A.R.kaebus Viru Vangla 31. oktoobri 2018. a vastuse nr 610/37476-2 õigusvastasuse kindlakstegemiseks, vangla kohustamiseks algatada ümberpaigutamise menetlus ning Justiitsministeeriumi 22. jaanuari 2019. a vaideotsuse nr 117/296-2 tühistamiseks Kaebaja – A.R. Vastustaja I – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo Vastustaja II – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Laura Glaase
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.R.kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21. oktoobril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-19-337 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla registreeris 25. septembril 2018. a A.R.(kaebaja) taotluse algatada menetlus kaebaja Viru Vanglast Tallinna Vanglasse ümberpaigutamiseks (tl-d 15-17).
2.Viru Vangla jättis 31. oktoobri 2018. a vastuses nr 6-10/37476-2 kaebaja taotluse rahuldamata (tl 13).
3.Justiitsministeerium registreeris 4. detsembril 2018 kaebaja vaide Viru Vangla 31. oktoobri 2018. a vastuse nr 6-10/37476-2 peale, mille Justiitsministeerium edastas eelmenetluse läbiviimiseks vanglale (tl 26).
4.Viru Vangla edastas 11. jaanuaril 2019. a kaaskirjaga nr 6-12/62-2 Justiitsministeeriumile lahendamiseks kaebaja vaide, mille Justiitsministeerium jättis 22. jaanuari 2019. a vaideotsuses nr 11-7/296-2 rahuldamata (tl-d 34-35).
5.Tallinna Halduskohtusse saabus 22. veebruaril 2019 A.R.kaebus Justiitsministeeriumi 22. jaanuari 2019. a vaideotsuse nr 11-7/296-2 tühistamiseks seoses sellega, et kaebaja taotles nii Viru Vanglalt kui ka Justiitsministeeriumilt ümberpaigutamist Viru Vanglast Tallinna Vanglasse (tl-d 1-2). Kaebaja taotles menetluse uuesti läbivaatamist ja uue õiglase otsuse tegemist. Kaebusele oli lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus (tl 3).
6.Tallinna Halduskohus andis 11. märtsi 2019. a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule (tl 6).
7.Tartu Halduskohus jättis 24. aprilli 2019. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel (resolutsiooni p 1), jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks, riigilõivu tasumist tõendava dokumendi esitamiseks ning soovitava menetlusvormi märkimiseks 10-päevase tähtaja arvates määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest (resolutsiooni p 2) (tl-d 41-42). Kohus mõistis, et kaebaja nõuab Viru Vangla 31. oktoobri 2018. a vastuse nr 6-10/37476-2 õigusvastasuse kindlakstegemist, vangla kohustamist algatada kaebaja suhtes ümberpaigutamise menetlus ning Justiitsministeeriumi 22. jaanuari 2019. a vaideotsuse nr 11-7/296-2 tühistamist.
8.Tartu Halduskohtusse saabus 8. mail 2019. a riigilõivu tasumist tõendav dokument ning
14.mail 2019. a kaebaja avaldused (tl-d 45-48). Kaebaja märgib, et on nõus, kui tema haldusasi viiakse läbi kirjalikus menetluses ning taotleb, et kohus kohustaks Viru Vanglat kaebaja ümberpaigutamise menetlust alustama ja kaebajat ümber paigutama Viru Vanglast Tallinna Vanglasse.
9.Tartu Halduskohus võttis 15. mai 2019. a määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajateks Viru Vangla ning Justiitsministeeriumi (tl-d 52-53).
10.Justiitsministeerium edastas 12. juunil 2019 ja Viru Vangla 19. juunil 2019 vastuse kaebusele (tl-d 58-61, 71). Kaebaja esitas 5. septembril 2019 vastuväite Justiitsministeeriumi seisukohale (tl-d 112-120).
