Svjatoslav Gerassimovi kaebus Politseija Piirivalveameti 19.06.2018.a käskkirja nr 1.3-3/51d õigusvastaseks tunnistamise, teenistusest vabastamise aluse muutmise ning kolme kuu töötasu suuruse hüvitise väljamõistmise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistung 29.08.2019
Menetlusosalised
Kaebaja Svjatoslav Gerassimov, esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Tiina Prunn, Agne Niido
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.10.2019. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) peadirektor määras 19.06.2018.a käskkirjaga nr 1.3-3/51d (tl 6-8, edaspidi vaidlustatud käskkiri) Svjatoslav Gerassimovile distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. PPA leidis, et kaebaja on toime pannud politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p 1 ja 3 nimetatud distsiplinaarsüüteod, teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise ja vääritu teo ehk teenistuses toime pandud süülise teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Kaebaja vabastati teenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 lg 1 alusel. Teenistussuhte viimaseks päevaks oli 24.06.2018. Käskkirja põhjendused olid kokkuvõtvalt järgnevad.
Kaebaja oli PPA Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna patrullitalituse patrulligrupp III patrullpolitseinik, kes täitis alates 01.08.2016 teenistuskohustusi ennetus- ja menetlustalituses väärteomenetlejana. Kaebajale heideti ette seda, et ta tegi ajavahemikul 01.08.201731.01.2018 politsei andmekogu POLIS menetluse infosüsteemis (edaspidi MIS) kokku 52 päringut, mis ei olnud seotud kaebaja teenistuskohustuste täitmisega. Päringud olid ajendatud isiklikust huvist. Teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine seisneb selles, et kaebaja ei järginud PPA-s kehtivaid sisemisi norme seoses infosüsteemi kasutamisega. Vääritu tegu ehk ebaeetiline käitumine seisneb selles, et kaebaja kasutas oma ametiseisundit (teenistusalase vajaduse tõttu antud juurdepääsuõigust MIS-is) korduvalt isiklikes huvides. Distsiplinaarmenetluses ei tuvastatud karistust välistavad asjaolusid. Distsiplinaarmenetluses tuvastati, et kaebaja pani distsiplinaarsüüteod toime tahtlikult, kuna ta tegutses teadlikult oma eesmärgi saavutamiseks. Kaebaja oli kogenud ja staažikas politseiametnik (staaž üle 15 aasta), ta pidi olema kursis teenistust puudutava regulatsiooniga ning talle pidi olema arusaadav, et PPA infosüsteemi kasutamine isiklikel eesmärkidel, uudishimu rahuldamiseks või väljaspool teenistuskohustusi ei ole lubatav. Ametnikult oodatava minimaalse hoolsuskohustuse ja tähelepanu rakendamisel oli kaebajal võimalik distsiplinaarsüütegude toimepanemist vältida. Kaebaja on suhtunud päringute tegemisse kergemeelselt ja ei ole suutnud tunnetada piiri lubatud ja lubamatute päringute vahel. Kaebaja on juurdepääsuõigust MIS-is kasutanud oma eraelus tekkinud probleemide lahendamiseks. Kaebajat ei vabasta vastutusest selgitus, et ta pani rikkumised toime hädakaitse- ja hädaabiseisundis ning selliste tagajärgede saabumise vältimiseks, mis on raskemad kui teenistuskohustuste rikkumine, sest rikkumisest kaalukamate õigushüvede kaitsmist ei ole esinenud. Distsiplinaarsüüteo toimepanemist soodustavaid ja raskendavaid asjaolusid menetlusega ei tuvastatud. Süüd kergendavaks asjaoluks on süü osaline tunnistamine. Kaebaja toime pandud tegude tagajärgede raskust hinnates tuleb arvestada, et kaebaja on lubamatult sekkunud kolmandate isikute põhiseaduslikku õigusse ehk Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sätestatud õigusse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Kaebajale on antud negatiivne iseloomustus. Kaebajal puudub kehtiv distsiplinaarkaristus, mida arvestatakse positiivse asjaoluna. Siiski ei kaalu kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumine üles kaebaja nii ulatuslikku ja põhjendamatut isiklikust huvist ajendatud sekkumist kolmandate isikute põhiõigusesse. Kaebaja on pannud toime olulise