R.N.i kaebus Viru Vangla kohustamiseks algatada ümberpaigutamise menetlus ning Justiitsministeeriumi 13.02.2020. a vaideotsuse nr 11-7/241-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – R.N. Vastustaja I – Justiitsministeerium, esindaja Ülle-Nancy Liiv Vastustaja II – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta R.N.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.06.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Viru Vangla kinnipeetav R.N. (edaspidi ka kaebaja) esitas 08.04.2019 Viru Vanglale taotluse (reg nr 6-10/14097-1, digitoimiku leht (dtl) 204) algatada menetlus tema Tallinna Vanglasse ümberpaigutamiseks. Taotluse kohaselt soovis kaebaja enda ümberpaigutamist kahel põhjusel: 1) Viru Vangla kaugus kaebaja vanemate elukohast Saaremaal on 450 km, mille läbimine kaebaja külastamiseks on vanemate tervislikel ja ealistel põhjustel peaaegu võimatu,
3-20-469 sest see eeldaks kaassõitjat kolmepäevasele teekonnale, ning 2) Viru Vanglas ei ole kaebajal võimalik kohtuda budistliku vaimulikuga.
2.Viru Vangla jättis 02.07.2019. a vastusega nr 6-10/14097-2 (dtl 17–20 ja 206–208) R.N.i 08.04.2019. a taotluse nr 6-10/14097-1 rahuldamata. Vastuse kohaselt paigutati kaebaja Viru Vanglasse (30.05.2017), sest kaebaja suhtes koostatud riskihinnangust tulenevalt vajab ta vanglakaristuse kandmise ajal tugevdatud järelevalvet. Viru Vanglas viibimise ajal on kaebaja lähedased, sh ka ema ja isa käinud pikaajalisel kokkusaamisel ning kaebaja kohtumine budistliku vaimulikuga toimus 02.07.2019. Vangla on seisukohal, et ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiks kaebaja suhtes ümberpaigutamismenetluse alustamise.
3.R.N. esitas 29.07.2019 Justiitsministeeriumile adresseeritud vaide (reg nr 6-12/255-1, dtl 11–16 ja koos lisadega dtl 192–202) Viru Vangla 02.07.2019. a vastuse nr 6-10/14097-2 tühistamiseks ning Viru Vanglale ettekirjutuse tegemiseks paigutada ta ümber Tallinna Vanglasse. Vaide kohaselt soovis kaebaja ümberpaigutamist selleks, et realiseerida lühi- ja pikaajalise kokkusaamise ning usuliste vajaduste rahuldamise õigust. Kokkusaamine lastega on raskendatud seetõttu, et 15-aastane poeg ei saa üksi kokkusaamisele tulla ning tütar õpib Hiinas. Vanematega on kaebaja kohtunud vaid korra nelja ja poole aasta jooksul, kuna Saaremaalt Viru Vanglasse ja tagasi on pea 900 km ning sõiduks kulub kolm päeva. Viru Vangla on alates 2017. aastast vaid ühe korra võimaldanud kaebajale budistliku vaimulikuga kohtumise. Lisaks taotles kaebaja Justiitsministeeriumilt vangla koostatud riskihindamise ülevaatamist.
4.Viru Vangla edastas 13.01.2020 vaide koos lisadega Justiitsministeeriumile ning palus jätta see rahuldamata (dtl 209–210).
5.Justiitsministeerium jättis 13.02.2020. a vaideotsusega nr 11-7/241-2 (dtl 21–25) R.N.i 29.07.2019. a vaide järgmistel põhjendustel rahuldamata. Kuna vaide esemeks on kaebaja Tallinna Vanglasse ümberpaigutamise taotluse lahendamine, mitte tema tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise ja seal hoidmise küsimus, jäävad riskihinnanguga seotud väited tähelepanuta ning Justiitsministeerium kontrollib, kas ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmine kaebaja taotluses toodud asjaolusid arvestades oli õiguspärane. Üksnes kaebaja vanemate vanus või tema isal 02.02.2004 tuvastatud puude raskusaste ei tõenda vältimatut takistust Viru Vanglasse tulemiseks. Kaebaja vanemad on käinud kokkusaamisel Viru Vanglas ühel, õde kahel ning poeg ja tütar kolmel korral. Kuna kahe aasta jooksul, mil lähedastel oli võimalik kaebajat Tallinna Vanglas külastada, ei toimunud ühtegi kokkusaamist, siis ei saa tõsikindlalt väita, et kokkusaamised ei toimu ainult vangla asukohast tingitud põhjustel. Peresidemete säilitamist võimaldab lisaks kokkusaamistele ka helistamine ja kirjavahetuse pidamine ning neid võimalusi kasutab kaebaja igapäevaselt. Kaebaja usuvabadust ei ole piiratud, sest vanglate kaplanaat on loodud religioonide ülese institutsioonina, Viru Vangla kaplanid on kaebajaga korduvalt kohtunud, kaebajale on edastatud budistlikku kirjandust, kaebajal on vabadus täita oma usutalitusi ning pärast 02.07.2019 on toimunud veel kolm kokkusaamist vabatahtliku budistliku vaimulikuga. Budistlikus kultuuris puudub vajadus ühisteks või kollektiivseteks talitusteks. Kaebaja usuliste vajaduste rahuldamine on Viru Vanglas tagatud.