3-19-337
11.Tartu Halduskohus otsustas 5. augusti 2019. a määrusega asja lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (tl 80). Tartu Halduskohus kuulutas 14. augusti 2019. a määrusega menetluse riskihindamise ankeedi nr 144023 osas kinniseks ja piiras kaebaja õigust tutvuda riskihindamise ankeediga (tl 108).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja taotleb Viru Vangla 31. oktoobri 2018. a vastuse nr 6-10/37476-2 õigusvastasuse kindlakstegemist, vangla kohustamist algatada ümberpaigutamise menetlus ning Justiitsministeeriumi 22. jaanuari 2019. a vaideotsuse nr 11-7/296-2 tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
12.1.Kaebaja taotles Viru Vanglast Tallinna Vanglasse ümberpaigutamist, peamiselt peresuhete ja –sidemete hääbumise tõttu. Tallinna Vanglas säiliksid kaebajal suhted lähedastega tunduvalt paremini kui Viru Vanglas.
12.2.Kaebaja taotleb ümberpaigutamist ainult abikaasaga kokkusaamiste pärast, mitte sellepärast, et kas see on Tallinna Vangla või Tartu Vangla.
12.3.Kaebaja on paigutatud karistust kandma kodukohast kõige kaugemasse vanglasse. Tartu Vangla ja Tallinna Vangla on kaebaja kodukohale palju lähemal. Kaebajat ei seo IdaVirumaaga mitte miski.
12.4.Täitmisplaani kuni 15. oktoobrini 2018 kehtinud redaktsioon ja uus täitmisplaan, kohustab kaebajat karistust kandma kas ainult Tallinna Vanglasse (vana täitmisplaan) või nii Tallinna Vanglasse kui Tartu Vanglasse (uus täitmisplaan, kodukoha järgi).
12.5.Ka kõrgohtlikkus ei ole paigutamise põhjuseks. Kõrgohtlikud kinnipeetavad kannavad oma karistust nii Tartu, Tallinna kui Viru vanglates.
12.6.Kaebaja on täitmisplaani järgi valesti paigutatud.
13.Justiitsministeerium leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused. Justiitsministeerium jääb 22. jaanuari 2019. a vaideotsuses nr 11-7/296-2 toodud põhjenduste juurde ning palub neid käsitleda Justiitsministeeriumi seisukohtadena käesolevas asjas.
13.1.Vangistusseaduse (VangS) §-s 6 on sätestatud, et vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. See tähendab, et kinnipeetava vanglasse paigutamine peab teenima nimetatud eesmärki kõige otstarbekamal viisil. Seda arvestades on VangS § 11 lg-s 1 sätestatud, et toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 lg 1 p 4 näeb ette, et elukoha järgi Tallinna Vanglasse paigutamisele kuuluv meessoost kinnipeetav, kes kannab karistust narkootikumidega seotud kuriteo eest või kes riskihindamise tulemusel on põgenemiskalduvustega või kõrg- või üliohtlik, paigutatakse Tartu Vanglasse või Viru Vanglasse sõltuvalt vangla koormusest.
13.2.15. oktoobril 2018 jõustunud täitmisplaani redaktsiooni § 5 lg 2 p 2 alusel paigutatakse Tallinna Vanglasse kinnipeetav, kelle elukoht on Harju, Lääne, Hiiu, Saare või Rapla maakonnas. Sama määruse § 236 lg 2 kohaselt kinnipeetav, kes on 2018. aasta
15.oktoobriks täitmisplaani alusel paigutatud vanglasse vangistuse täideviimiseks, jätkab karistuse kandmist samas vanglas. Olenemata asjaolust, et kinnipeetav kirjutas taotluse enda ümberpaigutamiseks vanglale enne 15. oktoobrit 2018, kehtib ka tema suhtes
3-19-337 täitmisplaani säte, mille kohaselt jätkab kinnipeetav karistuse kandmist samas vanglas, kuhu ta enne 15. oktoobrit 2018 paigutati. 14. veebruaril 2016 jõustunud täitmisplaani redaktsiooni alusel paigutati elukoha järgi Tallinna Vanglasse paigutamisele kuuluv meessoost kinnipeetav, kes kannab karistust narkootikumidega seotud kuriteo eest või kes riskihindamise tulemusel on põgenemiskalduvustega või kõrg- või üliohtlik, Tartu Vanglasse või Viru Vanglasse sõltuvalt vangla koormusest. Kuna kaebaja kannab vangistust alates 24. jaanuarist 2018 ning on riskihindamise tulemusel kõrgohtlik avalikkusele, on ta määratud karistuse kandmiseks Viru Vanglasse.
