Sergei Olari kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 25. märtsi 2019. a otsuse tühistamiseks ja aukohtu kohustamiseks kaebaja taotlus uuesti lahendada Kaebaja Sergei Olar Vastustaja Eesti Advokatuur Kirjalik menetlus
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Sergei Olari kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. novembril 2019 (HKMS § 181 lg 1, TsÜS § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Eesti Advokatuuri aukohus (vastustaja) jättis 25. märtsi 2019. a otsusega S. Olari aukohtumenetluse algatamise taotluse osas, mis puudutas vandeadvokaadi poolset riigi
õigusabi seaduse (RÕS) § 19 lg 1 rikkumist, läbi vaatamata. Ülejäänud osas ei algatanud aukohus vandeadvokaat Vladimir Sadekovi tegevuse suhtes aukohtumenetlust, sest distsiplinaarsüüteo tunnused puudusid. Aukohus leidis, et taotlejale pidi hiljemalt 3. mail 2017 olema teada asjaolu, et vandeadvokaat ei ilmunud ringkonnakohtu istungile ning hiljemalt 11. augustil 2017 olema teada asjaolu, et sama isik ei esitanud kassatsioonkaebust. Eelnevast nähtuvalt oli taotluse esitamise tähtaeg 20. jaanuaril 2019 möödunud (AdvS § 16 lg 1 teine lause). Kaebaja ei ole esitanud mõjuvaid põhjuseid, miks ei olnud võimalik esitada taotlus tähtaegselt. Aukohus ei tuvastanud vandeadvokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid seoses kaebajale arve ja selgituste esitamata jätmisega. Nimetatud osas pidas aukohus 10. jaanuaril 2019. a esitatud taotlust tähtaegseks ning lahendas taotluse sisuliselt. V. Sadekov on taotlejale põhjalikult selgitanud, miks ta ei esitanud nõutud arvet koheselt. Seega ei leidnud tuvastamist kaebaja väide, et vandeadvokaat ei ole talle arve esitamata jätmist selgitanud. Vandeadvokaadi vastu suunatud rahaliste nõuete osas tuleb taotluse esitajal pöörduda maakohtu poole.
2.Sergei Olar (kaebaja) esitas 28. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 31. märtsil 2019 kaebuse täienduse. Kaebaja palub tühistada aukohtu 25. märtsi 2019. a otsuse ja kohustada vastustajat lahendama tema taotlus uuesti. Kaebaja ei nõustu sellega, et tema kaebus jäeti osaliselt läbi vaatamata ning et vandeadvokaat V. Sadekovi suhtes ei algatatud aukohtumenetlust. Lisaks palub kaebaja kaebuse täienduses kontrollida vandeadvokaat V. Sadekovi esitatud maksedokumendi seaduslikkust ning kohustada teda tegema toiminguid teises kriminaalasjas.
3.Tartu Halduskohus tagastas 2. mai 2019 määrusega S. Olari kaebuse osaliselt maksedokumendi õigusvastasuse kindlakstegemise ja advokaadi kohustamise nõuetes. Kohus jättis S. Olari taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel ja riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
4.Tartu Halduskohus võttis 31. mai 2019. a määrusega kaebuse menetlusse ja otsustas 29. juuli 2019. a määrusega lahendada asi kirjalikus menetluses.
5.Kaebaja esitas 15. augustil 2019 kohtule täiendavad taotlused seoses halduskohtu 29. juuli 2019. a määrusega, millega kohus määras asja lahendamise kirjalikus menetluses. Muuhulgas palus kaebaja Eesti Advokatuurilt välja mõista mittevaralise kahju.
6.Tartu Halduskohus jättis 4. septembri 2019. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja on seisukohal, et aukohus tõlgendab ebaõigesti pretensioonide esitamise tähtaega. Sellest, et V. Sadekov keeldus omavoliliselt kaebajat kaitsmast, sai kaebaja teada pärast Riigikohtu 1. detsembri 2017. a otsuse kättesaamist. Nimetatud otsusest selgus, et V. Sadekov ei kirjutanud kassatsioonkaebust, kuigi ta oli Harju Maakohtu 2. märtsi 2016. a määruse alusel kaebaja esindaja.