rikkumise. Määrav ei ole see, et kaebaja ei ole kellelegi kahju tekitatud, kuna kaebajale ette heidetud distsiplinaarsüüteo koosseisuliseks elemendiks ei ole tagajärje saabumine. Põhiõiguse riive on aset leidnud. Väär on kaebaja arusaam, et päringuid võib teha üldiselt politseil lasuvate ülesannete raames, sh kuritegude ennetamiseks. Kaebaja võis päringuid teha tema enda teenistusülesannete raames. Samuti ei ole määrav, et kaebaja ametijuhendis on märkimata infosüsteemi nimi, mille väärkasutamise eest saab teda vastutusele võtta. Kaebaja vastuväited näitavad, et ta ei mõista oma rikkumise olemust ja tagajärgi. PPA peab reageerima rikkumise ulatust ja olemust arvestavalt. PPA-l on võimatu jätkata tahtliku, korduva ja suures ulatuses infosüsteemi väärkasutamisega usaldussuhet rikkunud ametnikuga koostööd. PPA-l puudub kindlus, et ametnik ei pane edaspidi toime samalaadset rikkumist. Politseitöös ei ole ametikohta, kus politseiametnik saaks teenistusülesandeid täita juurdepääsuta politsei infosüsteemile.
Kaebaja väljendas kahetsust toimunu üle alles distsiplinaarsüüdistusega tutvumise järgselt, seda ei saa pidada siiraks ning arvestatavaks. Ta on küll osaliselt tunnistanud päringute tegemist teenistuskohustuste täitmisega mitteseonduvalt, kuid pidanud seejuures nende päringute tegemist põhjendatuks. Lähtudes eeltoodust ja arvestades infosüsteemi väärkasutuse suurt hulka, ei ole sobiv ja kohane usalduse kaotanud ametniku suhtes piirduda teenistuses jätkamist võimaldava karistuse kohaldamisega, vaid usaldussuhet kuritarvitanud ametnikuga pole edasine koostöö võimalik. Rikkumise olemuse ja ulatuse tõttu ei tule kaalumisele kergemate distsiplinaarkaristuste kohaldamine.
2.Svjatoslav Gerassimov esitas 19.07.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebaja leidis, et ta vabastati teenistusest õigusvastaselt. Kaebaja tunnistas, et osa päringutest ei olnud seotud tema otseste teenistusülesannete täitmisega. Kuid kaebaja tegi need päringud mõjuval põhjusel, muretsedes oma laste turvalisuse pärast. Tegevuse eesmärgiks oli vältida otsest ohtu nii enda kui lähedaste jaoks. Kaebaja hinnangul oli olemas reaalne kuriteo toimepanemise oht kaebaja kolme lapse suhtes kaebaja endise abikaasa (laste ema) ja tema elukaaslase poolt. Kaks last elasid koos kaebajaga ja üks elas koos emaga. Kaebaja kontrollis, kas on olnud politsei väljakutseid laste aadressidele, samuti oma endise abikaasa uute elukaaslaste tausta. Kaebaja ei soovinud tekitada kahju teistele isikutele või saada endale kasu. Kaebaja arvas, et keeld andmete vaatamiseks kehtib politsei infosüsteemi KAIRI puhul, kuid infosüsteemi MIS puhul mitte. Vaidlustatud käskkiri on oluliste põhjendamis- ja kaalumisvigadega. PPA ei ole toonud käskkirjas välja karistamise otsustamisel arvesse võetud asjaolusid. Käskkirjas on analüüsitud ainult süü vormi. Arvestatud ei ole kaebaja eelnevat teenistuskäiku ja pikaajalist teenistusstaaži (üle 15 aasta), tema siirast kahetsust, distsiplinaarkaristuste puudumist. Käskkirjast ei selgu, miks on vaidlusalusele süüteole vaja reageerida karistusega, miks on kaebajale määratud raskeim distsiplinaarkaristus. Vastustaja ei ole analüüsinud rikutud teenistuskohustuse eesmärki ning arvesse võtnud, et kaebaja teod ei toonud kellelegi kaasa kahjulikke tagajärgi. Ebaselge on, millises mahus ja ulatuses kujutab distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes märgitu distsiplinaarkaristuse käskkirja kaalutlusi ja põhjendusi. Alusetu on PPA järeldus, et kaebaja ei suuda ka edaspidi temal lasuvat teenistuskohustust täita. Puuduvad etteheited selles, et kaebaja ei tulnud toime tööülesannete täitmisega. Kaebaja hinnangul on tegemist ATS § 75 lg 3 p 2 ettenähtud distsiplinaarkaristust välistava asjaoluga, s.o teenistuskohustuse rikkumine on pandud toime selliste tagajärgede saabumise vältimiseks, mis on raskemad kui teenistuskohustuse rikkumise tõttu tekkinud tagajärjed. Kaebaja tegutses võimaliku kuriteo, s.h oma laste vastu, ennetamiseks.