13.3.VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida kohta, kus ta karistust kannab ning samuti ei ole kinnipeetaval õigust taotleda enda ümberpaigutamist. Sama on kinnitanud ka EIK otsuses Bastone vs Itaalia, leides et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Asjaolu, et kinnipeetavad võidakse paigutada eraldi nende perekondadest, on paratamatu tagajärg isiku karistamisele. Küll aga on EIK öelnud, et isiku paigutamine vanglasse, mis on niivõrd kaugel tema perekonnast, et külastused on tehtud äärmiselt raskeks või isegi võimatuks, võib tähendada, et sekkutud on üleliia isiku õigusele perekonnaelule.
13.4.Arvestada tuleb Eesti mastaapidega ning geograafiliste iseärasustega. Oluline on, et EIK praktikas, kus on kinnipidamisasutuse kauguse küsimust lahendatud, on enamasti tegu olnud juhtumitega, kus kinnipidamisasutus, kuhu isik paiguti, asus tema kodukohast tuhandete kilomeetrite kaugusel, sh väljaspool suuri regionaalkeskusi, kuhu ligipääs oli oluliselt raskendatud. Justiitsministeerium toob välja, et kaebaja puhul ei esine sellist olukorda, mida EIK praktikas on peetud konventsiooni rikkumiseks. Art 8 rikkumise on EIK tuvastanud lahendites, kus lähedastega suhtlemine on kinnipeetavale muudetud võimatuks või ebamõistlikult raskendatuks. Selliste olukordadega oli tegemist näiteks lahendis Polyakova jt vs Venemaa, kus paigutati isikud oma perekonnast 2000-8000 km kaugusel asuvatesse vanglatesse, samuti lahendis Vintman vs Ukraina, kus kinnipidamisasutus oli 1000 km kaugusel perekonna kodust. Arvestades Eesti geograafilist suurust ning fakti, et Tallinna ja Tartu vahel on toimiv ja tihe ühistransport, mille kasutamine ei ole ebamõistlikult keeruline ega kulukas, ei ole kaebaja olukord ligilähedaseltki võrreldav EIK-i lahendites toodud olukordadega.
13.5.Tuleb rõhutada, et mitte iga ebamugavus, mis on seotud lähedase külastamisega vanglas, mis asub teises linnas, ei anna alust isiku ümber paigutamiseks teise vanglasse, kuhu külastajatel on mugavam liikuda. Kinnipeetavate paigutamine ei toimu lähedastele mugavama asukoha järgi, vaid lähtuvalt karistuse täideviimise eesmärkidest. Kokkusaamisele minek Pärnumaalt Viru Vanglasse võib olla küll ajakulukam kui nt Tallinna Vanglasse, kuid mitte raskendatud viisil, mis välistaks kokkusaamised täielikult. Vangla on isikule ka selgitanud bussiliikluse võimalusi, tuues näite, et liiniga 735 on võimalik alustada Vändrast sõitu ja jõuda bussiga Viru Vanglasse kell 12. Samuti on vangla selgitanud, et vangla saab võimaldada sellisel juhul kokkusaamist tavapäraselt (s.o kell 11) hilisemal kellaajal. Seega ei takista asjaolu, et kaebaja kannab karistust Viru Vanglas, kokkusaamisi lähedastega. Samuti ei saa pidada kinnipeetava külastamist Viru Vanglas ka ülemäära ebamugavaks ega väita, et karistuse kandmine Viru Vanglas riivaks ebaproportsionaalselt kellegi õigusi. Viru Vangla on rahuldanud kõik kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotlused elukaaslasega (kokku 3 taotlust), kuid kokkusaamised ei ole toimunud vanglast olenematutel põhjustel.