6.Tartu Halduskohtusse saabus 12.03.2020 R.N.i kaebus Justiitsiministeeriumi 13.02.2020. a vaideotsuse nr 11-7/241-2 tühistamiseks ning Viru Vangla kohustamiseks algatada ümberpaigutamise menetlus. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.Ümberpaigutamine on vajalik, et realiseerida kaebaja õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele. Viru Vangla kaugus kaebaja vanemate elukohast Saaremaal on 450 km, mille läbimine kaebaja külastamiseks on vanemate tervisest ja east tulenevatel põhjustel peaaegu võimatu. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on märgitud, et kinnipidamisasutused peavad soodustama kinnipeetavate ja nende lähedaste suhtlemist. Kaebaja on vangistuses viibinud üle viie aasta ja selle aja vältel kohtunud üks kord emaga ja üks kord isaga. 2(9)
3-20-469
6.2.Ümberpaigutamine on vajalik, et tagada kaebaja religioossete vajaduste rahuldamine. Kaebaja järgib budistlikku religiooni. Viru Vanglas puudub seda religiooni puudutav tegevus ning vastav tegevus toimub Tallinnas.
6.3.Euroopa Vanglareeglistiku p 17.1 kohaselt tuleb kinnipeetavad suunata vanglatesse, mis on võimalikult lähedal nende kodukohale või sotsiaalse rehabilitatsiooni keskusele. Kaebaja elukoht oli enne vangistust Saaremaal ja sinna suundub ta elama ka pärast vabanemist.
7.Tartu Halduskohus jättis 16.03.2020. a määrusega kaebuse käiguta ning määras kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks ja kaebuse täiendamiseks ehk menetlusvormi täpsustamiseks ja teavitamiseks, kas kaebaja soovib esitada Viru Vangla 02.07.2019. a otsuse nr 6-10/14097-2 tühistamise nõude.
8.Tartu Halduskohtusse saabus 03.04.2020 kaebaja avaldus kaebuse täiendamiseks, milles kaebaja täiendas kaebust Viru Vangla 02.07.2019. a otsuse nr 6-10/14097-2 tühistamise nõudega, esitas riigilõivu tasumist kinnitavad andmed ning avaldas soovi asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.
9.Tartu Halduskohus võttis 03.04.2020. a määrusega kaebuse menetlusse.
10.Justiitsministeerium palus 04.05.2020. a vastuses jätta kaebus järgmistel põhjendustel rahuldamata.
10.1.Kaebaja paigutati pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist (28.02.2017) justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi ka määrus nr 9) sel ajal kehtinud redaktsiooni § 5 lg 1 p 4 alusel Tallinna Vanglast Viru Vanglasse. Kaebaja paigutamine vastas eelnimetatud sätte kriteeriumitele, kuna kaebaja kandis karistust narkootikumidega seotud kuriteo eest ja kaebajale koostatud riskihinnangu kohaselt on ta kõrgohtlik. Määruse nr 9 15.10.2018 jõustunud redaktsiooni § 5 lg 1 p 7 kohaselt paigutatakse meessoost kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet, Viru Vanglasse. Vastavalt määruse nr 9 § 236 lg-le 2 jätkab kinnipeetav karistuse kandmist samas vanglas, kuhu ta on 15.10.2018. a seisuga määruse nr 9 alusel paigutatud. Kinnipeetavate karistuse kandmise jätkamine paigutusjärgses vanglas tagab karistuse täideviimise stabiilsuse ning kinnipeetava efektiivse taasühiskonnastamise. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida endale vanglat või taotleda enda ümberpaigutamist konkreetsesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamise taotluse Justiitsministeeriumile edastamine või edastamata jätmine on vangla direktori kaalutlusotsus, mille tegemisel hinnatakse, kas konkreetse kinnipeetava ümberpaigutamise vajadus on olemas või mitte, arvestades vangistusseaduses (VangS) sätestatud aluseid (VangS § 19 lg 1).