3.Vastustaja esitas 31.11.2018 vastuse kaebusele, vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus oli õige, proportsionaalne ning arvestades rikkumise raskust ja tuginedes analoogsetes vaidlustes rakendatavale kohtupraktikale, ainuvõimalik lahendus. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud põhjalikult ja korrektselt, kooskõlas seaduses sätestatud korraga ja kaebaja õigusi sealjuures riivamata. Vastustaja kordas vaidlustatud käskkirjas esitatud põhjendusi. Vastustaja märkis täiendavalt järgmist. Ükskõik missuguses PPA infosüsteemis päringute tegemine peab olema seotud ainult ametniku enda teenistusülesannetega, PPA on oma ametnikke korduvalt sellest teavitanud. Kaebaja on tunnistanud infosüsteemi kasutamist isiklikes huvides, seega oli tegemist teadliku rikkumisega. Politseiametnikuks olemine ei anna isikule õigust enda eraeluliste probleemide
lahendamiseks riivata kolmandate isikute põhiõigusi. Distsiplinaarsüüteo koosseisu võib sisuliselt täidetuks lugeda isegi ühe tööülesannetest mittelähtuva päringuga. Kui päringut ei tehtud teenistusülesannete täitmiseks, siis saab tegemist olla vaid isikliku huvi esinemisega. Seetõttu ei ole sellise huvi esinemist ja täpset sisu vaja eraldi tuvastada ega põhjendada ning piisab üksnes sellest, kui tehakse kindlaks, et päringu tegemiseks puudus teenistusülesannete täitmisest tulenev vajadus. Vaidlustatud käskkiri on ammendavalt põhjendatud ja kaalutlusvigadeta, sh on põhjendatud kaebaja rikkumiste üksikasju, samuti seda, miks on valitud karistusena just ametniku teenistusest vabastamine ning miks ei olnud võimalik kaebajale määrata leebemat distsiplinaarkaristust. Kaebajale on nii distsiplinaarmenetluse käigus kui ka selle kokkuvõtte tutvustamisel tagatud tema ärakuulamisõigus, samuti õigus tutvuda menetlusdokumentidega. On selgelt kontrollitav ja jälgitav, et haldusorgan on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel järginud uurimiskohustust, kogudes nii ametnikku õigustavaid kui ka süüstavaid tõendeid, et tuvastada tõde. Menetluses on põhjalikult analüüsitud eraldi kõiki päringuid (episoode). Karistusotsuse tegemisel on arvestatud kaebaja pikka staaži, iseloomustust, kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist, kuid seejuures ka väärkasutuse korduvat, lubamatut suurt hulka ja päringute olemust, millega ametnik rikkus PPA silmis usaldussuhte ning välistas edasise koostöö jätkumise. Kohtu seisukoht
4.Kaebaja täpsustas kohtuistungil kaebuse nõuet. Selle põhjal lahendab kohus vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamise, teenistusest vabastamise aluse muutmise ning kolme kuu töötasu suuruse hüvitise väljamõistmise nõude.
