Osaühingu Pro Grupp Invest kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 23.08.2019.a otsuse tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks uuesti läbi vaatama osaühingu 15.08.2019.a taotlust PRIA 25.02.2016.a otsuse nr 13-6/91 kehtetuks tunnistamiseks.
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – osaühing Pro Grupp Invest, esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Anne Lepik
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
Jätta
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 23.10.2020. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 25.02.2016.a otsusega nr 13-6/91 (tl 6-7) nõuti tagasi osaühingule Pro Grupp Invest määratud maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetus summas 99 989,77 eurot.
2.Osaühing Pro Grupp Invest (edaspidi kaebaja) vaidlustas toetuse tagasinõudmise otsuse kohtus (haldusasi 3-16-1004). Tartu Halduskohtu 21.10.2016.a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2017.a otsusega (tl 8-13) jäeti kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis ja täiendas halduskohtu otsuse põhjendusi. Mõlemad otsused jõustusid
25.09.2017, kui Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse. Kaebaja on PRIA-le tagasinõutud toetuse 99 989,77 eurot tagastanud.
3.Euroopa Kohus andis 08.05.2019.a otsusega kohtuasjas C-580/17 vastuse Riigikohtu poolt esitatud eelotsusetaotlusele haldusasjas nr 3-15-1188 (MTÜ Järvelaev vs PRIA). Muuhulgas asus Euroopa Kohus seisukohale, et määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad toetuse saajat, kellele on makstud toetust Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks, säilitama ja isiklikult kasutama investeeringuga seotud tegevuse raames soetatud objekti vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa väljamaksmisest. Õige on arvestada eeltoodud viieaastast tähtaega toetuse määramise otsuse tegemisest. PRIA teavitas seejärel avalikult, et vaatab eraldi üle kõik investeeringutoetuse taotlused, millele on tehtud tagasinõude otsused pärast sihtotstarbelise kasutamise perioodi lõppu ning teavitab hiljemalt 15.08.2019 kõiki kliente, kelle otsused lähevad ülevaatamisele.
4.Kaebaja esitas 15.08.2019 PRIA-le taotluse 25.02.2016.a otsuse nr 13-6/91 kehtetuks tunnistamiseks ja otsuse täitmisena tasutud summa tagastamiseks (tl 14). Kaebaja põhjendas, et PRIA määras kaebajale toetuse 09.02.2010.a otsusega ja toetuse sihtotstarbelise kasutamise periood lõppes 09.02.2015. PRIA ja kohtud on tulenevalt Euroopa Kohtu seisukohast kohtuasjas nr C-580/17 õigust valesti kohaldanud. PRIA otsus toetuse tagasinõudmiseks oli tehtud aegunult, mistõttu peab PRIA selle otsuse üle vaatama ja kehtetuks tunnistama.
5.PRIA jättis 23.08.2019.a vastusega nr 1-11/18/47-7 (tl 16, edaspidi vaidlustatud otsus) otsuse kehtetuks tunnistamata ja summa tagastamata, kuna tagasinõude otsus ei ole tehtud aegunult. Kaebaja esitas 04.09.2019 vaide, mille PRIA jättis 19.09.2019.a vaideotsusega nr 134/19/8-1 (tl 18) rahuldamata. Poolte seisukohad
6.Kaebaja esitas 26.09.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavad seisukohad. Kaebaja leiab, et eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus omab otsest mõju kaebaja suhtes, sest näitab, et PRIA kontrollimenetluse alustamine oli aegunud. PRIA keeldumine toetuse tagasinõudmise otsuse kehtetuks tunnistamisest oli põhjendamatu ja õigusvastane. Kaebaja taotles vaidlustatud otsuse tühistamist ning PRIA kohustamist kaebaja 15.08.2019.a taotluse uueks läbivaatamiseks. PRIA 25.02.2016.a. otsus nr 13-6/91 tugines kahele rikkumisele – valeandmete esitamisele müügikäibe kohta toetuse taotlemisel ja investeeringuobjektiks oleva kombaini mittesihipärasele kasutusele alates 2011. aastast. Tartu Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-16-1004 jäi PRIA otsus jõusse vaid tulenevalt toetuse mittesihipärasest kasutamisest, mille osas leidis ringkonnakohus, et 5-aastane tähtaeg algas toetuse väljamaksmisest 11.11.2011. Tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas C-580/17 tuleb seda tähtaega aga arvestada alates toetuse määramise otsusest. PRIA nõustus vaideotsuses, et investeeringuobjekti sihipärase kasutamise järelevalveperioodi alguseks tuleb lugeda toetuse määramine ehk taotluse rahuldamise otsuse tegemise aeg. PRIA määras kaebajale toetuse 09.02.2010.a otsusega ning sihtotstarbelise kasutamise periood ja PRIA menetluse alustamise võimalus lõppes 09.02.2015. PRIA kontrolliosakond on alustanud kaebaja suhtes täiendavat kontrolli 20.02.2015 ehk peale viie aasta möödumist toetuse määramise otsusest.