10.2.Karistuse kandmine Viru Vanglas ei takista kaebaja suhtlust lähedastega. Arvestades Eesti geograafilist suurust ning linnadevahelist ühistransporti, mille kasutamine ei ole ebamõistlikult keeruline ega kulukas, ei esine kaebaja puhul sellist olukorda, kus lähedastega suhtlemine oleks muudetud võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Vangistuses viibiva isiku külastamisega kaasneb paratamatult mõningane aja- või ressursikulu. Saaremaalt Jõhvi on võimalik jõuda ka nelja tunniga, kasutades selleks Kuressaare-Tallinn vahelist lennuühendust, mis ei ole sellise marsruudi korral ebamõistlikult kulukas, Tallinn-Jõhvi vahelist bussi- või rongiühendust või olemasolu korral sõiduautot. Kui kaebaja lähedased pole oma tervislikust seisundist tulenevalt ise suutelised ühistranspordi või autoga vanglasse sõitma, saaksid nad pöörduda sotsiaaltransporditeenuse kasutamise sooviga kohaliku omavalitsuse poole. Pole usutav, et karistuse kandmise koht takistab praegusel juhul kaebaja ja tema lähedaste kokkusaamist. Kaebaja vanemad, õde ja lapsed on teda Viru Vanglas korduvalt külastanud (kokkusaamiste logi dtl 68), kuid mitte kordagi Tallinna Vanglas (ajavahemikul 26.08.2015– 30.05.2017, mil kaebaja suhtluspiirangud olid lõpetatud). Eelnev viitab, et kaebaja lähedastel on võimalik kaebajat vanglas külastada ning külastamise sagedus ei sõltu vangla asukohast.
3(9)
3-20-469
10.3.Suhtlemisvõimaluste tagamise eesmärgil ümberpaigutamise menetluse algatamise kaalumisel tuleb lühi- ja pikaajaliste kokkusaamise tingimuste kõrval arvestada ka teiste suhtlemisvõimalustega (kirjavahetus ja telefonikõned), mis aitavad soodustada sotsiaalsete sidemete säilimist. Kaebaja kasutab vanglaväliseks suhtluseks väga sageli telefoni ning mõnevõrra vähem ka kirjavahetust. Ajavahemikul 01.01.2019–14.04.2020 helistas kaebaja 1511 korda, sh emale 298, õele 317, pojale 169 ja isale 129 korda. Pikemad kõned lähisugulastele on kestnud üle 40 minuti. Seega on kaebaja suhtlus vanemate ja lähisugulastega sage ja korrapärane. Kaebaja perekondlikud suhted ei kannata seoses tema viibimisega Viru Vanglas rohkem kui määral, mis vangistusega paratamatult kaasneb. Kaebusest ei nähtu ühtegi seaduses sätestatud põhjust, mis tingiks kaebaja ümberpaigutamise Viru Vanglast Tallinna Vanglasse. Lähedaste viibimine teises linnas ei ole antud juhul piisav alus erandjuhul ümberpaigutamise menetluse alustamiseks.
10.4.Karistuse kandmine Viru Vanglas ei takista kaebaja usuliste vajaduste rahuldamist. Kohtupraktikas on toonitatud, et VangS §-st 62 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda igasuguste enda valitud usust tulenevate või sellest tuletatud meelepäraste rituaalide ja kommete täitmise tagamist. Vangiregistri andmetel on kaebajal toimunud korduvalt kohtumised vabatahtlikest vaimulike ning kaplanitega (07.02.2020, 04.01.2020, 20.12.2019, 27.10.2019, 07.09.2019, 07.03.2019, 17.01.2019, 07.11.2018), kes on kaebajaga läbi viinud hingehoidlikke vestlusi. Vangla kaplanitel on väljaõpe ka mittereligioosseks hingehoiuks, nii et nad saavad kinnipeetavatega töötada sõltumata nende usulistest veendumustest. Kaebajale on edastatud budistlikku kirjandust ja talle on tagatud võimalus tegeleda oma usuliste vajadustega individuaalselt. Seega on kaebaja usuliste vajaduste rahuldamine Viru Vanglas tagatud vastavalt VangS §-le 62 ning vangla ei ole teinud takistusi vaimulikuga kohtumiseks.
11.Viru Vangla palus 08.05.2020. a vastuses jätta kaebus järgmistel põhjendustel rahuldamata.