5.ATS § 94 lg 1 lubab ametniku teenistusest vabastada distsiplinaarkaristusena. ATS § 75 lg 4 ja 5 põhjal võib ametniku distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada, kui rikkumine on oluline. Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. PPVS § 86 kohaselt on politseiametniku distsiplinaarsüütegudeks muu hulgas teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine (p 1) ja vääritu tegu, s.o süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust (p 3). Vastustaja leidis vaidlustatud käskkirjas, et teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine seisneb selles, et kaebaja ei järginud asutuses kehtivaid sisemisi norme seoses infosüsteemi kasutamisega. Vääritu tegu ehk ebaeetiline käitumine seisnes selles, et kaebaja kasutas oma ametiseisundit (teenistusalase vajaduse tõttu antud juurdepääsuõigus infosüsteemis MIS) korduvalt isiklikes huvides.
6.Vaidlustatud käskkirjas heidetakse kaebajale ette kokku 52 päringut, konkreetsete andmete osas viitab käskkiri distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte lehekülgedele 14-15. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte (tl 27-35, edaspidi kokkuvõte) lehekülgedel 14-15 on loetletud ja nummerdatud 44 päringut, neist mõne juures on märgitud, et päringut tehti mitu korda. Päringuid on üksikasjalikult kirjeldatud kokkuvõtte punktides 2.1.1 - 2.1.50, neist kahe (punktid 2.1.19 ja 2.1.20) tegemist kaebajale lõppkokkuvõttes ette ei heidetud. 44
nummerdatud päringut ja punktides 2.1.1 - 2.1.50 kirjeldatud päringud on omavahel ühildatavad, s.t mõlemad loetelud sisaldavad samu päringuid. Kohus arutas istungil pooltega küsimust, et vaidlustatud käskkirjas kaebajale ette heidetavate päringute arvu kujunemine ei ole päris arusaadav. Poolte avaldatust tuleneb, et kaebaja sai aru, milliste konkreetsete päringute tegemist talle ette heideti, ning päringute täpne koguarv ei ole määrav. Kohus viitab edaspidi päringutele kokkuvõtte punktide 2.1.1 - 2.1.50 kaudu. Kõik kaebajale ette heidetud päringud on tehtud PPA-s kasutusel oleva infosüsteemis MIS kaudu.
7.Vaidlustatud käskkiri ei sisalda kaebajale ette heidetud päringute täpsemat kirjeldust või põhjendusi, millele tuginedes vastustaja leidis, et päringud ei olnud seotud teenistuskohustuste täitmisega. Käskkiri viitab selles osas kokkuvõttele. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 võimaldab haldusakti põhjenduse esitada menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kohtu hinnangul nähtub vaidlustatud käskkirjast, et vastustaja ei ole pidanud otstarbekaks käskkirjas korrata kaebajale ette heidetud distsiplinaarsüüteo kirjeldust ja selle kohta kogutud tõendite analüüsi, vaid on selles osas viidanud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele. Kohus peab sellist viitamist lubatavaks.
8.PPVS § 8 lg 1 ja 2 sätestavad, et politsei andmekogu ehk infosüsteem POLIS on andmekogu, kus töödeldakse korrakaitse ja süüteomenetlusega seotud andmeid avaliku korra ja siseturvalisuse tagamise eesmärgil. Kohtuistungil antud poolte selgituste põhjal jaguneb POLIS omakorda alasüsteemideks, mille hulka kuuluvad infosüsteemid MIS ja KAIRI. Siseministri määrusega kehtestatud „Politsei andmekogu põhimääruse“ § 23 lg 2 ja 3 ütlevad, et infosüsteemi kasutamise õigus antakse üksnes neile ametnikele ja töötajatele, kellel see on vajalik teenistuskohustustest tulenevalt ning andmete sisestamise ja päringute tegemise õiguste tase määratakse teadmisvajadusest lähtuvalt tööülesannete täitmiseks. Vastustaja tõi vaidlustatud käskkirjas (tl 6) välja, millistes vastustaja siseaktides on kehtestatud kohustus kasutada infosüsteeme ainult teenistusülesannete täitmiseks. Kuivõrd pooled ei ole vastupidist väitnud, siis lähtub kohus sellest, et viidatud siseaktid olid kaebaja suhtes kehtivad. Vastustaja ei ole viidatud siseakte kohtule esitanud, kaebaja ei ole nende väljanõudmist taotlenud ja eeltoodud põhjusel ei ole kohus neid ka omal algatusel välja nõudnud.