Kaebaja ei nõustu sellega, et kontrolli alustamine oli võimalik nelja aasta jooksul jätkuva rikkumise lõppemisest ehk alates aastast 2015. Nimetatud seisukoht ei ole kooskõlas jõustunud ringkonnakohtu otsusega asjas 3-16-1004. Ringkonnakohtu otsuses sisalduvad seisukohad on kõik endiselt kohaldatavad, välja arvatud see, et aegumise tähtaeg nihkub ajaliselt ettepoole ja on nüüd seotud toetuse määramise otsuse tegemise momendiga. Ringkonnakohus leidis, et PRIA-l oli õigus teostada investeeringuobjekti sihipärase kasutuse üle kontrolli kogu „programmi“ kestuse jooksul, mida ringkonnakohus arvestas alates viimase toetusosa väljamaksmisest. See tähendab, et kontrolli teostamise õigus lõppes viie aasta möödumisel toetuse määramise otsusest ehk 09.02.2015. PRIA alustas kontrolli 20.02.2015, seega oli kontrollimenetlus alustatud aegunult. PRIA ei oleks tohtinud enam tagasinõudemenetlust alustada ega tagasinõude otsust teha. Ringkonnakohus on otsust tehes juba arvestanud, et kaebaja rikkumist on peetud jätkuvaks. Kaebaja hinnangul on ta sihtrühma hulgas, kelle suhtes tehtud otsuseid PRIA üle vaatab, kuid PRIA on jätnud kaebaja põhjendamatult nende isikute hulgast välja ja põhjendanud seejärel keeldumist valedel alustel.
7.Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. PRIA ei nõustunud kaebuses toodud väidetega nõude aegumise osas. Euroopa Nõukogu 20.09.2005.a määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (edaspidi määrus nr 1698/2005) art 72 a) ja otsusele nr C-580/17 tuginedes tuleb võtta investeeringuobjekti sihipärase kasutamise perioodi alguskuupäevaks taotluse rahuldamise otsuse tegemise kuupäev, s.o 09.02.2010. Kaebaja oleks pidanud soetatud investeeringuobjekti sihipäraselt kasutama kuni 09.02.2015. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta art 54 lg 1 näeb ette, et iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Selles osas vaidlust ei ole PRIA viis läbi täiendava kontrolli kõnealuse projekti osas 20.02.2015 – 27.11.2015. Kontrolliaruanne koos teavituskirjaga saadeti toetuse saajale 03.12.2015. PRIA tegi kontrolliaruandes kindlaks, et kaebaja rikkus määruse nr 1698/2005 art 72 a), mille kohaselt ei tohi tegevus teha läbi olulist muutust viie aasta jooksul arvates vahendite eraldamisest. Kontrollimenetluse algatamise tähtaega reguleerib määruse nr 2988/95 art 3 lg 1. PRIA algatas menetluse selle tähtaja jooksul ehk nelja aasta jooksul alates jätkuva eeskirjade rikkumise lõppemisest. Ringkonnakohus tuvastas otsuse punktis 21, et investeeringuobjekti (kombain) mittesihipärane kasutamine toimus alates kombaini soetamisest 2011 kuni 2014 ning jätkus ka veel 2015. aastal. Seega oli tegemist jätkuva rikkumisega määruse nr 2988/95 tähenduses. Kaebaja väide selle kohta, et PRIA ei oleks tohtinud pärast 09.02.2015 menetlust üldse algatada, on vale. Arvestada tuleb rikkumise toimepaneku aega. Rikkumine toimus tegevuse nõutava kestvuse (5 aastat toetuse määramisest) jooksul. Kohtu seisukoht
8.Kaebaja taotles PRIA-lt 25.02.2016.a tehtud toetuse tagasinõudmise otsuse nr 13-6/91 kehtetuks tunnistamist, kuna tema hinnangul oli toetuse tagasinõudmine Euroopa Kohtu
seisukohti arvestades õigusvastane. Kohus selgitas 28.01.2020.a määruses, et kaebaja esitas menetluse uuendamise taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 tähenduses. PRIA lahendas vaidlustatud otsusega menetluse uuendamise taotluse ja esitas põhjendused, miks menetlust ei uuendata. Sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest on käsitatav haldusaktina (Riigikohtu 23.03.2016 otsus nr 3-3-1-85-15, p 11). Kohtupraktika kohaselt ei ole keelatud esitada haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlusi muudel alustel kui neil, mis on sätestatud HMS § 44 lg 1 (Riigikohtu 11.06.2019 otsus nr 3-16781, p 17.1). Haldusorgan ei ole kohustatud sellist taotlust igal juhul sisuliselt menetlema ning võib vastuseks selgitada, et menetlust ei uuendata ja haldusakti kehtetuks ei tunnistata. Kui isiku sellelaadses taotluses võib olla esitatud andmeid või seisukohti, mis võivad ajendada haldusorganit oma varasemaid seisukohti muutma, võib haldusorgan menetluse uuendada enda initsiatiivil (Riigikohtu 10.11.2004 otsus asjas nr 3-3-1-36-04, p-d 11–14). Seega tuleb käesolevas vaidluses lahendada küsimus, kas vastustaja on 23.08.2019.a vastusega jätnud õiguspäraselt menetluse uuendamata.