11.1.Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida endale karistuse kandmiseks meelepärast vanglat. Kohtupraktikas on jaatatud kinnipeetava õigust pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks. Kaebaja soovis esialgses vanglale esitatud taotluses ümberpaigutamise menetluse alustamist seetõttu, et tema viibimiskoha vangla asub tema lähedaste elukohast ja budistlikust keskusest eemal.
11.2.Kaebaja ei ole tõendanud, et tema vanematel on võimatu teda Viru Vanglas külastada (HKMS § 59 lg 1). Ei ole eluliselt usutav, et vanemate poolt kokkusaamistele mittetuleku peamine põhjus on Viru Vangla asukoht, arvestades, et ka Tallinna Vanglas viibides ei külastatud kaebajat sageli. Eesti-sisesed suhteliselt väikesed vahemaad ei sea ületamatuid takistusi inimeste liikumisele. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on peetud probleemiks olukordi, kus kinnipeetav paikneb elukohast tuhandete kilomeetrite kaugusel.
11.3.Vaidlustatud otsused on õiguspärased, mh on vangla otsus tehtud taotluses esitatud andmete alusel (haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 2) ning vastavalt diskretsioonireeglitele.
12.Kaebaja esitas 20.05.2020 kohtule taotluse haldusasjas esindaja lisamiseks ning 18.03.2021 taotluse kohtumenetluse kiirendamiseks.
13.Tartu Halduskohus lahendas 14.04.2021. a määrusega kaebaja menetluslikud taotlused ja jättis kaebuse Viru Vangla 02.07.2019. a otsuse nr 6-10/14097-2 tühistamise nõudes läbi vaatamata. Kohus palus samas määruses Viru Vanglal esitada tõendid, mis kinnitavad kaebaja ohtlikkuse taset, mille alusel ta Viru Vanglasse paigutati ja mille alusel ümberpaigutamise menetluse algatamisest keelduti. Lisaks selgitas kohus, et kaebajal on võimalik kohtule põhistada, mil viisil tema usuvabadust Viru Vanglas piiratakse ning esitada tõendeid, mis kinnitavad, et tema lähedastel ei ole nende tervislikust seisundist tulenevalt võimalik tulla Viru Vanglasse kaebajaga kokkusaamisele. 4(9)
3-20-469
14.Viru Vangla esitas 22.04.2021. a vastuses kohtule tõendina R.N.i riskihindamise ankeedi nr 133535.
15.Tartu Halduskohus kuulutas 22.04.2021. a määrusega haldusasja menetluse riskihindamise ankeedi nr 133535 osas kinniseks ning keelas kaebajal tutvuda riskihindamise ankeediga nr 133535 ja saada sellest ärakirju.
16.Kaebaja esitas 27.04.2021 kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid.
16.1.Kaebaja kinnitusel taotles ta Tallinna Vanglasse üleviimist, sest see on lähemal nii vanematele kui ka lastele. Kaebaja isa suri 01.06.2020 (lisatud tõend, dtl 374). Väited kaebaja lähisugulaste korduvast külastamisest Viru Vanglas ei ole tõesed, sest nii ema kui ka isa on kaebajat külastanud vaid ühe korra 2017. aastal ning lastega toimus viimane kokkusaamine 2018. aastal. Viru Vangla viivitas 2020. a suvel esitatud pojaga kokkusaamise taotlustele vastamisega (lisatud tõend, dtl 366–367) ega võimaldanud emaga videokõnesid (lisatud tõend, dtl 370–373). Arvestades lennu- ja bussigraafikuid (lisatud tõenditena, dtl 376–387) ning asjaolu, et kell 12.00 algava kokkusaamise korral on vaja kohal olla 1,5 h varem, siis ei ole teostatav Justiitsministeeriumi poolt väidetud üksnes 4 h kestev Kuressaare-Jõhvi transport. Väited, et karistuse kandmise jätkamine paigutusjärgses vanglas tagab karistuse täideviimise stabiilsuse ning kinnipeetava efektiivse taasühiskonnastamise, ei vasta tõele, sest pärast puidupingioperaatori eriala omandamist 2018. aastal pole kaebaja sel alal töötanud ja samuti pole vangla pakkunud ühtegi muud taasühiskonnastavat programmi ega tegevust. Kinnipeetavad on lukustatud režiimil alates oktoobrist 2020 ja suhtlus lähedastega toimub ainult telefoni teel või lühiajaliste kokkusaamiste vormis.