9.Kaebaja väitel ei saanud ta aru, et MIS on infosüsteem ja selle kasutamine on piiratud, kuna esiteks oli kaebaja arvates tegemist töökeskkonnaga ja teiseks ei ilmunud MIS-i sisenemisel ekraanile hoiatust, et andmeid on lubatud kasutada ainult seoses teenistuskohustustega. Kaebaja kasutas ka infosüsteemi KAIRI ja sellesse sisenemisel hoiatus ilmus. Kohus märgib, et vastustaja siseaktides ei ole juttu konkreetsetest infosüsteemidest, vaid üldiselt sellest, et infosüsteemi kasutamine on lubatud ainult teenistuskohustuste täitmiseks. Kaebaja väidet, et ta ei saanud aru, et MIS on infosüsteem, milles sisalduvaid andmeid isiklikul eesmärgil kasutada ei tohi, ei ole võimalik tõsiselt võtta. Kaebaja enda selgituse järgi koosneb MIS andmetest, mida politseiametnikud sinna oma teenistuskohustusi täites koguvad (andmed isikute, juhtumite, väljakutsete, väärteomenetluste jne kohta). Politseiametnikul ei ole kuidagi kohane esineda väitega, et kuna arvutiekraanile mingeid hoiatusi ei ilmunud, siis ta arvas, et need andmed on igale juurdepääsu omajale vabaks kasutamiseks omal äranägemisel.
Ka kaebaja patrullpolitseiniku ametijuhendi (tl 36) punktis 5.1 on öeldud, et kaebajal on õigus kasutada infosüsteeme oma pädevuse piires. Kohtuistungil antud poolte selgituste järgi ei kehtestatud kaebajale ajutise väärteomenetlejana töötamise ajal uut ametijuhendit. Kaebaja ei saanud siiski eeldada, et infosüsteemide kasutamise põhimõtted on väärteomenetleja jaoks erinevad. Seda enam, et ametijuhendi punkti 3.8 järgi menetles kaebaja väärtegusid ka patrullpolitseinikuna.
10.Kohtu hinnangul on kaebajale ette heidetud päringud võimalik jagada kolme gruppi. Kohus käsitleb esiteks päringuid, mille kaebaja tegi tema enda andmete kohta (kokkuvõtte punktid 2.1.1 ja 2.1.23). Kokkuvõtte punktist 2.1.1 jäi kaebajale ette heidetavaks päringu tegemine kaebaja aadressi kohta. Kokkuvõtte punkti 2.1.23 järgi on kaebaja teinud päringud oma pöördumiste, sidevahendite, aadresside, menetluste kohta. Kaebaja ei ole eeltoodud päringute tegemist selgitanud või põhjendanud. Kaebaja esitas vaid põhjenduse, et soovis näha, millised väärteoasjad on tema menetluses. Kuid selle päringu luges vastustaja seotuks kaebaja teenistuskohustusega ja selle tegemist kaebajale ette ei heideta. Kohtu hinnangul on kaebaja kokkuvõtte punktides 2.1.1 (kaebaja aadressi osas) ja 2.1.23 toodud päringute tegemisega toime pannud distsiplinaarsüüteo. Kaebaja aadressi, sidevahendite ja muude kui väärteoasjade menetluste kohta tehtud päringud ei saa olla seotud teenistuskohustuste täitmisega. Tegemist saab olla üksnes päringute tegemisega isiklikul eesmärgil. Olukorda ei muuda see, et isikul on õigus saada tema enda kohta käivaid isikuandmeid (praegu kehtiva isikuandmete kaitse seaduse § 24 lg 1, vaidlusaluste juhtumite ajal kehtinud isikuandmete kaitse seaduse § 19 lg 1) või et tegemist oli andmetega, mis olid kaebajale niigi teada. Eeltoodu ei muuda asjaolu, et kaebaja kasutas nende andmete saamiseks juurdepääsuõigusi, mis olid talle antud ainult teenistuskohustuste täitmiseks.
