisukoht ei ole kooskõlas jõustunud ringkonnakohtu otsusega asjas 3-16-1004. Ringkonnakohtu otsuses sisalduvad seisukohad on kõik endiselt kohaldatavad, välja arvatud see, et aegumise tähtaeg nihkub ajaliselt ettepoole ja on nüüd seotud toetuse määramise otsuse tegemise momendiga. Ringkonnakohus leidis, et PRIA-l oli õigus teostada investeeringuobjekti sihipärase kasutuse üle kontrolli kogu „programmi“ kestuse jooksul, mida ringkonnakohus arvestas alates viimase toetusosa väljamaksmisest. See tähendab, et kontrolli teostamise õigus lõppes viie aasta möödumisel toetuse määramise otsusest ehk 09.02.2015. PRIA alustas kontrolli 20.02.2015, seega oli kontrollimenetlus alustatud aegunult. PRIA ei oleks tohtinud enam tagasinõudemenetlust alustada ega tagasinõude otsust teha. Ringkonnakohus on otsust tehes juba arvestanud, et kaebaja rikkumist on peetud jätkuvaks. Kaebaja hinnangul on ta sihtrühma hulgas, kelle suhtes tehtud otsuseid PRIA üle vaatab, kuid PRIA on jätnud kaebaja põhjendamatult nende isikute hulgast välja ja põhjendanud seejärel keeldumist valedel alustel.

seisukohti arvestades õigusvastane. Kohus selgitas 28.01.2020.a määruses, et kaebaja esitas menetluse uuendamise taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 tähenduses. PRIA lahendas vaidlustatud otsusega menetluse uuendamise taotluse ja esitas põhjendused, miks menetlust ei uuendata. Sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest on käsitatav haldusaktina (Riigikohtu 23.03.2016 otsus nr 3-3-1-85-15, p 11). Kohtupraktika kohaselt ei ole keelatud esitada haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlusi muudel alustel kui neil, mis on sätestatud HMS § 44 lg 1 (Riigikohtu 11.06.2019 otsus nr 3-16781, p 17.1). Haldusorgan ei ole kohustatud sellist taotlust igal juhul sisuliselt menetlema ning võib vastuseks selgitada, et menetlust ei uuendata ja haldusakti kehtetuks ei tunnistata. Kui isiku sellelaadses taotluses võib olla esitatud andmeid või seisukohti, mis võivad ajendada haldusorganit oma varasemaid seisukohti muutma, võib haldusorgan menetluse uuendada enda initsiatiivil (Riigikohtu 10.11.2004 otsus asjas nr 3-3-1-36-04, p-d 11–14). Seega tuleb käesolevas vaidluses lahendada küsimus, kas vastustaja on 23.08.2019.a vastusega jätnud õiguspäraselt menetluse uuendamata.

1 kohaselt kehtestatakse Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja - karistuste kohta. Sellega, et üldine toetuste tagasinõude esitamise aegumistähtaeg tuleneb nimetatud määrusest, on haldusasjas 3-16-1004 nõustunud ka kaebaja (vt Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2017.a otsuse põhjenduste p 13). Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kohaselt on aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat. Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist. /.../ Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust. Euroopa Kohus on selgitanud, et määruse nr 2988/95, eelkõige selle artikli 3 lõike 1 esimese lõigu vastuvõtmisega soovis liidu seadusandja kehtestada antud valdkonnas üldise aegumissätte, mille eesmärk on ühelt poolt määratleda kõikides liikmesriikides kohaldatav minimaalne tähtaeg ja teiselt poolt loobuda võimalusest nõuda tagasi liidu eelarvest põhjendamatult saadud summasid nelja aasta möödumisel vaidlusaluste maksetega seotud rikkumise toimepanemisest (Euroopa Kohtu 21.12.2011.a otsus kohtuasjas C-465/10, p 52 Euroopa Kohtu 05.03.2019.a otsus kohtuasjas C-349/17, p 116 jt). Sellest järeldas Euroopa Kohus viimati viidatud kohtuasjas, et alates määruse nr 2988/95 jõustumise kuupäevast võivad liikmesriikide pädevad asutused üldjuhul kõikide eeskirjade eiramiste suhtes, mis kahjustavad liidu finantshuve, nelja aasta jooksul menetlust alustada, välja arvatud valdkondades, milles liidu seadusandja on ette näinud lühema tähtaja. Kohtule teadaolevalt EAFRD (European Agricultural Fund for Rural Development) toetuste puhul lühemaid tähtaegasid liidu seadusandja poolt sätestatud ei ole.

- tegemist oli jätkuva rikkumisega, mis kestis kuni aastani 2015; - kui programmi kestus on pikem kui määruse nr 2988/95 art 3 lõikes 1 märgitud 4-aastane menetluste alustamise aegumistähtaeg, tuleb lähtuda programmi kestusest; - kaebaja puhul tuleb programmi kestuseks arvestada viis aastat alates viimase toetusosa väljamaksmisest ehk kuni 11.11.2016. Tsiteeritud lause ei ühildu kuidagi nende põhjendustega. Kui 4 aastat jätkuva rikkumise lõppemisest möödus aastal 2019 ja programmiperiood lõppes aastal 2016, siis ei ole programmi kestus 4-aastasest aegumistähtajast pikem. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused tervikuna on praeguse kohtuasja kontekstis pigem kooskõlas vastustaja seisukohtadega.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.