16.2.Kaebaja märkis, et budistlik õpetus on eelkõige õpetaja ja õpilase suhe ja sisemine veendumus ning selle aluseks on isiklik distsipliin ja vaimu arendamine. Viru Vangla võimaldas kaebajal kohtuda budistliku vaimulikuga esimest korda 2019. a juulis ning pärast 2019. a augustit neljal korral, sh viimati märtsis 2021. Vangla viis 08.01.2021 kaebaja kambrist ära kõik raamatud, sh budistliku kirjanduse (lisatud tõend, dtl 388), ning keelas alates 23.04.2021 budistlikule õpetajale helistamise ametnikele mõeldud kõnede arvelt, võimaldades seda ainult isiklikust pere ja lähedastega suhtlemiseks mõeldud kõne ajast. Kaebaja hinnangul piirab vangla eelnimetatuga tema usuvabadust.
17.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 22.04.2021. a määruse vaidlustamiseks määruskaebuse, mis jäeti Tartu Ringkonnakohtu 14.05.2021. a määrusega rahuldamata.
18.Viru Vangla esitas 07.05.2021 vastuse kaebaja täiendavatele seisukohtadele. Kaebaja seisukohad lühiajalise väljaviimise, helistamisvõimaluse, isiklike raamatute nimekirja või alaealise lapsega kokkusaamisvõimaluse osas ei ole praeguse vaidluse esemeks. Samuti ei ole asjakohased viited vanglas Covid-19 haigust põhjustava viiruse levikuga seatud piirangutele (lukustatud režiim) – sarnased piirangud kehtisid ka teistes vanglates ning Viru Vangla taastas 03.05.2021. a käskkirjaga pikaajalise kokkusaamise võimalused alates 17.05.2021. Seoses kokkusaamise tavapärase algusajaga (kell 12.00) on vangla varasemates menetlustes selgitanud, et põhjendatud juhtudel on võimalik kokkusaamise algusajas teha mööndusi – vangla jääb samale seisukohale ka praeguses menetluses.
KOHTU SEISUKOHT
19.Justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 § 8 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Määruse nr 9 § 2 lg-st 2 koostoimes § 11 lg 2 p-ga 1 tuleneb, et kinnipeetava ühest kinnisest vanglast teise ümberpaigutamise otsustab Justiitsministeerium. Seega on kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise menetlus kaheastmeline ning ümberpaigutamise menetluse saab algatada üksnes vangla. Praegusel juhul on vangla keeldunud ümberpaigutamise menetluse algatamisest 5(9)
3-20-469 ning Justiitsministeerium on oma vaideotsuses leidnud, et vangla poolt ümberpaigutamise menetluse algatamata jätmine oli õiguspärane. Kohus ei saa selles asjas kontrollida ümberpaigutamise sisuliste eelduste täidetust, vaid üksnes seda, kas vangla direktor on ümberpaigutamise menetluse algatamisest keeldunud õiguspäraselt. Seejuures kontrollib kohus ka Justiitsministeeriumi vaideotsuse õiguspärasust.
20.VangS § 19 lg 1 järgi võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Määruse nr 9 § 6 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kinnipeetava võib paigutada vanglasse sama määruse §-s 5 sätestatut järgimata, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei anna kinnipeetavale õigust taotleda enda ümberpaigutamist teise vanglasse (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 12). Ühtlasi puudub kaebajal subjektiivne õigus valida endale meelepärast kinnipidamisasutust ja nõuda enda ümberpaigutamist teise vanglasse. Samas ei ole välistatud kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 13). Seega on VangS § 19 lg 1, määruse nr 9 § 6 lg 1 esimese lause ja kohtupraktika järgi võimalik kinnipeetava ümberpaigutamise kaalumisel arvestada konkreetse juhtumi eripäradega ning kalduda kõrvale tavapärastest paigutamise üldreeglitest, kui esinevad seda tingivad erandlikud asjaolud. Üheks erandlikuks asjaoluks võib olla see, kui kinnipeetava ümber paigutamata jätmisel saaks oluliselt kahjustada tema põhiõigused, näiteks usuvabadus ning õigus kohtuda lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste kaudu vahetult oma perekonnaliikmetega.
21.Viru Vangla 02.07.2019. a vastus (ümberpaigutamise menetluse algatamisest keeldumine) on toiming ja Justiitsministeeriumi 13.02.2020. a vaideotsus on haldusakt. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 2 hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Seetõttu ei saa kohus arvestada asjaoludega, mis ilmnesid pärast Viru Vangla 02.07.2019. a vastuse nr 6-10/14097-2 koostamist või millele kaebaja vanglale esitatud algses ümberpaigutamise taotluses ei tuginenud.
22.Kohus kontrollib järgnevalt, kas vanglale esitatud taotluses esile toodud asjaolud olid sellised, millest tulenevalt oli vangla kohustatud algatama ümberpaigutamise menetluse, esitades selleks vastavasisulise taotluse Justiitsministeeriumile.