11.Teiseks tunnistas kaebaja, et osa talle ette heidetud päringutest tegi ta isiklikul eesmärgil. Sellisteks on järgmised kokkuvõttes toodud päringud: - punkt 2.1.16 - 2.1.18 päringud J. Volkovi nimeliste isikute kohta (isik, juhtum, aadress); - punkt 2.1.21 päring aadressi Vahtra 6-26 kohta; - punkt 2.1.22 päring aadressi A.-A. Tiimani 14-26 kohta; - punkt 2.1.24, 2.1.36, 2.1.49, 2.1.50 päringud L. Svetlorussovi kohta (isik, temaga seotud väärteomenetlused, toimingud, juhtumid, sõiduk, aadress, sidevahendid); - punkt 2.1.39, 2.1.40 päringud A. Liepa kohta. Kohtuistungil ütles kaebaja esmalt, et ta on omaks võtnud kahe päringu tegemise isiklikust huvist. Kohus vaatas koos kaebajaga läbi kõik eelnimetatud päringud ning kaebaja kinnitas, et need on päringud, mis tema teenistuskohustustega seotud ei olnud.
12.Otsuse punktis 11 toodud päringute osas puudub vaidlus, et kaebaja ei teinud neid teenistuskohustuste täitmise eesmärgil. ATS § 75 lg 3 p 2 kohaselt on distsiplinaarkaristus välistatud teenistuskohustuse rikkumise eest, mis pandi toime selliste tagajärgede saabumise vältimiseks, mis on raskemad kui teenistuskohustuse rikkumise tõttu tekkinud tagajärjed. Justiitsministeeriumi väljaande „Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat“ (kättesaadav Rahandusministeeriumi kodulehe kaudu) eelviidatud sätte kommentaari põhjal on sättes mõeldud olukorda, mis on sarnane hädakaitse- või hädaabiseisundiga (ATS § 75 lg 3 p 3), kuid erineb neist selle poolest, et ei esine hädakaitse eelduseks olevat vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet või hädaseisundi eelduseks olevat kahju tekitamist.
Kaebaja tuginebki otsuse punktis 11 nimetatud päringute osas sellele, et ta soovis ära hoida oma alaealiste laste õiguste rikkumist. Kaebaja tundis huvi, kas laste elukohtade aadressil on olnud politsei väljakutseid, kuna ta kahtlustas, et laste ema või tema elukaaslased võivad olla lastele ohtlikud. Samal põhjusel tundis ta huvi isikute vastu, keda ta pidas laste ema elukaaslasteks.
13.Kohtu hinnangul ei ole ATS § 75 lg 3 p 2 kohaldamise eeldused praeguse kohtuasja asjaoludel täidetud. Ka kohus mõistab seda sätet nii, et sätte kohaldamiseks peab esinema hädakaitsele või hädaseisundile sarnane olukord, s.t ametikohustuste rikkumine pidi olema vajalik vahetu ohu tõrjumiseks. Kaebaja vabastamine vastutusest eeltoodud alusel tuleks kõne alla, kui kaebaja sai teada lapsi ähvardavast ohust, tal ei olnud võimalust kaitsta lapsi õiguspäraste abinõudega ja seetõttu pidi kaebaja kasutama vahendeid või võimalusi, mida muudes olukordades saaks õigusvastaste teona kaebajale ette heita. Kaebaja ei olnud sellises olukorras. Kaebaja enda väitel kogus ta andmeid, kuna tema endine abikaasa (laste ema) oli juba käitunud lapse suhtes vägivaldselt, oli omastanud lastetoetusi ning oli viinud kaebaja ja kahe lapse elukohast kaebaja loata ära esemeid. See tähendab, et tegemist ei olnud kaebajat ootamatult tabanud olukorraga. Kaebajal oli võimalik kasutada laste õiguste kaitseks õiguspäraseid vahendeid, näiteks pöörduda lastekaitsega tegeleva ametniku või asutuse poole, esitada kohtule avaldus laste ainuhooldusõiguse saamiseks või laste ja ema suhtlemise piiramiseks. Otsuse punktis 11 nimetatud päringud langevad ajavahemikku 20.09.2017 - 18.01.2018, seega teostas kaebaja ligikaudu nelja kuu jooksul niiöelda järelevalvet oma endise abikaasa ja tema arvatavate elukaaslaste elu ja tegevuse üle. Selline tegevus ei ole kaitstud ATS § 75 lg 3 p 2 sätestatud erandiga. Kaebaja tegevust ei õigusta ka tema väide, et ta ei pannud toime veelgi raskemat rikkumist ehk teostas päringuid ainult MIS-is ja ei pöördunud infosüsteemi KAIRI.