7.1.Kaebaja esitas esimese pretensiooni V. Sadekovile 15. mail 2018, millele vandeadvokaat ei vastanud. Seega esitas kaebaja taotluse aukohtule advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Taotluse esitamise hetkeks ei olnud möödunud 6 kuud hetkest, mil
kaebaja sai teada, et V. Sadekov ei olnud esitanud seadusega ettenähtud kassatsioonkaebust. V. Sadekov ei esindanud kaebajat ka Tallinna Ringkonnakohtu istungitel kriminaalasjas nr 1-161036. Seega ei täitnud vandeadvokaat oma ametikohustusi. Ka kohtuasjas nr 3-19-38 tuvastas halduskohus, et aukohus ei võtnud otsuse tegemisel piisavalt arvesse kriminaalmenetluses esindaja vahetamist puudutavat teavet. Kaebaja hinnangul ei vabanenud V. Sadekov oma esindamiskohustusest kriminaalasjas nr 1-16-1036. Samuti palub kaebaja kohustada aukohut arvestama käesolevas asjas tehtava kohtuotsusega.
7.2.Samuti ei esitanud V. Sadekov ebaseaduslikult juunis 2018 kaebajale kriminaalasjas nr 116-1036 osutatud teenuste eest arvet, mille kaebaja soovis esitada prokuratuurile. V. Sadekov ei põhjendanud keeldumist ega vastanud kaebaja sellesisulistele taotlustele. Kaebaja sai arve alles septembris 2018.
8.Vastustaja palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata ning põhjendab seda järgmiselt.
8.1.Taotluse esitaja rikkus advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg-s 1 sätestatud taotluse esitamise tähtaega. AdvS § 16 lg 1 reguleerib advokatuuri aukohtule taotluse esitamise tähtaega, mitte advokaadile pretensioonide esitamise tähtaega. Vastustaja on seisukohal, et taotluse esitamise tähtaeg hakkas kulgema kassatsioonkaebuse esitamise tähtpäevast (s.o 11. augustist 2017), kuivõrd hiljemalt selleks hetkeks pidi kaebajale olema teada, kas vandeadvokaat koostab tema nimel kassatsioonkaebuse või mitte. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja, eeldades, et vandeadvokaat kaebuse koostab, kordagi temaga selles osas ei konsulteeri ega kaebuse koostamise käigu vastu huvi ei tunne. Ka juhul, kui kaebaja sai alles Riigikohtu 1. detsembri 2017. a otsusest teada, et V. Sadekov kassatsioonkaebust ei esitanud, on taotlus esitatud tähtaega rikkudes. Samuti oli möödunud tähtaeg taotluse esitamiseks seoses kriminaalasja materjalide tutvustamata jätmise ja ringkonnakohtu istungil mitteosalemise väidete osas, kuivõrd need asjaolud pidid kaebajale teada olema juba enne ringkonnakohtu otsuse tegemist.
8.2.Asjassepuutuvad ei ole kaebaja viited Viru Maakohtu 14. augusti 2018. a otsusele kriminaalasjas nr 1-18-6286 ning vandeadvokaadi kohustusele jätkata kaebajale õigusteenuse osutamist, kuivõrd need etteheited puudutavad sisuliselt samuti õigusteenuse osutamist kriminaalasjas nr 1-16-1036. Kuna aukohus luges nimetatud etteheited hilinenult esitatuks ning jättis kaebuse selles osas läbi vaatamata, ei saanud aukohus neid kaebaja väiteid ja nende juurde esitatud tõendeid ka sisuliselt analüüsida.