3-19-337
13.6.Täitmisplaani § 8 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Seega algab taotluse esitamisega Justiitsministeeriumile haldusmenetlus, milles Justiitsministeerium ei ole siiski seotud vangla esitatud põhjendustega ega ettepanekuga, mis vanglasse kinnipeetav paigutada. Käesoleval juhul on Viru Vangla analüüsinud erinevaid riske ja süsteemi nõudeid kinnipeetavate paigutamisel ning leidnud, et kaebaja ümberpaigutamiseks puudub vajadus ning vastava taotluse esitamine Justiitsministeeriumile ei ole põhjendatud. Justiitsministeerium on vaideotsuses kõnealuseid kaalutlusi analüüsinud ning leidnud, et vangla on kaalutlusõigust teostanud kooskõlas kehtiva õigusega.
14.Viru Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb oma 31. oktoobri 2018. a otsuses nr 6-10/37476-2 ja 11. jaanuari 2019. a vaide edastamise kirjas nr 6-12/620-2 välja toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Samuti toetab vangla Justiitsministeeriumi vastuses esitatud põhjendusi ega korda neid. Vastustes kaebusele selgitas vastustaja järgmist.
14.1.Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida endale karistuse kandmiseks meelepärast vanglat, kinnipeetav paigutatakse vanglasse täitmisplaani alusel. Käesoleval juhul on võetud aluseks karistuse täideviimise eesmärk ning kaebaja enda õigust rikkuvast tegevusest tulenev kõrgohtlikkus. Seetõttu on kaebaja 27. märtsil 2018 paigutatud täitmisplaani § 5 lg 1 p-i 4 (paigutamise hetke redaktsioonis) alusel Viru Vanglasse, kus ta kandis karistust ka 15. oktoobri 2018. a seisuga. Käesolevas menetluses ei ole kaebaja vanglasse paigutamine vaidlusalune küsimus. Kehtiva täitmisplaani § 236 lg 2 kohaselt ei tinginud Tallinna Vangla avamine kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamist.
14.2.Jõhvi ei asu Tallinnast suhteliselt kaugel ning nende linnade vahel on olemas mh toimiv ühistransport, mille kasutamine ei ole ülemäära koormav ega kulukas. Soovi korral on kaebaja lähedastel võimalik kokkusaamisel osaleda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15.Käesolevas asjas on kaebaja esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Viru Vangla
31.oktoobri 2018. a vastuse nr 6-10/37476-2 õigusvastasuse kindlakstegemist, vangla kohustamist algatada ümberpaigutamise menetlus ning Justiitsministeeriumi 22. jaanuari 2019. a vaideotsuse nr 11-7/296-2 tühistamist.
16.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustajate põhjendustega neid üle kordamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
17.Tartu Halduskohus selgitas 25. jaanuari 2019. a jõustunud kohtuotsuses asjas nr 3-18-895, et „kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise menetlus on kaheastmeline ning ümberpaigutamise menetluse saab algatada üksnes vangla. Kohus ei saa selles asjas seetõttu kontrollida ümberpaigutamise sisuliste eelduste täitmist, vaid üksnes seda, kas vanglale esitatud taotluses esile toodud asjaolud olid sellised, et vangla oli kohustatud algatama ümberpaigutamise menetluse, esitades selleks vastavasisulise taotluse Justiitsministeeriumile.“. Kohus nõustub selle seisukohaga ja leiab, et see on asjakohane ka käesoleva asja lahendamisel.