14.Kolmanda grupi moodustavad päringud, mille kaebaja tema enda väitel tegi teenistuskohustuste täitmiseks (kokkuvõtte punktid 2.1.2-2.1.15, 2.1.25-2.1.35, 2.1.37-2.1.38, 2.1.41-2.1.48).
15.Kohtu hinnangul on vastustaja otsuse punktis 14 toodud juhtumite puhul põhistanud, et kaebajal puudus teenistuskohustustest tulenev vajadus päringute tegemiseks. Vastustajalt ei saa nõuda selle asjaolu tõendamist, kuna tegemist on negatiivse asjaoluga. Kokkuvõttes on märgitud, et infosüsteemide MIS ja KAIRI ning dokumendihaldussüsteemi Delta andmetel kaebajal nende päringutega menetlusalast seost, seonduvaid väljakutseid, infot ja juhtumeid ei tuvastatud. Seda, et vastavate seoste olemasolul oli vastustajal võimalik neid leida, näitavad kokkuvõtte punktid 2.1.19 ja 2.1.20, kus seos kaebaja menetluses olnud juhtumi ja tehtud päringute vahel leiti. Eeltoodut arvestades on usutav, et vastustaja on uurinud kaebajale ette heidetud päringuid piisava põhjalikkusega. Kaebaja ei ole omalt poolt välja toonud konkreetseid asjaolusid või esitanud tõendeid, mis aitaksid seostada otsuse punktis 14 toodud päringud kaebaja teenistuskohustusega. Enamuse päringute puhul puudub isegi eluliselt usutav seletus, millises menetluslikus situatsioonis võiksid sellised päringud vajalikud olla. Näiteks kokkuvõtte punktides 2.1.4-2.1.13 otsis kaebaja meessoost isikuid, kelle sünniaeg on 08.12.1975, ja vaatas neist mitmete andmeid. Samas ei osanud kaebaja seletada, millises elulises situatsioonis võis esineda olukord, kus isiku kohta oli teada ainult tema sugu ja täpne sünniaeg. Kaebaja väitel uuris ta neid päringuid tehes alkoholi vargust kauplusest, kus müüjale jäi meelde võimaliku varga mittetäielik ees- ja perekonnanimi, sobiv isik võis olla L. Svetlorussov. See ei seleta päringuid isikute kohta,
kellel on L. Svetlorussoviga sama sünnikuupäev ja -aasta või nende isikute sõidukite kohta. Kohus nõustub vastustajaga, et kahtlust äratab asjaolu, et tegemist on sama L. Svetlorussoviga, kelle andmete hilisema vaatamise isiklikust huvist ajendatuna on kaebaja omaks võtnud. Kokkuvõtte punktide 2.1.42-2.1.48 järgi vaatas kaebaja ühel päeval ca kahe tunni jooksul järjest erinevate telefoninumbritega seotud andmeid. Teenistusülesannete täitmiseks ei saa lugeda kaebaja esitatud põhjendust, et ta soovis teada, kes on talle töötelefonile helistanud. Päringute puhul, mis oleksid eluliselt usutavalt olnud seostatavad väärtegude uurimisega (näiteks päringud 2.1.25-2.1.32, kus kaebaja otsis sõidukeid numbrimärgi osaliste andmete alusel ja vaatas nende andmeid), oleksid seosed kaebaja menetluses olnud juhtumitega tõenäoliselt uurimisel välja tulnud.