9.Kaebaja hinnangul tuleb menetlus uuendada Euroopa Kohtu 08.05.2019.a otsuses kohtuasjas C-580/17, eelkõige otsuse punktides 81 ja 82 avaldatud seisukohtade tõttu, kuna Euroopa Kohtu seisukohast ja kohtuasjas 3-16-1004 tehtud jõustunud kohtuotsusest tuleneb, et PRIA alustas 20.02.2015 täiendava kontrolli menetlust hilinenult. Kontrollimenetluse alustamise tähtaeg lõppes 09.02.2015. Pooled on ühel meelel selles, et kaebajal oli investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustus kuni 09.02.2015. Kaebaja leiab, et samal ajal lõppes ka PRIA õigus algatada kontrollimenetlus. Kohus sellega ei nõustu.
10.Euroopa Kohtu otsus käsitleb investeeringuobjekti sihipärase, s.t taotluses esitatud eesmärgil kasutamise 5-aastase kohustuse tähtaja arvestamist. Kui varem oli selle tähtaja algus põllumajandusministri 12.03.2008.a määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 14 lg 2 p 1 alusel siseriiklikult seotud viimase toetusosa väljamaksmise päevaga (kaebaja puhul 11.11.2011), siis Euroopa Kohus selgitas, et 5-aastane investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustus algab toetuse määramise otsuse tegemise päevast (kaebaja puhul 09.02.2010). Arusaadavalt tõi Euroopa Kohtu niisugune seisukoht muudatused paljude kaasrahastuse saanud investeeringuobjektide sihipärase kasutamise kohustuse tähtaja hindamisel. Kuid eelkõige puudutab Euroopa Kohtu väljendatud seisukoht nende toetuse tagasimaksmiseks kohustatud taotlejate õigusi, kelle puhul tuvastati rikkumisi vaid perioodil, mille võrra Euroopa Kohtu seisukohast lähtuvalt n.ö nihkus varasemaks investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustuse lõpptähtpäev. Sarnane olukord oli ka kaebaja viidatud haldusasjas 3-18-134, kus PRIA heitis kaebajale ette sigade müümist väljaspool investeeringuobjekti sihipärase kasutamise perioodi (vt Tartu Halduskohtu 16.10.2019.a otsuse põhjenduste p 14).
11.Investeeringuobjekti sihipärase kasutamise tähtaega ei saa samastada kontrollimenetluse alustamise tähtaja või toetuse tagasinõudmise tähtajaga. Kaebaja on põhjendamatult asunud seisukohale, et investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustuse 5-aastane periood on samastatav perioodiga, mil PRIA võib algatada investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kontrollimise menetlust. Nende perioodide ühetaolisust ei tulene ühestki õigusaktist. Kontrollimenetluse läbiviimise tähtaega reguleerib nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (edaspidi määrus nr 2988/95). Selle määruse art
1 kohaselt kehtestatakse Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja - karistuste kohta. Sellega, et üldine toetuste tagasinõude esitamise aegumistähtaeg tuleneb nimetatud määrusest, on haldusasjas 3-16-1004 nõustunud ka kaebaja (vt Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2017.a otsuse põhjenduste p 13). Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kohaselt on aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat. Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist. /.../ Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust. Euroopa Kohus on selgitanud, et määruse nr 2988/95, eelkõige selle artikli 3 lõike 1 esimese lõigu vastuvõtmisega soovis liidu seadusandja kehtestada antud valdkonnas üldise aegumissätte, mille eesmärk on ühelt poolt määratleda kõikides liikmesriikides kohaldatav minimaalne tähtaeg ja teiselt poolt loobuda võimalusest nõuda tagasi liidu eelarvest põhjendamatult saadud summasid nelja aasta möödumisel vaidlusaluste maksetega seotud rikkumise toimepanemisest (Euroopa Kohtu 21.12.2011.a otsus kohtuasjas C-465/10, p 52 Euroopa Kohtu 05.03.2019.a otsus kohtuasjas C-349/17, p 116 jt). Sellest järeldas Euroopa Kohus viimati viidatud kohtuasjas, et alates määruse nr 2988/95 jõustumise kuupäevast võivad liikmesriikide pädevad asutused üldjuhul kõikide eeskirjade eiramiste suhtes, mis kahjustavad liidu finantshuve, nelja aasta jooksul menetlust alustada, välja arvatud valdkondades, milles liidu seadusandja on ette näinud lühema tähtaja. Kohtule teadaolevalt EAFRD (European Agricultural Fund for Rural Development) toetuste puhul lühemaid tähtaegasid liidu seadusandja poolt sätestatud ei ole.