23.Vanglale esitatud taotluses (08.04.2019. a taotlus nr 6-10/14097-1, dtl 204) on kaebaja välja toonud järgmised ümberpaigutamise põhjusteks olevad asjaolud: kaebaja Saaremaal elavatel vanematel on tervislikel ja ealistel põhjustel võimatu käia kokkusaamistel Viru Vanglas ning Viru Vanglas ei ole kaebajal võimalik kohtuda budistliku vaimulikuga.
24.Kohtupraktikas on selgitatud, et kinnipeetava põhiõiguste tagamine võib olla võimalik ka muude meetmete abil, mistõttu õiguste kaitsmiseks pole ümberpaigutamine alati vajalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 13). Kaebaja märkis esialgses taotluses usuvabadusega seotud puudusena üksnes asjaolu, et Viru Vangla pole korraldanud talle kohtumisi budistliku vaimulikuga. Viru Vangla 02.07.2019. a vastusest nähtub, et kaebajale tagati kohtumine budistliku vaimulikuga esmakordselt 02.07.2019. Justiitsministeerium selgitas 04.05.2020. a vastuses kohtule, et kaebaja on korduvalt kohtunud vabatahtlike vaimulike ja kaplanitega ning vangla kaplanitel on väljaõpe ka mittereligioosseks hingehoiuks, nii et nad saavad kinnipeetavatega töötada sõltumata nende usulistest veendumustest. Kaebaja kinnitas 27.04.2021. a seisukohas kohtule, et kohtumisi budistliku vaimulikuga on toimunud korduvalt, sh viimati märtsis 2021.
6(9)
3-20-469 Eeltoodust nähtub, et vangla võttis kaebaja usuvabaduse tagamiseks kasutusele muud meetmed, organiseerides kaebajale võimaluse kohtuda budistliku vaimulikuga. Enne seda oli kaebajal aga võimalik kohtuda vangla kaplaniga, samuti lugeda budistlikku kirjandust. Kohus on seisukohal, et kaebaja väidetav usuvabaduse piiramine ei ole praegusel juhul selline asjaolu, mis tingiks vajaduse algatada kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetlus.
25.Perekonnaliikmetega kokkusaamiste osas märgib kohus, et esialgses vanglale esitatud taotluses viitas kaebaja üksnes enda vanemate tervisest ja kõrgest east tingitud raskustele kaebaja külastamisel. Kuigi kaebaja viitas esialgses taotluses ka enda Saaremaal elavatele õdedele, ei ole kaebaja nendega kokkusaamise asjaolusid lähemalt põhjendanud ega sellele ka hilisemas menetluses tuginenud. Alles vaidemenetluses tõi kaebaja välja, et kokkusaamine on raskendatud ka lastega, kuna 15-aastane poeg ei saa üksi kokkusaamisele tulla ning tütar õpib Hiinas, samuti viitas kaebaja vangla koostatud riskihinnangu ülevaatamise vajadusele. Esmakordselt vaides esitatud väidetest ei saanud vangla lähtuda ümberpaigutamise menetluse algatamise otsustamisel.
26.Kohtul tuleb kohustamisnõude lahendamisel kontrollida selle eeldusi nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik olukord vastustajat toimingut sooritama kohustada, on ka see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (Riigikohtu 01.03.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-79-16, p 20). Kaebaja isa suri 01.06.2020. Kohtul tuleb otsuse tegemisel lähtuda muutunud faktilistest asjaoludest, mistõttu ei oma asjas esitatud kohustamisnõude lahendamisel tähtsust see, kas vangla varasem tegevus ümberpaigutamise taotluse lahendamisel kaebaja isa puudutavas osas oli õiguspärane või mitte. Kuna kaebaja isa puudutavas osas tuleb kaebus eeltoodud põhjustel jätta rahuldamata, ei käsitle kohus kaebaja isa ja tema tervisega seotud väiteid.