18.VangS § 19 lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel.
3-19-337 Kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnitab VangS § 19 lg 2 kohaselt valdkonna eest vastutav minister. Selle sätte alusel on justiitsminister 25. märtsil 2008 vastu võtnud määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi määrus nr 9). Määruse nr 9 § 6 esimene lause näeb ette, et kinnipeetava võib paigutada vanglasse §-s 5 sätestatut järgimata, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Kinnipeetav paigutatakse ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab ning ümberpaigutamise otsustab Justiitsministeerium (määrus nr 9 § 2 lg 2 ja § 8).
19.Kohtu hinnangul tuleneb nii VangS §-st 19 kui määrusest nr 9, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida endale meelepärast vanglat ja nõuda enda ümberpaigutamist teise vanglasse. Samas võimaldavad VangS § 19 lg 1 ning määruse nr 9 § 6 lg 1 arvestada kinnipeetava ümberpaigutamise kaalumisel konkreetse juhtumi eripäradega ning kalduda kõrvale tavapärastest paigutamise üldreeglitest, kui esinevad seda tingivad erandlikud asjaolud. Üheks kõrvale kaldumise aluseks võib kohtu hinnangul olla asjaolu, et kinnipeetava ümber paigutamata jätmisel saaksid oluliselt kahjustada kinnipeetava võimalused suhelda piisaval määral lähedastega.
20.Viru Vangla on 31. oktoobri 2018. a vastuses nr 6-10/37476-2 põhjendanud kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmist mh asjaoluga, et peresuhteid on võimalik lisaks lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele säilitada ka erinevate suhtluskanalite kaudu, milleks on näiteks lähedastele helistamine ja kirjavahetuses olemine. Lühi- või pikaajaliste kokkusaamiste mittetoimumine ei taga kinnipeetavale automaatset õigust nõuda enda ümberpaigutamist temale sobivasse vanglasse. Viru Vangla selgitas, et kinnipeetav, kes on 2018. a 15. oktoobriks täitmisplaani alusel paigutatud vanglasse vangistuse täideviimiseks, jätkab määruse nr 9 § 236 lg 2 kohaselt karistuse kandmist samas vanglas. Vangla selgitas, et kaebaja kannab alates
27.märtsist 2018 vanglakaristust Viru Vanglas. Kuna kaebaja oli paigutatud Viru Vanglasse enne muudetud täitmisplaani jõustumist 15. oktoobril 2018, siis peab kaebaja viibima Viru Vanglas kuni oma karistusaja lõpuni.
21.Kaebaja on seisukohal, et täitmisplaani kuni 15. oktoobrini 2018 kehtinud redaktsioon ja uus täitmisplaan, kohustab kaebajat karistust kandma kas ainult Tallinna Vanglas (vana täitmisplaan) või nii Tallinna Vanglas kui Tartu Vanglas (uus täitmisplaan, kodukoha järgi). Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Määruse nr 9 15. oktoobril 2018 jõustunud redaktsiooni § 5 lg 2 p 2 alusel paigutatakse Tallinna Vanglasse kinnipeetav, kelle elukoht on Harju, Lääne, Hiiu, Saare või Rapla maakonnas. Sama määruse § 236 lg 2 kohaselt kinnipeetav, kes on 2018. aasta 15. oktoobriks täitmisplaani alusel paigutatud vanglasse vangistuse täideviimiseks, jätkab karistuse kandmist samas vanglas. Olenemata asjaolust, et kaebaja kirjutas taotluse enda ümberpaigutamiseks vanglale enne 15. oktoobrit 2018 (vangla registreeris taotluse
25.septembril 2018), kehtib ka kaebaja suhtes määruse nr 9 säte, mille kohaselt jätkab kinnipeetav karistuse kandmist samas vanglas, kuhu ta enne 15. oktoobrit 2018 paigutati.