12.Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-16-1004 sedastanud, et kaebaja kasutas investeeringuobjekti mittesihipäraselt kuni aastani 2015 ning kaebajale omistatud rikkumise puhul on tegemist jätkuva rikkumisega määruse nr 2988/95 tähenduses (28.03.2017.a kohtuotsuse põhjenduste p 21). Kuna kaebajale on ette heidetav jätkuv rikkumine kuni investeeringuobjekti sihipärase kasutamise perioodi lõpuni, s.o kuni 09.02.2015, saab kohtu hinnangul investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kontrolli menetluse algatamise tähtaeg lõppeda kõige varem neli aastat pärast investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustuse lõppu s.o 09.02.2019. Kontrollimenetluse alustamise päevaks 20.02.2015 ei olnud möödunud menetluse alustamise nelja-aastane aegumistähtaeg. Ka toetuse tagasinõudmise otsuse tegemise ajal ehk 25.02.2016 ei olnud möödunud eelnimetatud nelja-aastane tähtaeg, ammugi asja lõpliku aegumise kaheksaaastane tähtaeg.
13.Kaebaja väitel tuleneb kohtuasjas 3-16-1004 tehtud ringkonnakohtu otsusest, et kontrollimenetluse alustamise õigus lõppes koos investeeringuobjekti sihipärase kasutamise perioodi lõppemisega. Viidatud ringkonnakohtu otsuse põhjenduste punktis 23 sisaldub tõepoolest järgmine lause: „Arvestades seega kaebaja puhul programmi kestuseks 5 aastat alates toetuse väljamaksmisest 11.11.2011, saabus menetluse alustamise aegumistähtaeg 11.11.2016“. Samas ei ühildu see lause mingil moel otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus leidis viidatud otsuses, et - kohaldada tuleb määruse nr 2988/95 art 3 lõiget 1; - kaebajale saab ette heita investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustuse rikkumist;
- tegemist oli jätkuva rikkumisega, mis kestis kuni aastani 2015; - kui programmi kestus on pikem kui määruse nr 2988/95 art 3 lõikes 1 märgitud 4-aastane menetluste alustamise aegumistähtaeg, tuleb lähtuda programmi kestusest; - kaebaja puhul tuleb programmi kestuseks arvestada viis aastat alates viimase toetusosa väljamaksmisest ehk kuni 11.11.2016. Tsiteeritud lause ei ühildu kuidagi nende põhjendustega. Kui 4 aastat jätkuva rikkumise lõppemisest möödus aastal 2019 ja programmiperiood lõppes aastal 2016, siis ei ole programmi kestus 4-aastasest aegumistähtajast pikem. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused tervikuna on praeguse kohtuasja kontekstis pigem kooskõlas vastustaja seisukohtadega.
14.Lisaks tuleneb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 177 lg 1, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kaebuse nõudeks oli PRIA 25.02.2016.a otsuse nr 13-6/91 tühistamine ja lahenduseks, et kohus jättis kaebuse rahuldamata. Jõustunud kohtuotsuse kohustuslikkus ei tähenda seda, et pool on seotud kohtotsuse põhjendava osa üksiku ning tervikpõhjendusest välja rebitud lausega. Praegu taotleb kaebaja toetuse tagasinõudmise menetluse uuendamist. HMS § 44 lg 2 sätestab, et haldusorgan vaatab uuendatud menetluses asja läbi, arvestades sama seaduse 4. peatüki 3. ja
4.jaos sätestatut, s.o arvestades haldusakti kehtivust, muutmist ja kehtetuks tunnistamist reguleerivaid sätteid. Kohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel oleksid PRIA-le siduvad juhul, kui tegemist oleks otsusega, mille resolutsioonis PRIA-le pandi kohustus asja uueks otsustamiseks. Seda kohtuasjas 3-16-1004 tehtud ei ole.
15.Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebaja esitatud asjaoludel menetluse uuendamata. Kuna kaebus jääb tühistamisnõudes rahuldamata, ei ole võimalik rahuldada ka kohustamisnõuet. Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.