8.3.Aukohus on õigesti tuvastanud, et vandeadvokaadi tegevuses puuduvad rikkumised seoses kaebajale arve esitamata jätmise kohta selgituste andmata jätmisega. Vandeadvokaadi teenuste eest ei tasunud kaebaja. Samuti tuvastas vandeadvokaat, et kompensatsioon, mille tarbeks kaebaja arvet soovis, ei olnud seotud samade asjaoludega, milles vandeadvokaat kaebajale õigusteenust osutas. Kaebajale on neid asjaolusid selgitatud.
8.4.Ebaõige ja kohut eksitav on kaebaja väide, et aukohus on lähtunud eeldusest, et 28. mai 2015. a määrus, millega seoses kaebaja kompensatsiooni saada soovis, ei ole seotud kriminaalasjaga nr 14913000014. Vandeadvokaat ei ole seda väitnud ja aukohus ei ole sellest otsuse tegemisel ka lähtunud.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et kaebaja menetluse kestel esitatud täiendavad selgitused väljuvad kaebuse nõude piiridest ning on äärmiselt laialivalguvad. Kohus selgitab, et käesoleva kaebuse lahendamisel arvestab kohus üksnes neid selgitusi, mis seonduvad
aukohtule esitatud taotlusega ning põhjendusi, miks kaebaja leiab, et aukohus on otsust tehes eksinud. Kõik ülejäänud selgitused ja põhjendused, mis ei seondu kaebuse ja vaidluse esemega, jätab kohus tähelepanuta.
10.Kaebaja palub Eesti Advokatuuri aukohtu otsuse tühistada, sest vastustaja on ekslikult leidnud, et aukohtumenetluse algatamise taotlus on esitatud tähtaega rikkudes. Kaebaja soovib, et aukohus lahendaks tema taotluse uuesti ning hindaks kõiki kaebaja esitatud väiteid.
11.Aukohus arutab mh advokaatide distsiplinaarsüüteoasju (AdvS § 15 lg 1). Aukohtumenetluse algatamiseks võib aukohtu poole pöörduda huvitatud isik (AdvS § 16 lg 1). Aukohus algatab aukohtumenetluse mh huvitatud isiku algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused (AdvS § 16 lg 2). Aukohus võib määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui advokaat eiras advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõudeid ning kui distsiplinaarsüütegu ei ole aegunud (AdvS § 16 lg 1).
12.Kui huvitatud isik ei ole aukohtu otsusega nõus, on tal AdvS § 18 lg-st 1 tulenevalt õigus esitada kaebus halduskohtule. Kohus leiab, et käesolevas asjas saab kaebajat pidada huvitatud isikuks AdvS § 16 lg 1 ja § 18 lg 1 tähenduses. Samas tuleb arvestada, et õigusaktidest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Advokaadi distsiplinaarsüüteo tuvastamise pädevus on aukohtul, mistõttu ei saa halduskohus ise seda õiguslikku küsimust lahendada. Halduskohus saab kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus- , menetlus- ja vormireegleid (vt ka TlnRngK 21. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3- 16-1148, p-d 8–10). Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi või jäetud läbi vaatamata menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale.
13.Advokatuuri aukohus jättis 25. märtsi 2019. a otsusega kaebaja kaebuse advokaadi tegevuse peale, mis puudutas riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 19 lg 1 rikkumist, läbi vaatamata, sest kaebus oli esitatud AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes.
13.1.AdvS § 16 lg 1 järgi võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Taotlus aukohtumenetluse algatamiseks tuleb esitada 6 kuu jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest.
13.2.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna ta esitas esimese pretensiooni vandeadvokaadile 15. mail 2018, siis ei ole ta advokatuurile taotluse esitamise tähtaega rikkunud. Sisuliselt on kaebaja seisukohal, et AdvS § 16 lg 1 reguleerib advokaadile pretensioonide esitamise tähtaega. Kohtu hinnangul reguleerib AdvS § 16 lg 1 üheselt üksnes aukohtumenetluse algatamise taotluse esitamise tähtaega ning advokaadile pretensioonide esitamise aeg nimetatud tähtaja kulgemist ei mõjuta. Seega ei ole kaebaja tõlgendus AdvS § 16 lg 1 kohta õige.