22.Kohus ei nõustu kaebajaga, et tema poolt välja toodud asjaolud tingiksid vajaduse alustada kaebaja ümberpaigutamise menetlust. Kohtu hinnangul ei ole vahemaa kaebaja abikaasa elukoha ning kaebaja kinnipidamiskoha vahel sedavõrd suur, et neil ei ole võimalik kohtumenetluses esitatud asjaolusid arvestades kaebajaga lühiajalisel või pikaajalisel kokkusaamisel kokku saada. Kokkusaamisele minek Pärnumaalt Vändrast Viru Vanglasse võib olla küll ajakulukam kui nt Tallinna Vanglasse või Tartu Vanglasse, kuid mitte raskendatud viisil, mis välistaks kokkusaamised täielikult. Justiitsministeerium on isikule selgitanud ka bussiliikluse võimalusi, tuues näite, et liiniga 735 on võimalik alustada Vändrast sõitu ja jõuda bussiga Viru Vanglasse kell 12. Samuti on kohtule esitatud tõend, milles vangla on kaebajale
3-19-337 selgitanud, et vangla saab võimaldada sellisel juhul kokkusaamist tavapäraselt (s.o kell 11) hilisemal kellaajal (tl 69). Seega ei takista asjaolu, et kaebaja kannab karistust Viru Vanglas, kokkusaamisi lähedastega. Samuti ei saa pidada kinnipeetava külastamist Viru Vanglas ka ülemäära ebamugavaks ega väita, et karistuse kandmine Viru Vanglas riivaks ebaproportsionaalselt kellegi õigusi. Viru Vangla on rahuldanud kõik kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotlused elukaaslasega, kuid kokkusaamised ei ole toimunud vanglast olenematutel põhjustel (tl-d 64-68). Kaebaja väited esinevate takistuste kohta on üldsõnalised. Kaebaja ei ole esitanud haldus- ega kohtumenetluses tõendeid, mis kinnitaks kokkusaamistel osalemise võimatust lähedaste asukoha või majandusliku seisundi tõttu.
23.Kohus nõustub Tartu Halduskohtu 25. jaanuari 2019. a otsuses asjas nr 3-18-895 väljendatud kriitikaga Tartu Ringkonnakohtu 3. juuli 2018. a määruses (p 10) väljendatud seisukoha osas, et telefoni ja teiste suhtlemisvahendite kasutamise võimalused ei ole ümberpaigutamise menetluse algatamise kaalumisel ja selle vaidluse lahendamisel üldse olulised. Lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste korraldamine on vanglavälise suhtlemise üheks viisiks. Kohus on veendunud, et suhtlemisvõimaluste tagamise eesmärgil ümberpaigutamise menetluse algatamise kaalumisel ei ole olulised üksnes lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi puudutavad tingimused, vaid arvestada tuleb vangistuse täideviimise eesmärkidega laiemalt, sh teiste suhtlemisvõimaluste olemasoluga. Üksnes võimalikud raskused lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste korraldamisel ei ole aluseks isiku ümberpaigutamiseks, kui teiste suhtlemisvahendite kasutamisega on kaebajale tagatud piisavad võimalused lähedastega suhelda ning kokkusaamiste korraldamine kaebaja asukohas ei ole välistatud või oluliselt raskendatud.
24.Kohtule esitatud kaebaja kirjade saatmise väljavõtted (tl-d 74-75) kinnitavad, et kaebajale on Viru Vanglas tagatud võimalus suhelda oma lähedastega piisaval määral. Kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmine ei riku kaebaja taotluses märgitud asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt kaebaja õigust perekonnaelule.
25.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Viru Vangla jättis põhjendatult taotluses esitatud asjaoludel kaebaja ümberpaigutamise menetluse algatamata ning kaebuse ei kuulu rahuldamisele. Kuna menetluse alustamata jätmine oli õiguspärane, siis puudub alus ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks ja vaideotsuse tühistamiseks. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.