27.Kohus ei nõustu kaebajaga, et tema lähedaste võimalikud liikumisraskused Saaremaa ja Viru Vangla vahel tingiksid vajaduse alustada kaebaja ümberpaigutamise menetluse. Kaebaja ei ole esitanud haldus- ega kohtumenetluses tõendeid ega kaalukaid väiteid, mis kinnitaksid tema pereliikmete objektiivseid ja vältimatuid takistusi Viru Vanglasse sõitmisel. Arvestades Eesti geograafilist suurust ning toimivat ühistranspordivõrgustikku, ei saa asuda seisukohale, et kaebaja lähedastega suhtlemine oleks muudetud võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Seejuures tuleb nõustuda vastustajatega, et Kuressaare ja Jõhvi vaheline teekond on võimalik lennuliini ja muu ühistranspordi kombineerimisel läbida u 4–5 tunniga (nt tööpäevadel Kuressaare–Tallinn lend kell 8.50–9.30 ja Tallinn–Jõhvi buss kell 11.30–13.55, s.o kokku 5 h 5 min; nähtub kaebaja esitatud tõenditest dtl 382 ja 376). Samuti on Jõhvi–Kuressaare marsruuti võimalik läbida tööpäevadel rongi- ja lennuliini kombineerimisel kehtivate liinigraafikute järgi ajavahemikus kell 15.00–19.10, s.o kokku 4 h 10 min vältel, mis on võrreldav Justiitsministeeriumi esitatud tõendist nähtuva ajaga (dtl 222). Lennuliini ja autosõidu kombineerimisel saab sama vahemaa läbida ka kiiremini. Vangla on kinnitanud, et põhjendatud juhtudel on võimalik määrata kokkusaamise algusaeg tavapärasest erinevale ajale (dtl 396). Kohtu hinnangul on selliste vastutulekute tegemine vangla poolt mõistlik ja vastava vajaduse ilmnemisel ka vajalik.
28.Justiitsministeerium on vaideotsuses osutanud sellele, et kaebaja vanemad on käinud kokkusaamisel Viru Vanglas kumbki ühel korral, õde kahel korral ning poeg ja tütar kolmel korral. Kuigi kokkusaamiste logist nähtub, et nimetatud kohtumised toimusid aastatel 2017– 2018 (dtl 68), ei saa eeltoodust järeldada, et lähedastel oleksid puudunud pärast seda võimalused Viru Vanglas kaebajat külastada. Asjaolust, et viimasel ajal ei ole kokkusaamisi toimunud, ei saa veel järeldada, et kohtumiste vähesus oleks tingitud Viru Vangla asukohast. Vangistuses viibimisega kaasneb enamasti paratamatult see, et perekonnaliikmed ei näe teineteist nii sageli, kui sooviksid. Kohus nõustub Justiitsministeeriumiga, et oluline on praeguses asjas ka see, et kaebaja lähedased on teda külastanud Viru Vanglas, kuid mitte kordagi Tallinna Vanglas (ajavahemikul 26.08.2015–30.05.2017, mil kaebaja suhtes kehtinud suhtluspiirangud olid lõpetatud). Kohtu hinnangul nähtub eelnevast, et kaebaja lähedastel on 7(9)
3-20-469 võimalik kaebajat vanglas külastada ning külastamise sagedus ei sõltu ainuüksi vangla asukohast.
29.Kaebaja ei ole esitanud vanglale ega kohtule andmeid oma ema tervisliku seisundi kohta, vaatamata sellele, et kohus 14.04.2021. a määruses vastavate väidete tõendamise vajadusele tähelepanu juhtis. Kohus möönab, et kaebaja mõne perekonnaliikme liikumisvõimalused võivad olla raskendatud (kaebaja ema oli vaide esitamise ajal 78-aastane, dtl 13) ning vaieldamatult on eakale inimesele erinevate transpordivahendite kasutamine pika vahemaa läbimiseks koormavam, kui see on noorele inimesele. Samas ei kinnita kohtule esitatud materjalid, et antud juhul esineks ilmselge vajadus selle tõttu kaebaja ümberpaigutamise menetluse algatamiseks. On võimalik, et kaebaja emale ei pruugi külastuskäigu ettevõtmine tema kõrge ea, tervisliku seisundi või muu põhjuse tõttu olla jõukohane vangla asukohast sõltumata. Samuti on kaebaja küll väitnud, et ema vajaks teekonnale kaassõitjat, kuid ei ole lähemalt selgitanud põhjuseid, miks ei ole võimalik sellist saatjat näiteks pereliikmete seast kaasata.
30.Kohtule on muude materjalide seas esitatud väljavõtted kaebaja teostatud telefonikõnedest ning saadetud kirjadest (vt ka otsuse p 10.3 ning dtl 223–298 ja dtl 64–67), mis kinnitavad, et kaebajale on olnud tagatud piisavad võimalused oma lähedastega telefoni ja kirja teel suhtlemiseks (vrdl Tartu Halduskohtu 25.01.2019. a otsus asjas nr 3-18-895, p 17–18; Tartu Halduskohtu 20.09.2019. a otsus asjas nr 3-19-337, p 23–24). Kuigi suhtlus telefoni ja kirja teel ei asenda vahetut suhtlust kokkusaamisel (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 03.07.2018. a määrus asjas nr 3-18-895, p 10), vähendab see kohtu hinnangul siiski lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste võimalikult vähemal määral toimumise korral põhiseaduse §-st 26 tuleneva perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse riive intensiivsust.