13.3.Tallinna Ringkonnakohtu istungid kriminaalasjas nr 1-16-1036 toimusid 14. märtsil 2017 ja 3. mail 2017. Kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg oli 11. august 2017. Kohtu infosüsteemi andmete kohaselt oli kaebajal kriminaalasjas nr 1-16-1036 alates apellatsiooniastmest ka teine kaitsja. Kuna kaebaja heidab vandeadvokaadile ette ringkonnakohtu kohtuistungitelt puudumist ja kassatsioonkaebuse esitamata jätmist, pidi kaebajale olema vastavad asjaolud teada hiljemalt
3.mail 2017 ja 11. augustil 2017. Kaebaja esitas kaebuse aukohtule aga alles 20. jaanuaril 2019. Seega oli aukohtule taotluse esitamise tähtaeg kirjeldatud rikkumiste osas selle seisuga
möödunud. Isegi, kui nõustuda kaebaja väitega, et ta sai kassatsioonkaebuse esitamata jätmisest teada alles Riigikohtu 1. detsembri 2017. a otsusest, ei ole taotlus aukohtule esitatud 6 kuu jooksul. Kohus on seisukohal, et taotluse esitamise hetkeks oli möödunud ka taotluse esitamise tähtaeg kriminaalasja materjalide tutvustamata jätmist puudutava etteheite puhul, sest vastav asjaolu pidi olema kaebajale teada juba hiljemalt ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks (12. juuli 2017). Taotlusest ega hilisematest dokumentidest ei nähtu ka mõjuvaid põhjuseid, mis õigustaks tähtaja ületamist. Seega on vastustaja jätnud eelnimetatud osas kaebaja taotluse õigesti läbi vaatamata ning kaebaja seisukohti ei tulnud sisuliselt analüüsida.
14.Kaebaja heidab advokatuurile esitatud taotluses ette ka seda, et vandeadvokaat ei esitanud talle nõutud arvet õigeks ajaks (s.o juuniks 2018) ning ei selgitanud arve esitamise viibimist. Advokatuuri aukohus otsustas mitte algatada aukohtumenetlust selles osas. Aukohtu hinnangul puudusid vandeadvokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused.
15.Esmalt märgib kohus, et aukohtu poolset kaalutlusõiguse teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võidakse sellega rikkuda ehk advokaat, kelle tegevust on otsuses hinnatud. Puudutatud isiku kaebuse korral saab kohus kontrollida üksnes, kas aukohus on järginud otsuse tegemisel menetlusreegleid. Kohtule esitatud kaebuses ei ole kaebaja välja toonud, milliseid menetlusreegleid on vastustaja otsuse tegemisel rikkunud. Kaebaja vastuväited puudutavad peaasjalikult aukohtu järelduse ebaõigsust. Aukohtul on kohustus teha põhjendatud otsus (AdvS § 17 lg 5), mis tähendab mh ka seda, et otsuses tuleb kajastada huvitatud isiku kõiki asjas tähtsust omavaid väiteid. Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtub, kuidas aukohtu järeldus kujunes. Kohtu hinnangul ei ole aukohtu otsuse põhjendused küll detailsed, kuid sellest nähtub piisava selgusega, et aukohtu hinnangul on kaebaja väited vandeadvokaadi ebapiisava tegevuse kohta ümber lükatud advokaadi selgitustega (tl-d 61-62), mis olid vaidlustatud otsuses samuti kajastatud. Aukohus nõustus advokaadi selgitustega ega korranud neid otsuse põhjendavas osas. Halduskohtule ei nähtu, et vaidlustatud otsuses oleks kaebaja väited jäetud nõuetekohaselt arvestamata. Ühtlasi on aukohus õigesti suunanud kaebajat seoses advokaadi vastu esitatava rahaliste nõuetega pöörduma maakohtu poole.
16.Kuna advokatuuri aukohus ei ole kaebaja kaebust menetledes menetlusnõudeid rikkunud, siis jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 ja 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Advokatuur ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.