16.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebajale ette heidetud päringud ei olnud vajalikud kaebaja teenistuskohustuste täitmiseks. Kaebaja on nende päringute tegemisega rikkunud vaidlustatud käskkirjas välja toodud PPA siseaktide sätteid ja seega rikkunud oma teenistuskohustusi. Kaebaja tegi talle ametialaselt antud võimalusi kasutades päringuid isiklikul eesmärgil ning sellega pani toime vääritu teo.
17.Kaebaja hinnangul ei ole vaidlustatud käskkiri piisavalt põhjendatud ja vastustaja on teinud kaalutlusvigu. Kohus sellega ei nõustu. Kohus leidis eespool, et vastustaja võis kaebajale ette heidetud tegude täpsema kirjelduse osas viidata distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele (vt otsuse punkti 7). Kaebaja möönis kohtuistungil, et ta sai aru, milliste päringute tegemist talle ette heideti, aga just selles osas viitas vaidlustatud käskkiri kokkvõttele. Vaidlustatud otsus käsitleb tegelikult kõiki küsimusi, mille arvestamata jätmist kaebaja vastustajale ette heidab, sh seda, miks tuleb kaebajale määrata raskeim karistus ja miks ei ole kaebajaga teenistussuhte jätkamine võimalik. Analüüsitud on kaebaja väiteid, sh võimalust, et kaebaja tegutses teenistuskohustuste rikkumisest raskemate tagajärgede ärahoidmiseks ja seda, kas kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks tuli kindlaks teha kellelgi kahju tekkimine. Vaidlustatud käskkirja põhjal ei ole kaebajale määratud karistus ebaproportsionaalne. Kohus ei leia vaidlustatud käskkirjas kaebaja välja toodud eksimusi põhjendamiskohustuse või kaalutlusõiguse teostamise osas. See, et kaebaja ei nõustu vastustaja kaalutluste tulemuse ehk tema ametist vabastamisega, ei tähenda veel seda, et vastustaja on kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Kohus nõustub vaidlustatud käskkirja põhjenduste ja käskkirjas kaebaja väidetele antud hinnangutega ning ei korda neid otsuses (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et tema süü vormiks loeti tahtlus, seetõttu kohus sellega seonduvat täpsemalt ei käsitle. Kohus siiski märgib, et vaidlustatud käskkiri ei ole selles osas päris selge. Tahtluse all mõistetakse ATS § 74 lg 5 kohaselt teadlikku soovi teenistuskohustusi rikkuda. Vaidlustatud käskkiri kasutab aga pigem põhjendusi, et kaebaja oleks pidanud aru saama, et tema tegevus on keelatud, oleks hoolsuskohustuse rakendamisel saanud distsiplinaarsüütegude toimepanemist vältida. See viitab pigem sellele, et kaebaja jättis järgimata või olulisel määral järgimata teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole ehk tegutses hooletuse või raske hooletusega (ATS § 74 lg 3 ja 4). Samuti ei pruugi süü vorm kõigi päringute puhul olla sama. Kohus ei kahtle selles, et kaebaja pani talle ette heidetud teod toime süüliselt ning asjaolusid kogumis arvestades oli kaebajale määratud distsiplinaarkaristus proportsionaalne ja põhjendatud. Seetõttu ei too võimalikud vead süü vormi käsitlemisel endaga kaasa käskkirja õigusvastaseks tunnistamist.
18.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja väited ei anna alust tunnistada vaidlustatud käskkiri õigusvastaseks. Sel juhul ei saa rahuldada ka kaebaja nõudeid teenistusest vabastamise aluse muutmise ja kaebajale hüvitise määramise kohta. Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
19.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte järgi on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, siis jätab kohus HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.