31.Seega ei nähtu praeguses asjas kohtule esitatud materjalidest, et kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmine riivaks ebaproportsionaalselt tema põhiõigust perekonnaelu puutumatusele. Praeguse asja lahendamist ei mõjuta kaebaja viited Covid-19 haigust põhjustava viiruse levikuga seotud piirangutele, mh pikaajaliste kokkusaamiste osas, kuna analoogsed piirangud kehtisid kõikides Eesti vanglates. Samuti toimus vastavate piirangute seadmine pärast seda, kui vangla lahendas kaebaja ümberpaigutamise taotluse.
32.Teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamisest keeldumist ei muuda antud juhul õigusvastaseks ega anna alust kaebuse rahuldamiseks ka kaebaja väide, et ta elas enne vangistust Saaremaal ja suundub sinna elama ka pärast vabanemist.
33.Kohtupraktikas on sedastatud, et kinnipeetaval on võimalik ümberpaigutamise taotluses tugineda ainult põhiõiguste kaitse vajadusele ning kinnipeetav ei saa ümberpaigutamise taotluses ja sellega seotud kohtumenetluses hakata vaidlustama oma kunagist paigutamist vanglasse ja osakonda, kus ta paikneb, viidetega väidetavatele puudujääkidele riskihindamise läbiviimise menetluses ja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisel (Tartu Ringkonnakohtu 26.02.2021. a määrus asjas nr 3-19-2035, p 18). Justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 3 lg-st 6 tuleneb, et riskihindamise tulemust kasutatakse paigutamise ja ümberpaigutamise otsustamisel. Määruse nr 9 § 5 lg 1 p 7 kohaselt paigutatakse meessoost kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet, Viru Vanglasse. Viru Vangla on 02.07.2019. a vastuses eelnimetatud normidele viidanud ning arvestanud, et kaebaja suhtes koostatud riskihinnangust tulenevalt vajab ta vanglakaristuse kandmise ajal tugevdatud järelevalvet. Vastavalt kohtule viimase nõudmisel esitatud riskihindamise ankeedile nr 133535 on kaebaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks (risk ühiskonnas) ning temast tulenevat ohtu maandab viibimine kontrollitud keskkonnas. Seega on praegusel juhul ümberpaigutamise menetluse algatamise otsustamisel asjakohaselt viidatud riskihindamise tulemusele.
34.Kohus märgib täiendavalt, et vastavalt määruse nr 21 § 3 lg-le 6 on riskihindamise tulemusega arvestamine kohustuslik ümberpaigutamise otsustamisel. Kuna ümberpaigutamise 8(9)
3-20-469 otsus tehakse Justiitsministeeriumi poolt ümberpaigutamise taotluse menetluses (määruse nr 9 § 2 lg 2 ja § 10), siis on riskihindamise tulemuse kasutamine eelkõige Justiitsministeeriumi kohustus. Praeguses asjas on vaidluse all ümberpaigutamise menetluse algatamine vangla direktori poolt (määrus nr 9 § 8) ehk sisuliselt ümberpaigutamise vajaduse ja erandlike asjaolude esinemise hindamine määruse nr 9 § 6 lg 1 mõistes lähtuvalt kaebaja poolt esitatud põhiõiguste kaitse argumendist. Olukorras, kus vangla direktor on leidnud, et asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiksid kinnipeetava (ümber)paigutamise üldreeglitest kõrvale kaldumise vajaduse, puudub vajadus vastanduvaid huve kaaluda ja hinnata, kuidas mõjutaks ümberpaigutamist riskihindamise tulemus. Eeltoodud põhjustel on Viru Vangla 02.07.2019. a vastus õiguspärane ka riskihinnangu aspektist.
35.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Viru Vangla jättis kaebaja 08.04.2019. a taotluses esitatud asjaoludel tema ümberpaigutamise menetluse põhjendatult algatamata ning Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks puudub alus. Kuna menetluse alustamata jätmine oli õiguspärane, puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb seetõttu tervikuna rahuldamata.
36.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, mis jääb HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustajad on kaebusele esitatud vastustes kinnitanud, et neil ei ole menetluskulusid, mille väljanõudmist nad praeguses menetluses taotleks. Muud võimalikud menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
37.Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel omal algatusel otsuse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega. /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.